ELU/LIFE |RAAMATUD/BOOKS |ARVAMUSED/OPINIONS |KIRJANDUS/LITERATURE|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY |TÕLKED/TRANSLATIONS |UUT/NEW|ALGUSSE / MAIN

Jaan Kaplinski lapsepõlv

Sündisin 22. jaanuaril 1941 Tartu naistekliinikus Toomemäel. Minu sünnipäeva pühitseti juba neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel, tõsi küll, V.I. Lenini mälestuspäeva nime all. Hiljem see püha kaotati põhjendusega, et Lenin elab igavesti. Nii J.K. isa kui ema olid segaverelised. Isa, Jerzy Kaplinski (1901 - 1943?) isa poolt esivanemad olid juudid ja legendide järgi oli keegi neist ka Bütsantsist pagend Laskarise soo esindaja. Isa ema, neiupõlvenimega Dziadulewicz põlvnes Poola tatarlastest, kellest üks 18. sajandi lõpul katoliku usku läks ja sai Amurati asemel nimeks Bonaventura. Jerzy Kaplinski töötas Tartu Ülikoolis poola keele ja kirjanduse lektorina, organiseeris Eesti-Poola seltsi ja poola kirjanduse laiema tõlkimise eesti keelde. Ta pidas avalikke ettekandeid poola kirjanike tähtpäevadel ja kirjutas eessõnasid tõlkeraamatutele ning poola kirjandust tutvustavaid artikleid ajakirjanduses, sh. ajakirjas "Looming". Ta oli pidand ka fakultatiivloenguid Euroopa kultuuriloost, mida omal kombel viiskümmend aastat hiljem kordas tema poeg "tõlkekabineti" sildi all 1983 - 1986. Isa vanaisa Edward Kaplinski (1834 - 1879) oli arhitekt, tema vend Leon Kaplinski (1826 - 1873) - maalikunstnik ja kirjanik, iseseisvusvõitlusest osavõtja, kes hiljem elas pagulasena Pariisis. Kaplinskite perele kuulunud Leon Kaplinski portree, mille oli maalind nimekas Poola kunstnik Henryk Rodakowski, hävis arvatavasti Tartus sõjatules. Isa isa Zygmunt Kaplinski oli olnd inseneriharidusega ja juhtind sajandi alguses aktsiaseltsi "Prodamet" Sankt-Peterburgi kontorit. Pärast tütre surma lapseeas saatis Z.K. naise ja poja mõneks aastaks elama Šveitsi, Zürichisse, kus neil oli kontakte ka Vladimir Uljanoviga, hiljem Lenini nime all tuntud riigikukutajaga. Tänu sellele ja hilisemale ilmasõjale ja revolutsioonile Venemaal käis Jerzy Kaplinski koolis mitmel pool: Poolas, Venemaal ja Sveitsis.

 

Jaan K. ema Nora Raudsepp (1906 - 1982) oli ema poolt mulk, isa poolt võruke, nii ei ole Jaan K. esivanemate hulgas päris-eestlasi, mis võibolla seletab tema käitumises ja loomingus esinevaid ebaeestilikke jooni. Nora K. isa Jaan Raudsepp (1877- 1961) on pärit Eoste külast Põlva lähedalt. Põlva lähedal elab palju Raudseppade suguvõsa esindajaid, kes on kauges suguluses ka naaberkülas Himmastes eland ja elavate Hurtadega (sh. Jakob Hurt). Abiellumise kaudu on Raudsepad seotud Astidega (sh. Karl Ast), sugulus on ka Zirnaskitega Räpina poolt - seda perekonnanime kandis Nora Raudsepa vanaema Ann.

Nora Raudsepa ema Marie (1881 - 1971) neiupõlvenimi oli Jänes, tema ema Anna neiupõlvenimi omakorda Schulzenberg. Üks Anna Schulzenbergi õdedest - Ida - oli kirjanik Arvo Mägi ema. Jänesed on pärit Mulgimaalt Paistust. Schulzenbergid on pärit Hallistest , üks neist, Martin Schulzenberg oli Venemaa esimese duuma saadik Liivimaalt.

 

Jaan Raudsepp oli üks viiest vennast. Tema isa Juhan oli olnd vallakohtunik, vanem vend ja Soodla talu pärija David vallavanem. Jaan õppis Tartu Õpetajate Seminaris ja töötas natuke aega Rõngus õpetajana, pidi siis ateistlike vaadete pärast õpetajaametist loobuma ja hakkas tegelema äriga. Ta alustas raamatukauplusega Valgas, istus revolutsioonilise tegevuse pärast 1906 Pihkvas vangis, jätkas aga edukat äritegevust kuni 1940. aastani, sellest suurema osa aega Tartus, kus talle kuulus Raudsepa raamatukauplus Küüni tänavas, spordiriistade vabrik ja hulk muude ettevõtete (Tartu Pärmivabrik, a-s Extractor) aktsiaid. Perekond elas algul Tartus Tiigi tänaval (maja on sõjas hävind), siis ostis Jaan R. Tartu külje all asuva maja, mille 1912 oli soome arhitekti Valter Thomé projekti järgi lasnud ehitada Aino Kallas, kes seal, alguses Kallaste, siis Lastela nime kandvas majas kuni 1918. aastani ka elas. Seal majas möödusid Jaan Kaplinski esimesed eluaastad ja sealt on pärit tema elu esimesed suvised mälestused. Pere pidi Saksa sõjaväe nõudmisel majast lahkuma 1943. aasta lõpus. Nüüd on maja Kaplinskitele kui Raudseppade pärijatele tagasi antud, kuna aga tema remont ja pidamine meiel üle jõu käis, maha müüdud.

 

Raudseppade peres oli neli last, kellest üks, Mart, suri üliõpilasena. Leo õppis õigusteadust ja töötas juristina Tartus ja Tallinnas, hakkas hiljem ikka rohkem tegelema lauluga. Tütar Eva oli arenguhäirega ja töötas nõukogude ajal lihttöölisena. Nora Raudsepp hakkas noorena õppima tantsu ja täiendas end 1920ndatel ja 30ndatel aastatel sel alal Saksamaal Essenis ja Pariisis. 1930ndate lõpul tutvus ta lektor Jerzy Kaplinskiga. Nad abiellusid 1938. aasta märtsis, abielu tunnistajaks ja hiljem poeg Jaani lepitud ristiisaks oli itaalia keele lektor, hiljem kirjaniku ja ajakirjanikuna tuntud Indro Montanelli. Noorpaari tabas II ilmasõda Poolas, kust nad pärast Poola riigi hävingut pääsid Eestisse. Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt töötas Jerzy Kaplinski vene keele õpetajana Tartu koolides. 23. juunil 1941 ta arreteeriti, nagu selgub NKVD toimikust, "et vältida võimalikku vaenulikku tegevust". Tema jäljed kaovad 1941. aastal Kirovi oblasti laagrites, kust ta oleks pidanud vabastatama kui Poola kodanik, kuid millegipärast jäi vabastamata ja suri - mõnede andmete järgi laagris 1943 või 1944, teiste järgi vabastatuna teel Poolasse 1944 või 1945. Nii kasvas Jaan isata, nagu palju tema eakaaslasi Eestis ja mujal Euraasias. Teised omaksed pääsid küüditamis est ja vangistusest. Onu Leo, kes oli Saksa sõjaväes, tegi läbi taganemise Tsehhimaani, vangilaagri, töötas puusepana Ameerikas ja töölisena Rootsis. Tal ei olnud lapsi, nii on Jaan oma vanavanemate ainus järeltulija. Jaani ema kaotas küll oma mehe tõttu võimaluse töötada prantsuse keele õpetajana ja pidi otsima muid võimalusi end elatada, töötades mitmeid aastaid 1950ndate alguspoole veterinaarbakterioloogia laboratooriumis. Jaan Kaplinski esimesed lapsepõlvemälestused on - nagu nimetatud - seotud vanaisa kodu Kallastega.

Sealt kolisid sakslased perekonna kesklinna Magasini tänavasse, kust on mõned mälestuskillud: onu Leo saksa sõjaväe mundris, käigud botaanikaaeda, kukk Jaani kiriku tornis, mis paistis aknasse ja võibolla ka Eesti Rahva Muuseum Raadil. Järgneb aga 1944 ja hulk sõjamälestusi. Magavat last tassiti pesukorviga keldrisse varjule, vahel tuli olla ka pikki tunde, isegi terve öö varjendites, näiteks botaanikaaia mäe sees. Varjendites oli isegi huvitav, täiskasvanutel polnd midagi asjalikku teha ja nad rääkisid huvitavaid lugusid ja tegelesid lastega. Pere oli mitmel pool - Haaslaval, Vastse-Kuustes ja Sauel Tallinna lähedal sõjapaos. Sellest ajast on juba palju mälestusi, mis hakkavad paigutuma mingisse süsteemi. Esimestest Kallaste ja sõjapäevade mälestustest, põhiliselt aga sõjajärgse aja mälestustest olen kirjutanud pikalt raamatus "Kust tuli öö" ja ei hakka neid siin kordama. Raamat ei ole päris dokumentaalne, kõik oluline on aga endal kogetud, sealhulgas üllatav küsimus sellest, kuidas "mina olen mina ja mina olen Jaan Kaplinski". Arvan nüüdki, et see oli mulle midagi väga olulist. Ma ei osand seda küsimust siis väljendada. Nüüd arvan, et tegemist ei olnd ega saandki olla selgelt sõnastatud küsimusega, vaid küsimusega mingis keele-eelses või/ja keele-välises koodis, mida tema sündides ka püüdsin sõnastada, ei suutnud seda aga siis ega suuda ka nüüd. Usun, et see küsimus on määrand seda, et hilisemas elus olen lähenend buddhismile.

 

Ürgfilosoofiliste ja buddhistlikus filosoofias tuttavate küsimuste juurde jõudsin lapsepõlves mitmel puhul. Mõtlesin näiteks, kas siis, kui maailmas oleks ainult sinine värv, sinine oleks üldse sinine: tundsin, et sinine on sinine vaid seetõttu, et on olemas muud värvid. Algkooliõpilasena sai selgeks, et olen värvipime - daltoonik. See on ehk üks põhjusi, miks see küsimus mulle oluline oli. Jõudsin oma peaga lähedale ka Zenoni apooriatele. Nimelt küsisin endalt, kuidas saab noatera üldse ära lõppeda. Tera läheb aina teravamaks ja veel teravamast saab olla veel teravam. Mulle tundus, et sellisel "veel teravam olemisel" ei saa olla lõppu, niisiis ei saa nagu olla lõppu, äärt ka noal. Ometi on teral serv, äär. Midagi ei klappind.

 

Elasime alates 1944. aasta sügisest Tartus Ülikooli tänavas, alguses oli meie aadress Ülikooli 19 - 2, hiljem 15 - 2. Ka sellest majast ja naabritest olen kirjutand oma raamatus "Kust tuli öö". Inimeste nimed on muudetud: Leo Pihlapiks olen nimetand Laur Pehapi, kes oli maja endise omaniku proua Pehapi poeg. Elasime kahes toas, köök ja muud kõrvalruumid olid mitmele perele ühised. Hästi mäletan veel perekond Bochmanne, kes elasid kahes toas köögi kõrval ja kellel sündis tütar, kellele minu ema aitas leida ilusa nime - Bianca. Mänguseltsilisi mul omas korteris siiski ei olnd kui jätta arvestamata Pehapite kass Ants ja Bochmannide koer Kärr. Veidi suhtlesin maja teises otsas elava ätsepmeister Uuseni poja Tõnisega ja vahel juhuslikult muude lastega mitme maja ühisel õuel, kuhu pääses kino Ateen (hiljem "Saluut") vastast. Sinna õuele pidime laduma oma talvepuud, mis pärast riidas kuivamist viidi keldrisse. Keldrist tassis tädi Eva nad üles teisele korrusele ja keldris mängisin vahel lastega peitust. Maja pööning jäi mul läbi käimata, mõtlen praegugi vahel, mida seal võis olla ja mul on kahju, et ma seal ei käind.

 

Muudest naabritest on vähem mälestusi. Kõige halvem oli see, kui meie seina taga peeti pidu. Naabritest eraldas meid ainult suletud ja ehk tekiga kaetud vaheuks, nii kostis seltskonna laul ja kära meie tubadesse ja ei lasnud meil magada. Ehk on see üks põhjus, miks ma tänini kärarikkaid olenguid ei salli ja Pehapi Laur on mind joodikute vastu allergiliseks muutnud. Naabrite hulgas oli paar korda ka mitte-eestlasi, Eestimaa venelased Trudnikovid ja lühemalt sõjaväelendur Silitski, venestund poolakas, kelle naine oli tatarlane ja mängis plaatidelt tatari muusikat. Nendega oli meie läbisaamine hea, vahel isegi parem kui eestlastega. Kui juba oskasin natuke vene keelt, suunasid ema ja tädi mind seda jutuajamises naabritega kasutama. Mingit vastumeelsust vene keele nagu kõigi muude keelte vastu meie perekonnas ei olnd. Vanaisa, ema ja tädi Mara olid saand venekeelse või osaliselt venekeelse hariduse ja nad kasutasid vene keelt tihti, tsiteerides luuletusi või öeldes mõned laused. Teine perekonnas tuntud keel oli saksa keel, mida oskasid kõik peale minu: vene keelt vanaema ja tädi Eva ei osand. Lendur üllatas meid sellega, et kutsus kord vanaisa, kes ei olnd temaga söandand eriti avameelselt rääkida, kuulama Ameerika Hääle venekeelset saadet, öeldes, et kuulame nüüd vaba raadiot.

