ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN
 

Öölinnud,öömõtted
Yölintuja, yöajatuksia
Night birds, night thoughts

 

* * *

Need lilled, mille läbi ma olen rääkinud,
on jäänd vanaks, saand kivideks,
läbipaistvateks sinisteks kivideks,
millelt kastepiisad kukuvad alla sügavikku.
Olen unustand nende nimed.
Mul pole nende nimesid vajagi.
Mõelda saab nimedetagi, öelda ei saa.
Öelda on raske, valus,
öelda, rääkida läbi lillede,
kivilillede, jäälilledes akna,
tule, vee ja vasktorude.
Hommik tuleb küll, aga ta on
sinihalli maakivi karva.

***
Seegi suvi veereb üle õue
tihenevasse hämarikku nagu kirju kerge pall.
Lapsed kasvavad ja nende käte soojus
lahtub kõigest, mida te koos puudutasite.
Aidanurgas vanade kangaspuude taga
väike alasti peata nukk.
Marjapõõsaste all
punane plastlaev, kaks ratastki veel all.
Kui sa tulid, oli juba hilja;
kass ootas pimedas ukse ees.
Linnutee oli selgelt näha.

* * *
Kuuloomise öö. Pesen jalgu pimedas purdel. Soe, soe. Sihuke öö, mida tahaksid Fausti kombel igaveseks peatada, kuhu tahaksid kaduda nagu ürgema üska. Mõtled siis, et aatomid tantsivad su kehas teadmata, hoolimata, tundmata midagi sellest, kes sa oled, mida teed, kas armastad või vihkad, magad või oled ärkvel, elad või sured. Aatomid on nagu tillukesed jumal-sivad, kelle tantsust on sündind terve maailm, kes ise aga sellest vähe hoolivad, kes elavad vaid tantsides ja tantsule.

* * *
Kysymysmerkki.
Kaksoispiste.
Mies ja koira
aamunvalossa Pyhäjärven jäällä.
Ei muuta tekstiä
edessä, takana:
Hiljaisuus. Lumi.

* * *
Kaukana alhaalla
rakoilevien pilvien välissä
valosta kootut
yömuurahaisten pesät:
tanskalaiset, saksalaiset, hollantilaiset.
Vai onko se kirja, uusi valokirja,
itse itseään kirjoittava
tai kirjoitettu meitä kyninä käyttäen
(kuka sitten on kirjoittaja?) vanhan Euroopan mustiin maisemiin?
Onko se varoitus? Ylistys? Ennustus?
Tai ehkä avunhuuto tuntemattomuuteen.
Kuka sitten on lukija?

* * *
First days of the year.
Snow still white white,
young snow
as they say in Estonian,
with small tracks of a weasel
and light blue shadows
on the other side of the pond.

I walk facing East,
right side of the head warm,
left side of the head cold.
It is the sun gaining power,
gaining height.

With every passing year
I think less about poems,
more about light,
its silent glittering presence,
its voiceless knocking
at the window-pane,
louder from day to day.

* * *
I don't take refuge in poetry.
My poems are refuge taking
in you morning light,
in you morning shadows,
in you morning voices,
in you morning news,
in you early passers by.

1995 - 1997

Vagabund, Tallinn 1998
ISBN 9985-835-28-X



 

üles
top