ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN

 

Võimaluste võimalikkus

 

Minu eesti keel


Mis mul nüüd on viga laulda,
sensurit pole kuskil kuulda.
Nii on köik ju kinni pandud,
sii mind väga röömustab.
Saaremaa rahvalaulust


Koos Eestiga on uuenemas ka eesti keel. Vähemaks jääb kahtlemata vene mójusi. Enam ei ole vaja nuputada tólkevasteid Moskvast tulevatele móistetele nagu "perestroika" vói "putjovka". See-eest suurenevad inglise ja soome keele mójud, tungides nii kónesse kui kirja. Nende mójude vastu on juba häält tóstetud nagu vene mójude vastugi. On aga häält tóstetud ka selle vastu, mis mónede meelest on puhas lohakus ja allakäik. Diktorid pidada hääldama mónd sóna lohakalt, lühendades ja ei tehtavat alati vahet niisuguste sónade nagu "enamus" ja "enamik" ning "peale" ja "pärast" vahel. Siin ei ole enam mängus vóórad mójud, vaid vaba kónekeele tungimine avalikku sónasse, olgu see suuline vói kirjalik, mis mónda inimest nii ehmatab.
Eestlaste keelekasutus on muutumas vabamaks, kónekeel tungib peale kirjakeelele. See avaldub mitmel moel, näiteks uute laenude kasutamises, keelekorraldusega paika pand piiride ignoreerimises ja kónekeelsete vormide jóudmises trükki. Sat-TV nädalakavast loeme reklaami "Eesti odavaim televisioonileht", samal leheküljel on aga soovitusnimekiri pealkirjaga "Eredamad hetked". Nii on kónekeelne keskvórde kasutamine ülivórdena, i-ülivórde vältimine jóudnud ajalehekeelde. Harvemaks jääb ilmsesti ka i-mitmust, mis kónekeeles ei ole kuigivórd kohanend puht kommunikatsiooni-raskuste tóttu. Kuulajal on raske vahet teha, kas öeldakse "kortereis" vói "korteris", "madalail" vói "madalal", nii peab kónekeel paremaks vorme "korterites" ja "madalates". Televisioonis jookseb sarjafilm pealkirjaga "Päästja koolikell", mis tunnistab, et keelekorraldajate nóutud ranget vahetegemist tegijanime (päästja) ja v-kesksóna (päästev) vahel kónekeeles ikka alati ei ole. Vana pruuk elab edasi vähemalt teatud väljendites nagu "kasvaja laps", "paraneja haige", "mürgeldaja mees", "sekeldaja tüüp". Kónekeel ei ole omaks vótnud ka osa korraldud ja uuendud sónavara. Nüüd leiame ka ajalehekuulutustest korrapäraselt sónu nagu "segumasin" ja "naelkummid", kuigi ametlikult peaks olema "segisti" ja "naastrehvid". Vaevalt kohtab ka sóna "summuti", see asjapuu on endiselt "summutaja" vói isegi, vóibolla kólamaalingulistel póhjustel - "sumbutaja". Ma ei tea, kas fotomehed ütlevad ka veel vana moodi "ilmutaja" ja "kinnitaja" vói uuema normi järgi "ilmuti" ja "kinnisti".
Praegu eesti keelde toodud -ti-sónade (arvuti, hóóruti, stoperdi, lahusti) vastu minu keeletunne igatahes tórgub tugevasti ja usun, et seda tórkuvat keeletunnet jagavad paljud teisedki. On ju nendel vähestel rahvapärastel sónadel, kus kohtame sufiksit -ti (tilguti, kólguti, osuti ...) olemas ka lihtsalt t-lópulised variandid (tilgut, kólgut, osut), mis praeguse keele mallidega paremini sobivad. Tean eesti kirjanikku, kes alles keskea künnisel sai teada, et ametlik kirjakeel tunneb ainult sóna "osuti", mitte "osut". Olen ajalehekeeles vahel kohand ka sóna "riided" "róiva" asemel, kuigi trükis domineerib esialgu "róivas". Vanemas eesti keeles ja arvatavasti kónekeeles veel päris üldiselt on "riie" (ainsuses) see, millest tehakse "riided" (mitmuses). "Róivas" on "riide" vaste lóunaeesti murretes ja teda kasutatakse samamoodi. Minu emakeeles tehti "róivast" samuti "róivad", mitte "róivas". Nii on keelemehed siin toond eesti keelde vóórapärase vahetegemise, märkamata eestipärast. Vähemalt ühes vahetegemises on keelemehed kónekeelest ka vóitu saand, see on "puu" ja "puit". Sóna "puit" puitpäise järjekindlusega kasutamine on selle ka kónekeeles sedavórd kodustand, et "puu" aine tähenduses jääbki vist ainult mónesse väljendisse nagu "teeb puust ette" ja "puuvenekeel".
