ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN

Õhtu toob tagasi kõik

Hespere panta fereis hosa fainolis eskedas auos
fereis oin fereis aiga fereis apy materi paida
Sappho
Õhtu tagasi tood kõik
mis kirgas koit pillas laiali
tood lamba, tood kitse
tood emale tagasi lapse.

Ehatähte, hella tähte,
see viib värvud välla pealta,
aab haned aruninasta,
vanad vaipa ju vautab,
noored nurka uinutelleb,
Koidutähte, kurja tähte,
see viib värvud välla peale,
vanad vaibast erutab,
noored nurgast kergitelleb.

---
Lumi sulab.Vesi tilgub.
Tuul puhub (tasakesi küll).
Oksad õõtsuvad. Ahi köeb.
Radiaatorid on soojad.
Anu harjutab klaverit.
Ott ja Tambet teevad lumememme.
Maarja teeb süüa.
Kiikhobune vaatab aknast sisse.
Mina vaatan aknast välja.
Ma kirjutan luuletust.
Ma kirjutan, et on pühapäev.
Et lumi sulab. Et vesi tilgub.
Et tuul puhub jne. jne.

---

Kevad on käes, igemed veritsevad,
silmad on valusad valgusest,
mis helgib vastu viimastelt lumelaikudelt
ja kasvuhoonete kilelt. Aiamaa tagant
seletab silm paplite pungi ja taamal
luhal virvendavas vees ukerdavaid parte.
Lapsed sõidavad juba jalgratastega,
tulevad poristena, põlved marraskil,
aga nemadki väsivad ruttu ja magavad kaua,
mõni tund vaikust, mida mõõdab
riiulil "Rooma antoloogia" ees tiksuv kell
ja sulavee tilkumine läbi viinapuuväätide.

Zwei Dinge erfüllen das Gemüt
mit immer neuer und zunehmender Bewunderung
und Ehrfurcht, je öfter und anhaltender sich das Nachdenken
damit beschäftigt: der gestirnte Himmel über
und das moralische Gesetz in mir.
Kant

Läbi keldritoa lae
kuulen laste kilkeid,
jalamüdinat ja vahel
loobitud klotsi kolksatust ning
ema keelavat häält.
Selle kohal on veel paar lage,
katus korstende ja antennidega
ja taevas, mis algab
tegelikult siitsamast
meie juurest, meie ümbert
ja ulatab nendesamade
aukartustäratavate tähtedeni.
Meiegi oleme taevaelanikud,
nii mõlgutav (nachdenkender) filosoof
kui klotse loopiv laps lae peal
ja kirjanik keldritoas, kes ei tea,
kas ta tunneb suuremat aukartust (Ehrfurcht)
taevaste tähtede, taevaste klotsimajade või taevase Aruküla liivakivi ees
oma keldriseina taga ja keldripõranda all.

*

Juba aastaid, alati märtsis
hakkab mul kahju nendest sumedatest
pilvealustest päevadest. Päriskevade
tulek heidutab: siis on kõik
korraga uus ja imelik - ukseesine, pesemata aknad,
pajude pungad, lume alt paistvad mättad,
kuldnokad ja kuu jõeluha kohal.
Kõik on nagu kutse, kõik kiusab ja meelitab -
toast ära, kodust ära, endast ära, meelest ära,
valguma laiali mööda maad ja vett, minema kuskile mujale,
olema kuskil mujal, olema keegi muu,
ja kui seda ei suuda, siis vähemalt
kisama, tantsima, kirjutama,
laulma kõige lollimaid kevadelaulukesi,
et kuidagi vaigistada seda pakitsemist,
millest ei saa aru, kas ta on veres või vaimus
või milleski muus. Ehk on ta hoopis
kaladest, lindudest või talupoegadest
esivanemate, eelmiste elude mälu, mis mus virgub,
kihk ujuda luhtadele kudema, otsida paarilist ja pesaaset,
katsuda peoga, kas muld on juba soe ja tahe,
või midagi veel mõistmatumat ja põlisemat: seemnetera
teadmine, et on aeg lahti minna ja tärgata,
joovastus ja hirm veel ühe surma ja sündimise ees.

