MERERÖÖVEL VASTU TAHTMIST
naljamäng 6 pildis lauludega
kasutatud Juhan Peegli jutu "Verine John ehk Sarapiku Juhan" motiive
autori lahkel loal ja moraalsel toel
I pilt
(Sadamakõrts. Lauad. Vaadid. Baarilett, selle kohal loosung
TERE
TULEMAST.
Mitmed laudkonnad. Kõrtsmik. Kõrtsitüdrukud. Meremehed,
mereröövlid. Kõik tunnevad end nagu kodus ja kõigil on lõbus
olla. Kostab mitu laulujoru korraga. Eraldada võib katkeid nagu:)
- Surnukirstul viisteist meest hoirassaa ja pudel rummi
- Pistol paukus ja mees see langes ja neiu nutma pahvatas
- Caramba, caramba
- Tsimmai-ruudi-ralla
(Uks avaneb ja sisse tuleb Juhan. Vaatab ringi. Kõrtsitüdruk tuleb
tema juurde.)
Kõrtsitüdruk: Mis senjoor soovib?
Juhan: Ah mina või ... Seesamune, et ema saatis mind siia käiakivisi
tooma - heinaaeg varsti käes. Pidi nagu siin olema sihuke koht, kus
neid odavasti saab.
Kõrtsitüdruk: Meil küll käiakivisi ei ole.
Juhan: Mida siis teilt saab, kui käiakivisi ei saa?
Kõrtsitüdruk: Meilt saab süüa ja juua ja ehk muud ka.
Juhan: Ah süüa ja juua või. Süüa ja juua tahaks küll. Et mida teilt
süüa ja juua saab.
Kõrtsitüdruk: Mis senjoor soovib?
Juhan: Üks pott haput piima kuluks kõigepealt ära.
Kõrtsitüdruk (Väga pettunud ja pahane): Meil haput piima ei ole.
Juhan: Kas teil siis rõõska piima on?
Kõrtsitüdruk: Ei ole.
Juhan: Kas teil teed on?
Kõrtsitüdruk: Teed on küll.
Juhan: Andke siis üks tass teed.
Kõrtsitüdruk: Nagu senjoor soovib. (Ära).
(Sisse tuleb Pärtel. Laulab:)
Kas on linnukesel muret
(Jõuab lauda, kus Juhan ootab oma tassi
teed. Istub. Tuleb kõrtsitüdruk teega. Paneb tee kolksti Juhani ette.)
Kõrtsitüdruk (Pärtlile): Mida senjoor soovib?
Pärtel: Senjoriita. Rummi, viskit, brändit, dzinni, grogi, viru
valget, kännu kukke.
Kõrtsitüdruk: Senjoorile rumm, viski, brändi, dzinn, grogi, viru
valge, kännu kukk. (Ära).
Pärtel (Juhanile): Kas sa oled Saaremaalt?
Juhan: Olen küll ... Aga kust sina seda oskasid arvata?
Pärtel: Mis seal arvata. Saarlasi on kaht seltsi. Ühed ei joo kunagi
vett ja teised ei joo kunagi muud kui vett. Ja kui üks noor mees
sadamakõrtsis teed joob, siis on ta seda teist seltsi saarlane. Ükski
teine inimene sedasi ei tee. Seda ma tean. Ma olen kõik maailma mered
läbi sõitnud.
(Tuleb kõrtsitüdruk pudelitega. Paneb lauale. Ära. Pärtel valab
kõigist pudelitest segamini toopi.)
Pärtel: Kust kandist sa siis oled kah?
Juhan: Ema poolt Sõrvest, isa poolt Pöidest.
Pärtel: Ahah. Ka mina olen elus olnud saarlane. Aga rohkem seda
esimest seltsi saarlane. Terviseks (Rüüpab.) Võta ka. (Valab
Juhanile. Juhan joob.) Kas sa varem viina oled joonud.
Juhan: Ma tunamullu Mäeniidi Taneli peiedel natuke jõin.
Pärtel: Proosit. (Joovad). Kuidas siis oli ka?
Juhan: Misasja?
Pärtel: Noh see, kui sa tunamullu jõid.
Juhan: Ei mäleta hästi. Sihuke imelik tunne nagu oli, et viskaks
midagi või hüppaks kuskile.
Pärtel: Nonoh, tuttav lugu. Kas siis viskasid ja hüppasid ka või?
Juhan: Natuke viskasin jah.
Pärtel: Mis sa viskasid?
Juhan: Oinast.
Pärtel: Kus sa selle oina siis viskasid?
Juhan: Katusele.
Pärtel: Ja siis?
Juhan: Ei midagi. Kukkus läbi katuse parte peale. Rahvas arvas, et
Tanel on juba kodu käimas, et müristab üleval. Tahma sadas alla. Siis
kukkus oinas ülevalt alla laua peale. Suurem jagu küünlaid kustus
ära. Naised vaatasid, et üks vahib laua peal, sarved peas, kukkusid
kisama, et vanakurat ise ja ... ega seal suurt muud enam polndki.
Pärtel: Ahaa. Vaat see juba on midagi. Tähendab, et sina oled sihuke
mees, kes võib suuri tegusi teha. Mina olen jälle sihuke mees, et minu
lähedal alati juhtub igasugu asju. Mina olen Pärtel. Sina oled ...
Juhan: Juhan. Aga mis asju siis sinu lähedal juhtub?
Pärtel: Seda ma ei saa sulle praegu öelda. Ega ma ise siis ka kõike
tea. Aga las juhtuda, mis juhtub, sihukest juhtumist ep saa olemagi,
millest meiesugused mehed tervelt välja ei
tule. Joo. (Joovad. Juhanile). Mis sa vahid sedasi nägu naeru täis?
Juhan: Mul hakkab sihuke imelik tunne.
Pärtel: Kas tahad jälle midagi visata või?
Juhan: Ei, visata vist ei taha. Laulda tahaks või tantsida. Aga
tegelikult ma tahtsin küsida, et kas sina tead, kus see koht on, kust
siit pidi odavalt käiakivisi saama.
Pärtel: No oota veel, käiakividega on aega. Kõigepealt joome, varsti
laulame ja tantsime. Proosit. (Joovad.)
(Kostab laadamuusika. Sisse tuleb seltskond "värbajaid". Üks lööb
trummi, üks kannab plakatit, millel
MORGAN & MUUD
maailma kõiksevanem
MERERÖÖVI AKTSIA SELTS
kindel töö,
kindel palk,
kindel puhkus
Teisel plakatil, mida kannab kolmas mees
MORGAN VAJAB
mereröövleid
mereröövliõpilasi
kokkasi
raamatu pidajat
timukat
puuseppi
abitöölisi
vabakutselisi daame
Ette astub tüüpilises mereröövlikostüümis mees.)
Mees:
Meie hüüd on KÄÄKS JA VALMIS!
Edasi aga läheb salmis.
Morgan, keda teie teate
saadab teile tähtsa teate.
Ta oma firmat laiendab
ja oma kaadreid täiendab.
Ta konjunktuuri kasutab,
allettevõtteid asutab.
Üks kaks kolm ja hii haa hopp,
sest mereröövel see on popp.
Neil, kes maismaal tööd ei leia,
Morgan ütleb: tulge seia!
Need, kes on elamustemaiad,
meil leidvad võimalused laiad.
Kui karile lõi elulaine
või kiusab ämm või petab naine,
teid kaasa kutsub meie hüüd,
teid vajab Morgan: tulge nüüd!
