ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN




Li Bo luuletusi

SUVEPÄEV MÄGEDES

Liig laisk lehvitama
valget sulglehvikut
keset rohelist metsa
ihualasti.

Ült võetud mütsi-ürbi
panen kaljuseinale.
Paljas pea jääb
mändide tuule kätte.

VALGETE PILVEDE LAUL
Saates ära Liu'd kuueteistkümnendal päeval tagasi mägedesse.

Chu mägedes, Qini mägedes
ikka valged pilved.
Valged pilved igal pool
su kannul, sind saatmas.

Su kannul, sind saatmas.
Jõuad Chu mägede vahele;
pilved ikka sind saatmas.
Saad üle Xiangi jõe.

Teel ülesvoolu
Väänkasvudest rüüs
valgetel pilvedel saad puhata.
Saa varsti koju.

Muistne Chu-maa asus Lõuna-Hiinas, praegu küll pigem Kesk-Hiinas, Jangtse jõe ümbruses. Samas lähikonnas asus ka Qin-maa, kelle valitsejast sai esimene kogu Hiina oma võimu alla ühendand imperaator Qin Shi-Huang-di (Zheng Wang) 246.a. ema. Chu-maal asub Dongtingi järv, millesse voolavad Xiangi ja Xiao jõed. Väänkasvudest rüü on arvatavasti viide esimesele nimekale Hiina luuletajale Qu Yuanile (329-299 ema.), kellele omistatud rituaalses luulepöördumises mäevaimu poole räägitakse sellest, et mäevaim kannab viigilehtedest rüüd ja väänkasvudest vööd. Piirid haldjate ja muude üleloomulike olendite ja inimeste vahel on Li Bo luules kerged kaduma.

LÄKITUS IDA-LU'SSE KAHELE LAPSUKESELE

Mooruspuudel siin Wu's
rohetavad lehed.
Siidiussid magavad
juba kolmat und.

Minu omad
jäänud Ida-Lu'sse.
Kes külib põllu
Kilpkonnamäe all?

Kevadised tööd
tegemata ikka.
Olen teel mööda jõge.
Tagasitulek teadmata.

Lõunatuul puhub
koduigatsuse meelde:
meel lendab-laskub
sinna veinipoe ette.

Ida pool maja
virsikupuu,
oksad-lehed
õõtsumas sinivines.

Puu mu enda
kasvama pandu...
Peaaegu kolm
aastat lahusolekut.

Virsikupuu nüüd
juba majaräästani.
Mina ikka teel -
ei jõua tagasi.

Kena tütreke
nimeks Pin Yang,
virsikupuu all
noppimas õisi.

Noppimas õisi,
nägemata mind.
Pisarad voolavad
nagu allikavesi.

Väike pojake,
nimeks Bo Chin,
vanemale õele
õlani juba.

Paarikesi koos
virsikupuu all.
Kuidas tahaks
võtta teid sülle!

Need mõtted viivad
mul meele peast.
Süda valutab
murest iga päev.

Käristan tüki siidi,
kirjutan, mida tunnen,
lasen minna kaasa
Wenyangi jõe veega.

Ida-Lu on praeguse Shandongi provintsi vanapärane nimi muistse Lu riigi järgi. Sinna, Kilpkonnamäe (Guishan) lähedusse, oli rahamuredest ja küllap ka oma hingerahutusest taga aetud Li Bo jätnud oma pere. Luuletuses nimetatud veinipood on arvatavasti see, mida Li Bo üritas pidada, et niiviisi end ja peret elatada. Tasub ehk tähele panna, et virsikuõied seostuvad Hiina traditsioonis ilu põgususega ja ka tema viljadel on oluline koht Li Bo'le südamelähedases taoistlikus mütoloogias. Siidiussid ajavad kasvades mõne korra kesta ja on sellal puhkeolekus, 'magavad', nii et neid ei tohi häirida.

VASTUS HE-MAA PEALIKULE JIA-YE'LE, KES KÜSIS, MIS MEES LI BO ON

Sinise lootose erak,
pagendatud taevaline,
kes veinipoes kolmkümmend aastat
varjas oma nime.

He-maa pealik,
miks pead küsima seda
Kuldse Iva Tathagata
uuestikehastuse käest?