*

Tulin Tähtverest. Oli pühapäeva õhtu.
Lõpp-peatuseni sõitsin mina üksi.
Maantee oli vaikne - ei ühtegi autot.
Tuul vakatanud. Ainult tähed
ja noorkuu sirp kumasid jõe kohal.
Kahju oli minna. Oleks tahtnud astuda
teelt kõrvale kõnnumaale ja jääda vaatama
seda kuud, neid tähtkujusid, millest mitmed
olen talvega jälle unustanud (näiteks sellesama,
mis asub otse Suure Vankri
tagumise telje pikendusel), aga kõige enam
seda taevast ennast, taevasina, mis on peaaegu
niisama sügav ja kummaline nagu ükskord ammu,
kakskümmend aastat tagasi, kui olime kambakesi
lõkke ääres Tähtvere metsas ja ma tulin
külateed Tartu poole ühe tüdrukuga kaelastikku.
sinine värv on palju lihtsam meenutada
kui nimed, kui pealkirjad, kui näod,
isegi nende näod, keda oled kord armastanud.

*

Ei ole kodune siin sünteetilises maailmas,
kus vana hea värnitsalõhna asemel
on glüftaali, pentaftaali ja nitrovärvi lehk,
millega minul on raske, paljudel
hoopis võimatu harjuda;
kus kapid ja riiulid seisavad koos
saepurust ja liimist ja oodi rõõmule
võid mängida plastmassist flöödil
või kuulata plaadilt mõne surnud
kuulsa dirigendi juhatatuna. Surnud
asjadest, inimestest ja häältest
ongi meie keskkond kokku pandud. Elav taganeb
meie eest, kuni on veel puutumata loodust,
või elab väikestviisi edasi meie kõrval -
lillepotis, akvaariumis, seinapraos, prügisahtis.
Tudeng, kes öösi eksamiks õpib,
paneb raamatu kõrvale ja läheb tapma lutikaid,
kes ilmuvad nagu alati kindlal kellaajal
oma redupaikadest välja ja ronivad vooditesse.

*

Hääled: Külmutuskapi urin. Ukse kiiks.
Sammud trepil. Vesi torudes. Mingi surin,
vist naabrite pool. Toolijala kiiks põrandal.
Lüliti klõps. Mootorimürin: lennuk või suur veoauto
maanteel. Siis poiste sammud
teise korruse toas. Vee kohin. Mõned naginad,
millest ei teagi, mis nad on; need,
mis kuuluvad kodu juurde, meie
igapäevane helitaust, mis nüüd
aegamööda vaibub, jättes ruumi
millelegi vaiksemale ja sügavamale,
sellele helile kõrvades, mis on nagu
kõrgepingetraatide sirin suvel raiesmaa kohal,
see toob meelde kilpjalad, liivatee,
ja maasikaid, maasikaid
tuleb suletud silmade ette just nagu toonagi.

*

Võiks öelda, milleks ja kuhu on saanud lumi,
mida mööda suusatasime alles kahe nädala eest
ülesjõge, mööda Jänese kõrtsi varemetest, raudteesillast
sinna, kus mõlemal käel
on ainult mets, mõned lepad ja kased
kooldu jõe kohal, pervedel mullavallid,
küllap tunasest süvendamisest jäänud.
Võiks öelda: lumi on läinud, sulanud, voolanud ära
Peipsisse või kaugemalegi, auranud, valgunud maasse.
Aga mina mõtlen ikka nendest suusaradadest,
meie jälgedest Emajõe lumisel jääl -
mis on saanud nendest? Kas jäljed
kaovad päriselt ja jäljetult? Ja kas meie
oleme nagu see lumi või nagu need suusarajad?
Või ei kumbagi? Või hoopis midagi muud?

---
Mõtlen taas loetule – sellele, kuidas maailmas
on koos ja segi pimedus ja valgus,
hea ja halb, tõde ja vale. Küllap nendele,
kes nii arvasid, oli maailm elav; kõik asjad
olid olendid ja iga olend kas hea või halb,
must või valge, Jumala või Kuradi oma.
Mis aga jääb sellest kahte leeri jaotatud maailmast,
kui siin kõik saab lõpmatult jaguvaks, pudeneb
osakeste tantsuks, väljade virvendamiseks?
Igasse osakesse jätkub siis pimedat ja valget;
ka lõpmata tillukeses, nullis endas on vastandid koos
ja pihustuvad sedasi ikka olematumaks,
millekski, mis pole enam vastandid. Imelik
asendab õudse. Olemas
on natuke hõlpsam olla.

---

"Lambid on erinevad, aga valgus on seesama, ta
tuleb teiselt poolt," kirjutab Rumi.
Kas ta kirjutas seda päeva-, küünla- või
õlilambi paistel? Tal on kindlasti õigus,
aga ometi on midagi olulist muutunud sestsaadik,
kui hakkasime elama, lugema
ja luuletama elektrivalgel. Peeru ja küünla ajal
ei saanud nii palju elada silmadega:
videvikus räägiti ja kuulati; juturaamat
elas jutuna ja luuletus lauluna, veidi nii
nagu muiste. Ma ei tea, kas tahaksin seda tagasi,
kui see oleks võimalik. Tean ainult,
et ma ei taha laetuld ja vahel tahan istuda hämaras
ja kuulata vihma või muusikat või naabrilaste
kilkamist seina taga.

