ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN



Samuel Kirotaja

2002. aasta algusest on Jaan Kaplinskil teisik, kes teda hakkab mõnel puhul ka avalikus kirjasõnas esindama ja on mõnevõrra ka tema sekretär. Jaani teisik on osalt tema enda loodud, aga nagu iga loomingu puhul on siingi mängus mingid teised jõud ja nii on Samuel Kirotajal küllaltki suur autonoomia ja ta võib Kaplinski mõtteid vahel omamoodi tõlgendada, suhtuda neisse vahel heakskiitvalt (loodetavasti on see sagedasem), vahel kriitiliselt.

Nagu tema nimest näha, on Kirotaja pärit Võrumaalt, üldiselt on aga tema tegelik päritolu sama hämar kui kirjanduslik päritolu. Ühe versiooni järgi on ta esivanemate hulgas ka juute, kellest kõige enam nimetatakse kunagi Põlva kandis rändava rätsepana töötanud juut Samueli. Teise versiooni järgi on üks tema esiisadest tulnud Leedust ja kannud nime Schreiber, millest siis kohaliku rahva suus sai Kirotaja. Kui seda küsida Kirotajalt endalt, siis ta ainult muigab (vt. fotot) ja ütleb, et üldiselt on ta ida-eurooplane, nagu suur osa Eestimaa elanikkudest.

Loodame, et Samuel Kirotaja hakkab end peatselt ise tutvustama.


Samuel Kirotaja mõtteid


*

Jaan Kaplinski liialdab, tema vaateväljas saavad vist asjad, mis teda huvitavad, väga suureks ja kõik muu jääb pisikeseks, mida ta siis vahel ei märkagi. Nüüd, kui ta minust kirjutab, ei jäta ta muidugi mainimata, et meie Kirotajad võiksime olla juudi päritolu. Võibolla. Räägiti kellestki Schreiberist küll. Aga räägiti, ja selle on J.K. unustanud, ka kellestki Pissarevist, kes olla Pihkva kandist siia Liivimaale elama asunud.
J.K. kirjutas päris ilusti Tartu bussijaamast. Me mõlemad armastame elu, kuigi oleme sellisest elust, nagu bussijaamas kohtab, ise parasjagu eemal. Nii ta ehk mõjubki veidi romantiliselt-nostalgiliselt. Tartu bussijaamas on veel alles midagi vanast heast nõukogude ajast. Isegi hais.
Jaan ei loe ajalehti, ütleb, et Postimees ja Päevaleht tekitavad talle psühhotrauma. Mina vahel loen, aga pean ütlema, et erilist rõõmu neist ei tunne minagi. Vene lehed on üldiselt paremad, venelased oskavad paremini kirjutada ja inimlikkust on neis ka rohkem. Eesti lehtedest aga on minule kõige huvitavamad kuulutustelehed, näiteks Soov või Kuldne Börs. Seda elu, mis sealt vastu vaatab, ei annaks välja mõelda. Kuulutustelehes kirjutavad inimesed sellest, mida nad tahavad ja otsivad, seal on reas meie väärtused, soovid, unistused. Autod, majad, telefonid, arvutid, elukaaslased, koerad. Ja juurdekuuluv - koerte vestid, autoraadiod, tüdrukud, kes pakuvad kohvi, mündid ja ordenid... Igas numbris, mis minu kätte on sattund, leian midagi, mille peale ei oleks ise kunagi tulnud. Näiteks "40-a mees teeb korteriremonti üksikutele daamidele."

*

Raske aru saada, miks inimesed on nii vaimustuses "Sõrmuste isandast". Minule lähedane inimene Jaan Kaplinski on seda inglise keeli lugend vist neli-viis korda ja alles nüüd ütles ta, et kohati tundub raamat liiga magus ja maitsetu. Nüüd on "Sõrmuste isandal" uued mesinädalad, kuna välja tuli film, mis on juba ära teenind hulga kiitust ja auhindu. Mina ja Jaan nägime seda kompuutris ja ei ole minul ja üllataval kombel ka temal erilist huvi teda kinos näha. Raamatu nõrkused on filmis võimendatud ja tema tugevused on jäänd kõrvale. Mis mind Si-s kõige enam häirib? Vist see, et seal on kõik nii mustvalge: head on kole head, nii et pole suurt vahet haldjate ja inimeste vahel, halvad on aga nii halvad, et neis pole kübetki inimlikkust või headust. Orc'id (mäekollid) ja trollid on ju otse kuradid ja nende hävitamine on heade ja õilsate kohus ja kutsumus. Minule ei meeldi, kui kirjanik nii pikalt ja isegi mõnuga räägib elusolevuste hävitamisest, olgu need või kollid ja trollid. Ja kolmanda osa mõned kohad on lausa kitsh, eriti armastusestseenid ja võitjate austamine. Vanad kulund muinasjutu-stereotüübid kuningatest, sangaritest jne. on maksimaalselt ära kasutatud, minu ja nüüd ka Jaani meelest on nendega liialdatud.
Raamatu tugevad küljed on fantaasialennus, mis on loonud puuinimesed entid või siis Tom Bombadili, kes on üks kõige võluvamaid tegelasi üldse: Tom ei lase end maailmas käivast kaklusest-taplusest häirida ja on ilmselt ka piisavalt tugev, et seda rahulikult ignoreerida. Tema on olevus, keda võitlus ei huvita ja sellisena üks väheseid sümpaatseid olevusi. Kõik teised on loomu poolest minu maitse järgi liiga riiukuked.
Filmis on mõned kohad, mis lausa vastu hakkavad, näiteks haldjariigi näitamine, mis toob meelde Hollywoodi kõige labasemad stereotüübid. Ebamaist ilu peavad kandma mingid barokseid ooperidekoratsioonid ja filmi-primadonnad rüüdes, mis sobiksid pigem Verdi kui Tolkieni keskkonda.
Aga Si populaarsus on märk millestki, vahest märk maailma muutumisest, ühe ajastu lõpust, sellest, et me oleme tagasi pöördumas mütoloogilisemasse maailma. Jaan tunneb seal end ilmselt palju paremini kui mina, tema on oma jutu järgi lapsepõlvest peale igatsend ebamaist ja haldjalikku. Pole ime, et talle on meeldind keldi romantilised lood haldjaneiu ja maamehe armastusest.

