---pole vastust sellele miks tõelusest saab see mis tõeline ei
ole ainult sõnadvalelikud t ühjad sõnad vanasõnad
asesõnad abisõnad hüüdsõnad tiirlevad meie ümber
ja kui on midagi mis meid seob siis nende tiibade tuul ja see et sõnad
ulatavad kuskile kuhu meie ei näe sõnadest võib kokku panna
rohkem kui on neis või meis sõnad on esimesed kes lõikavad
läbi selle halli kae sõnad pääsevad vahel lendu ja käivad
ära hõikavad meid järele aga meie ei tule otsime ava mis veel
pole sulgunud ja kui näeme mis on all ja üleval põrkame tagasi
haarame ükskõik millest kirikutornist hüüumärgist
kõrrest ämblikuvõrgust et mitte jääda kukkuma sesse
tühjuse kumisevasse õitemerre lainetusse mis on korraga kohutavalt
lähedal ja siis kustub kõik ja sõnad tulevad väsinult
ja kuulekalt tagasi luuletusena või mälestusena nootidena noodijoonel
pääsukesena traadil ja ainult kord nähtud kord kogetud kaugus
jääb kuminana käesirutusena meie oma meelepõhja appiviipena
meid lõpuni saatma
tühjad rumalad kallid sõnad kes te ikka katata mu haavad oma hääletute
kirjute tiibadega oi valgus valgus kas sina oled rääkinud minuga mu
oma tillukestes sõnades
---
korraga sa avastad et sinu maailmal ja sinul endal pole enam keskpunkti pole
kohta kust sa neid hingekesi omaenda kadunud hinge tagasi koju hüüad
mida see KODU tähendabki kõik on pääsnud lahti ja ärganud
ellu kivid kajakateks liiv liivateeks
ja korraga näe et miski ka sina ei ole sees ega väljas vaid piiril
olevikus tuules et olemine ise on ainult pliir millel elu- mõtte ja sõnasädemed
hetkeks süttivad kui lambileeki lennanud koiliblikad ja siis pudeneb tuhk
leegiteralt ja ikka ühele poole sinna poole kuhu kirjutatakse OLI ja teiselt
poolt tulevad uued liblikad uued elud uued armastused ja nemadki süttivad
kui lambileeki lennanud koiliblikad see tähendab süttivad tuhaks see
on ilus ja kohutav ainult üks küsimus on kes on see kes seda näeb
ons tema samasugune sädemekene taevatolmutera millest mõne tähtkuju
taustale jääb leegitsev jälg
ja see küsimus kasvab suuremaks kasvab varjutuseks katab kuu katab päikese
katab tähed katab tähenduse nii et viimaks pole su pea kohal muud
kui suur suur must pime silm milles peegeldub see sinu saamatu poolsõnatu
küsimus see arusaamise kahtlus maailmas ja endas ämblikulõng
mis tuleb tuules kuskilt teiselt poolt ja läheb läbi kõigest
mis kord sinu meelestki oli kindel ja tõeline aga nüüd ei ole
ammu ammu enam
see teise taeva tohutu must silm täis küsimist kahtlust täis
sedasama otsata janu mida ei kustuta ükski vastus ükski filosoofia
ükski kirjandus ükski kunst see on janu maailma enda kõigi
maailma rakkude juurte suude ja sisikondade janu põlemise elu janu elamise
järele seda ja siiski veel midagi muud midagi on valesti midagi on vale
keskpunkt pole keskel ring pole ümmargune mis on ei saa olemas olla põhusel
ei saa olla tagajärge Achilleus ei jõua kilpkonnale järele
nool seisab iga hetk ise paigas ja kõik kreetalased on valalikud nad
ütlevad seda ise nagu minagi
---
ainult
see
tuluke
tuluke
kaugel
kõrgel
mäel
kalmuküünal
rasvalamp
vanemast
kiviajast
tuli
tuluke
nii-
paljugi
selle ilusa
une pärast
kus ma sain
olla teie
olematute
kanarbiku
metsadega
koos
kolm kuningat
neli kuningat
Melchior
Kaspar
Balthasar
ja Leole Lembitu
37 kraadi lõunalaiust
58 kraadi põhjalaiust
jää kustutab
sinu
Macquarie
Sakala
Muhu
Kerguélen
me elame jääajal
me elame
me
ainult
sellena
kellena
sa tulid
sai ei
lähe
enam
kunagi
ei
tule
enam
üksainus
säde on
jäänud
sest
kõigest
mis oli
oli palju
sõnu
väsimus
punased
kollased
kollased
moonid
vaatavad
sind
ülevalt
kõrgelt
tulevad lähemale
tulevad
meelde
meeletusest
meelde
tagasi
kuhu
kuskil
kelleski
elab
puhkeb
ta
uuesti
tuluke
tuleke
hingeke
ja
LAULA LAULA PAPPI
MAGA
MAGA
MAGAMAS