Taoistlik traditsioon on igasuguse defineerimise, sõna-mõiste-kirjelduse prioriteedi vastu asja enda üle. Siit on pärit vaimuinimeste püüd olla väljaspool definitsioone, püsida kirjeldamatu ja määramatu isiksusena. Umbes sama taotlevad ka chan-(zen)buddhistid. Pealik on siin tõlkevaste Hiina si-ma'le,mis tähendab meie mõttes umbes asekuberneri. Jia-ye suguvõsa oli pärit Indiast, kus nende sugunimi oli Kasyapa, Tang-aja häälduses umbes Kia-yep. Kasyapa sugunime kandis ka chan-buddhistide legendaarne esimene patriarh, Buddha õpilane. Kuldse Iva Tathagata on Hiina pärimuse järgi see Buddha, kelle taaskehastusena sündis siia maailma Vimalakirti. Niisiis väidab Li Bo siin Kasyapale, et tema on tolle kuulsa bodhisattva uuestikehastus. Sinise lootose erakuks on Li Bo end ka mujal nimetanud. Sinine lootos oli Tang-ajal sama legendaarse kuulsusega ja sama haruldane lill kui meie päevil sinine roos.

KOHTUMINE TEEL

Saavad kokku
punases teetolmus.
Mees tervitab,
tõstab kuldse piitsa.

Kuspool,emand,
on teie kodu? -
Tuhandeid maju
on leinapajude varjus.


MÕELDES IDAMÄEST

I

Kaua pole käinud
Idamäe juures.
Mitu korda seal
juba õitsnud kibuvitsad?

Valgeid pilvesid
tuleb ja hajub. Kelle kodust vaadatakse
nüüd loojuvat kuud?

II
Nüüd võtan kaasa
Xie laulutüdrukud.
Vilistades lähen
ära inimeste seast.

Tahan minna
Idamäele külla.
Tehke piirivärav lahti!
Pühkige pilved eest!

Idamägi (või Idamäed) on nüüdses Zhejiangi provintsis. Seal elanud IV sajandil kuulus õpetlane ja väejuht Xie, kes olevat toonud oma pidudele laulutüdrukuteks haldjapiigasid. Vilistamine (kui tõlge on õige) oli taostide seas erilise tähendusega, seostudes nende hingamistehnikatega.

IGATSUS PIKAL VÄRAVAL

I

Taevas on Põhjakopsik juba
rippu Läänetorni kohal.
Kuldses majas pole hingegi.
Tulemardikate uitvad tuled.

Kuu hakkab kohe paistma
Pika värava tubadesse.
Sellest saab sügavamaks veel
üksiolija kurbus.

II
Kaneelipuu-toas nukrutseja
ei märka kevadet.
Nelja kuldse seina vahel
ikka sügise tolm.

Öö riputab selge peegli
üles tumedasse taevasse
et saaks end vaadata üksiolija
Pika värava kambris.

Luuletus on kirjutatud tollal Hiinas populaarsel teemal: juttu on imperaatori liignaisest (paleesse toodi sadu ilusaid tüdrukuid igalt poolt üle maa), kellel ei ole õnnestunud valitseja tähelepanu köita ja kes siin üksinda veedab oma päevi kõrvalises luksusmajas - siin nimetatakse üht neist Pika värava majaks - kuldses puuris, kus möödus õnnetukeste üksildane elu, kes said suhelda ainult teenijataride ja eunuhhidega, olles selkombel ilma jäetud sellest, mis oli ja on Hiinas kõige olulisem - perekonnast, ent ka laulutüdruku rõõmudest. On võimalik, et valitseja soosingut igatsevad luuletajad tahes või tahtmata võrdlesid end märkamata jäänud konkubiinidega.
Põhjakopsik on meie Suur Vanker.

ANNETATUD ILUSALE NAISELE PÕLLUTEEL

Uhke hobu tuleb traavides,
tallab varisenud lilli.
Rippuv piits lööb vastu
pilvepildiga vankrit.

Ilus naine naeratab,
kergitab siidiussisõela.
Näitab punast maja eemal:
"See seal on minu kodu."