---
Kythera, Milos, Kea, Andros, Tinos.
Mykonos, Delos, Paros, Naxos, Thera,

Samothrake, Lemnos, Lesbos, Chios,
Samos, Kos,Rhodos,

Kreeta.

Kihnu, Ruhnu, Muhu, Saaremaa,
Hiiumaa, Vilsandi, Abruka,

Vormsi, Osmussaar, Suur- ja Väike-Pakri,
Aegna, Prangli, Naissaar.

Palve, mantra, luuletus.
Ainus keel, milles saab rääkida
sellest, et

Melaneesia, Mikroneesia, Polüneesia.

Kerguélen.

Kerguélen.

---

Õhtul läheb jälle külmaks. Taevas selgib.
Tuul on vakka, nii et suits
tõuseb püstloodis üles. Õies vahtrapuu
ei sumise enam. All tiigis
lööb üks karpkala lupsu. Saare otsas
oma pesakastis häälitseb paar korda öökull.
Lapsed magavad. Trepi ees on reas
porised tennised ja kummikud.
See juhtus Viljandimaal: lollakas poiss
valas naabri kolmeaastase poja bensiiniga üle
ja pani põlema. Käisin piima järel.
Metsaservalt paistsid kollased vahtrad
kuuskede ja kaskede vahelt. Aida kohal
helendas Ehatäht. Laps jääb elama,
aga vist vigasena. Tuleb öökülm.
Paks kaste on maas.

---

Ma kirjutan iga päev luuletuse,
kuigi ei ole päris kindel, kas neid
luuletusteks pidada kõlbabki.
See pole üldse raske, eriti nüüd;
kui Tartus on kevad, kõik muudab kuju:
pargid, murud, oksad, pungad ja pilved
linna kohal ja taevas ja tähendki –
jätkuks ainult silmi, kõrvu ja aega
sellele ilule, mis keerisena
kisub meid kaasa ja peidab kõik asjad
lootusrikkasse luulelisse vinesse,
millest ulatub nii kohatult välja
bussijaama ees istuv lollakas mees
kängitsemas lahti vigaseid jalgu,
kepp kõrval, peas seesama villane müts,
millega nägin teda toona seismas
tühjas peatuses kell kolm öösi,
kui sõitsin sealt taksoga mööda ja juht
ütles: "Lollike on jälle viina saanud."

---
Vaikus on alati siin ja igal pool;
vahel küll kuuleme teda selgemini:
nurmel on udu, aidauks pärani,
kaugel laulab üks vainurästas ja üks
valge liblikas tiivutab järele-
jätmata ümber jalakaoksa, mis
vaevu õõtsub loojakutaeva taustal.
Hämarik võtab kõigelt näod ja kirjad,
ainult heleda-tumeda vahe jääb –
see ongi see südasuve öö ise
ja vana taskukell kirjutuslaual
hakkab äkki kohutavalt valjusti
tiksuma.

---
Maailmu on nii palju kui liivateri mere ääres,
suuri ja väikesi, ümmargusi ja nurgelisi,
heledaid ja tumedaid, põliseid ja üürikesi;
mõned seisavad paigal, mõned pöörlevad;
mõned on üksi, mõned kobaras koos;
ja igaühes nendest suurtest ja väikestest,
ümmargustest ja nurgelistest, heledatest
ja tumedatest, põlistest ja üürikestest
maailmadest on meresid ja randu
ja mererannal liivateri ja igas liivateras
niipalju maailmu kui liivateri mere ääres,
suuri ja väikesi, ümmargusi ja nurgelisi;
mõnes maailmas on Buddha juba sündinud,
mõnes sündimata, mõnes elab ja õpetab ta praegu;
ühes nendest istun ma ärklitoas laua taga
ja üks metslehelind – Phylloscopus siblilatrix –
lendab aknale, nii et ma näen lähedalt
tema kollast kulmutriipu ja pruuni silma
ja seda, kuidas ta koputab nokaga
vastu aknaruutu ja lendab siis minema.

