Luuletus "Vercingetorix ütles ..." on vist mu kóige
tuntum ja kóige ühekülgsemalt móistetud luuletus
üldse. Ma ei saa enam öelda, millal ta täpselt kirjutasin.
Mäletan, et olin siis juba üliópilane, arvatavasti kaheksateistkümne
aastane. Oli sügiseaeg. Olin just lugenud Caesari elulugu eestiaegsest
koolidele móeldud ajalooraamatukeste sarjast. Lugu Alesia vallutamisest
ning arvernide pealiku, vastuhaku juhi Vercingetorixi vangistamisest ja
hukkamisest äratas raevu ja inspireeris kirjutama seda teksti. Oma
osa on selles ka Uku Masingul, kes mulle ütles Vercingetorixi sónad
"Maa, kus elame, saad meilt vótta; maad, kus sureme, ei saa". Kirjutasin
ta vist kaheksateistkümne aastaselt. Luuletus on protestiluuletus,
kuid mitte allegooriline protestiluuletus Nóukogude okupatsiooni
ja Vene valitsuse vastu. Pigem protestiluuletus nende keltide, eestlaste,
indiaanlaste ja teiste vastu, kes vótavad omaks vallutajate kultuuri
ja väärtused. Vercingetorix oma järeltulijate vastu, kelle
kangelane on Caesar. , kes on oma südames aktsepteerinud imperialismi.
Mitte kurva, vaid üleva paratamatusena.
Vercingetorix on aja-masohhismi vastane luuletus. Tema peategelane
ei lepi kunagi nendega, kelle meelest óige ja hea on "jälgida
aja nóudeid", "käia ajaga kaasas", kui kasutada selle aja-masohhismi
nóukogudeaegseid väljendusi. Aeg, aja nóuded ja aja
kutse olid-on nii Nóukogude Liidus kui Läänes olulised
ebajumalad, kellele ohverdatakse inimesi, rahvaid, metsi, loomi. Ajale
vóib inimene ohverdada ka oma hinge, nii et temast saab aja-zombie,
kes vótab omaks aja käsu ja käib selle järgi "somnambuulselt
kuulekalt".
Kas Vercingetorix on ka eestlane? Ei ja jaa. Kui vótta eestlastena
neid euro-kadakaid, kes kinnitavad, et on juba 700 aastat kuulunud Läände
ja avaldavad tänu rooma-germaani óigusele ning baltisakslastele
oma läänestamise eest, siis Vercingetorix ei ole eestlane. Tema
kóne on täis pólgust selliste eestlaste vastu. Noore
inimese maksimalismiga kuulutab ta, et ei taha nende hulgas elada.
Vercingetorix oli noor ja suri noorelt - sellest on väga ilusti
kirjutanud Fanny de Sievers. Ta ei saakski olla muud kui noor, sest tal
on ju Caesari ja omaenda assimileerunud järglastele väga vähe
vastu panna peale noorusliku uhma, raevu ja pólguse. Ja sangarliku
valmisoleku surra - seegi midagi noortele vabadusvóitlejatele nii
omast. Temas on póimunud eros ja thanatos - elutahe ja surmatahe.
Vercingetorix vóib olla mólemate imidz. Tema surm on praktiliselt
ja poliitiliselt móttetu. See on tegelikult ohver, religioosne akt,
millel on tähendus teises kontekstis, teistes móódetes.
Vercingetorix ei tunnud muidugi Freudi, kuid ta oskas vóidelda,
surra ja rääkida. Ta oskas väljendada midagi, mida väga
paljud meist tunnevad. Ta oskas esineda arhetüüpselt, olla üks
paljudest endasugustest. Vercingetorix elas ja suri sellepärast, et
meil on teda ja temataolisi vaja.
Vercingetorixil on palju kaaslasi. Kóigepealt muidugi indiaanlased.
Vaprat ja lootusetut vóitlust vóidelnud ja ilusaid kónesid
pidanud indiaanipealikute kónedest on koostatud terveid antoloogiaid.
