ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN


Tükk elatud elu


 

LÄBI METSA 

Olen vahel tahtnud põgeneda. Minna ära, nii et keegi ei näeks ega teaks 
Nagu lapsepõlves, siis kui roomasin suures voodis teki all ja mängisin, et olen mäger või rebane. 
Või istusin vaikselt riidekapis ja kujutlesin, et keegi kunagi ei leia mind, et olen igavesks kadunud, aga ometi olemas. 
Nii olen püüdnud ühekorraga olla olemas ja olemata, mida me võibolla kõik tahame, aga mida vist väga vähesed oskavad. 
Me tahame olla olemas, aga kandmata olemasolu raskust, olla kehatud ja muretud, 
näha, aga olla nägematu, kuulda, aga olla kuulmatu, lennata tuules ja minna läbi seinte ja kaljude. 
Kui me ise seda ei suuda, oleme lasnud muinasjututegelastel niimoodi olematult olemas olla.

Vahel sellest ei aita. Vahel tuleb minna. Metsa või merele või kasvõi aidalakka või vanasse sauna. Mina lähen metsa. 
Aga ma tahan ka kirjutada. Kirjutada kõigest, mis ma teen ja näen. 
Ma tean, et tulen tagasi, mu põgenemine on rituaalne, on enesetapp kaks korda ülekantud tähenduses. 
Pistan jakitaskusse väikese musta kaustiku ja pastaka. Mõtlen: mul on kaks äärmist võimalust: kirjutada kõigest, mis tähendab, et muud ei jõuakski teha kui kirjutada (siis ei oleks ju ka millestki kirjutada) või kirjutada eimillestki, mis annab õimaluse takistamata kõike teha. Kirjutamine segab elamist ja käimist. Pean valima kompromissi. Astun ja vaatan: kui midagi olulist näen, pean meeles, iga natukese aja tagant seisatan ja kirjutan.
Teen värava lahti. Post on pehkinud ja vangub. Kedagi ei ole nägemas. Tiia ja Elo-Mall rohivad aias maasikamaad. 
Olen teel. Võililled nõlval on õitsenud ja ootavad tuult, et teha dessanti. All soo veeres nad veel õitsevad. Võililled teavad imehästi oma aega. Nemad ehk pärivad maa. Pärast meid ja enne metsa. 
Jõuan teekäänule. Siin on suur kask, kelle juured on maa nii kuivatanud, et seal kasvab vaid hõre muru ja paar pisikest mändi ning kadakat, keda kitsed-põdrad-jänesed talvel kõvasti räsivad.
Jõuan üle heinamaanurga kaasiku veerde. 
Üks teder vurtsatab lendu. Vaatan tagasi. Majakatus. Kuuriots.. Harilikud lillad sirelid lõpetamas, ungari sirelid algamas õitsemist. 
Eemal teise tee ääres mängivad Ott ja Lemmit sulgpalli. 
Kaks pääsukest tiirutab heinamaa kohal. Ehk needsamad. kes just hakkasid lauta pesa tegema ja nokkisid aiast Laurise kaevatud tiigist savi. 
Maja kõrval sireite kohal seisab antenn, seekord pööratud lõuna poole. Seesama, mis näitas ennist pool tundi Itaalia TV-d. Pildi all paremas nurgas pisike RAI. Sealt tuli film. Naine suri, mees põgenes, jooksis mööda maanteed, kuni kukkus kokku.
Mets võtab mind vastu - nii vähemasti öeldakse. Naadid, metspipar, sarapuud sirutamas end meeleheitlikult üles kaselatvade poole, mis põgenevad eest. 
Lomp kihamas sääskedest. Maapind kirju õitsvast salu-tähtheinast. Salumets. Noor salumets endisel põllumaal. 
Vaarikad, sõnajalad ümber suurte kivide, mis kord põllult siia kõrvale veeretati. 
Kuusevõsa, kes kasvab kindlalt, otsekui teades, et tema naerab viimasena, tuleb ja jääb. 
Jalge ees koldnõges. Galeobdolon. Alustaimestik. Alumine maailm, allilm, kui mõtleme ürg-soomeugrilikult. 
Kes seal allilmas elab? Lükkan metsosja ja koldnõgese kõrvale. 
Veel kõdunemata mullused lehed. Raokesed, mille vahel keegi roomab, ronib, ELAB. 
Nende all hallikas muld, elu lõppsaadus ja alus. 
Ja igal pool sääsed, SÄÄSED, kes ei lase sul süveneda sellesse ellu. 
