Viimastel aegadel on palju räägitud ja kirjutatud natsionalismist
Nóukogude Liidus. Peamiselt móeldakse selle all ikka väiksemate
rahvaste - armeenlaste, grusiinlaste, usbekkide, eestlaste ja teiste natsionalismi.
Sellele natsionalismile, mis on tahes vói tahtmata suunatud riigi ühtsuse,
riigi kui terviku huvide vastu, on loomult separatistlik, vastanduks riiklik
mótlemine, mis on nóukogude sóna kasutades internatsionalistlik.
Maailmas valitsevate arusaamade järgi kuulub natsionalism kokku muude ohtlikute
asjadega nagu fanatism, terrorism, rassism. Natsionalism on irratsionaalne,
teda piirav ning talitsev riiklik mótlemine on ratsionaalne. Kui maailmas
pääseks valitsema natsionalism, laguneks maailm hulgaks üksteisega
sódivateks pisiriikideks, globaalne rahu ja tsivilisatsioon oleksid suures
ohus. Natsionalism ja ratsionalism ei sobi kokku.
Nii on siis suure osa maailma poliitikute ja poliitikavaatlejate arvamus, tänu
nendele ka avalik arvamus. Selle arvamuse vastu ei suuda kuigi tóhusasti
astuda natsionalistide, natsionalistideks nimetatute oma. Kuigi ka natsionalistil
on oma tugevad argumendid. On ju maailm liikunud eemale paljusid rahvusi ühendavatest
suurriikidest väiksemate rahvusriikide poole. Viimase viiekümne aastaga
on iseseisvate riikide arv maailmas vähemalt kolmekordistunud ja suureneb
aina edasi. Maailmas näib poliitiline separatism olevat vóidukas
ja sobivat hästi ühte arenguga vabaduse, postindustriaalse ühiskonna
ja majanduse integreerumise suunas. Kas ei ole riikide paljunemine lihtsalt
üks vältimatuid tulemusi progressist inimóiguste alal: peale
muude óiguste kuulub inimóiguste juurde ka óigus elada
rahvusena, rahvusliku rühmana ja olla peremees omal maal.
Natsionalist vóiks end kaitsta ka osutades sellele, et viimasel sajandil
on kóige hirmsamaid sódu pidanud ikkagi suurriigid vói
suurriikideks pürgivad riigid nagu Jaapan vói Iraan. Ja seal, kus
väikerahvad on sódinud, on nad teinud seda tihti hoopis vastu tahtmist
nagu Holland, Belgia vói Norra vói siis pidanud vabadussódu,
et kaitsta end suure riigi vägivalla vastu, et vóidelda endale kätte
peremeheóigus omal maal. Nii on sódinud kurdid, eritrealased,paapuad,
tiibetlased, kes on saanud tunda nende vastu suunatud karistussója erakordset
julmust. Kas ei ole aga kurdide, eritrealaste ja tiibetlaste vóitlus
selle eest, mida mitmed rahvusvahelised aktid nimetavad rahvuste enesemääramise
óiguseks, analoogne vóitlusega, mida pidasid madalmaalased Hispaania
ülemvóimu vastu XVI sajandil, ühendriiklased Inglise ülemvóimu
vastu XVIII sajandil ja ungarlased vói tsehhid Austria-Ungari keisririigi
vastu XIX ja XX sajandil? Kas ei ole tegemist sellesama protsessiga, inimóiguste
ja vabaduse vältimatu difusiooniga, protsessiga, mis algas Lääne-Euroopas
ja Ameerikas ning on nüüd jóudnud Ida-Euroopasse, Aasiasse
ja Aafrikasse?
Kui see on nii, miks tunneb siis jänki, hollandlane vói norralane
tihti rohkem vóóristust kui móistmist selle visa ja ohvriterohke
vóitluse vastu, mida peab, kurd, paapua, eritrealane vói eestlane?
Kas on tema psüühikas midagi muutunud sestsaadik kui ta sai oma riigi
ja pidi rahvusliku mótlemise kórval ära óppima ka
riikliku mótlemise?
