ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE 
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE/MAIN |
 

 

Vercingetorix kóneleb ordumeistriga


Luuletus "Vercingetorix ütles ..." on vist mu kóige tuntum ja kóige ühekülgsemalt móistetud luuletus üldse. Ma ei saa enam öelda, millal ta täpselt kirjutasin. Mäletan, et olin siis juba üliópilane, arvatavasti kaheksateistkümne aastane. Oli sügiseaeg. Olin just lugenud Caesari elulugu eestiaegsest koolidele móeldud ajalooraamatukeste sarjast. Lugu Alesia vallutamisest ning arvernide pealiku, vastuhaku juhi Vercingetorixi vangistamisest ja hukkamisest äratas raevu ja inspireeris kirjutama seda teksti. Oma osa on selles ka Uku Masingul, kes mulle ütles Vercingetorixi sónad "Maa, kus elame, saad meilt vótta; maad, kus sureme, ei saa". Kirjutasin ta vist kaheksateistkümne aastaselt. Luuletus on protestiluuletus, kuid mitte allegooriline protestiluuletus Nóukogude okupatsiooni ja Vene valitsuse vastu. Pigem protestiluuletus nende keltide, eestlaste, indiaanlaste ja teiste vastu, kes vótavad omaks vallutajate kultuuri ja väärtused. Vercingetorix oma järeltulijate vastu, kelle kangelane on Caesar. , kes on oma südames aktsepteerinud imperialismi. Mitte kurva, vaid üleva paratamatusena.
Vercingetorix on aja-masohhismi vastane luuletus. Tema peategelane ei lepi kunagi nendega, kelle meelest óige ja hea on "jälgida aja nóudeid", "käia ajaga kaasas", kui kasutada selle aja-masohhismi nóukogudeaegseid väljendusi. Aeg, aja nóuded ja aja kutse olid-on nii Nóukogude Liidus kui Läänes olulised ebajumalad, kellele ohverdatakse inimesi, rahvaid, metsi, loomi. Ajale vóib inimene ohverdada ka oma hinge, nii et temast saab aja-zombie, kes vótab omaks aja käsu ja käib selle järgi "somnambuulselt kuulekalt".
Kas Vercingetorix on ka eestlane? Ei ja jaa. Kui vótta eestlastena neid euro-kadakaid, kes kinnitavad, et on juba 700 aastat kuulunud Läände ja avaldavad tänu rooma-germaani óigusele ning baltisakslastele oma läänestamise eest, siis Vercingetorix ei ole eestlane. Tema kóne on täis pólgust selliste eestlaste vastu. Noore inimese maksimalismiga kuulutab ta, et ei taha nende hulgas elada.
Vercingetorix oli noor ja suri noorelt - sellest on väga ilusti kirjutanud Fanny de Sievers. Ta ei saakski olla muud kui noor, sest tal on ju Caesari ja omaenda assimileerunud järglastele väga vähe vastu panna peale noorusliku uhma, raevu ja pólguse. Ja sangarliku valmisoleku surra - seegi midagi noortele vabadusvóitlejatele nii omast. Temas on póimunud eros ja thanatos - elutahe ja surmatahe. Vercingetorix vóib olla mólemate imidz. Tema surm on praktiliselt ja poliitiliselt móttetu. See on tegelikult ohver, religioosne akt, millel on tähendus teises kontekstis, teistes móódetes. Vercingetorix ei tunnud muidugi Freudi, kuid ta oskas vóidelda, surra ja rääkida. Ta oskas väljendada midagi, mida väga paljud meist tunnevad. Ta oskas esineda arhetüüpselt, olla üks paljudest endasugustest. Vercingetorix elas ja suri sellepärast, et meil on teda ja temataolisi vaja.
Vercingetorixil on palju kaaslasi. Kóigepealt muidugi indiaanlased. Vaprat ja lootusetut vóitlust vóidelnud ja ilusaid kónesid pidanud indiaanipealikute kónedest on koostatud terveid antoloogiaid. Need on kóned, mis nad pidasid valgetele, oma vastastele. Selliseid kónesid olen oma luuletustes pidanud ka mina. Mitmed mu luuletused on Vercingetorixi kóned ordumeistrile.
