| RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE  
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE/MAIN


Iraagi sõjast ja Lähis-Idast üldisemalt

Suur sõda Iraagis on läbi, kas mingi sissisõja moodi vastupanu jätkub, ei ole selge. Olen endalegi üllatuseks selle sõja kohta ja ka tema vastu mõndagi kirjutand, leidsin, et mõistlik on olulisemad artiklid kokku panna. Allpool neist väike valik.

Terrorism ja romantika

Kaks viimase aja ränka terroriakti - plahvatus Prantsuse tankeril Jemeni vetes ja rünnak välismaalaste ööklubi vastu Bali saarel on pannud maailma ajakirjanduse rääkima Al-Qa'ida aktiviseerumisest. Mis on loomulik: sellist salaorganisatsiooni ei saa hävitada mõne sõjalise operatsiooniga, ta oskab varjuda, end ümber korraldada ja siis taas meelde tuletada. Kui ohtlik on see uuesti ellu ärganud Al-Qa'ida? Arvan, et temalt võib oodata ilgeid rünnakuid Lääne inimeste ja objektide vastu igal pool, isegi siin Läänemeremail. Üks põhjus, miks pean Soome otsust ehitada viies tuumajaam praeguses maailma olukorras vääraks. Al-Qa'ida võib tappa ja hirmutada paljusid, kuid ma ei näe, et ta selkombel saavutaks mingeid mõeldavaid poliitilisi eesmärke. Pigem töötab ta neile ise vastu.
Tõepoolest: terroriakt sünagoogi vastu Tuneesias nagu kõik juudivastased rünnakud väljaspool Iisraeli oli meeldetuletus juutidele islamimaadel ja mujal, et neid ei ole seal turvaline olla, peaaegu soovitus lahkuda Iisraeli. Terroriakt Prantsuse tankeri vastu oli hoop riigi vastu, kes on kõige otsustavamalt seisnud vastu USA Lähis-Ida poliitikale, olgu Iisraelis-Palestiinas või Iraagis. Pressis on tsiteeritud mingit võimalikult Al-Qa'idaga seotud Jemeni islamirühmituse esindajat, kes teatanud, et kuigi planeeritud Ameerika ristleja asemel rünnati hoopis Prantsuse tankerit, pole viga midagi - ühed uskmatud mõlemad. Ilmselt ei mõelnud ründajad ka sellele, et kõige suuremat kahju tegi tankerist valgunud õlisaaste hoopis Jemeni enda randadele ja rahvale.
Nii sarnaneb Al-Qa'ida ja temataoliste rühmituste tegevus praeguse USA ja Iisraeli valitsuse tegevusele, kes oskavad suurepäraselt rikkuda oma mainet ja võõrutada endast sõpru. Võib mõista islamistide viha Lääne turistide vastu, kelle käitumine nii Balis kui mujal kindlasti ei sobi kokku mingisuguse konservatiivse arusaamaga moraalist ja korralikust käitumisest. Kuid mõrtsukalik rünnak nende vastu Balil seab ohtu Indoneesia turismitööstuse ja sellega terve tema vankuva majanduse. Kas ekstremistide eesmärk ei ole hävitada koos lääneliku kõlvatu elulaadiga ka läänelik majandus? Võibolla, kuid kas nad mõistavad, et alternatiiviks saab olla vaid nälg ja viletsus. Kas see suurendaks nende shansse võimu haarata? Vaevalt. Nende populaarsust igatahes mitte.
Arvan, et on suur viga näha Al-Qa'idas ja temataolistes rühmitustes mingit kolmanda maailma vabadusliikumist Lääne hegemoonia vastu, klassivõitluse jätkumist maailma mastaabis. Põguski tutvumine islami fundamentalistide tekstidega toob meelde kristlike fundamentalistide tekstid või siis tekstid kaugemast minevikust - keskajast. Fundamentaliste siin kui seal, nüüd ja muiste ei häirinud vaesus ja viletsus, julmus, harimatus ja looduse hävitamine, vaid pigem naiste emantsipeerumine, teater ja ilmalik muusika. Al-Qa'ida nagu mõned fundamentalistlikud liikumised kristlikus maailmas (huviline võib leida mõndagi jahmatavat internetist otsisõna "Theonomy" alt) on keskaja sõda tänapäeva, meie aja vastu. Islami ekstremistid on selles mõttes natuke nagu Läänemaailma vanad ja uued keskaja ihalejad, romantikud, kes ei leia endale kohta maailmas, kus on korraga liiga palju valgust, müra ja vabadust. Pärast 11. septembrit olin kindel, et Usama bin Ladin kirjutab luuletusi. Hiljem sain teada, et kirjutabki. Romantikute olgu verine või veretu sekkumine poliitikasse võib tekitada palju pahandust ja segadust, maailma ta aga tõsiselt muuta ei saa. Paremaks ammugi mitte.


Bush või Saddam

Näib, et sõda USA ja Iraagi vahel on otsustatud ning ei Euroopa poliitikute ega sõjavastaste noorte väljaastumised ei muuda siin enam midagi. Selles, kuidas sõda läheb, ei saa ka erilisi kahtlusi olla: Saddam saab lüüa ja kõrvaldatakse võimult. Hoopis segasem on aga, mis saab edasi, mis saab Iraagist ja tema elanikest. Kas mingi lõtv föderatsioon, kus kurdidel ja lõuna shi-iitidel on suur autonoomia? Või islamistlik diktatuur, midagi Iraani taolist? Või Lääne protektoraat, nagu sisuliselt on Afganistan? Seda ei oska vist keegi ennustada. Mis aga paistab kindel, on USA hegemoonia kindlustumine kogu maailmas. Iraagi langemisega ei ole USA-l islami maailmas enam tõsiseid vastaseid.
Kas aga Saddami Iraak võib ohustada USA positsiooni maailmas? See ei näi kuidagi võimalik olevat. Võit Saddami üle ei oleks tegelikult poliitiline, vaid pigem psühholoogiline ja muidugi majanduslik võit. Kui Iraagi naftakraanid oleksid Washingtoni kontrolli all, oleks Lähis-Ida olukorrast lähtuvad ohud tema majandusele palju väiksemad kui praegu. Niisamuti oleks kõik mõeldavad USA vastased saanud näitliku õppetunni. Ameerika võiks tunda end kindlamalt ja jätkata senist kurssi nii poliitikas kui majanduses. Mis tähendab ka senise elulaadi jätkumist. Kindlus piisavate naftavarude kättesaadavuses tõstab kahtlemata ameeriklaste enesekindlust ja kindlust ka oma elulaadi õigsuses. See aga võib pikemas, isegi mitte palju pikemas perspektiivis olla maailma tulevikule tunduvalt suurem oht kui Saddam Hussein oma võimalikkude radioaktiivsete pommide ja mürkgaasidega.
Praegusel hetkel on Saddam muidugi väga vastik nähtus, olen veidi kokku puutunud kurdi põgenikkudega ja tean, mis häda nad on Iraagi praeguse rezhiimi all näinud. Saddam on kahtlemata süüdi genotsiidis, ent ka ökotsiidis, Tigrise-Eufrati delta unikaalsete ökosüsteemide hävitamises. Usun, et Iraagis on väga palju inimesi, kes, nagu omal ajal eestlased ja teised vastu-tahtmist Nõukogude kodanikud, sooviksid pigem sõda kui praeguse rezhiimi jätkumist. On hullemaid asju kui sõda. Saddam represseerib jõhkralt oma rahva enamust - kurde ja shi-iite ja kindlasti on nii iraaklastele kui Iraagi naabritele seda parem, mida kiiremini ta ajaloolavalt kaob. Kuid usun, et suur õnnetus maailmale oleks ka see, kui USA Teises Lahesõjas saavutaks mänglevalt kerge võidu.
Võidud, eriti kerged võidud on riigijuhtidele ohtlikud, mõõdukad kaotused, nagu USAl Vietnamis ja NSVL-l Afganistanis, on kaotajatele riikidele tulnud pigem kasuks kui kahjuks. Niisiis oleks maailmale ideaalne olukord, kui Saddam kaotaks tuleva lahesõja, kuid Bush seda ei võidaks. Selline lahendus on võimalik, kahjuks aga mitte eriti tõenäoline. Karta on, et USA saavutab hõlpsa võidu ning tema enesekindlus kasvab, ameerika elulaad koos mõttetu raiskamise, ruttamise, konservatismi ja fundamentalismiga tungib veel edukamalt igale poole ja suur ökokriis saabub rutem kui muidu. Mis aga võibolla ei olegi nii halb: mida rutem ja teravamana kriis tuleb, seda enam on meil lootust sellest välja tulla. Kurb on, et Bush ja tema seltskond, kes on sukeldunud globaalpoliitikasse, ei näi eriti palju teadvat ega hoolivat tõelistest globaalprobleemidest, kulutades oma energia rohkem asjadele, millel homse päeva karmis maailmas ei ole enam määravat tähtsust.


