Saateks Li Bo ja Du Fu tõlgetele

Tang-dünastia aega (618-906) peetakse vähemalt kultuurilises mõttes Hiina hiilgeajaks. Tollal saavutas Hiina seniolematu majandusliku ja sõjalise võimsuse ning allutas endale uusi rahvaid ja alasid. Kaubavahetus naabritega (Indo-Hiina, Indoneesia, Turkestan, Korea) ja kaugemate maadega (Iraan, Araabia kalifaat, Bütsants) laienes ja tõi kaasa ka kultuurikontaktide tugevnemise.
Eriti olulisi mõjutusi saadi Indiast ja põhjapoolsetelt türgi ja iraani hõimudelt. I sajandi paiku alanud buddhismi levimine Hiinas jõuab Tang-ajal haripunkti ja buddhism hakkab oluliselt mõjutama kirjandust, kunsti ja muud vaimuelu. Türgi ja iraani rahvaste mõju on võibolla pealiskaudsem, kuid sama silmatorkav: on aeg,kus türgi riietus, türgi muusika ja isegi türgi keel saavad suurmoeks ja üks suure imperaatori Xuan-zongi (valitses 713-756) poeg kolib isegi elama paleeaeda püstitatud jurtasse, räägib türgi keelt ja sööb nomaadi kombel mõõgaga oinakerest lõigatud tükke.
Riigi pealinnas Chang-anis ja teistes suuremates linnades nagu Loyang või väliskaubanduse keskus Guangzhou kuuleb kõiki tolle aja maailma olulisi keeli, kohtab kõikide rahvaste riideid ja kõikide religioonide templeid, nende seas isegi süüria nestoriaani kristlaste kirikuid. Ülemkihid vaimustuvad eksootikast: kantakse troopikalindude sulgi, kõrbeelanikkude burnuseid, 'uiguuri soenguid', Pärsia kleite, aetakse taga Araabia lõhnavaikusid, maiuseks on India halvaa ja Samarkandi 'kuldsed virsikud'...
Imporditakse muidugi ka inimesi, eriti ilusaid tüdrukuid, kes, nagu paljud Hiina neiudki, õpivad maailma vanemat ametit, mille juurde siin, nagu antiik-Kreekaski kuulub muusika- ja tantsuoskus - sel kombel on hetääride-laulutüdrukute osa kultuuris küllalt suur. Võõraste naiste kaudu levib võõras muusika ja mõnedki iludused saavutavad nii võimu- kui vaimuvallas kõrge positsiooni.
Tang-valitsejad on, nagu Hiinas üldiselt ikka, kultuursed inimesed. Ajajärgu vaim lisab sellele valdavalt konfutsiaanlikule kultuurile tubli annuse avaramat huvi taoismi, buddhismi, eksootika, aga ka luule, kunsti ja muusika vastu, mis põlist ja heakskiidetud traditsiooni alati ei austa. Õukonna juurde koguneb igasugu huvitavaid inimesi, seal on Indiast tulnud mahayana-õpetlasi, taoislikke alkeemikuid, Iraani kukutatud kuningasoo viimaseid võsusid, maalijaid, kääbuseid, luuletajaid, tantsijaid, lihtsalt kaunitare.
Toretsemine ja ekstravagantsus võtab seniolematu ulatuse - peenem rahvas kasutab sisekujunduses ainult võõramaist puud, riietub importriietesse, peab papagoisid, hangib barbaritelt ratsahobuseid, loobib raha vürtsidele, vaatemängudele, Buddha templitele, Tao maagidele ja hetääridele. Raha nõuab ka suure riigi haldamine, transport, ametnikkond, haridus, kõigepealt aga kaitsmine barbarite vastu, keda rikkused ligi meelitavad.
Nagu Rooma, peab ka Hiina eriti põhjapoolsete rahvastega peaaegu lakkamatuid sõdu vahelduva eduga. Kuni VIII sajandi keskpaigani on sõjad Tang-keisritele olnud edukad. Türklased, tiibetlased, iraanlased ja kes nad kõik on, on 'rahustatud'. Nende pojad teenivad Hiina vägedes, nende tütred pealinna lõbusates majades, nende laulud kõlavad Hiina kuldse nooruse suus ja mõned nende suurtsugu mehed teevad head karjääri. Nagu näiteks väepealik, lusatakas veini- ja elumees ning salaõpetuste huviline Rokshan, kelle iraanipärast nime hiinlased hääldavad Lokshan (praeguses keeles Lu-shan) ja kes on nendelt saanud sugunime An.