Üks kaks kolm ja hii haa hopp,
sest mereröövel see on popp.
Ja nüüd, kallid sõbrad ja kolleegid, esineb teile meie kõikide lemmik
donna Fatima.
(Aplaus, vaimustusmöirged. Tuleb donna Fatima. Alustab
kõhutantsu. Heidab ära loori. Liigub laudade vahel, meelitab mehi
kaasa. Jõuab Juhanini, sirutab sellele kutsuvalt käe.)
Juhan (Pärtlile): Misasja ta tahab?
Pärtel: Mine tantsi, mine tantsi.
(Lükkab kohmetu Juhani tüdruku poole, ise kummutab toobi tühjaks.)
Pillimehed, "Kivikasukat"!
(Muusika hakkab mängima, Juhan ja tantsitar tantsivad "Kivikasukat"../../lugemist/,
esimene elamuslikult, teine parasjagu asjatundmatult. Aplaus. Üks
väga röövlivälimusega mees tõuseb lauast, haarab vöölt noa ja kargab
mööda laudu tantsijate poole.)
Mees: Fatima! Sa oled mind petnud! Kas tuled minuga või ma maksan
sulle kätte kõige eest!
Fatima: Appi! Päästke!
Juhan (astub ründaja ja Fatima vahele): Anna andeks, aga ei ole nagu
saksa preilnaga sedasi rääkida.
Mees: Ah sina ole tema uus armuke või! Ma tapan teid mõlemaid!
Juhan (taganedes): Noh, mina olen siin täiesti juhuslikult. Mina tulin
käiakivisi ostma. Ära nüüd ikka kohe nii kõva häält hakka tegema.
Mees: Sure, koer! (Sööstab Juhanile kallale. Fatima kukub minestanult
maha. Mees libastab põrandal ja kukub. Pistab karjuma). Appi! Meie
mehi pekstakse! Meie omi tapetakse!
Pärtel: No nüüd läheb lahti!
(Kõrtsilised tõusevad ja tulevad kukkunud mehele appi. Algab äge
kaklus. Juhan ja Pärtel saavad viimaks kõigist jagu. Juhani vägeva käe
all langeb mehi kui loogu. Viimasele kallalekippujale lööb Pärtel
värbamiskuulutusega pähe, nii et selle riismed jäävad mehele kaela,
mees ise vajub põrandale, kus lamavad ülejäänud.)
Pärtel: Näe, ma ütlesin ju, et midagi juhtub.
Juhan: Äkki sai mõni mees liiga kõvasti, oli teisi nii palju korraga
koos, et ei saanud hoolega vaadata, kuhu põrutad.
Pärtel: Ah, seda on pärast näha, nüüd peaks natuke hinge tõmbama ja
midagi hinge alla ka viskama.
(Minestanud Fatima virgub, tõuseb ja langeb Juhanile kaela. Lähevad
lauda. Fatima istub Juhani sülle. Joovad. Üks värbaja läheb kõrtsmiku
juurde, sosistab sellele midagi. Kõrtsmik valab toobid täis. Värbaja
puistab sinna mingit pulbrit. Pilgutab siis kõrtsitüdrukule silma. See
toob toobid meeste ette.)
Kõrtsitüdruk: Senjoorid, see on teile peremehelt kõva käe ja tubli töö
eest.
Juhan: Ei tea, vast saab liiga. Mul veel vaja käiakivid ära osta ja
kodu poole hakata purjetama.
Pärtel: Ära muretse, ega kodu eest ära ei jookse ja käiakivid eest ära
ei veere. Proosit.
(Joovad. Viivu pärast hakkab unerohi mõjuma, mehed vajuvad röötsakile,
ponnistavad asjatult, et virged püsida, see aga ei aita. Juhan ja
Pärtel vajuvad põrandale. Magavad. Värbajad tulevad, võtavad suured
kotid ja ajavad mõlemad mehed kotti ja viivad ähkides minema. Mehed on
rasked. Sel ajal)
Fatima (laulab):
Ma laulan läbi pisarate
ja oma kurba saatust nean
pean laulma ma ja oma õnne
ma ise purustama pean.
Kui tihti uue armu aimus
lööb vaikselt pakitsema rind,
kuid juba Morgan saadab sõna:
tööülesanne ootab mind.
Veel mõned korrad peibutamist
ja võrgutamist veidike.
Veel mõned kullast kõrvarõngad
veel mõni siidikleidike.
Veel veidike, siis lasen jalga
ma oma viimse ohvriga
ja kullast kõrvarõngastega
ja kolme raske kohvriga.
Mind ootab maja Amsterdamis
ja väikekodanline õnn,
mees, puudlikoer ja teenijanna
ja mõni priske lapsepõnn.
Eesriie.
II pilt
(Mereröövlite laeva pardal.
Mehed vedelevad, kus juhtub. On loiud ja uimased, päevitusriietes.)
Üks mees (haigutab): Kuule Jack, mis päev täna on?
Teine mees: Vist pühapäev. Või esmaspäev. Või teisipäev. Kurat seda
enam teab.
Esimene: Juba kolmas kuu meil siin vedeleda. Ma olen kaheksa kilo
juurde võtnud, ühedki püksid ei lähe enam jalga.
Kolmas: Toit on hea. Liikumist jääb väheks.
Esimene: Kui võimleks õige natuke.
(Teeb mõne liigutuse.)
Ah kurat, palav on. (Heidab jälle lösakile.)
(Kolmas võtab kitarri.)
Laul (lauldakse loiult-haledalt):
Meid saadavad needused, oiged
ja kuninga linnade lõõm.
Meil meri on ainuke kodu
ja võitlus on ainuke rõõm.
Las emad ja naised ja lapsed
maal halades oodata meid -
ei mees pole koduseks loodud,
vaid sammuma võitluse teid.
Las lõdiseb paksmagu kapten,
kel lastiks on pipar ja kuld -
me kohtume sealpool Jamaikat
ja kahurid annavad tuld.
Kolmas (jätab laulu katki): Ah ei viitsi laulda. See kuradi leitsak
võtab hääle ära. Mehed, kas juua on midagi?
Esimene: Hommikul toodi mineraalvett.
Kolmas: Keri persse oma mineraalveega! lut näeme ainult
pühapäeval, veini lõhnagi olen ära unustanud, rummist ära parem
unistagi.
Teine: Laeva sisekorra eeskirjad, punkt sada seitsekümmend viis
bee. Teenistuse ajal on meeskonna liikmetel rangelt keelatud tarvitada
alkoholseid jooke või neid omada ruumides, kus alaliselt või ajutiselt
asub samal päeval teenistuses olijaid.
Esimene: Kuule, paat tuli!
Kolmas: Ei tea, mis nad toovad.
(Tulevad neli meest, kandes paarikesi suuri kotte. Panevad ähkides
kotid maha.)
Teine: Mis teil seal kottides on?
Üks kotikandjatest: Ei tea. Käsk oli laeva toimetada. Meie tegime, mis
kästud. Rohkem pole meie asi.
(Kotikandjad ära.)
Esimene (Kolmandale): Kuule mine vaata, mis kotid need on.
Kolmas: Võiksid kurat ise minna, võtaksid niigi palju rasva vähemaks.
(Tõuseb, läheb kotisuud lahti sõlmima.)
Kuule, siin on ju keegi sees. Tulge appi.
(Teine röövel läheb appi. Tõstavad koti üles ja puistavad sealt välja
Juhani. Juhan magab. Teevad teise kotiga samuti. Sealt vajub välja
magav Pärtel.)