 

Oma perest olid mulle vaimses mõttes kõige olulisemad ema, tädi Mara ja vanaisa. Emalt olen saand filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu olen seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadund isa mälestusega. Isast ei ole jäänd muud kui paar fotot, paarkümmend polonistika, filoloogia ja filosoofia valda kuuluvat raamatut, mõned märkmed ja kirjad. Paar säilind armastuskirja, mis ta oli kirjutand mu emale ja ühe luuletuse mustandi leidsin alles pärast ema surma. Vanaisa huvid jagunesid poliitika ja looduse vahel. Äriga ta mõistetavalt enam tegelda ei saand: ärist ta küll vanade sõpradega rääkis, kuid sellest ei taiband ma suuremat. Vanaisa oli kaotand oma varanduse. Esialgu sai ta töötada omal alal, juhatades Ta rtu antikvariaati, kuid kaotas hiljem selle koha kui endine kapitalist. Tal oli palju vaba aega ja ta viis mind tihti jalutama - Toomele, Tähtverre ja Maarja surnuaiale. Tihti liitus meiega mõni tema sõber. Väljas looduses räägiti palju loodusest, lindudest ja taimedest, vahel ka aiandusest ja põllumajandusest. Kodus räägiti peamiselt poliitikast. Vanaisal ja vanaemal oli palju sõpru ja tuttavaid. Kallaste-Lastela oli olnd külalislahke koht, kus lühemat-pikemat aega elasid mitmed sugulased, tuttavad või laste tuttavad, sealhulgas näiteks kunstnik Ott Kangilaski. Raudseppadel oli ka heategijate ja metseenide kuulsus, tädi Mara mäletas hästi, kuidas uusaastahommikul nende poole vooris mitmesuguseid inimesi, kes kõik tahtsid "prouale ja härrale" head uut aastat soovida, suur osa neist lootis selle tasuks proualt ka mõned kroonid saada ja seda ka sai. Üks inimene, keda Raudsepad püüdsid aidata, oli helilooja Eduard Oja, kes aga vajus aina lootusetumalt alkoholismi küüsi. Nora Kaplinski rääkis ikka, et tema meelest on üks kõige mõjusamaid eesti helitöid Oja kantaat Marie Underi sõnadele kogust "Mureliku suuga" "Ja sammub ja sammub seal sada meest...". Ilmselt ei ole selle kantaadi muusika säilind.

 

Koduseid poliitikajutte mäletan Tartust Ülikooli tänavalt ilmselt päris varasest lapsepõlvest, sellest ajast, kui hakkasin nendest midagi aru saama. Elasime päris linna südames ja harva oli päevi, mil keegi tuttav meile sisse ei astund. Vanaema oli kodune, tema aeg kulus toidutegemisele ja külalistele. Tagatoas oli alati kohvipott elektripliidil, mida meie peres nimetati priimuseks. Muidugi ei olnd see alati oakohvi, mäletan, kuidas mindki pandi jahvatama sigureid ja kõrvetatud viljateri. Ent seegi oli midagi, mida külalistele pakkuda kõlbas nendel aegadel.

 

Juttu räägiti peamiselt tagatoas, eestoas istus ema oma laua taga ja õppis või tõlkis. See ei olnd tal kerge: tuba oli jahe, nii et ta jalad aina külmetasid, külalised ja vanaema käisid alatihti uksest - tee "köögiotsa" läks läbi kütmata esiku ja trepikoj a. Ka ei lasnud tädide ja onude jutuvada tal keskenduda oma tööle, millest sündis alatasa pisikonflikte. Meie peres küll ei olnd kunagi suuri tülisid, väikesi arusaamatusi ja pahameelt aga palju: olin küllalt tähelepanelik seda märkama. Mõtlen praegu, et m u emal oli Ülikooli tänaval eriti raske, ta oli saanud elada mehega, kes oli Tartus lugupeetud ja populaarne inimene, vaid paar aastat, ta kontaktid välismaaga olid katki lõigatud, tal ei olnd korralikku tööd ega isegi oma nurka, mida ta oleks nii väga vajand. Ei olnd oma nurka ka minul, oma laua sain alles teismelisena. Mõiste "läbikäidav tuba" on mulle väga selge tähendusega ja see läbikäidav tuba, kus elasin koos ema ja tädi Maraga, oli üks neid põhjusi, miks ma ei saa rääkida õnnelikust lapsepõlvest.

 

Tagatoas räägitud poliitikajuttude peamine sisu oli muidugi see, mida tookord nimetati "valge laeva ootamiseks". Vanaisa jagas poliitikast ja ajaloost mõndagi ja tema tuttavate hulgas oli inimesi, kes selles küllalt hästi orienteerusid. Kuid olude sunnil nägid nad maailma arengutes ikka esmajoones seda, mida tahtsid näha. Ja nad tahtsid muidugi näha vene valitsuse lahkumist ja Eesti vabanemist. Eestlaste oma võitlus selleni viia ei saand: mäletan, et metsavendadesse ja eriti koolinoorte nõukogudevastastesse organisatsioonidesse suhtuti meie kodus väga kriitiliselt. Abi pidi tulema Läänest, oodati ameeriklasi või läänesakslasi. Võib ka öelda, et oodati sõda, sest paistis ju, et "venelane" ilma sõjata Eestist ei lahku. Selle tuleva Lääne invasiooni, D-day märke siis meie tagatoas oodati, otsiti ja usuti nägevat. Ega see raske ei olndki, külma sõja algusaastatel oli alatasa suuremaid konflikte, mis võinuksid viia sõja puhkemiseni, olgu siis Berliini blokaad, Ameerika luurelennuki allatulistamine Läänemerel ja pa lju muud. Sõda viimaks tuligi, kuid ainult Koreas, ta kestis mitu aastat, mille jooksul enamik tollal etableeritud ENSV kirjanikke jõudis sellest sõjast midagi ka kirjutada. Üks populaarne teema oli väidetav bakterioloogilise relva kasutamine "USA imperialistide" poolt. Umbes samadel aegadel olevat needsamad imperialistid kasutand bioloogilist relva ka meie vastu, saates Eesti randa koloraado mardikaid. Nende mardikate pildid olid veel meie koolivihikutelgi, mäletan, et kui neid esimest korda elus nägin, olin üllatundki, sest mardikad olid päris harilikud pisikesed triibulised putukad ja midagi saatanlikult jubedat neis ei olndki.

 

On palju kirjutatud sellest, kui raske oli lastel kohaneda nõukogude elus kehtind kahe tõega. Ma ei saa öelda, et see oleks minule olnd mingi eriline probleem. Tõed, milles kasvasin olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saand omavahel segi minna. Meie kodus oodati ameeriklasi ja peeti "Vene valitsust" kõlbmatuks, koolis ja ajalehtedes esinesid ameeriklased kuratliku jõuna ja Nõukogudemaa kehastas kõike positiivset, head ja ilusat. Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Minu lugemisvaragi koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, tõi ta sealsest raamatukogust mulle lugeda ühe ""Looduse" Kuldraamatu" teise järel. Mäletan tänini midagi niisugustest raamatu test nagu Karin Michaelise Bibi-lood, Karl May Winnetou-sari, "Väike lord Fauntleroy", "Roosa saar", "Doktor Dolittle" ja mitmed teised. Ka muud eestiaegset lastekirjandust puutus mulle kätte, sealhulgas Karl Ristikivi "Semud" ja "Lendav maailm". Need laenasin perekonnasõprade Starkopfite riiulilt.

 

Lugemisvara teise poole moodustasid aga purunõukogulikud teosed, nii päris lasteraamatud kui ametlikult täiskasvanutele mõeldud teosed. Minu tädi Mara (ametlikult Marie Pael), kes töötas raamatupoes, ostis mulle enam-vähem kõik raamatud partisanidest ja ka Stalini preemia laureaatide sarja. Lugesin nad enamuses kõik läbi, mõned igavamad jätsin küll pooleli nagu "Kaugel Moskvast" või "Jugoslaavia tragöödia". Sõjajutte aga lugesin hoolega, sest nende sündmustik oli vahel põnev ja neis ei olnd pikki abstraktseid arutlusi poliitikast. Tänini on mul meeles Ilja Kazakevitši "Kevad Oderil" ja Viktor Nekrassovi "Stalingradi kaevikutes", mis mõlemad pärinevad kahtlemata andekate kirjanikkude sulest.õige mitu korda lugesin Aleksei Tolstoi "Peeter Esimest". Puht sõjaraamatutest oli mu lemmikuid partisanikomandör Kovpaki "Putivlist Karpaatideni". Arkadi Gaidari teosed mulle erilist muljet ei jätnud, küll Lev Kassili "Mu kallid poisid", Kaverini "Kaks kaptenit" ja Katajevi "Valendab üksik puri". Vanaisa kõrvalt lugesin ka Vene-Jaapani sõja romaane "Tsusima" ja "Port-Artur". Mitu ko rda lugesin ka Gorki lapsepõlve-raamatuid. Eesti kirjandusest sobis minule vist kõige paremini Lutsu "Kevade" ja mõned muinasjutu- ja muistendiraamatud, meeldis ka Tuglase "Väike Illimar". Üldmulje eesti kirjandusest oli aga hall ja nukker, selles oli mida gi, mis kõlas kokku tolleaja elu halluse ja nukrusega. Neid raamatuid lugedes haaras mind masendus ja melanhoolia, kadus eluisu, mida pidev haigeolemine nagunii nõrgendas. Mäletan Tuglase miniatüüre ja sümbolistlikke lugusid, mida lapsena hakkasin lausa vihkama. Niisama ei talund ma Tammsaare "Poissi ja liblikat" ja Gailitit, isegi "Nipernaadit", mis oli imelik raamat, sest teda lugedes ei tekkind mul kujutlust keskkonnast, mida otsekui oleks kirjeldatud, tegelikult aga ei kirjeldatud ka. Minus elas realist, kes armastas asju ja tahtis ka kirjandusest lugeda asjade kirjeldusi, mitte tundlemist. Asjadearmastajaks olen jäänd tänini, sellestki olen kirjutand proosaraamatus "Kust tuli öö".

 

Vahel mõtlen, et ei olegi päris kirjandus- ja kunstiinimene, vaid mingi segu ühelt poolt kollektsionäärist ja teiselt poolt müstikust. Türgi intellektuaalid võtsid mind endastmõistetavalt müstikuna. Kollektsionäär olen lapsest saadik. Olen kogund marke, telliskive, kuid ka abstraktsemaid asju nagu keeled, kultuurid, religioonid. Mul on nõrkus kaartide ja ülevaateteoste vastu à la "Maailma keeled" või "Maailma maad ja rahvad", floorad ja faunad. Mulle meeldib selkombel osa saada maailma rikkusest, sellesse süvenemine on raskem. Lapsepõlves juba lugesin kaugõppes õppiva ema kõrval tema keeleteaduse konspekte, eriti põnevad olid keelkondade ja keelte loetelud. Mingi samasugune tunne on lugeda margikataloogi, raamatut toalilledest või akvaariumikaladest: ka nendega olen ma tegelnud. Tundide kaupa võin mõelda, mis kalu või lilli veel hangin ja kasvatan. Tegelikkuses pole mul kunagi olnd erilist aega neid elusolendite kollektsioone suureks paisutada. Aga ma teadsin juba lapsena, et mul peab olema elamine maal. Aastaid hiljem meil ka õnnestus see hankida. Seal olen rajand väikese pargi, kus on sadakond puu- ja põõsaliiki - see on ilmselt minu kõige õnnestunum kollektsioon, milles ei puudu ka mõned Eestis ilmselt väga haruldased liigid. Nende puude hankimine, nagu ka margi, kala või lille ostmine on mulle ikka midagi olulist ja põnevat, midagi, mida lükkan edasi ja mida tehes olen väga erutatud, kerges kaifis. Midagi sarnast on mulle olnd ka keeltega tutvumine. Olen uurind õige mitmesuguste keelte grammatikaid ja mõnd nendest ka mõnevõrra õppind, näiteks iiri, walesi ja handi keelt.

 

Kollektsionäär olen ka kirjanduse vallas. Mulle meeldib lugeda rohkem kirjanduslugusid kui kirjandust ennast. Lapsena oli minu lektüüriks Friedrich Schilleri Lääne-Euroopa kirjanduse ajalugu, seda lugesin korduvalt ja sealt pärineb vist minu põhiline kirjanduslooline eruditsioon. Kui hiljem hakkasin lugema autoreid, kellest selles raamatus juttu on, olin pettund, kuna kirjandus ise ei olnd nii huvitav, kui olin lootnud. Minu kujutlus kirjandusest ei vastand tegelikkusele. Igasugu katalooge, ülevaateid ja loetelusid uurin praegugi vahel. Lapsepõlves Ülikooli tänaval aga oli üks minu lemmikraamatuid loomulikult Eesti Entsüklopeedia, mille vanaisale oli kinkind väljaandja - k/ü Loodus ja mis imekombel sõjatulest puutumata oli jäänd. Entsüklopeediat uurides veet sin ma palju tunde ja kahtlemata on see aidand kujundada minu maailmapilti, mida ehk võib nimetada entsüklopeediliseks: ta on sama kirju ja parasjagu pealiskaudne.

 

Müstika juurde tõi mind mingi sünnipärane religioosne kalduvus, kuid ehk ka see, et olin lapsena palju haige. Kuni umbes 11 aastaseks saamiseni olin vähemalt korra nädalas haige ja puudusin päeva-paar koolist. Tihti lamasin üksinda palavikus liikumatult ja mul oli kummalisi kogemusi. Keha kadus, ruumitunne kadus, peas kordus mingi sõnatu, hääletu meloodia.

