| KÕIK MIS OLI JA OLLA VÕIS on kusagil alles maa hoiab mälestust meredest teokarbid on kinni paes ja liivakivi valvab endiste korallide und kas saabki nii vaikselt käia ikka virgub kuskil midagi eoseid kerkib lendu ja nõelu variseb kuuskedelt männid seisavad keskpäevas vakka ja kaskede valge ükskõiksus jahmatab sind poolel teel ütlemata kivid ja sõnalausumata liiv mujal vaevalt saakski puhata lõokeste killud üleval kõrgel helmed pilvede pihkudes ja pääsukeste puhas ja kauge kujutav geomeetria taeva puhastel lehekülgedel asjad ei jää enam nimede juurde kividki rändavad ja vanad palmid rändavad saarestikust saarestikku kõik nagu rebitud laste pildiraamatust midagi ei liigu kõik on uus ja imelikult valmis metsmesilane ja liivatee kauged kirikud ja nelja ilmakaare keeled kodu vanal viiulil peod silmad ja suu täis vaikimise valget liiva ning muld ise see vana trummilööja nurmede sügavuses üks taevas üks ilm üks maa nõgesed peavad pulmi ja õitseb okastraat sellel mis jääb on lihtsad nimed avarus metsad ja päike ja palavad kivid vainutee ääres mesilased otsatu palju mesilasi vilamas madalalt üle pea pärnapuud rõõmustavad vihma käes ja vikerkaar tuleb toa taha jooma |