Miks ma ei toeta sõda?

Mind, nagu paljusid teisi on tõsiselt häirinud meie valitsuse reservatsioonideta toetus USA juhitud sõjaleerile. Ilmselt on USA avaldanud survet Eestile ja teistele Ida-Euroopa maadele. Bushi telefonikõne Kallasele oli üllatus. Kas USA juhtkond on nüüd omaenda kiirustamise ja hoolimatuse tõttu sattunud piinlikku olukorda, kus isegi Eesti-suguse riigi toetus talle ära kulub? Mitmete asjatundjate arvamus on, et USA ei vaja seda toetust mitte sõja alustamiseks, vaid selleks, et takistada Euroopa poliitilist ja sõjalist integratsiooni, mis ohustaks tema huvisid ja hegemooniat. Nii oleme toetanud ameeriklasi Euroopa lõhestamisel... Endine CIA tippanalüütik Graham E. Fuller leiab, et just USA ajab praegu vanamoodi jõupoliitikat; tulevikumaailm kasvab tema nägemuses just "Vana Euroopa" järkjärgult laienevatest struktuuridest, mida, nagu üldse rahvusvahelisi organisatsioone ja leppeid, püüab saboteerida praegune Washingtonis võimul olev seltskond.
Aastaid näis, et Iraagis on Läänemaailm valinud "containmenti", vaoshoidmise taktika, mis oli edukas külmas sõjas ja varem või hiljem oleks viinud rezhiimi muutusele ka Iraagis. Miks see taktika Bushi ja tema meeskonda enam ei rahuldanud ja ta lülitas sõja terrori vastu ümber sõjaks Saddami vastu? Seletused, mida sellele pakub Valge Maja, on nii propagandistlikud, et lausa sunnivad inimest, kelle välispoliitiline silmapiiri ei piirdu CNN uudiste ja Eesti ajalehtedega, ise küsimusele vastust otsima.
Kriitilised hääled põhjenduste kohta, mida Washington ise esitab casus belli'na, pärinevad tõsistelt analüütikutelt, sõjaväelastelt, luurespetsialistidelt. Ei eitata, et Saddamil võib olla närvigaasi või bakterikultuure. Kuid väidet, et Saddamil võiks olla tuumarelv või et ta suudaks selle paari kuuga muretseda, ei näi uskuvat ka Bush ja tema meeskond ise. Vajadus näidata, et Iraak ohustab tervet maailma, on Bushi ajanud mõnel puhul lihtsalt luiskama. Saddam on pigem Stalini kui Hitleri tüüpi diktaator, kes hoiab kinni võimust ja väldib riske, kuigi on paaril korral neid alahinnanud. Esimene kord rünnates Iraani, kui teda päästis lääneriikide helde toetus. Teine kord, kui Saddam tõlgendas valesti Washingtonist tulnud signaale ja vallutas Kuveidi.
Ei keegi muu kui praegune kaitseminister Donald Rumsfeld külastas 1983. aastal Baghdadi, et kinnitada Saddamile Ameerika huvi sõjalise (sic), poliitilise ja majandusliku koostöö vastu Iraagiga. Mürkgaasid, mida Saddami väed kasutasid nii iraanlaste kui oma kurdide vastu, sündisid Iraagi laborites Saksamaalt pärit komponentidest. Tookord ei häirinud Lääne juhte nende olemasolu ega valmidus neid tsiviilelanikkonna vastu kasutada. Saddami sõjagaasi-poliitika vastu protestisid siis enam-vähem vaid need inimesed, kes praegu protestivad USA sõjapoliitika vastu.
Neist on minulgi mälestusi. 1992/1993. aasta talvel tabas Eesti politsei rühma Iraagi kurde, kes Eesti kaudu üritasid pääseda Läände. See, kui vaenulikult neisse inimestesse suhtuti riigis, mille kodanikkudest üle 5 protsendi omal ajal Eestist Läände põgenes, oli jahmatav. Püüdsin Riigikogu saadikuna nende inimeste heaks midagi teha ja võibolla see veidi ka õnnestus. Mu sõbrad - elektriinsener Sadik ja luuletaja Anwar elavad nüüd Soomes. Meie ametnikkude plaanid kurdi pagulasi siit nälja ja külmaga minema ajada või plommitud vagunites Venemaale küüditada ei läinud läbi. Kurb oli see, et vähesed meie haritlastest tundsid põgenikkude vastu huvi. Abi ja toetust tuli mõnedelt evangeelsetelt kristlastelt, enam aga Soome humanitaaraktivistidelt. Neilt, kes nüüd avaldavad meelt USA sõja vastu Iraagis. Need, kellele Saddami ohvrid tookord olid vaid tülikad illegaalsed immigrandid, kellele Mart Laari sõnadega, politseil õnnestus "käpp peale panna", räägivad nüüd peaaegu Bushi & Co sõnadega sellest, et ohtlik ja jõle diktaator Saddam tuleb kiiresti kukutada.
Kellel on natuke ajaloomälu, ei saa kuidagi võtta puhta kullana moraalijutlust, millega Washington saadab oma ettevalmistusi ristisõjaks Saddami (ja külmaks sõjaks ühineva Euroopa) vastu. Kas Iraagil on sidemeid Al-Qa'idaga? Vähemalt sedavõrd, et nii Saddami kui Bin Ladinit on omal ajal heldelt toetanud ja relvastanud USA. Küllap seletab Bushi kamarilja sõjakust omajagu, et nii Bush ise kui asepresident Cheney, kaitseminister Rumsfeld kui julgeolekunõunik Rice on kõik olnud juhtivatel kohtadel naftatööstuses. Seda, et kampaanial Baghdadi vastu on tugev õlilõhn, mõned skribendid ei eitagi. Oktoobris 2001 olla Bush kohtumisel ärirahvaga lubanud rahu Lähis-Idas, stabiilsust õli tootvates piirkondades. Bushi kõnede ja nüüd ka temast rääkiva raamatu "The Right Man" autor David Frum leiab, et Bush on alustamas auahnet kampaaniat, mis peab muutma Lähis-ida "repressiivset ja sallimatut status quo'd". See kampaania peaks tooma vabaduse ja uue stabiilsuse "maakera kõige pahelisemasse ja vägivaldsemasse piirkonda ning uue jõukuse meile kõigile, kindlustades juurdepääsu maailma kõige suurematele õlivarudele".
Miks on Ameerikal nüüd vaja seda selget sõnumit varjata ristisõja-retoorika ja moraalilugemise taha. Kas peavad Bush, Rumsfeld ja Rice eurooplasi ja araablasi nii naiivseteks, et nad on valmis andma oma õnnistuse Ühendriikide uuele ristisõjale? Või on selle ettevalmistamisel tekkinud poliitilisi raskusi nii omal maal kui välismaal, mida nüüd püütakse veidi kohmakal kombel ületada? Näib, et Washingtoni praeguse retoorika tuum on väide, nagu oleks Saddam oht tervele maailmale ja nii peaks võitluseks tema vastu liituma terve tsiviliseeritud maailm. Nii püütakse tõenäoliselt lepitada neid, keda häirib Ameerika sõjalise võimsuse kasv ja eriti tema kasvav valmisolek seda võimsust kustahes ja kuidas tahes kasutada. USA liitlased, eriti Euroopas ei taha jääda vaid superriigi (sõja)sulaste või klakööride rolli, kuigi, nagu näib, leidub küllalt neidki, kes ka selliste rollidega nõus oleksid.
Mulle tundub, et USA juhtkonnas ei ole täielikku üksmeelt - seal konkureerivadki omavahel unilateralistid ja multilateralistid. Esimest leeri esindab ilmselt Rumsfeld, teist Powell. Briti peaminister Blair on liitunud Powelliga, püüdes kallutada Washingtoni koostööle Euroopaga ja ÜROga ühelt poolt ja teiselt poolt mõjutada Euroopat ja ÜROd toetama Bushi aktsioone. Bush ise näib kõikuvat kahe rühma vahel. Powelli-Blairi missioon aga näib olevat praeguseks raskustes tänu "Vana Euroopa" riskantsele, aga hiilgavalt läbi viidud diplomaatiale.
Nüüd on aga mängu astumas uusi tegijaid - 15. veebruari meeleavaldused suurlinnades näitasid, et sõjavastane koalitsioon on arvestatavam jõud, kui oleks võinud arvata. Igal juhul on USA seadnud end piinlikku olukorda ja temaga koos ka teda tingimusteta toetama tõtanud Euroopa väikeriigid. Arvan, et Eesti ja tema naabrid vea, eelistades kriisi olevat NATOt Euroopa Liidule ja Ühendriike Euroopale. Jutud hoidmisest transatlantilise koostöö poole on koomilised - aia asemel räägitakse siin aiaaugust. Piinlik on, et meil ei ole seni kommentaatoreid, kes kogu asja püüaksid analüüsida, võtmata kohe sisse positsioone külma sõja aegsetes kaevikutes. Selles valguses on meie noorte ja osa vaimuinimeste liitumine sõjavastase liikumisega märk sellest, et Eesti on tõepoolest, kuigi vähehaaval, liikumas selle poole, et saada normaalseks riigiks, mille kodanikud söandavad kriitiliselt mõelda ka kriitilistest küsimustest.