*

Olen viimastel aegadel kohanud mitmeid kõrgesti haritud eesti vaimuinimesi, kes ei loe eesti ajalehti, kellele meie ajakirjanduse vaim ja stiil sügavalt vastumeelsed on. Jaan on üks nendest, teiste nimesid ma nimetama ei hakka. Mitmelgi neist on doktorikraad. Niisiis, nagu valitsus oli kaotamas rahva usaldust, on ajakirjandus kaotamas haritlaste usaldust. Mõlemad on kurvad asjad. Mina küll loen ka eesti lehti, kuigi selle stiilis on ka minule palju vastukarva. Rahvuslik alaväärsuse tunne paistab selgelt läbi, sellejuurde muidugi poisikeselikku bravuuri, rabedust, maitsetust. Puudub soliidsus, arukus, mõõdukus. Aga heldeke, eks ole meie uus eesti ühiskond ka alles poisieas, tuleb talle anda aega kasvada ja kosuda ning ka targemaks ning tõsisemaks saada. Mis muidugi pole kindel. Minu meelest läheb kogu maailm muudkui lapsikumaks, Ameerika enne teisi, aga see ei ripu enam niipalju meist ära. Vene ajal olid lehed muidugi täis lollusi, aga selle hulgas oli ka tarka juttu, arutlusi, mida nüüd lehes enam polegi. Siis olid võimumehed lollid, aga rahvas tark, nüüd tahetakse rahvast ka lolliks teha. Söödavad meid valmistoiduga, ei anna aega ise mõelda, kaasa mõelda. Üks lasteaed puha. Mis ime, et täiskasvanud inimestele vastu hakkab.

*

Heldeke küll, nägin täna ajakirja Päikesetuul märtsinumbrit ja kerge iivelduse tunne tuli. Misasja see Jaan sinna pidi intervjuu andma? Ons ta edev või pole ikka õppind ära ütlema, kui midagi tahetakse? See Päikesetuul on üks suur sektantide sabat, üks pöörasem kui teine. Tänu taevale või maale pole minul sihukeste inimestega elus palju tegemist olnd, mina usklikke hästi ei talu, maruusklikutest hoian täitsa kõrvale, need on hullemad kui joodikud. Lapsest peale ei ole ma hästi kannatand joodikuid, usklikke ja kommuniste, nagu neid minu ja Jaani lapsepõlves veel oli, see tähendab kommuniste oli. See tõug suri kõige ennem välja, aga need kaks ülejäänut on visa hingega, ei nad kao kuskile. Kommunistide asemele ongi tulnd igasugu sektandid, hiromandid ja tähetargad. Väristavad häält ja habet ning püüavad hingesi. Kes see oli vanarahva tarkuse järgi hingede püüdja? Eks ikka vanatühi. Vanatühja teenrid, paharetikutsikad on need usutegelased puha, Jaan on loll, et ta nendega sedasi tiivaripsu lööb.

*

Kevad murrab sisse, meelitab õue, aeda, metsa. Vaatan Jaani, ei temagi püsi linnas ja toas, teeb kogu aeg asja välja, olgu või metsa äärde, kus paar pihlakat maha saetud, et nagipulki lõigata. Iga hommiku on uusi linnuhääli kuulda, metsvindid tulid lausa parvedena, kuldnokk istub puuladvas aida juures ja laseb vilet. Mõtlen, kui raske on meil mõista inimesi, kes elavad troopikas, kus kevadet ei ole. Nendel on vihmaaeg ja põuaaeg, mille jaoks meie keeltes pole õieti sõnugi. Ja mis mõistavad nemad meist, meie elust ja luulest?

