--
Et jõgi on ise endale tee
et meri ei tea oma nime
ja kuslapuu lõhn üle pimeda vee
on laulus kui imede ime
Et leidjate taldu ei põleta vaev
et valges võib elada pime
et janusest minust sai jooja ja kaev
on laulus kui imede ime
---
Nurmenukk ei kuula meid. Teispool aastate kuivavat loogu
liiga hea on tal vaadata oma kuldseid silmi
läbi hommikukaste vikerkaarte, vaadata päikeserattaid
veeremas üle nõo, üle paiselehe õite,
üle taheneva maa, üle luha jõe äärde välja.
Kikkapüks, esimene naeratus eilsete hangede asemel,
pilk nagu saar saladuse sügavas jões,
mustas ja vaikses jões, kuhu vist vaadata saab
ainult sinu silmade läbi ja millest mõtelda saab
ainult sinu sõnatus keeles. Aga möödunust tulevikku
üle elu voolab ja voolab väikeste valede kõnts.
Nurmenukk, luuavarred räägivad aust,
kalossid räägivad lugupidamisest,
kilukarbid räägivad tahtevabadusest
terve su õitsmise aja. Ah nende kujusid kujutletud seintel!
Varsti ma tulen jälle, rõõmus ja natuke väsinud nägemast;
siis kui taevas hingab luha ja niiskete metsade lõhna,
kui nurmenukk avab laud ja valusaks vaatab
mu tuhakarva talvise südame. Läbi une ja mõtete
lookleb kraaviperv ja paisub lõokeste kollane laul
kollaste lillede kohal. Vägevam kui elu ja surm.
Mu maa, ma olen väsinud ja nii hirmus väike
su soojas mustas peaos. Nurmenukkude õitsmises
seistes ja oodates, et keegi tahaks siia tulla ja jääda
kikkapükside ajaks, kuni uni tuleb,
kuni päev on nähtud ja natuke valgenemist
homse ja tänase rajalt.
Las siis maa suleb meie jahedate pihkude üle
oma mustad niisked peod.
---
Matahival, enne silmade sulgemist,
kui mu pea kohal seisis paigal
väike valge pilv...
Tuul ei mäletanud oma nime
nagu nüüdki
ja päike ei teadnud, kuhu ta paistab,
nagu ikka.
Mu õlad olid muretud.
Meri oli hele.
Kas ma mäletan,
mis lauluga suul
läksin kord otsima oma südant
pleekinud merekarpide vahelt
Matahival, enne silmade sulgemist?
Kas mäletan su sõrmede varje
valgetel kividel?
Kas tean su silmade värvi?
Kas kastepiisk teab,
kus kõrrel ta kiikus
vastsündinud päikese valgel?
Küsige kastepiisalt, kui ta on merre jõudnud,
mida ta teab.
Küsige.
Peod olid täis tuult
ja müüripraost siras sama täht,
see täht, mis libises palmilehtede taha
tol ööl, kui astusin esimest korda su onni.
täht läks ära ja tuul vaikis kinkude taha
et võiksime teineteisega olla.
Matahival, enne silmade sulgemist...
---
DU FU'D LUGEDES
Kuskil kauges elus
ma oskasin puhuda vilet.
See oli kord, kui kevad tõusis mägedele
ja virsikupuud olid õitsmisest väsimas.
Ma oskasin puhuda vilet.
Tean, kus see oli, ainult mäletan liiga vähe:
mõnd nooti, mõnd õit ja ahvide karjumist
teispool jõge.
Ja see ongi kõik.