Kõige selle väe ja toreduse pidamiseks on vaja vara. Põhitee ressursside saamiseks on rahvalt võetavate maksude suurendamine. Xuan-zongi ajal hakkab maksukoorem talurahvast juba laostama; nekrutite värbamine jätab pealegi külad sageli ilma meeskätest. Kui sellele lisandub ikaldus, on nälg, viletsus ja rahutused käes. Kirevkalli kesta varjus on impeeriumi kõdunemine jõudnud üsna kaugele.
See tuleb, nagu tihti, ilmsiks üksikute inimeste tegemiste kaudu. Tang-impeeriumile saatuslikud sündmused saavad, nagu tihti, alguse naisest. Tema nimi on Yang Yu-huan ja ta on imperaator Xuan-zongi pojanaine. Imperaator, kes on seni valitsenud arukalt, rikkumata ka konfutsiaanide nõudlikke standardeid, armub kõrvuni miniasse ja teeb temast oma esimese liignaise. Naise nimeks saab Yang Gui-fei - 'üliväärne kaasa Yang' - selle nimega on ta läinud ajalukku.
740. aastatel saab kaunis ja võimuhimuline Yang vananeva imperaatori täiesti oma tuhvli alla, tema sugulased määratakse kõrgetele ametikohtadele, peaministriks saab näiteks Yang Guo-zhang, Yang Gui-fei nõbu. Õukond hakkab elama aina priiskavamalt, imperaator laseb võtta ette tarbetuid ja kulukaid sõjaretki, korralikud ja ausameelsed konfutsiaanidest ametnikud, kes, nagu nende eetika nõuab, ei kohku ka ülemusi kritiseerimast, tagandatakse ja asendatakse Yang Gui-fei favoriitidega ja lihtsalt pugejatega. Imperaator eemaldub ise riigiasjade ajamisest ning hakkab tegelema ainult kaunite kunstide ja okultismiga. Selle ala ekspert An Lu-shan, oletatavasti ka 'üliväärse kaasa' armuke, saab tema ametlikuks kasupojaks ja pääseb nii võimu ja rikkuse ligi, mis lubab tal üritada järgmist sammu: 755. aastsa detsembris alustab ta mässu, vallutab oma peamiselt, kuid mitte ainult barbaritest koosneva väega varsti riigi teise linna Loyangi ja kuulutab end keisriks. Võimude ebakompetentsus ja korruptsioon ei lase lojaalsetel vägedel saavutada otsustavat võitu. Yangide klanni intriigid viivad isegi selleni, et üks imperaatori paremaid väejuhte sunnitakse astuma mässulistega vales kohas lahingusse, tema armee piiratakse ümber ja hävitatakse ning tee pealinna Chang-ani on lahti.
Imperaator põgeneb koos Yang Gui-feiga ja mõnede teiste lähikondlastega vargsi pealinnast, kus algab laos ja rüüstamine. Linn loovutatakse peagi An Lu-shani vägedele, kes siin röövivad, põletavad ja tapavad. An Lu-shan käitub jõhkralt nagu usurpaator kunagi. On näiteks teada lugu sellest, kuidas ta Loyangis lasi imperaatori dresseeritud elevandid enda ette tuua ja lubas näidata, kuidas loomad temas õige valitseja ära tunnevad ja tema ees kummardavad. Elevandid ei kummardanud ja isehakanu ning tema kaaslased ajasid loomad auku ja hukkasid nad seal sõjakirveste ja tulega - lugu mis sellel buddhismimeelses ajastul, kus loomade kaitseks oli antud mõnigi keeld ja korraldus, hiinlasi väga shokeeris.
Hoopis sügavamalt aga vapustas hiinlasi tollal ja hiljem kauni ning kavala Yang Gui-fei traagiline surm.
Kui imperaator ja tema kaaskondlased puhkasid Wei jõe ääres umbes 50 miili Chang-anist, tapsid ihukaitsesõdurid peaminister Yangi ja nõudsid, et ka liignaine Yang peab surema. Keisril ei jäänud valikut - ta pidi loobuma oma kallimast, kelle üks eunuhh kägistas. Siis jätkati põgenemist Shu mägede poole. Lugu kauni Yang Gui-fei tapmisest aga sai loendamatute luuletuste, juttude, näitemängude ja piltide teemaks.