See puu ja puidu lugu näitab, et kui on pealehakkamist ja visadust, vóib móne mehega, isegi üksinda eesti keeles midagi muuta, vóib isegi kónekeelele móne sóna vói väljenduse peale suruda. Pealehakkamist ja visadust on meie keeleinimestel aga jatkunud juba tublid kaheksakümmend aastat. Seda, kuidas Aavik, Veski, Nurm, Saari, Erelt ja teised on keelt teind, korraldand ja kohendand, on kirjutud piisavalt. Ei ole aga minu teada üldse uuritud, kuivórd nende tehtu, korraldatu ja kohendatu on kónekeelde jóudnd.
See pole ka ime, sest eesti elav kónekeel on kuulund kaua aega nende soome-ugri keelte hulka, mida oleks hea meelega välja suretud. Seda keelt pole keegi süstemaatiliselt uurind kóige viimaste aegadeni ja Aavik on programmiliselt isegi leidnd, et eesti rahvas peab hakkama kónelema kirjakeelt. Aaviku teooriat on praktikasse püüdnd viia paar pólve keeleópetajaid ja keeleseadjaid, kes tegivad kóik, et prostoi kónekeelt ajada nii kaugele agulisse ja alateadvusse kui vóimalik. Nagu nimetud, ei ole keegi uurind, kui hästi see neil korda läks, kuigi uurimismaterjali oleks. Kasvói Eesti raadio salvestuste kujul, kus kónekeel kóigest hoolimata kudagiviisi olemas on. Neid jälgides saaks móndagi öelda sellest, mis on meie kónes viimase kuuekümne aastaga muutund.
Hoopiski pole uuritud keelekorraldamise ja kónekeele väljasuretamise sotsiaalseid ja kultuurilisi tagamaid. Meie keelekorralduse agarusel ja autoritaarsusel on selged sotsiaalsed ja poliitilised póhjused. Mul on raske näha neid kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel, mil Valter Tauli väljendust mööda Eestis kehtis keeleline tsensuur. Kuid nóukogudeaegne keeletegemise ja keeleravitsemise buum on küll omamoodi kompensatoorne tegevus: kui oma riiki ja poliitikat teha ei saand, tehti keelt. Sellest keeletegemise ajast jäävad kultuurilukku móned isevärki mälestusmärgid nagu kadund Erik Kumari uued ja kummalised linnunimed, paarid kohanimede ümbertegemise talgud, kus Liechtensteinist sai Liihtençtein ja siis jälle Liechtenstein ning niinimetud vennasrahvaste nimede seiklusrikkad transkribeerimised, kus Aitmatovist sai Ajtmatov. Jäävad ka kramplikud püüded rahvusvahelisi sónu eesti keeles öelda, mis mónikord viivad kohmakate moodustusteni nagu "seire" "monitoringu" asemel, "mótlus" meditatsiooni asemel (mis on isegi vale, sest vähemalt buddhistlik meditatsioon pole mótlus, vaid pigem mótluse lópetamine). On kahju, et Linnart Mälli ja tema jüngrite agar tegevus oluliste idamaiste tekstide eestistamisel ja tutvustamisel ei ole jätnud meie kultuuri sügavamat jälge. Usutavasti on ka siin poolenisti süüdi nende tólgete tehislikuvóitu keel. Sellesse keelde kuuluvad veel "seadmus" "dharma" asemel, "kujustamine" "visualiseerimise" asemel ja muud. Ja muidugi "budism" ja "budad" ise. Nende budade ja budismide taga on meie keelehoidjate visa püüd hoida lahus oma ja vóóras, nii et üldnimi, eesti oma sóna peab olema kirjutud eesti moodi, pikkade täishäälikutega ja agulieestlasele suupäraselt, vóórapäraselt vóib kasutada ainult pärisnime vói tsitaatsóna, mis siis kirjutatakse kursiivis nagu sir, rock, rap vói muu. Nagu teada, on kursiivi edasiandmisega masina- ja trükikirjas probleeme, nii on tegu reeglitega, mille täitmine ja tüütu ja mis mójub sageli puhta provintslusena. Soomlased saavad igatahes öeldud ja kirjutud "buddhalainen" ja "rock", vóiksime siis meiegi sarnaselt teha. Vahel suupärastatakse vóóraid sónu valesti, nagu hiina "yuan'i" puhul, mis ei ole jüaan, vaid praegusi reegleid jälgides peaks olema jüänn. Minu meelest vóiks ta olla lihtsalt jüan vói jüän. See aga on omaette teema.