Omariikluse eest vóitlevat rahvast juhivad ju tegelikult kahesugused
impulsid. Ühelt poolt tahetakse lihtsalt saada vabaks vóóra
vóimu alt, elada oma elu omal maal. Teiselt poolt aga tahetakse saada
riigiks nagu teised, tahetakse mängida kaasa maailmapoliitika suures malemängus
nagu mängivad teised, olgu vói kóige pisema etturina. Ja
niipea, kui ollakse pääsnud sinna maailmapoliitika malelauale, hakatakse
jälgima reegleid, mis seal kehtivad. Ja nagu teame, on maailmapoliitika
ja male mólemad üpris vanad mängud, pärit kuningate, sójaelevantide
ja suurte vallutussódade ajast.
Maailmapoliitika mängulaual on kindlad reeglid ja enam-vähem kindel
mängijate arv. Vähemalt ei ole enamus mängijatest nóus
kummagi muutmisega - nende meelest teeb see mängu segaseks ja tema tulemused
ettearvamatuks. Nad mótlevad ratsionaalselt. Ons see ratsionaalsus aga
tóesti nii universaalselt ratsionaalne, kui ta näib olevat, vói
kehtib ta kóigepealt ja isegi ainult sealsamas maailmapoliitika mängulaual?
Riikliku mótlemise ratsionaalsuse vóib kahtluse alla seada mitmel
pool. Näiteks Aafrikas, kus ta on toetanud vanade kolonialistlike piiride
tingimusteta säilitamist ka seal, kus need olid ilmselgelt kunstlikud ja
ei vastanud üldse rahvastikugeograafiale. Aafrika poliitikud räägivad
tribalismist kui suurest vaenlasest ja nende riikide arenguraskuste ühest
peamisest póhjusest. Kas ei ole aga tribalismi ja arenguraskuste póhjus
üks ja seesama - kunagi Euroopa kabinetilaudadel tómmatud piiride
meelevaldsus ja inimeste vóimetus end nendega identifitseerida? Vóibolla
oleks Aafrika areng olnud edukam, kui tema iseseisvuvad riigid oleks ehitatud
üles teisiti, lähtudes tóepoolest väiksematest üksustest,
olgu vói suguharudest, kes siis oleksid leppinud omavahel, kuidas moodustada
föderatsioone ja konföderatsioone. Kas ei kulu praegu liiga palju
Aafrika riikide energiast vóitlusele sellesama tribalismiga, inimeste
ustavusega vanadele etnilistele ja sugulussidemetele, mida nad ei taha uute
vastu vahetada? Kas aafriklaste vóórdumus riiklikest moodustistest,
milles nad on sunnitud elama, ei sünnita hoopis stagnatsiooni, ebastabiilsust
ja türanniat? Kui nii, siis ei ole riiklik mótlemine Aafrikas kuigi
ratsionaalne. Ratsionaalne oli vóibolla hoopis ibode katse luua oma rahvusriik
- Biafra. See eksperiment lämmatati umbes samal ajal kui tsehhide katse
ehitada "inimnäoga sotsialismi". Ma ei saa lahti tundest, et
mólemad eksperimendid oleksid vóinud ónnestuda ja tervele
maailmale midagi olulist ópetada.
Mis vahekord on natsionalismil ja ratsionalismil Nóukogude Liidus? Näib,
et mujal maailmas suhtutakse sellesse riiki silmatorkavalt arhailiste mallide
järgi. Siin toimuvat kaldutakse nägema dualistlikult, kahe mütoloogilise
jóu vóitlusena, on need siis konservatiivid ja liberaalid, gorbatsoviaanid
ja ligatsoviaanid vói siis natsionalistid ja ratsionalistid. Rahvuslikkudes
liikumistes nähakse kóigepealt Gorbatsovi ja tema meeskonna ratsionaliseerimistegevuse
segajaid, emotsioonide üleskütjaid, kelle tegevus pidurdab reforme.
Selkombel on natsionalistid konservatiivide tahtmatud liitlased.
Huvitav, et Venemaal ei suhtuta Baltikumi, Gruusia ja muudesse rahvuslikkudesse
liikumistesse sugugi nónda. Viimasel rahvakongressi sessioonil olid baltlased
ja teised rahvuslased enamasti ühes blokis Moskva ja teiste Venemaa suurlinnade
reformimeelsetega. Baltikumi taotlustesse on suure móistmisega suhtunud
liberaalse opositsiooni kóige autoriteetsem liider Andrei Sahharov. Oma
Inglismaal peetud loengul ütleb Sahharov umbes sedasama, mida paljud eestlased,
lätlased, grusiinid ja teised, nimelt, et Nóukogude Liit on viimane
koloniaalimpeerium maailmas ja tal on kaks teed: kas muutuda Briti rahvasteühenduse
taoliseks lódvaks liiduks vói variseda kokku, mis oleks kohutav
sündmus.
Sahharov móistab hästi seda, mida ei móista paljud Läänes.
Nimelt ei ole Nóukogude Liit oma praegusel kujul ise ratsionalistlik
ja ei saa olla ratsionalistlikud ka püüded teda sellisena säilitada
ja tugevdada. Nóukogude Liit on pigem natsionalistlik kui ratsionalistlik
moodustis, riik, kus marurahvuslus ja messianism, usk oma valitusse, erilisse
missiooni oli aastakümneid ametlikuks ideoloogiaks. Nóukogude Liidu
ainus ratsionaalne arenguperspektiiv on liikumine konföderatsiooni suunas.
Tema konserveerimine "riikide murdmatu liiduna" tähendab ainult
kaose suurenemist, olgu varjatult vói varjamatult, ning viimaks katastroofilist
kokkuvarisemist.
Sellest perspektiivist vaadatuna saab selgemaks nii Gorbatsovi ja tema teami
kui mitmesuguste natsionalistide taotluste mitmepidisus ja vastuolulisus. Reformijate
püüd vabaneda mineviku maniakaalsusest ja totrusest on ratsionaalne,
kui sellega käib kaasas arusaam, et imperiaalne riigikorraldus on lootusetult
anakronistlik. Seda arusaama ei ole aga kóikidel. Nii on akadeemik Primakov,
üks Gorbatsovi majandusnóuandjatest ja nüüd ka Ülemnóukogu
Liidukoja esimees, parteikonverentsil rääkinud vajadusest rahvusi
edasi segada, et tekiks "uus sulam". Ja seda vaatamata tollal juba
toimunud vóimsatele natsionalistlikutele meeleavaldustele, rahutustele
ja pogrommidele. Kujutelm, et impeerium on tugevam, kui tema piiridesse jäänud
rahvad segamini ajada ja neist kujundada mingi uus natsioon, on pärit vähemasti
Assüüriast, mille valitsejad küüditasid ju ka osa Iisraeli
elanikkudest. Mis on aga praegu järel toonasest Assüüria maailmariigist,
tema kuningate poolt loodavast uut tüüpi rahvast, keelest ja ideoloogiast?
Jonnakalt assimileerumast keeldunud juudid on aga alles. Kumb siis käitus
ratsionaalsemalt, kas Ninive kuningad vói juudid?
Impeeriumi loomisele ja kooshoidmisele on Nóukogude Liit kulutanud tohutult
ressursse, selle nimel on tehtud vóikaid eksperimente kümnete miljonite
inimestega, kellelt on püütud vótta mälu, minevik ja kodu,
et luua neist "uut inimest" vói "uut tüüpi rahvust".
Seda eksperimenti tehti hea ja kurjaga ja mis ehk kóige koledam - tema
ilmset läbikukkumist varjati. Nóukogude valitsejad, nende óueideoloogid
ja óueteadlased valetasid iseendale, oma rahvale ja tervele maailmale.
Nüüd on see vale kokku varisenud, matusemuusikana talle kostsid automaadivalangud
Gruusiast, Armeeniast, Ferganast ja kümnete tuhandete grusiinlaste, eestlaste,
usbekkide, aga ka venelaste skandeeritud nóudmised, et nende rahvas astuks
Nóukogude Liidust välja.
Püüd olemasolevaid rahvaid ära kaotada ja mingiks uut sorti tehisrahvuseks
sulatada ei saanud jätta sünnitamata vastureaktsiooni, mis küpses
Stalini ja Breznevi ajal varjatult ning nüüd ägedasti end avaldab.
Keelatud ja alla surutud natsionalismist on póranda all saanud religioon,
millel on kóikidel rahvastel oma märtrid, oma mütoloogia ja
oma rituaalid. Mitmel pool, ka on inimesed sukeldunud oma minevikku, oma ajaloo
avastamisse ja ümberkirjutamisse, oma kannatuste dokumenteerimisse, nii
et neil ei ole küllalt huvi ega aega näha seda, mis toimub maailmas.
Natsionalism ei aita alati tagasi vóita kaotatud aega, ta vóib
mahajäämust maailma móttest ja kultuurist isegi suurendada.
Teisalt on natsionalismis ka väga terveid ja positiivseid jooni. Julgen
väita, et vähemalt Baltikumis kannab rahvuslikke püüdlusi
tugevasti just soov taassólmida katkenud sidemed Euroopaga, kuhu eestlased,
lätlased ja leedulased tunnevad end kuuluvat ja kust stalinism nad vägisi
lahti käristas, et nendega teha totraid ajaloolisi eksperimente. Siin on
inimesed alati tunnud end eurooplastena, osana kultuurist, mis toetub kristluse
ning antiikmótlemise sünteesist sündinud tolerantsele ja ratsionalistlikule
Lääne humanismile. See humanism ja tema loodud vabadus on läänemaailmas
midagi nii endastmóistetavat nagu óhk, mida me hingame, seda isegi
märkamata. Nóukogude frankensteinluse läbi elanud baltlastele
on selle vaba óhu hingamine lausa joovastav. Meie natsionalism on tegelikult
eurooplus, meie natsionalism on tegelikult ratsionalism vói vähemalt
vóib kergesti selleks saada, kui sidemed Euroopaga jäävad ja
tugevnevad.
Nóukogude riiklikku mótlemist on praegu aga raske nimetada ratsionalistlikuks,
senise stalinistliku imperialismi jooned on temas veel liiga tugevad. Veel vótab
Moskva parlament ovatsioonidega vastu eruohvitseri väite, et riik, vóim
ja kommunism on pühad ja ei lase akadeemik Sahharovil oma kriitilisi mótteid
lópuni öelda. Ometi on ajalugu oma otsuse juba öelnud. Nóukogude
impeeriumi ei saa impeeriumina säilitada, ta peab hajuma vói tugevasti
kuju muutma. Ning kui teda ei suuda säilitada tema praegused isandad, kelle
käsutada on tohutud ressursid, maailma suurim armee ja julgeolekupolitsei,
on absurdne móelda, et seda saaks teha Lääne interventsioon.
Mingi Ameerika, Jaapani vói Euroopa abi ei saa pöörata arengut
Nóukogude Liidus teise suunda, konserveerida seda, mis on määratud
kadumisele, kuigi Nóukogude suurriigi säilimine vóib olla
Lääne poliitikutele ja strateegidele mugavam kui tema lagunemine.
Viimaseks tuleb aga igatahes valmis olla. Nóukogude riik ja tema ajalugu
ei ole ratsionaalsed, nii ei saa ratsionaalne olla ka selle lópp. Läänel
tuleb tósiselt arvestada vóimalusega, et ühe suure jóu
asemel tuleb tal lähemas tulevikus tegemist mitmete väikeste jóududega.
Mónega nendest on aga kooseksisteerimine arvatavasti üsna hólpus.
Kuigi neile ei ole veel kohta strateegilise tasakaalu vórrandites. Aga
seal ei olnud kohta ka Homeinile vói Bangla Deshile. On aeg hakata kirjutama
uusi vórrandeid. (1989)
Raamat: "Olion", Tallinn 1992