ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN




Kevad kahel rannikul



---


Kui saaks rännata ainult ajas, teeksin kindlasti seda. Ruumis rändamine mulle ei meeldi, vähemalt mitte tänapäevasel moel; mulle ei meeldi liinilennukid, lennujaamad ja hotellid. Aga ajas ei saa rännata, rändamata ka ruumis. Vahel päris kaugele, näiteks Ameerikasse. Ameerikaga on minul nagu paljudel keerulised, ambivalentsed vahekorrad. Ma ei kujuta ette, et selle maa vastu saaks tunda niisugust armastust nagu tunneb eestlane Eesti, lätlane Läti või juut Iisraeli vastu. Ameerika on maa, kuhu ei mindud enamasti sellepärast, et taheti minna nimelt Ameerikasse, vaid sellepärast, et oli vaja kodumaalt ära minna ja Ameerika oli koht, sageli ainuke koht, kuhu minna sai. Nii mindi ja jäädi ja jääjatel sündisid Ameerikas juba lapsed ja lastel omakorda lapsed. Oli aeg, kui minagi mõtlesin, et tahaksin siit maalt ära minna, võibolla ka Ameerikasse. See tahtmine tuli, kui sain kokku mõnede inimestega, kes olid lahkumas, kes Iisraeli, kes mujale. Siis oli hetketi tunne nagu rändlinnul puuris, keda haarab rahutus, kui ta kuuleb öösi lõunasse lendavate sugulaste hääli.


---

Mul on raske taluda kuiva kliimat, ka Eestis tunnen end põuaga väga halvasti. Vihmane suvi võib olla tüütu, aga hingata on rõske ilmaga parem. Minusugune inimene ei ole loodud Mongoolia, Egiptuse või California jaoks. Pigem Iirimaa, Briti Columbia või Norra jaoks, kus taevas on rohkem pilves kui selge. Jah, ka selget põuataevast on mul raske kaua taluda, kõige paremini tunnen end pilvealuse ilmaga, kui puhub mahe niiske tuul, mis toob kaasa sooja õhku kuskil kaugelt merelt. Mulle meeldivad ka Briti Columbia ja Washingtoni metsad elupuude, tsuugade ja tuglastega (Pseudotsuga, Douglasia), need puud tunduvad oma pehmete okastega nii pehmed ja sõbralikud. Tahaksin kord elus käia kaugemal põhjas, Alaska edelarannikul või Kuninganna Charlotte saartel, mida õigupoolest peaks kutsuma nii, nagu sealsed põliselanikud haidad - Haida Gwai. Seal leidub veel tükati tõelist põhjamaist vihmametsa, kus puudelt ripuvad pikad samblikuhabemed ja maad katab paks märg sammal. Ma tahaksin seesugust põlismetsa näha, enne kui metsakompaniid talle lõpu peale teevad, enne kui puudest saab puit ja paber. See mõjuks ehk mulle maagiliselt, muudaks midagi minu aja- ja elutunnetuses. Usun, et märjas samblas ei liigu aeg nii, nagu mujal, linnas või maal: kadunud aeg jääb kuidagiviisi pidama samblasse ja samblikuhabemetesse puutüvedel. Seal võiks ehk kohata mõnd hetke, mõnd raasukest oma lapsepõlvest.

Jah, tegelikult lähengi ajarännakule, kaotatud aega otsima. Nagu Marcel Proust. Proust oli ema poolt juut. Kas ta oli emalt, Weilidest pärind oma minevikuarmastuse, oma aja-meelsuse, mis on juutidele olnud nii iseloomulik. Aga teatud mõttes on selline mineviku-orientatsioon iseloomulik kõigile arhailistele rahvastele, kes püüavad elada nii nagu elati muiste, jälgida õpetusi ja tabusid, mis nende esivanemad kunagi said mõne jumala, vaimu või imeeluka käest. Judaismi keerulises arhailises tabusüsteemis on midagi haaravat. Nagu ka juutide soovimatuses seda ürgset tabusüsteemi uuema vastu vahetada.


---

Nii ei ole ma avangardist ega futurist, vähemalt kõiges mis puutub elusse, olgu küsimuses isegi kassi, kimalase või hobuse elu. Siin olen konservatiiv, alalhoidlik ja eluhoidlik. Ma ei usu, et kunstile tohib ohverdada kellegi teise elu. Kuigi usun, et inimese elu on tema enda oma ja kui ta tahab selle kunstiliselt lõpetada, võib ta koorida end alasti, võtta kätte seebitüki ja minna gaasikambrisse. Kuid ma ei usu, et ka kunstiline, hästi lavastatud vabasurm oleks väärt enamat kui elu. Ma ei usu, et sirgjooned või Eukleidese geomeetria oleksid paremad kui kõverjooned ja Minkowski geomeetria. Nii ei saa ma paraku uskuda ka seda, et lennuki all avanev ristkülikuid ja korrapäraseid ringe täis laotud inimmaastik oleks parem kui loodusmaastik, kus niisugust primitiivgeomeetriat ei ole. Jah, ma olen kindlasti passeist. Mul on sügav kahtlus selles, kas puu otsast allatulek oli tark tegu. Jah, tean, et omal ajal vaidlesid ka õpetatud rabid selle üle, kas inimesel oleks parem olemas või olemata olla. Hilleli koolkond leidis, et olemas olla on parem, ·ammai koolkond leidis vastupidi. Jumal olevat inglitelt küsind, kas tasub inimest luua, aga kui inglid pärast pikki vaidlusi viimaks jõudsid seisukohale, et ei tasu ja seda ka Jumalale teatasid, ütles too, et hilja juba, mis tehtud, see tehtud.


