ellu2.html

PÄEVAKAJALIST

Olen kodulehe pikemalt unarule jätnud, nüüd püüan teda edasi teha ja uuendada. Aeg on edasi läinud. Uuendasin juba päätüki perekond, kuhu tuli sisse kanda kaks uut ilmakodanikku. Uuendamist tahaksid ka ilmunud raamatute, säälhulgas välismaal ilmunud tõlkeraamatute nimekiri ja muidugi tuleks päevakajalisi mõtteid edasi kirja panna. Seda enam, et olen endalegi ootamatult ja veidi ka vastu enda tahtmist jälle hakanud aktiivsemalt poliitikaga tegelema. Aprillis astusin Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, et niimoodi katsuda vastu seista meil võimutsevale rumalale parempoolitsemisele. Püüan kaasvõitlejaid nõu, jõu ja kõige enam sõnaga aidata ja seeläbi ehk aidata ka Eestit.

Millest inimene kõige enam ja kõigepäält kirjutab? Eks ikka sellest, mis muret teeb. Nii ilmselt minagi. Mis mulle siis kõige enam muret teeb? Kui alustame lähemalt siis see, mis toimub Eestis, olgu poliitikas, olgu looduses, säälhulgas linnaparkides ja niinimetatud haljasaladel. Siis Bushi ja tema bushmanite jätkuv võim Ameerikas ja seeläbi terves maailmas. Ning sellega seotult biosfääri olukord, mis inimmõjul aina enam muutub ja degradeerub. Kaduvad liigid, ökosüsteemid, jõed ja järved. Viimane on ilmselt kõige olulisem ja puudutab meid kõiki, asugu me Eestis, Egiptuses või Eritreas.

Pikk vahe jällegi. Vananedes liigub aeg kiiremini, ühes ajaühikus jõuad teha vähem kui nooruses. Kui pikad tundusid lapspõlves ootamised, kui kaua venis järjekord poes või polikliinikus. Nüüd ei ole see enam nii. Aja kiirema voolamise pärast ei ole saanud mahti kodulehte piisavalt uuendada. Nüüd tundub, et vaim on valmis seda tegema.

Loen viimasel ajal hoolega vene internetisaite ja ei saa kuidagi nõus olla väitega, mida esitavad mõnedki meie prominendid. Et Venemaa on muutunud või muutumas stalinistlikuks. Venemaal ja Vene meedias on palju ebameeldivat, kuid stalinismist, ka Hrushtshovi ja Brezhnevi aegsest meediast on asi väga kaugel. Vene väljaanded annavad säälsest olukorrast üsna kirju pildi. Oluline on aga see, et enamvähem kõigest räägitakse, seda ka ofitsioossemates väljaannetes, näiteks RIANi saidil. Sääl kohtame nii kroonumeelsust kui opositsioonilisust, säälhulgas karmi Stalini ja Stalini-nostalgia kriitikat, kriitikat Gruusia vastu, ent ka Vene Gruusia-poliitika vastu. Hodorkovski on Vene meedias nüüdki üpris populaarne ja tema kirjutisi saab vahetevahel lugeda. Kujutleme, et NL ajakirjandus oleks avaldanud teateid Sahharovi või Solzhenitsõni elust ja nende kirjutisi. Ma võrdleksin Venemaad Türgiga, kus sõnavabadus on kehtinud küllalt piiratult, kus valitsev ideoloogia on olnud üsna shovinistlik, kuid kus ometi on olnud võimalus avaldada ka kriitilisi mõtteid ja kus kunstilooming on olnud enamvähem vaba, kuigi loomeinimesi on kimbutanud nii rahvusäärmuslased kui usufanaatikud. Ei ole ilmselt õige ka rääkida Putini Venemaast ja võtta Putinit ennast mingi diktaatorina. On ilmne, et Venemaal käib varjatud võimuvõitlus ja Putini võimalused oma tahet läbi suruda on hoopis piiratumad, kui pääliskaudsel pilgul paistab. Mõneti on Putin ilmselt kesktee mees, tema lähikonnas on nii liberaale kui suuriikluse taastamise pooldajaid, tulemuseks on kõikuv olukord, kus seni kumbki tiib pole täit ülekaalu saanud. Mõned pragmaatilisemad liberaalid näivad toetavat Putinit sellepärast, et ta on võimalikest liidritest kõige vastuvõetavam. Meile ja maailmale on ilmselt väga oluline, kes saab Putini järglaseks. Siin on võimalikud muutused, on võimalik, et Venemaa võtab selgelt natsionalistliku läänevastase kursi, ent on võimalik, et senine balansseerimine jätkub. Igatahes tundub meie meedias ja poliitikute sõnavõttudes antud must pilt Venemaast tugevasti liialdatuna. Venemaa ei ole Valgevene. Vene meedia kirjutab Lukashenkost õige sarkastiliselt ja Moskva ning Minski suhted on muutunud üsna halvaks. Nii halvaks, et Lukashenko otsib abi ja tuge Ukrainast ja mujalt. Ning Poolast, kus Vene-vastasus on tugev, on kuulda olnud hääli, et võibolla oleks õige Lukashenkot tema tülis Venemaaga hoopis toetada: natsionalistlik Valgevene oleks Poolale kasulikum naaber kui Venemaa kuulekas satelliit. Nii on pilt keerulisem ja huvitavam kui meil maalitud mustvalge pilt. Ning sisaldab rohkem positiivse arengu võimalusi.

Eesti poliitikutele ja ajakirjanikele tuleks kasuks, kui osataks paremini vene keelt, loetaks rohkem Vene väljaandeid ja vaadataks rohkem tulevikku kui minevikku. Eestlased peaksid vähem tegelema Sinimägede, küüditamiste ja mälestussammastega, ning rohkem vaatama kõike globaalsemas kontekstis. Oleme Venemaaga tegelikult samas paadis. Venemaad ja Euroopat ohustab ebastabiilne olukord Kesk-Aasias ja Lähis-Idas, nii peab Venemaa varem või hiljem lähenema Euroopale. Mida võiksime oma tagasihoidlike võimaluste piirides ka venelastele püüdma selgeks teha. Nagu sedagi, et ajalooliselt oleme hoopis lähedasemad kui tahame tunnistada. Vene antropoloogid on äsja valmis saanud venelaste genofondi uurimuse, kust selgub, et põhja-venelased on geneetiliselt soomeugri päritolu. Veel XVII sajandil ei rääkinud enamus neist vene keelt. Peaksime püüdma venelastele selgitama seda, et nad võiksid rohkem mõelda oma soomeugri juurtele, rassiliselt on neil vähe ühist lõuna- ja lääneslaavlastega.