 

Religioon on ka minu psüühika vastus ahistusele, milles lapsena elasin, sellele, et meie pere kaotas peaaegu kõik, mina kaotasin isa ja me elasime, nagu enamus inimesi meie kõrval pidevas hirmus ja ahistuses, jälestades võimu ja tema käitumist, kuid ka meeleheitel oma võimetuse pärast midagi teha. Olime vangid, täiesti võimu võimu all. Mul oli aga metafüüsilisigi kalduvusi religiooni poole. Minu probleemiks oli "mina", kuid sellega seoses ka võimetus mõista, mis see "mina" on, kas teda üldse on ja kuidas te mast saab rääkida, kui saab. "Minaga" oli midagi viltu mitmes mõttes. Olen juba kirjutand, kuidas istusin Ülikooli tänava korteris sohval ja mõte viis mind nende mina-paradokside juurde. Mäletan ka meeletut soovi pääseda välja iseendast, mis oli seotud häbiga, vähemalt üks kord sellega, et mind oli millegipärast nurka seisma pandud. Mõtlesin, et peab ometi olema mingi võimalus sellest häbist pääseda. Ainus võimalus tundus olevat pääseda ka iseendast, mitte enam olla see Jaan, see armetu põngerjas, kes seal seisab. Korra avaldus see metafüüsiline mina-probleem mulle omamoodi eetilise paradoksina. Tädi Ella oli meile tulemas, mulle öeldi, et oleksin hea laps. Ma ütlesin, et olen jah, siis saan ju tädi Ella käest kommi. Sellepeale ütles ema, et ma ei peaks hea laps olema sellepärast, et kommi saada, vaid lihtsalt niisama. õige hea laps ei ole hea sellepärast, et talle midagi antakse, vaid sellepärast, et olla hea laps. Ma olin mõttes sellega ehk nõuski, aga ma tundsin, et ma ei saa enam niisugune päris omakasupüüdmatu hea laps olla: ma ju TEAN, et saan kommi, ma ei saa seda unustada, sellele mõtlemata olla. Niisugusel omapärasel kombel avaldus mulle probleem, millega on kokku puutunud teoloogid ja müstikud. Nemad küsisid, kuidas saab inimene olla hea ilma mõtlem ata hüvitusele ja karistusele, paradiisile ja põrgule.

 

Olin lapsena väga tundlik laituse ja häbistamise vastu, püüdsin väga olla hea laps, aga sain aru, et see on väga raske, peaaegu võimatu. Kroonule ei saand ma hea laps olla, kroonu oli vastik ja võõras. Kodus aga ja lähemate tuttavate ringis tuli ikka ja jälle välja, et ma olin teind midagi valesti, et ma ei olnd hea laps. Mind ei koheldud julmalt ega karistatud väga karmilt, kuid ka ei kiidetud. Vähemalt ei mäleta ma, et ema oleks mulle kunagi öelnud, et ma olen tore, armas, hea või olen midagi väga kenasti teind, et tal on minu üle hea meel või ta on minu üle uhke. Vastupidiseid näiteid mäletan küll õige palju. Mulle tundub, et ema kartis mind ära hellitada ja sellepärast vältis kiitmist. Kõige rohkem tegi mulle haiget see, et ta võõraste ees minust halvasti rääkis, nimetades mind mühakaks (ma ei osand või ei julgend vahel inimestele tere öelda), rääkis teistele naljaks, mida ma oma lapsesuuga olin paha tahtmata temale rääkind oma unistustest ja hirmudest. Muidugi püüti minu eest hoolitseda, nagu osati ja isegi sel vaesel ajal osteti mulle raamatuid ja ka asjakesi, mida soovisin jõuluvanalt. Millest puudu jäi, nagu kodanlikkudes peredes tihtipeale, oli vaba, südamlik emotsionaalne kontakt, lähedus ja soojus.

 

Nii sain kodunt, perekonnast kaasa ka trauma, tunde, et teen alati midagi valesti, olen natuke ebaõnnestunud laps, kellest lähedastele on rohkem muret kui rõõmu. Muidugi oli 1940ndatel aastatel elus rõõmu nii vähe, et sellest jäi puudu kõigile. Kasvasin ju kodulinna varemete vahel, peres, kellelt oli võetud peaaegu kõik ja kes sellest šokist ei olnd toibunud. Tean aga, et see ei muuda lapse vajadusi: minule avaldus see šokk, ilmajäämine mõnevõrra väärdund suhetena kodustega. Ja sellena, et minusse kasvas kujutlus enda kõlbmatusest inimsuhetes ja trots, protest selle omaenda alaväärsustunde vastu.

Seda alaväärsustunnet süvendas kõvasti kool. Mind saadeti kooli kuueaastaselt. Üks põhjus oli see, et mul ei olnd kodus midagi teha. Olin kõik raamatud mitu korda läbi lugend ja igavlesin. Mäletan seda hästi. Mäletan, kuidas käisin teistele peale, et nad midagi huvitavat teeksid või räägiksid. Ei osand nemadki mind lõbustada ja mulle tegevust leida. Sõpru oli mul vähe ja nendegagi ei olnd alati huvitav olla - olid ju nad kõigepealt lihtsalt mu vanemate sõprade lapsed, kellega mul ei pruukind palju ühist oll agi. Päris omad sõbrad, huvi- ja mõttekaaslased leidsin alles ülikoolipõlves. See, et ma teiste lastega eriti palju ei suhelnd, tegi emale muret ja küllap seegi oli üks põhjus, miks mind varem kooli saadeti. Üritus ei läind kõige edukamalt. Enne kooli oli püütud mind ka lasteaeda viia, kus sain käia kokku ainult mõne päeva ja millest mul on väga vastikud mälestused. Seal pidin olema koos suurte jõhkrate võõraste poistega, sööma munaputru ja päeval magama. Koolis oli ka tuttavaid poisse nagu Kanguri Mart ja Starkopfi Jüri. Alguses tundsin end päris hästi ja tegin isegi ulakust, siis aga, kui tuli ilmsiks, et minust ei olnd sportlast (olin sõjaaja vitamiinipuudusest saand lampjalad ja pidevad haigused olid teind mind nõrgaks), langesin klassihierarhias tükk ma ad allapoole ja muutusin selleks endassetõmbund olevuseks, kes ma olin kogu algkooliaja. Meeste maailmas pole ma end kunagi kodusena tunnud ja sõjajärgne poistekooli algkooli osa oli meeste maailma kvintessents. Olen sellest kokkupuutest meeste maailmaga kirjutand oma jutus "Armastuse näod" kogumikus "Kust tuli öö". Olen küsitlend oma poegi ja teisi nooremaid inimesi, kas nende ajal ka koolis nii palju ropendati ja rõvetseti: vastus on olnd ei, nii võib arvata, et meie aeg oli selleski suhtes tõepoolest eri line. Algkoolist, mõnevõrra ka hilisemast ajast olen kaasa saand suure roppude laulude ja salmide tagavara, millest paljusid mäletan jupiti praegugi. Meie I Keskkkoolis (Nüüd jälle Hugo Treffneri Gümnaasium) oli populaarne näiteks värsslugu vürst Rasvamaost, kellel oli nii lai persepragu, et igaüks kes tahtis sellest üle ehitada silda jne. jne.

 

Koolist pärinevad ka mu esimesed isiklikud kontaktid Nõukogude korraga, mida seni tundsin vaid perekonna ja perekonnatuttavate juttude järgi. Minu vahekord selle korraga oli ambivalentne, nagu vist paljudel. Ühelt poolt oli ta mulle vastik, teiselt poolt aktsepteerisin temast paljut. Pahandusi võis tulla aga nii kui teisiti. Joonistustunnis tegi õpetaja Velaine Ternel (hiljem Päi) mulle selgeks, et lapsed ei tohi joonistada riigijuhte, näiteks kui teevad pilte rongikäigust. Kõige naljakam lugu juhtus minuga aga siis, kui tuli aeg minna oktoobrilapseks. Muidugi läksid sinna kõik peale vahest mõne lahkusulise lapse. Algul olin ka mina minemas, siis aga mõtlesin ümber ja teatasin tunnis õpetaja Armula Järvele (minu esimene klassijuhataja), et ma ei saa oktoobrilapseks minna. Miks? Sellepärast, et kui ma lähen oktoobrilapseks, pean minema ka pioneeriks; kui lähen pioneeriks, pean minema ka komnooreks; kui lähen komnooreks, pean minema parteisse ja kui olen parteis, ei saa ma minna Ameerikasse ja saada Ameerika presidendiks. Ma ei usuks seda lugu isegi, kui ei mäletaks seda nii selgelt. Muidugi ei rääkind õpetaja Järv seda lugu "seal, kus vaja", küll aga valgustas asjast minu ema. Mulle tehti selgeks, et olin teind suure rumaluse ja eks ma sain sest isegi aru. Seegi kord vedas mind alt mu innukus: olen elus tihti öelnd asju, mida oleks olnd targem ütlemata jätta. Mine tea, võibolla on see nõrkus omane paljudele kirjanikkudele. Igatahes on saatus mulle olnd armuline ja ühestki mu ettevaatamata ütlemisest ei ole tõusnud suuremat pahandust mulle või kellelegi teisele. Väiksemaid muidugi alatasa.

 

Läksin oktoobrilapseks, mis ei tähendand üldse midagi ja pioneeriks, mis tähendas väga vähe. Olid ehk mõned koondused ja vahepeal tuli direktorile ja õpetajatele meelde nõuda kaelaräti kandmist. Tegin ka lühikest aega poliitilist karjääri: mind pandi salgajuhiks. Olin sellest natuke erutatud, võtsin isegi ühe vihiku salga päevikuks ja kleepisin selle tagaküljele ajalehest välja lõigatud Lenini pildi. Midagi, mida salk tegema peaks, ei õnnestund mul aga välja mõelda ja minu karjäär läks hingusele koos muu pioneerieluga. Pioneerlusest on mul siiski positiivseid mälestusi: lugesin hoolega "Pioneerijuhi käsiraamatut", kus oli peale kohustusliku poliitilise fraseoloogia ka hulka mitmesuguseid matkatarkusi ja muud huvitavat. Hiljem olen kohand teisigi inimesi, kelle lektüüris "Pioneerijuhi käsiraamatul" oli oluline koht. Mingi mõju meile lastele oli aga isegi stalinlikul isikukultusel. Unistasin, et Stalin on tegelikult minu isa ja tuleb kunagi mind vaatama. Samasugusest unistusest rääkis kunagi mulle ka kadunud klassivend Kalle Laugaste. Olen kuulnud ka midagi analoogset tüdrukute maailmast: üks tuttavaid oli kujutlend, et Stalin on tema laps. See on minu meelest väga huvitav detail: enne kui seda kujutlesin, mõtlesin, et diktaatorid leiavad naiste hulgas populaarsust oma mehisuse ja jõuga. Nii võis ehk olla Mussoliniga, Hitleriga aga ilmselt mitte, vahest siis mitte ka Staliniga. Mõlemates, eriti Hitleris on midagi armetut, kaastunnet äratavat. Muidugi kui unustame nende teod ja ambitsioonid ja vaatame vaid inimest - pisikest õelat peksasaanud poisikest, keda uhke univorm, alamate meelitused ja võim ei suuda terasema silma eest peita. Minu ja Kalle silm ei olnd lapsepõlves terav - meid võlus vist munder ja võim. Eks ole täiskasvand inimese märk see, et ta ei las e mundritel, võimul ja fraasidel end võluda. Täiskasvand inimene ei vaja operetti, horrorit ega põnevuslugu. Nõukogude ajalugu, mille praokeses mina olen pidand elama suurema osa oma elust, oli isemoodi segu operetist, horrorist ja põnevusloost. Kirjandusteosena oli Nõukogude Liit "omaa luokkaansa", nagu ütlevad soomlased.

 

NL nimelise kirjandusteose suuremad õudused läksid meie perest mööda. Ehk oli isa surm meid lunastand, me jäime ellu, me jäime kodumaale. Vanaisa, vanaema, ema ja tädi on maetud Pauluse kalmistule, isa hauast ei tea ma midagi. Muidugi olime me valmis kõige halvemaks. Mäletan märtsiõhtut 1949. Olin palavikus haige. Teadsin, et käib küüditamine. Vanematel olid kohvrid igaks juhuks pakitud, ma ei tea, mis neis kohvrites oli, usun, et sõjapao-kogemused olid neile midagi õpetand. Uksekell heliseski ja võõrad mehed tulid sisse. Nad ei tulnd aga meid ära viima, kontrollisid ainult dokumente ja läksid. Meie tuttavatest viidi ära mõned üksikud inimesed nagu Marie Sumberg, õnnetu Otto Tiefi varivalitsuse sotsiaalministri abikaasa. Voldemar Sumberg ise, eestiaegne teenekas meditsiinitegelane, tervishoiumuuseumi juhataja ja raamatute autor istus muidugi vangilaagris. Ohtliku isikuna ei pääsnud ta ka pärast laagrist vabanemist koju, küll aga sai töötada omal alal, sanatooriumi juhatajana kuskil Altais, kuhu ta on ka maetud. Sanatooriumis sai majandusjuhatajana tööd ka Marie Sumberg. Nende kaks poega jäid Eestisse, kus Erik jätkas isa tööd Narva-Jõesuu sanatooriumis. Meie sugulastest viidi Siberisse ka vanaisa lellepoeg Peeter Raudsepp koos abikaasa Idaga, kirjanik Karl Asti täditütrega Päevakestelt Orava lähedalt, kus lapsena veetsin ühe suve, vist 1945. Idal nagu Karlilgi oli kirjanduslikke huvisid ja annet, ta on kirjutand luuletusi ja mälestusteraamatu. Raudseppadel läks Siberis suhteliselt hästi: Peetrist sai sovhoosi (kolhoosi) mesinik - mesinikuanne on vist neil geenides, mesilaga tegeles palju ka minu vanaisa. Mesilased sai palju mett, Peetrist sai tööeesrindlane, Siberis kogutud rahaga õnnestus neil ehitada Sakus maja, kus elas Ida õde Marta Mälberg oma poja Tooma perega.

