ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN
 

Mitu suve ja kevadet

Kai-pu-lini luuletusi

 

***

Mu luuletused ei ole tihti luuletused, nad on osa suurest armastusavaldusest maailmale, pikk poeetiline nimekiri inimestest ja asjadest, kes-mis mulle meeldivad. Kui olin noor, siis olid need mu mõtted, tunded, ahastus, igatsus ja rõõm. Tulin siia ilma kui kuumaõhupall, suur ja kirev pall, mis varjas kõik. Aastatega on pall jahtunud, kuivanud kokku ja ma näen aina enam muud, seda, mis lihtsalt on. See olev on mulle ikka tundund imelik,vahel ülevalt, vahel naljakalt imelik. See imelikkuse tunne ei ole kuskile kadund, pigem on ta veel suurem ja siiram kui enne. Pommidega seinakell on tehtud 1902. aastal Valgas ja käib veel päris korralikult. Ta võiks ka lüüa, kui oleks kett, mille otsa teine pomm riputada. Ma ei usu aga, et harjuksin kella löömisega. Nüüd näitab kell aga 11. On 31. detsember 1992. Nagu mitmendat korda juba, kirjutan ma midagi, millest ei tea, kas seda võiks nimetada luuletuseks. See ei võta palju aega ja aastalõpu meeleolu sobib kirjutamiseks eriti hästi. Aastalõpu meeleoluga sobib muidugi selle vana kella tiksumine. Mõtlen, et selkombel saadab keegi Valga kellassepp mulle ja mu perele aastavahetuse tervituse. Mina ei saa talle samaga vastata.

***

Ikka enam tühja juttu, trikoloor halli taeva all, natuke muusikat, palju uusi harjumusi. Kummardad, naeratad, tänad, võtad sõna, hääletad. Aga sees sügaval hõikab lapsehääleke ikka valjemini "Kuidas ma sattusin siia?"
Ons see kodu või needus, karistuse kandmise paik, võõras külm maalapp külma võõra mere ääres, võõras keel ja võõrad inimesed, kelle juurde sa pead ikka tagasi tulema. Unedest, kus said olla seal saartel, Hiinast, Kreekast, Lääneranniku elupuumetsast. Kummardame, naeratame, täname, võtame sõna. Telefon heliseb, sa oled kinni kõnetraadi otsas nagu kala konksu otsas. Kas sind tahetigi püüda või oled ainult sööt kellegi suurema ja olulisema jaoks, kellegi jaoks, kes elas siin külmal maal, külmas meres ja keda peibutab sügavikust välja sinu jutt, luuletus või lihtsalt meeleheide?

***

Maailm on üksainus sündmus.
Sündmustel ei ole algust ega lõppu.
Tuul liigutab tammelehti.
Tammelehed liiguvad tuules.
Tegelikult pole vahet, piiri
tammelehtede ja tuule vahel,
pole vahet tuulel, tuulepesal ja tuuletallajal
ja tuulisel päeval, täna,
kui ilm muutub ja hetkeks
saad aru sellest
tuule ja lehtede üks-olemisest
ja roheline väike mardikas
potsatab tamme otsast sulle pähe.

 

Su Dongpo luuletusi

***

Minu looming on nagu ohtraveeline allikas.Tema vood ei vali kohta, kus maast pursata. Tasasel maal ta voolab vabalt ja vulinal, vaevata isegi tuhat liid päevas. Aga kaljumägedes ta lookleb, jälgides asjade kuju – kuidas, ei tea ette. Mida tead ette, on et alati liigud, kus peab liikuma, ja seisad, kus ei saa seismata olla. Nii see ongi. Nagu liiguvad pilved, voolab vesi. Alguses pole miskit kindlat, aga alati liigud, kus peab liikuma. Alati seisad, kus ei saa seismata olla. Kui luule tuleb iseenesest, on ta hoog ohjeldamatu.

***

Ränduri laul, nutt kõnnumaal – mõlemad teevad haiget.
Kauge tuli, laskuv täht tasapisi kahanemas.
Virge haigete silmade, mitte nääriöö pärast.
Keegi ei räägi mu kodumurdes – koduigatsus.
Jalad külmad vatiteki all – härmatis on raske.
Vastpestud pea kerge – küll juuksed tunduvad hõredad.
aitäh lambile – tema pole võõrale pahane.
Üksik paat – öö otsa oleme teineteisele toeks.

***

Poolik kuu jäänd rippuma raagus tung-puusse.
Vesikell tühjaks käind, inimene rahus.
Kes näeb erakut minemas ja tulemas?
Üksildase metshane ähmane vari.
Ehmatan, tõusen, pööran pead, jään vaatama.
On muresid, millest keegi ei saa teada.
Vaatab külmi oksi – pole, kus puhata.
Ainult tühi kõle liivane leetseljak.

***

Lu shani uduvine, Zhejiangi meretõus.
Kui poleks seal käind, poleks kurbusest lahti saand.
Käisin, tulin tagasi – ei miskit erilist:
Lu shani uduvine, Zhejiangi meretõus.

Selle luuletuse kirjutas Su Dongpo mälestuseks tema vend Zi yu.

FONT FACE="Arial, Helvetica