---
- Sinu kohta väidetakse, et sa oled selle maailma siin loonud. Kas see vastab tõele?
- Jah.
- Ja ka see, et sa oled leidnud, et see, mis sa lõid, on hea? Väljend, mis loomisloo alguses mitmeid kordi kordub.
- Jah.
- Kas sa mõtled sellega head eetilises mõttes, mitte ilusat, huvitavat või tehniliselt täiuslikku nagu mingi masin või konstruktsioon?
- Milleks selline küsimus?
- Enne ehk siiski vastus, siis sinu küsimus.
- Muidugi mõlemat. Mis ma tegin, sai hästi tehtud.
- Selge. Aga ehk sa siiski täpsustaksid mõnd asja. Nimelt on sinu loodud olendite hulgas üks kärbes, ladina keeles Lucilia bufonivora. Nagu ta nimigi ütleb, sööb ta kärnkonni. Emakärbes muneb oma munad konna püähe ja koorund vastsed tungivad ninasõõrmete kaudu konna kehasse ja söövad ta vähehaaval ära, nii et lõpuks ei jää järele suurt muud kui kondid ja jalad. Mõned uurijate järgi on lugu veel huvitavam, nimelt ei mune emakärbes mitte lihtsalt mune kärnkonna pähe, vaid tiirutab ja mängleb niikaua konna ees, kuni see ta alla neelab ja end surmavate munadega nakatab. Emakärbes ohverdab sel kombel oma elu oma laste tuleviku nimel. Vastsestaadiumis parasiteerivaid kärbseid on teisigi, üks liik näiteks nakatab pääsukesepoegi, mõned putukaid, tigusid ja usse. Minu küsimus on: mis mõttes on sellised kärbsed head?
---
- Nii et sa otsid elu mõtet? - siutsus linnuke.
- Ei, mitte selles mõttes, mis sellele sõnale tavaliselt antakse. Kui elul on mõte, on elusolendid just sellised kruvikesed ja mutrikesed looja masinavärgis, mille ehitusest ja eesmärgist nad väga vähe teavad. See on maailma-masinavärk, milles ei ole vabadust ega armastust. Mutter või hammasratas ei saa olla vaba ega armastada teist omasugust või seda, kes on ta valmistand ja oma kohale pannud. Nii on mutril ja kruvil mõte, koht ja ülesanne masinavärgis. See mind ei huvita, mind huvitab rohkem vabadus.
- Ja vabadus on mõttetus? - päris linnuke, keda asi näis huvitavat.
- Võib ka nii öelda. Kes on vaba, ei vaja ega otsi oma olemasolu, oma vabaduse mõtet, - vastas vanamees.
---
- Vaata, see, et meie ja meie maailm on kellegi uni, tähendab ka seda, et siin maailmas ei kehti päriselt ilmsi-loogika, vaid unenäoloogika. See tähendab, et siin on vahel võimalik võimatu ja võimatu võimalik. See tähendab, et kõige taga luuravad lahendamatud paradoksid, apooriad, kõik mõtted võib viia absurdini. Selle maailma tõelised filosoofid on kas need, kes vaikisid, või need, kes rääkisid paradokside keeles, unenäo ja luule keeles. Sellele maailmale ei ole vasturääkivusteta seletust, ükski filosoofia, ükski teoloogia, ükski teadus ei saa lõpuni paika pidada. Siin ei saa ükski asi olla tema ise. Kivi ei saa olla kivi. Sina ei saa olla sina. Jumal ei saa olla Jumal, nagu me sinuga äsja nägime. Uni ei saa olla uni ja loogika ei saa olla loogika.
---
- Ma ei jaksa vist enam, seda kõike on olnd natuke liiga palju. Kas me võiksime nüüd hakata tagasi minema? - küsis ta.
- Võime küll, - vastas vanamees. - Ma arvan, et meil ei ole siin enam suurt midagi teha. Võid veel heita pilgu maailmale, kus me elame, ja siis lähme.
Talle tuli äkki mõte, mida ta ei saand jätta hiinlasega jagamata:
- Mis on praegu seal mäekünkal lossivaremete juures, kus me istusime? Kas auk maa sees? Maapind ringiga tuli ju meiega kaasa?
- Miks sa nii arvad? - imestas vanamees. - Me ei lennand unest ärkvelolekusse, vaid unest unne. Seal lossi juures jätkub lihtsalt meie vana uni.
Ta ei saand aru:
.- Kas see tähendab, et me oleme tegelikult seal ka? Või on see kõik suur silmapett?
- Jälle ütled sa “kõik”. Ei, kõik ei ole silmapett, aga silmapettu on kõik täis. Vahel võib inimene olla korraga kahes unes, - kostis hiinlane.
- Aga kumb siis on päris mina, kas see siin või too seal?
- Miks sa arvad, et kumbki neist võiks olla päris? Võibolla ei ole sa oma päris mina veel leidnudki, ehk on ta hoopis kuskil kolmandas kohas?