Luuletus peaks toetuma tuntud laulule sellest, kuidas pärast pulmi kaua kodunt ära olnud ja siis sinna tagasi tulev mees ei tunne ära oma naist, kes põllutee ääres mooruspuude all siidiussidega ametis on, ja lööb omaenda naisele külge. Li Bo kaunitar tõrjub igatahes härrasmehe lähenemiskatse tagasi, osutades oma kodule, sellega ka perekonnale.

MÕRU MEEL

Ilus naine
keerab eesriide üles.
Istub varjus toas
liblikkulmud kortsus.

Aga palgetel
märjad pisarajäljed.
Ei tea millest
sai mõruks meel.


XUANCHENGIS NÄEN KÄOLILLI

Shu-maal kuulnud kord
kägu kukkumas.
Xuanchengis jälle
näinud käolilli.

Korra ta kukkus, pöördusin,
mu süda lõhkes.
Kolmas kevad, kolmas kuu
mõte Kolmest kuristikust.

Käolilled on teatud rododendronid, keda eriti ohtralt kasvab Li Bo lapse- ja noorepõlvemaal Shu's, nüüdses Sichuanis. Nad õitsevad, kui kägu saabub sinna ja hakkab kukkuma. Käokukkumises kuulevad hiinlased sõnuguei ju - Li Bo ajal kjuei kü - 'tule koju' - ja nii on kägu koduigatsuse lind. Xuancheng asub Anhui provintsis Ida-Hiinas ja tee sealt läänes asuvasse Shu'sse viib läbi Kolme kuristiku Yangzi jõel. Kägu saabub ja hakkab kukkuma Hiina kuukalendri kolmandal kuul.


ÜHEKSANDAL PÄEVAL LOHEMÄEL JOOMAS

Üheksandal päeval
Lohemäel joon.
Krüsanteemid.
Naeratan, ametist prii.

Purjuspäi otsin
mütsi, mis tuul viis peast.
Löön tantsu
varjuga, mis jättis kuu.

Lohemägi (Longshan) asub nüüdses Anhui provintsis. Kuukalendri 9. kuu 9. päeval on 'Kahe üheksa püha', kus kuupaistel juuakse-lõbutsetakse ja imetletakse õitsvaid krüsanteeme. Li Bo kirjutas luuletuse pärast õukonna-ametist lahtisaamist. Jin-ajastu kõrged riigiametnikud Huan Wen ja Meng Jia olevat läinud 9. kuu 9. päeval Lohemäele. Meng olnud purjus. Tuul puhunud tal mütsi peast - Müts on ametimehe olulisemaid atribuute! - Meng aga läinud ära, seda märkamata.


SÕUDES DONGTINGI JÄRVEL

I

Vaatad Dongtingilt läände:
paistab Chu jõgi.
Lõunas on vesi taevaga üks;
pilvi pole näha.

Päev loojub Changsha's.
Sügisevärvid. Kaugused.
Ei tea, kuskohal leinata
Xiangi jõe haldjaid.

II

Lõunas sügisesed veed.
Ilma uduta õhtu.
Nagu võiks vood kanda
meid otse taeva.

Siinsamas Dongtingil
kauge kuu kuma.
Lähme sõuame veini järgi
valge pilve piirile.

III

Anderikas mees Loyangist
maapaos Xiangi jõel.
Yuan Li'ga koos paadis -
taevaline kuu alt.

Mäletatakse: Chang-anis
võib ikka saada naeruks,
kes ei tea, kus kohas
on läänetaevas.

IV

Dongtingi järv - läänes
sügisese kuu hiilgus.
Xiao ja Xiangi jõed.
Põhjas üks varane luik.

Paaditäis purjus sõitjaid.
Laul nõgeseseemnetest.
Ei märka härma-kastet
imbumas sügisriietesse.

V

Xiao-Xingi kõrged valdjad
on ära, ei tule tagasi.
Ilmasjata sügisene rohi
Dongtingi järves.

Valgus pühib siledaks järve -
avara kirka peegli.
Hakkab paistma värviline pilt -
see on Isanda mägi.