---
Samavõrd kui inimene loob kirjandust,
loob kirjandus inimest, valab ta pronksi
ja tõstab postamendile – luuletajaks,
kellest kõrgelt ei paista muud kui
õilis rüht, lahtine (pronks-)särgikaelus
ja kaugusse (prügimäe ja metsade poole) vaatav pilk.
Ma olen ise seal olnud – see on vilets koht,
seista ööd ja päevad, kuumad ja külmad
seal üleval ja teha nägu, et su pronksist
näole ja kehale ei lähe üldse korda
imetlejad ja kadestajad, kes sind vaatavad alt,
ja Jumala linnukesed, kes situvad ülalt sulle pähe.
Ma olen ise olnud luuletaja, ma tean
endast rohkem kui need, kelleni jõudsid
ainult mu noorepõlve helisevad, kaunid värsid
nagu:
Oi surma lättena puhast
seda maad kus me kohtume kõik
ja kelle kujutluses ma muutusin
poeediks, postamendi-Jaaniks.
Tegelikult rikun ma kõiki kümmet käsku,
mitmeid kirjutatud ja kirjutamata seadusi,
igasugu grammatika ja poeetika reeglisi,
seks on mulle armsam kui eetika ja esteetika,
naised kütkestavamad kui õilsad põhimõtted,
lapsed veel kütkestavamad kui naised
ja oma nahk* kallim kui rahvus või kultuur.
Ma olen peaaegu statistiline keskmine,
komeeti komeetide hulgast, üks pikas kataloogis,
üks nendest, kes päikese ligi jõudes saavad korra
lehvitada oma saba, mis koosneb
peamiselt tolmust, ning kaovad siis
ruumi kaugusse, kandes südames
nii palju vabanemata energiat.
______
* Vahel tundub mulle küll, et mul polegi nahka, et olen
ainult liha, veri, luud ja ergud, peaasjalikult ikka need
viimased – näitlik õppevahend sellest, mis on naha all.
(Äkki see ongi hing?)

---
Destruktivität ist das Ergebnis ungelebten Lebens.
Hävituskihk on elamatajäänud elu tulemus.
Mis ei saa edasi kasvada, kasvab tagasi,
küüned ja habemekarvad ihusse, täitumata soovid
lubjaks veresoonte siseseintele, kadedus
maohaavadeks, kurb meel täideks,
mustus kärbesteks. Meie oleme
natuke rändrüütlid, otsime aina,
mille eest ja mille vastu võidelda, keda
õiglaselt vihata. See elamata elu
on nagu tuline veekann käes,
mida on kibekiire ära panna, nii et
millekski muuks ei ole aega ja süda on täis
kõikide peale, kes istuvad rahulikult
köögilaua ääres ja räägivad Erich Frommist ja
sellest, et hävituskihk on elamatajäänud elu tulemus.

---
Veel kirjutada. Veel rääkida. Kellele?
Kuidas? Miks? Mis mõttega? Varsti
tuleb võibolla olla vait. Varsti
Tuleb võibolla rääkida rohkem
ja valjemini. Kes teab. Aga see,
mis rääkimata jääb, on ikka kõige tähtsam:
see tilluke inimene, see laps, see lapse
sõna, mõte ja pilk sügaval su enda sees,
mida pead hoidma, katma ja kaitsma.
Temaga saad vahel hilja õhtul
ka rääkida, temaga saad alati olla vait
kui vaja.

---
Ida ja Lääne piir rändab ikka, vahel itta, vahel läände
ja vaevalt me päriselt teame, kus ta parajasti on,
kas Gaugamelas, Uuralis või hoopis meis endas,
nii et üks kõrv, üks silm, üks sõõre, üks käsi, üks jalg,
üks kops ja üks muna (naisel vastavalt munasari)
jääb ühele, teine teisele poole. Ainult süda,
ainult süda on ikka ühel pool,
kui vaatame põhja, siis läänes,
kui vaatame lõunasse, siis idas,
ja suu ei tea, kumma poole eest
peab rääkima tema.

---

Kus me lähme vasta ööda,
vasta ööda, vasta kuuda,
vasta helgasta ehada,
vasta koitu keerulista?
öö on pikka ja pimeda,
taevas laia ja lageda.
Sügise ilmad tulevad,
talve pilved taevaassa,
talve tuuled taeva alla.
Meie kodu kauge'ella, –
viis on väljada vaheta,
kuusi kuivada jõgeda,
seitse sooda sitkeeda.
Ei jõua kivilla visata,
sõmeralla sõõritada.
Kivi pihku kadunekse,
sõmer sõrmede vahele.
Kivist saie killingida,
sõmerast sai sõrmuse.

Tallinn, Eesti Raamat 1985

üles