Esimene: Selge. Saabusid uued kolleegid. Kas ajame üles või?
Teine: Las magavad.
Esimene: Las magavad pealegi. Kui magaks õige ise ka.
(Heidavad pikali. Kostab pasunahääl. Jookseb kohale kapten.)
Kapten: Mehed, mehed, üles. Admiral tuleb meie laeva üle
vaatama. Ruttu üles ja riidesse.
(Mehed ajavad end püsti.)
Kes need seal on? (Osutab Juhanile ja Pärtlile).
Esimene: Need on uued. Magavad.
Kapten: Ahah, selge, unerohi. Lükake nad kuskile kõrvale.
(Juhan ja Pärtel tassitakse suurde tõrde. Jalad jäävad
paistma. Laevamehed kisuvad ägisedes pükse jalga, aitavad üksteisel
vöid koomale kiskuda. Koguneb mehi, rivistuvad laevalaele.
Pasunahääl, trummipõrin. Tulevad admiral ja tema adjutant.)
Admiral: Tervist, vaprad mereröövlid!
Mehed: Tervist, admiral!
Admiral (Kaptenile): Ma tulin vaatama, kas teie laeva kollektiiv
täidab edukalt oma kohustusi ja kas meeskonna võitlusmeeleolu on
endiselt kõrgel tasemel.
Kapten: Teie kõrgeausus, kollektiiv ei ole kunagi olnud nii
suurepärases tööhoos ja võitlusmeeleolus kui praegu. Selle kinnituseks
laulame kõik koos Morgani kuulsusrikka laevastiku hümni.
(Laulavad kooris.)
Suur Morgan meid juhib ja tööd meile annab,
ööd-päevad me hüvanguks vaeva ta näeb.
Nii merel kui mandril, nii põhjas kui lõunas
on võitlema valmis ta vapramad väed.
On Morgani nimi me kõikide huulil;
me ustavust väärata keegi ei saa.
Me Morganit teenime rõõmul ja innul
ja temale hüüame võimsa HURRAA.
Admiral (plaksutab käsi): Tubli, tubli. Ma usun, et Morgan rõõmustaks
teid nähes ja kuuldes. Kas kellelgi meeskonna liikmetest on mingeid
soove või ehk kaebusi?
Esimene (astub ette): Teie kõrgeausus, minul on kaks soovi.
Admiral: Noo, mis need siis on?
Esimene: Esimene soov on see, et mul oleks uusi pükse vaja. Vanad on
nii kitsad, et ei lähe kuidagi jalga.
Admiral: Hästi, hästi, eraldame teile uue püksid. Kirjutage
avaldus. Ja teine soov?
Esimene: Teie kõrgeausus, see on esimesega seoses ja see on paljude
meeskonnaliikmete suur ja palav soov.
Admiral: Ja mis see on?
Esimene: Vaadake teie kõrgeausus, meie tulime siia värbamiskuulutuste
peale. Meile lubati mereröövli-romantikat, elu täis ohtusid ja
seiklusi, naisi ja viina. Nüüd aga istume me juba kolmat kuud siin
pipralaeval. Mehed leiavad, et meile tehakse ülekohut, meid on
unustatud siia ankrusse. Muudkui vedeleme ja sööme ja lähme rasva. Ei
mingeid röövimisi, ei mingit romantikat, ainult vedele laevas ja
oota. Meie meeste ühine soov on, et saaks röövima, et saaks osa võtta
mõnest vastutusrikkast operatsioonist.
Admiral: Selge, selge. (Kaptenile). Miks ei ole meeskonna hulgas
selgitustööd tehtud, ebatervetele meeleoludele vastu
astutud. (Meestele). Vaadake, siin on tegemist arusaamatusega. Teie
ettekujutus mereröövist on tõesti ülemäära romantiline ja ma ütleksin
lapsik. See pärineb minevikust, pimedast keskajast, kus mereröövlid
tegutsesid nii-ütelda isetegevuslikult, partisanlikult, röövisid,
põletasid ja tapsid, kus juhtus. Tänapäeval niisuguste meetoditega
enam töötada ei saa. Ka mererööv on üle läinud suurtootmisele, ohtu ja
riski on vähendatud miinimumini. Me oleme sõlminud rannaäärsete
maadega vastastikuse abi lepingud ja nüüd saame nendelt odavasti osta
seda, mida vanasti tuli elu kaalule pannes röövida. Praegu saime Santa
Cruzist osta suure hulga pipart. Laadisime selle laevadele ja ootame
nüüd, millal Euroopas piprahinnad tõusevad. Vahel oleme pipralt saanud
kakssada protsenti kasumit. Nagu te hästi teate, saate teie kui
Morgani töötajad kindla osa kasumist. Mõelge ainult: selleasemel et
üksi röövida ja purjetada musta plagu all, lindpriidena ja kõikide
poolt jälitatutena, valada verd ja lõpetada suure tõenäosusega oma
päevad võllas, võtate teie siin laevalael päikest, käite suplemas,
kuupalk aga jookseb ja kui Madalmaadel algab kurkide ja tomatite
soolamine, purjetame sinna ning müüme pipra kulla hinnaga
ära. Seekordne teenistus on kindlasti nii hea, et igamees võib osta
endale maja ja võtta naise ...
Esimene (kõrvale): Kurat, mul oli maja ja naine, nende eest ma
mereröövliks tulingi!
Admiral (Kaptenile): Ma loodan, et edaspidi suudate vältida meeskonnas
niisuguste meeleolude tekkimist. Rohkem rõhku selgitustööle ja
meelelahutustele, hoolitseda kultuursete ajaveetmise võimaluste eest
... Aga vaatame, kuidas on teie laevas lood korra ja puhtusega.
(Vaatab ringi.)
Mis tõrs see seal on? Ja mis jalad sealt paistavad?
Kapten: Teie kõrgeausus, ma ei tea.
Admiral: Kohe selgitage.
Kapten: Hei sina seal, roni välja.
(Vastust ei järgne.)
Admiral: Kas ei ole siin mitte süüdi alkohol? Ikka esineb laevastikus
veel üksikuid joomisjuhtumeid.
(Kapten läheb tõrre juurde.)
Kapten: Hei, ronige välja.
(Vastust ei ole. Kapten ronib tõrde. Sealt kostab tema hääl.)
Hei teie seal, ärgake üles.
Admiral: Ei, seda asja peab vaatama.
(Läheb ja ronib ka tõrde, adjutant tema järel.)
Juhani hääl: Ai kurat, ära kõdita.
Pärtli hääl: Hoidke eest.
Admiral: Morgani nimel ...
(Järgneb häältemelu, millest enam aru ei saa. Tõrs hakkab veerema,
veereb edasi-tagasi, kaob siis silmist. Vägev sulpsatus.)
Hääled: Appi! Appi! Upume!
(Mehed tormavad sinna-tänna.)
Hüüded: Köit! Köit! Päästerõngas! Päästepaat!
(Tulevad läbimärjad Juhan ja Pärtel. Nende järel üks meremees, käes
admirali müts.)
Mitu meest: Kus admiral, adjutant ja kapten?
Meremees: Olgu muld neile kerge, see tähendab puhaku nad rahus, see
tähendab et haid sõid nad ära.
Teine: Mis me nüüd teeme?
Esimene: Mis me ütleme?
Kolmas: Ütleme, et meie magasime ja ei tea midagi.
Neljas: Kuulge mehed, jätame õige selle piprakaubanduse kus kurat ja
hakkame röövima!
Esimene:Õige nõu!
