ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN
 
 

See ja teine

 

 

ÖÖ JA ILM

Eesti keeles on väljend "ta ei tea sellest ööd ega ilma". See tähendab, et ei tea mitte midagi. Sónapaar "öö ja ilm" tähendab siis kóiksust, maailma mólemat poolt nagu sóna "maailm" vói "ilmamaa". Sóna "ilm" tähendab seda, mis on maast kórgemal ja kus on valgus, seda tunnistavad väljendid nagu "nägi ilmavalgust", "tuli ilmale", aga ka sóna "ilm" etümoloogia, mis muudes soomeugri keeltes samuti tunnistab seost valgusega. Ülemisele ja valgele ilmale vastandus alumine ja must maa. Maad ühendab ööga see,et öögi ei ole valge. Öö ja ilma, maa ja ilma vastandus on valge ja pimeda vastandus. Oleks huvitav teada, kuivórd temas on muistseid iraani valguse-pimeduse dualismi kajastusi, mida on Läänemeremaadeni jóudnud mitmel ajal ja mitut teed mööda.

Öö ning maa ja ilma vastandamisel on aga kodusem ja lihtsamgi motivatsioon. Oleme ju meie inimesed ilmalapsed, elame ja tegutseme päevavalguses, ilmavalguses ja poeme pimedas oma urgu peitu nagu paljud teised päevaloomad. Öö-olendid on meile vóórad ja natuke hirmuäratavad, öös on óudseid ja salapäraseid asju, öösi tegutsevad jóud, kellega on parem kokkupuuteid vältida. Ööloomad ja öölinnud ei esine positiivsetes vórdlustes nagu päevalinnud pääsuke (meenub Soome "pääskylintu päivälintu") vói lóoke. Ent vóóraid ja vastikuid elusolendeid asub ka maa all ja üldse seal, kuhu ilmavalgus ei ulata - kivide, sambla, kódu varjus. Keldrikakandid, tuhatjalad ja muud sellised pisiloomakesed on inimestele enamasti jälgid - nad kuuluvad teise maailma, millega meil ei ole hea kokku puutuda. Maa-alune on üks teine ilm, allilm, milles on inimestele ohtlikke jóudusid. Maa all on maa-alused, kellelt vóid saada haigusi.

Vanarahva assotsiatiivne mótlemine seostas maa-alusega muidugi kóigepealt sealseid olendeid, aga siis ka nendetaolisi, igasugu putukaid, ämblikke ja muid lülijalgseid, eriti aga kindlasti nende vastseid, kes tihti maa sees tegutsevadki. Mart Mäger on maininud, et putukate nimedes esineb tihti sóna "maa-alune", "mailane" ja muud sellist.

Maa all on nii kódunemise kui idanemise paik - seal saab elavast elutu, aga ka elutust elav. Üleminek elust surma ja surmast ellu on kohutav: seeme vói elusolendi keha saab maa-aluste kätte, kes ta hävitavad, aga aitavad tal ka uuesti sündida teises kujus - seemnel taimena, vanainimesel lapsena.

Vanade rahvaste kujutluses olid maa-alused, maa-elukad ilmselt tóesti need, kes surnu hävitamisega ja ümbertöötamisega tegelesid. Ehk vihjab sellele ka meie sóna "mardikas". See on seotud surnu-viirastust tähendava sónaga "mardus", mis on muistne iraani laen tüvest, mis ladina keeles on näiteks annud sóna "mors" - surm. Mardikad ja nende vastsed tegelevad tóepoolest surnute ümber-töötamisega, mida inimesed vanasti väga hästi teadsid. Mardikad kuulusid siis kuigivórd teise ilma - allilma. Siberlaste ja indiaanlaste lugudes on juttu inimestest, kes sinna allilma sattusid. Seal elatud umbes nagu siin, aga päeva asemel olnud öö, jóed voolanud tagurpidi, merest mägede poole ja jahiloomaks olnud suured mardikad, keda manalastest jahilised kutsunud pótradeks. Ka aeg liigub seal ilmas hoopis teise kiirusega: inimene, kes on allilmas olnud vaid päeva, avastab siia tagasi tulles, et möödunud on aastaid.

Nii ei ole allilm algselt mingi pórgu, vaid lihtsalt üks kummaline ilm, kus meile tuttavad asjad on teinud läbi mitmesuguseid transformatsioone, kus elu on surm ja surm elu, kus vesi voolab üles ja putukad on suured loomad. Lisada vóib veel sellegi, et ühe ilma asukale vóib kokkupuude teisega olla ohtlik. Siberis on jutte sellest, kuidas siitilma nóid allilma läheb ja seal temaga kokku puutunud surevad, ta ise on aga nähtamatu, tema hääl on nagu tule pragin ja alles allilma nóid saab aru, et nende juures on keegi ilmalaps. Surnute ilmast tulnu toob siia samuti haigusi, nóid peab surnu maa alla tagasi saatma.