Need on kóned, mis nad pidasid valgetele, oma vastastele. Selliseid
kónesid olen oma luuletustes pidanud ka mina. Mitmed mu luuletused
on Vercingetorixi kóned ordumeistrile.
Galle ei ole enam olemas, indiaanlased on. Kuigi alandatutena, reservaatidesse
pagendatutena, vaeste ja alkoholiseerunutena, aga ikkagi olemas. Ka oma
vanu vóitlusi ei ole nad unustanud. ja isegi Kanadas ja Ühendriikides
on olnud väikseid kokkupórkeid pólisameeriklaste ja
politsei vahel. Sójakirves on maetud, kuid on teada, kuhu, ja mónikord
kaevatakse ta välja.
Muidugi ei kaeva enamus indiaani pealikuid välja sójakirvest,
kuid midagi ühist on neis - trots, vastupanu valgete maailmale. Olla
pólisameeriklane tähendab olla opositsioonis. Indiaanlane on
keelduja, vastuhakkaja, alternatiiv. Ta esindab teistsugust arusaama elust,
väärtustest ja maailmast. Temale ei ole püha ainult abstraktses
teoloogilises ja kosmilises kórguses trooniv Jahve, vaid paljud
asjad ja olevused siin maa peal. Puud, veed, kivid, loomad, ka Maa ise.
Indiaanlased on maausku ja selle maausu on nad suuresti säilitanud
misjonitöö ja tsiviliseerimise kiuste. Valge mehe eesmärgid,
tegemised ja väärtused on pólisameeriklastele nüüdki
suuresti vóórad. Tema meelest on valge mehe tarkus hullus.
Sellel indiaanitarkusel on aga oma maagiline vólu ka valgele
inimesele, vähemalt osale neist. Nii nagu indiaanlane ei unusta, kes
ta oli ja on, ei unusta ka valge mees tema olemasolu. Valges mehes elab
ka indiaanlane. Valge mees on natuke indiaanlane, kuni ta ei ole veel päris
meheks saanud. Mehekssaamine - ja läänemaine kultuur on jatkuvalt
mehine - tähendab seda, et loobutakse indiaanlane olemast, vahel isegi
seda, et tapetakse indiaanlane endas. "Edasi, Kentuki poisid, surm punanahkadele!"
hüüab valge mehe hakatis, kui läheb löömaks. Tema
on oma valiku teinud.
Kóigele kasvatusele ja misjonitööle vaatamata ei ónnestu
see indiaanlase tapmine endas ja väljaspool ennast sugugi nii hästi,
kui vóiks arvata. Mónedest valgetest ei saa kunagi päris
korralikku valget meest, nad jäävad rohkem vói vähem
indiaanlasteks ja nendega on ühiskonnas pahandust. Neist vóivad
saada kahtlejad, vastuhakkajad, kirjanikud, filosoofid, antropoloogid,
anarhistid. Nad vóivad hakata tundma seletamatut huvi ja sümpaatiat
indiaanlaste, vanade keltide, busmanite ja muude pólisrahvaste vastu.
Ka vanade eestlaste vastu. Sest ka vanad eestlased olid indiaanlased, olid
pólisrahvas, kes kaua aega visalt ja kangekaelselt keeldus saamast
selleks, kelleks teda taheti kasvatada. Leole Lembitu oli samasugune indiaanipealik
kui Sitting Bull vói Crazy Horse. Ka eestlastes on kaua tapetud
indiaanlast, päriseestlast.
Päris indiaanlastest olen kirjutanud luuletuse "Me peame ju väga
tasa käima..." Sedagi luuletust on tólgendatud allegooriana
eestlaste sandist olukorrast Vene valitsuse all, mida ta ei ole. See, nagu
Vercingetorixi luuletuski, on monoloog, nimetu indiaani-meie monoloog,
kes sarkastiliselt kutsuvad valgeid üles unustama tapetud indiaanlased
ja olema ónnelikud kui suudavad.
Indiaanlast on aga raske unustada. Ameerika luuletaja Gary Snyder on
kirjutanud Ameerikat kummitavast indiaanlasest. Indiaanlase tapmine on
üks Lääne tsivilisatsiooni póhirituaale, tema initsiatsiooniriitus.