Teine: Las käia.
Kolmas: Aga ikka on meil kaptenit vaja.
Esimene: Paneme selle uue pika mehe kapteniks. Kuule, mis su nimi on?
Juhan: Juhan.
Esimene: Meie pool öeldakse John. Vana mereröövli kombe järgi Verine
John. Hurraa kaptenile!
Kõik: Hurraa!
Teine: See teine mees saab kapteni abiks. Mis sinu nimi on?
Pärtel: Pärtel.
Teine: Meie pool öeldakse Ben. Sedasi. Mis me siis nüüd teeme?
Mitu meest: Röövima! Tapma! Põletama!
Esimene: Kuhu?
Kolmas: Santa Krutsi!
Kõik: Santa Krutsi! Hõissa! Polundra!
Juhan (Pärtlile): Kuule, kus me õieti oleme?
Pärtel: Kui ma ei eksi, siis mereröövlite laevas ja sina oled selle
kapten.
Juhan: Heldene aeg, mis ma siis tegema pean? Mul ikka käiakivid
ostmata ja ema kodus ootab. Mis nüüd küll saab kui ta veel kuuleb, et
ma olen hoopis mereröövlite kapteniks hakan?
Pärtel: Mitte midagi ei saa. Selle mütsi võiksid küll pähe panna. Ja
emale ütled, et jäin natuke hiljaks ja paned koti kulda mürtsti
lauale. Elu on selline ja inimesi on väga huvitav vaadata. Aga muidu
ei saa vaadata, kui ise kaasa ei löö. (Meestele). Andke kaptenile
müts!
(Juhanile antakse admirali müts.)
Kapten käsib: ankur hiivata, kurss Santa Krutsi peale.
Juhan: Mis asi see sandikruts on? Kuda sealt Saaremaale saab?
Pärtel: Küll pärast näed. Ma ütlesin, et midagi juhtub.
(Meestele). Eluga, kähku, las käia. Pootsman, pane mehed
tööle. Tüürmann, kurss Nord Nord West. Las käia!
Meeste laul (võimas, reibas):
Meid saadavad needused, oiged
ja kuninga linnade lõõm.
Meil meri on ainuke kodu
ja võitlus on ainuke rõõm.
Las emad ja naised ja lapsed
maal halades oodata meid -
ei mees pole koduseks loodud,
vaid sammuma võitluse teid.
Las lõdiseb paksmagu kapten,
kel lastiks on pipar ja kuld -
me kohtume sealpool Jamaikat
ja kahurid annavad tuld.
Eesriie.
III pilt
(Valgusesõõris Juhan, Pärtel, kaks mereröövlit. Kõik neli
klassikalises röövlirüüs.)
Üks mees: Mis kapten käsib?
Juhan: Mis ma nüüd ikka käsin, ma niisama ... Ma pole nagu käskijat
seltsi, meil oli ikka ema, kes käskis ja ...
Pärtel: Kapten käsib meestel koguneda lossi ümber ja valmis olla.
Mereröövlid: Koguneda lossi ümber ja valmis olla. (Ära).
Juhan: Kuule Pärtel, ma peaks nüüd küll koju hakkama minema ...
Pärtel: Küll koju jõuad omal ajal. Nüüd alles hakkab üht-teist
juhtuma.
Juhan: Aga mis ma siis tegema pean?
Pärtel: Mittekuimidagi. Mis juhtub, juhtub nagunii. Seisa siin kangi
all, oota ja vaata. Kui pasunat puhutakse ja paugutama hakatakse,
katsu kuskile kõrvale hoida. Mina lähen. Ole siis tubli. (Ära).
Juhan: Ei kurat, kauem ma selle supi sees olla ei taha. Lasen jalga ja
kõik. Sadamas saan mõne laeva peale ikka.
(Hakkab minema, siis seisatab äkki.)
Oh lankit, nende riietega ei saa ma ju kuskile minna, nad pistavad
mind soolaputkasse. Oot, lähen kuskile majja sisse ja ostan üleriided.
(Läheb, valgus saadab teda. Juhan jõuab ukseni. Juhan seisatab ja
koputab. Vaikus. Koputab veel. Vaikus. Avab ukse ja läheb sisse. Hääl
kostab pimedast.)
Ehk leian siit midagi. Panen raha asemele. (Kolin). Ahah, siin on
varn, mingid riided ka. Selle mantli tõmban ümber, kübar on ka päris
paras. Nii. Panen ühe kuldmündi varna alla, see on õiglane hind. Ja
nüüd koju. (Kolin). Ai kurat, kus see uks küll on? (Kolin ja
mürin). Oh Jeesuke, nüüd ma olen vahel!
Hääled: Ahoi, kes seal on?
(Tagapool avaneb uks ja valgus langeb esikusse. Juhan seisab
ümberläinud riidekapi kõrval, seljas uhke mantel ja peas sulega must
kübar. Uksest tuleb kammerteener livrees.)
Teener: Oh, teie don Fernando, te tulite kogemata valest uksest, siit
käivad teenijad ja töölised. Teid juba oodatakse, tulge ruttu. Teie
mantel palun.
Juhan: Mina seesamune et, mina ei ole, see tähendab mina olen ... mul
on külmetus, ma ei saa mantlit ...
Teener: Oh palun, palun, nagu don Fernando soovib. Te näete väga
imposant välja selles kostüümis. Aga palun, palun, lähme ruttu sisse,
mõrsja ja külalised ootavad.
(Talutab Juhani poolvägisi uksest sisse, sellal kui lava
valgeneb. Seal on uhke ballisaal, kus koos kõrge seltskond.)
Teener: Saabus tema hiilgus krahv don Fernando Juan Rodrigo Gonzalo
Henrique Maria José Silvestro Isidoro Francisco Ignacio de Santa
Clara.
Aplaus. Tushsh.
Juhan: Ma väga vabandan, aga tegelikult ma olen ... see tähendab ma
eksisin uksega.
Mõrsja isa: Oh, sellest pole midagi, meil kõigil on äraütlemata suur
rõõm teid näha. Te olete just nagu maali peal.
Mõrsja ema (tasa mõrsjale): Vaata nüüd, kui noor ta välja näeb. Pole
üldse vanem kui pildil. Kuidagi ei ütleks, et ta on juba üle
kuuekümne.
Isabella (mõrsja): Ta paistab päris huvitav meesterahvas olevat.
Mõrsja ema: Huvitav huvitavaks, aga rikas on ta küll. Talle kuulub ju
üle poole Santa Clara linna ja suured kohviistandikud seitsme tuhande
musta orjaga.
Mõrsja isa: Preestrit ei ole veel siin, me peame talitusega
ootama. Seni ehk veedame aega muusika ja tantsuga. Tähelepanu
(plaksutab käsi), poloneesi.
(Orkester mängib poloneesi. Juhan vahib jahmunult, aga siis tõmbab
mõrsja Isabella Juhani kaasa. See püüab pidulikku tantsu matkida, aga
see tuleb tal imelikult välja. Poloneesi lõppedes pakub teener
külalistele kandikul veini. Juhan võtab karahvini ja joob selle
tühjaks.)
Mõrsja isa (mõrsja emale): Kas sulle ei tundu, et don Fernando
maneerid jätavad soovida.
Mõrsja ema: Ah, mis loevad maneerid - mõtle ikka sellele, et tal on
seitse tuhat musta orja.
Juhan (Isabellale): Kallis preilna, mul on kurb küll, aga ma pean vist
ütlema seda et, seesamune et ma ei ole päris see, see tähendab ma ei
ole mina, noh, see mina, kelleks sa mind pead.