Kodusõda jätkus. An Lu-shan ei elanud küll enam kaua - tema enda poeg tappis ta. Mässajate edenemisele õnnestuski piir panna peamiselt tänu tülidele nende endi leeris. Kuid tülisid tekkis ka lojalistide hulgas. Kui Xuan-zong 756. a. loobus troonist oma vanema poja Su-zongi kasuks, üritas võimu haarata valitseja kuueteistkümnes poeg Li Ling, kelle kaaskonda kuulus muide ka luuletaja Li Bo. Kodusõjast nõrgestatud maad ründasid barbarid, puhkes ülestõuse. Terve impeerium kaldus kaose poole, millest tal seekord küll õnnestus suure vaeva ja suurte ohvrite hinnaga välja tulla. Tang-dünastia senine toredus oli aga möödas ja allakäik alanud. See tähendas muuseas ka seda, et Hiinas hakkasid mõjule pääsema konservatiivsed ja ksenofoobsed tendentsid - kunagi enam ei olda siin nii huvitatud laiast maailmast ja nii vastuvõtlikud välismõjudele. See kõik aga tuli hiljem ega kuulu Li Bo ja Du Fu loomingu mõistmiseks tarvilikku ajalootausta.
Peale ajalootausta on luulel muidugi ka kultuurilis-poeetiline taust. Nii ka Hiinas, kus kirjatarkust on ikka peetud kõrges aus ning uue kirjanduse loomine ja mõistmine on eeldanud klassika põhjalikku tundmist. Hiina kirjanik on ikka olnud haritlane. Hariduse aluseks on Han-dünastia (ca. 200 ema. - 200 maj.) aegadest olnud konfutsiaanide välja antud ja kanoniseeritud tekstid, kokku 13 teost, mille hulgas on filosoofilisi, moralistlikke, ajaloolisi teoseid, aga ka vanade rahvalaulude, rahvalaulu-imitatsioonide ja rituaalsete hümnide antoloogia 'Shi-jing'. Ametlik täielik haridus, mis andis inimesele õiguse saada korralikku riigiametniku kohta, nõudis nende teoste perfektset tundmist - faktiliselt teati neid peast. Peale teoste tuli muidugi teada nende kohta kirjutatud tähtsamaid kommentaare ja olla võimeline seda kommentaatori-tööd jatkama.
Mis puutub luuletajat, siis tema tundis loomulikult hästi ka kanoniseerimata minevikukirjandust, teiste luuletajate värsse, ajaloopärimusi, muistendeid ja taoistlikke lugusid ning sententse peamiselt Lao-zi ja Zhuang-zi raamatutest. Buddhistid tundsid muidugi oma kaanonit ja pärimusi. Kiiduväärne oli ikka toetuda vanale, klassikale ja seda isegi matkida, rääkimata pidevast tsiteerimisest, varieerimisest ja vihjamisest. Hiina luule suur intertekstuaalsus teeb tema mõistmise meile raskeks ja isegi siis, kui kommentaarid mõne segasema viite ja vihje avavad, ei anna nad meile edasi seda sügavat emotsionaalset tähendust, mis sellel haritud hiinlasele oli.
Kuni Hiina kultuuritaust on meile võõras, jääb paratamatult võõraks ka osa Hiina luulest. Nii on muudesse keeltesse eelistatud tõlkida seda, mis on arusaadav ka ilma filoloogilise ettevalmistuseta ja erihuvita lugejale. Seda põhimõtet oleme jälginud ka siin, tõlkides peamiselt lihtsamakoelisi luuletusi. Valimikus on siiski ka üht-teist erudeeritumat nagu näiteks Du Fu 'Kaheksa sügisluuletust'.
Üks Hiina luule paradoksseid eripärasusi on see, et ta on ühelt poolt väga literatuurne, erudeeritud ja rafineeritud, teiselt poolt aga on tema aluseks ja lähtekohaks valimik muistseid rahvalaululaadseid tekste - Shi-jing. See teeb Hiina luule mõneti lähedaseks kasvõi trubaduuride luulele või Saksa romantilistele salmidele, mida meie paremini tunneme. Sidemed rahvaluule ja kunstluule vahel ei ole Hiinas ieti kunagi päriselt katkenud ja Tang-ajastul olid nad eriti tugevad. Arvatakse, et tolle aja luulet on peale Hiina oma rahvaliku lüürika (yue-fu ja qu) mõjutanud ka türklaste ja teiste barbarite laulud.