Näib, et Eestis on poliitikuid, kes tahaksid Eestit näha Lääne bastionina Ida, st. Venemaa piiril, omamoodi Iisraeli taolise euroatlantilise sillapääna. Ma arvan, et see on ohtlik arusaam. Usun, et USA tõmbub lähiaastatel tagasi ning ei temast ega Euroopast ei ole Eesti toetajat sellises poliitikas. Euroopale on vaja tugevat Venemaad, sest tegelikult on just Venemaa bastioniks Aasias jõudu koguva ekstremismi ja ekspansionismi vastu. Sellega tuleks arvestada.

Scientific American kommenteerib uurimust religiooni mõjust ühiskonnale, küsides, kas religioon on ühiskonnale hää või halb. Teadus andvat vastuseks "It depends". Huvitav on aga see, et uurimuse enda tulemusi võiks eesti keeles kokku võtta umbes nii: religioon soodustab ühtaegu nii kuritegevust kui häätegevust. Ühiskondades, kus religiooni mõju on suur, näiteks USAs, on rohkem kuritegevust, suguhaigusi, noorte surevus on kõrgem kui vähe-religioossetes ühiskondades. Teisalt on usklikud varmamad tegema annetusi, aitama teisi inimesi kui uskmatud. Usklikud kalduvad olema poliitikas konservatiivid, uskmatud liberaalid (Ameerika mõttes).

Eesti vajab hädasti tugevat tarbijaliikumist. Praegu teevad tootjad ja müüjad suuresti seda, mis neile kasulik. Õlut müüakse liitristes ja paariliitristes pudelites, ka kanget õlut. See on rahva mini-genotsiid ja annab psühhiaatritele palju tööd juurde. Leiba müüakse suurtes pakkides, nii et osa läheb hallitama. Mis vaesele noorele pere-emale või pensionärile on tõsine kaotus. Tarbijad peavad organiseeruma ja hakkama pakkujaid korrale kutsuma.

Oli üsna ebameeldiv heita pilk 15. detsembri 2006 Päevalehte, kus kõrvuti lehekülgedel oli artikkel puuetega inimeste piketist, millega nad protestisid valitsuse täitmata lubaduste ja lihtsalt hoolimatuse vastu ning artikkel sellest, et uus 2007. aasta eelarve näitab Eesti riigi rikkust. Rikkust, millest jätkub raha miljon krooni maksvale kokaraamatule, Karla katedraali lammutamisele ja uue klaaspalee ehitamisele, ausammastele ja kallitele ametiautodele, aga ei jätku nende aitamiseks, kes tõesti abi vajavad. Mõtlen vahel, et ei jätku ka riigikaitseks. Kas oleme NATOs selleks, et nii saab odavamalt: meid kaitsevad Türgi lendurid, ei pea ise ostma hävituslennukeid, seeasemel alandame makse ja laseme inimestel osta luksusautosid. Mis tegelikult tõendab, et Eesti riigil pole erilist tahet end kaitsta. Venevastase retoorikaga seda ei tee. Targem oleks minu meelest vähem tegelda iseenda veenmisega, et Venemaa on ohtlik, jätta alandamata maksud ning muretseda lisaraha eest lennukeid, helikoptereid ja muud moodsat sõjavarustust. Umbes nii teeb Soome. Aga millegipärast ei ole meil tahtmist Soomelt õppida.

Eesti julgeolekule on väga oluline, mis imago me endast väljaspool jätame, kas meis nähakse riiki ja rahvust, kes on valmis end kõhklemata kaitsma, maksku mis maksab, või eelistame mugavat äraolemist, madalaid makse ja loodame, et Suur Vend meid kaitseb, kui vaja. Praegu jääb Eestist välismaalasele pigem mulje kui hedonistlikust natsioonist, kes tahab elult võtta, mis võtta annab ja ei ole valmis enda kaitsmiseks ühestki mõnust ja mugavusest loobuma. Eestist jääb mulje kui ärimeeste ja ärikate riigist.

On huvitav, kui erinevad võivad olla vennad. Kahe tippnatsi -- Hermann Göringi ja Reinhard Heydrichi vennad Arnold Göring ja Heinz Heydrich püüdsid aidata tagakiusatuid. Albert Göring tegi umbes seda, mida Oskar Schindler, päästes paljusid juute. Seda tegi ka ühe "Endlösungi" peasüüdlase Heydrichi vend, kes tegeles Idarindel propagandaga, trükkides punaarmeelaste jaoks lendlehti. Salaja trükkis ta aga võlts-isikutunnistusi juutidele, päästes samuti ehk sadu inimesi. Kui tekkis oht, et see välja tuleb, laskis ta end maha.

Oleks huvitav teada, kas Kremli ässade omaste hulgas oli samasuguseid humanistidest dissidente. Ma ei tea ühtki näidet. Olen küll korra elus kohanud Georgi Malenkovi poega, kes oli keemik ja käis geoloogide ekspeditsioonidel Siberis. Ent tema isa sattus Hrushtshovi ajal põlu alla ning ma ei tea, mida poeg isast arvas. Näiteks sobib ehk ka Stalini tütar Svetlana Allilujeva. Enamus poliitbüroolaste järeltulijaid püüavad nähtavasti oma isasid kaitsta ja rehabiliteerida. Mis mõnel puhul võib isegi õige olla, enamasti aga kindlasti mitte.

Iraani valimistel sai valitsev äärmuslik klikk päris korralikult lüüa. Sellele võivad muidugi järgneda repressioonid, ent ka tõeline režiimimuutus. Siis võib ajalugu isegi korduda ja näiteks taastuda põline liit pärslaste ja juutide vahel, nagu see oli juba Rooma ajal. See oleks päris loogiline areng, on ju Iraan ja Iisrael kaks kõige tugevamat ja suhteliselt kõige demokraatlikumat riiki Lähis- ja Kesk-Idas. Kahekesi võiksid nad olla tõhusaks vastukaaluks araabia maadele. Tehrani üliõpilased demonstreerisid Ahmadinejadi vastu, kutsudes teda fašistlikuks presidendiks. Mis pole päris vale. Fakt on väga oluline, veel olulisem on, mis sellele ja teistele säärastele protestiavaldustele järgneb.

