ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN

Avaldamata luuletusi 1996 - 1998

*

Tahaks panna Jaani ja Kaplinski
käest kui kaks kohvrit,
mida olen tassinud kaasa
aastast aastasse, korterist korterisse,
linnast linna. Panna nad maha
teeäärde märjale rohule
ja minna nimetult, paljajalu
otse sinna ida poole,
vaibuvasse õhtutuule kohinasse,
paisuvasse rohutirtsude sirinasse
mille taga metsa kohal
vilgub üksainuke kahvatu täht.

25. VIII 1996

*

Jälle kord lööb seljas
hõõguma Vercingetorixi särk.
Kolgata mäel
üksik põlev Maarjamaa rist.
Umbsõlmi ei saa lahti
keiser, paavst ega kuningas,
naelu ei kisu randmetest välja.
Sõnn aga sööb rahumeeli foorumil rohtu,
naeratab omaette, arvab ehk, et on Euroopa,
et usk teeb õndsaks,
et Saaremaa paganatele ei saa armu anda.
No problems, no mercy, no trespassing.
On aeg vahetada Marx mammona vastu,
on aeg vahetada eest- ja tagantuksel lukud,
on aeg vahetada isamaa ema kapsaaia vastu.
Järsaku kohal puhub tuul mingis teises keeles
ja meri lakub ära vahu,
mis ta ise on kaldale jätnud.
Kivid nii libedad,
vesi nii külm.

Mis mul kätte puutunekse,
mõõka kätte puutunekse.

25. VIII 1996

*

Püha jõgi, püha mägi,
pühad pihlakad mäella,
pühad oksad pihladella,

püha tuul pihlapuus,
vahel ta tuleb
niisama just
teiselt poolt siiapoole,
siitpoolt teisele poole.

Ons vara või hilja
virguda,
kõik on ühtviisi kaugel,
uni ja ärkvelolek,
vihm mis pimedas
pimesi rabiseb
aknaruudule
kust miski ei paista.

25. VIII 1996 / 28. VIII 2001

*

Ma ei tea veel, kuhu minna.
Äiksepilv tuleb üles
tänagi vastu tuult.
Tean: siin nõlval
on rohi põuaaegugi
lopsakas,
jäljed kasvavad
varsti kinni.

Ma ei tea veel,
mida kaasa võtta,
kas kotis
või lihtsalt põuetaskus,
südame ligi.
Midagi väikest,
sooja ja pehmet
või mõni kiri
roosas ümbrikus,
midagi mis on kirjutatud
väikeste siniste tähtedega.

25. VIII 1996

*

Oh need peenikesed preili käekesed,
ei või tetä prostoi tüüd,
elu see võib perse minna,
sinna parata ei saa,
nii nad tapsid Ferdinandi,
siin ma seisan ja teisiti ei või,
peos pistoda või seda asendav dokument,
lendan kartmata mäest alla,
usu, tsaari ja isamaa eest,
kõige eest, mis kunagi oli,
Toots, Kiir ja Lutika Viiu,
kõige pärast, mis kunagi tuleb, alt ära, tatt laguneb.

25. VIII 1996 / 28. VIII 2001

*

Poolel teel põlluni
jään pimedas seisma:
kaugemale pole vaja minna,
tuulehõng mere poolt
toob ninna küpse odra
sooja tolmuse lõhna.

29. VIII 1996
Suderby

*

Harakas rapsatab
õues trepi eest lendu.
Tajun, et olen üksi,
tajun, et ei ole üksi.

3. IX 1996

*

Vihm, vihm,
suured soojad õnnelikud piisad,
vihm, viimaks ometi,
vihm, üksainus, viimane kord,
vihm, et ta võtaks mind
võtaks mind ühe väikse
sooja õnneliku piisana
tantsima märjal asfaldil,
kuivama, aurama pärast
ära, pilvisse,
päikesepaistesse tagasi.

6. IX 1996

*

Viha ja armastuse vahel
midagi külma ja õhukest,
midagi, mis hingeõhus sulab
hingeauruks,
surematuks hingeks,
hingesurematuseks.
Sügis on tulekul, õige aeg
sulatada jääd.
Varsti enam ei jõua,
varsti kaob jäälillede vahele
ka sinu pronksnaeratus,
su tõeline nägu ja nimi,
Leole Lembitu.