---

Keegi prantsuse kirjanik on kuskil öelnud, et kõik ameeriklased on indiaanlased. Selles naljakas väites on mingi tõetera. On ju ameeriklaste kristluses tugev annus ”amanismi ja on ka nende nomadismis midagi põlisasukatelt päritut. Ameerika on ka maa, kus võib ootamatult leida mägedes või metsas kellegi maja, mis ei ole tingimata palkonn või vigvam, vaid võib olla midagi täiesti moodsat, plastikmaja, mille töömehed panevad kokku paari päevaga. Üks niisugune maja sõitis meile kord vastu: teda veeti kahe osana suurtel treileritel, millel oli hoiatussilt: OVERSIZE CARGO. Nii on tänapäeva Ameerika majad midagi maja ja vigvami või tipi vahepealset. Ka Ameerika kivimajadest on Hannah Arendt ühes intervjuus öelnud, et need on otsekui kivistunud nomaaditelgid. Nende majade asukad aga rändavad, olgu siis majaga või ilma, pidevalt paigast paika, otsidest paremaid töökohti või elamistingimusi. Tom väitis, et USAs vahetab aastas elukohta 20% riigi kõigist elanikest. Kujutan ette, et umbes nii elasid omal ajal preeria- ja metsaindiaanlased, kes ei olnud seotud põldude ja aedadega, vaid liikusid sinna, kus olid paremad jahimaad ja kalaveed. On huvitav, kuidas omaaegne agraarühiskond on nüüd postindustriaalsel ajastul muutumas sarnaseks muistsele küttide, kalurite ja korilaste ühiskonnale. Ka ameeriklaste teaduse ja tehnika hybris¹es on midagi, mis oma dionüüslikkuses meenutab pigem apatside või dakotade riskivalmidust ja seikluskirge kui Euroopa talupoja ettevaatliku pikaldast meelt.

Huvitav on ka, et Ühendriikide eliidil on indiaanlastega olnud tihedamad kontaktid ja indiaani kultuurid on neid rohkem mõjutanud kui keskmist ameeriklast. Ühendriikide föderatsiooni loojad olevat pidand silmas irokiide hõimuliitu. Ameerika rahvuskangelased on - olgu nad siis punanahad või kahvatunäod - üksildased võitlejad, kes astuvad võimsate organisatsioonide - maffia, FBI, CIA, KGB vastu ja võidavad. Lone ranger, Rambo, Batman ja Superman on tegelikult suurte indiaani sõdalaste taaskehastused, kes üksi või salgakesi astusid vastu valgete vägedele ja vahel neid ka võitsid. Tänapäeva ökoloogilise, rohelise liikumise ideoloogia on pärit USAst ja tema aluseks on noorte valgete aktivistide arusaam indiaanlaste vahekorrast loodusega. Roheline liikumine taaselustas kakssada aastat tagasi populaarse kujutelma Põhja-Ameerika indiaanlaste õilsast metslusest, mõeldes talle juurde meie ökoloogilise mõtlemisega sobivaid jooni.

---

On tehtud lihtsaid ja elegantseid rehkendusi, mis saaks, kui muu maailm võtaks omaks Ameerika priiskava elustiili, mille juurde kuulub oma maja, omad autod (igas peres mitu) ja hulk kodumasinaid. Kui Hiinas oleks autode ja inimeste suhtarv sama, mis Ühendriikides, ei jätkuks nende kütuseks praegusest maailma õlitoodangust. Vaja oleks päevas umbes 10 miljonit tonni, 1996. aastal oli maailma kogu õlitoodang vaid umbes 80% sellest. Kui hiinlased sööksid samapalju loomaliha kui ameeriklased, kuluks neil loomasöödaks terve USA aastatoodanguga võrdne kogus teravilja. Moraal on selge: ameeriklaste elulaad ei sobi hiinlastele, ei sobi ilmselt ka aafriklastele, indialastele ega ladina-ameeriklastele. Ja ometi püsib ameerika elulaad endiselt suure eeskujuna meile kõigile, Oscari preemia jagamine on meilegi kultuurisündmus ja president Clintoni armulugudele elab eestikeelne ajakirjandus kaasa nagu Ameerika omagi.

Usun, et maailm vajaks mingit muud eeskuju Ameerika asemel. Looduskaitsjad peaksid sellele mõtlema, tuleks otsida ühiskond, kus ei elata nii pillavalt, kus elu kvaliteet ja keskkonna kvaliteet on rahuldavalt tasemel ja neid on sellisena võimalik ka hoida ettenähtavas tulevikus. Sellist ühiskonda vaevalt praegu kuskilt leida on, tema võiks aga välja mõelda ja välja arvutada, luua temast järgmise sajandi suure utoopia, mille järgi inimesed oma elu püüaksid korraldada.

