ellu

Järg, katked 1993 – 1994. aastate päevikust leiate siit.

________________________________________

Olen kodulehe pikemalt unarule jätnud, nüüd püüan teda edasi teha ja uuendada. Aeg on edasi läinud. Uuendasin juba päätüki perekond, kuhu tuli sisse kanda kaks uut ilmakodanikku. Uuendamist tahaksid ka ilmunud raamatute, säälhulgas välismaal ilmunud tõlkeraamatute nimekiri ja muidugi tuleks päevakajalisi mõtteid edasi kirja panna. Seda enam, et olen endalegi ootamatult ja veidi ka vastu enda tahtmist jälle hakanud aktiivsemalt poliitikaga tegelema. Aprillis astusin Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, et niimoodi katsuda vastu seista meil võimutsevale rumalale parempoolitsemisele. Püüan kaasvõitlejaid nõu, jõu ja kõige enam sõnaga aidata ja seeläbi ehk aidata ka Eestit.

________________________________________

Millest inimene kõige enam ja kõigepäält kirjutab? Eks ikka sellest, mis muret teeb. Nii ilmselt minagi. Mis mulle siis kõige enam muret teeb? Kui alustame lähemalt siis see, mis toimub Eestis, olgu poliitikas, olgu looduses, säälhulgas linnaparkides ja niinimetatud haljasaladel. Siis Bushi ja tema bushmanite jätkuv võim Ameerikas ja seeläbi terves maailmas. Ning sellega seotult biosfääri olukord, mis inimmõjul aina enam muutub ja degradeerub. Kaduvad liigid, ökosüsteemid, jõed ja järved. Viimane on ilmselt kõige olulisem ja puudutab meid kõiki, asugu me Eestis, Egiptuses või Eritreas..

________________________________________

Eestis toimub midagi paradoksaalset: suurte reformide ja ümberkorralduste taga elab edasi ja isegi taastub midagi nõukogulikku. Meie kõige agaramad ja mõjukamad parempoolsed, nii nagu ka nende suurärimeestest sponsorid, on endised parteitöötajad, vahel otse nomenklatuurimehed. Nii Siim Kallas, reformierakonna liider, nii Igor Gräzin, meie kõige käredam neoliberaal. Isegi Andrus Ansip, ilmselt tulevane peaminister on jõudnud veidi aega olla parteitööl. Vahest seletab Gräzini dogmaatilist uusparempoolsust see, et ta oma õpetlasekarjääri alguses olla õpetanud dialektilist materialismi. Eliit on suuresti jäänud eliidiks, on vaid vahetanud ülikonda ja sõnavara, suhtumine massidesse, lihtsasse inimesse pole aga palju muutunud. Lihtne inimene, rahvas on sellele eliidile nüüd nagu varemgi vaid ressurss, materjal, millega eksperimenteeritakse, mida oma huvides ära kasutatakse ja millele propaganda abil püütakse selgeks teha, et ta elab võimalikkudest kõige paremas maailmas. Seda peab inimestele sisendama võrdlus teiste, halbade maailmadega. Omal ajal olid halvad maailmad need, kus võimutses kapitalism, kus inimene oli inimesele hunt, kus kõike määras vaid raha jne. Nüüd püüab eliit meile selgeks teha, et paha on sotsialism, kus inimesi vägisi võrdsustakse, kus riigiaparaat röövib neilt suure protsendi ausalt teenitud tulust, kus ettevõtlikke ahistatakse ja parematel ei lasta paremini elada. Mustast on nüüdses propagandas saanud valge, valgest must. Värvalid on aga sageli needsamad, veel enam on seesama nende keel, nende fraseoloogia, nende soovid ja sihid.

Gorbatšovi perestroika kukutas vana nomenklatuuri, vana eliidi võimu. Võimule pääsesid noored, kes olid kaua pidanud ootama oma tundi ja kes olid sügavalt rahulolematud võimalustega, mida Nõukogude riik neile sai pakkuda. Kui eelmised ja üleeelmised võimukandjad leidsid rahuldust võimust endast, siis noorem põlv soovis rohkem osa saada neist hüvedest, mida võisid endale lubada nende eakaaslased ja kolleegid Läänes. Nad tahtsid ilusat elu, nad tahtsid pääseda suurde maailma, Nõukogude riik tundus neile getona, kasarmuna, kus elati hallilt, igavalt ja kus võimutsesid vanad dogmaatilised ideoloogid, kes sundisid kõiki pidama lõputuid marksistlik-leninlikke palvetunde, ei lubanud naistel kanda kalleid tualette ja meestel sõita toredate autodega. Vanad dogmaatikud ja nende vana ideoloogia piiras ka eliidi võimu, ei lasnud neil lihtrahvale tema kohta kätte näidata, töölisi töölt vallandada, üürnikke korterist välja tõsta. Süsteem piiras nende vabadust eliidina elada ja nii ei soovinud nad seda süsteemi enam kauem taluda. Ja nii nad kukutasid selle, kasutades ära ka rahva rahulolematust, valmisolekut muutusteks. Perestroika, veel enam sellele järgnev Nõukogude Liidu likvideerimine ei olnud revolutsioon, vaid riigipööre. Osa selle pöörde tegijatest olid idealistid, inimesed, kes tahtsid tõemeeli luua Nõukogude riigis mingit inimnäoga sotsialismi. Ent suurem osa võimu haaranutest ei tahtnud sotsialismist midagi teada, nad tahtsid hoopis kaotada needki vähesed egalitarismi sugemed, mis Nõukogude süsteemis olid ja takistasid nende võimu ja eneseteostust, takistasid neil olla eliit, tõusta kõrgemale hallist massist.

Ent vanas süsteemis oli mõndagi, mida nad soovisid säilitada, kõigepäält muidugi oma positsiooni, oma võimu masside üle, oma ideoloogilist haaret. Sotsialism ja demokraatia olid ja on neile midagi võõrast, midagi, millesse nad suhtuvad otse vaenulikult — nii sotsialismi, võrdsusse, vendlusse ja solidaarsusse, või mida nad edukalt saboteerivad — nii demokraatiasse. Nad lõid ja võtsid Läänest üle süsteemi, mis lubab neil tõhusamalt teha seda, mida nad tegid nõukogude ajal ning paremini saavutada oma eesmärke kui siis. Eesmärgid aga on samad. Oma saavutusi, oma rikkust ja võimu ei soovi nad jagada rahvaga, suure enamusega. See tundub neile ebaõiglasena ja segaks neil tunnetamast end eliidina. Nii on nende huvides jätta rahvas elama enamvähem nii, nagu see elas nõukogude ajal, ainult ilmajäetuna mõnedest garantiidest, õigusest tööle, korralikule pensionile ja elamispinnale. Nõukogudeaegseid kehvi avalikke teenuseid eliit parandada ei soovi, arstiabi ei ole praegu kättesaadavam kui toona ja hariduse tase on nõukogudeaegsega võrreldes isegi selgelt langenud. Tõusnud on kahtlemata aga otsese ja kaudse propaganda kvaliteet, propaganda on sulanud kokku reklaamiga ja meelelahutusega, saanud lahutamatuks osaks show-biz'ist, meelelahutustööstusest. See toimib meie ilusas uues ilmas nii eliidile meelepäraste väärtuste kuulutajana kui inimeste tähelepanu ja mõtte kõrvalejuhtijana tõsistest probleemidest, ei lase neil jõuda kriitiliste mõteteni ja tegudeni, mis võiksid eliidi võimu ohustada.

Kui vana eliit, nõukogude parteinomenklatuur võitles kriitiliste mõtete vastu repressioonidega, tsensuuriga, siis uus eliit ujutab meid üle tohutu hulga mõtete, arvamuste, piltide ja seisukohtadega, milles vähegi küps ja löögijõuline kriitiline mõte upub, lahustub ning jääb enamusele inimestele tähelepandamatuks. Eliit pakub rahvale nagu vanas Roomas leiba ja tsirkust, kuigi jah, leivaga on asjad nagu on. Iga hommiku kardinaid eest tõmmates näen aknast, kuidas keegi prügikastidest endale pudeleid või söögipoolist otsib... Aga tsirkust see-eest on üliküllaga, tsirkuseks on saamas ka kultuur, mis aina enam koosneb sündmustest, pidustustest, festivalidest ja poliitika, mis aina enam muutub poliitiliseks tsirkuseks, mille kulisside taga tegelikud võimumehed oma asju ajavad. Rahvas vaatab sel ajal telekast seriaale, elab kaasa jalgpallile, rallile, tõsielu-šõudele ja staaride abieludraamadele ning laseb end suuremate pahandusteta valitseda.

________________________________________

Ma ei ole ilusas uues Eestis leidnud perioodilist väljaannet, mis kuigivõrd väljendaks minu arusaamu ja püüdlusi. Meie ajakirjandus on muutunud osaks sellestsamast meelelahutustööstusest, mille eesmärk pole mõtlemist stimuleerida vaid pigem summutada, muuta lugeja-vaataja piltide, väidete, mõtete passiivseks vastuvõtjaks või tühistes arvamusmängudes kaasamängijaks. Ainus väljaanne, mis mulle tõesti meeldib ja mis kõige enam väljendab minu omi mõtteid ja muresid, on netis mõne noore inimese poolt tehtud veebileht MAA ALL. Oleks tore, kui see hästi mõeldud ja suuresti ka hästi kirjutatud väljaanne leiaks rohkem tähelepanu ja tunnustust.