*

Mind pahandab see, mis Eestis sünnib õllepruulimisega. Veel aasta eest oli Tartus saada peale A Le Coqi ja Saku õlle ka Karksi, Viru, Pärnu ja mõnd muudki õlut. Nüüd enam pole, olen otsinud, aga pole. Karksis enam õlut ei pidada pruulitamagi, Viru WBG on kadund neist poodidest, kus teda varem müüdi. Natuke on saada Saksa, Tshehhi ja mõne muu maa (nende hulgas Mehhiko!) õlut, mis pole aga eriti head. Mis aga täitsa puudub müügilt, on elus õlu. Millegipärast ei tooda õlut sisse Lätist ega Venemaalt, kus võiks olla teistsugust õlut. Allekoki ja Saku õlled on aga kaunis üht nägu ja maitset ja kaugelt imporditud õlled loomulikult pastöriseeritud. Soome õlled on maotu massitoodang. Vaidlesin ühe tuntud avaliku elu tegelasega selle üle, et kaotati aktsiisisoodustus väikestele õlletootjatele. Tema leidis, et nii olla igal pool maailmas, niisiis pidada olema ka meil. Ma siis kostsin, et aga milleks siis teha kunstlikke soodustusi Eesti kultuurile, on seegi üks kulukas ja tülikas asi. Tema leidis, et kultuur on siiski iseasi. Mina jälle, et kas siis õllekultuur ei ole osa kultuurist? Ja nii edasi. Mina olen õllesõber, ega ma teist palju ei joo, aga selle eest mõnuga, kui tõesti tahtmine tuleb pärast toimekat-palavat päeva. Vanasti ostsin ikka valmis pudeli või paar mõnest kioskist, kus Karksi õlut oli. Kui palju on meilgi poodides saada veinisorte erinevatelt tootjatelt. Võiks ometi õllega samamoodi olla. Aga siin tapavad paar suurt tootjat väiksemad ära. Nad on ju võõramaalaste omanduses, keda loomulikult ei huvita Eesti õllekultuuri hoidmine.

*

Otsekui oleks minu loits aidanud: Karksi Ordumeistri õlu ilmus välja, kuigi teda tehakse Virumaal. Gran Capitan, mida pidasime Mehhiko või mõne muu kauge maa õlleks, on ka elus õlu ja päris huvitava maitsega. Ehk toob õlle-hooaja algus ka muud huvitavat vahelduseks A Le Coqi ja Saku keskpärasusele.

*

Palju on siginud igasugu untsatsakaid, kes muudkui ringi sõeluvad ja kihutavad, küll autodega, küll jalgratastega, küll rulluiskude ja kõige muuga. Inimestel on nagu raske paigal püsida, nagu peaksid sinna-tänna heegeldama. Nende untsantsakate hulgas on üks seltskond, kellest pean tunnistama, et nad mulle mingil kombel meeldivad. Vast sellepärast, et nendes on tõesti stiili: need on need mustad mootorratturid. Minu teada on mõned neist pätid, põrguinglid ja muidu paharetid, aga suurem osa küllap ikka päris normaalsed inimesed. Mootorratas on ka keskkonnale vähem ohtlik kui auto, võimsus on väiksem ja meie kliimas saab temaga hoopis vähem sõita.
Kui ma poisike olin, oli raske ja vaene aeg. Aga poisid on igal ajal poisid. Kui ei olnud jalgrattaid, tehti need ise. Tehti lauajuppidest, ratasteks pandi kuullaagrid ja tõukeratas oli valmis. Kõrises ja mürises konarlikul sillutisel mis kole, aga see tegi sõitmise veel uhkemaks. Kõrinaga ratas nagu omal ajal kriuksuga saapad. Kellel tõukeratastki polnud, sõitsid ka, veeretasid traadist konksuga vana pliidirõngast. Kui ma nüüd vaatan, kudas igasugu nolgid ja lõngused autodega ringi tuiskavad ja vahel ennast või teisi sodiks sõidavad, tuleb mulle see lapsepõlve sõitmine meelde. Ja mõtlen, et kihutajad tuleks karistuseks panna niimoodi tõukeratastega sõitma või veel parem - pliidirõngast veeretama. Niisugused karistused ei võtaks süüdlastel tükki küljest, aga mõjuksid kindlasti?
Üks hea asi liiklemise vallast: jälle saab rongiga Tartust Tallinnas käia. Aeglasevõitu see rongisõit on, aga selle teeb kuhjaga tasa see, et rongis saab rahus lugeda ja kirjutada. Raudteeäärne maastik on ka meeldivalt metsik, aina mets, vahel lagunud raudteevahimajakesed, vähe inimesi, vähe autosid. Peaaegu ei ole vastutulijaid ega möödasõitjaid. Hing lausa puhkab rongis, bussis pole pooltki nii hea, oled närvilisel maanteel, mis pealegi on "killing field", lugematute lindude, loomakeste ja putukate surmapaik. Kuulume Jaaniga mõlemad eelmise sajandi keskpaika, mis oli veel rahulik aeg. Nüüdses kiirustavas ajas tunneme end tihtipeale päris sandisti.