Meie aja utoopia on Ameerika. Nii on meie aja üks põhiküsimusi, kas Ameerika suudab oma elulaadi muuta, elada tagasihoidlikumalt ja säästvamalt. Ehk piltlikumalt öeldes, kas Ameerika saab oma pidurid tööle enne kui tema ja tema järel tema matkijad ja tema võistlejad sõidavad kraavi.

---

Rohelised seisavad maailma mitmekesisuse eest. Mis tähendab, et nad ei saand olla ei Nõukogude Liidu ega liberaalse Läänega mestis. Ei saand toetada maailma ökoloogilist ja kultuurilist sovetiseerumist, toimugu see mistahes sildi all. Nõukogude Liidus käivitas sovetiseerumist peamiselt ideoloogia, Läänes majandusliku tõhususe, konkurentsi karmid nõuded. Praegune areng näitab, et kuigi väike võib olla kaunis, valitsevad maailma suured, kes muutuvad aina suuremaks ja rikkamaks. Ameerika majandusteadlasest teisitimõtleja David Korten väidab, et kui fusioonid, firmade liitumised jätkuvad senises tempos, on kümne aasta pärast ühe kontserni käes kontroll kõigi suuremate firmade üle terves maailmas. See tähendab ka toodangunomenklatuuri kahanemist, paljude markide kadumist turult, ent ka paljude põllukultuuride, õunasortide, looma- ja taimeliikide kadumist. Jäävad vaid need, mida on mugav ja odav kasvatada. Seda globaliseerumisega kaasas käivat neosovetiseerumist näeme kasvõi oma poodide riiulitel, kus on saadaval vaid paar sorti Euroopa ja Ameerika õunu. Kuigi üksnes raamatus 'Aiandus väikeaedades' on kirjeldatud kahtkümmet seitset õunasorti, mida soovitatakse kasvatada Eestis. Pilt on veel tõsisem lõunamaadel, kus kultuurtaimede mitmekesisus on viimaste aastakümnetega drastiliselt vähenenud. Kui akadeemik Vavilov käis ekspeditsioonil Afganistanis, kasvatati seal peaaegu igas külas oma nisu- ja odrasorte. Nüüd on need põlised sordid hääbumas uute ja saagikamate ees, mis on aretatud kuskil kaugel keskustes ja mõnikord ka patenteeritud mõne biotehnoloogiafirma poolt. Uued sordid nõuavad teistsugust agrotehnikat, rohkem väetisi ja tõrjevahendeid ning aitavad seega väikepõllumehi kõrvale tõrjuda. Koos traditsiooniliste kultuuridega kaob ka traditsiooniline talupoeg. Kuhu ta kaob? Temast võib saada palgatööline, moonakas mõnes uuslatifundiumis või uuskolhoosis. Või siis müüb ta oma maalapikese ja rändab linna, enamasti agulisse. Tihtipeale tähendab see lihtsalt seda, et ta on muutunud ülearuseks inimeseks, tarbetuks mutrikeseks globaalses majandusmasinavärgis, mis toimib aina tõhusamalt ja saab läbi ikka vähema arvu inimestega.

Arvame, et kahekümnendal sajandil on maailm ja inimesed saand rikkamaks. Tegelikult on vastupidi: selle sajandiga oleme jäänd vaesemaks. Maad, puhast vett ja puhast õhku jääb igale inimesele ikka vähem ja meie ühine pärandus - Maa genofond kahaneb kiiresti. Kaovad liigid, alamliigid, sordid, ökosüsteemid. Selle asemele tuleb aina uusi inimesi, kellele ikka vähem leitakse rakendust, ülearuseid inimesi.

---

Koos kristluse ja teiste religioonide tagasitulekuga selle aastasaja lõpul on ellu ärganud ka vana usk, olgugi et uuel kujul - taara usu, maausu või metsausuna. Eriti populaarseks ta kindlasti ei saa (aga mine sa tea), kuid oma roll tal Eestis on nüüd ja tulevikus. Ta suudab rahuldada paljude hinges elavat lähedusetunnet metsapuude, kivide ja vetega. Hinges on paljud eestlased maa- ja metsausku, olgu nende ametlik usutunnistus milline tahes. Hinges on paljud eestlased natuke pärismaalased, indiaanlased, olgu nende rahvuskangelane pealegi Kentuki Lõvi, kes üksinda võitles kaheteistkümne punanaha vastu. Hinges ei ole paljud eestlased keskmised eurooplased - Standard Average European - kuigi meie president jagab võõramaalastele ordenit nimega Maarjamaa rist. Kas maajumalad, keda ta selkombel on teotanud, saavad talle andeks anda, ma ei tea. Mina ei saa seda kunagi unustada ja see teeb mulle alati haiget. Kas rahvad, kes ise on valmis tapma pärismaalase, indiaanlase endas, on väärt edasi elama?

Kardan, et eestlased saavad sellise enesesalgamise ja enese-unustamisega lähema sugupõlve jooksul hakkama.

---

Eesti rahvuskultuur viimase pooleteistsaja aasta jooksul kujundatud euroopalikku massikultuuri sobivaks. Eesti on kunstiline isetegevus. Isetegevuse tuum on matkimine ja võistlemine - isetegevuse ülevaatused. Eesti kultuurist on välja heidetud see, mis isetegevuslastele ei sobi ja temasse on loodud uut, et täita lünki, seda, mis euroopaliku kultuurigrammatika seisukohalt paistab lünkadena.