Loen New York Timesist Thomas Friedmani artiklit, kus autor ütleb, et nüüdsest on Ameerikas roheline olla popp ja rohelist joont hakkavad järgima nii WalMart kui Pentagon. On toimunud muutus, kus rohelised ebapatriootlikest veidrikest on pääsnud ideoloogia pääsuunda. Ei saa jätta toomata lühikest tsitaati TF artikli lõpust. Because while our embrace of green has finally reached a tipping point, the tipping point on climate change and species loss is also fast approaching, if it’s not already here. There’s no time to lose. “People see an endangered species every day now when they look in the mirror,” said the environmentalist Rob Watson. “It is not about the whales anymore.”

Kirjutasin nädala eest artikli suhtumisest USAsse ja eriti Bushi ning tema õnnetusse sõjakäiku Iraagis. Reaktsioonide hulgas muidugi suuresti tõrjuvaid. Kuid ehk õnnestus mul kinnitada üht: ma ei ole kaotanud usku Ameerika demokraatiasse ja ei soovi Ameerika olulist nõrgenemist ja tagasitõmbumist maailmapoliitikast. Soovin aga, et Ameerika käituks arukamalt ning ettevaatlikumalt. Mis on meie kõigi huvides. Soovitan otsida The Guardianist Timothy Garton Ashi viimane kolumn Bushist(http://www.guardian.co.uk/Columnists/Column/0,,1971545,00.html), mis on minu omast hoopis käredam. Ash ei ole vasakpoolne, vaid aus liberaal, tunnen teda veidi ja olen tema esinemisi kuulnud. Ashi hoiakud Iraagi sõja suhtes on radikaliseerunud, mis on oluline märk. Tema moodi mõtlejaid ja oma mõtteid välja öelda julgevaid inimesi on nüüd piisavalt ka USAs ja see on midagi, mis mu lootusi turgutab.

Nii nad tapsid Saddami... Olen kord kirjutanud: Miks peaks kedagi tapma, ons keegi suremata jäänud? Saddam ise nii ei arvanud, aga miks peaksime tema moodi toimima? Arvan nagu Gandhi, et inimest võib tappa ainult siis, kui niimoodi saab päästa teiste elusid, näiteks tappes amokki jooksva või valimatult inimesi tulistava maniaki. Ent vangi võetud, valve all olevat inimest pole küll mõtet tappa. Asjal on aga teine külg: Saddam hukati tõtlikult, tema üle peeti ainult üks kohtuprotsess, arutati ainult üht, mõnevõrra ka teist süüdistust. Nüüd jäävad avamata paljud asjad, millest Saddam oleks võinud rääkida. Võibolla oleks tema tunnistused ja mälestused tekitanud piinlikkust paljudes võimukandjates Läänes ja mujal. Võibolla on ka jänkidel, prantslastel ja venelastel mugavam, et nende endine soosik enam ei saa nende vastu tunnistada. Sest Saddamiga jagavad veresüüd paljud teised ka väljaspool Iraaki. Endine kaitseminister Rumsfeld käis 20 aastat tagasi Bagdadis Saddami kätt surumas ja talle mõistmist ning toetust lubamas.

Saddam poodi. Eestis mõisteti pedofiilina vangi ajakirjanik Toomas H. Liiv. Ta oli hää ajakirjanik. Kõige järgi, mida tean seksuaalsetest hälbimustest, on vangla ja muud karistused üsna mõjutud ravivahendid selliste hälvete vastu. Tegu on haige inimesega, keda tuleks ravida. Usun, et seda on teatud piirides võimalik teha. Vähemalt tähendaks suhtumise muutumine, et inimesed, kes tunnevad sadistlikke kihkusid, ei varjaks neid karistuse kartusel, vaid pöörduksid arsti, psühholoogi või kriminoloogi poole. Praegu on pedofiilia kriminaalne ja niimoodi põranda alla aetuna muutub ta veel kriminaalsemaks, vägivaldsemaks, varjatumaks. Ma ei mõtle, et pedofiilia tuleks legaliseerida, see on võimatu. Kuid seda tuleks vaadelda pigem haigusena kui kuriteona. Võibolla oleks ka Saddam Husseini või Stalinit tulnud võtta pigem psühhopaatidena kui kurjategijatena (või siis rahva isadena, päästjatena, suurte juhtidena). Ma usun, et senine arusaam kuriteost, süüdivusest ja karistusest muutub kord. Tänu geneetika, neurofüsioloogia ja küllap ka psühhofarmakoloogia edusammudele.

2. I 2007

HÄÄD UUT AASTAT!

Einstein on öelnud-kirjutanud "Gott würfelt nicht" -- Jumal ei viska täringut. See ei osutunud õigeks mikromaailmas, ent ei ole õige ka tavalises elus. Minu jaoks on üks kõige veenvamaid argumente hää ja õiglase (ja aruka) Jumala olemasolu vastu see, et igasugu õnnetused, haigused, geneetilised apsud ja muu selline toimub juhuslikult, stohhastiliselt, teatud statistiliste seaduste järgi. Iga kümne tuhande sünni hulgas on teatud arv teatud veaga lapsi, mõned neist vigadest, mis sellise kurja seaduspäraga esinevad, on üsna jubedad, näiteks Huntingtoni sündroom, mis esineb ühel lapsel 60000-st. See oli minu noorelt surnud poolvennal. Downi sündroom on sagedasem -- üks juhtum 1000 sünni kohta. Nii mängib Jumal täringut, õnnetus tabab juhuslikult üht või teist inimest. Mõnel juhul on ta pärilik, süütu laps saab vanematelt kaasa vea, mis teeb ta eluvõimetuks või muudab tema ja teiste elu põrguks. Kui Jumal, nagu tahame teda kujutleda, on olemas, on ta nagu sadistist bioloog, kes teeb siin planeedil jubedaid eksperimente elusolenditega.