________________________________________

Vene oht, Vene oht... Ära hakkab tüütama. Ja aina enam hakkad mõtlema, et seda ohtu on vaja neil, kes on praegu ise kõige suuremaks ohuks Eesti riigile ja rahvale. Praegu on Juhan Parts Eestile palju ohtlikum poliitik kui Vladimir Putin. Meie parempoolsete maksupoliitika lammutab Eesti riiki tõhusamalt kui mingi Vene propaganda või lobitöö Brüsselis. Ning et mõtlejal inimesel ei oleks erilist võimalust selles valitsuse riigivastasuses kahelda, on Eesti valitsus matkinud Venemaad selles, mis on seal kõige halvemat -- nimelt Vene sõjaväe käitumist Tšetšeenias. Meie matkime seda innukalt Iraagis, olgugi et teise lipu all. Sada aastat pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist, sada aastat pärast karistussalku, kadalippe ja mahalaskmisi pingutame ise, et saada USA truudeks kasakateks, hakkame omal vabal tahtel karistussalklasteks. Seda tehti küll ka viimase suure sõja ajal, kui vaprad Eesti vabadusvõitlejad Venemaa avarustes juute ja mustlasi maha lasid ja tiblade külasid põletasid, et Vene talves end veidi soojendada. Aga tookord oli aeg teine ja paljud läksid Venemaa avarustesse tõepoolest hukatud või küüditatud omaste eest kätte maksma, mõtlemata-teadmata õieti, kes kellega, mille nimel, mille vastu sõdib. Ja tookord ei nimetatud politseipataljone ja Sonderkommandosid mitte rahuvalvejõududeks ja nende tegevust korrakaitsemissiooniks. Nüüd aga minnakse vabatahtlikult teisele mandrile, riiki, mille kultuurist ja keelest ei teata midagi, minnakse mitte sellepärast, et meil oleks sääl mingi asi ajada, mingi arve õiendada, vaid sellepärast, et Suurele Vennale meeldida. Selleks, et Suurele Vennale meeldida, on vaja minna sõdima võõrale kaugele maale, lasta end tappa ja tappa. Huvitav, esimest korda mõtlen sellele, kas ja kui palju iraaklasi on tapnud meie vaprad rahuvalvajad. Sellest ei ole vist kuskil kirjutatud, sellest ei tea me midagi ja ega tahagi teada. Aga sõda on sõda, kui neljakümnest kolm langeb rivist jäädavalt ja kümmekond ajutiselt välja, on tegemist tõelise sõjaga, kus kaotused elavjõus on mõtlemapanevalt suured. Mõtlemapanevalt... Aga meie inimest on väga raske mõtlema panna. Liiga tõhusalt on hoolitsetud selle eest, et ta mõtlema ei hakkaks, et ka meie inimeste surmad ja tapmised jääksid talle vaid põgusateks telepiltideks ekraanil, osaks suurest hästi lavastatud tõsielu-shõust.

________________________________________

Eestis sünnib viimasel ajal vähe poliitilisi anekdoote. Aga siiski, mõni väga lühike anekdoot meil on. Kaks sõna ainult. Mõnede valitsusliikmete nimed. Pigem poliitilised anekdoodid kui poliitikud, kui ministrid. Kõige intelligentsemad ministrid olid meil üleminekuajal, Savisaare valitsustes ja esimestes teise vabariigi valitsustes. Sestsaadik on asi läinud tasapisi allamäge. Pärast Mall Kaevatsi juhtumit ja mõnd teist samasugust lugu tundub mulle, et ka EV kaitsepolitsei ei erine omaaegsest ENSV KGB-st mitte alati positiivselt. Tollal valiti „organitesse“ inimesi peale muu ka intelligentsuse järgi. Mille järgi neid valitakse KaPo-sse, on mulle üsna arusaamatu.

________________________________________

Praegune Venemaa meenutab lähimineviku Türgit, kus formaalset demokraatiat samamoodi pidurdas ja kammitses ühe ametkonna -- armee ülemvõim. Ja kus peeti julma sõda sisside vastu Kurdistanis. Kuid Türgis käituti teisitimõtlejatega hoopis julmemini. Ajakirjanikke, kes söandasid kirjutada midagi kurdide kaitseks, vangistati, isegi selle rahva nime ei tohtinud nimetada, kurdikeelseid raamatuid või ajalehti kodus hoida, isegi botaanilises nomenklatuuris ei lubatud kasutada sõna kurdica.Valitsuse ja armee kurdi-poliitika kritiseerimine oli võimatu. Sellega võrreldes on Venemaa veel tunduvalt vabam ja demokraatlikum riik, kuigi teatavat liikumist Türgi mudeli suunas on märgata. Aga ma ei usu, et selleni kunagi päriselt jõutakse. Türgi ise on Euroopa Liitu astuda püüdes oma seadusandlust ja tervet sisepoliitikat, säälhulgas suhtumist kurdidesse tublisti muutnud. Seda ei oleks kunagi saavutanud läänepoolne kuri kriitika, saavutas aga Euroliitu pääsemise lootus. Niisiis pigem präänik kui piits. See kehtib kahtlemata ka Venemaa puhul. Eestil pole siin midagi präänikuks pakkuda, kuid samavähe on Tallinal kasutada ka piitsa.

Arengud Venemaal, räägime siis Venemaa türgistumisest või kuidagi teisiti, teevad mulle vähem muret kui mõned muud arengud maailmas, näiteks USAs ja Itaalias. Demokraatia murenemine ja allakäik sääl on meile kõigile palju tõsisem oht. See on oht, mida ei ole päris hõlpus ära tunda: mõlema B -- Berlusconi ja Bushi juhitav demokraatia ei sarnane traditsioonilistele autoritaarsetele režiimidele, ei natsi-Saksamaa, fašistliku Itaalia ega leninlik-stalinliku Venemaa mudelile. See on mingi uus nähtus, uut tüüpi autoritarism, mis toetub vähem sunnivahenditele kui rafineeritud, valijate psüühikat hästi arvestavale manipuleerimisele. Berlusconi, keda nii Bushi kui Putiniga seob soe sõprus, tegeleb vähem, massimeediale surve avaldamisega, nagu Putin Venemaal, vaid ostab selle lihtsalt endale, saab riigi meedia põhiomanikuks ja suunajaks. Muidugi ei põrka ta tagasi ka räigematest vahenditest, kui muu ei aita. Säärane lugu juhtus autoriteetse ajalehe Corriere della Sera päätoimetajaga, kes oli Berlusconit kritiseerinud ja kes siis pidi oma kohalt lahkuma. Lehe omanikkude survel, kes on Berlusconi äri- või muidu sõbrad. USA valimisvõitlus ja poliitiline võitlus laiemalt ja sääl kasutatavad loosungid ning meetodid on omaette teema.

________________________________________

Ikka sagedamini ehmun oma ketserlikust mõttest: kas tasus vaeva ENSVst praeguse Eesti Vabariigi rajamine? Meie riigi praegune areng on tõend sellest, et rumaluse jäävuse seadus kehtib igal pool ja seda ei väära ei mingid riigiõiguslikud ümberkujundused. Rumaluse vastu ei saa võidelda seadustega, sellest ei saa jagu sõjavägi ega politsei, ei saa ka kirik. Rumalus jõuab igale poole ja pääseb igal pool viimaks võimule. Ja siis jääb kurvalt nentida, et uusvana vabariigi seadused ja ametnikud pole põrmugi paremad tunastest, et Parts pole põrmugi parem Saulist või Toomest. Isegi enam: praegused võimumehed ja teised kanged ja edukad tegelased arvavad endast rohkem kui tunased, nad usuvad, et esindavad seda uut ilusat ilma, kus kõik on võrratult parem kui nõukogude riigis, sest peab ju parem olema. Ja nii teevad palju hooletumalt ja rahulikuma südamega sigadusi, mida omaaegsed aparatsikud häbenesid. Edgar Tõnurist (või Gustav Tõnspoeg) olla sõpradele öelnud, et tööpäeva õhtul ei taha peeglisse vaadata, ei taha oma nägu näha. Kardan, et praegustel valitsusliikmetel, näiteks neil, kes otseselt vastutavad eesti karistussalga saatmise eest Iraaki, selliseid süümekaid ei ole. Parts & Co on ilmselt kindlad selles, et nad on õiged mehed, eriti võrreldes paha ja alatu Putiniga. Ma luban endale eriarvamust: kui oleks valida Partsi ja Putini vahel, eelistaksin ilmselt Putinit. Ta oskab vähemalt rääkida, moodustada grammatiliselt õigeid lauseid. Eesti valitsuses on see oskus üsna haruldane. Mis meenutab luuletust, mille teisel ajal ja teises kontekstis (pärast Praha kevade mahasurumist 1968. aastal) kirjutas Wystan Hugh Auden:

An ogre does what ogres can,
deeds quite impossible to man.
but one thing is beyond his reach:
an ogre cannot master speech.

Vastandina Vabariigi valitsusele ja teistele ametimeestele jättis mulle vägagi positiivse mulje uus luteri kiriku pääpiiskop Andres Põder. Loodan, et ta teeb üht-teist, mida kirik võiks teha ja peaks tegema. Hoolitsema usklike eest, andes neile seda, mida nad vajavad. Loobuma püüdest usku uskmatutele sisse sööta. Ning võtma julgelt kriitilist seisukohta praeguse selgelt, lausa karjuvalt kristlusevastase ideoloogia vastu, raha ja ostu-müügi ülemvõimu vastu, selle vastu, et kõige suuremateks väärtusteks peetakse edukust, et rikkuse maksustamist peetakse röövimiseks ja uppuja päästmine kuulutatakse uppuja enda asjaks. Kirik võiks rikastele, edukatele ja võimulolijatele selgemal häälel meenutada seda, mida on öelnud prohvetid ja ka Jeesus. Näiteks, et üks õigemaid asju, mida rikkad teha saavad, on jagada oma vara vaestele. Ja et pigem tasub häbeneda rikkust kui vaesust.

Vene ohust suurem oht maailmale ja ka Eestile on Ameerika oht, USA oht. Seda kahel peamisel põhjusel. Esiteks on "ameerika elulaad", mis on saanud eeskujuks paljudele rahvastele, planeedile hukatuslik, eriti levides vaesematesse maadesse. Teiseks on USAs demokraatia degradeerumas. Karm näide sellest on see, kuidas maa avalik arvamus ja valdav osa rahvaesindajatest viidi propaganda ja manipuleerimisega niikaugele, et nad kiitsid hääks Bushi sõjakäigu Iraaki. Juba sõja kuulutamine "terrorismi vastu" tähendab eemaldumist demokraatiast, mingil määral sõjaseisukorra kehtestamist, informatsiooni varjamist rahva eest, ausa info asendamist propagandaga, ka otse valet ja vassimist, vastase dehumaniseerimist. Seda kohtame ka Venemaal, kuid Venemaa ei ole praegu riik, kes oma väärtusi ja elulaadi suudaks eksportida mujale. USA suudab seda ja tahab seda teha. Nii mõjutab USA olukorda ja vaimset kliimat terves maailmas ja praegu igatahes halvas suunas, eemale avalikkusest, demokraatiast, ausast diskussioonist väärtuste ja sündmuste üle. Kuidas tuleks meil sellele vastata? Kõigepäält sellega, et keeldume kaasa minemast USA propagandaga, keeldume kehtestamast sõjaseisukorda siin Eestis. Keeldume salatsemisest ja ei varja avalikkuse ja pressi eest olulist informatsiooni, oluliste otsuste tagamaid. Ning loobume õigustamast salatsemist ja Ameerika sõltlaseks hakkamist "Vene ohuga", mis on meie valitseva kliki oma versioon Bush ja tema kamarilja ekspluateeritud rahvusvahelise terrorismi ohust.