Asja illustreerib eesti keele kujundamine 'euroopalikuks kultuurkeeleks', millega tegeldakse veel praegugi. Eesti keeles oli üpris eba-euroopalikke nähtusi, nagu rikas onomatopoeetika ja puudusid mõned vormid, mis on euroopa keeltes tavalised, näiteks omadussõna ülivõrde vorm. Eesti kirjakeeles on onomatopoeetika taandunud, seda ei kasutata sõnatuletuses, see-eest on kunstlikult loodud superlatiivi vorm (ilusaim, kauneim jne.). Keelt on paljude isetegevuslaste jõududega sepistatud selliseks, et temasse saaks tõlkida euroopalikku terminoloogiat, mis tähendab, et kõik olulisem mõte on pärit sealt, on tõlgitud eesti keelde. Alternatiiv oleks luua eesti keele alusel midagi mitte-euroopalikku, näiteks eesti filosoofia, mis oleks keelega umbes sama intiimses vahekorras kui Heideggeri filosoofia on saksa keelega. Seda ei ole aga senini tehtud.

Nii on eesti keel ja kultuur eesti rahvuse tekkega kaotanud oma sügavama omapära, meie nation-building viis lõpule selle, millega alustasid seitsesada aastat tagasi misjonärid ja rüütlid. Eks olnud ka pühade puude maharaiumine selline euroopaliku standardiseerimise akt: tsiviliseeritud inimene ei kummarda ju puude all, vaid kirikus.

Inimese olemasolu õigustus on tema olemasolu ise. Kultuuriga on asi keerulisem. Kellelgi ei ole õigust kultuuri hävitada, nagu seda on tehtud ja tehakse tänini. Kas on aga põhjust kujundada üht mittestandartset, mitteeuroopalikku kultuuri standartseks ja väita edasi, et see on eesti kultuur, et kroonulik-kunstlik kirjakeel on eesti keel ja nimetada seda emakeeleks? Mulle tundub, et selline standardiseeritud kultuur kuulub massikultuuri ja isetegevuse valdkonda ja sellisena on tal üsna piiratud väärtus, kihelkondlik Eesti kultuur annab maailmale palju vähem kui mõne assimileerumata Amasoonia või Aafrika hõimu oma. Eesti kordab läänemaailma metropolides loodut oma provintslikul viisil. Oma mõte on muidugi ka kunstilisel isetegevusel, küla pasunakooridel, laulukooridel ja laulupidudel. Kas aga seda tasub võtta nii tõsiselt?

---

Eesti keele traagika on selles, et keeleuuendus ja keelekorraldus on temast teind surnud keele. Kuigi elav keel, kõnekeel on olemas, aga allasurutuna ja ametliku kirjakeele poolt nõrgestatuna. Eestlasele on koolis ja massimeedias selgeks tehtud, et ta ei oska oma keelt. Sellepärast ta ei julge seda avalikult kasutada ja püüab kasutada kirjakeelt, mis ei ole võimalik. Kirjakeele asemel valitseb avalikku kõnet mingi vaene, arg ja jäik basic Estonian, mida ma omal ajal nimetasin estoranto keeleks. See on pooleldi kunstlik, pooleldi surnud keel, mis tuleb ära õppida ja mida tuleb kasutada reeglite järgi nagu võõrkeelt. Kuigi teda nimetatakse emakeeleks, ei ole see keel kellegi emakeel, on üks võõras keel, mis on eestlastele peale sunnitud nagu palju muid asju. Soome ja vene keel on palju elavamad. Eestlane on vist omaks võtnud arusaama, et kõik väärtuslik ja korralik peabki olema kunstlik ja vägivaldne, et elav ja loomulik on midagi labast ja alaväärtuslikku. Kui rahva keel ei ole elus, kuidas saab siis elus olla rahvas ise?

---

Pole ime, et me suhtume Ameerikasse ambivalentselt nagu laadassegi. Laadas pole ju iseendast midagi halba, halb on see, kui meid sunnitakse või meelitatakse elama laadaplatsil, laadal ja laadale, kui laadalkäimisest saab elu sisu, eesmärk ja mõte.

Sellist laadastumist nimetataksegi tavaliselt amerikaniseerumiseks ja see on suur mure ja probleem eurooplastele, aasialastele ja tegelikult ka paljudele ameeriklastele endale. Esialgu aga liigub protsess omarada ja midagi tõhusat kaitset tema vastu ei ole leitud. Nõukogude blokk, kes püüdis end USA mõjude vastu kaitsta, kukkus kokku ja on nüüd amerikaniseerumas kiiremini kui Lääne-Euroopa. Kommunistlikus Hiinas kohtab igal sammul Ameerika kaupu, Hiina turumajandus orienteerub selgelt Ameerika eeskujudele, kuigi jänkide mõju püütakse pidurdada, näiteks ei lasta sisse misjonäre. Kõige Ameerika-vastasema hoiaku on võtnud mõned islami maad, ennekõike Iraan ja Afganistan, ei ole aga selge, kuivõrd selle hoiaku taga on rahvas, kuivõrd klerikaalid ja usufanaatikud. Kommunismimaade kogemusele mõeldes kaldun arvama, et islami totalitarism variseb kord niisama kokku kui kommunistlik totalitarism või transformeerub süsteemiks, kus turu- ja laadamajandusele on antud väärikas koht. Revolutsioon või evolutsioon viib kõige Ameerika-vastasemad ühiskonnad Ameerika suunas nagu ta on viinud Ida-Euroopa, Vietnami ja mõneti ka Hiina.