3. I 2007

USAs ja Inglismaal on teravnenud "usu ja teaduse" vastasseis. Suuresti tänu Bushi valitsuse ajal tugevnenud fundamentalistidest kristlaste mõjule, mis avaldub nii inimeste eraelu puudutavates asjades (vaidlused homoabielude ja abortide üle) kui "intelligentse disaini" pealetungis, kliimamuutuse ignoreerimises ja katsetes piirata teadlaste uurimis- ja avaldamisvabadust (võitlus tüvirakkudega seotud uuringute vastu). Vastukaaluks tõstavad pääd ateistid ja agnostikud, kes leiavad, et religiooni tõus ohustab teadust, majandust ja nõrgestab riiki. Hoiatava eeskujuna tuuakse islami maailma, mis umbes 800-1100 oli maailmakultuuri ja tsivilisatsiooni tähtis keskus, kus tehti olulisi avastusi matemaatikas, astronoomias ja meditsiinis ning kirjutati klassikalisi teoseid filosoofia vallas. See islamikultuuri õitseaeg lõppes, kui fundamentalistid-konservatiivid said ülemvõimu ning teadus ja filosoofia sattusid põlu alla või vähemalt marginaliseerusid. Mitmed tuntud teadlased ja teaduse populariseerijad (Steven Weinberg, Richard Dawkins, Sam Harris ...) esinevad selgelt ateistlike vaadetega, kaheldes väga, kas teadust ja religiooni on võimalik lepitada nagu uskus näiteks evolutsioonibioloog Stephen Jay Gould. Minu arvamine on, et religioonist on tegelikult väga palju õppida, kuid tänapäeva ja tuleviku keel, mõtlemisviis on niivõrd mõjutatud teadusest, et see, mida me võime religioonist üle võtta, tuleks võimaluse piiridest tõlkida teaduse keelde. Seni ei ole see tõlkimine läinud kõige paremini, sest religioon on tegelnud rohkem inimese endaga, inimhingega, teadus väliste asjadega. See on muutumas tänu psühholoogia ja neurofüsioloogia (neuroscience) suurtele edusammudele. Galileo Galilei kirjutanud ühes kirjas(tsiteerides üht kardinali), et religioon ei õpeta meile, kuidas on ehitatud taevas, vaid seda, kuidas pääseda taevasse. Teadus tegeles tõepoolest paar sajandit pigem taeva ehituse uurimisega kui küsimusega, mida inimesele tähendab "pääs taevasse", mis psüühilised kogemused on selliste põliste mõistete taga nagu "lunastus", "süü", mis toimub mediteerija ajus, mis mõju inimese psüühikale on palvel, mantratel, joogaharjutustel. Nüüd tehakse selles valdkonnas juba uurimusi ja tulemused on paljulubavad. Siin tasub meenutada XX sajandi suurt märtrina surnud teoloogi Dietrich Bonhoefferit, kes kirjutas, et kord tuleb päev, mil Jumala sõna öeldakse nii, et see muudab ja uuendab maailma. Bonhoefferi järgi võidakse seda sõna öelda teises, uues keeles, mis ei pruugi olla religioosne... Pole võimatu, et selle sõna ütleb ikkagi teadus. Et teadus, mis on meile selgitanud väga palju universumi ja mateeria ehituse kohta, selgitab meile ka, mis on "pärispatu" või "nirvaana" taga. Neid mõisteid ei pruugi vaadata iganenutena, kõrvale heita, vaid neisse süveneda ja otsida neile teaduslikke selgitusi. "Pärispattu" võiks mõista inimeses peituva tõsise vastuoluga tema emotsioonide ja mõistuse vahel, tema päritud isiksuseomaduste ja õpitu vahel, vastuoluga "ma tahan" ja "ma pean" vahel, inimese muutumatuks jäänud soovide ning mõõdutult kasvanud võimaluste vahel neid soove rahuldada. See, mida kristlased nimetavad pärispatuks, avaldub inimkonda lõhestavates religioossetes ja ideoloogilistes vastuoludes, mida on ehk võimalik vaadelda inimeses endas oleva sügava vastuolu, meie psühhofüsioloogilise "baasi" vaimse "päälisehitusena". Religioon on seda näinud, nii juudi prohvetid, Jeesus kui Paulus on sellest kirjutanud, sellega on tõsiselt tegelnud muslimid, buddhistid ja konfutsiaanid, ent paari tuhande aasta praktika näitab, et religioon ei ole siin suutnud inimestele pakkuda lahendust, "lunastust". Võibolla suudab siin rohkem anda teadus. Ent ta ei pea ignoreerima religioossetest tekstides, religioosses traditsioonis talletatud kogemusi, küsimusi ja vastuseotsimisi.

4. I 2007

Pole enam tahtmist kirjutada kommentaare Päevalehe või Postimehe artiklitele. Tase on talumatult madal, pole arutlust, pole analüüsi, ainult labane ärapanemine ja ärplemine. Kirjutan nüüd The Guardianile... Kus asju tõsiselt arutletakse ja ei unustata elementaarset viisakust.

Meie vaimulikud teevad ränga vea, rõhutades usklikkust ennekõike. Uskuge, siis tuleb muu peaaegu iseendast. Usu seadmine kõige keskmesse on luterlik traditsioon, millele mõne teoloogi arvates vastandub katoliiklik armastuse seadmine kõige ülemaks. Luteri vaimulik ei saa kuidagi olla ateist. Mis meenutab mulle Unamuno juttu preestrist, kes oli imetore inimene, väga hää preester, keda kõik austasid ja armastasid, kuid kes sõbrale pihtis, et ta on kaotanud usu... Usk ei ole kõige olulisem ka judaismis, oluline on käskude täitmine. Juudi kohta ei öelda "usklik", vaid "käske jälgiv", "käskude järgi elav" (inglise "practicing"). Katoliiklased, isegi Pascal, on jätnud uskmatule, agnostikulegi võimaluse õndsaks saada, arutledes tõenäosuslikult: kui eeldame, et Piiblil on võimalikult õigus ja meie elu pärast surma sõltub sellest, kas käitume kristlasena, siis on targem strateegia käituda õige kristlasena. Kui Piiblil pole õigus ja elu pärast surma pole, ei juhtu midagi halba, kui aga Jumal ja viimne kohtupäev on, läheb sellel, kes kristlasena ei käitu, halvasti. Meie tõsikristlasele võib selline arutlus tunduda solvav, kohatu ja ta võib põlglikult öelda, et Pascal tegeles ju tõenäosusteooriaga, toetudes suuresti hasartmängude praktikale. Kuid selline lähenemine on midagi, mis on iseloomulik katoliiklusele, kus loomulikult ei puudu ka karmimad arusaamad.