Galle ei ole enam olemas, indiaanlased on. Kuigi alandatutena, reservaatidesse pagendatutena, vaeste ja alkoholiseerunutena, aga ikkagi olemas. Ka oma vanu vóitlusi ei ole nad unustanud. ja isegi Kanadas ja Ühendriikides on olnud väikseid kokkupórkeid pólisameeriklaste ja politsei vahel. Sójakirves on maetud, kuid on teada, kuhu, ja mónikord kaevatakse ta välja.
Muidugi ei kaeva enamus indiaani pealikuid välja sójakirvest, kuid midagi ühist on neis - trots, vastupanu valgete maailmale. Olla pólisameeriklane tähendab olla opositsioonis. Indiaanlane on keelduja, vastuhakkaja, alternatiiv. Ta esindab teistsugust arusaama elust, väärtustest ja maailmast. Temale ei ole püha ainult abstraktses teoloogilises ja kosmilises kórguses trooniv Jahve, vaid paljud asjad ja olevused siin maa peal. Puud, veed, kivid, loomad, ka Maa ise. Indiaanlased on maausku ja selle maausu on nad suuresti säilitanud misjonitöö ja tsiviliseerimise kiuste. Valge mehe eesmärgid, tegemised ja väärtused on pólisameeriklastele nüüdki suuresti vóórad. Tema meelest on valge mehe tarkus hullus.
Sellel indiaanitarkusel on aga oma maagiline vólu ka valgele inimesele, vähemalt osale neist. Nii nagu indiaanlane ei unusta, kes ta oli ja on, ei unusta ka valge mees tema olemasolu. Valges mehes elab ka indiaanlane. Valge mees on natuke indiaanlane, kuni ta ei ole veel päris meheks saanud. Mehekssaamine - ja läänemaine kultuur on jatkuvalt mehine - tähendab seda, et loobutakse indiaanlane olemast, vahel isegi seda, et tapetakse indiaanlane endas. "Edasi, Kentuki poisid, surm punanahkadele!" hüüab valge mehe hakatis, kui läheb löömaks. Tema on oma valiku teinud.
Kóigele kasvatusele ja misjonitööle vaatamata ei ónnestu see indiaanlase tapmine endas ja väljaspool ennast sugugi nii hästi, kui vóiks arvata. Mónedest valgetest ei saa kunagi päris korralikku valget meest, nad jäävad rohkem vói vähem indiaanlasteks ja nendega on ühiskonnas pahandust. Neist vóivad saada kahtlejad, vastuhakkajad, kirjanikud, filosoofid, antropoloogid, anarhistid. Nad vóivad hakata tundma seletamatut huvi ja sümpaatiat indiaanlaste, vanade keltide, busmanite ja muude pólisrahvaste vastu. Ka vanade eestlaste vastu. Sest ka vanad eestlased olid indiaanlased, olid pólisrahvas, kes kaua aega visalt ja kangekaelselt keeldus saamast selleks, kelleks teda taheti kasvatada. Leole Lembitu oli samasugune indiaanipealik kui Sitting Bull vói Crazy Horse. Ka eestlastes on kaua tapetud indiaanlast, päriseestlast.
Päris indiaanlastest olen kirjutanud luuletuse "Me peame ju väga tasa käima..." Sedagi luuletust on tólgendatud allegooriana eestlaste sandist olukorrast Vene valitsuse all, mida ta ei ole. See, nagu Vercingetorixi luuletuski, on monoloog, nimetu indiaani-meie monoloog, kes sarkastiliselt kutsuvad valgeid üles unustama tapetud indiaanlased ja olema ónnelikud kui suudavad.