Chu jõeks nimetatakse Yangzi jõge Dongtingi järve läheduses, kus asus muistne Chu-maa. Xiangi jõe haldjad on müütilise valitseja Yao tütred, teise müütilise valitseja Shuni naised. Kui Shun suri, leinasid nad teda nii kibedasti, et bambus, millele langesid nende pisarad, muutus täpiliseks ja on seda tänini. Mõlemad uppusid Xiangi jõkke ja nendest said Xiangi ja Xiao jõe haldjad. Anderikas mees Loyangist on Li Bo sõber Jia Zhi, keda tuntakse ka luuletajana. Yelangi pagendusse siirduv Li Bo kohtas siin kaht pealinna sõpra, Jia Zhi'd ja Li Hua'd, kes olid samuti pagenduses. Jia'd võrdleb ta millegipärast Han-aja suurmehe Yuan Li'ga. Taevalised, Hiina sian'id on Tao teel täiuslikkuse ja surematuse omandanud inimesed, keda ei kütke enam aja ja ruumi ahelad. Nad elavad taevas või kaugetel mägedel ja satuvad vahel ka inimeste keskele. Isanda mägi on mitmete pärimustega seotud küngassaar Dongtingi järves.


KAUPMEHE TEEKOND

Meresõitjat
kannab taeva tuul.
Juba ongi laev
kaugusse kadunud.

Nõnda nagu
pilve sisse lind.
Kui kord on ära,
pole järel jälgegi.


IGATSEDES KAUGELOLIJAT

Päeva värvid juba kustumas,
lillekarikad täis udu.
Kuupaiste nagu valge siid.
Kurb meel viinud une.

Panen fenghuang-lindudega
Zhao tsitri käest.
Mängin mandariinpartidega
Shu lautot.

Siin laulus on igatsus,
millele pole sõnu.
Tahaks minna kevadtuulega
Yanrani mäele.

Sinu juurde kaugele-kaugele
teispoole sinitaevast.
Silmad, mis sind vargsi vaatasid,
nüüd on pisarates.

Ehk sai ei usu,
et mu süda on murtud -
tule tagasi, vaatame koos
selgesse peeglisse.

Li Bo aegadel Hiinas ei kirjutand üldiselt mehed naistele armastusluuletusi - seda luulet on Hiinas ikka tugevasti vaos hoidnud häbelikkus ja konventsioonid. Üks niisugune konventsioon oli kirjutada armastusest naise rolli võttes nagu selles luuletuseski. Zhao ja Shu on muistsed riigid, fenghuang-linnud ja mandariinpardid võisid olla pille kaunistavad pildid või nikerdused. Mandariinpardid on harmooniliselt koos elavate abikaasade sümbol. Fenghuang-lindudest tuleb juttu veidi hiljem. Yanrani mägi asub tõesti kaugel - praeguses Mongoolias.


VAIKSE ÖÖ MÕTTED

Voodi ees
hele kuupaiste.
Nii nagu oleks
maa peal härmatis.

Tõstad pea,
vaatad heledat kuud.
Langetad pea,
mõtled kodule.

See luuletus olevat Li Bo üks kõige tuntum ja armastatum ja üks kõige populaarsem klassikaline Hiina luuletus üldse.


ENDAST LAHTI

Veiniga olles
ei märganud hommikut.
Rüü pudenes
õielehti täis.

Purjuspäi astun
kuu kannul ojas.
Linnud virgunud;
inimesi  veel vähe.


SU PALEE VAREMEID VAADATES

Vana park. Paleevaremed.
Haljad halapajud.
Laul vesipähklitest. Voolavas viisis
pole kevaderõõmu.

Mis on nüüd alles?
Ainult kuu Xi jões,
mis kord paistis inimestele
Wu kuninga palees.

Luuletus kuulub küllalt soositud kategooriasse "kuulsaid minevikumälestisi vaatamas". Li Bo meenutab Wu riigi kuningat Zhu Fani, kelle luksuselule tegi arvatavasti 548. aastal lõpu naaberriigi Yue valitseja Gou Jiani rünnak. Pärimuse järgi sai Zhu Fan'ile hukatuseks kaunis Xi Shi, kelle lasknud armukunstides välja õpetada ja oma naabri juurde saata Yue kuningas Gou Jian. Siin võib peituda vihje LI Bo aja hukatuslikule kaunitarile Yang Gui-fei'le. Yue pealinnale on pühendatud järgmine luuletus, millest niisamuti uhkab Hiina vanale luulele nii tavalist sic transit gloria mundi meeleolu.