 

Pean tunnistama, et lapsena unistasin vahel sellest, et meid oleks Siberisse saadetud. Mu kujutlustes oli majake metsa vahel sügava lume peidus - midagi põnevat ja eksootilist. Lapse lihtsameelsust! Aga oli siis minu lihtsameelsus suurem kui nii paljude täiskasvanute oma, kes siiralt imetlesid Nõukogude riiki, kes Assurbanipali meetoditega, inimesi tappes, hirmutades ja ümber asustades ehitas kommunismi, mis pidi olema kogu inimkonna helge tulevik. Kommunismi ma vähemalt küll ei uskund.

 

Kuni murdeeani oli kool mulle vastik paik, kuhu ma ei tahtnud minna. Eriti muidugi võimlemistundi, kus pidi mängima rahvastepalli. Elasin rohkem raamatute, unistuste ja huvide maailmas. Tagasi mõeldes tundub, et olin juba siis hingelt kollektsionäär: mulle meeldis koguda asju nagu näiteks marke, veel enam aga teadmisi, eriti ülevaatlikke teadmisi paljudest asjadest. Mu lapseajusse talletus omaette väike entsüklopeedia. Lugesin ema kõrval keeleteaduse konspekte, kirjanduslugu, uurisin atlast ja joonistasin kontuurkaarte, nii et mulle said tuttavaks Indoneesia peamised saared ja kõik Kesk- ja Lõuna-Ameerika riigid. Selles oli margikogumisest muidugi palju abi: markidest sai mulle selgeks, kui palju riike on Ameerikas, kus asuvad Inglise ja Prantsuse (nüüd juba endised) asumaad, mis on Straits Settlements ja mis riikidest ja riigikestest koosnes saja aasta eest Saksamaa.

 

Kõigest sellest oli vist olulisem maa, suved sugulaste juures maal. Olid mu vahekorrad emaga nii keerulised kui olid, olen talle küll eluaeg tänulik selle eest, et tema põhimõtete juurde kuulus see, et laps tuleb suveks linnast ära viia. Ja linnast ära ma ka tahtsin, juba lapsena. Suvine linn oli vastik, räpane, tolmune ja igav. Nii on see minu meelest praegugi, olen hingelt maainimene ja samasugune on vähemalt üks mu lastest - poeg Ott.

  Muidugi ei olnd suvine maapagu (või oleks parem öelda "linnapagu") lihtne korraldada. Paar korda viidi mind ka suvituskohtadesse - Elvasse ja Pärnusse, hiljem suvitas ema vahetevahel ka Valgemetsas, kuid siis olin ma juba täiskasvanud ja elasin oma elu.  

Peale Orava Päevakeste olin ühe suve Räpina ja Võõpsu vahel kaugete sugulaste Kisandite (vanaperenaine Kisandi Liisa oli vist minu vanaisa Jaani sõtsetütar) talus. Seal ei olnd mul mängukaaslasi, puutusin kokku aga Peipsiääre inimeste, nii eestlaste kui venelaste eluga, milles oli palju arhailist ja mida nõukogude korra tulek oli vähem vapustand. Mäletan, et talu köök oli täis prussakaid, kellest kubisesid kõik varjulisemad kohad. Talus oli vaid tosin raamatut, mida hoolega lugesin. Mäletan Lutsu "Tagahoovis", veel enam aga Vahitorni piibliseltsi poolt välja antud ja levitatud raamatukesi, kus piiblilugusid püüti omal kombel teaduslikult ära seletada.Vahitornlaste poolt pakutud teooria sellest, et maad oli enne veeuputust ümbritsend atmosfääri kohal asuv veesfäär, jättis mulle sügava mulje. Selles oli midagi tolkienlikku, midagi, mis meenutas ameerika science fictionit. Räpinas kuulsin esimest korda ka, kuidas mehed omavahel naistest rääkisid nii, nagu olin arvanud rääkivat vaid poisikesi. Üks pere väimeestest ütles vist teisele "Naasel piat rinda ja putsi olema". Sellised kogemused lõid esimesed mõrad minu arusaamadele meest ja naiste vahekordadest ja kõigutasid mu usku sellesse, et kodus omandatud naiste maailma väärtused laiemas maailmas kehtivad.

 

Peale algkooli oli minu seksuaalses initsiatsioonis oluline roll ka kahel vanaisa sünnikülas Eostes veedetud suvel. Tädi Marta, vanaema õde ja vanaisa venna Davidi naine (kaks venda abiellusid kahe õega ja nii on Marta tütar Aino (Pürkop) geneetiliselt mulle tädi ja tema tütred Kai ja Mari - täditütred) oli oma kodust Soodla talust välja aetud ja elas Kahu talus, kust pererahvas oli küüditatud. Soodlas olid sõja järel käind röövlid, kes tegid talu tühjaks kõigest paremast kraamist, nii oli Marta kodutu ja puupaljas. Võib mainida, et hiljem pidi ta veel paar korda kolima ja elas viimati Pindis Tamrate juures, kus mina olin veetnud suurema osa lapsepõlve suvedest. Kahul oli Marta ka kolhoosnik ja tema hooldada oli kolhoosi kanala - selles töös ma abistasin teda natuke, millest samuti sai kirjutatud juba mainitud raamatus "Kust tuli öö". Seal on juttu ka mu sõprusest naabrilaste - Mati ja Mallega ja meie ühistest seksuaalse kallakuga meelelahutustest. Tädi Martale ei olnd jäänd kuigi palju lugemisvara. Olid vaid mõned aastakäigud "Maretit", "Ajakirja Kõigile" ja paar kanakasvatuse käsiraamatut, mida lugesin hoole ja huviga, tehes mõttes oma kanala asutamise plaane, mis on küll siiani teoks tegemata. Eostes jooksevad kokku Põlva (Ora) ja Ahja jõgi, esimene tasase vooluga ja mudase põhjaga, teine liivapõhjaga ja kiire vooluga. Ahja külmas vees tegin algust ja esimesed edusammud ujuma õppimisega. See oli üks pöördepunkte mu elus: enne umbes 11 aastaseks saamist ma kartsin vett ja keeldusin suplema minemast rohkem kui paar korda suve jooksul, kuigi ema oli viind mind Pärnusse mere äärde ja Elvasse järve äärde. Eostes aga sain veekartusest (keegi arvas, et see algas sellest, et ema mind titapõlves üritas külma veega "karastada") jagu ja pärast seda ei ole ma enam külmetushaiguste käes eriti kannatand. Kui enne olin haiglane ja kidur, muutusin nüüd terveks ja pole seni tunnud suuremat põhjust tervise üle kaevata, olles selkombel ühtaegu nii hoiatav kui julgustav näide külma vee mõjust noorele organismile.

 

Tammiku talu Pindis oli aga üpris eriline paik ja temal on mu elus suur tähendus. Tammiku oli rajatud maareformi aegu Pindi mõisa maadele koos teiste asundustaludega. Tema olid ostnud vanatädi Anna kasutütar Meeta oma mehe Ants Tamraga (sünd. Hakman), talul oli maad vaid ca. 4 hektarit ja nad olid seda pidand muu töö ja linnakorteri kõrval: Ants oli autojuht. Vanatädi oli mu vanaema vanem õde, kes abiellus Sõrve mehe Friedrich Petersiga. Peters oli õppind Kaarma õpetajate seminaris ja töötas hiljem Pindi kiriku organistina ning kooliõpetajana. Kooliõpetaja oli ka tädi Anna. Mõlemad lõid kaasa igasugu ettevõtmistes. Peters oli koorijuht, karskustegelane, nad organiseerisid koolis noorte punase risti liikumist. Peale selle oli Petersite (Anna eestistas nime 30ndate aastate lõpul Pae'ks) kodus tohutult raamatuid: nad ostsid enamvähem kõik väärtkirjanduse ja tellisid põhilised kultuuriajakirjad nagu Looming, Eesti Kirjandus ja Varamu. Osa sellest kirjavarast, mille juurde kuulus ka virnades nii vaimuliku kui ilmaliku muusika noote, oli kõigile sõja ning metsavendade aja vintsutustele vaatamata veel alles ja seal avanes mulle uus ja põnev maailm. Veetsin pikki päevi sorides raamatute, ajakirjade ja nootide virnades, millest suurem osa oli paigutatud aita ning pööningule. Mida seal kõike ei olnd! Peale juba nimetatud kultuuriajakirjade palju muid ajakirju nagu Kasvatus, Eesti Naine, Taluperenaine, Laste Rõõm, Lasteleht, Eesti Noorte Punane Rist, ent ka tervishoiualaseid ja vaimulikke väljaandeid. Neid kõiki lugesin valimata, huupi, täiendades nii oma kodust entsüklopeedilist haridust. Süsteemi selles enesetäienduses ei olnd, see ei olnd aga ka täiesti kaootiline. Leidsin rahuldust nii oma kirjanduslikkudele kui loodusteaduslikkudele huvidele, mis on mul olnd lapsepõlves t peale ja on nüüdki. Loomingust leidsin arbujate luuletusi, millest mind eriti köitsid Talvik, Alver ja Sang, Ants Orase artikleid maailmakirjandusest ning Alfred Koorti esseid uuemast Euroopa filosoofiast. Eesti Kirjanduses oli kultuurilooliselt põnevat lugemist, ajakiri Kasvatus valgustas pedagoogika ja psühholoogia küsimusi, mida nõukogude ajal eriti ei puudutatud. Eesti Noorte Punane Rist oli lihtsalt hea lasteajakiri, kus oli palju huvitavat igalt alalt. Tammiku pööning, ait ja raamatukapp avasid minule päris ukse teistsugusesse, alernatiivsesse maailma, kuhu ma kadusin päevadeks ja nädalateks, terveks suveks.

 

Seda alternatiivset maailma vajasime kõik, nii mina ja minu vanemad kui Tammiku pere. Sinna oli jäänd vaid kaks naist - vanatädi Anna ja tema kasutütar Meeta ja Meeta ning Antsu kõige noorem poeg Are. Ants ja kaks vanemat poega - Ako ja Kalle olid vangilaagris, Kalle Vorkutas, Ako ja Ants Karagandas. Ühendus nendega oli katkendlik, vahel siiski tuli lühikesi sõnumeid. Vangidele sai saata pakke, mida Meeta ja Anna jõudumööda ka tegid. Pindi asub lähedal soisele ja metsasele Leevi-Veriora piirkonnale, mis neljakümnendatel aas tatel oli üks suuremaid metsavendade liikumise keskusi Võrumaal ja Eestimaal. See tähendas ka seda, et seda kanti tabasid repressioonid eriti raskelt. Tamrate mehed vähemalt ei sattunud laagrisse kogemata, nad olid tõesti aidand metsavendi, kuulund põrandaalusesse noorteorganisatsiooni, neil oli olnd relvi. Nendele mõeldes usun, et mõistan, miks vastupanuliikumine oli kõige visam ja verisem just Võrumaal, miks niinimetatud nõukogude võimu vastu sõdisid sitkemini paarihektariliste väiketalude peremehed ja perepojad kui Mulgimaa suurtalunikkude lapsed. Rikkad ei olnd Eesti Vabariigilt midagi erilist saand, pigem oli Eesti iseseisvumine neile toond probleeme, lõpetand tulusa Vene turu. Võrumaa asunikud aga olid EVr-lt saand maa, hariduse, olid hakand elama uut elu. Neil oli, mille eest võidelda.

 

Minu esimest sõitu Pindisse varjutabki üks metsavendade viimaseid võitlusi. Jaan Roots, Orioni nimelise salga juhte oli Tamrate sugulane ja oli end Tammikulgi varjand. Are rääkis uhkusega, kuidas Jaan oli kartmatult ja osavalt hüpand alla kuurikatuselt. Rootsi Jaan langes kokkupõrkes Räpina kandis, küllalt lähedal Kisandite talule, kus veetsin ühe hilissuve. Sõitsime taksoga Võrust Pindisse aga vist samal päeval, kui ta surma sai. Varsti pärast meie saabumist sõitis õue julgeolekumeeste villis ja Meeta viidi kaasa. Kui ma ei eksi, tuli tal tunnistada, et langenu on tõesti Jaan ja seletada, kes olid võõrad, kes olid päeval autoga nende juurde sõitnud. Vist oli Pobeda-taksoga oma viimast sõitu sõitnud ka reedetud ja tapetud sissisalga juht. Jah, lugu oli elav ka Räpina kandis. Keegi rääkis, kuidas üks metsavendadest oli põgenend joostes mitu kilomeetrit Peipsi poole ja isegi küsind inimestelt, kuhu võiks pakku pääseda. Ma ei tea, kes ta oli; vaevalt ta pääses. Mulle oli see lugu õudne kuulda ja ma mõtlesin pärast tihti sellele meeleheites põgenikule. Kujutlesin, kuidas mees ehk sai pageda järveni ja seal vees lamades läbi pilliroo hingata.

 

Eks oli minu ärimehest vanaisa pessimistlik hinnang metsavendlusele samuti näide sellest, et jõukamad ja haritumad sellesse sageli ei uskund. Samal ajal ei saa vanaisa süüdistada julguse puuduses: ta oli valmis nii saksa kui vene sõjaväelastele avameelselt seletama, miks ta ei usu Hitlerisse või kommunismi. Küllap oleks ta Jaan Rootsile sama avameelselt seletand, miks ta ei usu metsavendadesse.