---
MIul ei ole maailmavaadet, usku ega eetikat teie mõttes. Ma ei ole inimene. Aga midagi arvan, usun ja pean õigeks minagi. Minagi tean, mis on paha, ja tahaksin head. Endale ja teistele. Mis on hea? küsite teie. Hea on hea. Hea on see, kui tunned ennast hästi, sul on hea olla. Muud ei midagi. Kõik oleks lihtne, kui ühe hea ei oleks teisele halb. Kassil on hea, kui ta saab hiire kätte, hiirele on see halb. Minagi unistan maailmast, kus nii ei oleks, kus kõikidel saaks hea olla. Nagu Jesaja raamatus, kus lõvi ja härg koos heina söövad.
---
Kas ei ole libahundid tegelikult mõnel pool olemas? Muidugi ei ole nad maagilisel teel inimesest hundiks ja hundist inimeseks muutuvad olevused, vaid minusugused huntinimesed. Nad on taibukamad kui tavalised hundid ja selletõttu inimestele kardetavamad vastased. Kui see on nii, kas ei toimu siis huntide keskel tasapisi selektsioon, mis viib varem või hiljem huntide taibukamaks muutumisele ja võibolla mõne päris libahundi-populatsiooni tekkele?
Ma usun evolutsiooni ja looduse tasakaalu. Inimene on oma ülbuses esitand loodusele väljakutse. Inimese hybrisele peab loodus ükskord vastama nemesisega. Võibolla see tuleb huntide kaudu. Tõenäosem siiski, et see tuleb mitmel viisil, et algab paljude uute ja vanade liikide pealetung inimesele. Bakterid ja viirused ongi alustand vastupealetungi. Nende evolutsioon on kõige kiirem. Siis peaks olema putukate, ämblikkude, usside, pärastpoole juba limuste, lindude ja imetajate kord.
---
Karu tuli ligemale ja jäi lõpuks seisma päris minu ette, nii et ma tundsin näol tema sooja hingeõhku. Ta vaatas mulle otsa, tõusis siis ja puhus äkitselt mulle pahinal näkku. Mu silmad läksid ise kinni: ma ei või öelda, et ma sulgesin nad, ei oleks ma ka silmi saand sulgeda. Mu näole ja silmalaugudele langes peeni süljepiisku. Hoidsin silmi kinni, mul oli hirm neid avada. Ma ei tea, kaua see kestis. Pea käis ringi, maa oleks otsekui õõtsund. Tuul tõusis ja mets lõi valjusti kohisema. Ma ei saand aru, kas kuulsin samme või ei. Kui kuulatasin, tabasin puude kohinast äkki hääli, kes ütlesid minu nime, seda nime, mida teadsid ainult ema, vanaema ja vanaisa. Ma tegin silmad lahti. Karu oli kadund. Jäin edasi istuma ja kuulama, mis mets kohiseb. Ma ei kuulnud enam oma nime, aga ometi sain kohinast aru. Selles ei olnd sõnu nagu mu oma vere kohinas või hingamise sahinas, aga ometi oli see keel, ometi ütles ta miagi. Ma ei tea, kas enam mulle, aga ma sain sellest aru. Ma ei suuda seda seletada. Metsakohin oli mulle äkki nagu muusikule muusika või matemaatikule matemaatika: täiesti selge, korrapärane, kaunis ja sügav, kui neid sõnu tohib siin kasutada. Metsakohin oli loogiline nagu muusika ja matemaatika: tema loogika oli mulle äkitselt selge ja ma jälgisin seda kohinat, tundsin rõõmu sellest, et ta kulgeb, tõuseb ja vajub just nii, nagu ta selle loogika järgi pidi kulgema. Siis ma tajusin, et tegelikult on see kohin seesama, mida ma olen alati kuulnud iseendas, oma südames, kõrvades, sisikonnas. Metsa kohin ja minu sisemine kohin oli üks, neil oli üks loogika, üks rütm, üks meloodia.
---
Ma olen näind igasugu inimsi, loomi ja vaimusid, aga seda Kuradi-nimelist, kellest valged inimesed nii palju räägivad, ei ole ma näind. Mina teda ei karda. Aga vahel mul on tunne, et ma kardan neid inimesi, kes teda kardavad ja temasse usuvad. Mul on tunne, et usk Kuradisse on nagu viin. Ta hakkab inimestele pähe ja teeb nad hulluks ja temast on väga raske lahti saada. Ja ma olen elus näind, et see, kes usub Kuradisse, ei usu inimestesse, ei teistesse ega endasse. Tegelikult ta ei usu Jumalasse ka, ei usu üldse millessegi. See usk sööb inimese seest tühjaks, ta hakkab kõiki kahtlustama ja vihkama. Ma mõtlen, et inimene, kes usub Kuradisse, on nagu windigo, inimene, kes pages metsa ja muutus inimsööjaks.