***
Nagu siin kuskil on kirjutatud: Filosoofia póhiküsimus on "Kui palju me peame
uskuma?" Asi saab selgema sisu, kui tähele panna, et praeguses maailmas tuleb
inimesel ikka rohkem toetuda spetsialistide nóuannetele ja tóekspidamistele.
Tema enda kogetu ja ópitu osakaal väheneb üha. Inimene käitub arstide, psühholoogide,
inseneride, poliitikute, ópetajate nóuannete ja juhatuste järgi. Inimene usub
Einsteini, kuigi ise ei taipa midagi matemaatilisest füüsikast. Siit veel üks
küsimus: Kust tuleb ja kuidas säilib see usk? Nagu kord suurte müstikute ja
prohvetitega, on meie ajal teadlaste ja nende teooriatega: arvatakse móistvat,
aga tegelikult ei móisteta. Praegused "teadusliku maailmavaate" apologeedid
ei móista teadust, niisama kui misjonärid ja pastorid ei móista Jeesust. Jah,
kui palju, keda ja mida me peame uskuma, Mis on usumiinimum?
***
Lohutus on, et ettenägematu jääb. Vóib kóik reglamenteerida, inimesed täielikult
orjastada, kuid ka orjastajad on inimesed. Ja orjastatutel vóib tekkida uus
vaatenurk. Tööstuspsühholoogia vóib töölisi leplikumaks muuta, kui neil ei teki
vói ei ole juba eelarvamust vói vimma tööstuspsühholoogia vastu üldse. See vimm
vóib kóik pahupidi pöörata ja seda vimma ei saa tööstuspsühholoogia päris hästi
arvestada: teadusse ei mahu metateadus, oma mójude ja vahekordade uurimine ja
prognoosimine. Ja kui järsku tööstuspsühholoog petab? Kóike ei saa kunagi ette
näha. Kui valitseda kavalusega, lópeb see valitsemine niipea kui valitsetav
kavalusest läbi on näinud. Arusaamine avab uusi dimensioone. Valitsemine valitseja
üle. Mäss mässu vastu. Küsimus, kas progress ise on progressiivne. Kas moodsus
vóib moest minna? Kas utilitarismist on kasu? Móisted annavad ootamatuid kombinatsioone
ja móni nendest teeb luku lahti. Ja vangid pääsevad vabaks.
***
Arusaamine on arusaamine piiridest endas, piiri avastamine seal, kus me seda
ei märganud ja astumine üle selle piiri. Miks on arusaamine paljudele nii raske,
miks on inimestele piirid kallimad kui nende ületamine? Vóibolla on póhiküsimus
inimese kohta see: MIDA ME KARDAME?
***
Ärkamine on ka uinumine. Kui ärkame ühte tóelusse,lahkume teisest,uinume
tema suhtes. ôigem oleks vist öelda,et üks vói teine tóelus ise uinub vói ärkab
meis. Meie oleme nagu tuba,nagu lava,kus mängitakse etendust. Korraga saab mängida
ainult üht etendust, - nii nad vahetuvad. Vahest on sünniga ja surmaga samamoodi.
Sünd siia ilma on nagu ärkamine siia ilma, selle ilma ärkamine ja eelmise uinumine
meis. Me ärkame iseendasse, oma isiksusse ja teadvusse. Üks teine teadvus,nime-
tame seda siis kosmiliseks, rajatuks, jumalikuks vói kuidagi teisiti, uinub
meis. See on otsekui emanatsioon,suure täiusliku valguse pimedusselangemine,
jagumine osadeks. Uusplatoonikud väljendasid seda ontoloogiliselt,kosmilise
protsessina, meile on lähedasem psühholoogiline väljendus. Aga valgus ja pimedus
vóivad siin kergesti osad vahetada. Nad on vastandid ja see tähendab,et pimeduses
olijale paistab valgus pimedusena, valguses olijale pimedus pimedusena. Aga
vóibolla ei olegi tegelikult valgus valgus ja pimedus pimedus, on ainult kontrast,
teistsugusus, kumbki ei ole absoluutne,nagu oleme harjunud kujutlema. Tavaliselt
näib ärkamine meile tóusuna pimedusest valgusesse ja uinumine laskumisena valgusest
pimedusse. Teiselt poolt vóib aga paista vastupidi. Individuatsioon, minateadvuse
teke ja arenemine on mónede meelest nagu päevatóus, teiste, nagu nendesamade
uusplatoonikute ja gnostikute meelest on see just pimedusselangemine, meie eraldumine
valgusest, sulgumine tema eest. Siin on ehk tegemist erinevate isiksuse ja siis
ka kultuuritüüpidega, kahe erineva maailmanägemisega,millest üht vóiks hiinapäraselt
nimetada yin- ja teist yang-nägemiseks. Yin- inimene tunneb end paremini hämar-
uses nii otseses kui ülekantud móttes, talle on lähemal diferentseerimatus,terviklikkus,
yang- inimene on päevavalguse laps, ta vajab kindlaid piire, määratletust. Tegelikult
on inimesed mólemat, meis kóigis on nii yin- kui yang- poolused,enamasti aga
üks neist on otsekui uinuvas ole- kus, teine ärkvel. Nii on ka lapsepólvega.
Lapsena otsekui uinuksime,täiskasvanuna oleksime ärkvel. Aga vóib ka vastupidi
móelda. Meie täiskasvanud oleme uinunud lapsed, laps, meie eelmine eluvorm uinub
meis. Kui on nii, siis vóib laps meis ka ärkvel olla, nii nagu inimeses vóivad
korraga olla virged yin ja yang, unetóelus ja ärkvelolekutóelus. Aga vóibolla
on nii ka nende polaarsustega,mida nimetame inimeseks ja Jumalaks. Inimene on
Jumalana uinunud Jumal, Jumal on inimesena uinunud inimene vói miks siis ka
mitte kirbuna uinunud kirp vói hiirena uinunud hiir, kui toetume meister Eckhartile.
Vói on móistlikum rääkida Jumalast ja maailmast kui kahest polaarsusest, mida
teineteisest lahutab see une ja ärkamise värav. Siis saaksime aru Jeesuse sónadest
Tooma evangeeliumis, kus ta ütleb, et oli kóiges ja kóik jóudis temani. Ehk
on siis ka Jumalaga nii, et Jumal ja inimene (vói Jumal ja maailm) on vastandid,
aga on ka vóimalus, et on ühtaegu Jumal ja inimene vói Jumal ja maailm. Nii
ju Jeesus enda kohta ütles vói püüdis ütelda, nii on Jumala ja maailma kohta
öelnud móned müstikud. Vóibolla on tegemist kahe erineva nägemisviisiga. Ühel
puhul on Jumal Jumal ja maailm maailm ja inimene inimene,teisel puhul kuuluvad
nad ühte ja on lahutamatult koos. See teine nägemisviis kuulub esimesega samamoodi
kokku kui uni ärkvelolekuga, yin yangiga vói Jumal- olemine maailm- olemisega.
See on nägemisviis, milles kóigel on Buddha- loomus vói Kristuses on jumalik
ja inimlik loomus seletamatult ja lahutamatult, samal ajal ka segunematult üheskoos.