YUE PEALINNA VAREMEID VAADATES

Siia sõitis tagasi Gou Jian,
kes rikkus Wu riigi.
Sõjamehed tulid koju,
üleni brokaadis.

Paleesaalid olid täis
naisi kui kevadlilli.
Mis on sest nüüd järel?
Ainult võsapüü lend.

VIIS LUULETUST YUE NAISTEST

I

Chang-anist
Wu-maalt pärit,
silmnägu kaunis
kui kuu ja tähed.


Puukingas jalg
valge kui lumi.
Varesnokk-susse
tema ei kanna.


II

Wu's on palju
valgeid tüdrukuid. -
Seal ta lükkabki
mängeldes paati.


Kelmikas pilk
täis kevadekihku,
noppides lilli
naeratab möödujale.


III

Ye jõest nopib
tütarlaps lootosi;
silmitseb võõrast,
pöörab lauldes ümber.


Naeruga kaob
lootoste vahele;
teeseldes häbi
ei näita end enam.


IV

Paljasjalgne
tütarlaps Dongyang'ist;
Tühja paadiga
noormees Guiji'st.


Vaatavad üksteist.
Kuu on loojumas.
Helendav maa.
Murtud südamed.


V

Peeglijärve
vesi kirgas kui kuupaiste;
Ye-jõe
tütarlaps valge kui lumi.

Uutes riietes
lükkab uut paati.
Mõlemast jääb
imeline virvendus.

Muistse Yue-maa, nüüdse Jiangsu ja Zhejiangi provintsi naised olid oma iluga kuulsad. Varesnokk-sussid olid tollal parema seltskonna naiste seas moes. Arvatavasti olid nad ninast kaheharulised - suur varvas ja neli ülejäänut pisteti eri soppidesse. Yue-maa ja üldse lõunapoolsemate alade kombed, kus toona elas rohkem muid rahvusi, olid vabamad ja sealsete naiste käitumine samuti.

ÜKSI JINGTINGI MÄEL

Linnuparv
kõrgelt lennanud mööda.
Üksik pilv
minema hõljunud.

Üksteist vaatame -
kumbki ei saa küll.
Pole midagi muud
kui Jingtingi mägi.

PÄIKE TÕUSEB JA LÄHEB LOOJA

Päike tõuseb
ida poolt kandist;
kerkib otsekui
maapõhjast välja.

Käib üle taeva ja jälle
laskub Läänes merre.
Kus küll on kuue lohe
peatusepaik?
Algusest lõpuni
iial nad ei puhka.

Inimene pole ürghingusest,
kuis ta saaks tulla-minna koos nendega?

Rohi ei täna kasvuhoo eest
kevadtuult.
Puud ei pea lehelangu pärast
sügisilmale vimma.

Kes kihutaks piitsaga taga
nelja aastaaega?
Tuhanded asjad tekivad
ja kaovad iseendast.

Xi He! Xi He!
Kas sina saad uppuda
unustuse voogudesse?!

Lu Yang!
Mis vägi!
Peatada päike
viibutades oda!

Mis vastuhakk Taole!
Mis tõrkumine Taeva vastu!
Mis suur
vale ja valskus!

Ma võtan koti;
topin sinna Suure Kamaka!
Suuremeelsus ja segadus
on üks ja seesama!

Luuletus, mis toetub vanale laulule sellest, et päike tõuseb-loojub igavesti, inimese elu aga on üürike, on omamoodi taoistlik filosoofiline traktaat. Alguses on juttu sellest, kuidas kõik - päikese liikumine, aastaaegade vaheldumine, looduse tärkamine ja närtsimine toimuvad iseendast (zi-ran), loomulikult, väsimuseta, puhkuseta, tänuta, vihata. Absurdne on mõelda,et päikest kuue lohe veetud vankris sõidutav mütoloogiline Xi He unustaks oma kohustused; absurdne on siis ka lugu muistsest väepealikust Lu Yangist, kes olevat oda viibutades peatanud loojuva päikese ja nii, nagu Piibli Joosua, saanud lõpetada lahingu. Selline tegu on rumal vastuhakk Taole, asjade loomulikule käigule, ja ei saa õnnestuda, niisama nagu ei saa toppida kotti universumit, mida taoistid kutsuvad Suureks Kamakaks. Ei saa ka väita, et kaos ja kord on üks ja seesama. Viimane väide on küll enam konfutsiaanlik, aga ortodokssust oleks Li Bo't asjatu oodata. Ürghingus (yuan-qi) on taoistliku natuurfilosoofia algaine, algmateeria, kuigi erinevalt mõnedest muudest muistsetest kujutelmadest pigem gaasilises kui tahkes olekus. Li Bo tahab öelda, et inimene ei ole otse algainest tekkinud, ei ole primaarne, vaid sekundaarne ja peab seega ürgsemale alluma.