---

Vahel tundub, et see ongi nii, et utoopiline optimism, mis Euroopas on asendund fatalistliku allaheitlikkusega turujõududele, on USAs veel alles. Ameeriklased julgevad ka tõsta mässu nendesamade turujõudude vastu. Olgu või nii, nagu teispool piiri Kanadas elava eestlase Kalle Lasna eestvõttel sündinud adbusterite antireklaamiliikumine või nii, nagu Richard Stallmani ja teiste vaba tarkvara - free software - liikumine. Tänu nendele on olemas alternatiiv kommertstarkvarale, Linux, Emacs ja palju muud. Võibolla on selles eos järgmine suur vastupanuliikumine totalitaarseks süsteemiks pürgivale kapitalismile pärast töölisliikumist, pärast sotsialismi.

---

See viib mõtte taas kõigile siinsetele pärismaalastele, kellest on igale poole midagi jäänd, keda ennast aga harva näeb ja kohtab. Ohios, kus nädalapäevad olin, leiavad farmerid vahetevahel põldu kündes maa seest kivist nooleotsi. Siin pargis on alles uhmrikivi, milles tõrusid tambiti. Paljud kohad kannavad vanu põliselanike pandud nimesid - Massachusets, Chicago, Iowa, Minnesota ... Indiaanlased ise on kadunud - Ohios neid samahästi kui ei ole, Californias on väga vähe. Kuid asjade, nooleotste, uhmrikivide, kohanimede kõrval on siin ometi veel midagi, mida võiks nimetada nähtamatuks kohalolekuks. Kui me ei taha uskuda, et kadund punanahkade hinged-vaimud viibivad siin maastikus, võime uskuda, et nad elavad mingil kombel ameeriklastes enestes, et maalt pagendatud pärismaalane on asund elama rahva kollektiivsesse alateadvusse. Gary Snyder kirjutab: "Ameerika indiaanlane on kättemaksu ihkav vaim, mis luurab häiritud ameerika teadvuse taga."

Ma arvan, sellest kirjutasin juba eespool, et selline indiaanlase vaim kummitab meid kõiki, meis kõigis on oma indiaanlane, metslane, pagan või kuidas teda iganes nimetada. Küsimus on, kas ja kuidas me tema kohalolekut, tema unseen presence'it vastu võtame, kas otsime temaga lepitust või püüame teda hävitada, minema kihutada või unustada. Ma arvan, et reaalne on ainult leppimine, lahti me oma indiaani-kummitusest ei saa. Kuid ei eurooplased ega ameeriklased ole veel leidnud häid võimalusi oma teadvuse tagamaadel kummitava pärismaalasega mõistmist ja lepitust leida. Hiina kultuur meeldib mulle just sellepärast, et seal on välja kujunenud kultuurimehhanismid, mis aitavad inimesel oma metsapoolset mina, oma sisemist kummitust leida ja isiksusse integreerida. Neid mehhanisme tunneme üldnimega taoism ja Laozi tekstis on selle kohta peaaegu programmiline kuulutus, mis tõlkes võiks kõlada "Ma olen metslane ja barbar". Selline hoiak on vajalik vastukaal rafineeritud konfutsiaanlikule käitumiskultuurile, on kultuuri desotsialiseeriv pool. Vahest selline sotsialiseeriva ja desotsialiseeriva alge vaheline tasakaal ongi aidand hiina kultuuril nii kaua püsida ja pärast suuri katastroofilisi vapustusi jälle tõusta ja taastuda. Kas ka nüüd, pärast kodusõda, kristlaste misjonitööd, maoismi ja kapitalismi laastamisi? Ei julge enam loota. Aga ehk siiski... Omal ajal ootasin kommunismi kokkuvarisemist. Nüüd ootan kapitalismi kokkuvarisemist, mis tundub sama võimatu.

---

Usk on nagu armastus, ma isegi ütleksin, et usk on seesama, mis armastus. See tähendab, et inimest saab samavähe uskuma kui armastama panna. Ameerikas tekkis vist ja jõudis juriidilisse praktikasse seksuaalse ahistamise mõiste. Seksuaalne ahistamine tähendab seksuaalse vastutuleku väljapressimist teiselt inimeselt. Religioosne ahistamine on usulise vastutuleku või usu väljapressimine teiselt inimeselt. Nagu teevad mõned mormoonid või J... tunnistajad, kes käivad kahekesi meie uste taga ja soovivad ³rääkida Jumalast² vms.

