Mis mul nüüd on viga laulda,
sensurit pole kuskil kuulda.
Nii on köik ju kinni pandud,
sii mind väga röömustab.
Saaremaa rahvalaulust
Koos Eestiga on uuenemas ka eesti keel. Vähemaks jääb kahtlemata
vene mójusi. Enam ei ole vaja nuputada tólkevasteid Moskvast tulevatele
móistetele nagu "perestroika" vói "putjovka".
See-eest suurenevad inglise ja soome keele mójud, tungides nii kónesse
kui kirja. Nende mójude vastu on juba häält tóstetud
nagu vene mójude vastugi. On aga häält tóstetud ka selle
vastu, mis mónede meelest on puhas lohakus ja allakäik. Diktorid
pidada hääldama mónd sóna lohakalt, lühendades
ja ei tehtavat alati vahet niisuguste sónade nagu "enamus"
ja "enamik" ning "peale" ja "pärast" vahel.
Siin ei ole enam mängus vóórad mójud, vaid vaba kónekeele
tungimine avalikku sónasse, olgu see suuline vói kirjalik, mis
mónda inimest nii ehmatab.
Eestlaste keelekasutus on muutumas vabamaks, kónekeel tungib peale kirjakeelele.
See avaldub mitmel moel, näiteks uute laenude kasutamises, keelekorraldusega
paika pand piiride ignoreerimises ja kónekeelsete vormide jóudmises
trükki. Sat-TV nädalakavast loeme reklaami "Eesti odavaim televisioonileht",
samal leheküljel on aga soovitusnimekiri pealkirjaga "Eredamad hetked".
Nii on kónekeelne keskvórde kasutamine ülivórdena,
i-ülivórde vältimine jóudnud ajalehekeelde. Harvemaks
jääb ilmsesti ka i-mitmust, mis kónekeeles ei ole kuigivórd
kohanend puht kommunikatsiooni-raskuste tóttu. Kuulajal on raske vahet
teha, kas öeldakse "kortereis" vói "korteris",
"madalail" vói "madalal", nii peab kónekeel
paremaks vorme "korterites" ja "madalates". Televisioonis
jookseb sarjafilm pealkirjaga "Päästja koolikell", mis tunnistab,
et keelekorraldajate nóutud ranget vahetegemist tegijanime (päästja)
ja v-kesksóna (päästev) vahel kónekeeles ikka alati
ei ole. Vana pruuk elab edasi vähemalt teatud väljendites nagu "kasvaja
laps", "paraneja haige", "mürgeldaja mees", "sekeldaja
tüüp". Kónekeel ei ole omaks vótnud ka osa korraldud
ja uuendud sónavara. Nüüd leiame ka ajalehekuulutustest korrapäraselt
sónu nagu "segumasin" ja "naelkummid", kuigi ametlikult
peaks olema "segisti" ja "naastrehvid". Vaevalt kohtab ka
sóna "summuti", see asjapuu on endiselt "summutaja"
vói isegi, vóibolla kólamaalingulistel póhjustel
- "sumbutaja". Ma ei tea, kas fotomehed ütlevad ka veel vana
moodi "ilmutaja" ja "kinnitaja" vói uuema normi järgi
"ilmuti" ja "kinnisti".
Praegu eesti keelde toodud -ti-sónade (arvuti, hóóruti,
stoperdi, lahusti) vastu minu keeletunne igatahes tórgub tugevasti ja
usun, et seda tórkuvat keeletunnet jagavad paljud teisedki. On ju nendel
vähestel rahvapärastel sónadel, kus kohtame sufiksit -ti (tilguti,
kólguti, osuti ...) olemas ka lihtsalt t-lópulised variandid (tilgut,
kólgut, osut), mis praeguse keele mallidega paremini sobivad. Tean eesti
kirjanikku, kes alles keskea künnisel sai teada, et ametlik kirjakeel tunneb
ainult sóna "osuti", mitte "osut". Olen ajalehekeeles
vahel kohand ka sóna "riided" "róiva" asemel,
kuigi trükis domineerib esialgu "róivas". Vanemas eesti
keeles ja arvatavasti kónekeeles veel päris üldiselt on "riie"
(ainsuses) see, millest tehakse "riided" (mitmuses). "Róivas"
on "riide" vaste lóunaeesti murretes ja teda kasutatakse samamoodi.
Minu emakeeles tehti "róivast" samuti "róivad",
mitte "róivas". Nii on keelemehed siin toond eesti keelde vóórapärase
vahetegemise, märkamata eestipärast. Vähemalt ühes vahetegemises
on keelemehed kónekeelest ka vóitu saand, see on "puu"
ja "puit". Sóna "puit" puitpäise järjekindlusega
kasutamine on selle ka kónekeeles sedavórd kodustand, et "puu"
aine tähenduses jääbki vist ainult mónesse väljendisse
nagu "teeb puust ette" ja "puuvenekeel".
