---
Seinad, põrandad ja laed elavad omaette ajas. Sellest saan ma väga hästi aru, kui käin Ülikooli tänava majas. Seal on nii vähe muutunud: meie suures toas seisab kõrge valge kahhelahi, mida kunagi ei köetud, aknast paistab noorte päevpäevane sagin ülikooli trepil, mida vanaema võis tundide kaupa imetleda, toad on niisama kõrged ja hämarad, koridor sama kõver ja pime, köögiesikus vana kapi peal vedelevad samad vineerkohvrid, mis on kellestki üürnikust sinna kunagi jäänud, klaasukse ruutudel on alles lõustad, mis ma koolipoisina sinna silikaatliimiga joonistasin ja mida ükski puhastusvahend maha ei võtnud.
---
Uued inimesed ei loe vanale majale vist rohkem kui uued sildid kellanuppude all, uus vedru, mis veab välisust kinni, esikuseina raiutud uks, kustkaudu pääseb meie poolt (nüüd elab seal noor insener oma perega) otse köögikoridori (meie vanaema pidi köögist tuppa käima läbi trepikoja). Vanadel majadel on oma aeg. See liigub nii aegamisi, et läbi tema ulatan veel tagasi lapsepõlve elektritulede õhtuteni, juurtetusse pärastsõja-aja ellu, Leo Pihlapi jutuni ruumist ja ajast.
Nii on igal asjal oma aeg ja vahel tundub mulle, et asjade, vähemalt majade aeg on kindlam ja tõelisem kui meie oma. Imelik ebatõelikkuse tunne, mis kisub astuma uksest sisse, minema trepist üles, helistama ukse taga, et vaadata, kas järsku pole alles 1945. aasta, kas ei ela kõrvaltubades veel proua Pihlap oma poja ja miniaga, kas ei tule vanaema kohvipotiga köögist ja kas ei ole mina ise väike linalakk poisipõnn, kes käis vanaisaga Toomel või Emajõe ääres jalutamas, sametist shoti müts peas ja “Jutupaunik” kaenla all.
---
Ma kasvasin maal, vanas kivimajas, mis kunagi kuulus Oskar ja Aino Kaldale. Hiljem ostis selle minu vanaisa. Maja ümber oli suur aed ja aia ümber kuusetukk---
Kõige olulisem, mis mul sealt meeles on, on mesilased. Mesilased on minu kõige esimene mälestus siit elust. Vanaisal oli mitu taru. Kord suvel (see sai olla ainult 1943. aasta suvel, kui olin kahe ja poole aastane) istusime tarude juures ja vaatasime mesilasi. Siis järsku tuli üks mesilane pinisedes meie poole, vanaisa hüüdis, et jookseme nüüd, muidu saame nõelata. Me jooksimegi ja nõelata ei saanud. Ma võin eksida, aga usun mäletavat, et mesilase pinisemine tundus mulle tõesti kuri, vist vanaisa hoiatusetagi. Kui nii, siis märgib see mälestus üht murrupunkti minu saamises vaistudega elavast olendist mõistusega olendiks: hirm mesilase ees oli pooleldi instinktiivne, pooleldi teadlik.
---
Olin siis nelja aastane. See oli kindel, sest see nelja-aastane-olemine kuulub sündmusse endasse. Sündmust küll vaevalt ongi - istusin lihtsalt vanal sohval ja tabasin end järsku mõtlemast, kuidas see ikka on, et mina olen mina, et ma olen siin, et ma olen nelja-aastane. Seda võib ka teisiti sõnastada, näiteks nii, et see oli väga imelik, et olen ja olen nagu olen. Aga sõnastus pole nii oluline kui tunnetus ise, see puhkeva punga liigutamine minus, silmade avanemine silmades, mis seni olid näinud, teadmata, et näevad.
---
Miks mulle tuli just siis ja seal pähe see imelik tunne ja see sõnastamatu mina-küsimus? Ma ei tea. Võibolla oli selle küsimuse idu juba minu geenides, päritud mõnelt esivanemalt, kelle hulgas on võrukesi, mulke, setusid, venelasi, sakslasi, poolakaid, juute, leedulasi ja tatarlasi. Võibolla oleksin nii küsinud ka siis, kui poleks olnud Lastelat, mesipuid, linna, sõda ja vangipõlve Ülikooli tänaval. Aga võibolla on see küsimus siginenud just nendest lapsepõlvekeskkondadest ja nende kaost, vahetumisest, püsimatusest, mis oli aja märk.