Selle aja sees, kui olin Los Angeleses, käisid Jaani ja Madli ukse taga kahed usulised ahistajad. Irvine kampuses näen kuulutusi: keegi biokeemik peab loengut Darwini suurest eksitusest. Siltide juures on laud, millelt võib leida kreatsionistlikke, evolutsionismivastaseid bro”üürikesi ja lehti. Ühelt võib lugeda, et elualgmed tunnistavat teadlikust disainist. Minu meelest on see naiivne: otsustada teadliku ja mitteteadliku üle meie piiratud inimteadvuse järgi. Teha Jumal oma näo, oma kujutluse järgi. Mulle tundub, et sõnum, mis läänemaailmas algab Moosesest, on, et Jumal ei saa olla mingi märgi tähendus, Jumalat ei saa nimetada, kirjeldada ja ka mitte näha: kes teda näeb, peab surema. Aga mina ei lähe koputama jehovistide, mormoonide või nelipühilaste ustele ja neile seda seletama. Oh, kui nad ainult loeksid suuri kristlikke müstikuid - Eckhartit, Angelus Silesiust, San Juan de la Cruzi ... ja nende üle mõtleksid, siis nad ehk ei kipuks nii väga rääkima Jumalast.

---

Vahel mõtlen, kas ei pea mu lapselapsed või lapselapselapsed elama hirmus uue inkvisitsiooni ees, nagu meie elasime hirmus enkavedeede ja gestaapode ees. Iraanis ja Afganistanis on moraalipolitsei olemas: ta jälgib, et meestel oleksid piisavalt pikad habemed ja naised korralikult looritatud, et ei loetaks-vaadataks islamiga sobimatut materjali ega pruugitaks alkoholi.

Äärmuslased, olgu nad kristlased, muslimid, juudid, ateistid või marurahvuslased, on sarnased. Eriti sarnased on üksteisele need, kes jutlustavad, kui eriline on nende rahvus, usk või uskmatus. Niisama, nagu need, kes räägivad aina sellest, kui palju head nende rahvus, usk või uskmatus on teind, ei ole ise eriliste heategudega silma paistnud. Neil pole selleks kas tahtmist või aega, see kulub oma tõe kiitmisele ja kuulutamisele.

Eesti Vabariigi aastapäeva olen Californias ega mõtle riigile, millest ma enam ei tea, kas ta on rohkem minu riik kui ENSV või ei. Ma ei tea, kui palju on Eestis neid, kes tunnevad, et on. Võibolla Eesti (või Maarjamaa?) president Meri.

---

Kristlikud allikad ei puudu ka Hitleril, need pärinevad aga kristluse pimedamast poolest, Uue Testamendi antisemitismist. Hitler ütleb juutide kohta:

... tema elu on ainult siit ilmast ja tema vaim on sisimas niisama võõras tõelisele kristlusele kui oli tema loomus kaks tuhat aastat tagasi uue õpetuse suurele rajajale. Loomulikult ei teinud viimane saladust oma suhtumisest juudi rahvasse ja, kui vaja, kasutas isegi piitsa, et ajada Issanda templist seda inimkonna vaenlast, kes ka tol ajal nagu alati nägi religioonis vaid oma äri-elu abivahendit.

Niisiis oli Hitleri meelest juut Jeesus esimese pogrommi korraldaja ajaloos! Ja Hitler on selles tema truu järgija, kes tahab viia loogilise lõpuni tema õpetust, nii nagu tema ja vene mustasajalised seda tõlgendavad. Hitleri meelest tuleb kasutada juhust ja korraldada suur lõpp-pogromm, mis teeks ühekorraga lõpu tervele juutidest reetlike rahvamürgitajate vennaskonnale ... pööramata vähimatki tähelepanu kisale ja kaebustele, mis võivad tõusta - - - Kui paremad mehed surevad rindel, on kõige vähem, mida saame teha, hävitada kahjurid.

Siingi ei saa ta jätta pöördumata Jumala poole, seletades, et tatoimib kooskõlas Kõigevägevama Looja tahtega: kaitstes ennast Juudi vastu, võitlen ma Issanda töö eest.

Paneme tähele: Hitler räägib Juudist ainsuses, juut on koondmõiste, on korraga üks ja palju. Sellisel erandlikul mõistekasutusel on üksainus ja väga selge paralleel: mõiste "Kurat". Ka Kurat on korraga üks ja leegion. Kurat ei saa ega taha teha midagi head, nagu Juutki, ainus võimalik viis Kuradiga suhelda on tema vastu võidelda, püüda teda hävitada. Kurat on lõpmata kaval ja valelik. Nii ka Juut Hitleri meelest. Tutvumine marksismiga "õpetas mind aru saama juudi rahva keelest, kes räägib selleks, et peita või vähemalt looritada oma mõtteid; nende tegelik eesmärk ei ole kirjas ridades, vaid kätkeb hästi peidetuna nende vahel."

