| RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE  
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE/MAIN


Kolm kohalikku keelt uues kuues

Sada aastat tagasi oli Vene impeeriumi Eesti ja Liivi kubermangudes kolm kohalikku keelt. Tänavanimedki olid kolmes keeles ja vastupidi nõuka-aegsele tavale, need tõlgiti: Savi tänav – Lehmstrasse – улица Глиняная. Esimeses Eesti vabariigis oli vaid üks ametlik keel. Nüüd, teise vabariigi ajal, on kolmekeelsus isemoodi kujul tagasi tulnud. Suurel jaol asjadest, mis poes müügil, on pääl kirjad eesti, läti ja leedu keeles. Neis kolmes keeles on ka seletavad lehekesed, mis me leiame ravimikarpidest. Ilmselt on tootjatel ja/või müüjatel lihtsam teha kolme Balti riigi jaoks üks ja sama pakend, etikett või kasutamise õpetus kui teha seda iga riigi jaoks eraldi. Pärast partokraatide võimu kukutamist, on võim siin läinud tootjate-müüjate kätte. Me ei ela mitte tarbimisühiskonnas, vaid tegelikult tootmisühiskonnas, kus tarbijate-ostjate huvidega arvestatakse teises-kolmandas järjekorras. Poliitilise võimu asemel dikteerib meile seda, kuidas saame elada ja peame elama, tootjate võim. Ta teeb seda reklaami kaudu, ent sageli ka lihtsalt jättes meid ilma võimalusest kulunud asja remontida, loobuda oma kaamerat, telefoni, arvutit uuema vastu vahetamast. Tarbija peab trendide ja moodidega kaasas käima, tahab ta seda või ei.

Eestis on tõepoolest paarsada aastat laiemalt pruugitud kolme keelt – eesti (tegelikult kahes variandis, Tallinna ja Tartu keelena), saksa ja vene. Maarahvas kõneles maakeelt, linnarahvas suuresti ka saksa keelt. Tartu südalinna poodides ei olevat olnud viisakas kasutada eesti keelt veel XX aastasaja alguses. Vene keel oli ametnike ja sõjaväelaste, Peipsi ja Narva venelaste keel, ent ka kroonu ja kooli keel. Läti ja leedu keele kõnelejaid pole praeguse Eesti piirides kunagi oluliselt olnud. Ega ole nüüdki. Nii on läti- ja leedukeelsed kirjad meie ravimitel ja muul kraamil meile tootjate poolt pääle sunnitud, nende mugavusest sündinud pruuk. Ostjatele-tarbijatele tähendab see mugavuse asemel tüli. Kolmekeelsed kirjad jogurtitopsidel ja mujal on vahel niisuguses kirbukirjas, et neid ei saa loetud ka lugemisprillidega.

Enamasti on need kirjad topsidel ja lipikutel tõesti vaid kolmes Baltikumi keeles, vene keelt kohtab harva, kuigi viimasel ajal veidi rohkem. Mis oleks mõistlik ja viisakas, sest vähemalt arstirohtude tarvitamise õpetustest peaks nende rohtude võtja ikka hästi aru saama. Eesti-, läbi- või leedukeelsest farmakoloogilisest traktaadist arusaamine käib tädi Marusjale enamasti üle jõu. Siin läheb meie põikpäine rahvuslikkus selgelt vastakuti inimlikkusega. Jättes mulje, nagu tahaksime neile vanainimestele, keda saatus kord siia on toonud, kätte maksta selle eest, mida kord tegid Euroopa piire ümber tõstvad suurvõimud. Kuulutada, et vene keel on okupatsiooni märk ja see tuleks Eestist üldse kaotada, nagu näivad arvavat mõned meie humanitaarid, pole eriti arukas. Vene keeles said ammu enne Eesti annekteerimist (Nõukogude okupatsioonist on korrektne rääkida vaid juunist augustini 1940) hariduse mitmed põlvkonnad meie haritlasi Tartus, Peterburis ja mujal. Vene keeles vahetasid kirju Johan ja Maria Laidoner. Vene keele, nagu saksa keelelgi on meie kultuuriloos oluline roll. Ning oleks aeg aru saada, et arukas pole ka integratsiooni elik lõimumise nime all püüda siinsetest venelastest kasvatada uusi eestimeelseid inimesi. Teame, kuidas lõppesid eksperimendid uue nõukogude inimese kasvatamisega omal ajal. On siiski õnneks näha märke sellest, et senine suhtumine – venelane on karu ja eestlased karutaltsutajad, kes õpetavad karu kaerajaani tantsima, tahab ta tantsida või ei – hakkab ehk muutuma.

Jah, ei pääse siin libisemast poliitikasse. Millel on aga veel mõned aspektid, mida sageli tähele ei panda. Nimelt see, kui aktsepteerime seda, et meile saadetav kaup varustatakse eesti-, läti- ja leedukeelsete siltide ja seletustega, tähendab ka seda, et oleme päri Eesti kokkusulatamisega mingisse Pan-Baltooniasse, Pribaltikasse või Baltikumi, nagu see Euroopas ja Ameerikas päris tavaline on. Kultuuriliselt kuulub Eesti küll rohkem kokku Põhjamaadega, ennekõike Soomega, kuid mingi tootjate-müüjate maailmas kehtiva geograafia järgi paigutatakse meid alatihti Pan-Baltooniasse ja meile saadetav kaup saab kirjad kolmes keeles. Sellise turustusgeograafia tagamaid oleks huvitav teada, kuid igal juhul on siin tegu otsustega, kus eestlaste arvamust pole – vähemalt laiemalt – küsitud. Meid on pandud lahtrisse, hoolimata sellest, kas ise tunneme end sinna sobivat või ei. Mis on minu meelest veidi alandav ühele riigile ja rahvusele, kes on enda meelest saanud iseseisvaks ja võetud ühe võrdväärse liikmena Euroopa Liitu. Nii siis on Eesti europarlamendis Eesti, kuid kaubamajades esialgu veel mitte.

Ilmunud Päewalehes 15. detsembril 2014

top


Last modified: Thu, 7 Jan 08:07:42 EET 2015