Aga ühte ma tean: seda küsimust, mida ma siis ega nüüdki õieti sõnastada ei oska, ma ei unusta. Mis on mina? Kuidas ma olen mina? Ma ei tohikski seda unustada, enne kui olen talle vastuse saanud. Ma ei tohiks jätta uskumast, et seda vastust saab leida, et see on väga oluline, võibolla kõige olulisem asi, mis mul teha on.
---
Milleski Muust ja ju tegelikult kirjutada tahangi. Kirjutamine on mulle nagu alkeemia, protseduurid, milles üks aine muutub teiseks ja mina ise sellega koos. Voolav tõelus, on ta siis sisemine või välimine, muutub tahkeks, saab kirjanduslikult töödeldud kamakateks. Asjadeks. Ja mis ehk kõige olulisem: nendest jubedust uhkavatest tühikutest selles tõeluse voolus saavad kõigepealt lihtsalt tühikud, jälestusest saab melanhoolia, ja kui protsess õnnestub, haihtub seegi nagu aur.
Ja iseennast - iseennast saab sedasi vähahaaval muuta sarnasemaks sellele poisile, kes kord olin ja kellest kirjutan. Kirjutades mängin teda ja teda mängides saan ikka ja jälle mängida huvitavate asjadega. Nendega, mis literatuursetest retortidest ja torudest läbi lastud mälestused mulle kätte annavad. Kirjutades teen kõigest endale mänguasjad. Ka iseendast. Iseendast iseendale. Mängija on osa mängust.
---
Meie, täiskasvanute maailmas asendab lapsepõlve lastekirjandus. Ma usun, et tegelikult on suur osa, vahest isegi enamus lastekirjandust kirjutatud meie endi jaoks, meie veenmiseks, et lapsepõlv on midagi huvitavat, süütut ja naiivset.
---
Laps elab tegelikult palju tõelisemas, konkreetsemas maailmas kui meie suured inimesed. Lapsel ei ole veel nii palju mõisteid, määratlusi, teooriaid, mis kõike meie eest kipuvad varjama nagu sildid pudeli sisu. Laps tajub ümbrust värskelt, talle on kõik uuem ja ergem kui meile. See ei tähenda, et laps elaks idüllilises ideaalmaailmas, lapsepõlve Kunglas. Seda hoopiski mitte. Laps küsib uuesti kõik küsimused, mida meiegi omal ajal küsisime ja mida nüüd peame rumalaks ja mõttetuks, kuna ei osanud neile vastust leida.
---
Seksuaalse hariduse puuduses meid põnne igatahes süüdistada ei saanud: seksuaalprobleeme arutati juba algkooli esimestes klassides põhjalikult, kuigi mõnevõrra ühekülgselt, rohkem taotlusega täiskasvanute maailmale vastu seista, rõhutada oma üleolekut sellest, rünnates üht nende nõrgemat kohta.
Praegu on mul raske uskuda, et vanemad ja õpetajad ei kuulnud, mida me vahetunnist või isegi tunni ajal rääkisime ja laulsime. Nad pidid lihtsalt tegema näo, et ei kuule ega tea, ja õpetama meile elu, ajalugu ja kirjandust, nimetamata kordagi sõnu “seks” või “suguelu”. Need sõnad olid küll võõrad ka meie pruugile: eelistasime ja kasutasime ohtralt robustsemat leksikat, mida seni on trükitud ära vaid Wiedemanni ja Saareste sõnaraamatutes. Meie, oktoobrilapsed ja pioneerid, Tähtvere, südalinna ja supilinna lapsed, kes pidid koolis õppima pähe Mart Raua ja Koidula romantilisi värsse, teadsime hoopis paremini trükkimata ja tunnustamata kirjandust, laule, mida folkloristid kutsuvad carmina obscoena.
---
Mäletan koolivenda, kes pärast pikka vaikimist mulle ütles: “Kõik suured inimesed on tegelikult nikku saanud; ainult nad on lapsed mürgiste rohtudega ära tapnud.” Nii ulatas meieni traagiline arusaam sigitamise ja tapmise seostest. Hingevaev, mida olime varem tunnud kassipoegade uputamise pärast, võttis inimkesksema vormi.
---
Lastega koos on meil võimalus teine kord läbi elada kõik need küsimused, millele me tookord vastust ei leidnud, ja üritada teine kord seda vastust leida. Kui me ainult ei ole neist küsimustest heitunult valinud unustuse teed, kui meist ei ole saanud narkomaanid. Kui me ei ole hakanud uskuma, et oleme täiskasvanud, et oleme valmis ja meil on õigus ja kohus kasvatada teisi inimesi, väikesi ja suuri, õpilasi, töölisi, tervet rahvast, otsustada, mida see rahvas peab lugema, kuulama, mõtlema ja uskuma ning mida mitte, kuhu ja kui kauaks keegi tohib reisida või mitte. Nii kasvatati minu sugupõlve ja nii püütakse kasvatada ka minu lapsi.