See puu ja puidu lugu näitab, et kui on pealehakkamist ja visadust, vóib
móne mehega, isegi üksinda eesti keeles midagi muuta, vóib
isegi kónekeelele móne sóna vói väljenduse
peale suruda. Pealehakkamist ja visadust on meie keeleinimestel aga jatkunud
juba tublid kaheksakümmend aastat. Seda, kuidas Aavik, Veski, Nurm, Saari,
Erelt ja teised on keelt teind, korraldand ja kohendand, on kirjutud piisavalt.
Ei ole aga minu teada üldse uuritud, kuivórd nende tehtu, korraldatu
ja kohendatu on kónekeelde jóudnd.
See pole ka ime, sest eesti elav kónekeel on kuulund kaua aega nende
soome-ugri keelte hulka, mida oleks hea meelega välja suretud. Seda keelt
pole keegi süstemaatiliselt uurind kóige viimaste aegadeni ja Aavik
on programmiliselt isegi leidnd, et eesti rahvas peab hakkama kónelema
kirjakeelt. Aaviku teooriat on praktikasse püüdnd viia paar pólve
keeleópetajaid ja keeleseadjaid, kes tegivad kóik, et prostoi
kónekeelt ajada nii kaugele agulisse ja alateadvusse kui vóimalik.
Nagu nimetud, ei ole keegi uurind, kui hästi see neil korda läks,
kuigi uurimismaterjali oleks. Kasvói Eesti raadio salvestuste kujul,
kus kónekeel kóigest hoolimata kudagiviisi olemas on. Neid jälgides
saaks móndagi öelda sellest, mis on meie kónes viimase kuuekümne
aastaga muutund.
Hoopiski pole uuritud keelekorraldamise ja kónekeele väljasuretamise
sotsiaalseid ja kultuurilisi tagamaid. Meie keelekorralduse agarusel ja autoritaarsusel
on selged sotsiaalsed ja poliitilised póhjused. Mul on raske näha
neid kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel, mil Valter Tauli
väljendust mööda Eestis kehtis keeleline tsensuur. Kuid nóukogudeaegne
keeletegemise ja keeleravitsemise buum on küll omamoodi kompensatoorne
tegevus: kui oma riiki ja poliitikat teha ei saand, tehti keelt. Sellest keeletegemise
ajast jäävad kultuurilukku móned isevärki mälestusmärgid
nagu kadund Erik Kumari uued ja kummalised linnunimed, paarid kohanimede ümbertegemise
talgud, kus Liechtensteinist sai Liihtençtein ja siis jälle Liechtenstein
ning niinimetud vennasrahvaste nimede seiklusrikkad transkribeerimised, kus
Aitmatovist sai Ajtmatov. Jäävad ka kramplikud püüded rahvusvahelisi
sónu eesti keeles öelda, mis mónikord viivad kohmakate moodustusteni
nagu "seire" "monitoringu" asemel, "mótlus"
meditatsiooni asemel (mis on isegi vale, sest vähemalt buddhistlik meditatsioon
pole mótlus, vaid pigem mótluse lópetamine). On kahju,
et Linnart Mälli ja tema jüngrite agar tegevus oluliste idamaiste
tekstide eestistamisel ja tutvustamisel ei ole jätnud meie kultuuri sügavamat
jälge. Usutavasti on ka siin poolenisti süüdi nende tólgete
tehislikuvóitu keel. Sellesse keelde kuuluvad veel "seadmus"
"dharma" asemel, "kujustamine" "visualiseerimise"
asemel ja muud. Ja muidugi "budism" ja "budad" ise. Nende
budade ja budismide taga on meie keelehoidjate visa püüd hoida lahus
oma ja vóóras, nii et üldnimi, eesti oma sóna peab
olema kirjutud eesti moodi, pikkade täishäälikutega ja agulieestlasele
suupäraselt, vóórapäraselt vóib kasutada ainult
pärisnime vói tsitaatsóna, mis siis kirjutatakse kursiivis
nagu sir, rock, rap vói muu. Nagu teada, on kursiivi edasiandmisega
masina- ja trükikirjas probleeme, nii on tegu reeglitega, mille täitmine
ja tüütu ja mis mójub sageli puhta provintslusena. Soomlased
saavad igatahes öeldud ja kirjutud "buddhalainen" ja "rock",
vóiksime siis meiegi sarnaselt teha. Vahel suupärastatakse vóóraid
sónu valesti, nagu hiina "yuan'i" puhul, mis ei ole jüaan,
vaid praegusi reegleid jälgides peaks olema jüänn. Minu meelest
vóiks ta olla lihtsalt jüan vói jüän. See aga on
omaette teema.