 

Maal veedetud suved tähendasid ka, et tegin koos teistega maatööd ja nägin oma silmaga tollase kolhoosielu tragikoomikat, mis on eesti kirjandusse ehk kõige jõulisemalt jõudnud Heino Kiige "Tondiöömaja" ja Viivi Luige "Seitsmenda rahukevade" kaudu. Mäletan niitmata halle heinamaid Räpina kandis Peipsi ääres. Niitmata nad lume alla läksidki, sest kolhoosnikud ei tohtind omale enne heina teha kui kolhoosi hein sai tehtud. Kuna kolhoos aga omadega kunagi hakkama ei saand, läks hein niitudel vanaks, koltus ja närbus, loomad aga pidid talve poolnäljas üle elama. Nagu Viivi oma vanaemaga, korjas ka Meeta talvel koormatest pudenend heinatuuste maantee äärest, oma lehmale-lambale niideti viimane kui rohutuust, vikatiga käidi üle aiaääred, teeperved ja metsateedki, kus puude varjus mõni kõrs kasvas. Maaelu katastroofiline seis oli muidugi jutuks meie Ülikooli tänava tagatoaski ja mulle on meelde jäänd palju makaabreid lugusid näljastest lehmadest, keda üritati toita kuuseokstega ja kelle jaluleaitamise eest kolhoosnik utele isegi tööpäevi arvestati. Masendatud juttudesse kolhoosikorda kiirest allakäigust segunes ometi vahel ka kahjurõõmu ning lootust, et koos kolhoosidega kukub kokku ka terve vene värk. Sellesse ilmselt uskus minu vanaisa ja tema tutvuskond. Kuigi vanaisa kindlasti mingit kahjurõõmu ei tunnud: ta oleks vist vene valitsusele palju andestand, kui see oleks põlde korralikult harind ja lehmi korralikult söötnud.

 

Maal, välja arvatud kahel suvel Eostes, puutusin omaealiste noortega vähe kokku, seda sündis ehk kõige rohkem jõe ääres supeldes - Võhanduni, mis 50ndate alul oli veel kalarikas ja puhas, oli umbes kilomeeter maad ja seal käidi ikka seltsis ujumas. Minu ujumisoskus oli esialgu veel nigel ja kord pidi Are mulle kalda äärest käe ulatama: mu võhm sai enne otsa, kui jalad põhja ulatasid. õppisin ujuma siis samades vetes kui vanaisa (Ahja jõgi) ja vanaema (Võhandu). Vanaema lapsepõlvekodu - Paidra veski oli Pindist kahe kilomeetri kaugusel, seal käisime paar korda veskil, viljakott "perävankriga" kaasas. Pindi-Paidra maa on minule nüüdki kahekilomeetrise tee etalon. käisin seda kruusateed palja jalu. Palja jalu elasin tegelikult terve suve. Mu esimene liigutus Tammikult jõudes oli võtta kingad jal ast ja ma ei pannud neid nädalate kaupa jalga. Minule tähendas vabadus võimalust olla palja jalu. õhtul jalgu tingimata ei pidand pesema - aitas sellest, kui neid hõõrusid märjas rohus. Üldiselt magasime Arega enamasti heinalakas ja ajasime juttu. Ka see oli üks suveelu võludest.

 

Mind hoiti Tammikul nagu oma poega, isegi rohkem, sest suurematest töödest (näiteks küla karjas käimine, mida tegid pered kordamööda) mind säästeti. Sain veeta nii palju aega raamatutega, kui tahtsin, vahepeal meisterdasin ka kuuris töötoas midagi, vaatasin vaikides, kuidas Are meisterdab või hulkusin lähedal metsas. Mingis mõttes oli Tammiku peaaegu minu teine kodu, isegi enam, sest kaht tuba Ülikooli tänaval ei saand ma kuidagi koduks pidada. Nii oli juba lapsepõlves maalt linna tulek mulle ikka traumaatiline kogemus ja on seda mingis mõttes tänapäevani. Olen maaga kokku kasvand ja ei kujuta elu ilma maata, metsata ja aiata üldse ette.  

Nii Eostes vanatädi juures, Räpinas kui Tammikul rääkisin peamiselt võru keelt, mille niimoodi päris korralikult selgeks sain. Murdesugemeid oli palju minu vanaisa, vanaema ja tädi Mara kõnes, minuealised Võrumaal aga ei rääkind linnakeelt üldse. Usun, et oleksin nüüdki suuteline vabalt võru keelt kõnelema ja kirjutama, kui nüüdne suvekodu ei oleks Tartumaal, kus keelekeskkond on hoopis teine. Nii on mu võru keele oskus alla käind, kuigi olen püüdnud selles keeles kirjutada luuletusi, millest mõned on ka avaldatud. (Nüüd, 2015. seda teksti redigeerides ei saa lisamata jätta, et olen nüüd kahe võrukeelse raamatu, luulekogu “Taivahe heidet tsirk” ja proosajutu “Mõtsa ja tagasi” autor.) Praegune võru keele renessanss äratab minus kaksipidiseid tundeid. Ühelt poolt on see ikkagi minu tõeline emakeel, mille hääbumine on kurb, teiselt poolt ei oska minu meelest enamus noori korralikku keelt enam üldse, nad räägivad lihtsalt eesti keelt võru moodi. Võru keele sügavam omapära, temas peituv teistsuguse maailmanägemise ja filosoofia võimalus on minu meelest paraku kadund. Kuigi kadund ei ole võimalus võru keele säilind elementidest panna kokku mingi uusvõru keel, mis ei oleks nii sõltuv eesti kirjakeelest, mis on minu meelest üks Euroopa kehvemaid ja tehislikumaid keeli.

 

Tuleb mainida veel üht paika, kus paar korda emaga lühemat aega suvitasime ja millel on muidki kirjanduslikke seoseid, nimelt Jaan ja Marta Portile kuulunud Koplimärdi talu Tartu lähedal Kobratul, Ammejõe ääres. Seal valitses hoopis teistsugune õhkkond. Jaan Port oli vanaisa hea tuttav, aiandusteadlane ja mitmete selle ala käsiraamatute autor. Porti "Koduaed" on meil maal praegugi oluline käsiraamat. Kui mina Jaan Porti nägin, oli liigestepõletik ta juba raskelt invaliidistand, nii et ta ei saand enam õieti liikuda ning pidi kirjutama kahe sõrmega vaevaliselt masinal tippides. Portide juures liikus ikka mitmesuguseid huvitavaid inimesi, mäletan näiteks Mart Lepikut. Seal räägiti huvitavaid jutte, mida võimalust mööda kuulasin. Marta Port oli andekas majandusinimene, kellel oli õnnestund eksproprieerimistest nii oma kui Punaarmees olnd poja, arhitekt Mart Porti nõuga välja tulla. Talle kuulus mitmel pool Eestimaal võõraste nimede all mitu maja. Koplimärdi ei olnd kollektiviseeritud, vaid püsis ka kõige raskemal ajal erataluna, vahest ka seetõttu, et tal oli maad vaid ca 2 hektarit. Marta Port oli energiline ja ettevõtlik. Ta oskas teha raha kõigest, käis kolhoosirahvaga Leningradi turul liha, aedvilja ja lilli müümas, viis piima meiereisse ja pani ka suvitajad tööle. Mu ema mäletas pooleldi õudusega, pooleldi naeruga, kuidas perenaine kord ära sõites andis talle hulga instruktsioone: lehm tuli lüpsta ja mullikatele vikki ette niita. Ema ei olnd elus palju niitnud ega lehma lüpsnud, aga nagu sellisel puhkudel ikka, sai ta sellega kuidagi hakkama. Saime meiegi Mart Kanguriga rasked piimanõud meiereisse veetud ja heinaajal koormatega küüni sõidetud. Korra küll kukkusin koorma otsast alla, õnneks oluliselt haiget saamata. Mõtlen, et oleksin Koplimärdil rohkem olnd, oleksin maatööd paremini selgeks saand. Mart Kanguriga ja Portide noorema poja Jaaniga käisime küll hoolega Ammejões kalal. Ammejõgi oli siis, 1950. aasta paiku veel süvendamata ja väga kalarikas. Isegi meie, kümneaastased poisikesed saime sealt ilusaid suuri latikaid, turbasid ja mõned angerjadki. Hiljem olen usulistel põhjustel kalapüügist loobund: tean, et tegelikult ei vajand neid kalu, mida püüdsin - enamus väikestest läks kassile ja mul on paha mõelda ussi konksu otsa ajamisele (vihmaussil on ka vastik lõhn) ning veest tõmmatud kala tapmisele. Ma ei lasnud kaladel lämbuda, vaid tapsin nad kohe. Kuid mälestuses sellest, kuidas istusin Ammejõe käärus ja vaatasin põnevil õngekorki, mida latikas algul üles kergitas ja siis eemale vedama hakkas, on ometi elav ja ilus. Minu vanaisa ol olnd kirglik jahi- ja kalamees, kes veetis palju suvesid Pühajärve ääres ja Pühajärvel. Seal puutus tema a meie pere kokku teiste kirglike kalameeste ja suvitajatega nagu K. A. Hindrey ja August Alle. Hindrey Põhajärve-laastudes on meie perest ka natuke juttu. Minust ei saand aga kala- ega jahimeest , isegi liha ja kala söön harva. Ei ole neid tahtnud lapsest saadik, otsekui oleksin sündinudki buddhistiks.

 

Rootsi geograaf Hägerstrand on esitand mõiste "elujoon", mis tähendab joont kaardil, mille inimene on oma elu jooksul liikudes joonistand. Minu elujoon algab Tartust ja läbib korduvalt Pindi ja mõned korrad Koplimärdi. Seal ristub ta ühe teise, hoopis kuulsama kirjaniku, nimelt Aleksander Solzenitsõni elujoonega, kes olevat samas Koplimärdil veetnud mõne aja, kirjutades oma Nõukogude riiki vapustand teoseid.

 

Mu elujoon läbib ka teise Tartu lähedase paiga, Vara, kus elasid meie tuttavad hr. ja pr. Sumbak. Esimesest mäletan vähe, ta oli olnd jurist ja kunagi üllatas ta mind sellega, et rääkis, kuidas tsaariaegses gümnaasiumis õpiti korralikult paljusid keeli, sealhulgas kreeka keelt. Proua Sumbak oli jutukas ja liikuv, kes sageli meid külastas ja kelle jutt mäletan tänini. Ta õpetas mulle mõned pisitarkused, näiteks fraasi 30-päevaste kuude meelespidamiseks - apjunseno ja venekeelsete ilmakaarte meelespidamiseks - Juku vastsed säärega saapad (jug, vostok, sever, zapad).Sumbakutele oli kuulund Siberi nimeline suurtalu Puhja lähedal, millest nad muidugi olid ilma jäänd ja maabund hr. Sumbaku invaliidist õele kuuluvas Vara väiketalus kolhoosnikutena. Varal oli mul võimalus olla juba nimetatud hr. Sumbaku õe küüdimeheks, kui ta pidi käima Alatskivil kohtus mingit tunnistust andmas. Kuna mind ei olnd kuskile jätta, võttis ta ka minu kohtusaali kaasa - sealt aga ajas kohtunik mind mõne aja pärast välja. Sõitsime hobusega , mis oli päris huvitav. Hobusega sõites on võimalik rahulikult ringi vaadata. Vara kandist mäletan, et tee ääres traatidel istus ridamisi siniraagusid - nüüdseks on need linnud Eestis peaaegu välja surnud. Sumbakute juures tuli mul ka karjatada sigu Jürit ja Marit. Hiljem jäi Jüri haigeks ja ta tuli tappa - sealgi pidin olema abiks ja hoidma verenõud.

 

Muud peatused olid lühemad. Tallinnas käisin esimest korda vist 12-aastasena ja mingit erilist muljet mul temast ei jäänd. Merd nägin esimest korda Pärnus, kuhu ema mind viis ühel suvel, vist enne siirdumist maale sugulaste poole. Pärnust on mul küllalt soojad mälestused, seal oli rahulikum ja hilissuvel tulevad mulle ikka meelde tunased Pärnu vanad aiad lopsakate astride, "Ameerika imede" ja daaliatega. Selles oli midagi muistset, tsaariaegset, rahulikku ja värvilist. Millegipärast seostuvad mõned Betti Alveri luuletused mul just vana Pärnuga. Pärnust oli pärit ema sõbranna, minu pinginaabri Mart Kanguri ema Veera Kangur, kauaaegne kirjandusmuuseumi töötaja ja talle kuulus seal ka osa majast, kus ema hiljem tihti mõne suvenädala veetis. Ema teine suvituskoht oli Valgemetsa, kus minagi hiljem tema juures vahel peatusin. Sellistes kohtades oli ema vabam Ülikooli tänava pingetest ja meie kontaktki oli parem.

