ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN


 

Hinge tagasitulek

 


---pole vastust sellele miks tõelusest saab see mis tõeline ei ole ainult sõnadvalelikud t ühjad sõnad vanasõnad asesõnad abisõnad hüüdsõnad tiirlevad meie ümber ja kui on midagi mis meid seob siis nende tiibade tuul ja see et sõnad ulatavad kuskile kuhu meie ei näe sõnadest võib kokku panna rohkem kui on neis või meis sõnad on esimesed kes lõikavad läbi selle halli kae sõnad pääsevad vahel lendu ja käivad ära hõikavad meid järele aga meie ei tule otsime ava mis veel pole sulgunud ja kui näeme mis on all ja üleval põrkame tagasi haarame ükskõik millest kirikutornist hüüumärgist kõrrest ämblikuvõrgust et mitte jääda kukkuma sesse tühjuse kumisevasse õitemerre lainetusse mis on korraga kohutavalt lähedal ja siis kustub kõik ja sõnad tulevad väsinult ja kuulekalt tagasi luuletusena või mälestusena nootidena noodijoonel pääsukesena traadil ja ainult kord nähtud kord kogetud kaugus jääb kuminana käesirutusena meie oma meelepõhja appiviipena meid lõpuni saatma
tühjad rumalad kallid sõnad kes te ikka katata mu haavad oma hääletute kirjute tiibadega oi valgus valgus kas sina oled rääkinud minuga mu oma tillukestes sõnades
---
korraga sa avastad et sinu maailmal ja sinul endal pole enam keskpunkti pole kohta kust sa neid hingekesi omaenda kadunud hinge tagasi koju hüüad mida see KODU tähendabki kõik on pääsnud lahti ja ärganud ellu kivid kajakateks liiv liivateeks
ja korraga näe et miski ka sina ei ole sees ega väljas vaid piiril olevikus tuules et olemine ise on ainult pliir millel elu- mõtte ja sõnasädemed hetkeks süttivad kui lambileeki lennanud koiliblikad ja siis pudeneb tuhk leegiteralt ja ikka ühele poole sinna poole kuhu kirjutatakse OLI ja teiselt poolt tulevad uued liblikad uued elud uued armastused ja nemadki süttivad kui lambileeki lennanud koiliblikad see tähendab süttivad tuhaks see on ilus ja kohutav ainult üks küsimus on kes on see kes seda näeb ons tema samasugune sädemekene taevatolmutera millest mõne tähtkuju taustale jääb leegitsev jälg
ja see küsimus kasvab suuremaks kasvab varjutuseks katab kuu katab päikese katab tähed katab tähenduse nii et viimaks pole su pea kohal muud kui suur suur must pime silm milles peegeldub see sinu saamatu poolsõnatu küsimus see arusaamise kahtlus maailmas ja endas ämblikulõng mis tuleb tuules kuskilt teiselt poolt ja läheb läbi kõigest mis kord sinu meelestki oli kindel ja tõeline aga nüüd ei ole ammu ammu enam
see teise taeva tohutu must silm täis küsimist kahtlust täis sedasama otsata janu mida ei kustuta ükski vastus ükski filosoofia ükski kirjandus ükski kunst see on janu maailma enda kõigi maailma rakkude juurte suude ja sisikondade janu põlemise elu janu elamise järele seda ja siiski veel midagi muud midagi on valesti midagi on vale keskpunkt pole keskel ring pole ümmargune mis on ei saa olemas olla põhusel ei saa olla tagajärge Achilleus ei jõua kilpkonnale järele nool seisab iga hetk ise paigas ja kõik kreetalased on valalikud nad ütlevad seda ise nagu minagi
---
ainult
see
tuluke
tuluke
kaugel
kõrgel
mäel
 
kalmuküünal
rasvalamp
vanemast
kiviajast
 
tuli
tuluke
 
nii-
paljugi
 
selle ilusa
une pärast
kus ma sain
olla teie
olematute
kanarbiku
metsadega
koos
 
kolm kuningat
neli kuningat
Melchior
Kaspar
Balthasar
ja Leole Lembitu
37 kraadi lõunalaiust
58 kraadi põhjalaiust
jää kustutab
sinu
 
Macquarie
Sakala
Muhu
Kerguélen
 
me elame jääajal
me elame
me
 
ainult
sellena
kellena
sa tulid
sai ei
lähe
enam
kunagi
ei
tule
enam
 
üksainus
säde on
jäänud
sest
kõigest
 
mis oli
oli palju
sõnu
väsimus
punased
kollased
kollased
moonid
vaatavad
sind
ülevalt
kõrgelt
tulevad lähemale
tulevad
meelde
 
meeletusest
meelde
tagasi
 
kuhu
 
kuskil
kelleski
elab
puhkeb
ta
uuesti
tuluke
tuleke
hingeke
ja
 
LAULA LAULA PAPPI
MAGA
MAGA
MAGAMAS

 

üles