Maailmapoliitikast. Pakistani president Musharraf arvab, et USA Iraagi-invasioon on muutnud maailma ohtlikumaks, on vähendanud turvalisust. See on väga oluline, sest Musharraf on äärmiselt intelligentne riigipea (mis ei tähenda, et ta oleks äärmiselt eetiline inimene) ja ta teab islami maailmast ja Kesk-Idast piisavalt palju, et Bushile ja tema meeskonnale õpetussõnu lugeda. Mida nood vaevalt küll kuulda võtavad, kuid loodetavasti on Ameerikas neid, kes võtavad. Varem või hiljem. Muslimite hulgas on "ristisõdija" enamvähem sellise tähendusega kui läänemaailmas "röövvallutaja", "anastaja" või "agressor". Ja õnnetul kombel on isegi USA tegelaste sõnavaras esinenud sõna "crusader"... Ameeriklastel puudub ajalootaju, muslimitel on see aga väga tugev, nad ei ole unustanud isegi tuhat aastat tagasi toimunut, rääkimata hilisemast ülekohtust.

Tallinna Ülikool... Olen kolmandat põlve tartlane, Tartu Ülikooli õppejõu poeg ja mu lapsedki on selles ülikoolis käinud. Aga ma ei julge olla nii resoluutne Tallinna ülikooli eitaja kui mõned mu ülikoolikaaslased. Näen, et asi on tegelikult nukker. Ühes riigis peab olema rohkem kui üks ülikool, kuid nagu on näidanud uuringud, ei kanna miljoniline rahvas kaht korralikku ülikooli. Kui on vaid üks, on oht, et mõned autoritaarsed tegelased monopoliseerivad mõned uurimissuunad ja need käivad selletõttu alla. Nii on toimunud varem näiteks folkloristikaga ja orientalistikaga Tartus. On õnn, et mõlema alaga tegeldi ka Tallinnas ja meil on tõepoolest kõrgel tasemel folkloriste ja orientaliste. Seda osalt Tartu Ülikooli kiuste.
Mis siis teha? Polegi eriti midagi teha. Saame ilmselt kaks kehvapoolset ülikooli. Kui tahame paremaid, peame nad muutma rahvusülikoolidest rahvusvahelisteks, euroülikoolideks või põhjamaisteks ülikoolideks. Minema osaliselt üle ingliskeelsele ja/või soomekeelsele ja/või venekeelsele õpetusele. Pidades meeles seda, et Tartu Ülikool oli kõige tugevam siis, kui tema nimi oli Keiserlik Jurjevi Ülikool ja siin töötasid ja õpetasid sellised mehed kui Burdenko, Tshizh, Kraepelin või Baudouin de Courtenay. Eesti Vabariik ja tema ülikool olid suuresti ikka Euroopa provints ja mis siin tehti, tehti kitsaid olusid trotsides. Nagu tegi Moskvas hariduse saanud ja töötanud Ernst Öpik.

Paljud meie suurtest hädadest tulevad sellest, et inimene on kohanenud vaesuse ja kehvusega, suudab rasketest olukordadest välja tulla, elada äärmuslikes tingimustes nagu rott, kuid inimene ei ole kohanenud küllusega. Rikkus ei ole meie loomulik olek ja on selkombel palju ohtlikum, palju laostavam kui vaesus. Nii kehaliselt kui vaimselt. Õnneks või õnnetuseks on rikkus ilmselt inimkonna ajaloos väga üürike nähtus ja teeme targasti, kui oleme valmis selleks, et hakata elama vaesemalt, viisakamini öeldes kasinamalt.

Inimesi ei tee mõistlikumaks, ei pane arukamalt-kasinamalt elama mõistus, vaid mingi karm õppetund. Katastroof. Kui mult küsitakse, millele ma loodan, siis peangi vastama, et katastroofile. Ökokatastroofile. Mida varem see tuleb, seda parem, seda rohkem on veel alles, seda rohkem on võimalusi vigu parandada, kurssi muuta, „progressi“ pidurdada. Mis muidugi ei tähenda, et selline piisavalt radikaalne maailma ja inimesesugu päästev muutus oleks üldse võimalik. Aga pole ka tõestatud, et see oleks võimatu. Nii tuleks ikka valmis olla. Meenutades näiteks Jeesuse sõnu tulevast katastroofist, mida tema ilmselt küll mõistis teisiti.

Mõned nädalad tagasi tuli mulle kutse Vanemuise kontserdimajas peetavale Tartu rahu 85. aastapäeva tähistavale pidulikult kontserdile. Kutse kaitsejõudude juhatajalt Tarmo Kõutsilt ja kui ma ei eksi Eesti Meestelaulu seltsilt. Kohal president, kavas pidukõnesid , meestelaulu ja muusikat kaitseväe puhkpilliorkestrilt. Jäin mõtlema. Mille tondi pärast mulle küll selline kutse? Mis on minul tegemist sääraste kroonu ettevõtmistega? Kas arvatakse automaatselt, et Eesti kroonu on meile omasem, lähem ja sümpaatsem kui Nõukogude oma või Vene tsaari oma? Aga ei ole ju. Kroonu on mulle kroonu ja poliitiline politsei on poliitiline politsei, nimetagu ta end kuistahes ja esinegu mis värvide all tahes. Muidugi on see pompöösne ja napakas pidulik kontsert süütu nali. Kaitsepolitsei viis inimestega käituda, millest kirjutab veebruarikuu esimene Eesti Ekspress, ei ole enam süütu nali. Mõnelegi minuealisele on sellised politseivõtted tuttavad, aga pean ütlema, et isegi KGB, kelle esindajatega mul oli au kohtuda „vestlusteks“ umbes kümne aasta jooksul, häbenesid seda, et nad ülekuulatavaid vahel terroriseerivad ja tunnistasid, et sellised „juhtumid“ on kahetsusväärsed. Meie KaPo on vist piisavalt enesekindel ega häbene. Meil ustakse, et Eesti kroonu on õige kroonu ja see vabandab kõik. Aga ei vabanda küll.

Parts on läinud, Res Publica hingitseb kuidagimoodi ja on võimalik, et järgmistel valimistel ta kõrbeb hoopis. Sääraseid õletule-parteisid on olnud ja on mujalgi Ida-Euroopas (Bulgaaria, Läti, Leedu...), nagu märkis keegi ka kuskil meie ajalehes. Nii oleme mõneski mõttes tüüpiline Ida-Euroopa riik. Küpsemates demokraatiates sääraseid asju enamasti ei juhtu. Kuigi juhtus ometi Rootsis, kus erakond "Uus Demokraatia" tõusis ja hääbus üsna kähku meie iseseisvumisaja alguse paiku. Miks Rootsis. Ma ei tea, võibolla sellepärast, et säälgi on kaua kestnud ühe partei -- sotsiaaldemokraatide -- ülemvõim, terve põlvkond inimesi kasvas riigis, kus teised parteid olid ainult opositsioonis. Sotside pika võimuperioodi lõppedes olid valijad segaduses, opositsioonierakondadel puudus valitsemiskogemus ja nii sai populistidel võimalikuks võita suurel hulgal hääli. Nii meilgi.

Eesti Päevalehe intervjuus küsis keegi minult, mida teeksin hullude mullade aatomipommi vastu, millega nad ähvardavad maailma... Vastasin, et need mullad ei ole nii hullud kui paistab ja pommi neil ka veel ei ole. Kuid maailmas on tuumapommiga riike, kus on ka hulle mullasid ja kus neil on ka suuremaid või väiksemaid võimalusi pommi enda kätte saada. Eestlane mõtleb siin kõigepäält Venemaale. Mina mõtlen USAle ja Pakistanile. Soovitan selle kohta lugeda ajakirjandusest (näiteks Guardianist, New York Times'ist või The New York Review of Books'ist). Viimase väljaande selle aasta 5. numbris on Bill Moyersi essee Ameerikas moodi läinud viimsepäeva-meeleoludest. Selgub, et hulk mõjukaid inimesi, ka poliitikuid usub, et viimnepäev, seega ka viimane kohutav sõda Hää ja Kurja vahel on lähedal, et osa inimesi päästetakse, "tõmmatakse ära" siit patuselt Maalt. Sõda võib hakata pääle Lähis-Idas, kus Kurjuse jõude esindab fundamentalistide meelest islam ja Hääduse jõude Iisrael. Juutidest usutakse, et viimsepäeva eel nad pöörduvad ristiusku. Evangeelsed fundamentalistid usuvad, et inimesed on elanud Maal selle loomisest saadik, s.o. umbes 6000 aastat, et evolutsiooniteooria on eksitus ja meil pole vaja muretseda Maa ülerahvastatuse või ressursside nappuse pärast, kuna usklikud teavad, et Jumala ressursid on piiramatud. Kummaline segu tarbimiskultusest, oma himude ja huvide orjamisest ja kristlusest, mis peaks sellele ju vastu seisma. Pidu-enne-katku kristlus, mis kuulutab (Moyers toob sellest näiteid), et maailm läheb hukka nagunii koos kõigi patustega, kes siin elavad, ainus, mille pärast tasub muretseda, on igaühe oma pääsmine. Õiged tõmmatakse õigel hetkel siit ära, nemad pääsevad.
Fundamentalistid on vastu abordile, preservatiividele, homoabieludele ja muule, mis nende meelest on kõlvatu. Surmanuhtluse vastu nad ei ole, nende jaoks on suuremad kõlvatused ikka seksuaalset laadi, nagu muide ka islamifundamentalistide jaoks. Põhiküsimus on ikka, kas niisugused viimsepäeva-meeleolud (36% ameeriklastest usub ühe gallupi järgi, et Johannese Ilmutusraamat on õige prohvetiennustus) ei või mõjutada riigi juhtkonna poliitikat, kelle võimuses on, nagu viimaste aastate sündmused näitavad, päris kergekäeliselt sõdu lahti päästa. Nüüd surnud kultuurifilosoofi Edward Saidi üks viimaseid kirjutisi väljendabki tema muret selle üle, kas USAs ülimõjukas "religious right" ei või valla päästa mingit seesugust viimset sõda, mille vältimatusse nad usuvad.