TÕUSTES FENGHUANG-LINDUDE TERRASSILE JINLINGIS

Fenghuang-lindude terrassil
feng ja huang vallatlemas ...
Feng-linnud ära, terrass tühi,
jõgi üksi voolamas.

Wu palee - lilled ja rohi
varjamas üksildast rada.
Jin-aja mantli- ja mütsimeestest
jäänud muistsed kääpad.

Kolm mäge ulatumas
poolde sinitaevasse.
Kahe jõe vahel
Valge Haigru saar.

Hõljuvad pilved
varjamas päikest.
Chang-an ei paistagi.
Meel jääb kurvaks.

Fenghuang-lind või feng-lind on sobivam sõna senise fööniksi asemel. Õhtumaise fööniksiga ei ole Hiina fenghuangil midagi ühist - ta on müütiline õnnelind, eluandva yang-väe, jõu ja meheliku alge kandja. Feng on isane, huang emane lind. Feng-linde nähakse - isegi pesitsemas - õnne ja rahu aegadel, viletsuse ja sõja ajal on nad kadunud. Jin-dünastia valitses praeguses Shanxi provintsis 265 - 420 a. Mantli- ja mütsimehed on kõrgemate ametimeeste piltlik nimetus.

LUULETUS VANAS LAADIS NR. 19

Tõustes läänes
Lootoseõie mäele,
kaugel-kaugel
näen Heledat Tähte
kirka käega
noppimas õisi,
kajatul sammul
astumas suures sinas,
vikerkaarerüü
lai vöö lehvimas,
keeristuulena tõustes
tuhisemas üle taeva.
Ta kutsub mind
tõusma Pilveterrassile,
ülal tervitama
Wei Shu-qingi.
Meeletus õhinas
lähen temaga kaasa.
Istume luige selga,
tõuseme purpurpimedusse...

Vaatan alla,
näen Loyangi jõge.
Palju-palju
sammuvaid Hu-sõjamehi.
voolavast verest
määritud rohi väljal.
Shaakalid-hundid,
lintidega mütsid peas.

Lootoseõie mägi (Lian-hua-shan) on Hua-shani (Lillemägede) kõrgem tipp Põhja-Hiinas. Mäetipul usuti olevat järv ja seal kasvavat imelootosed, mis võivad muuta inimese surematuks vaimuks. Hele Täht oli vaim, kes elas Hua-shanil. Wei Shu-qing, taevaliseks-sianiks saanud inimene, elas Pilveterrassil, ühel naabertipul.
Luuletuse lõpus kohtame sünget tõelust - need on An Lu-shani barbarisõdurid, kes surma ja hävitust külvates tungivad Süda-Hiinasse.


UNERÄNNAK TIAN-MU'LE - KURB LAUL NEILE, KELLEST LAHKUN

Meresõitjad
räägivad Ying-saartest
udu ja lainemägede peidus -
tõesti rasked leida.

Yue rahvas
kõneleb Tian-mu'st
pilvede-vikerkaarte säras,
peidus või nähtaval.

Tian-mu, tõusmas taevani,
toetamas taevast.
Vägevam Viiest tipust,
varjamas Punast seina.

Tian-tai-
nelikümmend kaheksa tuhat sülda
väike tema kõrval,
paistab kukkuvat ümber,
kalduvat kagusse.

Minu igatsus viib
une Wu'sse, Yue'sse.
Üks öösi lendasin
üle kuu Peeglijärves.

Kuu järves
valgustab mu varju,
saadab mind
Yani mägiorgu.

Xie-isanda tunane kodupaik
on nüüd siinsamas.
Selged veed kohavad-mühavad,
ahvid kisendavad.

