ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN

Kalli Kalde kaas ja illustratsioonid

*

Inimese päritolus on midagi segast. Vahel mõtlen, et inimene on ju ahvipoeg, kes täiskasvanuks saamata sai paljunemisvõimeliseks, neoteeniline ahv, nagu ütleb Doktor. Inimene on laps. Sellepärast on minul ja eks teistelgi meiesugustel raske inimest vihata. Inimeses on midagi abitut, lapselikku, midagi, mis mõneski suures loomas tekitab hoolitsusvajaduse, äratab hellust. Üks Saksa teadusmees kirjutas, et kõigil loomapoegadel, olgu nad ahvipojad, inimlapsed, kassipojad, tiigripojad või koerakutsikad, on veidi sarnane lame nösuninaga nägu. See titanägu, Kindchengestalt, kutsub vanemates, kuid ka teistes loomades esile vanemliku refleksi. Selkombel on inimene valinud endale mõned lemmikloomad. Nagu kassid. Ega linlased tänapäeval kassi enam hiirepüüdjana pea. Kass lihtsalt meeldib inimesele, kass on kiisu, sihuke lapsenäoga armas kiisu, keda saab silitada, kes ka ise oskab inimese ees pugeda, mehkeldada ja niimoodi inimesega manipuleerida. Minu mõte on, et vahest oli inimene kunagi ka sihuke suuremate ja ohtlikumate loomade kiisu, keda taluti, keda ei aetud murtud looma juurest minema, kellega jagati saaki, nagu inimene jagab saaki kassiga. Kass on inimese parasiit, vahest oli inimene omal ajal näiteks lõvide parasiit, kutsumata külaline lõvide pidulauas. Seda muidugi küllalisel ajal, kui lõvidel saaki jagus. Ahtamatel aegadel võis inimesest muidugi saada lõvi saak, aga eks õppinud inimene siis lõvist eemale hoidma, pugema koopasse, ehitama endale varjualuse puu otsa, tegema tuld. Tuli kaitses inimest näljase lõvi eest. Söönud lõvi talus inimest, tundis ehk tema vastu mingit sümpaatiat. Inimene oli ju väike, abitu, paljas olevus, loomariigi, looduse laps. Vaesed suured kiskjad, nii nad võibolla kasvatasid ja hellitasid väikest armast abitut olevust, kasvatasid endale kurja vaenlase. Oleks lõvidel olnud rohkem taipu, oleksid nad pidanud inimesele otsa pääle tegema niipea kui too õppis tuld tegema, sai Homo incendiariuseks. Aga lõvidel ei olnud aru, ei olnud tiigritel ega karudel ka. Nüüd nad maksavad selle eest ränka hinda. Meie kõik maksame. Maa saab inimesi täis nagu haige loom kirpe, nad pööravad kõik segamini, lagastavad, hävitavad kõik, muudavad metsad kõrbeteks, kihutavad oma mürisevatel masinatel paigast paika, leidmata kuskil asu. Võitlevad, võitlevad, võistlevad lakkamatult. Usuvad, et elu ongi võitlus. Inimesel pole asu, pole püsi, pole kodu, ta sõidab aina ringi, otsekui otsiks ta midagi, oleks midagi kaotanud. Võibolla ongi, ainult et ta ei tea enam, mis see kaotatu on. Ma arvan, et ta on kaotanud looma endas. Või siis vastupidi: ta põgeneb, põgeneb looma eest endas.

Eile, kui olin selle kirjutanud, maalisin jälle metsa. Ja midagi selle metsa taga, midagi udust paistmas läbi puude. See võib olla meri. Mererannal küll tihti metsa pole: inimene on rannad tühjaks laastanud. Inimene ja tormid. Tormituul ja vihased lained. Inimese viha pidid lapsenäod leevendama, nagu näitavat psühholoogide katsed. Aga tormituultele see ei mõju. Maalisin, aga mõtlesin ikka neile titanägudele, mida inimene oma meeleheaks (või oma permanentse pahuruse leevendamiseks) loob ja levitab. Ning siis taipasin äkki, et ka autod võivad saada titade näo ja teo. Nagu inimestegi hulgas on kaks äärmuslikku tüüpi -- mehine, domineeriv, tugevate näojoontega sangar ja naiselik, pehmete joontega, väiksema lõua ja ninaga tüüp, on samad tüübid olemas ka autode hulgas. Absurdne, aga tõepärane -- auto on omal kombel ka inimese koduloom, lemmikloom. Autod sarnanevad koertele. Nende hulgas on omad sõjakad agressiivsed dobermannid, hundikoerad, ent ka armsad ümarad mopsid ja chow'd. See kõik on võlts ja petlik, nagu minu meelest suur osa kõigest, mis inimene loob ja teeb, eriti viimastel aegadel. Olgu auto päälegi beebinäoga, ilus totsakas, ümar ja suurte silmadega, temas on ikka peidus kümneid hobuseid, kümneid lõvisid või tiigreid. Auto võib ümarast karumõmmist äkitselt muutuda raevunud kiskjaks, tappa, surnuks rutjuda, puruks rebida. Inimesi või muid loomi. Maanteeääred on ju tõelised tapalavad, killing fields. Ongi hää, et ma ei ole saanud palju ringi sõita ja hoopiski mitte vaadata, mis maanteepervel näha. Doktor on sellest rääkinud. Ja Nestor.