Tulles tagasi sotsiaalpsühholoogia juurde, vóin vaid toetuda Auli
Hakulise poolt ühel Tartus peetud loengul öeldule. Soome keeleprofessor
käsitles just elava kónekeele (kónekeelte) ja kirjakeele
vahekorda seal maal. Ta leidis, et soome kirjakeel, mida inimestele edukalt
koolis ópetati ja mis oli viimaste aegadeni ka ainus avalikus sónas
sallitud keel, on tegelikult väga kunstlik moodustis ja elavast keelest
óige kaugel. See, et inimesed aastakümneid, pólvest pólve
on pidand rääkima vóóraste poolt kokku pand vóórapärast
keelt, vóis Hakulise arvates tósiselt halvata inimeste suhtlemisvóimet
ja eneseusaldust. Nüüd olevat Soomes toimund ja toimumas suur muutus:
elav kónekeel on tungind raadiosse ja televisiooni: inimesed saavad seal
rääkida vabalt ja loomulikult, mis on demokraatlikus ühiskonnas
kindlasti oluline asi.
Vóime siis mótelda, et kudas on selle asjaga Eestis. Mind on pikki
aegu häirind see, et meie inimesed on koolitud uskuma, et nemad ei oska
korralikku eesti keelt, seda oskavad ópetajad ja teised keeletargad.
Inimesed ei julge vabalt kónelda ega kirjutada ja ei usalda oma keeletaju,
vahest on selle osalt kaotandki. Püütakse rääkida ja kirjutada
nii, nagu peab, aga seda ei osata. Usun, et see on üks póhjus, miks
näiteks ajalehtedele saadetud kaastöö sageli nii kóva
keelelist toimetamist vajab. Ja muidugi toimetatakse kóvasti ka seda,
mis toimetamist ei vaja. Olen sellise kóva toimetamisega kokku puutund
paarkümmend aastat ja vahel on mind viind lausa meeleheitele vaidlus inimesega,
kes tóestab mulle, et ma ei oska eesti keelt, et ei ole óige kirjutada
"kóik rahvas" ja "paraneja haige", vaid peab olema
"kogu rahvas" ja "tervistuv haige". Pole ime, et kóhklejam
ja ilma keeleteadlase koolituseta inimene toimetajatele alla vannub ja uskuma
jääb, et tema ikka eesti keelt ei oska. Mina ei ole seda uskuma jäänd,
küllap aga olen mónedki lood kokkupórgete tóttu toimetajatega
kirjutamata ja avaldamata jätnd. Kui kusagil tekstis jälle lugesin
"voolund" vói "naastrehvid" vói "Madalmaad"
Hollandi asemel vói "budism" ja "kujustamine" ja
meel sellest väga mórudaks läks , siis vótsin ja kirjutasin
ühe ingliskeelse luuletuse. Neid on saand terve kogu ja see on Kanadas
isegi ilmund. Seal maal on toimetajad leebemad ja vahel on minu ingliskeelses
tekstis old vähem parandusi kui eesti tekstis, millest meie toimetajad
üle käind. Olen tihti móeld, et see keel, mida mulle on koolis
ópetud ja millesse keeletoimetajad mu kirjutused väänavad,
ei ole minu emakeel. Tegelikult on póhjaeestlased mu tóelise emakeele
nigunii ära hävitand, sellest pole enam palju järel ja mina ei
oska teda ka enam korralikult. Ja seda uut keelt, mis mulle selgeks ópetati,
on keeletargad ka niipalju muutnud ja ümber teind, et see on mulle ka vóóraks
jäämas. Ei ole ta emakeel ega omakeel, on üks poolvóóras
keel.
Nüüd annab praegune veidi anarhiline olukord meie avalikus sónas,
mis vist enamusel keeleinimestel karvad püsti ajab, mulle hoopis lootust.
Trükki pääseb nii palju igasugust, et kóike ei jóuta
ära toimetada. Loodan, et sónavabadusega kaasa tulev väljendusvabadus
toob meid taas ligemale unustud ja allasurutud, ent siiski olemas olevale kónekeelele.
Sedakaudu saab avalduda ka inimeste keeleline loovus, isegi keelega mängimine,
mis on keelekasutuse loomulik osa. Meil on kirjanikkude keeletunne tuimaks läind
ja proosas valitseb ühtlane hall seanaha vedamine. Ei ole suurt vahet sellel,
mis autor kirjutab ja sellel, mis tegelased ja kangelased räägivad.
Sellist keelt, nagu ma siin kirjutan, ei julge meie romaanides ka Kalamaja kraaded
rääkida.
Ma olen móeld, et missugune eesti keel mulle tegelikult meeldib, mismoodi
tahaks ise kirjutada, kui pole enam tsensorit ja toimetajat. Missugune on minu
eesti keel? (1994)
Raamat: Võimaluste võimalikkus, Tallinn, Vagabund
1997