Tõmban jalga
Xie-isanda kingad;
Keha tõuseb
sinist pilveredelit pidi.

Poolelt mäelt
näen päikest meres;
ilmaruumis
kuulen taevakukke.

Tuhat järsakut, tuhanded käänakud -
kindlat rada polegi.
Eksin vaatama lilli, toetun kividele -
äkki on pime öö.

Karu möirgab, lohe ägab,
mühisevad kaljuallikad,
võppub-vabiseb sügav mets,
judisevad ülestikku-tipud.

Sinisinised pilved,
tulekul vihm,
rahulikud-tüüned veed,
sündiv udu.

Välgulöök!
Piksekärgatus!
Künkatipp
variseb lõhki.

Taevakoopa
kiviuks
kõmatab
lahti.

Ääretu-piiritu-põhjatu
sinitumedus.
Päike-kuu helkamas vastu
kuld- ja hõbeterrassidel.

Vikerkaarerüü üll,
tuuleratsul
Pilveisand saatjaskonnaga
laskub siia alla.

Tiigrid mängimas tsitrit,
luan-linnud ümber vankri,
taevalised reastikku
nagu kanepivarred...

Äkki võpatab vaim,
hing liigatab.
Jahmatades tõusen
pikalt ohates.

On ainult peaalune
ja matt, kus ärkan.
Kadunud, mis oli -
udu, valgusevirvendus.

Maailma ilutsemine
on niisama;
tuhanded olnud asjad
on itta voolav vesi.

Ma jätan teid nüüd.
Millal tulen tagasi?
Lasen valge hirve lahti
roheliste kaljude vahele.
Pean sõitma tema seljas
kuulsatele mägedele külla.

Kuidas saaksin katkuda kulmusid,
nõtkutada selga võimu ja au ees,
ilma et nägu
näitaks, mis on südames!

Li Bo kuulsamaid luuletusi - taas ühe ekstaatilise, lohutusse tõelusse virgumisega lõppeva unerännaku kirjeldus, millel on paralleele nii Hiina (Qu Yuan'i Li-sao) kui maailma luules läbi aegade shamaanide vaimuilmas käimisi kirjeldavatest lauludest kas või meie Marie Underi "Uneretkeni".
Tian-mu (Taevaema) on mägi tunasel Yue-maal, nüüdses Zhejiangi provintsis mere lähedal. Viis tippu on Hiina viis püha mäge: Taishan idakaares, Huashan läänekaares, Hengshan põhjakaares, Heshan lõunakaares ja Songshan keset maad. Punane sein on järsak Hubei provintsis, Tiantai (Taevaterrass) - Tianmu lähedal asuv kuulus mägi.
Ying-saared on surematute elupaik kaugel idas mere taga. Xie-isand oli kuulus luuletaja ja mägimatkaja Xie Ling-yun (385 - 433), kes mõtles välja kingade alla käivad naeltallad mägironimiseks.
Süld tähendab siin Hiina mõõtu
zhang - umbes 3,2 m.
Oma iluga kuulus Peeglijärgv asus praeguses Zhejiangi provintsis, hiljem ta kasvas kinni ja on nüüdseks kadunud.
Taevakukk elanud Hiiglapuu otsas Idamere ääres. Ta kirenud alati esimesena hommikut, tema järel hakanud kirema maised kuked. Võibolla on temasugulasi meie rahvalaulude Looja kukk (ja Maarja kana).
Pilveisand oma saatjaskonnaga on müütiline kuju. Luan-lind on eestpoolt tuttavate fenghuang-lindude lähedane sugulane.
Valge hirv on taevaliste -
sian'ide - mütoloogiline ratsu.

VAADATES LU-MÄE KOSKE

Tõustes läänes
Xianglu tippu,
näen lõunas
kose veekangast

rippumas-voolamas
kolmesaja sülla kõrguselt,
kümme li'd
sööstmas läbi kuristiku.

Äkiline nagu
välgu lend,
salaline kui
kerkiv vikerkaar.

Alguses kardan:
taevajõgi langeb alla;
pool temas läigib
läbi taevapilvede.

Vaatan üles:
ta jõud kasvab veel.
Oo kui uhke
on looja vägitöö!