Taas toetudes Bonhoefferile arvan, et on tõesti aeg hakata religioosset traditsiooni "tõlkima" tänapäeva keelde, kui me ei taha, et selles traditsioonis sisalduv tarkus kaduma läheks, ei hääbuks tarbimisühiskonna ahtasse individualismi ja massikultuuri primitiivsusse. On siiski lootustandev, et teadus on nüüd pöördunud rohkem inimese uurimisele, et neuroteadus, inimese ja loomade psühholoogia ja geneetika teevad kiireid edusamme. Mis tähendab ka seda, et religioone vaadeldes peaksime rohkem tähelepanu pöörama kogemusele ja vähem seletamisele, dogmadele, teoloogiale. Ka usku tuleks vaadata kogemusena, selgitada, mis on usu psühholoogiline ja neuraalne taust, mis toimub uskliku inimese ajus ja teadvuses, mis eristab teda uskmatust. Tuleb selgitada, mis tähendab usu vastand kahtlus, selgitada sedagi, kuivõrd on osa inimesi predisponeeritud usule, usklikkusele geneetiliselt. Kadunud Soome dominiiklane Martti Voutilainen rääkis kord, et tõeliselt religioossed on vaid 10% inimesi, see et ülejäänud 90% on olnud sunnitud religioosseteks, on olnud kristliku maailma suur eksitus. Kui see on nii, saab küsimus religioosse "keele" tõlkimisest tänapäeva teaduse keelde eriti aktuaalseks. Kujutelm, et inimesed tuleb tagasi tuua Kristuse, Allahi või Krishna juurde, on siis naiivne ja ohtlik ning ei aita maailma kuidagiviisi parandada.

Nimetasin võimalust, kuidas tänapäevaselt tõlgendada niisugust arhailisena ja meile vastuvõetamatuna tunduvat kristlikku mõistet nagu pärispatt. On palju teisigi, mis meile praegu tunduvad veidrad, näiteks kalvinistlik, Augustinusele toetuv arusaam sellest, et osa inimesi on Jumala poolt ära valitud ja selle tõendiks on nende edukus elus. Kui mõtleme sellele, mida meie ja meie isiksuse omaduste kohta nüüdseks suudab öelda geneetika, ei tundu see arusaam sugugi nii veidrana. Meie tsivilisatsioon soosib teatud inimtüüpi, valib teatud inimtüübi eliidiks. Mis ei tähenda, et peaksime seda täielikult aksepteerima ja ülejäänuid pidama lootusetuteks luuseriteks. Pigem seda, et peaksime muutma oma tsivilisatsiooni sallivamaks, selliseks, et selles oleks vähem luusereid, et oleks vähem inimesi, kes selle individualistliku, võistlust (üle)tähtsustava tsivilisatsiooniga kohaneda ei suuda.

10. I 2007

Üks pihtimus: Ma otsin inimest. Inimesi, kes mõtleksid ja tunneksid nagu mina. Kellele meeldiksid, keda huvitaksid samad asjad kui minule ja kellele oleksid vastumeelsed samad asjad mis mulle. Eks ikka kipub meid ühendama ühine vastumeelsus. Siis loetlen asju, mis mulle aktiivselt ei meeldi: kommertsialiseeritud sport ja meelelahutustööstus oma staaridega, seltskonnaajakirjad (Kroonika jt), kriitpaberil reklaamilehed, reklaam üldse, astroloogia, UFOd, antisemitism, valglinnastumine, autokultus, šovinism (ka eesti oma), russofoobia, homofoobia, sundmuusika poodides ja mujal, inimeste jaotamine edukateks ja luuseriteks, luteri kiriku püüd riigis moraalse juhi rolli mängida, poliitikute ja ärimeeste flirt religiooniga, usk Kuradi olemasolusse (usk Jumalasse mind ei ärrita), "Intelligent Design", kihutamine linnas ja maanteedel (kiirusepiiranguid ületatakse reeglina n+10 km/h võrra), möödasõit kui rahvussport, meelelahutussaates TV-s, (moraali)reeglite pidamine tähtsamaks inimlikkusest, seks ilma armastuseta, "planned obsolescence" (tooted, mille kestvusaeg on planeeritud lühem, kui tehnika lubaks), ostuparadiisid tänapäeva pühakodadena, äärmuslik individualism (à la Maggie Thatcher, kes leidis, et ühiskonda pole, on ainult indiviidid). Ehk sellest aitab. Olen sotsiaaldemokraat ja minu valimisloosung oleks "Rohkem inimlikkust". Tahaksin leida inimesi, kes usuvad inimlikkusse ja arvavad, et inimlikkus on ka inimlik suhtumine loomadesse, kes usuvad, et armastus on olemas, et seksis võib olla midagi ülendavat, isegi püha, et moraali aluseks pole käsud ja keelud, vaid seesama inimlikkus ja armastus, kes ei näe vastuolu teaduse ja kunsti, teadmise ja armastuse, matemaatika ja lüürika vahel, kes näevad inimeses ennekõike inimest, rääkigu ta mis keelt tahes ja olgu mis nahavärvi tahes. Ehk on siingi enamvähem kõik oluline.