Tulles tagasi sotsiaalpsühholoogia juurde, vóin vaid toetuda Auli Hakulise poolt ühel Tartus peetud loengul öeldule. Soome keeleprofessor käsitles just elava kónekeele (kónekeelte) ja kirjakeele vahekorda seal maal. Ta leidis, et soome kirjakeel, mida inimestele edukalt koolis ópetati ja mis oli viimaste aegadeni ka ainus avalikus sónas sallitud keel, on tegelikult väga kunstlik moodustis ja elavast keelest óige kaugel. See, et inimesed aastakümneid, pólvest pólve on pidand rääkima vóóraste poolt kokku pand vóórapärast keelt, vóis Hakulise arvates tósiselt halvata inimeste suhtlemisvóimet ja eneseusaldust. Nüüd olevat Soomes toimund ja toimumas suur muutus: elav kónekeel on tungind raadiosse ja televisiooni: inimesed saavad seal rääkida vabalt ja loomulikult, mis on demokraatlikus ühiskonnas kindlasti oluline asi.
Vóime siis mótelda, et kudas on selle asjaga Eestis. Mind on pikki aegu häirind see, et meie inimesed on koolitud uskuma, et nemad ei oska korralikku eesti keelt, seda oskavad ópetajad ja teised keeletargad. Inimesed ei julge vabalt kónelda ega kirjutada ja ei usalda oma keeletaju, vahest on selle osalt kaotandki. Püütakse rääkida ja kirjutada nii, nagu peab, aga seda ei osata. Usun, et see on üks póhjus, miks näiteks ajalehtedele saadetud kaastöö sageli nii kóva keelelist toimetamist vajab. Ja muidugi toimetatakse kóvasti ka seda, mis toimetamist ei vaja. Olen sellise kóva toimetamisega kokku puutund paarkümmend aastat ja vahel on mind viind lausa meeleheitele vaidlus inimesega, kes tóestab mulle, et ma ei oska eesti keelt, et ei ole óige kirjutada "kóik rahvas" ja "paraneja haige", vaid peab olema "kogu rahvas" ja "tervistuv haige". Pole ime, et kóhklejam ja ilma keeleteadlase koolituseta inimene toimetajatele alla vannub ja uskuma jääb, et tema ikka eesti keelt ei oska. Mina ei ole seda uskuma jäänd, küllap aga olen mónedki lood kokkupórgete tóttu toimetajatega kirjutamata ja avaldamata jätnd. Kui kusagil tekstis jälle lugesin "voolund" vói "naastrehvid" vói "Madalmaad" Hollandi asemel vói "budism" ja "kujustamine" ja meel sellest väga mórudaks läks , siis vótsin ja kirjutasin ühe ingliskeelse luuletuse. Neid on saand terve kogu ja see on Kanadas isegi ilmund. Seal maal on toimetajad leebemad ja vahel on minu ingliskeelses tekstis old vähem parandusi kui eesti tekstis, millest meie toimetajad üle käind. Olen tihti móeld, et see keel, mida mulle on koolis ópetud ja millesse keeletoimetajad mu kirjutused väänavad, ei ole minu emakeel. Tegelikult on póhjaeestlased mu tóelise emakeele nigunii ära hävitand, sellest pole enam palju järel ja mina ei oska teda ka enam korralikult. Ja seda uut keelt, mis mulle selgeks ópetati, on keeletargad ka niipalju muutnud ja ümber teind, et see on mulle ka vóóraks jäämas. Ei ole ta emakeel ega omakeel, on üks poolvóóras keel.
Nüüd annab praegune veidi anarhiline olukord meie avalikus sónas, mis vist enamusel keeleinimestel karvad püsti ajab, mulle hoopis lootust. Trükki pääseb nii palju igasugust, et kóike ei jóuta ära toimetada. Loodan, et sónavabadusega kaasa tulev väljendusvabadus toob meid taas ligemale unustud ja allasurutud, ent siiski olemas olevale kónekeelele. Sedakaudu saab avalduda ka inimeste keeleline loovus, isegi keelega mängimine, mis on keelekasutuse loomulik osa. Meil on kirjanikkude keeletunne tuimaks läind ja proosas valitseb ühtlane hall seanaha vedamine. Ei ole suurt vahet sellel, mis autor kirjutab ja sellel, mis tegelased ja kangelased räägivad. Sellist keelt, nagu ma siin kirjutan, ei julge meie romaanides ka Kalamaja kraaded rääkida.
Ma olen móeld, et missugune eesti keel mulle tegelikult meeldib, mismoodi tahaks ise kirjutada, kui pole enam tsensorit ja toimetajat. Missugune on minu eesti keel? (1994)

Raamat: Võimaluste võimalikkus, Tallinn, Vagabund 1997

üles