Kõikidest Hiina luule vormidest on väljaspool ilmselt kõige enam tähelepanu leidnud shi-lüürika. Selles vormis kirjutasid oma paremad teosed Tao Yuan-ming, Li Bo, Du Fu, Wang Wei, Bo Ju-yi ja teised. Läänemaailmas tuntakse mõnevõrra ka vabama vormiga lüürilisi ci-laule, mida kirjutati laulutekstidena tuntud viisidele. Han-ajastul väga soositud vabavärsitaoline fu-luule sedavastu on väljaspool Hiinat üpris tundmata.
Shi-luule lähtub rahvalaulust. Too on juba Shi-jingi aegadel (VI saj. ema.) riimiline ja süllaabiline, jaotudes peamiselt 4-silbilistesse värsiridadesse.
Han-dünastia ajal tekkis aga rahvaluules uus shi-luule vorm, mille värsirida on viie- või seitsmesilbiline. Selline vorm saab valdavaks järgneval ajal, ka Tang-ajastul, kus tulevad laiemalt kasutusse sellest arenenud uuemad vormid - kaheksarealine lu ja sellest neljarealine ('kärbitud') jue-ju.
Teatavasti on Hiina keel toonikeel: ükssama silp hääldatuna eri kõnemeloodiaga omandab eri tähendused. Tänapäeva keeles on neli tooni - ühtlane, tõusev, tõusev-laskuv ja laskuv. Näiteks mai tõusev-laskuva tooniga tähendab 'ostab', laskuva tooniga aga 'müüb', hui tõusva tooniga 'tuleb tagasi', laskuva tooniga 'kogub kokku'. V sajandi luuleteoreetik Shen Yue jagab toonid kahte klassi - ühtlased (esimene) ning muutuvad (teine, kolmas, neljas) - ning annab nende kasutamiseks reeglid, mille mõte on selles, et kaks kokkukuuluvat järjestikust värsirida ei tohi üksteist tooniliselt kopeerida.
Toonide ja riimi kasutamise reeglid on õige keerulised. Luulet, mis neid rangelt jälgib, hakati kutsuma uueaegseks või moodsaks luuleks - jin-ti-shi - vastandina vabamale 'vanale luulele' - gu-shi. 'Uues luules' jaotatakse silbid prosoodiliste tunnuste järgi samuti kaheks nagu paljudes Euroopa uutes ja vanades värsisüsteemides, kus jaotuse alus on silbi pikkus ja/või rõhulisus, nagu eesti keeleski. Erinevalt nendest väldib aga Hiina 'uus luule' ühe silbivaheldusskeemi, ühe meetrumi kordumist reast ritta. Mis tähendaks Euroopa luulesse ülekantult umbes seda, et kui ühes reas on värsimõõduks daktül, peaks järgmises olema jamb või trohheus.
'Uue luule' reeglid puudutavad ka kompositsiooni ja parallelismi. Nelikvärsi jue-ji esimene rida annab teema, teine viib seda edasi, kolmas annab talle uue suuna ja neljas lõpetab. Kaheksarealises luuletuses peab kindlasti olema parallelisme. Du Fu luuletuse 'Tõusen kõrgele' esimesed read on näiteks sõnasõnalt:
tuul kiire, taevas kõrge, ahvid kisendavad haledasti, saareke hele, liiv valge, linnud lendavad ringi.
Ka niisuguse parallelismi juured on muidugi rahvalaulus (Shi-jingis on parallelismid väga tavalised) ja loomulikult on parallelism omane paljude muude rahvaste lauludele. Eestlasele, kes tunneb meie vanu regivärsse, võiks see päris tuttav tunduda.
Isa mul hoidis hiiemetsa,
ema kallist kaskemetsa...
'Uue luule' laadis teksti kirjutamine on keeruline nagu mingi ristsõnamõistatuse kokkupanemine. Pole ime, et shi-luule kippus ajapikku taandumagi omamoodi klaaspärlimänguks, haritlaste meelelahutuseks, mis kaotas oma sügavama tähenduse ja kõlapinna ning põhjustas uute ja vabamate vormide otsinguid. Ometi on shi-luule hiinlaste seas populaarne tänapäevani, selles laadis kirjutatakse nüüdki palju luuletusi, on shi-väljaandeid ja selle harrastajate klubisid.