Isabella: Oh mu armas peigmees, keegi ei ole see, kelleks teda
peetakse. Aga me jõuame ju teineteist põhjalikult tundma õppida. Juba
täna õhtul, mu südamearm, saame me teineteise omaks.
Juhan (kõrvale): Kurat, nüüd ma ei saa enam midagid aru. Kas see on
unes või ilmsi?
Mõrsja isa: Ja nüüd laulab meie tütar Isabella teile romansi "Roos ja
neid".
Isabella läheb klaveri juurde. Laul:
Tee ääres orus kasvas roos
ja õõtsus lembes tuulehoos.
Ning laulsivad kõik linnud seal
ja kaste hiilgas õite peal.
Kuid rõõmu roos ei tunnud sest,
vaid ohkas kõigest südamest.
Üht neidu möödumas ta näind
ja sellest tema rahu läind.
Ja koidust hilja õhtuni
roos neiu poole kaebas nii:
mu'st mööda käid sa iga päe,
kuid sinu silmad mind ei näe.
Sul ilus juus ja kõrge rind,
seal rinnal võiksid kanda mind.
Siis talle vastas neiuke:
"Oh kulla roosinupuke,
mul palav rind ja palav juus
veel palavam mu armastus.
Kui oleksid mu rinna peal
siis varssi närtsiksid sa seal."
(Isabella laulu ajal läheb Juhan kammerteenri juurde ja kummutab teise
karahvinitäie tühjaks.)
Juhan: Ai sa tont, sihuke hea tunne tuleb, et tahaks jälle midagi
tõsta. Seda mamslit tahaks käega katsuda, vaat mis.
(Läheb Isabella juurde, patsutab teda tagumikule.)
Ai sa pärgel, sina oled vist ikka kohe rõõsa koore ja sularasva peal
üles kasvand.
Isabella: Uih, mu armsam, kui kirglik sa oled!
Mõrsja isa (Mõrsja emale): Kas sulle ei tundu, et don Fernando
maneerid jätavad soovida?
Mõrsja ema: Ah, kuradile maneerid, rikas võib kõik.
Isabella: Laula ka midagi, mu arm.
Juhan (on silmnähtavalt purjus): Ah et laulda. Nojah muidugi. Mina ei
ole muidugi mina, aga tühja kah, laulda ma võin ikka. Laulan
jah. (Laulab).
Aidut-taidut, aidut-taidut
aidut-taidut tralli jatku
vesi oli pikka piima jatku
kaevu kook oli kalja jatku
haganik oli leiva jatku
humalas oli tubaka jatku
saksa sitt oli saia jatku
kusi oli kõrtsi viina jatku.
Oh mina vaene, kus minu naine -
Kilevere metsas kännu otsas:
kassi sitta kannab ritta,
kraabib lõhkend lusikaid,
lapib kõrbend kasukaid.
(Aplaus.)
Kõik läbisegi: Oh kui vaimukas! Kui originaalne laul! Missugune
talent! Don Fernando on suur laulja.
Mõrsja isa (kärsitult): Don Fernando, me kuulasime naudinguga teie
laulu, aga kas te ei ole natuke väsinud, kas te ei tahaks magama
minna, seniks kui preester tuleb.
Isabella: Jah, mu arm, ma tulen ja valvan su und.
(Katsuvad teenri abiga Juhanit kõrvale tirida, mis ei õnnestu.)
Juhan: Minge persse! Ma pole üldse unine ja naistega ma praegu ei
tegele. Nüüd tantsime hoopis üks vahva trall.
(Võtab Isabellal ja tema isal käest ja tirib nad keset saali
tantsima. Hakkab ise kargama, laulab:)
Õissa Mats ja ma löön tralli,
ma löön Matsi äia tralli,
Matsi äia ämma tralli.
Kui see äi ei salli tralli,
ma löön äia kukerpalli.
(Kõik kolm kukuvad.)
Kammerteener (ruttab neile appi): Mu daamid ja härrad, palun
tähelepanu. Don Fernando, palun tähelepanu, iga hetk peab algama
tulevärk noorpaari auks. Palun lähme kõik sinna akende juurde.
(Külalised akende juurde. Kammerteener läheb orkestriruumi, tuleb
sealt suure pasunaga ja katsub seda puhuda. Ei õnnestu. Juhan näeb
seda, läheb võtab pasuna ja puhub. Pasunahääl. Sellele järgneb
tulistamine, paugud ja ragin.)
Külalised: Oo, suurepärane, imeline, tore, vaimustav!
(Klaasiklirin, suitsu tuleb saali.)
Mõrsja isa (Mõrsja emale): Kas sulle ei tundu, et see ilutulestik on
nagu liiga käre?
Mõrsja ema: Ah, sina näed ka igas asjas ainult halba. Ilutulestikuga
võib ikka väikesi ootamatusi juhtuda ...
(Aknad purunevad, akendest hüppavad sisse mereröövlid.)
Üks mereröövel: Surm ja põrguhaud! Kes vastu paneb, sureb! Kõik seisku
paigal! Käed üles!
(Naised kiljuvad, hakkavad minestama, kukuvad järgimööda
maha. Mereröövlid näevad Juhanit.)
Kapten, sina siin!?
Juhan: Ja mis siis! Ai taade-riide-raa! Mulle hakkab mereröövli elu
juba meeldima.
(Läheb joob kammerteenri kandikult tühjaks kolmanda karahvinitäie,
vaarub sinna-tänna ja vajub pikali, hakkab norskama.)
Pärtel (mereröövlitele): Noh, asume asja juurde. (Seltskonna
meestele): Kõik sinna seina äärde, suu seina poole, käed üles.
(Mehed täidavad käsku.)
Alustame inimesest. Inimene on kõige tähtsam. Inimene kõlab
uhkelt. Eks ole nii? Edasi tuleb interjöör.
(Mereröövlid asuvad mehi läbi otsima, kiskudes taskutest uure, sõrmest
sõrmuseid. Lõikavad püksirihmad ja püksinööbid katki, nii et püksid
alla hakkavad libisema.)
Mõrsja isa: Lugupeetud härrased piraadid!
Pärtel: Misasja?
Mõrsja isa: Palun väga, kas me võime käed alla lasta, et pükse kinni
hoida?
Pärtel: Olge lahked. Meie oleme humanistid.
(Mehed hoiavad pükse kinni. Mereröövlid otsivad läbi naisi, tõstes
neid kahe mehega jalgupidi üles ja raputades nii, et keesid, medaljone
jms. pudeneb põrandale. Kõik vara korjatakse kottidesse.)
Pärtel: Mida teed, tee põhjalikult.
(Uksele ilmub õige don Fernando - Isabella peigmees. Ta on hall
vanamehenäss kepiga - lonkab. )
Don Fernando: Mis siin toimub?
Pärtel: Üks väike ligimesearmastuse akt: me vabastame need õnnetud
rikkustest, sest kirjutatud on: enne läheb kaamel läbi nõelasilma kui
rikas pääseb taevariiki. Aga kes sina sihuke oled?
Don Fernando: Mina olen krahv don Fernando Juan Rodrigo Gonzalo
Henrique Maria Jose Silvestro Isidoro Francisco Ignacio de Santa
Clara.
Pärtel: Kus need teised siis on, need Kontsalod ja Mariiad ja Hoseed?
Don Fernando: Häbematu, mina olengi need kõik.
Pärtel: Kurat sinuga. Ja mis sinul kõikidel siit vaja on?