Olen kirjanikuna ja teadust õppinud ja tänini mõnevõrra teadusega tegeleva inimesega harjunud sellega, et tõdesid ei pea pidevalt korrutama, et kui nad on kord avaldatud, võetakse nad teadmiseks ning neid kritiseeritakse, kontrollitakse ja kui nad ei osutu valeks, võetakse ka omaks. Paraku ei ole poliitikas nii. Poliitikagi peaks lähtuma teatud tõdedest, poliitika ei tohi minna vastuollu looduse ja ühiskonna seaduspärasustega. Ebatõde, vale, poolik tõde ei saa tõesemaks, kui teda pidevalt korrutada. Väite korrutamine ei tõesta seda. Paraku on suur osa meie poliitilisi väiteid, meie poliitilist ideoloogiat selliste tõestamata väidete, vahel lausa pooltõdede ja valede korrutamine. Nagu väide, et enne tuleb rikkust luua, kui teda jagada. Väide, et maksude alandamine kiirendab majanduskasvu. Väide, et ettevõtjad loovad rikkust ja neile tuleb selletõttu anda mitmesuguseid privileege. Et inimene on ennekõike indiviid ja peab ise õppima enda eest hoolitsema, ei tohi oodata hoolitsust teiste, resp riigi poolt. Kus on arvutused, kus on viited majandusteaduslikele töödele? Kus on analüüs selle kohta, mis tegelikult toimub maksude alandamisel "inimeste taskusse" laekuva lisarahaga, milleks see kulutatakse ja mis mõju sellel on meie majandusele, kaubandusele, jooksevkonto defitsiidile? Kas see, kui lisaraha kulutatakse välisreisidele ja importautodele, ei ole vara ümberjagamine Eestist rikkamatele maadele? Inimene kui indiviid? Ent inimene on kõik, mis temas on, kuskilt, kelleltki saanud, nii oma geenid, keele, hariduse, oskused, iseloomujooned. Me jagame teistega suurt osa oma keha ja vaimu omadustest. Miks siis ei tohiks me jagada teistega oma sissetulekuid? Palju küsimusi, millele ei vaevuta või ei taheta anda vastuseid, sest nii on mugavam. Ja lühemas perspektiivis kasulikum kellelegi. Kes oma lühinägelikus kasuhimus eitab seda, et ta on osa inimkonnast, et ta on -- üht vana keskaegset võrdlust kasutades -- kääbus hiiglase, inimkonna õlgadel.

27. I 2007

Kadaklus on lahutamatu osa eesti kultuurist. Olgu saksakadaklus, venekadaklus või inglismannikadaklus. Olen kasvanud post-kadaklikus perekonnas, kus kasutati sõnu nagu luftaken, auskus, kurtssluss, antsuh, patseerima, gemüüse, grüüne, kurte, kusiine. Nüüd tunnen, et olen sattunud omal kombel sinna tagasi, ainult et kadakakeelt ei kasuta enam vanatädid, vaid hoopis järgmine, minust palju noorem põlvkond. Kes räägib ruulimisest, pauerist, pointist, kellele muusika on kuul ja kelle fotoajakiri kannab nime "Cheese". Olen ise kirjutanud inglise, soome ja vene keeles, aga minu keeletundele hakkab vastu niisugune kadaklik keelte segamine, kus prestiižsemast keelest võetakse olulisemad terminid või sõnad. Ka siis, kui eesti keeles neist puudu pole. Paueri peaaegu täpne vaste on meie vägi. Pääle selle on eesti keeles veel jõud ja ramm. Sõnad, milles elab veidi edasi muistne šamanistlik kultuur. Kui eesti keelest jääb puudu, lähme siis üle inglise keelele! Mõlemat korraga on kentsakas kasutada.

Eesti kaitsevägi on praegu relvastuselt umbes sellel tasemel, mis olid eesti üksused Saksa väes 1944. aastal. Meil samahästi kui pole raskerelvastust, pole tanke, on vaid paar soomukit. Pole helikoptereid, pole korralikku õhutõrjerelvastust, on vaid paar Iisraelist muidu saadud vana Vene flakki. Kui lennukeid hankida ja pidada on kallis, võiks vähemasti varustada end õhutõrjerakettidega. Mis on näidanud oma tõhusust Afganistanis. Ja õppida näiteks Hizbulla kogemustest, kes suutsid päris edukalt vastu seista ühe maailma kõige tugevama armee rünnakutele. Me ei saavuta kunagi Iisraeli väe tehnilist taset, kuid Libanoni kampaania näitab, et korralike tankitõrjerelvadega varustatud mobiilsed üksused võivad ka tipparmeele tõhusat vastupanu avaldada. Nende kaitsevõime juurde kuulus loetu järgi ka hoolega rajatud punkrite süsteem ja hää side. Libanoni kampaania eripära, mis meid ei puuduta, on Hizbulla keskmaarakettide arsenal. Neist, üsna ebatäpsetest lendrelvadest oli kasu tihedalt asustatud väikeriigi Iisraeli vastu, Eestil ei ole säärast relvastust ilmselt tarvis. Hizbulla ja Hamasi raketirünnakud on agressiivsed, nende taga on mõlemate rühmituste ideoloogia, mis taotleb juudiriigi hävitamist. Eestil selliseid eesmärke pole, nii pole meil seesugust ründerelvastust, tsiviilelanikkonda terroriga mõjutavat relvastust vaja.

Meie massimeedia ja osa poliitikute venevastane tänitamine hakkab ikka enam tüütama. Teeme just seda, mida ei peaks tegema. Õrritame karu, endal pole aga karuodagi. Kui tõesti näeme Venemaas endale ohtu, siis on targem vähem tänitada, seeasemel aga osta moodsaid relvi. Nagu tegi ja teeb Soome. Venemaad totalitaarseks ja stalinistlikuks nimetavatel vaimu- ja võimuinimestel soovitaks meelde tuletada koolis õpitud vene keel ja lugeda Vene netiväljaandeid. Autoritarismi kalduval riigil ja stalinistlikul totalitaarriigil on siiski väga suur vahe. Praegune Venemaa meenutab mulle pigem Pätsi aja Eestit kui Stalini aja NSVL-i. Vabandage väljendust, aga mõte jääb samaks.

Hää näide sellest Vene-vastasest üsna pääliskaudsest retoorikast on suursaadik Mart Helme sõnavõtud ajakirjanduses ja televisioonis. Ometi peaks Helme Venemaast rohkem teadma kui keskmine Eesti enda-meelest-rahvuslane või netikommentaaride kirjutaja. Kontrastina sellele oli meeldiv lugeda Eiki Bergi artiklit Postimehes. Viimased gallupid näitavad samuti, et venevastane kraaklemine hakkab inimesi tüütama, tahetakse leplikumat lähenemist. Huvitav oli lugeda RIANi kodulehelt (http://www.rian.ru/authors/20070126/59713610.html) Juri Bogomolovi arvamuslugu, kus saavad hurjutada nii eestlased kui venelased, meie äärmuslased mängivad Bogomolovi meelest kaardid kätte Vene omadele, neile, kes tahavad rehabiliteerida Stalinit ja Dzeržinskit. "Kuulda on Komandori samme", lõpetab Bogomolov, viidates Puškini "Kivist külalisele". Vene keelt tasub osata. Ja õppida.