Puutudes luule kaudu kokku võõra kultuuri, võõra rahva mõttelaadiga-vaimuga, tasub küsida, missugune see vaim siis on ja kuidas ta luules avaldub. Mis on hiinalikkus? Mis on Hiina luule hiinalikkus? See küsimus on väga lai ja sõgav ning siin saab talle vastata väga põgusalt-pealiskaudselt. Tuleb ka meeles pidada, et suur Hiina mahutab nii ajas kui ruumis väga mitmesuguseid traditsioone, mitmesugust hiinalikkust ja nende hulgast vaevalt õnnestub üht pidada ainsaks õigeks, teistest paremateks, kuigi seda on püüdnud teha nii oma- kui võõramaised uurijad ja ideoloogid vanadest aegadest peale.
Usun, et Hiina luule hiinalikkuses kõlavad peale konfutsianistliku traditsiooni väga tugevasti kaasa ka teised traditsioonid, eriti taoistlik ja buddhistlik. Võõraste kultuuride mõjust, mis tipnes Tang-ajastul, oli siin juba juttu. Hiina kultuurile on keeruliste metafüüsiliste süsteemide ehitamine, millega on agarasti tegeldud Indias, olnud võõras. Hiina filosoofia (mõnedki sinoloogid ei taha seda sõna hästi kasutada, eesti keeleski võiks rääkida ehk pigem Hiina mõttetarkusest) on kaldunud pigem sotsiaaleetilistesse arutlustesse (konfutsianistid ja legistid) või poeetilistesse piltidesse ja paradoksidesse (taoistid). Võõras on hiinlastele olnud ka pürgimine abstraktsete igaveste tõdede - Ilu, Headuse, Jumala jms. poole. Hiina vaim on abstraktset näinud lahutamatus seoses konkreetsega, üldist üksikuga, suurt väikesega. Siit luuletajate ja kunstnikkude kiindumus konkreetsesse kaemusse, pilguga-haaratavasse, ja vastumeelsus keeruliste konstruktsioonide vastu. Hiina luule on loomuldasa imazhistlik, pildiline ja pole juhus, et näiteks ingliskeelses luules sai imazhism algtõuke Ezra Poundi tõlgitud Hiina luuletustest. Hiina luuletus. Kuigi Hiina luules on ka eepilisi tekste, ballaade, domineerib ometi pildilisus, luuletus on pildirida, toetub ikka millelegi silmaga nähtule, mitte mõttekäigule-arutlusele nagu sageli Euroopa luule.
Hiina luuletuses järgneb pilt lihtsalt pildile, ilma et oleks välja toodud nende loogilisi seoseid. Eesti luuleklassikast mõjub puhuti hiinalikuna mõni Juhan Liivi loodusluuletus, näiteks 'Igav liiv ja tühi väli ...' Piltide seos on konkreetne - ouuletaja pilk libiseb ajas-ruumis edasi või siis ühendab pilte meeleolu, emotsioon. Assotsiatsioonid on tihti rasked tabada, nad teevadluuletuse hajuvaks-hõljuvaks. Nii on näiteks juba nimetatud Du Fu sügisluuletuste tsükliga.
On analoogia Hiina kirja ja luule vahel - mõlemad on märkide read, mille seosed ei ole otse ja lihtsalt antud, vaid tulevad lugejal taibata. Mõlemale on omane suur kokkusurutus ja lineaarse järjestuse taga on mittelineaarne, mitmetähenduslik liitmärk, midagi, mida luuletuse puhul tihti võib võrrelda pildiga. Pilt ei ole lineaarne, vaid pinnaline, kahemõõtmeline.
Nii taoism kui buddhism on hinnanud taipamist, arusaamist, meditatsiooni-kontemplatsiooni,konkreetsesse olukorda, ümbrusse ja iseendasse süvenemist olulisemaks abstraktsest mõtlemisest, mõistetega opereerimisest. Kalduvus kontemplatiivsusse, kõikeunustavasse ühtesulamisse vaadeldavaga on Hiina luulele ja kunstile väga omane.
Meie kahest autorist on Li Bo kahtlemata enam tegelnud meditatsiooni jua kontemplatsiooniga ja tema luuletustes kohtame vahel lausa ekstaatilist süübumist vaadeldavasse, ekstaatilist ekstaasi, joobumuse ja ebamaisuse igatsust. Du Fu'l ei avaldu see nii võimsalt, kuid võõras pole ekstaas temalegi - vaatame kas või surma eel paadis külma toidu päeval kirjutatud luuletust, kus vana haige kirjamees tunneb end kaasa hõljuvat-virvendavat kevadise loodusega.