Stalini kultuse võimalik taassünd Venemaal hirmutab mind. Mitte sellepärast, et kardaksin sellest ohtu Balti riikidele, uut 1940ndat aastat, uut anneksiooni ja küüditamisi. See ei ole tõenäoline. Ma ei karda stalinismi Eesti, vaid Venemaa pärast. Stalin oli Venemaa vaenlane, nagu Hitler oli Saksamaa vaenlane. Nad ohverdasid oma rahva oma võimuhullusele. Hitlerism purustas Saksamaa võimalused suurriigiks saada, nagu stalinism õõnestas Venemaa suurriikluse alused. Riik ei saa eksisteerida ja tugevaks saada rahvata, inimesteta, ilma inimlikkuseta. Nii hitlerism kui stalinism olid ebainimlikud terrori-ideoloogiad. Mõlemad viisid oma riigid lausa demograafilise katastroofini. Venemaa rahvaarv väheneb praegu, sääl elab varsti vähem inimesi kui Egiptuses. Samal ajal on Venemaa käes suur osa planeedi maismaast. Et seda hoida, kaitsta ja inimlikult-mõistlikult kasutada, oleks vaja rohkem inimesi. Neid aga ei ole kuskilt juurde võtta. Vaevalt saab Venemaast enam kunagi selline vägev riik, nagu ta oli XX sajandi alguses või pärast II Ilmasõja võitu, 1950. aasta paiku. Et oma suurriigi staatust kindlustada, peaks Venemaa kõigepäält tegema rohkem selleks, et tagada oma kodanikele inimväärsed elutingimused, korralik tervishoid, võtma midagi tõhusat ette alkoholi liigpruukimise vastu, seeasemel et keskenduda sõjalis-patriootlikule teemale. Kui senine suund jätkub, võib meie naabrusse tasahilju asuda midagi Pakistani või Afganistani taolist, midagi, mis on palju hullem kui Venemaa, kellega ja kelle koosseisus elamise kogemused meil on, ja pole alati sugugi nii negatiivsed kui meie ühekülgne press tihtilugu kujutab.

Kui jälle kuulen sõnu "Tartu rahu", tunnen kerget iiveldust.

Ma ei ole kunagi põlanud ega austanud kedagi sellepärast, et ta kuulus või ei kuulunud NLKP-sse. Nii teeb praegune olukord Eestis mulle vaid nalja. Nali on selles, et Eestis on praegu võimul "endine kompartei". Meie president on endine EKP keskkomitee sekretär, meie pääminister on endine EKP Tartu rajoonikomitee töötaja, meie kaitseminister on endine ENSV Kirjanike Liidu partorg, meie majandusminister on endine NLKP liige, meie kultuuriminister on endine EKP propagandaosakonna töötaja, meie keskkonnaminister on endine NLKP liige, meie justiitsminister on endine Injurkollegija töötaja. Paari ülejäänu kohta ma lihtsalt ei tea, kas nad on kunagi olnud seotud komparteiga või ei. Ilmselt ei ole seda välisminister Urmas Paet.

Meil on kombeks nimetada Lääne-Euroopa poliitikuid lihtsameelseteks, sinisilmseks (soome laen, mida minu nooruses eesti keel ei tunnud); leiame, et nad on Venemaa suhtes naiivsed, usaldavad Moskvat liialt. Meie idaeurooplased, kes Vene karu käppade vahel oleme elanud, teame ikka paremini ja meie missioon on nüüd sakslastele, prantslastele ja teistele selgeks teha, kui hirmus ja ohtlik elukas see Vene karu on. Tegelikult ei ole asjad päriselt nii. Lääne-eurooplased teavad Vene karust mõndagi, nii Saksamaal kui Prantsusmaal on selle ala suurepäraseid spetsialiste ja sakslaste seas on Vene karuga kokkupuutunuid õige palju. Asi on lihtsalt selles, et meie Ida-Euroopas oleme Venemaale ligemal, ta on meie otsene naaber, lääne-eurooplastest on Venemaa nüüd kaugel ja neil ei ole praegu mingit põhjust teda karta, nagu oli enne Berliini müüri varisemist. Tookord olid NL tankiarmeed paarisaja kilomeetri kaugusel Hamburgist ja Prantsuse piirist, nüüd on nad kaugel idas, Vene armee on nõrk, Vene poliitika ebakindel, Venemaa käre retoorika varjab tema lüüasaamisi ja abitust. Nagu mulle ütles üks Lääne diplomaat: Venemaa ei ole praegu maailmapoliitika subjekt, vaid objekt. Nii on lääne-eurooplastele praegu oluline pigem hoida Venemaad, kaitsta teda edasise nõrgenemise ja lagunemise eest, sest sellel võiksid olla päris hullud tagajärjed. Seda ka meile, kui tahame endale maailma asjad selgeks teha. On loomulik, et lääne-eurooplased mõtlevad rohkem oma huvidele ja ida-eurooplased omadele, on ka loomulik, et Venemaa on eestlastele, lätlastele ja teistele tõsisem probleem, kui prantslastele või hispaanlastele. Meie ülesanne pole läänenaabreid õpetada, vaid arukalt kaitsta oma erihuvisid. Nagu poliitikas ikka tehakse.

Arvan, et pr. Reps oleks pidanud ministriametist loobuma või siis oleks Riigikogu pidanud teda selleks sundima. Mitte niivõrd sellepärast, et ta avaldas Venemaal poliitiliselt ebakorrektseid arvamusi, ütles midagi kriitilist Eesti olude kohta ja kiitvat Marimaa kohta. Pigem sellepärast, et ta pärast ei suutnud ise seletada, mida ta õieti on öelnud ja põhjendas oma vigu sellega, et teda olla alat veetud ja ta ei oskavat eriti vene keelt. Valitsuse liige ei saa ega tohi end vabandada suutmatuse või naiivsusega, haridusminister harimatusega. Sellest piisab.

Jätkan pärast pikemat pausi. Märtsis 2006.

Kaua siis ikka olla leebe, viisakas ja poliitiliselt korrektne. Vanast pääst tuleb viimaks välja öelda mõtted, mida varem ei tihanud. Stanisław Jerzy Lecil on raamatukene “Sugemata mõtted”. Vaevalt ma seesugust raamatut jõuan teha ja vaevalt oskan või viitsin oma musti mõtteid tema moodi sententsideks vormida. Aforismid ei ole mind kunagi eriti huvitanud, pole neid kirjutada katsunud. Ega katsu nüüdki. Panen lihtsalt kirja mõned seni avaldamata, kuigi osalt ammu mõeldud mõtted. Mitte kellegi õrritamiseks ega vihastamiseks, vaid lihtsalt niisama. Et ehk tunduvad kellelegi veel omased. Kui ei, mis siis ikka.

Ühest on mul vananedes hää meel: saan vabalt kasutada sõnu “vana”, “vanainimene”, “vanamees”... Praegu korrektsuse nimel sisse hiiliva “seeniori” asemel. Kui peaksin sandiks ja vigaseks jääma, ütlen enda kohta “sant”, “vigane”, “hädine”. Ei ütle “puudega inimene” või “erivajadustega inimene”. Erivajadusi on mul muidugi ka, aga jäägu need praegu seletamata.

Iive, iive. Eesti rahva, Euroopa rahva, Jaapani rahva iibeprobleem, vananemine, rahvastiku vähenemine. No mis selles siis halba on? Meid on maailmas nagunii ülearu palju. Tore, kui mõnel rahval vähemalt niipalju arukust on, et kasvamise asemel kahaneda. Või näiteks hoopis välja surra. Miks peaksid rahvad igavesti elama, kui inimesed surevad. Sureme rahulikult välja, teeme teistele ruumi. Tegelikult ongi eesti rahvas või õieti too maarahva nime kandev rahvas, õigemini rahvakeste kogum, välja surnud, selle asemele on tekkinud mingi uus etnos uue keele ja meelega. Mis samuti kiiresti muutub, nii et meie lapselapsed on ju mingi hoopis teine rahvas. Meie keelest, meie kirjandusest nad vaevalt midagi taipavad ja vaevalt neil selle vastu erilist huvi on.

Olen otsinud internetist andmeid lolluse, rumaluse ja selle uurimise kohta. Üllataval kombel ei ole leida peaaegu midagi. Ja ometi on lollus maailmas üks kõigevägevamaid jõudusid. Millest Indias aru saadi: buddhistide järgi on meie mõtlemise ja käitumise aluseid avidya – teadmatus. Vabas tõlkes rumalus. Teadus rumalusest oleks kreekapäraselt “morioloogia”. See on teadus, mida ei ole olemas. Imelik. On teadusi, millel pole võimalikult objekti, vähemalt objekti, mida saaks teaduslikult uurida, näiteks teadus Jumalast – teoloogia, teadus inglitest – angeloloogia. Ja on objekte, mida ei taha uurida ükski teadus. Viimasel ajal on vaid majandusteadlased jõudnud arusaamale, et inimesed tarbijatena, majandussubjektidena ei käitu ratsionaalselt, teevad rumalaid otsustusi.

Ise loodan teha asjaarmastajana veidi tööd morioloogia alal Tartu linnavolikogus. Poliitikas, isegi kohalikus ja suht konkreetses poliitikas on rumaluse osakaal erakordselt suur. Nii on uurimisvõimalused hääd. Kuigi mul puudub veel korralik metoodika ja esialgnegi teooria. Ja võibolla ka piisav annus tarkust, annet rumalust ära tunda ja analüüsida. Või on rumaluse uurimiseks hoopis tarvis piisav annus rumalust. Ei tea. Püüan teada saada.