19. II 2007

Vaatasin Andrei Zvjagintsevi filmi "Tagasitulek" ja mõtlesin, et kui on olemas soomeugri maailmanägemine, siis see film on sellest ilus näide. Uurisin isegi, kas Zvjagintsev pole äkki mordva päritolu, aga vaevalt on. Kuid enamus põhjavenelasi on slaavi keele üle võtnud soomeugrilased. Ja allhoovusena on nende maailmanägemine vene kultuuris alati olemas olnud, nii õigeusus, kirjanduses kui multimeedias.

25.III 2007

Jälle pikk kuuajane vahe kirjapanekute vahel. Aga jätkan siiski, olgu või pikkade vahedega.

Mõnedki tuttavad on mind hurjutanud, et nii valuliselt ja ägedalt vahel reageerin keeleasjadele, näiteks mõnedele uudissõnadele ja vormidele. Aga ega ma selle vastu midagi parata saa. Nagu ei saa absoluutse kuulmisega inimene midagi parata, kui valesti häälestatud pill ta kõrva lõikab. Ma ei talu sõnu nagu "nõustama, valgusti, kuvand, mõtlus (meditatsiooni tähenduses), mõtlustama (mediteerima), lõimima (integreerima), ei talu lühikest superlatiivi, mis eriti tänapäeva reklaamikeele mõjul laialt levib. Ma ei saa aru, mispoolest sõna "kuvand" on eestikeelsem kui "imago". Mispoolest "kuvar" on eestikeelsem kui "ekraan". Ja mõte sellest, et eesti keele kaitsmise nimel nüüd hakatakse veel agaramalt "eestistama" raaliterminoloogiat, äratab minus õudust. Olen kompuutriekraanil kohanud selliseid pseudoeestikeelseid väljendusi nagu "suvand" ja "vaikeseaded"... Ja nii tunnen, et ikka vähem tahan eesti keeles kirjutada. Luuletusi igatahes ei kirjuta enam. Nagunii on minu keel juba vanaaegne. Kirjutan siis võru, vene ja inglise keeles.
Om sääne tunne, nigu olessi tolleh eesti keeleh vang, ei päse inäp vällä ka. Eesti kiilt iks viil oska, olku et kiil om joba muutunu ja är muudet ka. Olessi osassi vinne vai inglise kiilt häste. Vai võro kiilt, nii et saassi jutukeisi ka kirotada. A sis tule tuu probliim, et egä vahtse ao asa jaoss ole-i sõnno. Kuimuudu piässi võro keeleh ütlemä "kohastumine"?

19. IV 2007

Jälle pikk vahe. Nüüd olen Lõuna-Prantsusmaal, kus aprill on nagu meie juuli -- kuum ja kuiv. Sirelid õitsevad, paplid puistavad juba oma villa. Palav ajab janutama, nii et joon sageli õlut. Ja täheldan seda, et tsiviliseeritud Euroopas ei mürgitata rahvast nii nagu meil: õlut müüakse valdavalt 0,33 pudelites, ent palju on ka 0,25 pudeleid. Heinekeni oma näiteks. Meie pooleteiseliitristele pudelitele pole vist siin midagi vastu seada. Purjus inimesi pole kohanud. See, mis Eestis toimub, on omamoodi mini-genotsiid. Sund nõrgemaid jooma rohkem, kui nad tohiksid, kui nad kannavad. Õlletootjatel muidugi lihtsam: vähem pakendamist ja villimist. Ja liberaalid võivad öelda, et igaühel on vabadus juua nii palju kui ta soovib ja ka loobuda õllest. Ent see jutt vabadusest ei kehti sääl, kus tegu on sõltuvusega. Meie tsivilisatsioon pakub vabadust sattuda sõltuvusse millestki ja siis on vabadus ka otsas. See on sõltuvuse tsivilisatsioon: sõltuvus viinast, tubakast, narkootikumidest, kihutamisest, ostmisest, hasartmängudest, ostmisest, internetist... See ei ole vabaduse tsivilisatsioon.

Luule on viimane valdkond, kus hääbuv keel elab. Seda tajud Provence'is eriti selgelt. Olukord on kriitilisem kui Võrumaal. Sada aastat tagasi kirjutati veel selles keeles, oli provanssaali kirjandusliikumine "Les Félibres", Mistral sai Nobeli auhinnagi. Nüüd publikatsioone ei olevat, keelt räägivad vaid mõned inimesed maal, Arles'i linnas kohtasin vaid inimesi, kes ütlesid, et veidi aru saavad, kuid ei räägi. Ikka öeldi, et vanaisa-vanaema rääkisid, vanemad aga enam mitte. Võrumaal võib ikka keelt kõnelda ka poes, Võru linnas on loomulik, et seda kõneldakse ka söögimajas. On kirjandust, on isegi ajaleht ja raadiosaateid. Siin pidi olema vaid mingi raadio või TV, kes laupäeviti annab kohalikus keeles kohalikke uudiseid. Lastele pidi koolides siiski vabaainena keelt õpetatama veidi. Mingi huvi oksitaani keele vastu olevat virgumas, olevat neid, kes seda ka kodus jälle lastega kõnelevad. Aga kas keel elustub, on kahtlane. Kui luuletki enam pole, on viimane aste allakäigutrepil astutud. Ja alaväärsustunnet, mida tekitas Pariisi surve, on raske ületada. Provanssaali keele rääkimine olla olnud keelatud kaua. Nüüd kuuleb Arles'i tänavatel päris sageli araabia ja võibolla ka berberi keelt, provanssaali keelt ei õnnestunud kuulda, kuigi ei ole kindel, kas seda põgusa mulje järgi näiteks katalaani keelest eristaksin.

3. V 2007

Lugesin väikese hilinemisega Tiit Vähi arvamuslugu Eesti Päevalehest.
Seni avaldatust on see minu oma arusaamadele kõige lähedasem. Millelegi
ei vaidleks vastu, lisaksin mõned mõtted Vene poliitilisest
psühholoogiast. Probleem on, miks ikkagi Venemaal on nii vähe sõpru.
Miks Vene juhtkond tahab teistes näha ainult kas vasalle või vaenlasi? Sama 
mõtte leidsin ka Vene saidilt Shenderovitshi arvamusloost.

