ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN




DU FU LUULETUSI

NÄEN UNES LI BO'D

I

Surnult lahus olla -
selle kannatab ära.
Elusalt lahus olla
ikka valus-valus.

Jiang-nan -
soopalaviku maa.
Pagendatult
ei tule teateid.

Vana sõber
ilmus mulle unes:
kaua oleme
üksteisele mõelnud.

Äkki see polegi
elusa inimese vaim?!
Kauged teed
on äraarvamata...

Vaim tuleb.
Haljad ambrapuumetsad.
Vaim tuleb.
Pime piirivahimaja.

Nüüd oled
linnupüüdja paelas.
Kuidas küll
saaksid tiivad vabaks?

Trepp täis
Loojuva kuu kuma.
Aga viimati
on see sinu palge sära?

Vesi sügav.
Lained-vood vägevad.
Ärgu lohemaod
saagu sind kätte!

II

Pilved lähevad.
Päev saab otsa.
Rännumees
ikka koju jõudmata.

Kolm ööd
nägin sind järjest unes.
Kallis sõber,
mis igatsus sind näha!

Hüvasti jätta
alati vaevaline.
Murede rada
pole kerge käia.

Jõed-järved.
Suured lained, tuul.
Paadi aerud
äkki kadunud, saad hukka.

Tuled õue,
kratsid valget pead.
Nagu koorem -
eluaeg igatseda.

Vankrisirmi all
pealinna paremad mehed.
See mees aga
üksinduses vaevleb-närbub.

Kes ütles:
linnuvõrk on lai-lai?
Vana keha
heitlemas köidikutega...

Tuhat sügist.
Tuhandeteks aastateks kuulsust...
Pärast surma
suur-suur üksindus.

Luuletus on kirjutatud 759. aasta paiku. Du Fu teadis oma sõbra Li Bo saatusest ainult seda, et too on pagendatud kaugesse malaariaohtlikku Yelangi. Umbes samal ajal oli amnestia tegelikult Li Bo pagenduse juba tühistanud ja ta oli tagasiteel koju. Mõlemad mehed ei kohtunud aga enam kunagi.

PENG-YA LAUL

Meeles on, kuidas algas
pagemine mässuliste eest,
vaevaline rännak
ohtlikku rada põhja.

Öö tihenemas
Peng-ya teel.
Kuupaiste
Valge Vee mägedel

Terve pere
aina rühkimas edasi,
häbita paljude
teiste teeliste ees.

Orus lindude
segiläbi sidistamine.
Ei näinud ühtegi
rändajat tagasi tulemas.

Tütar rumaluke
näljast hammustas mind.
Kartsin, et ta nuttu
kuulevad metsakiskjad.

Hoidsin teda kaisus.
Panin käe suule.
Ta rabeles-kisas
veel raevukamalt kui enne.

Väike poiss
katsus asjast aru saada. -
Nii ta otsis
söögiks metsikuid ploome.

Kümnest päevast
pooled äikeses-vihmas.
Vedasime-sikutasime
üksteist läbi muda.

Vihma eest
polnud kuski kaitset.
Libedad rajad.
Riided ikka läbimärjad.

Vahetevahel
kõige raskemais kohtades
saime edasi
paar-kolm li'd päevas.

Metsikud viljad
teemoona asemel.
Madalad oksad
toaks-ulualuseks.

Hommikul läksime
läbi kiviste ojade.
Õhtul ööbisime
taevani kerkivas udus.

Viivitasime vähe
Tong-jia nõos,
mõeldes minna
üle Lu-zi kuru.

Seal elab
vana sõber Son Zai -
mees, kelle aated
kõrged kui taevapilved.

Võtab meid vatu
juba pimeda kamul.
Läidab tuled.
Teeb väravad lahti.

Soojendab vett
meile jalgu pesta.
Lõigub paberit,
kutsumaks tagasi hingi.

Seejärel tulevad
tema naine-lapsed.
Kui üksteist näeme,
hakkavad pisarad voolama.

Kõik maimukesed
magasid magusasti.
Nad hüüti üles
maitsma ülejäänd toitu.

Ta tõotas mulle,
et nüüdsest peale.
saavad meist
alatiseks vennad.

Siis ta tegi tühjaks
toa, kus olime.
Soovis head ööd.
Meie olime rõõmsad.

Kes on valmis
sellel rängal-raskel ajal
olema sedasi
siira-avala südamega!

Meie lahkumisest
on aastaring täis.
Hu ja Jie
hauvad endiselt kurja.

Mis oleks,
kui mul oleksid tiivad?!
Lendaksin ära,
laskuksin teie kahe ette.