Nii tõugatakse Juut välja inimkonnast, inimlikust suhtlemisest kui absoluutse kurjuse, valelikkuse ja reetlikkuse kehastus. Natslikus mütoloogias on Juut Ahrimani ja Saatana otsene järglane või vaste. Ja nagu parsid pidid tapma Ahrimani loomi - madusid, hunte ja skorpione, pidi aarialane hävitama juute. Hitler ja teised natsi-ideoloogid nägid endas veel üht jumalarahvast, äravalituid Jumala sõjamehi (Gott mit uns), kes peavad võitlema uue ilmakorra, uue maailma eest Jumala vaenlaste vastu. Paralleele on kristluse ajaloos ohtralt alates kõige varasematest aegadest ja lõpetades näiteks praeguste äärmuslastega USAs, kes koguvad sõjariistu viimaseks võitluseks Jumala ja valge rassi eest ... Varasematest aegadest tuleb meelde Münsteri kommuun, kus anabaptistid, nagu paljud sektandid enne ja pärast neid, uskusid, et nemad on tõeline Iisrael, kes peab jätkama tunase Iisraeli võitlust paganate ja teiste tõelise Jumala vaenlaste vastu. Seesugune ``tõeline Iisrael'' olid enda teadmata ja tahtmata ka punane Venemaa ja natslik Saksamaa. Jah, mõlemad äärmusliikumised kuuluvad kindlalt Euroopa ajalukku ning kultuurilukku. Nagu kuulub sinna ka püüd bolsevikke või teisi pahandusetegijaid lugeda asiaatideks või muidu meile võõraks elemendiks, Ahrimani teenriteks.

---

Juudi määratlemisega puutun Yale¹is kokku paar korda. Kui katedraal-raamatukogust välja astun, seisab trepil musta mütsi ja musta habemega noormees, korjanduskarp käes, astub minu juurde ja küsib, kas ma olen juut. Ma vastan, et ei tea. Tema on Lubavitchi hassiid. Kuna on parajasti purim - juutide nalja- ja lustipidu, on temagi juba jõudnud oma juuksed, niipalju kui neid murumütsi alt välja ulatab, hõbedaseks ja siniseks värvida. Traditsiooni järgi tuleb juudil purimi ajal end nii purju juua, et ta ei suuda enam vahet teha, kas hüütakse "Elagu Mordechai" või "Maha Haman". Minu vestluskaaslane on aga kaine ja natuke kohmetu, ta räägib, et kavatseb õppida rabiks. Õnn talle kaasa.

---

Kes on ikkagi juut, kas see, kui sul on juudi esivanemad, loeb või ei? Vastus oli selge: seaduse, halacha järgi on juut see ja ainult see inimene, kelle ema on juut. Isa ja esiisad ei loe. Nii on muidugi ortodoksne, sealhulgas ka Iisraeli riigis ametlikult kehtiv seisukoht. Väljaspool seda võib juudiks lugeda muidugi keda tahes, ka Jaan Kaplinskit või Andrei Sinjavskit, kes võttis omale pseudonüümiks Abram Terts. Et sind ametlikult juudiks loetaks, tuleb läbi teha mitmed protseduurid, sealhulgas ümberlõikamine. Selline range juudi definitsioon tekitab muidugi naljakaid ja mõnikord ka kurbi olukordi. Iisraeli esimese peaministri, riigi ühe rajaja David Ben-Gurioni lapselapsed ei ole ametlikult juudid, kuna tema minia ei olnud juut. Seevastu on Nikita Hrustsovi lapselapsed juudid.

Mind huvitab, kas juut võib näiteks Buddhat tervitada. Arutame asja ja leiame, et võib, kui sõpra, mitte kui jumalat. Selline lahendus võiks sobida ka buddhistile. Ju siis ei ole juudil ka raskusi tervitada ka puid, linde ja loomi nagu sõpru, vendi, õdesid.

Rabi Jim mõtiskleb galuth'ist, maapaost, mis juutluses on nii konkreetne kui sümboolne. Maapagu on meie kõigi saatus, mida vahel selgusehetkel ka selgelt mõistame.

Kes on püüdnud kokku liimida purunenud vaasi, teab, kui raske on kildusid täpselt kokku sobitada, ikka jääb parandatud astjasse mõni pragu ja nihestus. Nii on selle maailmaga, kui meelde tuletada Luria kabalistlikku metafoori astjate purunemisest, mis pidid hoidma-peegeldama jumalikku valgust. Nüüd on maailmas kõik natuke viltu ja valesti, miski ei lähe päriselt korda, kõiges on vigu, häireid, määramatust. Ma ei tea, kas on mõni traditsioonilise juudi hariduse saand füüsik ja filosoof püüdnud kokku viia Luria õpetust Bohri, Schrödingeri ja teiste õpetusega määramatusest. Muide olid ka Bohr ja Schrödinger rangete halacha määratluste järgi juudid. Seda oli ka Einstein, kes elu lõpuni ei tahtnud omaks võtta määramatusprintsiipi. Temale vist tundus maailm korrapärasem ja harmoonilisem.

---

Algemeine journal' i ingliskeelses lisas ülistab keegi rabi Ameerikat, kus juutidel on hea elada ja teeb järelduse, et riigil, kus võetakse vastu juudid, läheb hästi, ta saab rikkaks ja vägevaks. Võibolla on tal õigus. Kuid Ameerika ei ole esimene riik, kus juutidele algul vastu tuldi ja nende võimeid ja teeneid kasutati, hiljem aga, kui nad olid oma töö teinud ja liiga rikkaks ja mõjukaks saadi, hakati nende õigusi piirama ja neid välja ning kõrvale tõrjuma. Nii oli keskajal mitmel pool Euroopas, hiljem, alates XV sajandist Poolas. Juutide abi kasutasid riigijuhid ka hiljem. Juudi pankurid aitasid Bismarckil leida vajalikku kapitali Saksa tööstuse moderniseerimiseks, hiljem tegid nad sedasama Itaalias. Kuidas Saksa ja Itaalia liidrid neile hiljem tänuvõlga tasusid, on hästi teada. Loomulik, et juutide kindlustunnet selline tõusude ja languste vaheldamine pole tõstnud. Edu ja õnn sünnitab neis hirmu, et sellele võivad järgneda uued hädad ja tagakiusamised. Seda hirmu on ehk Ameerikas vähem kui mujal, ent tundmata pole ta sealgi.