Kóige läänelikumatel maadel on see rituaal interioriseeritud:
inimesed tapavad seal indiaanlase iseendas. Sellest aga ei piisa ja paljud
käivad indiaanlast tapmas ka mujal, näiteks tehes misjonitööd
paganate, pärismaalaste hulgas. Pärismaalased ongi need, kelles
indiaanlase tapavad muud, valdavalt valged inimesed.
Indiaanlase, see tähendab pärismaalase, ka päris-eestlase
tapmisest olen kirjutanud ka suuremaid teoseid. Kóige olulisem on
ehk näitemäng "Neljakuningapäev". Kui Vercingetorix ja nimetud
indiaanlased luuletuses "Me peame ju väga tasa käima" esitavad
oma monoloogid, siis "Neljakuningapäevas" on sellest saanud dialoog.
Siin kohtuvad ja räägivad üksteisega neli eestlaste kuningat
ja ordumeister. Neli kuningat esitavad poeetilised kóned nagu Vercingetorix
vói indiaanipealikud, ordumeister vastab neile lääne ajaloofilosoofia
ja geopoliitikaga. Näidend ei ole näidendina kuigi tugev, kuid
selle väitlusega, kuningate ja ordumeistri üks-nelja-vastu dialoogiga
olen üldiselt rahul. Olen rahul ka ordumeistri osaga. Ta pole mingi
fanaatiline militarist, vaid täiesti normaalne euroopalik riigimees,
kes isegi püüab póikpäisetele eestlaste kuningatele
selgeks teha, et orduvóimule, läänestumisele jms. ei ole
alternatiivi. Ta räägib aga kurtidele kórvadele: kuningad
ei vóta tema ajaloofilosoofiat omaks. Nad keelduvad euroopastumast,
kordavad jonnakalt ikka oma ugrimugri arusaamu, esitavad ordumeistrile
poliitiliselt naiivseid ettepanekuid ja lópuks ei jää
muud üle kui nad likvideerida. Näidendis ei tee seda ordumehed,
vaid ordumeesteks riietunud tänapäeva-kodueestlased, kellest
ühe joobnud pilgule kuningad tunduvadki punanahkadena. Loomulikult
hüüab ta tuntud üleskutse Kentuki poistele, teised süldipeo-külalised
on end kuumaks kütnud väidetega sellest, et 13. sajandil ei saanud
Eesti jääda iseseisvaks ja ordu vallutus tói meid Euroopasse.
Peolistel on valida, kas lüüa näitemängus kaasa vanade
eestlaste vói ordumeeste rollis. Omal ajal oli neid, kes soovisid
mängida eestlasi, nüüd tahavad kóik mängida
ordumehi. Kuningad tapetakse ja peretütar, oma kuningad tapnud eestlaste
tütar itkeb nende surnukehade kohal.
Indiaanlastest olen kirjutanud veel näidendi "Indiaaninägemused",
mis oli kehvavóitu, mille töötluse tulemusena aga sündis
Soome TV jaoks kaheosaline näidend "Maa, kus surma ei ole". Selle
lavastas Kalle Holmberg. Näidendi teema on vóetud antropoloog
Curt Nimuendajú eluloost: ühe Brasiilia rannikulinna lähedusse
ilmuvad äkki metsikud metsaindiaanlased, kes on rännanud tuhandeid
kilomeetreid, et jóuda mere äärde. Nende samaanile on
unes lubatud, et nad juhitakse üle mere maale, kus ei ole surma ega
kannatusi.
Nii on mu loomingu üks póhitelgi see, kuidas tänapäeva
inimene, olgu ta kirjanik, joodik, politseinik vói luuleline tütarlaps,
kohtab indiaanlast (kelti, muinaseestlast, pärismaalast) iseendas
vói enda kórval. Vahel ta tapab indiaanlase endas, vahel
ópib temaga koos eksisteerima, vahel muutub tagasi indiaanlaseks,
pärismaalaseks, päris-ameeriklaseks vói päris-eestlaseks.
Veidi teise pilguga näen sama kohtumist poeemis "Hinge tagasitulek".