 

Tajusin vist midagi sellist alateadlikult ja unistasin, et saaksime emaga ära kolida. Ema ei rääkind sellest kunagi, oleks aga seda kindlasti tahtnud. Paraku ei tekkind kolimiseks aga reaalseid võimalusi, kõigepealt töökohta. Ja võibolla oli tema sõltuvus emast-isast suurem, kui ma tookord oskasin arvata. Ema töötas kirjandusmuuseumi raamatukogus 1949. aastani, mil tugevnenud repressioonid "kodanlike natsionalistide" vastu ka tema sealt eemaldasid. Kauaks ei kõlvand ta ka kooliõpetajaks ja jäi 1950 mõneks a jaks tööta. Ta sai küll veidi elatist, redigeerides teiste tõlkeid prantsuse keelest. Mäletan, et ta proovis isegi teenida natuke raha, kududes lapsekostüümi müügiks. 1950 õnnestus tal meie perekonnasõbra dr. Felix Lepa abiga saada töökoht Tartu Sanepidjaa ma piduliku nimega akrihhinisaator ja palgaga umbes 250 rubla kuus. Sanepidjaamast pääses ta parema palgaga laborandi tööle Veterinaarbakterioloogialaboratooriumi, kus tema tööks oli ms. marutõves kahtlustatavate koerte peade uurimine mikroskoobi all. Jonn i jätmata lõpetas ta samal ajal (1952) ometi ülikooli. Hiljem oli diplomist talle palju abi: ta sai alates "sulaajast" jälle töötada keelteõpetajana.

 

Mina elasin 50ndate aastate alguses mingit sissepoole-elu. Suhtlesin paari poisiga, kellest lähedasem oli ehk sõprus Kanguri Mardiga. Starkopfi Jüriga käisin ka läbi. Tema isa Anton Starkopf oli sel ajal omamoodi pagenduses Moskvas, kus ta anonüümselt tegi tööd tuntud skulptorile ja mitmesuguste preemiate laureaadile Merkulovile - ilmselt ei olnd ta teenistus seal siiski kõige halvem, Eestis oli ta aga muutund "un-personiks", tema nimi, nagu Tuglase, Semperi või Suitsu nimi oli kustutatud raamatutest. Starkopfi suurest majast mäletan ateljeed ja mitmeid kõrvalruume, mis olid täis savi- ja kipskujusid, torsosid ja muid fragmente, skulptori tööriistu ja muud huvitavat kola. Vahel hakkas mul nende vahel peitust mängides äkki õudne - kujud tundusid kuidagi ähvardavad, otsekui võinuks nad ellu ärgata ja meid nende rahu rikkumise pärast nuhelda. Vist tundis Jüri midagi samasugust, vahel igatahes maksime mõnele kujule - eriti vastumeelsed tundusid alasti kujud - kätte ja lõhkusime neid veidi. Loodetavasti oli tegu suurema väärtuseta savist ja kipsist töödega.

 

Minu arusaamad kunstist ja kirjandusest olid lapsepõlves kaugel sellest, mida võiks tulevasest kirjanikust oodata. Enamus eesti luulet ei huvitand mind üldse, kui jätta kõrvale Loomingutest leitud arbujate vormikindlad salmid. Mulle meeldisid aga näiteks mõned venekeelsed laulud nagu Ristleja Varjaag ja teised, mida siis omaette ka laulda püüdsin. Lauluannet mul ei olnud ja küllap laulsin valesti, eriti ka selle tõttu, et sageli ma laulu viisi ei teadnudki. Nii oli näiteks mingi partisanilauluga madrus Železnjakist.

 

Räägitakse, et enne kõnelema õppimist olevat ma ümisend järele kõik mulle ette lauldud laulude viisid - “Uhti uhti uhkesti”, “Hüüavad pasunad”, “Üles üles hellad vennad”, “Oh mina väike mehekene” ja muud. Sestsaadik aga, kui rääkimise selgeks sain, jätsin laulmise ja kui hiljem tahtsin laulda, ei tulnd see kuigi hästi välja. Ainsad laulud, mida julgen avalikult laulda, on vanad eesti regivärsid: neid olen esitand paar korda rahvusvahelisele auditooriumile mujal maailmas. Sellest, et mul puudub muusikaanne ja ma pole seda ka arendand, õppides näiteks mõnd pilli mängima, on mul tõsiselt kahju. Kaht asja tahaksin korralikult osata - muusikat ja matemaatikat. Tahaksin laulda hästi, tahaksin laulda omaenda tekste. Aga inimesi, kes seda suudavad, on väga vähe. Eestis Priit Pedajas ja Tõnu Tepandi, Venemaal on luule-lauljaid rohkem - näiteks Vladimir Võssotski ja Bulat Okudžava.

 

Minu muud lapsepõlveharrastused peale valimatu lugemise olid samuti kirjandusest kaugel. Mind huvitas tehnika, lugesin hardunult Noore tehniku käsiraamatut ja muud selletaolist kirjandust ja püüdsin ehitada raadiot, millest küll suurt välja ei tulnd, peamiselt koduste olude kitsuse tõttu. Vaimsem harrastus oli ilmselt markide kogumine, mille juurde olen viimastel aastatel tagasi tulnd. Sellest on mul palju nostalgilisi mälestusi. Käisin omastele ja tuttavatele peale, et nad mulle marke hangiksid. Jõudumööda seda tehtigi. Tädi ostis mulle uhke NSVL postmarkide albumi, keegi tuttav kinkis varemetest leitud margialbumi jäänused ja vanaaegse margikataloogi. Vahetasin marke klassivendadega, kellest mõned küll kippusid minu omi "träksima", nagu ütlesime. Mu margikogus vaevalt midagi eriti väärtuslikku oli, see pole aga päris võimatu. Ta täienes vähehaaval, korra õnestus mul isegi ära osta ühe klassivenna käest suurem kogu. Markide kaudu omandasin mingid teadmised geograafiast ja uuemast ajaloost. Pidin saama selgek, millal Kesk-Ameerikas tekkis praegune kirju riikidekooslus.

 

Minu margikogu tabas sama saatus kui paljusid muid asju: ma andsin-müüsin ta ema heakskiidul ära. See juhtus siis, kui olin paranemast pärast rasket pimesoolelõikust - see, mida nüüd nimetatakse ussripikuks, oli lõhkemas ja op nõudis üldnarkoosi. Haiglast tulles olin kurvameelne, isutu ja nõrk, pisarad tulid kergesti silma ja kõik, mis seni oli huvitand, ei pakkund enam huvi. Ka margid. Nii loobusingi kogust. Nüüd kahetsen seda ja olen püüdnud muu kogumise kõrvalt taastada seda vanade markide kogu, mis mul lapsepõlves oli ja millest üksikuid praegugi mäletan. Eriti rumal oli muidugi loobuda Eesti Vabariigi markidest, mida nüüd on hoopis raskem hankida kui oli siis. Mul on väga kahju ka suurest postkaardialbumist, mille mulle jättis šveitslanna pr. Navi, kellel imekombel õnnestus Nõukogude Liidust lahkuda (ta kadund mees oli olnd eestlane) sugulaste juurde Šveitsi. Albumis oli kaarte tema noorusest, sajandivahetusest. Sellegi albumi andsin ema õhutusel (mis sa sellega enam teed) ära naabripoisile, kes tema vastu vaevalt olulist huvi tundis. Ema ja vanaema kuulusid sellesse inimtüüpi, kes soovib asju ära anda ja ära visata, mina ise olen selgelt kollektsionääri tüüp, kes tahaks asju koguda ja hoida. Lapsepõlves ei olnd mul selleks erilisi võimalusi, nüüd on need paremad.

 

Tuleb ka öelda mõned sõnad inimeste kohta, kellega minu omaksed, ennekõike vanaema ja vanaisa lähemalt suhtlesid. Kõigepealt muidugi sugulased. Vanaisa vendadest mäletan vaid Haaslaval Tsirgaste talus eland Peetrit, kes suri aga juba 1946, teised (David, J uhan, Samuel) olid surnud varem. Juhani saatus, kes jäi Venemaale, oli abielus venelannaga ja olevat ohvitserina võideld valgekaardis, on mulle teadmata. Kummalisel kombel küll tuli julgeolek umbes 1948 Eostesse Marta juurde Juhani kohta pärima. Võidi pärida aga ühe teise, meie kauge sugulase Juhan Raudsepa kohta. Peetri poja Oskariga (teise poja Leo tapsid 1941. aasta suvel punased Tartu vanglas) ja tema tütre Virvega (minu ema ristitütar) on meie perel tänini side olemas. Samueli naine Ženja (Jevgenia) oli venelanna, nad opteerusid Eestisse, kus Samuel - ainus vendadest, kellel õnnestus teiste toel saada kõrgem haridus - töötas lastearstina. Perel aga ei läind ilmselt kõige paremini ja võibolla tundis Ženja end kuidagi tõrjutuna. Igatahes said neist 1940. aastal kommunistid. Samueli lapsed Jüri ja Niina olid aktiivsed komnoored ja sõja puhkedes läksid nad tagalasse, kus Samuel suri, Ženja, Niina ja Jüri teenisid Punaarmees, esimesed medõedena, Jüri suurtükiväelase ja politrukina. Perekondlik suhtlemine Samueli perega püsis, nende kommunistlikud veendumused aga tekitasid sellesse vahel päris tugevaid pingeid. Suguvõsas oli inimesi, kes "kommudega" mingit tegemist ei soovind teha, meie peres tehti üldiselt vahet "ideeliste" ja "karjeristide" vahel, loomulikult esimeste kasuks. Ideelisus ei takistand muidugi noorematel Raudseppadel ka head karjääri teha: Jürist sai ALMAVÜ ülem, Niina töötas Johannes Varesest Artur Vaderini Ülemnõukogu Presiidiumi sekretariaadi juhatajana. Tema poeg Jüri Allik, nimekamaid eesti psühholooge on olnud ms Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna dekaan. Psühholoog on ka Jüri Raudsepa tütar Maaris Raudsepp.

 

Teiste Raudseppadega mul eriti lähedasi suhteid ei ole olnd. Vanaema poolt sugulasi oli mul tunduvalt rohkem ja nad kõik peale vanatädi Meeta, kes oli oma mehega eland jaapanlaste poolt okupeeritud Mandžuurias ja hiljem kadunuks jäänd, elasid Eestis. Vanaema õdedest ja nende lastest olen kirjutand (seegi ilmus kogumikus "Kust tuli öö") loo pealkirjaga "Lühike elulugu", kus fakte on muidugi kirjanduslikult töödeldud ja nimed muudetud. (Redigeerides: Meeta ja tema pere saatus on nüüd teada, olen sellest kirjutanud raamatus “Isale”). Põhiosas on lugu aga tõelähedane.Vanatädi Anna Peters-Paest, kelle juures Pindis palju suvesid veetsin, olen juba kirjutand. Tema oli vanaema kõige vanem õde ja ainsana neist usklik - seda vist juba noorest põlvest. Ta oli ju ka olnd abielus köster-organistiga. Anna mängis pühapäeviti ikka harmooniumil mõne koraali. Ta oli nooruses käind Soomes ja hoidis hardalt mälestust Soomest ning püüdis veel vanuigi meenutada ja õppida soome keelt tsaariaegse õpiku järgi. Minu vanaema oli vanuselt järgmine õde. Temast noorem oli Marta Raudsepp, kellest olen juba kirjutand. Ma ei ole kindel, kas mäletan õdede vanuse järjekorda õieti. Arvan, et järgmised olid Helene Kõva, keda kõik kutsusid Leeniks, ja Johannes Jänes, keda kutsuti Jonaseks. Tädi Leeni oli elus kõige vähem saavutand, ta elas vanaspõlves Supilinna serval Tähtvere tänavas. Tema ainus poeg Voldemar oli joodik ja Tallinnas elav ja raamatukaupluses töötav tütar Niina veidi imelik vanapiiga. Lihtsa hingega tädi Leeni oli see inimene, kes suutis mind põnnipõlves päeval magama panna. Nii sai ta minult hüüdnime Tudu-tädi. Jonas oli suguvõsa veidrik, kelle veidrustest olen midagi lisamata või maha võtmata kirjutand nimetatud "Lühikeses eluloos". Järgmine õde oli Ida Silk, kelle abikaasa Andres Silk oli eluaegne raamatupidaja, väga andekas, kuid samuti veidrikkusele kalduv inimene, kes oskas ehitada raadiot ja maja, rikkus aga ära oma ainsa tütre Maia elu, kellest sai pelglik ja eluvõõras vanapiiga, kes pidi tulema ära töölt, et hoolitseda poolhalvatud kiusliku isa eest. Ida oli surnud enne meest, Maia ei eland isast palju kauem. Järgmine õde oli Elsa Kamsen, kelle sõjaväearstist mees oli muuseas luuletaja Reinhold Kamseni vend. Elsat kutsus suguvõsa Ellaks ja ta oli õdedest kõige võimukam ja temperamentsem. Mina kartsin teda lapsena, hiljem sain aga temaga hästi läbi. Ella oli ämmaemand ja temale võlgnen omal moel selle, et olen siia ilma sündind. Nagu rääkis Ella tütar Siina, oli Ella veennud minu ema, et see rasedust ei katkestaks, vaid tingimata sünnitaks. Aastal 1940 nõudis selline otsus inimeselt teatavat vaprust või hoolimatust. Ellal oli esimest ja eks annud ta sellest siis natuke edasi ka minu emale. Ella oli korra isegi vangis istund - küll vaid seadusevastase abordi tegemise eest. Juba nimetatud Siina oli minule ema täditütardest kõige lähedasem: temaga puutusime palju kokku. Siina elas viimased paarkümmend aastat oma elust Haapsalus, kus töötas loomaarstina. Temal olid kaks kasulast - Aksel (Aint) ja Esta Kamsen - viimane on endale teind nime graafikuna. Ellast noorem oli kaua teadmata kadunud Meta Seltin, kellel oli olnd kaks last - meil ei olnd kuni uue vabariigi ajani mingeid teateid ka nende saatusest.Kõige noorem õde oli Helmi Jänes, kes jäi vallaliseks ja töötas suure osas elust Tallinnas tehase Tarbeklaas raamatupidajana. Helmi oli lõbusa loomuga ja mul oli alati hea meel, kui ta meile tuli. Temal oli hulk lemmikfraase, nagu "Oh sa mu meie", "Oh sa kallis kannatus" ja mitmeid venekeelseid.