Linnavolikogu meenutab väga tunaseid komsomolikoosolekuid. Grupp seltsimehi arutab asja läbi, otsutab ja ülejäänud enamus tõstab kätt. Ühist arutamist, ideede genereerimist, lahenduste otsimist samahästi kui ei ole.

Aga võinuks olla hullem, see on iiri moodi lohutus. Pärnus on selgelt hullem kui Tartus. Kui Tartu pingutab, et saada kultuuripealinnaks, pingutab Pärnu, et kultuurist lahti saada, jääda suvitajate, seksturismi ja neonatsluse pealinnaks. Mark Soosaare muuseum likvideeritakse, teisiti ei saa linnavõimude käitumist tõlgendada. Likvideeritakse ilmselt ka Eesti parim litograafiaateljee, siis on plats puhas ja keegi ei sega sakstel Pärnus meelt lahutada. Kuidas läheb Oistrahi muusikafestivaliga? Elame-näeme.

Anti kõvasti aumärke. Mulle anti ka, ma loobusin. Ei taha neid enam, neljast, mis mul on, aitab. Lennart Meri aegse mingi aumärgi riputasin metsa puu otsa. Tema isepäi kuulutatud ja läbi surutud Maarjamaa Rist pahandas maajumalaid. Ehk minu ohver lepitab neid natuke.

Minult küsiti ühel esinemisel, missugune võiks olla tuleviku inimene. Ma vastasin, et väga võimalikult inimesel ei ole tulevikku. Rumalus saab enda kätte aina võimsamad vahendid, et iseend ja kõike muud hävitada. Olgu pommidega, olgu saastamisega, olgu raiskamisega.

Veelkord: kui kommunism on üks liik rumalust, siis antikommunism on enamasti midagi veel rumalamat. Meil Eestis eriti.

Demokraatia peaks tähendama midagi muud kui võimalust kord nelja aasta tagant uued autokraadid end valitsema valida.

“Sellist Eestit me tahtsime!” hüüatab Andrus Ansip, kes oskab pääle muu ka rehapulki vahetada. Oleks õigem, kui ta ei kasutaks meie-vormi, ütleks, et tema tahtis sellist Eestit. Mina ja paljud teised näiteks ei tahtnud. Kes on see “meie”, kes on see teine meie?

“He has lost the sense of the sacred,” ütles mulle kord üks noor sufi, keda kohtasin Vancouveris ja kellelt küsisin, mida ta arvab ajatolla Homeinist. See käib ka meie kirikute ja usutegelaste kohta.

Usk oma ususse on ebajumalakummardamine. Kui usud, usu Jumalat, aga mitte oma usku.

Kultuuril on kaks äärmuslikku vormi: laadakultuur ja kloostrikultuur. Mõlemat on vaja. Kuid meie aeg eelistab ja soosib nii ülekaalukalt laadakultuuri, et laostab ja labastab selkombel kultuuri. Kultuur on laostumas ja hävimas. Et seda päästa, oleks vaja kloostrikultuuri, kohti, kus inimesed saavad segamata ja rahus mõelda ja luua. On vaja tänapäeva kloostreid, vaimuinimeste pelgupaiku, refuugiume, kus nad oleks kaitstud laadakultuuri eest. On vaja kedagi, kes selliseid intellektuaalseid kloostreid toetaks, küsimata vastu toodangut, midagi müügiks.

Inimestega, kes usuvad Jumalat, saan päris hästi läbi. Aga inimestega, kes usuvad tõemeeli Kuradit, ei ole mul midagi pääle hakata. Ma usun, et ka nemad hoiavad minust eemale, sest nende meelest esindan Kuradit, Antikristust vms. Üks tõsikristlane kirjutas minu vana Hiina filosoofiat tutvustavate lugude pääle, et väidetavalt sündinud Antikristus varem kui Kristus kuskil kaugel Idamaadel. Aga äkki on tema ise, äkki on tõsikristlased hoopis Antikristuse teenrid, äkki võitlevad Kuradi vastu võitlejad hoopis tema poolel? Kes tõestab niipidist või vastupidist? Kui uskuda Kuradit, kaob pind jalge alt, kaob loogika, sünnib kaos. Usk Kuradisse on Kuradist.

Mu sõber Gary Snyder ütles, kui kohtusime, et kirjutab raamatut, kus muuhulgas näitab ka seda, kuidas “judaismi, kristluse ja islami halb karma on tuhandeteks aastateks rikkunud läänemaailma”. Ei ütleks ehk ise nii teravalt, aga üldiselt mõtlen samamoodi. Neis religioonides on sees Kurat ja sellekaudu ka lõputu, pimeda, kaootilise vägivalla põhjus ja põhjendus.

Islamiriikidel pole erilist tulevikku, lootusi on vaid Malaisial ja Indoneesial. Muud riigid – ennekõike Araabia maad – elavad praegu naftatuludest, kui need lõpevad, on nad silmitsi halveneva kliima, põudade, ülerahvastuse ja harimatusega. Muidugi sünnitab selline olukord tulevikus veel enam põgenikke ja emigrante. Probleem on, kuidas Läänemaailm nendega hakkama saab. Tulevikumaailma tegijad on India ja Hiina, mis kumbki pole islamiriigid, kuigi mõlemas on päris arvukas islami vähemus. Kuid ei India ega Hiinaga, ei indialaste ega hiinlastega pole Läänes kunagi olnud selliseid akuutseid probleeme kui muslimitega. Kuigi ka indialastele ja hiinlastele on Lääs palju kurja teinud.

Mulle meeldib Tõnis Paltsu koduleht. Meeldisid ka tema linnapea-visioonid. Meenub, kuidas kord Hellar Grabbi arvas, et USA presidendiks sobinuks hästi Nelson Rockefeller. Mees, keda on võimatu ära osta. Eks nii olnud ka Paltsuga. Rikkus on vahel päris kasulik asi. Kuigi suur osa rikkureid ajab raha veel innukamalt taga kui keskmise sissetulekuga inimesed.

Putinil oli loomulikult õigus, kui ta ütles, et NSVL lagunemine oli XX sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. Selle kõiki tagajärgi me lihtsalt veel ei näe, ei tea ja sageli ei tahagi teada. Kuid Pakistani ja võimalikult ka Iraani tuumarelv võib olla üks selle katastroofi esimesi käegakatsutavaid tulemusi. Nagu ka Iraagi sõda. Uus maailmakord, millest unistasid nii idealistid kui imperialistid Ameerikas, võib kergesti osutuda korratuseks, mis haarab endasse paljusid riike.

Vaidleme, kes ikka aitas kõige rohkem kaasa Eesti iseseisvumisele – Rahvarinne, Kodanike Komiteed või hoopis endised kompartei tegelased. Tegelikult tegid meie hääks kõige rohkem kaks Vene meest – Mihhail Gorbatshov ja Boris Jeltsin.

