| EI OLE LOHUTUST. Kui kurvastaja saabki kullerkupp oma osa, nägijast nähtavani on samm, mida keegi ei sammu. Mis nägijas janutab näha, ei leia hingamist rohus ja kroonlehtedes, ei leevendust vaevale, nõrgudes puud mööda üles, niint mööda alla. See on teisel pool. See on teisel käel. Peegli ees tõeluses. Varjukaetus vaeske ei saa ruumi oma lamedast maailmast ja valguse vaibudes vaibub temagi, vaataja ära pöördudes pole teda enam. Võlts inimese edasielamine nimes, võlts kestmine loomingus, võlts manamine ilmalikel matustel, silmalummus töö, mis jääb, ja lapsed, kes tõmbavad joont edasi, vilets ja võlts on kõik peegelpildi loodetud pääsemine valguse loojudes. Kunagi jääb hõbe pimedaks ja mureneb klaas, tõelus aga vajutab näo vastu akent. Virvendav ruum ohakais, sääskedes ja leevikestes ja kõiges, väikese jumala lömmis ninke vastu meie lamedat maailma. Jumala kaks selget silma, aga kõik moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile, ja armust antud viiv põgeneb meie rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas. |