 

Helmi oli minu "kasutädi" Mara (Marie Pael) kooliõde ja sõbranna. Mara, kes ei olndki meile tegelikult sugulane, oli mulle vahest kõige lähedasem inimene lapsepõlves üldse, peaaegu mu teine ema, kellega mul oli rohkem emotsionaalset kontakti kui päris emaga. Mara on mulle oma elust ka rääkind rohkem kui ema ja osa tema mälestusi olen ka üles kirjutand. Ta oli pärit Valgast, kuhu ta vanemad Helme kandist läksid. Neid oli viis last, Marie ja neli venda. Pärast voorimehest isa surma võttis minu vanatädi Ella Mara enda juurde kasulapseks, jättis ta aga maha Eestisse, kui pidi minema koos mehega Kesk-Aasiasse. See, et ta selkombel hüljati, jättis Mara hinge eluks ajaks haava - ta rääkis mulle seda lugu juba raugaeas ja ei saand pisaraid tagasi hoida. õnneks võttis minu vanaema ta meie peresse ja seal kasvas ta koos omade lastega. Küllap osalt kohuse- ja tänutundest, osalt aga loomuomasest headusest ja korralikkusest oli Mara peres see, kes kõige eest hoolitses, kõike koristas ja puhastas.

 

Maara sugulastest puutusin mitmeid kordi kokku tema venna Aaduga (Adolf Pael). Onu Aadu oli eluaeg töötand elektrikuna, sõja ajal oli ta sattund Saksamaale ja eland üle või kogend väga lähedalt Dresdeni pommitamist. Tema ainus laps suri väiksena, vanas põlves tegeles ta kodulooga ja avaldas Valga lehes mõned selleteemalised artiklid.

 

Kaugematest sugulastest oli meil tihedam läbikäimine Therese (Tea) Schulzenberg-Reigiga, kes oli masinakirjutaja. Tema õe Elleniga me puutusime millegipärast vähe kokku ja Tea vennast olen ainult kuulnud. Mäletan hästi ka õdesid Aino Castréni ja Asta Schulzenbergi. Aino oli Vabadussõja aegu tutvund ja abiellund Castréni nimelise soomlasega, kes suguvõsa meelest oli seikleja, keda ei huvitand Aino, vaid tema kaasavara. Kui kaasavara käes, kadus hr. Castrén jäljetult, jättes Aino lapsega maha. Meie peres räägiti Schulzenbergidest aukartuse ja kahjutundega kui võimsast, aga allakäivast perekonnast, kelle kurba saatust omal kombel kajastas Aino luhtund abielu. Tajusin minagi, et on mingi oluline vahe mu Võrumaa ja Mulgimaa sugulastel: Võrumaa omadega oli meil palju soojem ja lähedasem kontakt, mulkidega nagu Tea ei saand ema ja tädi kõige paremini läbi ja Schulzenbergidega ta mingit erilist lähedust ei tunnud, küll aga Raudseppadega. Ema oli kindlalt Võrumaa-orientatsiooniga Talle meeldisid väga lell Samuel ja Orava Raudsepad.

 

Nagu nimetatud, oli vanaisal ja vanaemal palju sõpru ning tuttavaid ja kuna elasime kesklinnas ülikooli vastas, tuli mõnigi inimene meile lihtsalt aega parajaks tegema ja läks siis Ülikooli tänavalt bussile-rongile. Kõige sagedasemad külalised meil olid peale sugulaste kindlasti professor Lepp, vanaisa alatine malepartner ja kohakaasluse alusel ka meie perearst, kõigepealt muidugi minu arst. Osalt tema kaudu, osalt vanade tutvuste kaudu oli meil kontakte ka teiste Tartu tuntud arstidega nagu legendaarne günekoloog prof. Bernakoff, dr. Laisaar ja mitmed teised. Vanaisa käis mängimas ka bridži, kus üheks käeks oli keemiadotsent Hans Sossi.Tihti võis meil näha ka füüsikaõpetajat Viktor Raukast (akadeemik Anto Raukase isa), endist raamatukaupmees hr. Vanatalu, preili Bekkerit (geoloogiaprofessor Hendrik Bekkeri õde), juba nimetatud pr. Sumbakut, pr. Marie Sumbergi ja pr. Magda (öeldi Mahta) Sumbergi, jurist Herman Sumbergi abikaasat, kes (pr. Sumberg) üle noatera 1949. aastal küüditamisest pääses. Veidi harvemad külalised olid prof. Elmar Ilus, kellest on mulle jäänd kustumatud mälestused. iljem õpetas prof. Ilus huvilistele I Keskkoolis vabatahtliku ainena ladina keelt. Ta rääkis väga palju ja enamasti "valge laeva" teemadel, mille peatset tulekut temagi uskus ja selle järgi ka maailmasündmusi tõlgendas.

 

Ema kõige lähedasemad sõbrannad oli saatus paisand merede ja maade taha. Hiljem küll taastus tema kontakt Ilse Parisega, Elmerice Saarestega, Aino Triik-Põllusaarega, šveitslanna Marie-Louise Erlenmeyeriga ja mõnede Prantsusmaa tuttavatega 30ndatest aastatest. Eestisse jäänutest olid talle kõige lähedasemad ehk Leida Eller, Salehardis viibiva skulptori Aleksander Elleri abikaasa, kelle poja Mardiga ma vahel ka mängisin, kuigi ta oli minust mitu aastat vanem ja Alide Starkopf, Anton Starkopfi abikaasa ja mu klassivenna Jüri ema. Nemad ei käind küll eriti tihti meil. Seltskonnas, kuhu kuulus ema, olid teised tavad ja seal ei olnd kombeks teiste poole lihtsalt sisse astuda nagu tegi hulk vanavanemate tuttavaid. Nii võis pr. Starkopfi ja Ellerit näha meil peaasjalikult sünnipäevadel. Nende pool käisime - käisin tihedamini. Oli ju Jüri juures majas ja aias rohkem mänguruumi ja Leida Eller tegeles - muidugi võimude loa ja teadmiseta - kosmeetikaga, segas kreeme ja salve ning tegi maske, teenides nii natuke raha endale ja pojale.

 

Meie tuttavate jaotumine nendeks, kes käisid meil ja nendeks, kelle juures käisime meie, märkis mõnel määral ka nende tähtsust, kajastas tolleaegse Tartu hierarhilisi struktuure. Meie pool ei käind muidu kui vaid ema sünnipäevadel dotsent Kallista Kann, teenekas prantsuse keele õpetaja Tallinna Prantsuse Lütseumis ja hiljem Tartu Riiklikus Ülikoolis, kellest sai hiljem ka minu õppejõud samas. Kallista elas oma kahe õe, Salme ja Drusillaga Tähtveres, tal oli angoora kass Nurr ja tema sünnipäevadel käisid koos ülikooli õppejõud - Laugasted, Aristed, Alttoad ja teised. Kannisid ma kartsin, sest nemad, eriti Drusillast õde, olid karmid ja võisid mulle märkusi teha, kui ma midagi nende meelest valesti tegin. Seal oligi mul alati tunne, et teen või olen valesti, kuigi ema oli mind õpetand, kuidas vanapreilide Kannidega tuleb käituda. Mis mulle Kannide juures meeldis, olid head mahlakad tordid ja kass Nurr, kes oli küll vana ja laisk, kuid siiski elav loom. Salme Kann oli lauluõpetaja (nad olid kuulsa Kanepi laulumehe Hans Kanni tütred), Drusilla endine kooliõpetaja (kui ma ei eksi) ja nende suhtumine inimestesse oli koolmeisterlikult kriitiline ja range. Nad rääkisid veidi imelikku, saksa- ja venepärast keelt, Kallista rääkis minu emaga tihti prantsuse keelt, mille elementaaroskust ka minul lasti demonstreerida. Kõiges selles oli midagi guvernantlikku ja biedermeierlikku - võibolla sellepärast ei ole prantsuse kultuur, mida ülikoolis küll nimepoolest õppisin, mulle kunagi nii lähedaseks saand. Olen kindlasti rohkem inglise kui prantsuse orientatsiooniga: inglise keele omandasin ise, rohkem huvist kui sundusest ja selle juures ei ahistand mind inimeste maitse, kelle jaoks prantsuse kirjanduse tipp oli Anatole France ja Victor Hugo. Kõige lähedasem on mulle ikkagi vene kirjandus.

 

Minu mälus on esimene, teine ja kolmas klass sulanud üheks, neljandast klassist, pidin siis olema üheksa aastane, mäletan rohkem. See oli algkooli lõpp, tulid uued ained ja uued õpetajad, ilmselt muutusid tõsisemaks ja asisemaks ka meie omavahelised vestlused. Viiendas klassis - aastatel 1951 - 1952 - oli meis juba midagi murdeealist: meie hulgas oli vanemaid poisse, kellel mingil põhjusel, küllap sõja ja segaste aegade pärast oli koolitulek hiljaks jäänd. Mõned neist olid tõsised maapoisid, teised mitmekor dsed istujad, kes enamasti koolist välja langesid, mõned lausa kolooniasse. Mäletan neist selgemini üht, kes kord tunni ajal istus avatud klassiaknal, jalad väljas ja tegi suitsu. Vanal Treffneri koolil olid paksud müürid ja nii ei paistnud õpetajale silma , mis aknaorvas toimus, enne kui keegi möödakäija seda märkas ja kooli ütlema tuli. Poiss hüppas aknast välja ja põgenes. Palju rohkem teda enam ei nähtud. Räägiti, et ta olevat ristiemale puuhaluga pähe löönd, talt hulga raha röövind ja selle eest vangi läind. Temataolisi oli teisigi ja mingil määral nad õhkkonda koolis mõjutasid. Aga eks mõjutand nii neid kui kogu kooli ka aeg, Stalini aja viimane ots. Õhus oli agressiivsust, sõda oli veel paljudel meeles ja seda näidati kinos, kus jooksid "Stalingradi la hing" ja "Berliini langemine". Militaarsed olid sageli ka meie ajaviited. Meie koolis ei olnd poistel vist tõelisi relvi nagu mitmel pool mujal, näiteks Elvas ja Võrumaal. Valmistati küll "susisid": tagant kinnine torutükk kinnitati püssipäraseks vestetud puutükile, sellele viiliti süüteauk ja topiti tikuväävlit sisse, kui paremat püssirohtu polnd. Tropp tuli ette panna ja siis võis teha korralikku pauku. Tongirevolvrid (meie ütlesime "pistongi-") tulid veidi hiljem. Aga meie peamised sõjariistad polnd tuli relvad vaid väljas kadad ja koolis näpukummid. Kumminiit, mida võis leida sukatrippidest, kinnitati pöidla ja nimetissõrme vahele ja sellega lasti kõvasti kokku keeratud paberist haake. Meil kõigil olid pöetud pead ja paberhaagiga võis saada üsna valusa nätaka.

 

Näpukummidega sai lasta ka traathaake, seda aga meie eetika ei luband: oli olnd juhtumeid, kus keegi oli sellise haagi silma saand ja ühest silmast pimedaks jäänd. Meie koolipoisi-eetikas oli muidki humaanseid sätteid, näiteks see, et ei tohtind ulakuse pärast teise riideid määrida. Teisel nina veriseks löömine oli meie arusaamise järele väiksem pahategu kui tema riietele tindi valamine. Ninad paranesid, rikutud riiete asemele ei olnd emal aga tihti pojale midagi selga anda. Selline probleem oli meiegi peres, mis ometi ei kuulund kõige vaesemate hulka. Kandsin minagi suurte inimeste vanadest riietest ümber tehtud riideid. Jalatsiteks sobisid suvepoole hästi tennised, mida vahel veel õnnestus parandadagi lasta. Selkombel elasime igatahes rohelisemalt-ökoloogilisemalt kui elatakse nüüd. Meil ei olnd probleeme pakendite ja vanade asjadega - kõik kulutati lõpuni.

 

Meile tähendas koolielu ka ulakusi, pahandusi, väikseid või suuremaid vastuhakke. Ulakused ulatusid süütutest päris jõhkrateni. Näpukummi-lahingud olid rohkem poiste omavahelised asjad ja ei olnud suunatud õpetajate ega nõukogude kooli vastu. Kuigi mõni eksinud paberhaak ka õpetajat võis tabada. Õpetajate vastu oli meil aga muid vahendeid. Näiteks pinkidega sõitmine. Kui see võeti tõsiselt ette ja kõik pingiread ähvardavalt tahvli ja õpetajalaua poole liikusid, pandi õpetaja autoriteet tõsiselt proovile ja mõni nõrgem ei pidand vastu ja põgenes. Nagu kord tegi üks meie paljudest vene keele õpetajatest - nooruke naine, kelle pedagoogianne ja eesti keele oskus jätsid väga palju soovida. Üsna tüütuks võis minna ka vahepeal kulutulena levinud harrastus - filmitükkidest tehti pisike krõpsutaja, mis mahtus vabalt kahe sõrme vahele. Kui neid oli aga koos paarkümmend tükki, ei saand pedagoogiline protsess enam häireteta jatkuda. Vastuhakkudest mäletan üht intsidenti, mis kuulub vist veidi massipsühhoosi valda: kord tegime terve klassiga poppi, ilma et oleks olnd suurt ja mõjuvat põhjust seda teha. Oli vist tulemas matemaatika tund, milleks enamus vist ei olnd õppinud - nagu üsna tihti. Oli ilus kevadilm ja kellelegi tuli pähe mõte hoopis poppi teha. Mõte levis ja paisus, mäletan, kuidas ribinal-robinal haarasime oma kotid ja lasime jalga, kartes vist samavõrra oma innu hääbumist kui hilisemat karistust. Karistus ei olndki kuigi suur: ilmselt ei osand kooli juhtkond asjale reageerida või oldi küllalt targad ja reageeriti leebelt, kuna tegu oli nii imelik ja põhjendamatu. Aeg ei olnd kerge õpetajatele, ei olnd ta seda ka neile, kes klassis sattusid teiste põlu alla, narritavateks ja kiusatavateks. Neid oli ka minu klassis. Oleksin äärepealt ka ise selliseks teiste naerualuseks ja peksukotiks muutund, aga ühel õigel hetkel suutsin ühe jõhkra kiusaja jalust maha lüüa. See oli vist tolles olukorras kõige õigem tegu, igatahes äratas ta minu vastu lugupidamist, tehti järeldus, et Kaba või Kapa, nagu mind kutsuti, suudab end üsna tõhusalt kaitsta. Olin küll nõrgapoolne ja haiglane poiss, kuid säärastes konfliktides otsustab rohkem tahe ja vaist kui puhas kehaline jõud. Kiusualusteks võisid sattuda minust hoopis tugevamad poisid, kes ei osand oma vastulöömist õieti ajastada: nende enesekaitse pigem ergutas kui heidutas kiusajaid.