Luule, olgu ta Hiina, Kreeka või Eesti oma, oskab ise endast ja enda eest rääkida paaremini kui keegi või miski muu. Millest aga tuleb veel ülevaade anda, on kahe mehe - Li Bo ja Du Fu - elulood.

LI BO (nüüdsel ajal ütlevad hiinlased enamasti Li Bai) (701 - 762) on Hiinas ja mujalgi kuulus kui Poeet par excellence, ekstaasi ja vabaduse, veini ja inspiratsiooni laulik. Ta on arvatavasti sündinud väljaspool Hiina piire, võibolla nüüdses Kõrgõzstanis, kuhu ta perekond oli põgenenud tagakiusamise eest eelmise, Sui dünastia ajal, kui imperaator kavatses hävitada Li-nime kandvad suguvõsad, kellest ennustuse järgi pidi tulema uue riigi rajaja - omaette paralleel Uue Testamendi muistendile sellest, kuidas Herodes laskis hukata Petlemmas sündinud poisslapsed, kellest ennustati uut kuningat. Kui poiss oli mõneaastane, tuli perekond tagasi Hiinasse nüüdsesse Sichuani provintsi. Li Bo võiski olla suguluses Tang-dünastia rajaja Li Shi-min'iga, teiselt poolt võis temas olla ka türgi verd, mingit türgi keelt ta ilmselt ka oskas. Võibolla oli seda rohkemgi, kui luuletaja tunnistada tahtis, ja suurtsugu hiina päritolu oli rohkem tema väljamõeldis. Aga võibolla ka ümberpöördult - oli ju tollal türgi-eksootika moes.
Tasub märkida, et Hiinas on esimesena kirjutatud nimi perekonnanimi, suguvõsa nimi. Järgnevad nimed on eesnimed, vahel on neid üks, vahel kaks.
Inimene saab peale pärisnime ka mitmeid hüüdnimesid. Li Bo selline nimi on (Li) Tai Bo. Legend jutustab: poja sündimise ööl näinud ema unes planeet Veenust, mille rahvalik nimi on Tai Bo Xing - suur valge täht. Selle ende järgi sai luuletaja oma hüüdnime.
Li Bo olnud varaküps laps, õppinud kuueaastaselt lugema, töötanud kümneaastaselt läbi peamised konfutsiaanlikud klassikud. Siis sattunud ta õppima mägielakute-taolaste juurde, omandades üht-teist taoistlikust filosoofiast ja keha ning vaimu arendamise tehnikatest. On võimali, et mingil ajal oli ta ka midagi vabakutselise mõõgamehe-rändrüütli sarnast, mõõgakunsti olevat ta hästi tunnud.
725. aastal algab Li Bo rännuaeg. Ta viibib siin-seal, abiellub, luuletab, tutvub teiste poeetide ja huvitavate inimestega. 738. kohtab ta Shandongis endast nooremat Du Fu'd, kellega teda jääb siduma sügav ja sentimentaalne sõprus.
742. aastal asub Li Bo pealinna Chang-ani. Kuigi luuletaja ei ole vaevunud õiendama riiklikke eksameid, mis annavad õiguse riigiametit saada, kutsub imperaator Xuan-zong ta siiski õukonda. Tema ülesandeks saab kirjutada vajaduse korral juhuluulet. Kirjaniku eneseuhkus ja ülemäärane veiniarmastus viivad ta peagi konflikti võimukate eunuhhide ja veel võimukama 'üliväärse kaasa' Yang Gui-fei'ga', kes viib valitsejagi niikaugele, et too laseb 744 anda luuletajale pihku rahapunga ja saata ta viisakalt minema. Ta on neljakümne viie aastane ja kunagi enam ei õnnestu tal leida vägevat metseeni, kuigi ta mõne korra seda üritab.
