Kas batka Berlusconi lõpp?
Itaalias viibides oli minu kõige suurem jahmatus ja pettumus Itaalia televisioon, mis tundub olevat kõige labasem ja sisutühjem Euroopas. Itaalia TV banaalsuse üks põhiarhitekte on praegune ja peaminister Silvio Berlusconi. Jälgides tema esinemisi liigitad ta kõhklemata ekraanil nähtud labaste meelelahutajate kategooriasse. Nagu neid on igal maal, igas televisioonis. Kuid erinevalt muudest riikidest on Itaalias selline showman saanud valitsusjuhiks, infokanalite põhiomanikuks ja enda arvates rahva hoolitsevaks isakeseks. Sellise isakesena, kes hurjutab kohtunikke ja ajakirjanikke, kes segavat tal Itaalia rahva heaks töötamast, mõjub ta anakronistlikult ja veidralt. Temasarnaseid liidreid on Euroopas õieti ainult üks: Valgevene batka Lukashenko, kes võib esineda sama enesekindla labasusega. Selleni laskuvad mõnel hetkel ka Berlusconi lähemad sõbrad ja võitluskaaslased Vladimir Putin ja George W. Bush. Kuid Berlusconi fenomen sunnib küsima, kui kaua veel. Itaalias on sündinud mitmed maailma ajalugu sügavalt mõjutanud nähtused nagu renessanss ja fashism. Kas ei ole berlusconism midagi samasugust?
Berlusconi teeneks peetakse seda, et oma eratelevisiooni kaudu tõi ta itaallaste ekraanidele reklaami, tänapäeva propaganda põhizhanri. Televisioon on sotsioloogide hinnangu järgi kõige tõhusam masside mõjutamise vahend, ületades siin kino, mille propagandalist tähtsust oskasid vääriliselt hinnata natsid ja bolshevikud. Lenin on öelnud, et kinokunst on kõigist kunstidest kõige tähtsam, Hitler ja Goebbels finantseerisid ja protezheerisid heldelt Saksa kinotööstust. Siin oli itaallane Mussolini vanamoelisem: tema toetus rohkem oma isikuvõludele, oma kõneandele. Mõlemat ühendab omavahel ning ka leninistide ja natsidega põlgus intellektuaalsuse vastu. Goebbels olla öelnud, et intellektuaale ei saa nagunii veenda, tuleb võita masside poolehoid. Bolshevistlikus newspeakis olid sõnadel intelligent ja intelligentlikud kõhtlused selgelt hukkamõistev tähendus.
Nii oli Berlusconi-Prodi duell võitlus intellektuaali ja propagandisti vahel. See, et majandusprofessor ja Euroopa Nõukogu edukalt juhtinud Prodi oma arukate argumentidega ei suutnud neutraliseerida Berlusconi nartsistlikku demagoogiat, on pahaendeline.
Lukashenko diktatuur on lootusetult vanamoeline ja on arvata, et varem või hiljem tüdinetakse batka ambitsioonidest ja rumalusest Moskvas, ning leitakse võimalus temast lahti saada. Valgevene diktaatoril ei ole jälgijaid Euroopas: tema gestaapolikud meetodid oma vastaste kõrvaldamiseks ja vaigistamiseks ei ole tänapäeva läänemaailmas enam sobilikud. Berlusconil aga võib olla õpilasi ning järgijaid mujal Euroopas ning Ameerikas. Selleks, et võimu enda kätte koondada, pole vaja mõrvakomandosid ja piinakambreid. Berlusconismi toetab praegune ülemaailmne tendents kapitali ning massiteabe koondumiseks aina vähemate monopolistide kätte. Seda tendentsi kasutas Berlusconi, kes siis muutis seadusandlust endale sobivas suunas. Nagu on teinud mitmed end eluaegseteks presidentideks upitanud caudillod. Meediamogul ei pea kartma haritlasi, nagu kardeti NSV Liidus ja kardetakse Valgevenes. Berlusconi võib rahuga ignoreerida majandusprofessor Prodi või semiootikaprofessor Eco kriitikat.
Siiski ei saavutanud Berlusconi võitu, vähemalt esialgu näitasid itaallased, et opositsioon demagoogiale on visam kui võis oodata. Pool valijatest ei läinud rahva isaga kaasa. Miks? Üks põhjus on muidugi Berlusconi võimetus seadusi lõplikult oma kasuks muuta. Teine põhjus on paljude itaallaste tervemõistuslik vastuseis liiga räigele demagoogiale, millega riigil on kurbi kogemusi. Kolmas põhjus on ilmselt see, et masside enda poole pööramiseks ei piisa ainult tsirkusest, vaid on vaja ka leiba. Natsid oskasid juute ja alistatud Euroopa maid röövides mõneks ajaks tagada lihtrahvale heaolu. Berlusconil ei ole olnud võimalust riiki militariseerida ja mõnd rahvarühma eksproprieerida, majanduse tõsise edendamisega ei saanud ta hakkama, nagu ei saanud fashistid, natsid ega bolshevikud. Jääb loota, et teda ja tema liitlasi ootab sama saatus kui neid tema otseseid ja kaudseid eelkäijaid. Berlusconismis on aga suur oht Euroopale, mida tuleb silmas pidada meil kõigil.