Don Fernando: Ma tulin oma mõrsja donja Isabella järele. Taevase
armastuse nimel, ma vannutan teid, säästke teda häbist ja teotusest,
ma tasun teile rikkalikult.
Pärtel: Otsi siis oma taevalik mõrsja üles, kui ta siin on.
Don Fernando: Ma ei ole teda ise näinud, minu advokaat ajas seda asja.
Pärtel: Nojah, kui sind vaadata, võib uskuda küll, et sinu asju ajavad
advokaadid või mõni muu mees. Aga aitab lorist, käed üles ja seina
äärde.
Don Fernando: Teie nurjatud, küll te veel kahetsete oma tegusid. Ma
tõotan, et ma veel tasun teile minu ja mu mõrsja teotamise eest.
Pärtel: Ma kardan, et sul tuleb sellega kiirustada, muidu jääb ka see
asi advokaatide ja püha Peetruse ajada. (Meestele). Noh, valmis või?
Järgneb seltskondlik osa.
Mereröövlid (laulavad):
Täna siin ja homme seal,
varssi jälle mere peal.
Purjetame sinna-siia,
kust saab üht-teist kaasa viia.
Meile rõõmu annab kõik,
millel juures kulla läik.
Hõbedat me ka ei põlga,
kallid kivid eks ka kõlba.
Siidirüüd ja pärlikeed -
kokku korjame ka need.
Kirstud, kapid tammepuised,
laekad elevandiluised:
nii mõni kott ja varakast
on meie röövlilaeva last.
Purjetame sinna-siia,
kust saab üht-teist kaasa viia.
(Mehed tühjendavad saali, kisuvad maha kardinad, keeravad rulli
vaibad, võtavad maha kroonlühtrid. Vaipa keeratakse ka magav Juhan ja
minestanud Isabella. Kõik käib pantomiimina, pooleldi tantsides laulu
ja muusika saatel. Siis mereröövlid saagiga ära.) Eesriie.
IV pilt
(Laeva pardal. Mehed istuvad õllevaadi ümber ja tunnevad elust
mõnu. Laul:)
Meil armsam kui metsade sina
ja kallim kui kodune õu
on vihisev teras ja tina
ja kahuripaukude kõu.
Meil armsam kui naine või õde
ja kallim kui rohi ja muld
on kuld ja pärlid ja hõbe
ja torud, mis sülgavad tuld.
Pursuideks ei ole meid loodud
ei veetle meid seltskondlik mäng.
Me saatus on saada poodud -
saab merest me viimane säng.
(Tuleb Juhan, on üsna närtsinud väljanägemisega.)
Juhan: Tere omingust.
Mehed: Tervist, kapten.
Pärtel: Noh, kudas siis läheb ka Isabellaga või Mirabellaga või mis ta
oli?
Juhan: Ah kurat, ära küsi. Anna parem üks punnsuutäis, mul seestpidi
sihuke tunne, nagu triikmasinal, kes elusaid süsi täis.
(Talle ulatatakse õlletoop. Joob.)
Pärtel: Noh, kas särtsus ja auru ajas ka?
Juhan: Läks ja kadus, ei särtsu ega auru. Anna üks veel. (Joob). Oeh,
silm nagu hakkas seletama ja mõte liikuma. Andke üks veel. (Joob).
Pärtel: Ega see lõunamaa naise armastus pole naljaasi. Kõrvetab mehe
seest ära nagu vana saunaahju.
Juhan: Ma ütlesin talle küll ilusti, et ega me ei tahtnud teda röövida
ja et me viime ta ilusti peidme juurde tagasi ja...
Pärtel: Ja mis tema selle peale ütles?
Juhan: Seda ei kõlba päevavalgel edasi ütelda, mis tema ütles.
Pärtel: Mis siis kapten ise nüüd arvab ja käsib edasi teha?
Juhan: Vaata sellega on nüüd küll niisugune lugu, et mina ei tea kohe
mitte midagi arvata ega käskida. Seda küll nagu jah, et koju oleks
vaja minema hakata. Kui ehk purjetaksime korraks kõik Saaremaa
poole. Meil vara nüüd küll, kes tahab, võib seal kohad osta ja elama
jääda. Aga niisama on ka Saaremaal ilus käia. Meitel käivad igatsugu
suured Peeterburki ja Riia linna ärrad ringi vaatamas ja meres
sulistamas. Meitel pidada sihuke hea meremuda olema, et võtab jooksva
ära ja rasva vähemaks. Et pannakse kohe suur ilmatuma vann seda muda
täis ja saksad ronivad sinna sisse ja püherdavad seal sees justament
nagu sead ja pärast lähevad vette ja uhavad muda jälle seljast maha
ja. Ja meite naiste kirjud kuued pidada ka irmus ilusad olema, saksad
muudkui vahivad ja katsuvad naiste kuuesabasi.
Pärtel: Mina jälle olen kuulnd, et nad katsuvad ikka rohkem seda, mis
kuue all on.
(Meeste naer.)
Juhan: No võib olla küll. Põle minul olnd aega seda kõike oma silmaga
järele vaadata ... Aga seda nüüd ikka, et kas me siis purjetame
Saaremaale või? Asi on sedasi, et mind ema kodus ootab, heinaaeg
varsti käes ka ja ...
Üks mereröövel: Mis seal Saaremaal ka röövida on?
Juhan: Aga mis meil enam röövida? Igal mehel nüüd raha küllalt, nüüd
võime eluotsani rahus elada.
Pärtel: Kulla Juhan, sa ei mõista mereröövli hingeelu. Mereröövel ei
taha rahulikult elada, tema tahab just nimelt röövida.
Juhan: Ah sedasi ... Aga noh, Saaremaal võib ju ka röövida, kui
teisiti ei või. Kuressaare saksu ja Sõrve mõisaid ja.
Üks mereröövel: Mis seal mõisates ka röövida on?
Juhan: Ma ei tea, ma pole kunagi midagi röövinud. Aga ükskord olid
Torgu mõisas röövlid viinud aidast ära kaks seakeret ja ühe villase
kanga.
(Meeste naer.)
Pärtel: Kapten on naljamees. Aga nali naljaks, töö tööks, puhkust on
inimesele ka vaja. Me võiksime tõepoolest teha kapteni juhatuse all
väikese huvireisi tema kodusaarele, tutvuda vaatamisväärsustega,
tavade ja kommetega.
Üks mereröövel: Kuidas seal naiste ja viinaga on?
Pärtel: Saaremaal on kanged naised, peavad loru mehe ja seitse
last. Tööjaotus on Saaremaal ka - naised töötavad ja mehed teevad kõik
muu.
Teine mereröövel: Mida muud need mehed siis teevad?
Pärtel: Kõike. Uueks aastaks teevad õlut. Kui õlut joovad, teevad
laulusid. Kui laulud lauldud ja õlu joodud, teevad uue õlle. Suvel
käivad merel ka. Kui mihklipäev tuleb, tapavad jäära ja teevad
õlut. Ja siis tulevad varsti jõulud ja siis on jälle tarvis õlut
teha. See ongi Saaremaa meeste elu ja tegemine.
Üks mereröövel: Aga kas nad viina ka joovad?
Pärtel: Viina joovad need, kes õlut ei viitsi teha.
Kolmas mereröövel: Kas viina on laialt saada?
Pärtel:Õlut saab igast külast, iga kahe küla vahel on kõrts, sealt
saab viina.
Mitu mereröövlit: Kui nii, siis võime tõesti Saaremaale puhkama sõita.