Mulle selline arusaamine kasvatamisest ei meeldi ja ma ei saa seda tõsiselt võtta, ma ei saa uskuda, et ükski inimene saaks teist palju kasvatada - vaevalt on ükski meist teistest niipalju üle. Igatahes tean mina, et olen kindlasti kasvatanud oma lapsi vähem kui nemad mind. Minu lapsed on olnud minu kõige suuremad kasvatajad.
---
Igatahes on teadvuse voolus oma süvahoovused, seal liiguvad, tekivad ja kaovad asjad, mida me päriselt ei märka. Nagu oma magu, varbaküüsi või vere voolamist veenides, mis ehk peaaegu tajumatu virvenduse või sirinana ulatab meie päevateadvusse.
---
Lihtne on kirjutada: “Tõusin, pesin ja panin riidesse.” Katsuge aga kirjeldada seda täpsemini, osakaupa, katsuge täpselt jutustada, kuidas käib pidzhaama seljast tõmbamine ja õigetpidi pööramine, kuidas unine soojalembene ihu tunneb kõhedust, kuidas rinnus ja kõhus on õõnes ja tühi tunne, natuke pohmaka moodi masendus, kuidas nühid harjaga hambaid, kuidas võtad jahedat kraanivett pihkudele ja tõstad näole, masseerid nägu pestes natuke silmi, mis on veel unerähmased, nuuskad nina ja urgitsed sealt kuivi koorikuid. Siin on detaile, millest peaaegu kunagi ei kirjutata: olen lugenud detailseid seksuaalakti, aga mitte persepühkimise kirjeldusi ... Ja lähedalt on piir, millest allpool ei saa hästi rääkidagi tegutsevast minast. Ons see mina, kes (või mis) katsub kelega lahti saada hammaste vahele kiilunud õunasüdame-lestakesest, sügab kukalt, näpistab küüne kõrvalt lahti nahatükikese, neelatab sülge... Need on ju poolteadlikud või täiesti teadmatud toimingud, mida teeb keha ise, tema osad igaüks omaette: näpud, keel.
---
Sündmused ja mina (või ka sina, hea lugeja) ei ole mingi kindel tükk asja, vaid sulavad ja hajuvad terasema pilgu all. Mina hajun ja sulan ära, kui vaatan end terasemalt. Mis ma siis olen?!
Ma olen konstruktsioon, väljamõeldis, mille harjumus on kinnistanud, mis võiks aga olla teistsugune, kui harjuksime endid ja oma tegemisi vaatama teisti.
Me eksisteerime ärkveloleku ja une piiril, osa meist on otsekui pealpool tumedat vett, osa selle all ja paistab hägusalt, kui üldse paistabki. Ja kujutlus korjab osi sellest, mis paistab, ja teeb sellest valmis midagi, mida nimetatakse isikuks, isiksuseks, eluks, elulooks. Kui rääkida eluloost, on selge, et me oleme midagi, mis on kõigepealt kokku räägitud, kirjutatud ja mõeldud. Me oleme keerulised filoloogilised konstruktsioonid.
ME OLEME KIRJANDUSTEOSED. ME PÜÜAME OLLA KIRJANDUSTEOSED. MEIE ELU ON LITERATUUR.
Muidugi oleme me ühtaegu ka kirjanikud, kes oma isikut ja elu loovad, välja mõtlevad. Või moodsamini öeldult: oleme iseend kirjutavad teosed, kreekapäraselt näiteks AUTOGRAAFIAD.
Kirjandus on midagi muud kui elu, ent tegelikult on ka elu midagi muud kui elu, kui tõeline tõelus. See tõelus ei ole filoloogiline või verbaalne, ta ei koosne sündmustest, temas ei ole selgeid piire, ei ole võimalik alati öelda, mis temasse kuulub, mis ei - mõtleme näiteks vaidlustele telepaatia üle. Elu, elulugu ja isiksus on saadud osalt tegelikkust, tegelikku elu kokku surudes ja transformeerides, osalt talle juurde kirjutades või vähemalt teda varasemate kirjanduslikkude eeskujude liistudele vedades. Põhiline elu konstrueerimises on unustamine. Et saada literatuurne elu, muutuda literatuuriks, autograafiaks, peame unustama suurema osa tõelusest, oma kogemusest. Unustus on must tahvel, millele end kirjutame.