***

Varblased Tartu varblased 
teist mõtlen mina käies tulles 
üle jõe-ükssama süda on meil 
ükssama uudishimu 
kellel väike kellel suur tiivad 
kellel mõeldavad kellel mõtlemata olemas 
ühedsamad korstnad 
tahmavad linnkarva halliks 
meid kõiki ainult hääl 
pole hall-hääl tervitus hoiatus kutse 
kirjas või akna taga lumel 
valgel paberil 
jäljed tähtedes ridades luuletustes 
tervitus hoiatus kutse lindude südame hääl 

Kuusikut sa mäletad tiiki ja mesipuid 
jooksid ja vaatasid päike ülal rohi all 
ega teadnud et talv 1940 
oli lõhki löönud õunapuude südamed 
et 1944 tuleb saksa leitnant tulise mõõgaga 
iga aed on kurb näha iga aed 
on kaotanud paradiis 
sina olid paradiisilind puuris põlenud linn 
kasvatas orjavitsu pujusid ohakaid 
suviti maal vainule lahtilastult 
mis sust oli kus 
said õppida käima laulma lendama 
väike vang Tartust Ülikooli tänavalt 
kuni kord Saaremaal Kailuka külas 
puudutas õuemuru su taldu kõnetades 
sind sõnatult ja selgelt siit sa oled 
siia sa jääd mereveerele sarapikku nurmedele lõokeste lahkumislaulu 
laotas sügis su mure ja rõõmu seda 
mis jäi ei osanud sa nimetada 
siis ega oska nüüdki 

Mina tahaksin 
et sa tahaksid et me tahaksime ikka 
olla tasa 
all you need is love 
mõista jõge mõista sulinat 
vaadata vette 
kaua kaua keegi ei tea kui kaua 
vaadata endasse ja läbi teineteise 
suur vaikus voolab meisse meie vaikusesse 
munakoore 
nokib ilmaletulija seestpoolt katki