Ülemises ilmas laulis keegi. Eks punarind - Erithacus. Nüüd laskubki ta lepaoksale, vibutab saba ja vaatab mulle otsa. 
Aga sääsed võidavad. Sääsed võitsid. Lähen edasi.
Kummardan kukkunud kase alt läbi. 
Lehed on veel haljad, aga koor pikalt lahti: ta on kukkunud kahe lähestikku lepaharu vahele. 
Niipea kui seda kirjutan tunnen lepakoore lõhna. 
Kuskil laulab musträstas. Tema laul kõlab nii hästi kokku sompus ilmaga. 
See oli vist Eliotis: "And woodthrush singing through the fog o my daughter..." 
Maasikad, maasikad õitsemas. Üks metsa eksinud vaher. Maapind hakkab tõusma. 
Siin kuulub võim metsojale. Piiphein on juba õitsnud. Sääsed leidsid õhust mu jäljed ja siis ka mind. Sääsed määravad mu kirjapanekute vormi. 
Heinamaaserv. Kannike. Üks kannikeseõis. 
Paar kasetüügast. Meie keeles pole nende kohta õiget sõna või oleme selle unustanud. Mäletan, et handi keeles oli sõna püstiseisva pehkinud kasetüüka tähenduses, Sellisesse kasetüükasse teevad vahel sootihased pesa. Siin tüükal pesitsevad küll ainult taelad. Üks liblikaröövik on tardunud samblikule. 
Mõni sinikollane kuupäevarohi, härghein on tulnud välja metsa varjust heinamaale - siin mõjub ta nagu tulnukas teisest ilmast. 
Ja siin on mailased. Vaibatükk siniseid mailasi. Nagu silmad. Nagu pilk kaugusest. Pilk täis kaugust või taevast: mis taevas muud ongi kaugus.
Olen kruusateel. Seda hööveldati kord. Aga oskamatult, kivid kisti välja ja nüüd on tee munakaid täis. 
Tee ääres põdrakanep, vaarikas, pihlakad, lepad. Otsekui tõmbaks mets endale kardinad ette, et võõras sisse ei vaataks. 
Vahel kardin käriseb: remmelgas on pikali maas ja metsa sisemus - kuusetüvede kaootiline sammastik - on pilgule lahti. 
Siis teeäärne nõlv täis raudosja. Äsjast võrdlust jätkates: need on juba nagu trellid - rootsi kardinad. 
Ma tahan siit teelt rutem ära saada. Ma ei taha siin kedagi kohata. Maal metsa vahel on kohtumine teise inimesega liiga suur elamus, nagu kirvehoop, mis raiub katki mõtte ja kujutluse niidid, ehmatab sind, nii et kukud poeetilise üksinduse elevandiluutornist, vaatad teisele otsa, ütled "tere", aga kuivanud kurgust ei tule õiget häält, siis räägid midagi, vastad mõnele küsimusele, aga tunned, et teed seda nagu kuskilt kaugelt, läbi paksu klaasi või vee. Ei, siin teel ei ole hea kedagi kohata. Olen ju lõpuks põgenik. Mul on vaja üksindust. Metsa. Üksindus ongi nagu mets või meri. Üksindus on ruum, lahtine ruum.
Kus siis on raja algus? Juba on mets ta peitnud, pitskardinatega katnud. Harakputked. Vaarikad. Nõgesed. 
Aga viimaks leian ta siiski. Astun läbi nõgesepuhmaste. Olen metsas. Ei, Wiedemanni informaator võis öelda, et mets ja naesterahwa perse on igaühe päralt. Ei ole ühti. Mõlemad oskavad end kaitsta. Kui vaja. 
Mis ma teeks kui keegi äkki tuleks ja näeks mind kirjutavat ja küsiks, et mis ma teen. Kas ütleks, et luuletan? Vaevalt. See on nii piinlik - luuletada. Lapsepõlvast peale olen ikka luuletanud salaja. Ja püüdnud luuletada nii, et see ei oleks päris luuletamine. Proosa on tõsisem asi, proosakirjanik on tõsisem ja asisem inimene, temal on rohkem õigust teistele silma vaadata. Kuigi temagi ei tee ju tegelikult tööd nagu auto- või mõni muu juht või kelner või trükkal või torujüri. Inimeste hulgas oled sa ikka midagi kahtlast. Metsas on teisiti. Metsale ei lähe korda, kes sa oled, siin oled ühtviisi oma või võõras. Metsas on hea. 
Tegelikult ma tahan teha midagi, millest ei tea isegi, mis see on ja millest teised ei teagi, et ma seda teen. 
Tõmban kapuutsi pähe. Paremal otse raja ääres on kõvera sammaldunud tüvega kask. Mulle juba ammu tuttav. 