Laul:
Nii kaua olnud kaugel teel,
- nüüd kodu poole kipub meel.
Oh minu kallis kasvupaik,
eks sinna igatseme kõik.
Siin mereretkel, röövlitööl
ma unes näen sind igal ööl.
Kui palju parem oli seal
kui suure kurja mere peal,
kus pootsmanid meid hauguvad
ja suurestükid pauguvad,
kus surm on ikka silma ees
ja märga hauda läheb mees
ja lõpp on mereröövliaul,
romantika see kaob kui aur.
Pärtel: Holaa, kurss Nord Nord Ost, otse Ohessaare pääle. Enne kuud
aeg oleme päral.
Mehed: Läks!
(Asuvad oma toimetuste juurde. Tuleb Isabella.)
Isabella: Oh sa mu kallis must kapten (teeb Juhanile pai), kas sa oled
väga väsinud? Pole midagi, sa oled mul tubli poiss. Mis suuri
röövliplaane te siis nüüd peate? (Embab Juhanit). Oh sa mu pisikene
mereröövlikene küll, mis uhkeid kuningalinnu sa siis nüüd vallutama
mõtled hakata?
Juhan: Nüüd me enam linnu ei vallutagi. Me lähme hoopis Saaremaale
puhkama.
Isabella: Misasja? Puhkama? Saaremaale? Misasi see Saaremaa on?
Juhan: Saaremaa on üks maa mere sees, üks saar. Minu kodusaar, mina
olen seal sündind.
Isabella: Kas see Saaremaa on ka suur ja rikas?
Juhan: Suur on Saaremaa küll. Meil on kümme kihelkonda, kolmkümmend
mõisa, kaks lossi ja üks Kuressaare linn.
Isabella: Aga kuidas rikkusega on?
Juhan: Ei noh, ega meitel suurt vaesust ei ole, et üks hilp lööb teist
taga ja kingad oma nahksed jalas. Meite elu seisab kahe jala peal,
räimes toetab meid mere poolt ja tuhlis maa poolt ja ümber see elu ei
kuku, tulgu või tõrva ja tinalusikaid taevast alla.
Isabella: Mida kirevase päralt sa sinna Saaremaale ometi otsid?
Juhan: Kuidas mida ma otsin? Mul seal kodu, ema elab seal ja
... Olengi väga pikalt võõrsile jäänd, lubasin ainult Tukholmist
heinaajaks vikatid ja käiakive tuua. Vikatid ma sain, aga käiakivisi
ei leidnd, ma siis läksin ühte poodi sisse, et küsin, aga see ei olnd
see pood, oli kõrts ja sealt see lugu hakkaski.
Isabella: Mis lugu?
Juhan: Noh see, et ma siia sattusin. (Härdub). Ausõna, see kõik oli
kogemata. Mina olen kehvapoolne keskmiku laps, lihtne aus tööinimene,
mina ei saa ise ka aru, miks ma siin olen ja miks mind mereröövlite
kapteiniks kutsutakse.
Isabella: Ah nii, sa nurjatu! (Haarab Juhanil tukast, sakutab teda ja
surub põlvili). Ah nii sa petad vaest süütut tütarlast! Valelik ja
kõlvatu nolk! Ja mina mõtlesin, et olen sattunud suure ja õilsa
mereröövli kätte vangi (hakkab nutma) ja ta armub minusse ja minust
saab mereröövlite pealiku naine. Ja see lontrus siin, see igavene
pupujuku ütleb, et tema on lihtsalt maamats ja ei olegi mereröövel!
No hea küll, no hea küll! Aga mis seal ikka. Niisugused need mehed on,
ega neist muidu õiget meest ei saa, kui naine asja enda kätte ei võta.
Juhan (alandlikult): Justament mu armsa memme sõnad, kui ta isa seljas
Mäeniidi Ingli ristsetelt ära tõi.
Isabella (vaatab põlvitavat Juhanit ja purskab äkki nutma ning ulatab
talle käe): Kulla John, kulla Juanito, ära ole nii õnnetu. Ega ma siis
meelega, ega ma siis tegelikult niisugune ei ole. See on kasvatuse
viga, et ma niisugune olen, see tähendab ei ole niisugune, nagu ma
tegelikult olen. Mina olin vaikne unistaja tütarlaps, aga ema tahtis
minust tõelist senjoriitat teha, kes võtab elult ja meestelt, mis
võtta annab. Ema ikka ütles, et mees on lehm, keda õige naine lüpsab
ja kelle seljas sõidab kõrgesse seltskonda ... Aga seda ta ei rääkinud
üldse, mis siis teha, kui meest äkitselt armastama hakkad ...
Juhan: Noh, see tuli sul ju ka päris hästi välja. Ega meie üleküla
Juuli ka ...
Isabella: Oh, Juanito, ära sellest räägi, teised kuulevad ... Parem
räägime tulevikust. Me peame vist ühist tulevikku planeerima, nagu
seitungid kirjutavad. Ütle, kas sa armastad mind, Juanito!
Juhan: Noh, kui nüüd seda asja mõtlema hakata, siis eks ta vist
sinnapoole ikka ole küll jah.
Isabella (Pärtlile): Jeesus Maarja, mis ta nüüd ometi ütles?
Pärtel: Ah, see on Saaremaa keeli palav armuavaldus ja
käepalumine. Andke nüüd üksteisele üks korralik musi ja asi vask.
(Isabella ja Juhan langevad teineteise embusse). Saluut! Saludo!
Elagu pruut ja peidmes! (Pauk). Muusikat! (Muusika).
(Tuleb tõtates Näitejuht suure pasunaga. Puhub pasunat muusikale
sekka, peatades nii muusika.)
Näitejuht: Stopp! Pidage kinni! Mis te ometi teete! Kas niiviisi
mängitakse ühte õiget operetti! Isabella, võta kohe aru pähe! Sina
oled ju vamp, sina oled negatiivne tegelane ja jääd selleks viimase
vaatuse lõpuni. Sinu naiselikule auahnusele ja õelusele on rajatud
faabula, konflikt, misanstseen ja kõik muu. Lõpeta silmapilk see
armumine ja hakka Juhanit võrgutama ja suurtele piraaditegudele
ahvatlema.
Isabella (kohkunult): Oi, ma ei oska. Ma katsusin, nagu ema oli
õpetanud, aga siis ma armusin.
Näitejuht: Ära jama! See on kabelimats tervele tükile ja eesti
operetile! Mängi seda osa, mis mina ja su ema sulle õpetasime ja ära
vaidle.
Isabella: Ma ei vaidlegi. Ma lihtsalt armastan Juanitot ja ei tee
talle kunagi midagi paha.
Näitejuht (langeb Isabella ette põlvili): Oh kaunis Isabella, halasta
minu peale! Ära saada mind hukatusse! Ära hukuta eesti operetti! Ole
palun negatiivne, hoia oma armastus vaka all!
Isabella (lööb jalaga vastu maad): Ei ole! Ei ole ja kõik! Käsuta sina
oma statiste ja balletiplikasid! Sa unustad minu päritolu ja
temperamendi. Sa unustad, mis on Isabella armastus!
Näitejuht (tõuseb, pöördudes muu seltskonna ja publiku poole): Nüüd on
minu nõu küll otsas. Aga eks me kõik tea, et oootamatusteks tuleb
valmis olla, eriti siis, kui mängus on armastus, temperament ja
Isabella.
Laul:
Oh armastust, oh armastust:
kes oli valge, nüüd on must.