Ma tahaksin, nagu Vähigi,
hoiatada lähenemise eest Poola kaksikvendade valitsusele. Tihedad
sidemed Poolaga, mille arendamise eest omal ajal hoolitses minu isa, ei
ole Eestile toonud midagi hääd, Poolas on võimul ekstremistid, kes ei
leia ühist keelt suure osaga haritlaskonnast ega "Vana Euroopaga". 
“Punamonumentide” mahavõtmist õhutav haridusministeerium on püüdnud 
ka asendada darvinistlikku evolutsiooniteooriat piibelliku õpetusega...

Kardan, et meie massiteadvuses toimub tõepoolest pööre marurahvusluse 
poole, suurenevad sümpaatiad isegi natside vastu. Ajaloorevisionism saab 
populaarsemaks, Suvorovi jt. käsitlused leiavad rohkem toetust. Meile 
muidugi meeldiks,  kui II ilmasõja põhisüüdlaseks osutuks Stalin,
kes lapsemeelse Hitleri ässitas tungima Läände, endale suureks
invasiooniks platsi puhtaks tegema. Paraku ei ütle tankide jms arv
kõike, loeb kvaliteet. Vägede ja tehnika koondamine piirile oleks olnud
mõistetav 1940, kui sakslased sõdisid Läänes. Ent 1941 oli see
strateegiline totrus, mis näitab Stalini ja tema õukonna taset. Usuti
pimesi-orjalikult, et "vaenlane purustatakse tema territooriumil" ja
jäeti oma territoorium kaitseta massiivse rünnaku ees, mille kohta
laekus hoiatusi juba pikka aega. Vene sõjatehnika oli kehv, suuresti
vananenud. Tankitõrjekahuri mürsud ei suutnud läbistada Saksa tankide
soomust, lennukitest polnud vastast Messerschmidtidele jne. Stalin tajus
seda mahajäämust ilmselt ja lootis konflikti algust vähemalt venitada,
uskudes, et Hitlerit annab meelitada ja ära osta. Aga see selleks.

1944. aasta sündmusi siin peaks nägema Euroopa kontekstis. Kui Eestis rühm
inimesi üritas taastada iseseisvat riiki, ei olnud neil mingit sõjalist
jõudu läheneva Punaarmee vastu seada. Abi Läänest ei olnud loota, sest
sääl pidasid liitlased ränki lahinguid Saksa valikdiviiside vastu. Tiefi
valitsus ja sinimustvalge Toompeal olid sümboolne zhest, mis tollases
pingsas õhkkonnas jäi reaalse mõjuta. Suur osa eestlastest ilmselt ei
teadnudki sellest midagi. Eesti korpuse mehed näiteks ütlevad, et ei
teadnud. Nende ja teiste punaarmeelaste pihta avati tuli. Sõda on sõda, 
kes sinu pihta tulistab, on vaenlane, olenemata, mis lipu ta Toompeal on 
heisanud...

Samal ajal otsis Moskva üle Rootsi kontakti Saksa võimudega, et pidada
separaatrahu üle läbirääkimisi. Sakslastele öeldi, et Kreml ei saa
usaldada oma liitlasi, kes tahavad Nl jätta ilma võidu viljadest... Kas
ettepanek oli mõeldud tõsiselt või ainult lääneliitlastele surve
avaldamiseks, ei tea. Igatahes pidid nii Churchill kui teised seda
tõsiselt võtma. Nii ei saanud nad teha eriti midagi Stalini
pidurdamiseks Idas. Nad said vabastada Lääne-Euroopa ja hiljem kaitsta
seda Nõukogude ohu eest. Ja see andis meile võimaluse, kahjuks küll
pärast raskeid katsumusi, selle Euroopaga liituda. Muud 1944 Lääs meie
hääks teha ei saanud.

Ma ei usu, et 27. aprill Tallinnas oleks võrreldav 1. detsembriga 1924.
Põhiprovokaator oli ikkagi Ansip, kes riivas midagi, mis on nii
paljudele venelastele püha. Venelasi ei kuulatud, ignoreeriti. Nii on
vastuhakk osalt spontaanne. Aga muidugi ei jäta Venemaa olukorda
kasutamata ja omalt poolt suskimata, kui selleks nii hää võimalus
antakse. Ent naiivne oleks näha igal pool välisvaenlase sepitsusi, nagu
kaldutakse nägema Venemaal. Peame suutma olla enesekriitilised. Ja
toetades oma valitsust, eriti välisministeeriumi, ei tohi loobuda
kriitilisest mõtlemisest. Ma ei ole nõus Juhan Kivirähki
vandenõuteooriaga (et Ansipi valitsus ise korraldas mürgli), küll
mõistan täiesti näiteks ametiühingutegelaste muret, kes peavad
igapäevatöös puutuma kokku eestlaste ja venelastega ning ajama nende
(meie!) ühiseid asju.

Olin kindel, et suuremad pahandused tulevad, kuid ei uskunud, et asi
võib nii hulluks minna. Loota siiski on, et kired vähehaaval jahtuvad.
Et marurahvuslus ei saa liiga tugevaks ei Eestis ega Venemaal. Kardan 
väga Eesti marurahvuslust, mille ees oleme kaitsetumad kui vene marurahvusluse 
ees. Omade vastu on raskem märulipolitseid saata...

Üks õpetlik lugu Iisraelist. Kui 1967 juudiväed vallutasid-vabastasid jordaanlaste
käest Ida-Jeruusalemma, heiskas keegi sõjamees suure moshee katusele
Iisraeli lipu. Vägede juhataja kindral Moshe Dayan nägi seda ja käskis lipu 
maha võtta. Kuigi siin Templimäel oli iisraellastel põhimõtteliselt ka õigus
oma riigi lipp üles panna. Kuid õigusest üksi jääb väheks. Mõistust on ka vaja.
Teine kindral, peaministerAriel Sharon ütles, et igal juudil peab olema õigus 
Templimäel käia. Ning jalutas sääl sadade politseinike turvatuna. Tulemuseks
oli Intifada, suuremad rahutused, mis kasvasid üle relvastatud ülestõusuks. 

Kardan, et nüüd, kui massirahutused on vaigistatud ja enam vist sellistena
ei kordu, tuleb arvestada sabotaazhi ja terroriaktidega Eestis. Vähemalt seni kui 
meil on mõistust vähem kui usku oma õigusesse.Õnneks on Vene poliitikute
käitumine olnud nii ülbe ja rumal, et Eesti on saanud Läänest tõhusat toetust.
Kuid pisiterrori vastu see toetus vaevalt aitab.

Jaan Kaplinski