Kase kõrval saar. Noor ja sirge. saari on siin metsas vähe, enamasti ainult takude lähedal, seal kuhu tuul kannab õuesaarelt seemneid. 
Rada ise on juba puhtam, nõgesed ja teelehed on jäänud seljataha. Jalge all on hõre madal rohi varisenud lehed, okkad ja raokesed. Olen päris metsas. Siia ma teelt enam ei paista. Siin saan olla üksi. Olla mina ise või keegi teine - ükskõik, siin pole sellel suurt vahet. 
Tahaks natuke mõelda. Leida assotsiatsioone, metafoore. Aga sääsed ei lase. Sääsed hoiavad sind armutult kontaktis vahetu tõelusega, sellega, mida sa filosoofina ei suuda tabada, mida tavaliselt kutsutakse olevikuks. 
Mis ime siis, et meie rahval polnud spekulatiivset filosoofiat. Meil olid sääsed.
Raja ääres pisike tamm vaksapikkuste lehtedega. Siis viis kuuske tüved kokku kasvanud. 
tegelikult kirjutan reisikirja. Seekord ma Rootsi ei saanud, eks siis käin siin metsas. 
Üks rada pööras kõrvale. Sinnapoole, kus veidi maad eemal on metsa vahel keldriase ja paar poolkuivanud kreegipuud - kõik, mis on jäänud talust. 
See, mis praegu on rada, oli kunagi ehk midagi enamat - taludevaheline tee. 
Teedelgi on oma ajalugu ja saatus. Mõned ahtad pooleldi kinni kasvanud metsarajad võisid kunagi olla tõelised teed, mida mööda sõideti veskile, mõisa või postimaanteele. Mõned rajad pole ehk kunagi olnud suured, on aga väga vanad - sadu ja sadu aastaid; nad on tekkinud koos esimeste taludega. 
Aga enne inimesi olid loomad ja loomade rajad, mida mööda oli hõlpsam käia kui läbi padriku. Loomarada sai tükati inimrajaks, loomaraja ajalugu aga kaob hämarusse- tema võib olla tuhandeid aastaid vana. Isegi sipelgate rajad võivad püsida aastakümneid, isegi üle saja aasta samas paigas. 
Hobuseaja teed ja rajad olid tagasihoidlikud, taluvanker ei vajanud laia kruusateed siia metsa vahele. Nüüd traktorite ajal on teed juba hoopis silmatorkavamad - otsekui haavad metsa ihus. Neid märgivad sügavad roopad, maharudjutud puukesed, vigastused teeäärsetel tüvedel. 
Siin on keegi puhastanud teed, raiunud ja kõrvale heitnudpaar leppa, keda talvine lumi oli teele ette vajutanud. Lepad mädanevad siinsamas. 
Kullerkupp ei õitsegi veel. Lagedal on tema õed ja vaennad juba õitsnud. Õed ja vennad! Ta on ju ühekojaline, korraga mees ja naine. 
Oleksime meie ka ühekojalised. Saaksime lasta gameetidel elada oma elu, olla nii,et me ei oleks oma sugurakkude orjad!
Tee laskub. Otse keset teed on kõdunenud haounnik, millele on juba kasvanud paks sammal. Sellele on keegi astunud. 
Tee laskub veel. Õitsev kullerkupp märgib soo algust. Tee kaob. Pööran paremale, teisele teele. 

Rada nõlval soo ääres. Maapinnal vaid haavalehti ja raagusid-okkaid. Siin-seal mõni jänesekapsas. Metsa all mustikapõõsaid. 
Ämblik ronib üle pooleli lehekülje. Otsekui märk kuskilt teisest tähestikust. Äkki ongi? 
Maas risti-rästi noori mände, kes pole jaksanud kasvada võistu kaskede ja leppadega. Nad kasvasid end surnuks valgusse jõudmata. 
On nagu oleksin kirjutanud selle oma verega. Sääsed võtsid andamit. 
Äkki näen raja ääres pealuud ja lõualuud. Rebane? Kährik? Mäger? Konte ma kahjuks ei tunne, kuigi võiks tunda. 
Seegi rada lõpeb keset metsa maikellukeste vahele. 
Kuskil ülal tibab vihma. 

Olen kõrgel künkaharjal. Siin kasvab suur kadakas. Et latva näha pean pea kuklasse ajama. Latv on veel haljas. 
Tuleb pöörata tagasi. Lähen veidi kõrvalt. Sealt lähedalt, kus vedeles pealuu, leian kellegi urud, urusuude ees välja kaabitud liiva.

 
 

üles