H5>ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN




Kalli Kalde kaanepilt

Kask ja kõiv


Olli ütskõrd jõgi ja jõõ veereh kasvi kats puud – üts ütel ja tõnõ tõsõl pervel. Puu olliva peris üttemuudu, mustavalgõtkirja tümmiga ja piinide ossiga, kiä tuule käeh hällüvä ja väiko lehtiga, kiä tuule käeh kohisiva. Ütskõrd ku puhkõ kõva tuul, kuuliva puu ütetõsõ kohisemist. Üts puu kohisi:

“Ma kasvan kasekene
siin jõe kalda pääl.”


Tõnõ puu sahisi:

“Ma kasva kõokõnõ
siin jõõ perve pääl.”

“Mis naljakat laulu sa laulad!” pahand edimäne. “Sa oled ju kask nagu minagi, mitte mingisugune kõokõnõ. Ja ära räägi sihukest segast keelt, millest üks õige puu aru ei saa!”
"Esi sa räägit!" kosti tõnõ. "Ma kõnõla umma õigõt kiilt ja olõ-i ma määnegi kask, kõiv olõ nigu kõk mu vanembaki omma olnu."
Niimuudu na vaideliva ja vaideliva. Tuul vaiku, a mõlõmba puu -- kask ja kõiv mugu kahisiva-kohisiva. Kohisiva kõk järgmädse päävä, nikagu inemise taad kuuliva ja imehtivä, mis kate puuga ummõhtõ om, et na mugu kahisõsõ ja kohisõsõ.
Peräkõrd kahisõssiva ja kohisõssiva na parhillaki, ku tastsamast es olõssi müüdä kõndnu üts botaanik, kiä puid häste tunse ja näide kiilt ka mõisti. Kullõl botaanik puie vaidõlõmist, läts sis jõõ viirde ja ütel:
"Kulla puukõsõ, ti olõt ütest perest, üte imä latse, üts inne kõnõlas eesti kiilt, tõnõ võro kiilt. Eesti keeli om kõiv kask, võro keeli iks kõiv. A ladina keeli, midä mi botaanigu pruugimi, om teil mõlõmbal nimess Betula? Om jo illos nimi?"
Kõiv ja kask löüsevä, et Betula om tõtõsti illos nimi. Ja leppevä, et olko sis niida, et üte nimi om Betula Kask ja tõsõ nimi Betula Kõiv. Niimuudu jäivä na rahu ja es kahisõ ega kohisõ inäp ilmaaigu, enge sis inne ku puhkõ kõva tuul. Nigu tõsõki puu.



Kask ja kõiv



Oli kord jõgi ja jõe ääres kasvas kaks puud – üks ühel, teine teisel kaldal. Puud olid päris samasugused, mustavalgetkirja tüvedega ja peente okstega, mis tuules õõtsusid ja väikeste lehtedega, mis tuules sahisesid. Kord, kui puhus hästi kõva tuul, kuulsid puud üksteise sahinat. Üks puu sahises:

Ma kasvan kasekene
siin jõe kalda peal.

Teine puu aga sahises:

Ma kasva kõokõnõ
siin jõe perve pääl".

"Mis naljakat laulu sa laulad!” pahandas esimene. “Sa oled ju kask nagu minagi, mitte mingisugune kõokõnõ. Ja ära räägi sihukest segast keelt, millest üks õige puu aru ei saa.”

"Esi sa kõnõlat segäst kiilt,” kostis teine. “Ja olõ-i ma määnegi kask, kõiv ol nigu kõk mu vanembaki omma olnu.”

Nii nad vaidlesid ja vaidlesid. Tuul jäi vakka, aga mõlemad puud – kask ja kõiv sahisesid-kohisesid edasi. Sahisesid terve öö ja järgmise päeva, kuni inimesed seda kuulsid ja imestasid, mis kahe puuga ometi on, et nad aina sahisevad ja kohisevad.
Võibolla sahiseksid ja kohiseksid nad praegugi, kui säältsamast ei oleks mööda läinud üks botaanik, kes puid hästi tundis ja nende keelt ka oskas. Botaanik kuulas puude vaidlemist, läks siis jõe kaldale ja ütles:

"Kulla puud, te olete ühest perest, ühe ema lapsed, ainult et üks räägib eesti keelt ja teine võru keelt. Eesti keeli on kask kask, võru keeli aga kõiv. Kuid ladina keeles, mida meie botaanikud kasutame, on teie mõlema nimi Betula. Kas ei ole ilus nimi?”

Kask ja kõiv leidsid, et Betula on tõesti ilus nimi. Ja leppisid, et olgu siis nii, et ühe nimi on Betula kask ja teise nimi Betula Kõiv. Nii nad jäid rahule ja ei sahisenud ega kohisenud enam nii sama ilmaasjata, vaid ainult siis kui puhus kõva tuul. Nagu teisedki puud.