Indiaanlast on aga raske unustada. Ameerika luuletaja Gary Snyder on kirjutanud Ameerikat kummitavast indiaanlasest. Indiaanlase tapmine on üks Lääne tsivilisatsiooni póhirituaale, tema initsiatsiooniriitus. Kóige läänelikumatel maadel on see rituaal interioriseeritud: inimesed tapavad seal indiaanlase iseendas. Sellest aga ei piisa ja paljud käivad indiaanlast tapmas ka mujal, näiteks tehes misjonitööd paganate, pärismaalaste hulgas. Pärismaalased ongi need, kelles indiaanlase tapavad muud, valdavalt valged inimesed.
Indiaanlase, see tähendab pärismaalase, ka päris-eestlase tapmisest olen kirjutanud ka suuremaid teoseid. Kóige olulisem on ehk näitemäng "Neljakuningapäev". Kui Vercingetorix ja nimetud indiaanlased luuletuses "Me peame ju väga tasa käima" esitavad oma monoloogid, siis "Neljakuningapäevas" on sellest saanud dialoog. Siin kohtuvad ja räägivad üksteisega neli eestlaste kuningat ja ordumeister. Neli kuningat esitavad poeetilised kóned nagu Vercingetorix vói indiaanipealikud, ordumeister vastab neile lääne ajaloofilosoofia ja geopoliitikaga. Näidend ei ole näidendina kuigi tugev, kuid selle väitlusega, kuningate ja ordumeistri üks-nelja-vastu dialoogiga olen üldiselt rahul. Olen rahul ka ordumeistri osaga. Ta pole mingi fanaatiline militarist, vaid täiesti normaalne euroopalik riigimees, kes isegi püüab póikpäisetele eestlaste kuningatele selgeks teha, et orduvóimule, läänestumisele jms. ei ole alternatiivi. Ta räägib aga kurtidele kórvadele: kuningad ei vóta tema ajaloofilosoofiat omaks. Nad keelduvad euroopastumast, kordavad jonnakalt ikka oma ugrimugri arusaamu, esitavad ordumeistrile poliitiliselt naiivseid ettepanekuid ja lópuks ei jää muud üle kui nad likvideerida. Näidendis ei tee seda ordumehed, vaid ordumeesteks riietunud tänapäeva-kodueestlased, kellest ühe joobnud pilgule kuningad tunduvadki punanahkadena. Loomulikult hüüab ta tuntud üleskutse Kentuki poistele, teised süldipeo-külalised on end kuumaks kütnud väidetega sellest, et 13. sajandil ei saanud Eesti jääda iseseisvaks ja ordu vallutus tói meid Euroopasse. Peolistel on valida, kas lüüa näitemängus kaasa vanade eestlaste vói ordumeeste rollis. Omal ajal oli neid, kes soovisid mängida eestlasi, nüüd tahavad kóik mängida ordumehi. Kuningad tapetakse ja peretütar, oma kuningad tapnud eestlaste tütar itkeb nende surnukehade kohal.
Indiaanlastest olen kirjutanud veel näidendi "Indiaaninägemused", mis oli kehvavóitu, mille töötluse tulemusena aga sündis Soome TV jaoks kaheosaline näidend "Maa, kus surma ei ole". Selle lavastas Kalle Holmberg. Näidendi teema on vóetud antropoloog Curt Nimuendajú eluloost: ühe Brasiilia rannikulinna lähedusse ilmuvad äkki metsikud metsaindiaanlased, kes on rännanud tuhandeid kilomeetreid, et jóuda mere äärde. Nende samaanile on unes lubatud, et nad juhitakse üle mere maale, kus ei ole surma ega kannatusi.
Nii on mu loomingu üks póhitelgi see, kuidas tänapäeva inimene, olgu ta kirjanik, joodik, politseinik vói luuleline tütarlaps, kohtab indiaanlast (kelti, muinaseestlast, pärismaalast) iseendas vói enda kórval. Vahel ta tapab indiaanlase endas, vahel ópib temaga koos eksisteerima, vahel muutub tagasi indiaanlaseks, pärismaalaseks, päris-ameeriklaseks vói päris-eestlaseks.
