ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN


Ma vaatasin päikese aknasse


 

KÕIK MIS OLI JA OLLA VÕIS
on kusagil alles 
maa hoiab mälestust meredest teokarbid on kinni paes ja liivakivi valvab endiste korallide und 
kas saabki nii vaikselt käia ikka virgub kuskil midagi eoseid 
kerkib lendu ja nõelu variseb kuuskedelt 
männid seisavad keskpäevas vakka ja kaskede valge ükskõiksus jahmatab sind poolel teel 
ütlemata kivid ja sõnalausumata liiv mujal vaevalt saakski 
puhata lõokeste killud üleval kõrgel helmed pilvede pihkudes ja pääsukeste puhas ja kauge kujutav geomeetria taeva puhastel lehekülgedel 
asjad ei jää enam nimede juurde kividki rändavad ja vanad 
palmid rändavad saarestikust saarestikku 
kõik nagu rebitud laste pildiraamatust midagi ei liigu kõik 
on uus ja imelikult valmis 
metsmesilane ja liivatee kauged kirikud ja nelja ilmakaare 
keeled kodu vanal viiulil 
peod silmad ja suu täis vaikimise valget liiva ning muld ise 
see vana trummilööja nurmede sügavuses 
üks taevas üks ilm üks maa 
nõgesed peavad pulmi ja õitseb okastraat 
sellel mis jääb on lihtsad nimed avarus metsad ja päike ja 
palavad kivid vainutee ääres 
mesilased otsatu palju mesilasi vilamas madalalt üle pea 
pärnapuud rõõmustavad vihma käes ja vikerkaar tuleb toa 
taha jooma