Arvan, et Eestit on ootamas suuremad pahandused. Ja nagu ikka, on oma osa siin ka meie endi rumalusel. Mis paraku on inimlik ja millest pole vaba ükski rahvas ega mingid poliitikud. Aga need, kelle huvides on Eesti integreerimine suure idanaabri mõjusfääri, kasutavad seda rumalust muidugi ära. Nad on mõne koha pealt päris taibukad. Meie arusaam venelaste tulevikust, nende rollist Eestis on häbemata lihtsameelne. Kas arvame tõesti, et venelased võtavad kuulekalt omaks meie ideoloogia, et nende klassikuteks saavad Tammsaare ja Tuglas, et nemad näevad 1940. aasta ja 1944. aasta sündmusi täpselt nagu meie. Lühidalt, et nad saavad venekeelseteks või osalt venekeelseteks eestlasteks. Ei saa. Venelastel on oma maailmanägemine, oma ideoloogia. Mis meile sageli üldse ei meeldi, on meile haavavgi. Kuid seda ideoloogiat ei saa direktiividega, kooliprogrammidega, kodakondsuseksamitega kõrvaldada. Nagu ei saanud eestlaste oma ideoloogiat kõrvaldada kommunismiehitajaid ette valmistav nõukogude kool. Venelased on olnud tükk aega shokis, nagu Venemaagi. Nüüd näib shokk olevat möödumas, Venemaa on saanud omajagu mõjuvõimu rahvusvahelisel areenil ja ei kõhkle seda kasutamast lähi-välismaal. Usun küll, et Venemaa ei ole ühtne suur karu, vaid Vene juhtkonnaski on eri mõtteid ja eri suundi. Üks suund aga on selgelt imperialistlik ja selle esindajatel oleks hea meel, kui Eestis tõesti toimuks intsidente, kui tegelikkuses sünniks midagi, millest mõned netikommentaatorid unistavad: et kuskil pekstaks tiblasid. Siinkohal on paras meenutada, et meie armas liitlane USA on järginud põhimõtet, et temal on Ameerika kodanike kaitseks õigus sekkuda teistel maadel toimuvasse, saata kohale oma ekspeditsioonikorpus. Pronkssõdur on nüüd saanud kohaks, kus siinsed venelased, suur osa neist saab välja elada oma frustratsiooni, oma haavatud rahvuslikku alaväärsustunnet, mida varsti juba kakskümmend aastat kestnud iseseisvas Eestis ei ole suudetud kõrvaldada ja neutraliseerida. Asi ei parane, kui me järjekindlalt tuletame venelastele meelde, et tegelikult neil ikka polnud päriselt õigust siia tulla, et me oleme neile väga palju vastu tulnud, et nad peavad integreeruma, saama Eesti Vabariigi väärikateks kodanikeks jne. Peame endastmõistetavaks, et Eesti Vabariigis saab olla ainult üks ideoloogia, üks ajaloonägemus, üks poliitiline diskursus. Oleme täiesti abitud, kui osutub, et suurel hulgal siin elavatel inimestel on hoopis teised arusaamad ajaloost, rahvuslusest, poliitikast... Mis siis teha? Ilmselt oleks kõige targem tõepoolest loobuda keskendumisest ajaloole, okupeerimistele, annekteerimistele, represseerimistele, Sinimägedele, 1940ndale aastale ja muule. Olen ise pensionär, kuid minugi jaoks on suur osa sündmusi, mille ümber praegu käib sõnasõda, toimunud enne minu sündi või vähemalt enne täiskasvanuks saamist. Usun, et kiiresti kasvavat rahvuslikku vastasseisu aitaks leevendada ja pikemas perspektiivis kõrvaldada see, kui Eestis keskendutaks tulevikule, leitaks mõned "projektid", eesmärgid, mis on ühtviisi olulised ja huvitavad nii eestlastele kui venelastele. Ühtse natsiooni kujunemine siin on saanud tagasilöögi, aga ega see saagi võimalikuks enne kui mitme inimpõlve pärast. Shveitsi eeskuju võiks meid innustada, sealsed saksa- ja prantsuskeelsed kodanikud on Shveitsi patrioodid, tähendab, et ka suurrahva keele ja kultuuri kandjad võivad väikeriigis olla omad. Kuid see eeldab teatud tingimusi, ühiseid huvisid, ühiseid eesmärke, mille leidmiseks ja sõnastamiseks siin pole veel tehtud kuigivõrd pingutusi. Oleme kindlad, et meil on õigus ja et seda õigust peavad varem või hiljem kõik tunnustama. Aga mis siis, kui ei tunnusta? Eestis on ju juba vähem kui miljon eestlast. Ning teame, et õigus on asi, mille eest on alati vaja seista, vahel ka võidelda. Kuid üks miljon eestlast ei saa seista oma õiguse eest, eriti kui see õigus esitatakse konfliktselt, kui selles sisaldub varjatud nõue, et teised seda tunnustades loobuksid oma õigusest, kahetseksid oma minevikku, oma diskursust. Nii see ei lähe, teise poole õigus saab hoopis selgemad eneseõigustuse jooned ja võib leida senisest agressiivsema eneseväljenduse. Hoiatav eeskuju meile võib olla saksa diasporaa roll Saksa natsistliku välispoliitika kujunemisel. Sudeedisakslastel oli demokraatlikus Tshehhi riigis suuri õigusi, suur autonoomia, kuid siiski levis nende hulgas suursaksa-vaimustus ja nad mängisid olulist rolli Tshehhi alistamisel ja okupeerimisel Saksamaa poolt. Shveitsi sakslased aga ei avaldanud erilisi märke soovist ühineda suguvendadega Saksamaal. Pahandused aga tulevad, kardan, et maikuine tants Tõnismäel on alles pahanduste algus. Ning paraku ma ei näe mingeid selgeid märke sellest, et meie poliitikud ja isegi üldsus suudaks ette võtta midagi radikaalset selle pahanduse analüüsimiseks ja radikaalseteks sammudeks selle põhjuste kõrvaldamisel. Vene pool on osanud käituda dünaamilisemalt ja leidlikumalt, näiteks asudes Pronkssõduri kaitseks allkirju koguma, organiseerides öövalve. Nende "Nochnoi dozor" ja mõned teised saidid, millega olen tutvunud, on osanud vältida vihkamisekeelt, väljenduvad ja käituvad väärikamalt kui eesti enda-meelest-rahvuslased, kellest jääb puhuti lausa skinheadlik mulje. Nii on venelased leidnud endale midagi, mis tugevdab nende ühistunnet. Eestlaste ühistunnet Madissoni & Co aktsioonid kindlasti ei tugevdanud. "Rahvusluses" on liiga palju eesti jonni, vihkamist ja oma õiguse tagaajamist iga hinna eest. Kui venelased leiavad sageli oma identiteedi ja rahvusliku uhkuse agressiivses, sadistlikus vormis, toetudes sõjavõitudele, siis osa eestlasi püüab leida ja kinnitada oma identiteeti minevikukannatuste abil, masohhistlikult. Ma ei leia, et üks oleks teisest parem, ohtlikud on nad mõlemad. Väikerahvale eriti. Venelastel läheb veel üksjagu aega, kuni ka neist saab väikerahvas.

Maksupoliitiline absurditeater

Meie maksupoliitika on nagu absurditeater. Ühe käega antakse inimestele rohkem raha taskusse, teise käega korjatakse see säält jälle tagasi. 1. juunil, lastekaitsepäeval hääletas Tartu linnavolikogu hääletusmasin selle poolt, et lapsevanematel tuleb edaspidi maksta lasteaiakoha eest senise 190 krooni asemel 240 krooni kuus. Ja päev hiljem teatas Eesti Post, et varsti hakkab tavaline kiri maksma senise 4.40 asemel 5.50 krooni. Pole põhjust kahelda, et tasapisi tõusevad ka igasugu muude teenuste hinnad, et rohkem hakkab maksma arstiabi ja haridus. Oleks normaalne, kui teenuste eest, mille kasutajad me kõik oleme või kergesti võime olla, tasuksime kõik ning seda vahendaks riik oma maksusüsteemiga. See aga ei sobi meie parempoolse ortodoksiaga. Absurd jätkub. Mulle meenutab selline raha ringkäik õlle ringkäiku Helsingi ja Tallinna vahel, mis nii sügavalt üllatas üht International Heraldi ajakirjanikku, et ta tuli Eestisse sellest õllerallist lugu kirjutama. Liigub ju Soome õlu konteinerites Helsingist Tallinna ja säält soomlaste "õllekärudes" tagasi Helsingisse. Nii siis meie maksurahakene riigi käest tasku ja taskust riigi kätte tagasi. Võiks ju riigi kätte jäädagi.

Loen Poola kindrali Wladyslaw Andersi mälestusi ja saan järjekordselt kinnitust arusaamale, et Lääne toetusele ei saa mingil juhul päriselt loota. Meie paarkümmend poissi Iraagis ei anna meile mingit garantiid, et USA meid Vene surve vastu kindlalt toetaks. Poola armee võitles lääneliitlaste poolel Itaalias, kandes ränki inimkaotusi, ent Poola jäeti Stalini meelevalda... Nii on minu arusaam, mida ilmselt suur osa inimesi ei jaga see, et me ei tohi võimalikult jälle algavas külmas sõjas Venemaa ja Lääne vahel võtta kindlalt Venemaa-vastast hoiakut. Sellisest külmast sõjast tuleb hoida eemale niipalju kui võimalik. Õppida Soome ja Rootsi kogemustest. Loodan siiski, et uus külm sõda jääb tulemata või piirdub retoorikaga, et Venemaa ja NATO vahel ei teki tõelist konfrontatsiooni. Viimasel juhul võiks NATOsse kuulumisest Eestile olla rohkem kahju kui kasu. See ei pruugi muidugi nii olla, kuid minu meelest tuleks sellise võimalusega arvestada. Tuleks mõelda mingi neutraalsema suundumuse pääle, mis ei pea tingimata tähendama "finlandiseerumist", soomestumist. Idanaaber on meile väga lähedal, meie võimalikud (kuid sugugi mitte kindlad) toetajad on meist eemal. Ja kui oskame rikkuda suhteid Saksamaaga, kurjustame sakslastega, et need Venemaaga sõbrustavad ja gaasitoru Läänemerre ehitavad, teeme sama vea kui 1930ndate lõpul, kui Eestil polnud sõbralikke suhteid ei Venemaaga ega Saksamaaga. Jäime haamri ja alasi vahele. Toona olid meie liitlased kaugel Lääne-Euroopas ja neilgi polnud erilist huvi meid aidata. Nüüd on meie põhiliitlane Atlandi ookeani taga. Pilt on ebameeldivalt sarnane sellega, mis oli 1939.

Niites maal ja tegeldes mesilastega, mõtlen, et niisugune maat&oumlaut;&oumlaut;, ent ka igasugune kodune sekeldamine, koristamine, korrastamine on eestlastele omamoodi rituaal, ilmalik rituaal, osa mingist rahvuslikust peaaegu-religioonist, mida võetakse v&aumlaut;ga tõsiselt. Praegu v&aumlaut;hemalt. Kas see uutel aegadel ka muutub, mine tea. Aga nõuka-ajal oli oma kodule, eriti maakodule, aiale, marjapuudele ja mesipuudele p&uumlaut;hendumine midagi, mis aitas elada, oli &uumlaut;he maailma loomine ja hoidmine, kus puudus see võõras ja vastik, mis muidu kimbutas t&oumlaut;&oumlaut; l, linnas, raadios, ajalehtedes. Elu oli ebameeldiv, vahel talumatu, siis tuli leida mingi teine elu, teine maailm. Eks seda paku meile ka religioon. Keskmisele eestlasele aga on religioon ikka võõras olnud, tema usk, lootus ja armastus kehastus oma aia harimises, marjakorjamises, seenelk&aumlaut;imises, kalalk&aumlaut;imises. Eks viimased toimingud &uumlaut;hendavad meid venelastega, idapoolse kultuuripiirkonnaga. P&aumlaut;ris-eurooplastele on meie metsas, marjul, seenelk&aumlaut;imised imelikud ja võõrad. Meie asume veel selles ajalooperioodis, kus sidemed metsaga pole veel p&aumlaut;riselt katkenud, asume linna ja maa vahel. Mis vahel t&aumlaut;hendab agulit, vahel aga niisugust kaksikelu, nagu meile oli kombeks. Ja on veel praegugi.

Viimasel ajal olen kirjutanud mõnele tuttavale ja oma erakonna “listi” mõned lood, mis ehk laiemat huvi pakuvad. Kõigepäält panen siia oma lühikese, kuid ehk siiski huvipakkuva kirjavahetuse professor Margit Sutropiga. Esimese kirja kirjutasin reaktsioonina tema artiklile Postimehes, kus ta hoiatab meid “nõuka-aja” nostalgia eest.

Paar märkust Margit Sutropi "Ohtliku minevikuarmastuse" kohta.

Seni olen M.S. kirjutistest tunnud siirast rõõmu. Nüüd ei saa seda kahjuks öelda. Miks? Seda katsun visandlikult põhjendada.

Kõigepäält terminid. Massimeedias elab jõuliselt väljend "Nõukogude okupatsioon". Tegelikult oli okupatsiooniga tegemist ainult juunist kuni ENSV ametliku moodustamiseni. Pärast seda oli Eesti annekteeritud, muudetud osaks Nõukogude Liidust. ENSV kodanik oli NSVL kodanik, meil kehtisid NL seadused. Nii on ka korrektsemates poliitilistes dokumentides räägitud ikkagi anneksioonist. Sõna "okupatsioon" võib kõlada rängemalt, tegelikult on okupatsioon rahvusvahelises õiguses hästi määratletud, okupatsioon võib olla seaduslik, anneksioon aga mitte... Kena oleks, kui akadeemilised inimesed siin korrektsuse poole püüaksid.