Meretuul
puhub ikka;
kuupaiste jões
peegeldub taevasse tagasi.

Ilmaruumi segadikus
kokku sööstvad vood
vasakult-paremalt
uhtumas rohelist seina.

Lendavad pärlid,
hõljuv-hajuv sillerdus,
voolav vaht
kobrutamas kivirahnudel.

Ma uidan
siin kuulsatel mägedel.
Nendega olles
saab lahedaks meel.

Ei mõtle enam
punasest võlujoogist -
kui saan
pesta näolt tolmu;

kui saan rahus
olla siin keset ilu,
lootes igaveseks
jätta hüvasti inim-ilmaga.

Lu (ka Xiang-lu - Lõhnasuitsupanni) mägi on nüüdses Jiangshi provintsis, Yangzi paremal kaldal, Lu mägi on taoistide pühapaik. Kosk, mida Hiina keeles võib nimetada nii pu või bao (kosk) kui pubu või baobu (kosekangas) on taoistidele oluline oma muutlikkuse ja muutumatuse vastandite-ühtsuses, näitena sellest, kuidas dünaamika loob näiva staatika.
Looja (või loojad) on Hiina mütoloogiaski olemas, nende tähtsus on aga väike ja nende kultus minimaalne - see on suuremaid kontraste Hiina religioonide ja meile tuttavamate religioonide (isegi India omade) vahel.


VEINIGA MEENUTAN AMETIMEEST HE'D

Kaks luuletust eessõnaga

I

Hull rändaja
Si-mingi mägedes,
tuulemeelne
He Ji-zheng.

Kord Chang-anis,
kui kokku saime,
ütlesid mulle
'pagendatud taevaline'.

Toona armastasid
seda, mis karika sees.
Nüüd oled
põrm männipuu all.

Veiniks vahetatud
kuldkilpkonna
meenutan jälle.
Pisar niisutab rüüd.

II

Hull rändaja
on tagasi Si-mingis.
Mäe põhjanõlval
kohtad Tao-meest.

Sulle kingiti
Peeglijärve veed,
et tooksid
auhiilgust Taizhaole.

Inimene kaob,
jääb tema kodupaik;
asjata nüüd
seal puhkevad lootosed.

Mälestus sellest
nagu hämar uni.
Kõle on,
mu süda valutab.

He Ji-zhen on tuntud ka luuletajana. Vanas põlves palus ta end ametist vabastada ja siirdus tagasi kodumaile. Imperaator annetas talle Peeglijärve tänu ja lugupidamise märgiks. Oma maja muutis ta Tao templiks. Kuldkilpkonn on arvatavasti iluasjake või ametiastme märk, mida kanti vööl. Taizhao peaks olema kohanimi.

VANADEL EESKUJUDEL

Kes elab,
on mööduja teeline.
Kes suri
on jõudnud koju.

Tõrges rändaja
maa-taeva vahel -
kõik oh kõik
üks igiammune põrm!

Asjata kuujänes
tambib rõõmurohtu.
Võlupuu Fu-sang
saanud hagudeks.

Valged luud
sõnatult vakka.
Kas haljas mänd
teab miskit kevadest?

Olnu ja tulev
ainult ohkama panevad.
Üürike auhiilgus -
mida on seegi väärt?!

Tõlkija ei suutnud leida luuletuse täpset eeskuju, kui seda ongi. Pessimistlikku kaduvusluulet on Hiinas kirjutatud vähemalt Han-dünastia aegadest ja eriti kuulsad on Ruan Ji (210 - 263) sünged värsid.
Kuu peal usuti elavat jänes, kes tambib uhmris elueliksiiri, surematuse rohtu. Fusang on müütiline hiigelpuu.

LIIVAKÜNGASTE-LINNAST DU FU'LE

Milleks ma
õieti tulin siia
ilmakärast eemale
Liivaküngaste-linna?

Linnamüüri
ääres vanad puud;
päeval-öösel
aina sügisehääled.

Lu vein
ei hakka pähe,
Qi laulud
ei lahuta meelt.

Mõte sinust
nagu Wen-jõe voog
tulvab-voolab
lõunasse sinu juurde.

Liivaküngaste-linn (Sha-qiu-cheng) asub nüüdses Shan-dongi provintsis.