8. IX 1996

*

Külmad pilved külmas taevas,
külmast kohmetud kimalased
klammerdund kuldvitsa
närbuvatesse õitesse
nagu sina suvesse,
mis on ikka helgem,
ikka eredam-kollasem
vaevuaimatava õietolmu lõhnaga,
mis ulatab kuldse ämblikuniidina,
sirinana kõrvus
hilissuvest kevadesse,
ikka veel, veel üks kord.

10. IX 1996

*

Maa. Meri. Gaia.
Ookeani hingeaur.
Pilvevinetus öös Atlandi kohal.
Kaugel all - kas mõni saar
või mõni pilv pilvede all
hääbumas hämarikku.
Maa. Ema. Öö.

16. X 1996

*

Keel segab mõtlemist,
mõtlemine segab mõistmist,
olemasolemine segab olemist,
olemine segab elamist.

London, 30. X 1997

*

Käia ajaga kaasas,
käia kellaga kaasas,
käia käiaga kaasas -
kui kuumaks läheb, jahuta veega.

Käia koeraga kaasas,
koera karvades kirbuga kaasas,
igaühele oma, Auschwitzis ja megamarketis.

Sunnitud valikuvabadus -
kas sündides valisid sunni,
kui vabadust ei olnud valida?

Vesi on pehme, aga surve all
võib lõigata kivi.

31. X 1997

*

Eesti vanad vanemad
vaimuvallast vaatavad

Teepeenral lokkavad
pakid ja pudelid
männiladvas laulab
lehelinnuke
Gin-long-drink
gin-long-drink

Addinol
Camel
Mars
L & M
Valio piim
Super Toffee
Lehmake
Fanta
Ekstra
Brave New World
Mida külvad seda lõikadr> Kõik loom laulab loojale kiitust
Gin-long-drink
Gin-long-drink

Rehkendada peab oskama
koolis nagu eluski

Kaks Kerest on üks Hurt
Kaks Tammsaaret on üks Tobias
Kaks Tobiat on üks Koidula
Viis Koidulat on üks Jakobson

peas on nendel elu kroonid
võidulaulud nende suus

Gin-long-drink
Gin-long-drink

Mu lehkav isamaa

*

Kõnniteel paksult sireliõisi:
õnned ja õnnetused närbumas maas.
Minnes mõtlen, kuidas panna paika hauakivid
Pauluse surnuaial.
Samas kõnnitee serval õõtsutab saba
ühe jalaga linavästrik.
Ikka näen väikesi asju,
mida olemas ei ole.
Mõtlen, kuidas võis olla linavästrik jidishi keeles.

Õhtul sõidame juba maale

Mõlemal käel hiliskevadine Tartumaa,
nagu suur lopsakas
heleroheline salatipeenar.
Tiigis on vesi pärast paduvihma
piimakohvi karva savikas.
Öösi laulab konnade koor meid magama.

3. VI 1998

*

Iga õhtu ootan nahkhiirt
nagu oodatakse naist, last või sõpra.
Kui ta tuleb, on juba hämar,
kõik kassid ja pilved taevas
on hallid.

Vihmaeelne vaikus,
kerge hingata, süda on rahul,
päev lõppend; öö, uni võib tulla.

3. VI 1998

*

Istun trepil, hingan, imen endasse midagi ööst,
mis on nii teistmoodi, on nagu lõunamaa lind,
eksind siia Võrumaa küngaste vahele,
niiske, hele ja soe, täis sahinaid, huikeid ja lõhnu
ja vaikust ja sulpsatusi,
putukate ja kalade kirju tiigil,
mis harunevad igasse ilmakaarde
ja millest kuu peegeldus
mõraneb ikka uuesti ja uuesti.
Tahaks, et aeg peatuks, et see soe öö jääks,
et ta ei peaks lahkuma,
et võiksin saada otsa ainult temaga koos,
et sureksime koos, üksteise kaisus,
nagu õnnetud-õnnelikud armastajad.
Lõpuks rahunen ja lepin ehk sellegagi,
et saan öölt unne kaasa sooja suudluse,
et ta silitab enne und mu pead.
Kirgas kuu joonistab saunaseinale hõbepaju oksad.
Nahkhiired tulid - seekord kahekesi.
Paar korda hõikab kingu taga kiivitaja
nagu vastuseks mu Fausti-palvele
ja loode pool väljal räägub rääk.
Kõik ei jää meelde, ei mahu kirja,
hing ei mahu kehasse, hing ihkab välja,
hing ihkab sulada, lõppeda koos ööga.
Kustuda koos kauge kiivitaja ja kauge käo häältega
Kiivit, kiivit, kiivit ...
Kuk-ku ...