Üleskutse võidelda nõuka-aja nostalgia, ENSV idealiseerimise vastu meenutab mulle kurval kombel sellesama nõuka-aja üleskutseid võidelda vaenuliku ideoloogia, kapitalismi ja religiooni igandite vastu. Sellises dualistlikus lähenemises on midagi nõuka-aegset. Ühel pool hää ja õige läänemaine tsivilisatsioon, teisel pool kurjuse impeerium, kuritegelik kommunistlik rezhiim. Nende vahel on siis võitlus, nii makrokosmilisel kui mikrokosmilisel tasandil. Võitlus igandite, seekord siis nõuka-aja igandite vastu meie teadvuses. Ja möödavaatamine nende "igandite" konkreetsetest põhjustest.

Siin, nagu toonagi, tahaks öelda, et mineviku idealiseerimine on igi-inimlik. Eriti, kui see minevik oli meie nooruseaeg. Eriti, kui uute aegade tulek meie kuidagiviisi korraldatud, suhteliselt stabiilse elu segi lõi, nagu paljude inimestega Eestis iseseisvuse saabudes juhtus. Ei tasu vist arvata, et enamusele on vabadus iseendast oluline väärtus. Vabadus, kui tsiteerida Karl Ristikivi, on enamusele lusikas supi söömiseks, mida aga teeb lusikaga see, kel pole suppi. Või on üpris lahja leemekene, sellal kui naabri rind on rasvane ja ukse ees Lexus või midagi muud uhket. Mu majandusdoktorist poeg väidab, et suhteline rikkus-vaesus on inimestele tõestatult olulisem kui absoluutne. Oleme valmis elama vaeselt, kui kõik või suur enamus nii elab. Naabri rikkus häirib meid väga tõsiselt. Rahulolematus võib olla positiivne tegur, ent Eestis, kus õige paljud, kes on oma elu põhiaja elanud ENSVs, ei saa enam uutes oludes end enam teostada, mõjub ebavõrdsus üsna negatiivselt. Paljud tunnevad end kadunud põlvkonnana ja see tekitab meelekibedust. Mis on suuresti analoogne paljude venelaste meelekibedusega, kellele mitmel viisil aina meelde tuletatakse, et nad ei ole päris omad inimesed, on ikkagi soovimatud võõrad. Nende rahulolematuse väljapurskamine Pronkssõduri juures on loomulik, kuju äraviimisega olukorda ju tõsiselt ei muudeta. On tähendusrikas, et vabas Eestis, vabas Eesti massimeedias ei ole seni avaldatud ühegi inimese arvamust, kes Pronkssõduri juurde lilli viisid. Ometi on neilgi inimestel õigus oma arvamusele, oma mälestustele, meeldigu see meile või ei. Ei ole tark ega õiglane nende arvamust kõrvale lükata, kuna see meie omaga, meie ideoloogiaga kokku ei lähe.

Ma ei usu, et praeguse eetikakriisi juured on Nõukogude ajas või ainult seal. Nagu psühholoogide uuringud näitavad, ei ole kommunismis kasvanud inimeste isiksuseomadused oluliselt erinevad Lääne inimeste omadest. Eestis võiks juuri otsida kaugemalt minevikustki. Rehepappide ajast, tsaariajast, Pätsi ajast. Eestis pole ju demokraatiat praktiliselt olnudki ja praegu kasvab oht, et võrsuva demokraatia väärutab korruptsioon, parteide ja suurettevõtjate käsi-peseb-kätt liit. Samalaadseid ohtusid on aga märgata Lääneski, nii USAs kui Euroopas. Eriti markantne on berlusconismi tekkimine Itaalias. Demokraatia on ikka ja alati ohustatud liik, keda tuleb kaitsta, kelle eest tuleb hoolt kanda.

Minule on ikka oluline Augustinuse De Civitate Dei's öeldud tõde, et iga riik algab sellega, et röövlijõuk saab enda valdusse mingi territooriumi ja peab seda siis valitsema, teiste eest kaitsma. Looma võimalused, kuidas maad ja rahvast jätkusuutlikult ekspluateerida. Augustinusel on õigus, mulle tundub, et NLiidu ajalugu illustreerib seda hästi. Tee bolshevikkudest, Stalinist Gorbatshovini näitab röövlijõugu muutumist üsna tavaliseks poliitiliseks eliidiks, kes on isegi valmis süsteemi radikaalselt muutma. Arvan, et süsteemi ja eriti eliidi humaniseerumine selles riigis on väga oluline ja õpetlik areng. Patt on sellest mööda vaadata ja leida, et Stalin ja Gorbatshov on ühesugused Kurjuse Impeeriumi valitsejad.

NLiidust oleks ehk võinud asja saada, kui liidrid oleksid käitunud ettevaatlikumalt, kuigi ma ei tea, kas aastakümneid pingul olnud vedru(t) oleks saanud pikkamööda lõdvendada. Mõtlen sageli, et eesti rahvale oli kõige ilusam aeg möödunud sajandi algus kuni Ilmasõjani. Tsaaririigis elati mõnes mõttes paremini, kindlasti rikkamini ja avatumalt kui Eesti Vabariigis. Mida näitab kasvõi pilk TÜ raamatukogu kogudele. Tsaariajal tellisid professorid välismaalt kõik, mis neid huvitas, Eesti ajal läksid olud tunduvalt kitsamaks. Loodame, et Euroopa Liit annab meile nüüd sellist avatust, selliseid võimalusi kui omal ajal tsaaririik.

Nõuka-aja ideloogias valitses egalitarism, mida muidugi aina enam tegelikkuses rikuti. Ent selle egalitarismi mõju oli väga suur ja masside tasemel ta ju toimis. Peaaegu kõigil, kel oli auto, olid Zhigulid ja Moskvitshid, samasugused Annelinna või Mustamäe korterid, privilegeerituid oli vähe ja nende privileegidki tühised võrreldes praeguste rikkuritega.

Siin ehk näen kõige selgemalt üht järjepidevust. Millest olen ka kirjutanud. Kommarite sõimamine ärritab mind, kuid minu meelest on pööre egalitaristlikust ideoloogiast üliindividualistlikule suuresti endise nomenklatuuri ühe osa teene, kes soovis, nagu üks neist kord perestroika-ajal ilusti ütles "asendada ebaõiglase võrdsuse õiglase ebavõrdsusega". Nad tahtsid püsida eliidina, kuid elada nii, nagu Lääne eliit, maitsta läänelikke hüvesid. Ja seda nad ka said: illustratsiooniks sobivad Siim Kallas, Indrek Toome, Tõnu Laak ja mitmed teised. Ühesõnaga, endine orwellik seisuslik süsteem, ainult ilma egalitarismi, eliidi eneseteostust segavate piiranguteta. Piiranguteta, mis ei lubanud töölisi vallandada, välismaist nodi importida, vabalt välismaal käia, endale häärbereid ehitada jne. Kohustas hoolitsema alamklassi eest, temale minimaalsed toimetulekuvõimalused tagama.

Lõpuks üks üldisem mõte eetikast. Me oleme kasvanud kristlikute arusaamade järelkajades. Kristlik eetika on tegelikult väga individualistlik. Peamine on inimese oma hinge päästmine, enda puhtana hoidmine. Eetika, mis tekkis eshatoloogilises õhkkonnas, maailmalõpu ootuses, kus peresidemed, riik, rahvas, keskkond ei olnud olulised. Selline eetika aga ei sobi kõige paremini maailma, mis ei kavatse niipea otsa saada, kus on vaja riiki, perekonda, kollektiivi, keskkonda jne. "Endisi", "kommareid" ja teisi mõistame sageli hukka sellepärast, et nad ei püsinud puhastena, mitte niivõrd konkreetsete nurjatuste pärast, mis nad tegid. Aga ometi oli Eestis palju tööd, mis lihtsalt tahtis teha, maad, metsa, kooli, ülikooli, kirjandust, mida kõike oli vaja hoida, arendada. Ning tollastes oludes ei saanud seda teha teisiti kui nii, et osa tegijaid pidi kuluma nomenklatuuri, olema võimude silmis "omad". Ning vahel tegema asju, mida nad sügavalt häbenesid. Kadunud Gustav Tõnspoeg öelnud kord, et ta ei taha õhtul peeglisse vaadat, vastik on, nii palju vastikuid asju on tulnud teha. See ei ole üldistus, nomenklatuuris oli küllalt neid, kes vastikuid asju tegi innuga. Kuid oli piisavalt neid, kes suutsid säilitada kultuuri järjepidevuse. Nii on mulle kristlikust eetikast sageli lähedasem konfutsianistlik eetika, kus põhiväärtus pole iseenda hinge puhtana hoidmine, vaid see, et olulised asjad saavad tehtud ja hoitud, et kollektiiv saab võimaluse piirides normaalselt funktsioneerida. Ning minu meelest on liiga väita, et NLiidus see oli täiesti võimatu. Meie nooruses oli küllalt ilusat ja helget, me ei mõelnud kogu aja sellele, et meid valitseb kuritegelik võõrvõim, et meil ei ole vabadust.

Mängida pioneerilaagrit... Pioneerlus oli sageli lihtsalt koomiline, naljakas. Laagrites elati üpris normaalset koolilaste elu, tehti koerust, tehti nalja. Punaräti ja fanfaari butafooriat ei võetud tõsiselt, selle üle naerdi siis ja naerdakse praegugi. Asi oleks hull, kui keegi mängiks Vorkuta või Kolõma orjalaagrit. Aga seda ilmselt ei tehta. Neid asju ei saa naljaks pöörata. Ma arvan, et pole midagi hullu selles, kui eesti noored jätavad naljaga hüvasti oma lähiminevikuga. Hullem oleks see, kui neist, nagu paljudest vanema põlvkonna inimestest, saaksid lähimineviku traumade vangid, kui eesti identiteedi aluseks saaksidki kollektiivsed, rituaalselt aina uuesti elustatavad ja tähistatavad traumad. Okupatsioon. Küüditamine. Venestamine. Mulle oli Iisraelis kosutav kogeda, et suur osa noori sääl elab tavalist noorte inimeste elu, et Holocausti kogemus pole siiski ainus ja peamine säälses juudi identiteedis.