Järgmised kümme aastat veedab ta mööda maad rännates. Ta õpib taas tao tarkade juures, on paar korda abielus, tal on lapsi, ta üritab neljanda naise kodus pidada veinipoodi, millest on juttu luuletuses 'Läkitus Ida-Lu'sse kahele lapsukesele'. 755. aastal põgeneb Li Bo Loyangist, kuhu tungivad An Lu-shani väed. 757. aastal liitub ta troonile pretendeeriva printsi Li Lingiga, kelle mässukatse luhtumise järel ta elu ohtu satub. Tema päästab kunagine sõber ja tänuvõlglane Guo Zu-yi, nüüdne nimekas väepealik. Luuletaja pääseb vangist ja surmamõistmisest, pagendatakse aga kaugele Edela-Hiinase Ye-langi (nüüdne Yunnan). Sinnasõit kestab kaua. Li Bo reisib mööda Yangzi jõge, peatudes siin-seal tuttavate ja austajate juures. Dongtingi järve mail kohtab ta kunagisi Chang-ani seltsilisi Jia Zhi'd ja Li Hua'd, kes on samuti pealinnast pagendatud. Wuchanis Yangzi keskjooksul jõuab temani teade amnestiast ja ta algab kojusõitu, peatudes taas siin-seal. Ta viimane elupaik on nüüdne Taipingi linn Anhui provintsis, kus ta 762. aastal sureb, ilmselt küll mitte nii, nagu räägib legend, mille järgi Li Bo olevat uppunud, hüpates purjuspäi paadist püüdma kuu peegeldust jõevees.
Ilmselt oli Li Bo inimesena erakordselt kütkestav, igatahes on teda palju imetletud juba eluajal. Ta noorem sõber Du Fu, hoopis teise karakteriga inimene, oli temast tõelises vaimustuses. Hiina kriitikute järgi iseloomustab Li Bo'd qi - eluhingus, loovhingus - ja zi-ran - loomulikkus, spontaansus, mis on kahtlemata rohkem taoistlikud kui konfutsiaanlikud voorused. Li Bo'd võib vaadelda ja on vaadeldud taoistliku vaba loovisiksuse-ideaali kehastusena - sellega sobib ka tema impulsiivsus, stiihilisus, isiklik sümpaatia taoismi vastu kui ka paras annus hoolimatust formaalsuste vastu, vahel ka luuletamise reeglite vastu. Ta valdab meisterlikult keerulist 'uut luulet', kuid eelistab tihti vabamat 'vana luulet'. Li Bo on saanud koos Du Fu'ga shi-luule klassikuks - nende kahe värsid on olnud inspiratsiooniallikaks ja õpikuks luuletajatele palju sajandeid. Võime öelda, et Li Bo's jõudis minevik, senine Hiina luule täiuseni. Li Bo'lt on säilinud umbes tuhat luuletust.

Kui Li Bo on rohkem minevikule orienteeruv luuletaja, siis DU FU'd (712-770) võiks nimetada tulevikuluuletajaks. Ta võtab omaks moodsa 'uue luule' reeglid, mistõttu tema luule on Li Bo omast tunduvalt keerulisem ja 'modernistlikum', kui nii võib ütelda. Erinevalt Li Bo'st, kelle teemad ja pildistik on küllalt traditsioonilised, jõuab Du Fu eriti oma hilisemas luules maailmanägemiseni, kus poeetilise ja mittepoeetilise piirid kaovad. Du Fu kirjutab esimesena Hiina luules väga konkreetsetest asjadest - loeme selle pilguga näiteks tema luuletust põgenemisest koos perega läbi mägede põhja poole.
Du Fu argielu-luule on mõjutanud Tang-ajastu hilisemaid luuletajaid nagu Bo Ju-yi, eriti aga Song-ajastu luulet, kus argine ja konkreetne palju enam esile tuleb.
Du Fu on sündinud pealinna Chang-ani lähedal. Tema on ilma kahtluseta pärit kõrgest soost - ta ema on Tang-dünastia rajaja Li Shi-min'i (Tai-zong'i) järeltulijaid. Paraku ei tähendanud kõrge päritolu Hiinas mingeid erilisi privileege ja veel vähem rikkust. Lapsena ilmutas ta suuri andeid - see on küll standardne jutt kõikidest Hiina suurmeestest. Riiklikutel eksamitel tal aga edu ei olnud ja erilist karjääri ta ametnikuna ei teinud, kuigi oli paar korda teenistuses ja oli ka riigiasjadest tõsiselt huvitatud, vastandina oma sõbrale Li Bo'le.
Du Fu rahupäevadele tegi lõpu An Lu-shani mäss ja 756. aastast surmani elab luuletaja heitlikku põgenikuelu. Ta pageb naise-lastega vaenutegevuse eest, jätab pere sõprade hoole alla, satub ise mässuliste kätte vangi, põgeneb vangist, viib pere uude kohta sõjapakku, on ajutiselt teenistuses võiduka troonipärija juures, peab sealt lahkuma ja on jälle hulkumas ja põgenemas, küll perega, küll üksi. Mõneks aastaks leiab ta peatuspaiga ja elatise Chengdu linnas ühe kõrge ametniku soosingu all. Pärast selle mehe, Wei Fengi surma ja piirkonda tabanud ikaldust peab toeta-turveta jäänud Du Fu taas Chengdust lahkuma ja ei leia sestsaadik enam kodu ega toetust.