7. VI 1998

*

Leidsin lõhutud linavästrikupesast
pika halli juukse.
Ei ole kahtlust - see on minu.
Liigutav pisileid - Talmudis seisvat, et vaga on see, kes ei karda
oma juukseid tules põletada.
Raadios räägib Elsassi juuditar
oma keelest ja lauludest
läbi ragina - õhk on täis elektrit
ja enam ei tea, mis on kaugel, mis lähedal.

8. VI 1998

*

End verd täis imend sääsk
- oli see minu või mu naise veri -
istub aknakardinal just ühe päiksekiire kohal.
Väljas kardina taga lendleb nahkhiir
külmas öös. Part seitsme pojaga
tukub vist kuskil kaldarohus
ja homne päev tuleb tasapisi ligemale,
teadmata, et tema tulekus
ei saa olla absoluutset kindlust.

Mõned mu luuletused on küsimused ilma vastuseta.
Mõned on vastused ilma küsimusteta.
Tuul kannab linde ja kisub mände juurtega maast.
Ja siis on jälle öö, juuniöö ja jahe tuulevaikus
lööb kumisema kõrvades.
Ma ei tea, kas täna öösi ka
tuleb hiir, jookseb kapi otsast riiulile,
ajab maha tikutoosi ja ehmatab mind tagasi
une ja poolune, poolune ja ärkveloleku piirilt,
kui seda piiri ongi, kui ärkvelolekut ongi.

Ma ütlesin kassile: jää siia, - ta läks ära üle õue.
Ma ütlesin naisele: jää siia, - ta sõitis linna.
Ma ütlesin vaikusele: ole siin, ole vait koos minuga.
Ta ei vasta. Buddha istub uksel ja vaatab
itta tõusva päikese poole läbi minu, palkseina ja metsalatvade.

24/25. VI 1998

*

Vihmasse on sulanud
nädalapäevad ja mitu head kavatsust.
Vihm on täitnud tükikese elust
ja ennegu tuul jääb vakka
ja päevahämarusest saab ööhämarus,
kõneleb ta natuke kõigest,
milleks ei ole kunagi hilja:
muinasjuttu kaugest tulest kõrgel mäel.
Seni imeb üksik külmetav sääsk
mu kaelal end verd täis
ja lendab minema.

5. VII 1998

*

Rukkirääku ei kuule enam,
vaikus põldudel riivab südant,
otsekui luuletuses, mille kirjutasin
kolmkümmend aastat tagasi.
Kuigi rukkiräägud on veel olemas,
kuigi mitu vikatit on vahepeal läbi kulunud,
mitu luisku murdunud
ja Luka raismikul kasvab uus mets.

5. VII 1998

*

Part poegadega ujub kaldarohu varju.
Pääsuke kastab end lennul vette.
Linavästrik kisub püütud kiilil
tiivad küljest ja lendab ära.
Õhk virvendab päikeses põllukingu kohal.
männilatvade rütmis liigub kõik eikuskilt eikuskile,
kuni tühjus saab täis ja kaob
vahe valguse ja varju vahelt,
kuni minu ja pardi peegelpilt
lahkub ja läheb elama oma elu,
millest meie midagi ei tea ja millest
oleks rumal midagi tarka öelda.

5. VII 1998

*

ja akna taga sisselaskmist ootav märg kass.
Aga kedagi pole tulemas, ainult eilne käterätt
lehvib tuules ja kaugel metsaveerel
toetub kask kuusele, nii nagu nad jäid
viimasest tormist saadik.

5. VII 1998

*

Minu käest ei maksa küsida, kuidas peab elama.
Vaatan ikka vähem TV-d ja ikka rohkem aknast välja:
Ohakad on ikka veel niitmata.
Siniste pilvede vahel on roosad joomed.
Tuult ei ole, hõbepaju kasvab korraga
alt üles ja ülalt alla
ja pardipere ujub alaspäi
mööda veepeeglit.

Tasapisi jään aina pisemaks,
varsti mahun läbi nõelasilma
ja pean panema prillid pähe,
kui tahan iseend näha.
Aias imevad lepatriinud mind tühjaks
verest, mõtetest ja kirjutamata luuletustest
ja mu tühi kest kukub sügisel maha
ning kõduneb ära kuluheinaga koos.

10. VII 1998

üles


Last modified: Fri Oct 11 19:46:32 EET 2002