Putukatel on tegemist surmaga, aga ka hingega, putukad, eriti liblikad on hingeloomad, kreeka keeles tähendab "psyche" praegu nii hinge kui liblikat. Kas siis need, kes laiba maas vói maa peal enda hoole alla vótavad, on ka surnute hinged, kes töötavad uue tulija ümber, et ta saaks teiste taoliseks? Ma ei ole niisuguseid mótteid ühestki rahvausu käsiraamatust leidnud, aga müto-loogika viib nendele ligidale. Mis iseloomustab soomeugrilaste, siberlaste ja indiaanlaste uskumusi, on ühelt pool ringkäik, elu ja surma, maa ja ilma, öö ja ilma seos, teiselt poolt nende vahelised kummalised piirid. Elav sureb, surnu saab elavaks, ilmalaps saab manalaseks vói kui kasutada ühes eesti móistatuses kasutatud sónu - ilmaline kalmuliseks, kuid see muutumine on keeruline ja vaevaline. Harilikule inimesele on see eriti raske ja tema ei pääse allilma muidu kui surres, läbi mardikate lóugade minnes. Nóid saab selle retke ette vótta, kuid see on temalegi ränk ja ohtlik. Muidugi on ilmasid tavaliselt rohkem kui kaks, omaette ilm on ka taevakaane pealne ülemine ilm, kuhu pääseda ja mille asukatega suhelda on samuti raske ja ohtlik.

Ülemisel ilmal on seoseid meie omaga, ent ka allilmaga. Needsamad mardikad, kes surnu allilmaliseks vastu vótavad, suudavad ka lennata sinna üles, niisama teevad seda linnud ja hinged-liblikad. Inimene vóib käia kóigis kolmes ilmas, elavana küll ainult siis, kui tal on nóiaväge, surnuna aga ka muidu. On ju inimesel mitu hinge - üks tuleb tagasi oma rahva sekka, ühest saab väike mardikas, kes vóib lennata üles, üks jääb kehaga koos kódunema ja moonduma.

Muistsete póhjamaa rahvaste usk tundis vastandusi, kuid need ei olnud jäigad ja absoluutsed. Allilm oli meie ilma vastand, kuid nad olid ka seotud, mólemal oli óigus ja póhjus eksisteerida ning nende eksistents oli omavahel sóltuvuses. Elusolendite tee viis ühes ilmast teise, teisest kolmandasse ja nii edasi. Ei olnud sirgeid jooni, mille ühes otsas oleks Hea, teises otsas Kuri. Selle asemel olid ringid, joone otsad puutusid kokku.

Hiljem ring katkes ja tema asemel jäi joon. Jäi joon, millele paigutuvad kaks polaarsust, millel ei ole enam mingit seost peale selle, et nad üksteisele vastanduvad. Üks on valge, hea, puhas, teine pime, halb ja räpane. Nende vahel ei saa olla mingit koostööd, ainult vastasseis ja vóitlus, mis peab lóppema ühe vóiduga.

Sellises mótteskeemis saab maa-alusest pórgu, óudne paik, kus inimesi halbade tegude eest karistatakse, kust kurjus aga ka siia maailma püüab tungida ja siin vóimu haarata. Pórgus ei ole midagi head, teda valitsevad olendid, kes tahavad ainult kurja teha, teisi piinata ja kelle olemasolul ei ole täielikku óigustust. See óigustus on suhteline ja poolik: pórgut vajatakse hoiatuseks inimestele, kes siin ilmas on kahe jóu vahelise vóitluse areenil ja peavad valima, kumma poole hoiavad. Pärast surma aga ei ole enam valikut: óiged kaalutakse valede seast välja, nad lähevad taeva, kus on igavene óndsus. Valed aga lähevad pórgu, kus on igavene piin. Ei mingit tagasitulekut sealt enam, ei mingit ringkäiku, ainult jooned, mis kulgevad pärast pógusat lóikumist edasi lópmatusse.

Religioonilugu vóib selkombel fikseerida, kuidas mullaalusest, kus mitmesugu elukad surnukeha ära söövad ja ümber töötavad, on saanud pórgu, kus halba surnut igavesti piinatakse. Maaalustest, mardikatest, kellel oli oluline vahendajaroll nii ökoloogias kui mütoloogias, on saanud paharetid, kes tahavad ainult meid piinata ja eksitada. Ons see areng arukuse suunas? Vaevalt küll. Veel hiljaaegu kehtinud kiriklike arusaamade kórval tunduvad muistsed hoopis targemad ja teaduslikumad, lähemad meie praegusele ettekujutusele elu ringkäigust, mitmesuguste organismide osast selles ja meie enda kohast biosfääris. Muistne kütt ja kiviaja póllumees jóudis looduse, elu ja surma móistmises kaugele, kuigi ta väljendas oma arusaamu teises keeles kui meie praegu.

Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 1996

ISBN 9985-56-115-5

üles