---

Kõndisin seal kolmekümnendatel tänavatel pilvelõhkujate vahel saabuvas hämarikus veel natuke ringi. Oli kummaline tunne, ehk natuke sedamoodi kui mõnikord lapsepõlves rabametsas, kuhu olin üksi hulkuma läind ja kus mind korraks haaras arusaamatu hirm. Pilvelõhkujate vahel on kvartaleid, kus õhtu eel liigub vähe inimesi, on vähe valgustatud vaateaknaid ja reklaame. Vastu tuleb jaapanlasi ja ka siltide järgi vaadates on siin silmatorkavalt palju jaapani restorane ja sushi-baare. Kas siin ongi see osa Manhattanist, mille jaapanlased ära ostsid? Silma hakkab üks silt, mis ütleb, et seal asub Empire State Buildingu halduskogu või midagi selletaolist - ingliskeelse nimetuse olen jõudnud unustada. Ajan pea kuklasse ja vaatan üles, ei näe aga midagi: alumiste korruste kohal on eend, mis varjab vaate. Torni, mis oli kunagi maailma kõrgem, näeb küll eemalt. Kui ei oleks olnd silti, ei oleks ma teadnudki, et temast mööda jalutasin. Jah, mõõtmed on siin tõesti sellised, et tunnen end nagu laps või metshiir põlispuude all. See kivine laas ei ole ometi suruv ja ängistav, salapärane, täis suuri ja väikesi saladusi küll. See on tõesti nii. Kui palju inimesi elab ja töötab nendes kolossides. Oled neile petlikult lähedal, aga ometi neist ka lõpmata kaugel. Nagu inimene metsas teistest elavatest olevustest seal, olgu need linnud, loomad, taimed või vaimud.

---

Elu ja ajalugu on mind õpetand, et enamuse riikide põhivaenlane on tema ise. See kehtib Euroopa riikide kohta, kelle hulka tuleks lugeda ka Venemaa. Missugune välisvaenlane oleks Venemaa rahvastele võind teha hullemat kahju kui need, kes teda sellel sajandil on valitsenud? Kes oleks võind Euroopat hullemini laastada kui eurooplased ise kahes maailmasõjas? XX sajand läheb ajalukku kui Euroopa allakäigu ja Ameerika tõusu sajand. Kas sama tendents jätkub ka järgmise saja aasta jooksul? Või saab XXIst sajandist Ameerika allakäigu sajand? Kui olen pessimistlikumas meeleolus, kangastub mulle must stsenaarium, mille vallandab suurem majanduskriis. Sellele järgneb depressioon, tööpuudus, mis teravdab rassilisi ja usulisi pingeid. Valitsevas kesk- ja ülemklassis kasvavad vastuolud, mille leppimatut teravust juba demonstreeris konervatiivsete vabariiklaste ristisõda Clintoni vastu. Impeachmenti-kriisi õppetund oli see, et Ameerikat valitsev seltskond võib kergesti kaotada igasuguse ühtsuse ja jaguneda kahte teineteist vihkavasse ja hävitada soovivasse klanni. Kui nii juhtub, kaob ühtsus ka jõududes, kes praegu riigis korra ja julgeoleku suudavad tagada: lõhenevad nii politsei, rahvuskaart kui sõjavägi. Nende hooletuse tõttu, vahel aga võibolla ka nende soosingul tõusevad pinnale praegu põranda all vaikselt tegutsevad ja oma aega ootavad mustad jõud - relvastatud sektandid, rassistid, puhtalt kriminaalsed rühmad ning mitmet muud mesti äärmuslased. Nende vastu relvastuvad omakorda vasakpoolsed ja vähemusrühmad. Ühed ja teised leiavad toetust välismaalt: seal on küllalt jõudusid, kes omades huvides on valmis sekkuma Ameerika asjadesse. Seda julgemini, mida suuremates raskustesse Ühendriigid on sattunud.

---

Kui ma oma kahe kotiga üle tänava läksin ja metroosse sukeldusin, et jõuda lennujaama bussile, oli taevas pilves, lund küll ei tulnud. Buss tegi paar pööret ja laskus siis tunnelisse. Kui ta teispool jõge New Jerseys sealt jälle välja tuli, oli ümbrus juba hoopis teine, päris tava-ameerikalik: üksikud väikesed majad tee ääres, mida ei saand enam nimetada tänavaks, vaid pigem maanteeks. Selja taga paistsid loojakukumas Manhattani pilvelõhkujad, taamal lääne pool aga silmapiiril sakilise viiruna mets. Mets, mis on mulle kindlasti palju kodusem kui pilvelõhkujad. Aga teadsin, et tahes või tahtmata olen ka mina kuigipalju ameeriklane. Ja natuke newyorklane. Nagu meie kõik.



üles