Allahi abiga ristisõdijate vastu

Ei olnud eriti üllatav lugeda, et Al-Qaida aktivistid lugesid orkaan Katrina hävitustööd New Oleansis Allahi kättemaksuks vihatud Ameerikale. See võib tunduda pelgalt kõlava retoorikana, kuid ei tohi alahinnata looduskatastroofi psühholoogilist mõju nii Ameerikas kui tema verivaenlaste leeris. Mitte ainult muslimid, vaid omal ajal ka kristlased, juudid ja teisedki on uskunud, et Jumal on nende liitlane nii rahus kui sõjas. Selline veendumus inspireeris kord Seleukiidide vastu sõdivaid juudi ülesõusnuid, kelle võitlust ülekaaluka vastase vastu saatis edu. Jumala abile lootsid ka Rooma vastu üles tõusnud juudid, kelle vastuhakud aga lõppesid ränga kaotusega. Ajaloolased ei kahtle palju selles, et islami algsele võidukäigule Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Lõuna-Euroopas aitas palju kaasa muslimite veendumus, et "Jumal on nendega" ja lahingus langenud võitlejad pärivad koha paradiisis. Eks innustas veendumus oma jumalikus missioonis ka ristisõdijaid Palestiinas. Nende uskumuste veidra kajastusena võib vaadata ka Wehrmachti sõdurite vööpandlal olnud kirja "Gott mit uns" – Jumal on meiega.

Piir usu (asjaosaliste meelest muidugi ainuõige usu) levitamise ja selle kaitsmise vahel on ikka olnud ebamäärane. Nii ristisõdijad kui nende vastased olid veendunud, et nad kaitsevad oma pühapaiku võõrusuliste vastu. See veendumus kõlab ka Usama bin Ladini ja tema mõttekaaslaste avaldustest: enda meelest võitlevad nad islami pühapaikade vabastamise eest "ristisõdijate ja sionistide" okupatsioonist. Seda on muidugi soodustanud Iisraeli, ent eriti USA võimude ülbe käitumine ja retoorika. President Bushil õnnestus ju isegi mängida oma vastastega üht ja sama mängu, kui ta alguses kuulutas "ristisõda (crusade) terrorismi vastu". Islamimaades mäletatakse ajalugu hästi ja osatakse seda ka propagandasõjas edukalt kasutada. Viimaks võiduga lõppenud sõjad nendesamade ristisõdijate vastu on tänini populaarne aine nii araabia romaanides kui poliitikute sõnavõttudes ja Iraagis sõdivaid ameeriklasi ja nende liitlasi kutsuvad islamistid ristisõdijateks.

Et usk Jumala abile võib teha sõjas imet, tõendab omal kombel ka kristluse ajalugu. Kui keiser Constantinus 312. aastal nägi taevas midagi ristitaolist, uskus ta, et kristlaste Jumal on tulnud talle appi, aitamaks võita vastast Maxentiust. Ta võitis lahingu, temast sai veendunud kristlane, oma deviisiks võttis ta “in hoc signo vinces” (selle märgiga sa võidad). Nüüd on usklikud islamistid enda arvates samuti näinud taevanähtustes tunnistust, et neil on õigus, et Jumal ise on kindlalt asunud võitluses nende poolele ja annud oma toetusest selgelt märku. Pole kahtlust, et orkaan, mis tekitas Ühendriikides peaaegu enneolematuid purustusi ja sünnitas sügava usalduskriisi valitsuse ja osa rahva vahel, lõhestades veel enam lõhestatud ühiskonda, annab Al-Qaidale uut indu ja otsustavust oma võitlust jätkata.

Iisraeli ja nüüd ka USA kogemused võitluses enesetaputerroristidega näitavad, kui raske on jagu saada vastastest, kes ei karda surma. Pole ime, et mõlemad on hädas võtnud appi piinamise, uskudes, et surmapõlgajad on ehk tundlikumad mõnituste ja alanduste vastu. Selline taktika on mõistetav, kuid võib tuua kergesti kasu asemel kahju, eriti kui faktid piinamiste kohta saavad laiemalt teatavaks maailma avalikkusele. Kui nüüd tuleb ameeriklastele ja nende liitlastel teha tegemist inimestega, kellele Jumal on märku annud, et ta toetab neid ja nende võitlust, muutub nende seis veel raskemaks. Pole põhjust kahelda, et orkaanist uut kindlust saanud märtersõdalased jätkavad rünnakuid suurema hooga ja veel vähem hoolides enda ja teiste elust. Viimase nädala ohvriterohked rünnakud näivad seda tõestavat. Ainuüksi 20. septembril sai Iraagis surma 9 ameeriklast. Kas pole usklike sõda ristisõdijate vastu nüüd alles täie hooga algamas?