See on samaani loveretk, kes peab tooma tagasi kadunud hinge. Hinge on
meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida
liigse óhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse.
Oleme saamas lääne tsivilisatsiooni zombie'deks nagu paljud enne
meid. Ometi on keegi, küllap samaan ise, kes sellist zombie-elu ei
suuda elada, kes on aastaid haige nagu rahvalaulu Osm ja kes püüab
siis lovesse langenult minna järele kadunud hingele ja tuua ta tagasi.
"Neljakuningapäevas" tapsid peo-eestlased oma kuningad, "Hinge tagasitulekus"
ütleb samaan:
"eesti rahvas ajas oma hinged ära ajas ise ja laskis pastoritel
ja pappidel ajada...".
Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks,
kustunud (aga vahest lihtsalt magama pandud) tule taassüttimist. Hantide
mütoloogias on kujutlus sellest, kuidas kord maa pöördub
pahempidi ja kóik, mis kunagi oli, tuleb tagasi. "Hinge tagasitulekus"
on olulisemaid loitsusid kaugete Lóunamere saarte nimed Falkland,
Macquarie, Kerguelen. Need on teispool maakera, on meie antipoodid, minek
nende juurde tähendab minekut teise maailma vói selle maailma
pahupidi, jalad ülespidi pöördumist. Siin ei puudu ka paralleel
hiinlaste päris-hiinlaseks saamise ja jäämise ópetusega,
mis on taoism, ka omamoodi tagurpidi-tarkus. Taoism aitas hiinlasel vältida
zombie'stumist, aitas tal püsida indiaanlasena.
Nii olen kirjutanud väga palju ühel teemal, mida Vercingetorixi
eas olev noor kirjanik vóiks sónastada ka üleskutsena
"Olgem eestlased, aga saagem ka indiaanlasteks". See ei ole minu privaatloosung,
ta kajastab midagi, mis on óhus. Kuigi selles móttes tundub
olevat vähe ratsionaalsust, kuigi tundub, et pólis-ameeriklased,
vanad eestlased, samaanid ja ugrimugrilased on igaveseks kadunud, osutub
ikka ja jälle, et neil on kadestamisväärt ülestóusmis-
ja elluärkamisvóime. Indiaanlasel on üheksa hinge nagu
kassil ja anne ilmuda välja ootamatutes kohtades. Näiteks interneti-padrikus,
kus vóib kohata Chiapase maia-indiaanlaste ülekutseid, kus
muistsete jumalate nimel kutsutakse üles vóitlema neoliberalismi
vastu inimsuse nimel. Internetis kohtab ka Chiapase zapatistide komandöri,
subcommandante Marcose piibuga kuju ja saab lugeda tema kirju ja naljalugusid.
Interneti-padrikus satub ka tekstidele, mis tunnistavad, et vana vastandus
kristlased - pärismaalased ei pea enam igal pool paika. Kristlased,
kes on nii paljudelt pärismaalastelt röövinud hinge, saavad
vahel aru, et nad on selkombel mänginud hoopis hingi kollektsioneeriva
Vanatühja rolli ja jäänud ka ise hingest ilma, saanud Jeesus-zombiedeks.
Et seda tagasi saada, tuleb saada indiaanlasteks, leiavad Lóuna-Ameerika
vabastusteoloogid. "Teologia india" - "Indiaani teoloogia" rehabiliteerib
vanad jumalad ja rituaalid ja Chiapase piiskop Ruiz ütleb ühes
intervjuus, et indiaanlaste hääl teisest, kogukondlikust kultuurist
pakub alternatiivi igaühele meist. Indiaanlased, keda me tahtsime
"päästa", pakuvad tema järgi nüüd meile uuenemise
vóimalust.
Tema suu läbi räägivad jälle kord Vercingetorix,
neli eestlaste kuningat ja Leole Lembitu, kellest ma olen kirjutanud. "Hinge
tagasituleku" lópus on:
Kuskil/ kelleski/ elab/ puhkeb/ ta/ uuesti/ tuluke/ tuleke/ hingeke.