Miks ma ei toeta Bushi?

Nädalapäevad tagasi jõudis internetti ja hakkas kiiresti allkirju koguma tekstike, mille kirjutasin protestiks Eesti liidrite tõtaka seisukohavõtu vastu, mis sisuliselt toetas Ameerika kurssi kiire sõja vallapäästmisele Iraagi vastu. Ning aitas kaasa sellele, et vastuolu USA sõjakuse ja "Vana Euroopa" ettevaatlikkuse vahel selgemini välja joonistus. Tekstike, mida nimetatakse ka Kaplinski rahukirjaks, oli 16. veebruari hommikuks kogunud umbes 1000 allkirja ja pannud mõned valitsuse liikmed oma tegevust tagantjärele põhjendama ja kolleegidega arutama. Nii vähemalt väidetakse. See on kindlasti positiivne. Nagu ka küsimuse arutamine ajakirjanduses. Ka siin on selgelt näha kaks leeri - Bushi pooldajad ja vastased. Olen sel teemal paar korda sõna võtnud, aga arvan, et lisaselgitused ei ole ülearused. Kuidas ma jõudsin oma seisukohale?
Asjal on kaks aspekti. Ühelt poolt on mind, nagu paljusid teisi Eesti kodanikke, tõsiselt häirinud meie valitsuse reservatsioonideta toetus USA juhitud sõjaleerile, mis tähendab automaatselt ka meie kaugenemist USA põhivastasest Euroopas - Prantsusmaast ja seekaudu ka võimalikke komplikatsioone Euroopa Liitu pääsemisel ja Liidu enda sees. Eesti valitsuse seisukohavõttu on püütud esitada saatusliku paratamatusena, NATO eelistamisele EL ees, mis tähendaks endiselt julgeolekupoliitika prioriteeti muu poliitika ees. Kõik lõhnab selle järele, et USA on avaldanud survet Eestile ja teistele Ida-Euroopa maadele, et saada nendelt toetust Prantsusmaa fronde'i vastu. Kui tugev see surve oli, oleks oluline teada. Bushi telefonikõne Kallasele oli aga omamoodi üllatus. Kas USA juhtkond on nüüd omaenda kiirustamise ja hoolimatuse tõttu sattunud piinlikku olukorda, kus isegi Eesti-suguse riigi toetus talle ära kulub? See näitab igatahes, et olukord maailmas on tegelikult keerulisem ja ebakindlam, kui Washington seda paista laseb.
Eesti allkiri "!0 riigi avaldusel" olgu ta harjunud reflekside või refleksiooni tulemus, on siiski väiksem mõistatus kui see, miks USA mullu üsna äkki muutis kurssi ja lülitas sõja terrori vastu ümber sõjaks diktaator Saddam Husseini vastu. Aastaid näis, et Iraagis on Läänemaailm valinud "containmenti", vaoshoidmise taktika, mis on olnud edukas külmas sõjas ja varem või hiljem oleks viinud rezhiimi muutusele Iraagis. Miks see taktika Bushi ja tema meeskonda enam ei rahuldanud? Kõik seletused, mida sellele pakub Valge Maja, mõjuvad nii pealiskaudselt ja propagandistlikult, et lausa sunnivad inimest, kelle välispoliitiline silmapiiri ei piirdu CNN uudiste ja Eesti ajalehtedega, nagu nähtavasti mõnel mu heal kolleegil, otsima veenvamat seletust.
Kriitilised hääled põhjenduste kohta, mida Washington ise esitab casus belli'na, ei pärine eluvõõrastelt boheemlastelt või elukutselistelt protestijatelt, nagu onu Sam ja tema siinsed austajad tahaksid meid uskuma panna, vaid vägagi tõsistelt analüütikutelt, sõjaväelastelt, luurespetsialistidelt. Keegi neist ei eita seda, et Saddamil võib olla varutud närvigaasi või bakterikultuure, mida saab vaenlase vastu kasutada. Kuid väidet, et Saddamil võiks olla tuumarelv või et ta suudaks selle paari kuuga muretseda, ei näi uskuvat ka Bush ja tema meeskond ise. Miks muidu peab Bush vajalikuks Ameerika ja maailma avalikkusele pakkuda luiskelugusid Iraagi mehitamata lennukitest, mis võivad surmatoova lastiga jõuda üle Atlandi? Olen juba tsiteerinud Iisraeli luurekindralit, kes leidis, et Iraagi armee on Iisraelile väiksem oht kui liiklusõnnetused. Saddami käitumise analüüs on näidanud, et ta on pigem Stalini kui Hitleri tüüpi diktaator, kes hoiab kinni võimust ja väldib riske, kuigi on paaril korral neid alahinnanud. Esimene kord rünnates Iraani, kui teda päästis lääneriikide helde toetus. Ei keegi muu kui ... Rumsfeld külastas 198... aastal Baghdadi, et kinnitada Saddamile Ameerika huvi sõjalise (sic), poliitilise ja majandusliku koostöö vastu Iraagiga. Mürkgaasid, mida Saddami väed kasutasid nii iraanlaste kui oma kurdide vastu, sündisid Iraagi laborites Saksamaalt pärit komponentidest. Tookord ei häirinud nende olemasolu ega valmidus neid ka tsiviilelanikkonna vastu kasutada, Euroopa ega Ameerika poliitikuid. Homeini Iraan tundus palju suurema ohuna, Saddami nimetas The National Geographic "dünaamiliseks liidriks". Meetodite vastu, millega ta rahustas omaenda allumatuid kodanikke, protestisid toona need inimesed, kes nüüd protestivad USA plaanide vastu okupeerida Iraak.
Ons Saddam siis lihtsalt sobiv tegelane, kellele, nagu ka endisele CIA agendile Usama bin Ladinile antakse vajaduse järgi kord positiivne, kord negatiivne roll USA globaalsetes poliitilistes mängudes? Bin Ladin oli pesueht terrorist juba siis, kui ta organiseeris ja varustas sissirühmi, kes tapsid Afganistanis kommuniste, kooliõpetajaid ja haritlasi... Kellel on natuke ajaloomälu, ei saa kuidagi võtta puhta kullana moraalijutlust, millega Washington saadab oma ettevalmistusi ristisõjaks Saddami vastu. Ning isegi veenvamalt, kui püüded tõestada Saddami seoseid Al-Qa'idaga (just nii tuleks selle rühmituse nimi kirjutada), mõjub püüd seletada Bushi ja tema seltskonna praegust sõjakust sellega, et nii Bush ise kui asepresident Cheney, kaitseminister Rumsfeld kui julgeolekunõunik Rice on kõik olnud juhtivatel kohtadel naftatööstuses. Seda, et kampaanial Baghdadi vastu on tugev õlilõhn, mõned skribendid ei eitagi. Oma terrorismivastast sõda alustades olla Bush kohtumisel ärirahvaga lubanud rahu Lähis-Idas, stabiilsust õli tootvates piirkondades. Bushi kõnede ja nüüd ka temast rääkiva raamatu "The Right Man" autor David Frum leiab, et Bush on alustamas auahnet kampaaniat, mis peab muutma Lähis-ida "repressiivset ja sallimatut status quo'd". See kampaania peaks tooma vabaduse ja uue stabiilsuse "maakera kõige pahelisemasse ja vägivaldsemasse piirkonda ning uue jõukuse meile kõigile, kindlustades juurdepääsu maailma kõige suurematele õlivarudele". Minu meelest selge sõnum.
Jääb vaid imestada, miks on Ameerikal nüüd vaja seda selget sõnumit varjata ristisõja-retoorika ja moraalilugemise taha. Kas peavad Bush, Rumsfeld ja Rice eurooplasi ja araablasi nii naiivseteks, et nad on valmis andma oma õnnistuse Ühendriikide uuele ristisõjale? Või on selle ettevalmistamisel tekkinud poliitilisi raskusi nii omal maal kui välismaal, mida nüüd püütakse veidi kohmakal kombel ületada? Näib, et Washingtoni praegune retoorika püüab saavutada üht põhieesmärki: luua pildi sellest, nagu oleks Saddam oht tervele maailmale ja nii peaks võitluseks tema vastu liituma terve tsiviliseeritud maailm. Nii püütakse tõenäoliselt lepitada neid, keda häirib Ameerika sõjalise võimsuse kasv ja eriti tema kasvav valmisolek seda võimsust kustahes ja kuidas tahes omaenda huvides kasutada. USA liitlased, eriti Euroopas ei taha jääda vaid superriigi (sõja)sulaste või klakööride rolli, kuigi, nagu näib, leidub küllalt neidki, kes ka selliste rollidega nõus oleksid.
Mulle tundub, et USA juhtkonnas ei ole täielikku üksmeelt - seal konkureerivadki omavahel unilaterelistid ja multilateralistid. Esimest leeri esindab ilmselt Rumsfeld, teist Powell. Briti peaminister Blair on liitunud Powelliga, püüdes kallutada Washingtoni koostööle Euroopaga ja ÜROga ühelt poolt ja teiselt poolt mõjutada Euroopat ja ÜROd toetama Bushi aktsioone. Bush ise näib kõikuvat kahe rühma vahel, kaldudes kord ühele, kord teisele poole. Powelli-Blairi missioon aga näib olevat praeguseks karile jooksnud tänu "Vana Euroopa" riskantsele, aga hiilgavalt teostatud diplomaatiale. USA, kes on annud osa otsustusõigust ÜROle, ei saa seda nüüd nii lihtsalt tagasi võtta, nii jääb tal üle teha halva mängu juures hea nägu ja jätkata maailma avalikkuse veenmist, milleks ikka veel jääb puudu headest argumentidest.
Nüüd on aga mängu astumas uusi tegijaid - 15. veebruari meeleavaldused suurlinnades näitasid, et sõjavastane koalitsioon on palju ühtsem ja arvestatavam jõud, kui oleks seni võinud arvata. Bush ja Blair võivad teha näo, et nende otsusekindlust ei kõiguta kõigist seniolnutest kõige suurem meeleavaldus Londonis (üle miljoni osavõtja) või 40 aasta kõige suurem meeleavaldus New Yorgis (üle ...000 osavõtja). Ometi ei saa nad meeleavaldusi ja avaliku arvamuse uuringuid päriselt ignoreerida. Kuigi sõjakam leer kahtlemata püüab jämedat otsa Valges Majas enda kätte saada, on siiski tõenäolisem, et Bush ja eriti Blair peavad minema taktikalisele taandumisele, et vastuhakanud liitlasi ja meelt avaldama hakanud rahvast lepitada. Mõlemale tuleb teha järeleandmisi, mida on muidugi raske teha nii, et seda ei saaks tõlgendada järeleandmisena Saddamile. Igal juhul on USA seadnud end praegu piinlikku olukorda ja temaga koos ka teda tingimusteta toetama tõtanud Euroopa väikeriigid. Arvan, et Eestigi on teinud vea, eelistades automaatselt NATOt Euroopa Liidule ja Ühendriike Euroopale. Jutud meie hoidmisest transatlantilise koostöö poole on veidi koomilised - aia asemel räägitakse siin aiaaugust. Piinlik on, et meil ei ole seni kommentaatoreid, kes kogu asja püüaksid analüüsida, võtmata kohe sisse positsioone külma sõja aegsetes kaevikutes. Selles valguses on meie noorte ja osa vaimuinimeste liitumine sõjavastase liikumisega märk sellest, et Eesti on tõepoolest, kuigi vähehaaval, liikumas selle poole, et saada normaalseks riigiks, mille kodanikud söandavad kriitiliselt mõelda ka kriitilistest küsimustest.
Lõpuks mõned isiklikumad mälestused. 1992/1993. aasta talvel tabas Eesti politsei rühma Iraagi kurde, Saddami terrorirezhiimi ohvreid, kes Eesti kaudu üritasid pääseda Läände, vabasse maailma. See, kuidas neisse inimestesse suhtuti riigis, mille kodanikkudest üle 5 protsendi omal ajal Eestist (keegi ei räägi sellest, kas legaalselt või illegaalselt) Läände põgenes, oli jahmatav. Püüdsin Riigikogu saadikuna nende inimeste heaks midagi teha ja võibolla see veidi ka õnnestus. Mu sõbrad - elektriinsener Sadik ja luuletaja Anwar elavad nüüd Soomes. Meie riigiametnikkude plaanid kurdi pagulasi siit nälja ja külmaga minema ajada või plommitud vagunites Venemaale küüditada ei läinud läbi. Kurb oli see, et vähesed meie haritlastest tundsid põgenikkude vastu huvi. Abi ja toetust tuli mõnedelt evangeelsetelt kristlastelt, enam aga Soome humanitaaraktivistidelt. Inimestelt, kes nüüd avaldavad meelt USA sõja vastu Iraagis. Need meie inimesed, kellele Saddami ohvrid tookord olid vaid tülikad illegaalsed immigrandid, kellele Mart Laari sõnadega, politseil õnnestus "käpp peale panna", räägivad praegu peaaegu Bushi & Co sõnadega sellest, et ohtlik ja jõle diktaator Saddam tuleb kiiresti kukutada. Võiksin meie valitsuse ja mõnede heade kolleegide sõjakusse suhtuda tõsisemalt, kui nad oleksid sama varmalt teatanud oma valmisolekust aidata vanu ja uusi põgenikke Iraagist. Sellest ei ole aga seni kuigi palju kuulda olnud. Nii leian, et kuigi ma ei ole patsifist, on minu kohus koos sõjavastaste hulgas koos paljude teistega. Nagu minu kirjastaja ja toimetaja Sam Hamill Ühendriikidest, kes lõi sõjavastase veebisaidi www.poetsagainstthewar.org, kuhu on oma luuletusi saatnud üle 5000 poeedi Ühendriikidest, ent mujaltki. Nagu luuletaja W.S. Merwin sealtsamast, kes leiab, et Bush, kes ei saanud rahvalt õiget mandaati, tahab selle nüüd riiki sõjapealikuna valitsedes selle endale ise võtta. Nagu endine diplomaat ---Cornwell, kirjanikuna tuntud John Le Carréna, kes avaldas artikli "Ameerika on hulluks läinud". Nagu endine Riigidepartemangu terrorismi vastu võitlemise osakonna juhataja Phil Wilcox, kes leiab, et Bushi kannustab banaalne messianism. Nagu endine CIA tippanalüütik Graham E. Fuller, kes leiab, et "Vanal Euroopal" on täielik õigus olla vastu USA praegusele poliitikale, kes isehakanud sherifi kombel püüab juhtida maailma. Nagu Rooma paavst, kes keeldub tunnistamast võimalikku USA sõda Iraagi vastu õiglaseks sõjaks või Soome luteri kirik, mis andis oma moraalse toe 15. veebruari sõjavastastele meeleavaldustele. Nagu USA episkopaalkirik, George W. Bushi enda kirik, mis samuti on avaldanud oma vastuseisu Bushi sõjaplaanidele.


Ühendriigid, Iraak ja Eesti

Eesti juhtkonnas näib valitsevat arusaam, et rahva huvide kaitsmine on liiga tõsine asi, et seda rahvale usaldada ja seda avalikult arutada. Nii on eriti välis- ja julgeolekupoliitikaga. Äsja tehti otsus koos kümne muu Ida-Euroopa riigiga toetada USA Iraagi-poliitikat. Meid tahetakse veenda, et türann Saddam Husseinil on arvestataval hulgal massihävitusrelvi ja kui teda kiiresti võimult ei kõrvaldata - seda aga ei õnnestu ilmselt teha sõjata - võib ta ohustada tervet maailma. See on propaganda. Kainelt mõtlevad asjatundjad ka Ameerikas ei usu, et Saddamil oleks piisavalt sõjalist jõudu, et ohustada isegi naaberriike, näiteks Iisraeli, Ameerikast ja Lääne-Euroopast rääkimata. Saddami käitumine tõendab, et ta on võimu- aga mitte riskihimuline diktaator.
Miks siis ikka Bushi valitsus on nii kindlalt võtnud kursi sõjalisele lahendusele Iraagis? Seda, et tervel aktsioonil on juures tugev õlilõhn, ei varja eriti mõned USA tegelased. Iraak on praeguste andmete järgi naftavarude suuruselt teine riik maailmas. Kui seal saaks võimule USA-le sõbralik või temast täiesti sõltuv valitsus, oleks USAs tagatud odavad bensiinihinnad ja senise elu rahulik jätkumine. Kuna Iraaki valitseb maailmas ebapopulaarne Saddam Hussein, kes on pahuksis ÜROga nii katse pärast annekteerida Kuveiti ja katsete pärast soetada massihävitusrelvi, on Iraak praegu sobiv sihtmärk, mille alistamiseks on kerge leida põhjendusi ja kelle kaitseks ükski riik midagi ette ei võta. Ka on asjatundjad seda meelt, et Iraagi praegune armee on nõrk ja nii ei oleks tema ründamine liiga suur risk.
Praegu on Ameerikale aga kõige suuremaks probleemiks tõusnud tema traditsioonilised liitlased - Lääne-Euroopa riigid. Ameerika võimsus hirmutab teisi riike ja kui sellega, nagu nüüd Bushi ajal, liitub valmisolek seda võimsust kustahes oma huvides kasutada, sünnib sellest püüd jänkide tiibu kärpida, sundida nad jälgima maailmapoliitika häid tavasid. Suurbritannia peaminister Blair on püüdnud seda eesmärki saavutada USAga liitlassuhteid tihendades ja veendes teda rohkem arvestama ÜROga. Prantslased ja sakslased on võtnud Ameerika jõupoliitika suhtes avalikult kriitilise hoiaku.
Ühendriikide juhtkonnas endas võistlevad praegu "tuvid" ja "pistrikud". Praegu näib jäme ots olevat viimaste käes tänu islamiterroristide rünnakule WTC ja Pentagoni vastu. "Pistrikud" leiavad, et USA peab käituma egoistlikumalt, saavutama oma eesmärgid hoolimata rahvusvahelistest organisatsioonidest, lepingutest ja liitlaste arvamusest. Nii on USA asunud vastu teiste riikide tahtmist asunud rajama raketitõrje süsteemi, ei toeta rahvusvahelist sõjakuritegude rahvusvahelist kohut ja maamiinide keelustamise lepet, Kyoto protokolli kasvuhoonegaaside kohta ja mitmeid muid maailma avalikkuses head vastuvõttu leidnud lepinguid. USA näib ikka vähem hoolivat ka NATOst. Nüüd valmistub USA, jällegi hoolimata nii islamimaade kui Euroopa rahvaste vastuseisust, looma endale meelepärast korda Lähis-Idas, alustades Iraagi okupeerimisest.
Nii määrab praegu olukorda maailmas USA tungiv soov maailma oma huvides ümber korraldada ja teiste riikide ning rahvaste reageering sellele. Kümne riigi avaldust, millega ühines ka Eesti, võetakse "Vanas Euroopas" Ameerika toetamisena Euroopa vastu. Idaeurooplased on hoidnud Ameerika poole suuresti seetõttu, et lootsid nii pääseda NATOsse. Kas seda tasub teha, kui nii kaotame Pariisi, Berliini ja Brüsseli usalduse ning saame vastuoludest lõhestatud ja iganenud organisatsiooni liikmeks? Võib väita, et Ameerika on maailmas ainus superriik ja väikeriigil on oluline hoida tugevama poole. Kuid tasub meeles pidada, et Eesti on Euroopa, mitte Ameerika riik ja Washingtoni meie regioon eluliselt ei huvita. Küünilisemad kommentaatorid USAs on arvanud, et Ida-Euroopa riigid kutsuti NATOsse USA sõjatöösturite huvides, kes nüüd saavad meile müüa suurel hulgal relvastust... Teine hüpotees on, et USA vajab kuulekaid idaeurooplasi vastukaaluks mässulistele lääne-eurooplastele. Arvan, et peaksime olema väga ettevaatlikud ja mitte hüppama uisapäisa Ameerika rekke. Kui ei ole selge, kas ja kuidas saame sealt hiljem maha hüpata.


Mis saab Iraagist?

USA liidrid eesotsas president Bushiga räägivad palju Iraagi vabastamisest ja demokratiseerimisest. Mida tahavad ja ootavad praegu iraaklased? Seda teavad nemad ise ja nende naabrid paremini kui meie. Nii on mõtet lugeda näiteks seda, mida asjast arvatakse Iisraelis, kus peale muu elab suur Iraagist pärit juutide kogukond. Ajalehes Haaretz kirjutabki Iraagi perspektiividest Zvi Bar'el.
Tema järgi ei ole Saddami vastased jõud Iraagis sugugi tingimata USA-meelsed. Ühe shiialaste (shi-iitide) vastupanuorganisatsiooni liige teatanud, et nemad on vastu Ameerika hegemooniale. Vana opositsionäär, endine Iraagi välisminister Adnan Pachachi keeldus liitumast opositsiooni nõuandva koguga, mis äsja kurdide kontrolli all oleval territooriumil moodustati. Iraagi kurdid ise, üks Saddami terrori all kõige rängemini kannatanud rühmi, on väga ärevil selle üle, et sõja puhkedes kavatseb Türgi kokkuleppel ameeriklastega ilmselt okupeerida Iraagi Kurdistani ja teha lõpu nende kümme aastat kestnud omavalitsusele. On kurde, kes ütlevad, et nad eelistaksid Saddami Türgile. Kurdi üliõpilased on lubanud seista elava ketina Türgi interventide ette, kurdide liidrid on ähvardanud türklastele relvadega vastu astuda. Nii võib samal ajal kui Ameerika-Briti väed alustavad sõda Iraagi vägedega lõunas, põhjas puhkeda võitlus türklaste ja kurdide vahel. Üks opositsiooni esindaja on teatanud, et iraaklased ei tervita Ameerika vägesid, kui need oma "tarkade pommidega" on tapnud tuhandeid inimesi.
Mida kavatseb USA teha Iraagiga, kui sõda on võidetud ja Saddam ning tema käsilased kõrvaldatud? Kõigepealt valitsevat riiki 18 kuud okupatsioonivõimud kindral Tommy Franksi juhtimisel, tsiviiladministratsiooni hakkavat juhtima erukindral Jay Garner, kes juhtis kurdide abistamise programmi pärast esimest lahesõda. Selle aja sees korjatavat elanikelt ära relvad, otsitavat üles Saddami kuritegude kaasosalised ja korraldatavat vabad valimised.
Juba nimetatud dr. Pachachi keeldus astumast opositsiooni nõuandvasse kokku, kuna see tema arvates ei arvesta jõudude vahekorda Iraagis. See jõudude vahekord ongi Iisraeli ajakirjaniku arvates probleem, millega okupandid peavad tegelema esimesest päevast peale. Tavaloogika jaotab Iraagi kolmeks rahvusrühmaks - kurdid põhjas, sunniidid riigi keskosas ja shiialased lõunas. 75% iraaklastest on araablased, 20% kurdid ja 5% türklased, assüürlased ja teised vähemused. Need jaotused ei anna aga täit pilti riigi etnilis-religioossest kirevusest. Nii on shiialased ise jagunenud mitmeks rühmaks, kellest osa toetab Saddami, osa on tema vastu. Sama kehtib sunniitide kohta. Kurdid põhjas pole samuti ühtsed. Okupantidele võivad tõsisemat muret teha lõhed, mille on Iraagi ühiskonnas sünnitanud Saddami paar aastakümmet kestnud võim. Keegi Londonis elav Iraagi pagulane on hoiatanud, et riigis ei maksa oodata rahvuslikku leppimist Lõuna-Aafrika stiilis. Miljonid inimesed ihkavad hüvitust ja kättemaksu kannatuste ja alanduste eest, sajad tuhanded tahavad säilitada seda, mida nad on Saddami võimu ajal saavutanud. Igas perekonnas olla keegi, kes on diktatuuri läbi kannatanud, ent ka keegi, kes on sellest kasu lõiganud. Pagulane ennustab, et Iraaki ootab kättemaksuorgia, suur ja verine arveteõiendamine.
Nii leiab Bar'el, et ameeriklasi ootab Iraagis väga raske ülesanne ja ta tsiteerib üht Türgi valitsusametnikku, kes arvab, et nad peavad jääma Iraaki pikkadeks aastateks ning on kahtlane, kas nad suudavad või tahavad seal korda maksma panna.
Iisraeli ajakirjaniku kahtlusi võiks kinnitada kaks asja. Esiteks on USA ikka kõikunud interventsionismi ja isolatsionismi vahel. Raskused ja lüüasaamised mujal maailmas on tugevdanud isolatsioniste ja nii võib juhtuda ka nüüd, kui uue korra maksmapanek Lähis-Idas osutub palju keerulisemaks, kui Washingtoni kabinettidest paistab. Teiseks ei ole korrektne arvata, et USA interventsioon on alati aidanud demokratiseerida okupeeritud riike. Saksamaal aitasid liitlased lihtsalt taastada seal varem olnud demokraatia, midagi analoogset toimus ka Jaapanis, mille demokraatia on küll üsna eripärane sulam klannivõimust, korporatiivsusest ja lääne demokraatiast. Ladina-Ameerikas - Nikaraaguas, Kuubal, Haitil ja mujal on USA interventsioonid pigem õõnestanud kui tugevdanud demokraatiat ja mitmel pool maailmas on Ühendriikide liitlasteks just sõjaväediktatuurid nagu Pakistanis või muidu äärmiselt ebademokraatlikud rezhiimid nagu Saudi Araabias ja nüüd Usbekistanis.


Sõja või hegemoonia vastu?

Al-Qa'ida 2001. aasta septembrirünnakud andsid Washingtonile suurepärase ettekäände sekkuda sündmustesse igal pool maailmas. President Bush ja tema lähikondlased (Rumsfeld, Rice, Wolfowitz) said võimaluse kasutada ära selle, et ühes strateegiliselt olulises riigis on võimul end kompromiteerinud türann Saddam Hussein, kellel pole liitlasi, ning käivitada oma väidetavalt ammu valminud plaani Lähis-Ida poliitilise kaardi ümberjoonistamiseks.
See tooks aga sammu võrra ligemale USA hegemoonia kogu maailmas ja on loomulik, et seda ei jälgi rõõmuga need riigid, kes seni on püüdnud ajada oma sõltumatut regionaal- või globaalpoliitikat, eriti Venemaa, Hiina ja Prantsusmaa. Keegi neist ei saa üksi seista vastu Ühendriikide sõjalisele jõule, kuid võimalusi Suure Venna poliitikat mitmel viisil mõjutada on neilgi. Seda kõigepealt ÜRO kaudu, kus neil on USAga formaalselt võrdne kaal, sealhulgas vetoõigus Julgeolekunõukogus. Selles valguses on mõistetav, et praegune USA hegemonistlik juhtkond suhtub nii ÜROsse kui mitmesugustesse ameeriklaste tegevusvabadust piiravatesse rahvusvahelistesse lepetesse umbusuga ja isegi vaenuga, püüdes neist eemale hoida või neid saboteerida - hea näide on siin uus rahvusvaheline kriminaalkohus.
Selline isepäisus, "unilateralism" aga teeb teisi riike veel enam murelikuks, eriti kui USA president kuulutab välja "ennetava sõja" doktriini. Niimoodi tegutsedes on USA tahes-tahtmata loonud endale vastasrinna, riikide rühma, keda ühendab püüd ameeriklaste tiibu kärpida, sundida neid rohkem teistega arvestama. Siin on Prantsusmaa, Hiina ja Venemaaga mõnel määral koostööd teinud ka Tony Blairi Suurbritannia - nende riikide ühiste pingutustega sunniti-keelitati USA nõustuma sellega, et Iraagi kriisi lahendamisega asuks tegelema ÜRO. Kui London püüdis nii pigem anda sõjale rahvusvahelise üldsuse heakskiitu, siis prantslased ja teised püüdsid ÜRO abiga ameeriklaste sõjaindu pidurdada ja sõja algusega venitada, väga võimalikult tõepoolest lootes, et Saddam järele annab ja ÜRO nõuded täidab.
Nii tuleb riikide vastuseis USA sõjapoliitikale pigem hirmust USA võimsuse ees kui sõja ees. Avaliku arvamuse vastuseisus USAle aga ühinevad antipaatia Ameerika ja tema hegemoonia vastu, antipaatia president Bushi vastu kui patsifism. Võimsad sõjavastased meeleavaldused Euroopas näitasid, kui ebapopulaarne on siin sõda, meeleavaldused Ameerikas aga, kui ebapopulaarne on paljudele inimestele Bush ja tema jõupoliitika. See jõupoliitika ongi loonud Ameerikale vastujõu, millega tal tuleb tahestahtmata arvestada rohkem, kui tema praegused liidrid tahaksid. USA on ilmselt juba viivitanud sõjaga, püüdes saavutada liitlaste hulgas mingitki üksmeelt. Seda ei ole aga tehtud kõige oskuslikumalt: kahe Euroopa riikiderühma avaldused, mis sisuliselt agiteerivad maailma üldsust toetama USA poliitikat, tekitasid Euroopas omajagu segadust ja tüli. Nn. "Vilniuse rühma" avaldus, millele kirjutasid alla endised Nõukogude vabariigid Eesti, Läti ja Leedu ning mitmed muud endised kommunistlikud riigid, tuletab liialt meelde avaldusi, mida omal ajal Nõukogude satelliitriigid esitasid Moskva poliitika toetuseks. Juba on Euroopa meedia esitanud usutavaid tõendeid selle kohta, et nimetatud avaldus sündis USA saatkonna vastuvõtul ühes Ida-Euroopa riigis. Kui nii, siis tuleb küsida, kas tõesti tahab Valge Maja mängida kogu Euroopas rolli, mida Ida-Euroopas lähiminevikus mängis Kreml. Igatahes tasuks Bushil ja tema lähikondsetel mõelda sellele, kuidas Kremli võim siin lõppes.


Euroopa Ameerika vaoshoidjana?

Endine Rootsi riigisekretär Ulf Dahlsten kirjutab päevalehes Dagens Nyheter, et Rootsi septembrikuine rahvahääletus selle üle, kas riik peaks ühinema EMU-ga, siirduma kroonilt eurole, on oluline Euroliidu ja isegi maailmapoliitika seisukohalt. Kui rootslased ütlevad eurole jaa, teevad seda kindlasti ka taanlased ning vaevalt siis britid kauaks jäävad üksi kindlaks oma naelale. Euroopast kujuneb tõeline ühtne majandusruum, integratsioon edeneb ja saavutab peagi sama taseme kui USA-s.
Rootslaste keeldumine eurost aga tähendaks, et sama teevad tõenäolikult ka taanlased ning Inglismaagi jääb oma naela juurde. Nende riikide positsioon Euroliidus muutub kahtlaseks ja kui muu Euroopa liigub edasise integratsiooni poole, võivad Rootsi, Taani ja Suurbritannia osutuda Euroopale soovimatuks koormaks ja nad võidakse liidust lahkuma sundida.
Dahlsteni järgi on Euroliidus kasvanud soov liitu tugevdada. Uute Ida- ja Kesk-Euroopa riikide ühinemise järel saab Euroliit USAst suurema siseturu. Peamine pole aga siiski majandus, vaid see, et Euroliit on "rahuprojekt" ja tal võib olla roll "uues maailmakorras", mida enamus eurooplasi nüüd rohkem kardab kui ootab. Küsimuses on USA käitumine maailmaareenil.
Külma sõja lõppedes jäi Ameerika ainsaks superriigiks. Clintoni valitsusajal käitusid Ühendriigid vaoshoitult, sekkudes põhiliselt vaid selleks, et lahendada ohtlikke konflikte, aidata osapooltel jõuda lepituseni nagu Põhja-Iirimaal, Koreas ja Iisraelis-Palestiinas. Ühendriigid olid maailmas liider, kuid mitte ainuvalitseja, tänu sellele olid nad ka küllalt populaarsed.
Kõik muutus pärast president Bushi võimuletulekut ja 11. septembri terrorirünnakut. USA ei näi enam hoolivat multilateralismist, ta keeldub süstemaatiliselt heaks kiitmast lepinguid, mis piiraksid tema tegevusvabadust - nii on Kyto protokollidega, rahvusvahelise kriminaalkohtuga ja ÜRO resolutsioonidega inimõiguste kohta. "Mis puutub muusse maailma, siis peab USA nüüd Machiavelli vaimus olulisemaks seda, et teda kardetaks kui seda, et teda armastataks," võtab kokku Dahlsten.
USA sõjaline võimsus ületab 20 järgneva riigi võimsuse kokku ja nüüd on ta võtnud kursi sellele, et muuta oma sõjajõud tugevamaks kui kogu ülejäänud maailma omad. Kongress on leidnud, et Ühendriikidel tuleb kasvõi vägisi takistada teisi loomast sõjajõude, mis tema ülemvõimu ohustaksid. Pressi on lekkinud dokument, mis räägib sellest, et USA võib lahti öelda tuumarelvade edasiarendamist keelavast leppest.
Ühendriigid ei varja seda, et suhtuvad negatiivselt tugeva Euroliidu tekkimisse. Ameeriklaste meelest võib ainult ühtne Euroopa saada takistuseks nende maailmavalitsemispürgimustele. Nii püüabki USA mitmel moel lõhestada Euroliitu, näiteks keeldudes suhtlemast ühendatud Euroopa esindajatega Brüsselis. Ühendriikide jaga-ja-valitse poliitika on seni Euroopas olnud väga edukas. See on ka põhjus, miks aina enam eurooplasi soovib Euroliidu tugevnemist.
USA hegemoonia-ambitsioonid ärritavad paljusid. Tegelikult on USA loonud rohkem sõjaväediktatuure kui demokraatiaid. Ka Saddamil aitasid Ühendriigid relvastuda ja vägevaks saada, lootes, et ta kukutab islamifundamentalistide rezhiimi Iraanis... Kuid Saddami turgutasid ka Euroopa liidrid. Asi pole selles, et üks suurvõimudest oleks hea ja teine paha. Maailmakaubanduse liberaliseerimises on Ameerika toiminud õiglasemalt kui Euroopa ja Jaapan ja mõnevõrra põhjendatud on ka ameeriklaste umbusaldus ÜRO vastu, kus liiga tihti saavad jämeda otsa enda kätte korrumpeerunud sõjaväediktatuurid.
Peaasi praeguses olukorras pole see, et Euroopa peaks olema Ameerika vastane, vaid see, et ta oleks Ameerikale arvestatav partner, kes suudab Ühendriike mõjutada, kellega Ühendriigid arvestavad. See ei ole aga võimalik, kui Euroopal pole ühtset välispoliitikat ja oma sõjajõudusid. Igale võimule on vaja mingit vastukaalu. Maailm on parem koht, kui siin aetakse asju läbirääkimiste kaudu, mitte siis, kui üks riikidest saab absoluutse ülemvõimu. See kehtib ka NATO kohta, mis peab olema tulevikus kahe võrdväärse partneri liit, mitte turvavihmavari, mille alla USA võtab neid, kes tunnistavad tema ülemvõimu.
Dahlsteni mõtteid võiks ehk ümber sõnastada nii, et nad haakuksid mõtetega, mida olen arendanud kord ise. Maailm ühineb, globaliseerub, muutub üheks riikide süsteemiks. Küsimus on selles, kas see riikide süsteem on ühe või mitme jõukeskmega. Praegune USA poliitika on saada maailmas ainuvalitsejaks, mis tähendab maailma muutumist omamoodi super-monarhiaks või super-üheparteisüsteemiks. Ei monarhia ega üheparteisüsteem ei ole end tänapäeva riikides õigustanud, pole mingit alust arvata, et selline globaalne üheparteisüsteem õigustaks end uue maailmakorrana. Ameerika pole oluliselt halvem ega parem kui Euroopa, halb on üheparteisüsteem, ühe riigi ainuvalitsus maailmas. Ühinenud Euroopa võiks maailmas täita omamoodi opositsiooni rolli, mis minu arvates on hädavajalik ka rahvusvahelises ulatuses.


Sõtta Jumala nimel

Katoliku kirik suhtub USA sõtta Iraagi vastu eitavalt. Vatikani riigisekretär kardinal Sodano teatas juba mõne aja eest, et "ennetav sõda" ei saa kiriku õpetust mööda olla õiglane. Kiriku meelest võib sõda provotseerida maailma muslimeid võitlusse lääneriikide ja kristlaste vastu. Viimaste nädalate sündmused näivad tõendavat, et katoliiklastel oli õigus. Iraagis ei tervita elanikud võõrvägesid, vaid suhtuvad neisse pigem kui vallutajatesse. Paavst Johannes Paulus II võib nüüd kurbusega näha, kuidas osa tema elutööst - kirikute, religioonide ja kultuuride vahel rahu ja lepituse otsimine - on liitlaste löökide all kokku varisemas.
Vatikaniga on sama meelt mitmed suured kirikud, sealhulgas ka USAs, näiteks metodistid ja episkopaalkirik. Nii võiks jääda mulje, et kristlased kogu maailmas on sõja vastu. Nii see siiski ei ole. President Bush on innukas kristlane, kes alustab oma töönõupidamisi palvetades ja kasutab oma esinemistes alatihti piiblitsitaate. Bush ja paljud tema mõttekaaslased - tema julgeolekunõunik Condoleezza Rice on pastori tütar - esindavad fundamentalismiks nimetatud voolu, mis on Ühendriikides laialt levinud. Fundamentalistid tõlgendavad Piiblit jäigalt, püüdes näidata, et kõik seal kirjutatu on tõde nii ajaloo kui loodusteaduste seisukohalt. Rangemad fundamentalistid usuvad praegugi, et maailm ei ole mitte 15 miljardit vaid ainult mõned tuhanded aastad vana ja võitlevad evolutsiooniteooria õpetamise vastu koolides.
Fundamentalistid on veendunud oma õigsuses ja neil on väga raske, vahel võimatu leida ühist keelt teiste religioonidega, tunnistada, et Jumala tõeni võib jõuda mitmel teel (mida mitmed suured kirikud tänapäeval tunnistavad). Teised religioonid on nende meelest Saatana sünnitis. Mõned jutlustajad on isegi paavsti nimetanud Saatana teenriks.
Pärast 11. septembri terrorirünnakut New Yorgile ja Pentagonile said äärmuslikud fundamentalistid tuule tiibadesse ja asusid erilise innuga ründama islamit. Nii omandab praegune sõda paljude ameeriklaste jaoks ristisõja jooned. Nad usuvad, et see on jumalarahva võitlus Kuradi ja temavägede vastu, Hea võitlus Kurja vastu. Seda ei ütle küll otse Bush, küll aga mitmed populaarsed fundamentalistidest vaimulikud, kellel on tugev mõju konservatiivsetele vabariiklastele, keda esindab ka praegune president. Nii ei ole aluseta arvata, et tema praegust sõjakust võib osalt seletada ka kristlike äärmusliikumiste mõjuga, kellel on omakorda tihedad sidemed Iisraeli toetavate juudi rühmitustega. Äärmuskristlased usuvad, et Iisraeli riigi tekkega algavad viimsed päevad ja mõned neist lausa ootavad sõda Lähis-Idas, mis tähendaks maailmalõpu algust. Nii toetavad sõda innukalt kolm mõjukat rühma - naftatööstus, kristlikud fundamentalistid ja Iisraeli lobby.
USA ristisõja-retoorika ei saa loomulikult jätta ärritamata muslimeid, kelle ajaloolises mälus võitlused Läänest tulnud ristisõdijatega, "frankidega", on vägagi elavad. Mäletatavasti on Usama bin Laden kuulutanud sõja nimelt "ristisõdijatele" ja "sionistidele" ja sama keelt räägivad islami maailmas tema oma fundamentalistid - kitsalt ja sallimatult Koraani tõlgendavad vaimulikud, kelle kihutuskõned nüüd leiavad palju innukaid kuulajaid. Ka islami fundamentalistide meelest on teised religioonid puhas eksitus ja nende pooldajad uskmatud, kelle vastu tuleb pidada leppimatut võitlust. Sõda Iraagis näevad islami fundamentalistid uskmatute kallaletungina islamile. Iraagi linnade pommitamine annab neile hea võimaluse osutada uskmatute kuritegudele ja kutsuda pühale sõjale. Seda ei jäta kasutamata usust kauge Saddam Hussein, kes võtab viimases hädas üle fundamentalistliku islami retoorika ja kuulutab vastupanu sissetungijatele samuti pühaks sõjaks, millest ei tohi kõrvale jääda ükski muslim.
Nii on praegu juhtumas see, mida on kartnud ja mida on püüdnud vältida mõõdukad kristlased eesotsas paavstiga ja niisamuti mõõdukad muslimid. Terroriteod Ameerikas ja sõda Iraagis sünnitavad fanatismi, fundamentalismi ja raskendavad kultuuride ja religioonide dialoogi, milleta rahu maailmas on väga raske kui mitte võimatu saavutada. Nii on president Bush oma usuinnus väga võimalikult teinud karuteene kristlusele niisama kui Usama bin Laden tegi karuteene islamile. Kas tõesti liigume maailma poole, kus - ühe iiri-vene luuletaja sõnu tsiteerides - Caliban jääb sõdima Talibaniga?


Maailm - USA impeerium

Globaliseeruva maailma riikide perel on kaks arenguteed: kas kujuneda riikide liiduks, konföderatsiooniks või siis impeeriumiks, mida valitseb üks riik. Praegused arengud maailmas näitavad, et tõenäolisem on teine arengutee. USA valitsus on võtnud selgelt kursi sellele, et muuta maailm oma impeeriumiks. Selles ei puudu oma iroonia: Ühendriigid, kes praegu räägivad väga palju ja valjusti oma püüdest võidelda demokraatia ja vabaduse eest näiteks Iraagis ja teistes Lähis-Ida riikides, võitlevad tegelikult selle vastu riikidevahelisel tasandil. President Bush käitub, nagu poleks ta USA, vaid terve maailma erivolitustega president. Oma riigis ei saa ta ignoreerida rahvaesindajate arvamust, ingnoreerib aga maailma natsioonide ja maailma avalikkuse arvamust. Bushi, Blairi ja Aznari ultimaatum ÜRO Julgeolekunõukogule on üsna pretsedenditu samm. Muidugi ei ole ÜRO "maailma riikide parlamendina" kuigi edukas ja ka tema esinduslikkus jätab soovida. Ometi ei ole natsioonidel praegu mingit paremat esinduskogu. Kui ühe riigi juht teatab kõigi teiste riikide esindajatele, et ta korraldab nüüdsest maailma asju ise ja kuulab teisi ainult siis, kui need temaga nõus on, on selline käitumine kõike muud kui demokraatlik. Siin jälgib Bush diktaatorite vana traditsiooni, kes valitsesid riiki ilma parlamendita või siis muutsid selle oma tööriistaks, kuulekaks käetõstjate ja oma otsuste alandlikkude tembeldajate koguks. Nii nagu olid ülemnõukogud Nõukogude Liidus. Või senat Rooma impeeriumis. Või parlamendid neissamades Lähis-ida riikides, mida USA nüüd nagu tahaks demokratiseerida. USA koridoridiplomaatia Julgeolekunõukogus ületas mitmetel andmetel kaugelt normaalse lobby piirid. Vaeseid väikeriike meelitati helde raha-abiga või ähvardati abist ilmajätmisega. "Impeeriumimeelses" meedias käib kampaania kõigi vastu, kes söandavad Bushi ja tema meeskonna sõjapoliitikat arvustada. See kampaania võtab hetketi ksenofoobseid toone, näiteks suhtumises Prantsusmaasse või Mehhikosse.
Arvan, et USA poliitikat ja olukorda maailmas tuleks hinnata selles valguses. Praegune olukord Iraagis ja Saddam Husseini edasine saatus ei ole siin tegelikult nii tähtsad asjad kui neid püütakse näha. Veriseid diktaatoreid on maailmas ikka olnud ja tuleb ilmselt ka edaspidi. Niisama ei ole väga võimalikult algava sõja koledused tsiviilelanikele nii hirmsad, kui kardavad paljud rahuvõitlejad. Terrorirezhiim võib vahel olla hullem kui sõda. Kõige tõsisem küsimus on ikkagi see, milliseks kujuneb maailm pärast USA ja tema vasallide algatatud ristisõda. Washingtoni rünnakut Iraagile ei määra oht, mida muule maailmale võivad kujutada Iraagi relvad või rahva kannatused Saddami terrori all, vaid see, et Saddam on oma arutu poliitikaga kaotanud liitlased ja on sõjaliselt nõrk - niiviisi on uue maailmakorra kehtestamist praegu soodne alustada just Iraagist. Nii ei ole sõda, mis tõenäolikult juba käib siis, kui see artiklike ilmub, mitte lokaalne, vaid globaalne sõda, nimetame seda siis neljandaks maailmasõjaks või ei. See pole sõda vabaduse või demokraatia eest, pole sõda hambuni relvastatud türanni vastu, pole esmajoones ka sõda õli pärast. See on imperialistlik sõda, sõda, mis peab aitama Valgel Majal muuta maailm oma impeeriumiks. Tasub küsida endalt, kui tõenäoline on selline areng, mida see kaasa toob, kas seda on võimalik takistada ja kas seda tuleks katsuda takistada või ei. Ma ei tea vastuseid kõigile neile küsimustele, kuid ei saa ikka ja jälle jätta meenutamata George Orwelli ütlust, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Vaevalt oleksid USA ja USA impeeriumiks muudetud maailm siin erandiks.

top


Last modified: Tue Apr 29 08:07:42 EET 2003