Luuletus on kirjutatud 756. aastal ja temas meenutatakse, kuidas Du Fu oma perega põgenes rünnakuohus olevast Chang-anist põhja.
Paberiribade lõikamine on muistne rituaal, millega kutsuti tagasi hirmunud rändajate pagenud hingi. Hu ja Jie on põhjapoolsed barbarid, An Lu-shani peamine löögijõud.

KUUPAISTEÖÖ

Täna öösi
paistab Fuzhous kuu.
Naistepoolel
teda üksinda vaatad.

Kaugel kurvastan:
pojake-tütreke
ei mõista
igatsust Chang-ani järele.

Lõhnavine-pilv -
niisked juuksed.
jaspisekumaline
jahe käsivars.

Millal seisame taas
läbipaistva eesriide ees
ja valgus kuivatab
meie pisarate jäljed?

Kirjutatud 756.a., kui Du Fu oli vangis mässuliste käes Cnag-anis. Niisugune otsene igatsev pöördumine naise poole ei ole Hiina luules just tavaline, aga vahest seletab luuletaja avameelsust erakordne olukord.

KEVADEVAADE

Riigid lagunevad.
Mäed-jõed jäävad.
Kevad linnas.
Haljad rohi-puud.

Murede aeg.
Pisarad lilleõitel.
Lahkumiskurbus.
Linnu ärevil süda.

Märgutuled
kolmat kuud järjest.
Sõnum kodunt.
enam kui kulda väärt.

Valged juuksed
kratsid - veel hõredamad.
Tee mis tahad -
juuksenõela ei pea.

Du Fu tuntumaid luuletusi, kirjutatud samuti vangipõlves Chang-anis. Luuletus on meie aja sõnadega öeldult assotsiatiivne ja tema range loogilise analüüsimisega on kõvasti (ja suuresti ilmaaegu) vaeva näinud paljud Hiina ja Euroopa kommentaatorid. Kas Du Fu mõtleb konkreetsed riiki või riike üldse (hiina keeles pole esimene sõna 'riik' guootseselt ei ainsuses ega mitmuses - määramatus, mida ei saa tõlkes kuidagi edasi anda? Kas pisarad on lillede või inimeste omad? Selget vastust me sellele ei saa: mitmetähenduslikkus on osa Hiina ja Du Fu poeetikast.
Märgutuled on tuled, mis ohuaegadel hoiatuseks-märguandeks süüdati. 'Mäed-jõed' (või 'mägi-jõgi' - ka siin pole ainsuse ega mitmuse vormi) on Hiinas üks sõnapaare meie 'maastiku' tähenduses.

LAUL SELLEST, KUIDAS SÜGISTUUL LÕHKUS MU ROOHURTSIKU

Kaheksanda kuu sügistuul
valjult-vihaselt vingudes
kiskus mu hurtsiku pealt
kolm kihti roogu.

Roog lendas üle jõe,
pilla-palla linna äärde.
Jäí rippu kõrgele
üles puude latva.

Alumise osa kandis keeris
tammi taha tiiki.
Lõunaküla poisikeste kamp
irvitas mu armetust.

Nad olid minuga nii jõhkrad,
need vargad-röövlid.
lausa silma all tassisid
roo ära bambusevõssa-

Huuled on paistes, suu kuiv -
kärkimisest ei mingit kasu.
Tulin tagasi, toetudes kepile.
Jätsin kurvastamise.

Tuul taltus õige pea.
Pilved nõgimustad.
Ääretu-otsatu sügistaevas.
Ööpimedus tulekul.

Aastatevanune vatitekk
külm nagu raud.
Halvas unes vähkrev pojake
käristanud ta lõhki.

Päitsi kohalt tilgub lagi;
pole kuiva paika.
Vihmapilv pilve kannul
vahet pidamata.

Olen näinud sada häda
ja mu uni on napp.
Pikk öö, rõskus-niiskus -
kuidas venitan koiduni?

Kuidas teha avar maja,
kuhu mahuksin miljonid?
Küllalt suur varjama Taevaalust
vaeste õpetlaste rõõmuks.

Tuules-vihmas kõikumatu,
kindel nagu mägi.
millal tuleb aeg, kui silmade ees
hakkab kõrguma see maja?

Las siis laguneb minu osmik.
Las siis ma külman surnuks.

RÄNDAJA PANEB ÖÖSI KIRJA OMA MÕTTED

Õrnukesed kõrred.
Tasane tuul rannal.
Sirge mast.
Üksik öine paat.

Täht rippu
kauge tühermaa kohal.
Kuu suures
vulavas-voolavas jões.

Kuulus nimi ...
Eks seda toovad teosed?
Amet? Eks erus
vanaduse-haiguse tõttu.

Tuulevirekene.
Miska end võrrelda?
Taevas ja maa.
Üksik kajakas liival.


Last modified: Sat Feb 23 22:23:11 EET 2002