Luuletaja elulõpp on traagiline - haigena (tal oli arvatavasti tuberkuloos) veedab ta viimased aastad peamiselt paadis Yangzi jõel ja sel paadis ta viimaks ka sureb.
Erinevalt Li Bo'st, kelle elulugu teame halvasti ja ei oska alati eristada tõde legendist, on Du Fu elulugu hästi teada, suuresti ka tema luuletuste kaudu, mis on tugevasti autobiograafilised ja enamasti täpselt dateeritud.
Du Fu'd on läbi aegade eriti austatud ja armastatud tema sügava humanismi tõttu. Tal on ikka olnud tähelepanu ja kaastunnet teiste inimeste kannatuste vastu. Juba enne An Lu-shani mässu tegid teda rahutuks õukonna arutu toretsemine ja prassimine ning sellega kaasas käiv rahva vajumine viletsusse ja õiglusetusse. Hiljem, kui luuletaja oma eksirännakutel lihtinimestega lähemalt kokku puutub, süveneb see osavõtlikkus tema värssides veelgi ja ta näib tunnetavat end ühena maailma paljudest kannatavatest olenditest, olgu need kõrgest või madalast soost, mehed või naised, inimesed või loomad.
Olulist osa Du Fu luulest võib kahtlemata nimetada sotsiaalseks ja selle sotsiaaleetilisuse tõttu on teda hiljem Hiinas väga hinnatud ja ülistatud küll konfutsiaanide, küll kommunistide poolt - ühed nägid temas oma ideaalide järgi käijat, teised oma eelkäijat. Selles on omajagu tõtt, peame aga meeles pidama, et Du Fu oli kõigepealt suur ja andekas luuletaja, mitte filosoof või riigimees. Koos akadeemik Nikolai Konradiga, Du Fu suure austaja ja tähelepaneliku analüüsijaga, tasub korrata: "Aga tema (s.o. Du Fu - J.K.) ütles ainult seda, mis ta ütles." Ja seda, mida ta tõesti ütles, on väga palju. Täpsemalt 1450 luuletust.
Hõlpus oleks muidugi Du Fu'd nimetada konfutsiaaniks ja vastandada teda selkombel taoistist Li Bo'le. Peame aga meeles pidama, et vanas Hiinas endas ei ole sõnu 'taoist' ja 'konfutsiaan' meie eristavas-vastandavas mõttes. Mõlemad mehed on kõigepealt nemad ise. Du Fu's tasuks näha inimest, kelles oli palju tagasihoidlikkust, hellust ja kaastunnet elusolendite vastu ning keda kunagi ei jätnud mure oma maa ja rahva saatuse pärast. Kodu ja pere olid talle olulisemad kui elamusteotsimine ja vein ning vaimustuseõhin ei suutnud teda nii kaasa haarata ja lohutada kui Li Bo'd. Du Fu suutis oma ümbrust selgemini tähele panna ja tal oli raskem seda unustada, ka siis, kui ta oleks seda tahtnud. Siis ei jäänudki tal muud kui sellest ümbrusest ja elust kirjutada ja seda suutis ta virtuoosselt, virtuoossemalt kui Li Bo, kuigi kahjuks tõlgetes võib lugu paista vastupidine.

*

Nüüd veel mõni sõna Hiina luule tõlkimisest üldse ja eesti keelde eriti. Nagu nimetatud, on Hiina luule põhiliselt süllaabiline, tihti arvestatakse ka prosoodiat. Siin tõlgitud luuletustes on ühes reas valdavalt kas viis või seitse silpi. Rea jaotab pooleks paus, tsesuur, mis on viiesilbilises värsireas teise, seitsmesilbilises neljanda silbi järel. Shi-luules on üldine ka riim.
Loomulikult ei saa Hiina kõnemeloodikat - toone - ja nende vaheldumist üheski Euroopa keeles edasi anda ja seda pole ka püütud teha. Niisama ei ole vist ükski tõlkija tõsiselt püüdnud säilitada originaali silbiarvu. Et see lausa võimatu ei ole, tõestab naljaviluks akadeemik Aleksejev, 'tõlkides' Li Bo luuletuse 'Vaikse öö mõtted' vene keelde niimoodi: