*

Kui õues on kurjad ilmad
ja pime ja sajab lund,
laste jalgrattad kuuris
magavad talveund.

Talv läbi nad unest ei ärka,
teist külge ei pööra ka -
nii sügav on nende uni
ja soe ja lumeta.

Seal unes on pargiradu
ja vaikseid tänavaid
ja maantee metsa vahel,
kus nad kord sõita said.

Siis aga, kui lumi on läinud
ja krookused tärkavad,
laste jalgrattad kuuris
talveunest ärkavad.

Nad hakkavad nihelema,
neil meel läheb rahutuks.
Nüüd, Peedu, Meeli ja Juhan,
tehke ruttu lahti uks.

Kas kuulsite, kuis seal kuuris
tasane tilin käis. -
Jalgrattad kipuvad välja,
neil uneaeg on täis.

Nüüd oma sõitmised sõitnud
on suusad, kelgud ja reed.
Jalgratastele lahti
on tänavad ja alleed.

Teeme siis ukse lahti
ja pumpame kummid täis
ja istume sadulasse
ja sõidame. Kuhu? Eks näis.

*

Miks haava lehed ei taha
paigal püsida?
- Seda tuleb sinul endal
haava käest küsida.

Kuidas ma ma küsida oskan
seda küsimust,
kui taevas ei ole tähti
ja öö on süsimust?

- Siis tuleb sul hommikuni
lihtsalt magada
ja vahest teab unes keegi
sulle teadust jagada.

Keegi kes haaba tunneb
ja mõistab tema meelt
ja õpetab sulle veidi
haava haavakeelt.

*

Aeg käib vanas seinapalgis
vaikse tiktak sammuga.
Suure häälega ta pole,
kuid on suure rammuga.

Aeg on see, kes kellapendlit
lakkamata kiigutab;
saadab pilvi üle taeva,
puudelatvu liigutab.

Ajal alati on aega;
aeg on pika meelega;
aeg on leek, mis limpsib halgu
oma kuldse keelega.

Aeg on see, kes tõuseb vara,
kannab tassid lauale;
kevadel toob sinililled
vanaema hauale.

Aeg on vahel nõnda tasa,
et ei ole märgata.
Alles siis ta tuleb meelde,
kui sul aeg on ärgata.

*