 

Nii ei teind mulle koolipõlves piina niipalju teiste kiusamine kui muud asjad, kõigepealt ja kõige enam vist sport. Peale suutmatuse rahvastepalli mängida olin väga kehv ka jooksudes, ujumises ja suusatamises, ei saand ujutud 25 meetrit ega suusatatud kaht kilomeetrit kümne-üheteist aastasena. Asi muutus küll radikaalselt murdeeas, kui innustusin kergejõustikust ja käisin ühe talve isegi noorte spordikoolis Ervin Vilepilli treeningtundides. Sportlast minust muidugi ei saand, vajaliku impulsi enesearendamiseks aga küll. Olin nooruses päris hea ujuja, suusataja ja rattasõitja: olen palju kordi sõitnud rattaga Tartust Pindisse ja tagasi mööda vana Võru maanteed, olen käind paaril suusamaratonil, korra ka Tartu-Otepää omal ja armastan ujuda pikki maid. Võistlusspordi ja igasuguse muu võistlemise ja võitlemise vastu olen aga allergiline, võibolla on mu vastumeelsus pärit lapsepõlvest, võibolla kaasa sündinud.

 

Oleks ülekohtune, kui jätaksin siin rääkimata oma õpetajatest, kelle hulgas oli väga erinevaid inimesi sulidest ja seiklejatest tõeliste pedagoogideni, keda mäletan tänuga. Nimetasin juba oma esimest õpetajat Armula Hani-Järve, kes minu ohtlikele naiivsustele oskas inimlikult reageerida ajal, mil inimlikkus vahel tõelist julgust nõudis. Nooremate klasside õpetajatest on mul head mälestused ka Wilhelmine Kippastost ja Ella Pärdist. Ainus vene keele õpetaja, kes meile algkoolis midagi õpetada suutis, oli Luise Lõhmus (alguses Pöörmann). Nõukogude kooliga ei suutnud kohaneda geograafia ja loodusloo õpetaja Juhan Karma, keda poisid millegipärast väga narrisid. Juhan Karma oli minu vanaisa koolivend kuulsast tsaariaegsest Tartu õpetajate seminarist ja oskas oma ainet esitada huvitavalt. Paraku oli klassis vähe neid, keda Karva Jussi aine eriti huvitas - nii saatsid tema innukaid seletusi Ameerika avastamisest poiste rõvedad kommentaarid ja tema poole saadeti lendu nii mõnigi pabernool ja paberlennuk. Viimastest olengi jätnud ulakuste rubriigis kirjutamata: nooled ja lennukid olid aga algkoolis üsna populaarsed asjad. Noolt oli lihtne teha, korraliku lennuki voltimine nõudis aga juba tehnilist taipu ja nendega eksperimenteeriti palju. õpetajatele need eksperimendid enamasti küll erilist rõõmu ei valmistand.

  Minu võimlemisõpetaja oli muidugi mitu põlvkonda treffnerikaid kasvatand ja treenind Endel Arand, keda kõik need põlvkonnad muidugi tundsid Pässi nime all. Teda ma aga kartsin, nagu võimlemistundegi. Alles siis, kui keskkooli ajal tõsisemalt spordiga tegelesin, läks see kartus üle. Hiljem olen isegi suutnud veidi palli mängida, võrkpall, kus ei ole vaja palli püüda, istub mulle palju paremini kui korvpall. Võimetus palli püüda on vist mu geenides: mõned mu lapsed paistavad sama omadusega silma.  

Teistest õpetajatest mäletan oma esimest direktorit Karl Maasikut, kes küll varsti asendati poliitiliselt sobivama inimesega. Maasik oli hea matemaatikaõpetaja, küll range, aga inimlik. Meie rumalused ei vihastand teda, ta võttis neid huumoriga. Maasik oli lugupeetud inimene nii õpetajate kui õpilaste hulgas. Kui ta suri, olin vist 8. või 9. klassis ja kandsin tema matustel kooli lippu, mille üle olin päris uhke. Keskkooli ajal oli meil samuti üks hea matemaatikaõpetaja, hilisem Miina Härma kooli direktor Peeter Kasemaa, kes oskas ainet tõesti hästi seletada, kuigi tema huumorimeel kippus rutem otsa saama kui Maasikul. Füüsikaõpetajatega vedas mul ka: head mälestused on nii Vambola Nõmmest kui legendaarsest Liidia Tanimäest, keda koolis tunti Lambda nime all. Keemiat oli mul õnn õppida sama legendaarse Hüdra käe all, kelle tsiviilnimi oli Visnapuu. Hüdra oli hea ja ka tõeliselt vaimukas inimene, keda pikk pedagoogistaaž ei olnud rikkunud. Ta oskas teha keemia huvitavaks, nii et pärast kooliaegagi olen oma teadmisi sellel alal täiendand ja värskendand.

 

Kooli ajal ei olnud mu huvid esialgu sugugi nii kindlalt filoloogilised kui hiljem: mind huvitasid täppisteadused ja tehnika, pööre humanitaaralade poole tuli alles keskkooli viimastel aastatel. Paadunud filoloogi minust saanud ei ole, huvi täppisteaduste vastu on jäänud. Seda oli mul võimalus elustada ja edasi arendada ülikoolis, kui eriprogrammiga keeleteadust õppides pidin tegelema ka matemaatikaga. Kui huvi täppisteaduste ja loodusteaduste vastu virgutas vanaisa, siis filoloogilised huvid olen saanud emalt. Filoloog oli ju isagi, kellega aga mulle ei antud selles elus teadlikult kohtuda. Mingi respekt tema vastu aga oli ja kandus üle ka tema raamatutele ning käsikirjadele, mille hulgas on nii väljakirjutusi loetud raamatutest kui loengukonspektide lehti slaavi keelte ajaloolisest foneetikast.

 

Keelte ja kirjanduse õpetajatest on mul kõige eredamad mälestused Olga Linnusest, keda koolis tunti Nuusa nime all. Pärast Lõhmust (Aatomit) vaheldusid vene keele õpetajad tihti, nad ei saand aga eriti hästi hakkama: olid enamuses noored ja kogenematud nin g oskasid kehvasti eesti keelt. Nuusa tuli meile, kui olime jõudnud juba üheksandasse või kümnendasse klassi. Kui ta oli meiega tegelnud umbes nädala, teatas ta ühel päeval, et nüüd on talle selgeks saanud: me ei oska üldse vene keelt ja tuleb alustada algusest. Ning seda ta oma meetodi järgi ka tegi, andes meile ülevaate vene keele grammatika mõnedest keerulisematest seikadest. See on ka ainus süstemaatiline ülevaade vene keelest, mis ma eales olen saanud, kasu temast on aga olnud palju.

 

Eesti keelt õpetas meile keskkoolis hiljem psühholoogina töötanud Uno Siimann ja tema järel Ants Järv, kes tõelise kirjandusinimesena oskas oma huvi ja teadmisi meile edasi anda.   Ajalooõpetajatest mäletan esimest, hr. Vinti, kes seletas muistses Kreekas olnud ostrakismi kommet nii temperamentselt, et kriit tema käes purunes, kui ta tõmbas tahvlile jõulise kriipsu, hüüdes "Kreekast välja!" Kogu keskkooli osas õpetas meile ajalugu hilisem Tartu Ülikooli õppejõud Olaf Klaassen. Alguses, see võis olla 1954. aasta paiku, oli ta noor mees, kes end klassi ees veidi halvasti tundis ja kergesti punastas, teenides ära nime "Ladvaubin". Varsti aga leidis ta end õpetajana ning suutis oma tundides luua päris töise ning distsiplineeritud õhkkonna. Tänu Olaf Klaassenile olin ülikooli astudes saanud kompaktse ülevaate uuemast ajaloost, mida ta oskas esitada huvitavalt ja tolle aja olusid arvestades üsna objektiivselt.

 

Meie keskkooliaegne klassijuhataja oli Asta Lindmäe, nooruke õpetaja, kes suutis klassiga leida omamoodi sõbraliku ja mõistva vahekorra, mis kestis kooli lõpuni. Meile oli ta lihtsalt Asta ja temaga võisime päris usalduslikult rääkida - suur asi teismelistele lastele.   Kooli juhtkonnaga oli lastel vähe kokkupuuteid, mina lausa kartsin õpetajate tuba ja direktori kabinetti, kuhu vahel kutsuti noomitusi saama neid, kes olid millegagi vahele jäänd. Pärast Maasikut oli meie direktor natuke aega "Sassa" Truus. Sellel kohal oli ta igatahes ka 1953. aastal, kui suri Stalin. Ka meie koolis oli leinamiiting, me kõik seisime aktusesaalis püsti, Truus kõneles ja nuttis. Hiljem olevat ta lõpetanud elu enesetapuga.

 

Stalini surmapäevast on mul elav ja sümboolne mälestus. Olime sõber Mardiga Emajõe ääres, Kreutzwaldi samba lähedal ja lükkasime ritvadega kaldast lahti allavoolu jääpanku. Hiljem nägin, kuidas sama sümboolikat oli kasutatud "sulaajal" populaarses filmis " Jääminek".  

Järgmine koolidirektor oli ilmselt Elmar Loodus, keda Truusiga ühendas väike kasv. Loodusel vist ei olnud pedagoogiharidust, küll meeldis talle asendada aineõpetajaid ja vesta jutte, milles kordusid mõned kinnisteemad, näiteks see, kuidas ta miilitsas teenides bandiite püüdis ja see, kui tähtis asi on koma. Viimast tõde illustreeris ta näitelausetega: "Armu anda, mitte maha lasta" ja "Armu anda mitte, maha lasta". Pärast Loodust sai meie direks ajaloolane Allan Liim, kes sai endale muidugi nimeks Kliister. Kliistri ajal ma lõpetasin kooli. õppealajuhatajatest on mul ehk kõige selgemad mälestused Meeta Loogist, kes pani mängu kõik oma veenmisjõu, et mind ja mu pinginaabrit Valev Perlit keelitada komsomoli astuma. Tema pingutusi kroonis edu, kuid mitte enne pikemat ja vaevalist "vestlust", mille lõpus meie klassijuhataja Asta isegi nutma puhkes.Mingit komsomolielu meil koolis ei olnud.

 

Mu murdeiga sattus kokku suurte muutustega Nõukogude riigis. Meile avaldus Hruštšovi "sula" selles, et perekond sai jälle kontakti sugulaste ja sõpradega välismaal. Onu Leo Ameerikast ja Rootsi sugulased - Pürkopid ja Mägid hakkasid meile saatma riidekraami ja raamatuid. Esimesest oli meile väga suurt abi, sest meie omad riidevarud olid päris läbi, tänu onule sain korraliku ülikonna, tänu kõige rohkem Arvo Mägile - väliseesti raamatuid, mida asusin ahnelt lugema. Ema sõbrannadelt - Ilse Pariselt Schwarzwaldis ja Marie-Louise Erlenmeyerilt Baselis saime ka prantsus- ja saksakeelseid raamatuid. Nii jõudsid minu kätte Albert Camus' "Katk" ja "Võõras" prantsuse keeles ning muudki huvitavat. Maailm avanes just siis, kui seda kõige rohkem vajasin.Kõik tuli korraga . Pere majanduslik olukord paranes. Ema sai jälle töötada õpetajana. Minu virguv kirjandushuvi leidis toitu nii omal maal ilmuvast kui välismaalt saadetust: Arvo Mägi saatis mulle masinal ümber löödult pisikese valimiku väliseesti luuletusi, mille õppisin peaaegu tervenisti pähe. Avastasin vene ja ingliskeelse luule, lugesin Lermontovi ja püüdsin lugeda Shelleyd, hakkasin tõsisemalt õppima prantsuse keelt. Ja muidugi vajus minu peale murdeiga oma tormi ja tungiga, mida süvendas veel aeg: pärast sulaaja avanemisi tulid ka esimesed rängad tagasilöögid, kõigepealt muidugi Ungari, millele elasin meeleheitlikult kaasa. Budapest oli minule oluline pöördepunkt, ta tähistas mu lapsepõlve lõppu ja noorukiea algust. a oli väljakutse, üks olulistest väljakutsetest, millele p üüdsin vaimus vastust leida. See on aga juba teine lugu ja selle peategelanegi ei ole enam see omaette nurgas entsüklopeediat uuriv poisike Tartust Ülikooli tänavalt.

 

 

üles