Prof. Sutrop vastas mulle kärmelt ja nii ka mina temale. Sellega meie kirjavahetus ka lõppes.

Tere!

Aitäh kommentaari saatmise eest. Minu meelest võiks Te küll selle
avaldada, sest siis saaks tuua välja argumendid selliste seisukohtade
vastu.
Pean ütlema, et minu jaoks oli jälle üllatav ja isegi ehmatav Teie jutt.
Eriti mis puudutas seda, et "NLiidust oleks ehk võinud asja saada", jne.
"Tsaaririigis elati mõnes mõttes paremini" jne.
Ma ei ole praktiliselt üheski asjas Teiega nõus.
Ma räägin "sõjalisest okupatsioonist", mitte lihtsalt okupatsioonist.
See termin on Endel Lippmaa poolt soovitatud nõukogude ajast rääkimiseks
ja ma usun tema argumente. Termin "nõuka-aeg" on hellitav termin ja
ebaadekvaatne, sest jätab varju nõukogude impeeriumi kuritegelikkuse,
mis oli suunatud väikeste rahvaste hävitamisele.

Võitlus nõukogudeaja ihalusega ei ole kuidagi võrdsustatav võitlusega
"kodanlike igandite" vastu, sest esimesel juhul on tegemist võitlusega
teadmatuse, ignorantsuse ja süüdimatusega, mis seavad ohtu meie
iseseisvuse, teisel juhul aga ametliku ideoloogiaga, mis pidi õigustama
tervete inimgruppide ja kultuuride hävitamist.

Ei saa kahjuks praegu pikemalt vastata, pean loengusse minema.

Heade soovidega,
Margit Sutrop

Tere,

aitäh kärme vastuse eest. Imelik tõesti, kuidas asju nii erinevalt näeme. Mina ometi mäletan tõepoolest päris õudset aega 40ndate aastate lõpul ja 50ndate algul. Võibolla sellepärast tundub mulle NL areng nii suurena. 70ndate ja 80ndate aastate NL oli muidugi ebameeldiv riik, ja mul oli palju tegemist KGB ja teiste instantsidega, ent mulle ei tundunud nad peaaegu kunagi kohutavad. Pigem tüütud, totrad. Ja ikkagi tundub mulle, et eksime, kui jagame maailma mustadeks ja valgeteks, kui on valge Lääs ja must Kurjuse impeerium. Pole võimatu, et just Läänes toimub mingi pööre ja kurjus saab ülemvõimu näiteks USAs või mõnel Euroopa maal. Mis Läänesse puutub, siis mul ei ole erilist usku, et see tarbimisele, peaaegu et inimeste äraostmisele rajatud ühiskond saab kaua kesta. Ma ei tea, mis juhtub, kui tuleb ökokriis, kui tarbimisühiskond ei ole enam võimalik. Mind häirib Läänes ja muidugi ka siin Eestis aina süvenev pealiskaudsus, kultuuri muutumine kiirtoiduks, poliitika taandumine kemplemiseks loosungitega. Ühelt poolt aina keerulisem maailm, teiselt poolt selle aina pealiskaudsem mõistmine. Muide ka suhtumises sellessesamasse nõuka-aega -- sõjaline okupatsioon ei ole minu arvates kuidagi õigustatud termin. Vahel tundub, et nooremad inimesed, kes pole kõige hullemat läbi elanud, tahavad mulle vägisi selgeks teha, kui hirmus aeg oli minu noorus, tahavad mind otsekui ilma jätta suurest osast mu elust, mis kõigele vaatamata oli siiski ilus ja huvitav. Ehk on see peamine punkt, mis minus nii tugeva vastureaktsiooni tekitas.

Ilusat

Jaan KI.

Olen lühidalt avaldanud ka oma arvamust Pronkssõduri ümber toimuvast.

Kui jaksaks, kirjutaks lehte oma arvamise asjast, aga enam ei jaksa. Aga arvan, et Eestit on ootamas suuremad pahandused. Ja nagu ikka, on oma osa siin ka meie endi rumalusel. Mis paraku on inimlik ja millest pole vaba ükski rahvas ega mingid poliitikud. Aga need, kelle huvides on Eesti integreerimine suure idanaabri mõjusfääri, kasutavad seda rumalust muidugi ära. Nad on mõne koha pealt päris taibukad. Meie arusaam venelaste tulevikust, nende rollist Eestis on häbemata lihtsameelne. Kas arvame tõesti, et venelased võtavad kuulekalt omaks meie ideoloogia, et nende klassikuteks saavad Tammsaare ja Tuglas, et nemad näevad 1940. aasta ja 1944. aasta sündmusi täpselt nagu meie. Lühidalt, et nad saavad venekeelseteks või osalt venekeelseteks eestlasteks. Ei saa. Venelastel on oma maailmanägemine, oma ideoloogia. Mis meile sageli üldse ei meeldi, on meile haavavgi. Kuid seda ideoloogiat ei saa direktiividega, kooliprogrammidega, kodakondsuseksamitega kõrvaldada. Nagu ei saanud eestlaste oma ideoloogiat kõrvaldada kommunismiehitajaid ette valmistav nõukogude kool. Venelased on olnud tükk aega shokis, nagu Venemaagi. Nüüd näib shokk olevat möödumas, Venemaa on saanud omajagu mõjuvõimu rahvusvahelisel areenil ja ei kõhkle seda kasutamast lähi-välismaal. Usun küll, et Venemaa ei ole ühtne suur karu, vaid Vene juhtkonnaski on eri mõtteid ja eri suundi. Üks suund aga on selgelt imperialistlik ja selle esindajatel oleks hea meel, kui Eestis tõesti toimuks intsidente, kui tegelikkuses sünniks midagi, millest mõned netikommentaatorid unistavad: et kuskil pekstaks tiblasid. Siinkohal on paras meenutada, et meie armas liitlane USA on järginud põhimõtet, et temal on Ameerika kodanike kaitseks õigus sekkuda teistel maadel toimuvasse, saata kohale oma ekspeditsioonikorpus. Pronkssõdur on nüüd saanud kohaks, kus siinsed venelased, suur osa neist saab välja elada oma frustratsiooni, oma haavatud rahvuslikku alaväärsustunnet, mida varsti juba kakskümmend aastat kestnud iseseisvas Eestis ei ole suudetud kõrvaldada ja neutraliseerida. Asi ei parane, kui me järjekindlalt tuletame venelastele meelde, et tegelikult neil ikka polnud päriselt õigust siia tulla, et me oleme neile väga palju vastu tulnud, et nad peavad integreeruma, saama Eesti Vabariigi väärikateks kodanikeks jne. Peame endastmõistetavaks, et Eesti Vabariigis saab olla ainult üks ideoloogia, üks ajaloonägemus, üks poliitiline diskursus. Oleme täiesti abitud, kui osutub, et suurel hulgal siin elavatel inimestel on hoopis teised arusaamad ajaloost, rahvuslusest, poliitikast... Mis siis teha? Ilmselt oleks kõige targem tõepoolest loobuda keskendumisest ajaloole, okupeerimistele, annekteerimistele, represseerimistele, Sinimägedele, 1940ndale aastale ja muule. Olen ise pensionär, kuid minugi jaoks on suur osa sündmusi, mille ümber praegu käib sõnasõda, toimunud enne minu sündi või vähemalt enne täiskasvanuks saamist. Usun, et kiiresti kasvavat rahvuslikku vastasseisu aitaks leevendada ja pikemas perspektiivis kõrvaldada see, kui Eestis keskendutaks tulevikule, leitaks mõned "projektid", eesmärgid, mis on ühtviisi olulised ja huvitavad nii eestlastele kui venelastele. Ühtse natsiooni kujunemine siin on saanud tagasilöögi, aga ega see saagi võimalikuks enne kui mitme inimpõlve pärast. Shveitsi eeskuju võiks meid innustada, sealsed saksa- ja prantsuskeelsed kodanikud on Shveitsi patrioodid, tähendab, et ka suurrahva keele ja kultuuri kandjad võivad väikeriigis olla omad. Kuid see eeldab teatud tingimusi, ühiseid huvisid, ühiseid eesmärke, mille leidmiseks ja sõnastamiseks siin pole veel tehtud piisavalt pingutusi. Oleme kindlad, et meil on õigus ja et seda õigust peavad varem või hiljem kõik tunnustama. Aga mis siis, kui ei tunnusta? Eestis on ju juba vähem kui miljon eestlast. Ning teame, et õigus on asi, mille eest on alati vaja seista, vahel ka võidelda. Kuid üks miljon eestlast ei saa seista oma õiguse eest, eriti kui see õigus esitatakse konfliktselt, kui selles sisaldub varjatud nõue, et teised seda tunnustades loobuksid oma õigusest, kahetseksid oma minevikku, oma diskursust. Nii see ei lähe, teise poole õigus saab hoopis selgemad eneseõigustuse jooned ja võib leida senisest agressiivsema eneseväljenduse. Hoiatav eeskuju meile võib olla saksa diasporaa roll Saksa natsistliku välispoliitika kujunemisel. Sudeedisakslastel oli demokraatlikus Tshehhi riigis suuri õigusi, suur autonoomia, kuid siiski levis nende hulgas suursaksa-vaimustus ja nad mängisid olulist rolli Tshehhi alistamisel ja okupeerimisel Saksamaa poolt. Shveitsi sakslased aga ei avaldanud erilisi märke soovist ühineda suguvendadega Saksamaal. Pahandused aga tulevad, kardan, et maikuine tants Tõnismäel on alles pahanduste algus. Ning paraku ma ei näe mingeid selgeid märke sellest, et meie poliitikud ja isegi üldsus suudaks ette võtta midagi radikaalset selle pahanduse analüüsimiseks ja radikaalseteks sammudeks selle põhjuste kõrvaldamisel.

Lisada tahaks, eriti pärast homode korraldatud meeleavalduse ründamist mingite skinheadide poolt, et on üsna hull lugu, kui eesti rahvuslus omandab skinheadlikke jooni. Skinheadlus on midagi väga internatsionalistlikku nagu bolshevismgi. Kui tänavakaklus on rahvuslikkuse eneseteostuse vorm, siis hoidku taevas meid sellise rahvusluse eest.