Veidi teise pilguga näen sama kohtumist poeemis "Hinge tagasitulek". See on samaani loveretk, kes peab tooma tagasi kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse óhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse. Oleme saamas lääne tsivilisatsiooni zombie'deks nagu paljud enne meid. Ometi on keegi, küllap samaan ise, kes sellist zombie-elu ei suuda elada, kes on aastaid haige nagu rahvalaulu Osm ja kes püüab siis lovesse langenult minna järele kadunud hingele ja tuua ta tagasi. "Neljakuningapäevas" tapsid peo-eestlased oma kuningad, "Hinge tagasitulekus" ütleb samaan:
"eesti rahvas ajas oma hinged ära ajas ise ja laskis pastoritel ja pappidel ajada...".
Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks, kustunud (aga vahest lihtsalt magama pandud) tule taassüttimist. Hantide mütoloogias on kujutlus sellest, kuidas kord maa pöördub pahempidi ja kóik, mis kunagi oli, tuleb tagasi. "Hinge tagasitulekus" on olulisemaid loitsusid kaugete Lóunamere saarte nimed Falkland, Macquarie, Kerguelen. Need on teispool maakera, on meie antipoodid, minek nende juurde tähendab minekut teise maailma vói selle maailma pahupidi, jalad ülespidi pöördumist. Siin ei puudu ka paralleel hiinlaste päris-hiinlaseks saamise ja jäämise ópetusega, mis on taoism, ka omamoodi tagurpidi-tarkus. Taoism aitas hiinlasel vältida zombie'stumist, aitas tal püsida indiaanlasena.
Nii olen kirjutanud väga palju ühel teemal, mida Vercingetorixi eas olev noor kirjanik vóiks sónastada ka üleskutsena "Olgem eestlased, aga saagem ka indiaanlasteks". See ei ole minu privaatloosung, ta kajastab midagi, mis on óhus. Kuigi selles móttes tundub olevat vähe ratsionaalsust, kuigi tundub, et pólis-ameeriklased, vanad eestlased, samaanid ja ugrimugrilased on igaveseks kadunud, osutub ikka ja jälle, et neil on kadestamisväärt ülestóusmis- ja elluärkamisvóime. Indiaanlasel on üheksa hinge nagu kassil ja anne ilmuda välja ootamatutes kohtades. Näiteks interneti-padrikus, kus vóib kohata Chiapase maia-indiaanlaste ülekutseid, kus muistsete jumalate nimel kutsutakse üles vóitlema neoliberalismi vastu inimsuse nimel. Internetis kohtab ka Chiapase zapatistide komandöri, subcommandante Marcose piibuga kuju ja saab lugeda tema kirju ja naljalugusid. Interneti-padrikus satub ka tekstidele, mis tunnistavad, et vana vastandus kristlased - pärismaalased ei pea enam igal pool paika. Kristlased, kes on nii paljudelt pärismaalastelt röövinud hinge, saavad vahel aru, et nad on selkombel mänginud hoopis hingi kollektsioneeriva Vanatühja rolli ja jäänud ka ise hingest ilma, saanud Jeesus-zombiedeks. Et seda tagasi saada, tuleb saada indiaanlasteks, leiavad Lóuna-Ameerika vabastusteoloogid. "Teologia india" - "Indiaani teoloogia" rehabiliteerib vanad jumalad ja rituaalid ja Chiapase piiskop Ruiz ütleb ühes intervjuus, et indiaanlaste hääl teisest, kogukondlikust kultuurist pakub alternatiivi igaühele meist. Indiaanlased, keda me tahtsime "päästa", pakuvad tema järgi nüüd meile uuenemise vóimalust.
Tema suu läbi räägivad jälle kord Vercingetorix, neli eestlaste kuningat ja Leole Lembitu, kellest ma olen kirjutanud. "Hinge tagasituleku" lópus on:
Kuskil/ kelleski/ elab/ puhkeb/ ta/ uuesti/ tuluke/ tuleke/ hingeke.
 
 

üles