Jah, mu maalid märgivad mu enda saatust. Nüüd seda, et lõpp on ikka ligemal. Tunnen end sageli väga halvasti, ei hakka täpsemalt oma tervisest siin kirjutama, sel pole mõtet. Inimestel on selline komme -- aina tervisest rääkida. Ma tean, et siin pole midagi teha. Nagu nimetasin, Doktor tunnistas, et ta tegi ühe raske vea: tahtis ühendada neoteeniat, mis üldjuhul viib noore organismi arengu aeglustumisele, vastupidisega -- kiirendatud arenguga. Hektori puhul see ilmselt õnnestus, vähemalt pole temal seni midagi viga olnud. Meie Nestoriga oleme aga surmale määratud, meie kiire areng tähendab ka kiiret, enneaegset vananemist. Sureme raukadena, kuigi oleme oma liigi mõõdupuude järgigi veel päris noored... Meri olevat mõne psühholoogi järgi surma sümbol. Minu meelest on ta rohkem sünni sümbol: me ju tuleme merest, oleme pärit mereloomadest, elu algas meres, soolases vees ja veri, mis voolab meie soontes, meie veri on keemiliselt, anorgaanika seisukohalt väga sarnane mereveega. Kuid eks ole sünd ja surm üksteisele lähedased. Arvatakse, et mõned vanad rahvad matsidki oma surnud merre, lasid nad merepõhja. Nii maeti veel hiljaaegu meremehi. Mina siiski ei tahaks, et mind merre maetaks. Ma tahaksin, et minu jäänused viidaks sinna metsa, kust ma pärit olen, kui seda metsa enam on. Tahaksin, et minu keha sööksid need, kes meiesuguste kehadest toituvad. Et minust saaks roti maks või sitika jalg. Et ring saaks täis. Puude tagant paistev meri. Tunnen, nagu tuleks ta ligemale, nagu kuuleksin metsakohina tagant ikka selgemini mere kohinat. Nagu hakkaksin läbi udu nägema randa jõudvaid laineid. Meri on natuke nagu mets. Meres on omad metsad: korallimetsad, vetikametsad, kus on sama rikas ja imeline elu nagu maapäälsetes metsades. Võibolla peaks kirjutama oli, sest merealuseid metsigi hävitab inimene. Põletada ta neid ei saa, küll lõhkuda traalidega, purustada dünamiidiga, et koralle ja kalu kätte saada.

Nii hävitab inimene oma algkodu: maapäälsed ja merealused metsad. Kas on temal enam elu pärast seda? Ma ei tea, aga mulle tundub, et ei ole. Kuidagiviisi jääme kõik ikka seotuks nende algkodudega, ei pääse neist lahti. Inimene arvab, et ta saab elada linnas, kivist ja klaasist majades, plekist kastides, mis veerevad kiiresti mööda asfaltteid. Ma ei usu, et ta saab. Inimene on haige, rahutu haige, kes viskleb siia-sinna, küljelt küljele, kuid sellest ei hakka tal parem. Võibolla on inimesega varsti lõpp, ta ei saa endaga hakkama. Kui nii, tulgu see lõpp kiiresti. Mida kiiremini, seda parem. Siis jääb veel midagi alles, jääb veel metsi, jääb korallitihnikuid, jääb elu, mis saab tagasi tulla, tagasi vallutada linnad, majad, teed, platsid. Minu aeg hakkab otsa saama. Mu enda agoonia häirib mind tegelikult hoopis vähem kui metsade agoonia, minu rahva agoonia. Oma surmas on ka mingi lohutus. Kui jälle tunnen, et maailm, mille inimene on oma tahtmise ja oma näo järgi ümber teinud, muutub mulle oma saastaga, oma müraga, oma hävivate metsade, järvede, jõgede, loomade ja taimedega ikka vastikumaks, tahaksin ta kaotada, tahaksin olla jumal, hävitav jumal, nagu hindude Šiva. Kui suren, saan tegelikult viivu olla selline jumal, minuga koos kaob üks maailm, minu maailm kõigega. Inimesega, inimese hävitatud loodusega, maaga, merega, tähtedega, galaktikatega. Minuga koos haihtub olematusse maa, kustuvad Päike ja Kuu, kustuvad Magalhaesi pilved ja Andromeda, Veega ja Siirius. Minu lõpp on minu maailma lõpp. Ja ma olen selleks valmis. Olen lõpuks valmis. Ma ei taha enam elada selles inimese lagastatud maailmas. Ma ei taha enam seda maailma.