Sest armastus on kukerpall -
kes enne peal, see nüüd on all.
Kes enne all, see nüüd on peal
ja laulab nelja hääle peal.
Kes oli kull, see nüüd on tui;
kus paukus tali, nüüd on sui:
on lehed puus ja lõõrib lind
ja kutsub, tule, ootan sind.
Kas üle maa või üle vee
viib piiga juurde poisi tee.
Nii oli ennevanasti
ja nii on ikka uuesti.
Näitejuht (pühib silmi): Oh heldeke küll, armastus on kangesti ilus ja
liigutab meele kohe nii ära et ... aga ikkagi, mis saab meie
faabulast, konfliktist ja misantseenist?
Juhan: Misasjad need pabulad, liktid ja visadseened on?
Näitejuht: Noh, kuidas ma seda sulle seletan? Sina oled näidendi
tegelane, näidendi, see on teatritüki kirjutas kirjanik ja lavastas
meie teater. Kirjanikud ja lavastajad teavad, kuidas tükki kirjutada
ja lavastada nii nagu tarvis, et rahval oleks huvitav vaadata. Ja teie
tegelased peate tükki mängima nii, nagu kirjanik kirjutanud ja
lavastaja lavastanud.
Juhan: Aga mis siis saab, kui meie tükki sedasi mängida ei taha?
Näitejuht: See on anarhia! See on katastroof! Sellepärast ma nii mures
olengi, et mis nüüd saab, kui minu kangelane ei taha mereröövel olla
ja primadonna armub.
Pärtel: Ära sina muretse midagi. Tead sa, mulle tundub, et tegelikult
on niisugused armumised ja muud hingeliigutused elu suures teaatris
väiksemad suurused kui meile paistab. Need on väikesed sündmused, mis
isiklikkude hingeliigutuste järele käivad. Suured sündmused aga käivad
omaenda suurte seaduste järele. Nii et ainult kannatust: mis tulema
peab, see tuleb ... Elu teaatris on hoopis raskem kaasa mängimata
olla. Ah jah, mis sul seal tükis siis edasi saama pidi?
Näitejuht (võtab taskust pundi pabereid, lappab neid, loeb võrinal):
Mereröövlid purjetavad saarele, kuhu on peidetud kuninga galioonidelt
röövitud suured varandused. Osutub, et saarel elavad inimsööjad,
kellega mereröövlitel toimub kokkupõrge. Varandus leitakse ja
jagatakse. Mehed on rahul ja otsustavad röövliameti maha panna, ent
saagiahnusest pimestatud Isabella õhutab Johni uuele vägiteole -
vallutama laeva, mis kulla- ja hõbedalaadungiga sõidab
Hispaaniasse. Isabellal õnnestub meeskonna vastuseis summutada ja
isiklikult juhib ta kullalaeva vallutamist, mis ka õnnestub. Mehed
jagavad saagi ja purjutavad laevas, kui järsku ilmub silmapiirile
sõjalaev. Selles on don Fernando, kes tuleb oma mõrsjat mereröövlite
küüsist vabastama.
Pärtel: Hüva. See, mis vahepeal oli, pole oluline. Aga nüüd juhtub
midagi. Saatuse ja armukadeda peidme eest ei pääse.
Hääl ülevalt: Ahoi, silmapiiril süüdvestis laev, liigub kursiga meie
poole.
Pärtel: Eks ma öeld, et saatuse eest ei pääse. (Näitejuhile). Sina tee
nüüd vehkat, siin läheb varsti tuliseks. (Näitejuht ära). Valvsust ei
tohi unustada. Mehed, kelle käes on püssikambri võti?
Juhan: Minu käes oli, aga Isabella hakkas kajutit koristama ja ei tea,
kus ta tema pani.
Isabella: Oot, ma jooksen vaatan (ära).
Pärtel: Anna võti haraka või naisterahva kätte hoiule. Mehed, pange
kuuetollised pardakahurid valmis.
Üks meestest: Kulla kapteniabi, kuuetollised valas tuletõrje tinaga
kinni: olevat vana tüüpi ja ei vastavat tuleohutuse eeskirjadele.
Pärtel: Tuhhatkurrat! Pange siis kaheksatolline valmis!
Teine meestest: Kulla kapteniabi, sinna tassis kass oma pojad.
Pärtel: Ajage välja! (Kaks meest ära). Ja otsige kokku kõik
sõjariistad, mis kinni tinutatud või luku taga ei ole - kõik, millega
saatusele vastu annab hakata. àige mees on nagu mereahven - ajab uimed
turri - katsugu neelata, kel suu lahti.
Kaks meest (tagasi): Kulla kapteniabi, kass ei tule mitte kahurist
välja.
Pärtel: Meelitage kalaga! (Mehed ära. Juhanile). Mulle paistab, et
nüüd oleme läbi nagu sõrulase sepalõõts - soss ja valmis.
(Kostab kahuripauk.)
Juhan: Tea, mis nad seal paugutavad, meie peale või?
Pärtel: Loe nüüd Issameie ära, varsti läheb tiidsaks, siis enam ei
jõua.
Juhan: Kas ma loen edaspidi või tagurpidi?
Pärtel: Loe igaks juhuks mõlemat pidi.
Juhan (pomiseb vaikselt): Meie isa, kes sa oled taevas ...
Tekile kogunevad mehed igasugu käsirelvadega.
Pärtel: Mehed, oleme valmis, kohe on nad siin.
(Uus kahuripauk, siis valjuhääldajast ragisev:) Hei, nurjatud
piraadid, teie tund on tulnud. Andke alla või surete.
Pärtel (võtab mikrofoni, sellesse): Minge persse!
(Uus kahuripauk.)
Mehed, mõõgad-nuiad valmis! Igaüks võtab kätte, mis saab. Kohe läheb
madinaks.
Kaks meest (tagasi): Kulla kapteniabi, kass tuli kahurist välja.
Pärtel: Tuld!
(Kahuripauk lähemal. Tulevad mehed mõõkade-nuiadega. Juhan on Issameie
lõpetanud, otsib löögiriista, veeretab siis kohale kahuri. Segadus
üldine. Veel pauke, siis hüppavad mereröövlite laevale vaenulise laeva
meremehed. Algab kähmlus. Järkjärgult jäävad röövlid alla. Eriti
vägevalt tegutseb küll Juhan, kes veeretab kahurit vaenlaste peale,
niites neid nagu loogu. Saateks sobiks näiteks jäigemat tüüpi
rock. Viimaks saadakse ka Juhan kinni, seotakse käsist-jalust. Ilmub
don Fernando, paneb mõõga Juhani rinnale.)
Don Fernando: Siin sa koer nüüd oled. Homme istud sa kõige oma
röövlikarjaga türmis ja ülehomme puuakse teid kõiki turuplatsil üles.
(Tuleb Isabella, võti käes.)
Isabella: Ma leidsin püssikambri võtme.
Don Fernando: Isabella, mu kalleim mõrsja!
(Isabella minestab, kukub.)
Eesriie.
V pilt.
(Vangitornis. Kitsas kongis on põrandal põhul Juhan ja Pärtel. Mõlemad
on jalust aheldatud seina küljes olevate suurte obaduste külge. Pärtel
magab norinal, Juhan istub nukralt ja unetult, ümisedes laulda.)
Juhan (laulab):
Jah und ma nägin
sinu kuuma rinna naal.See, mis ma nägin,
meelest ei läe eluaal.
Nüüd vangitornis
ainult sind mul kaebab meel
ja mõtlen ainult
kas sind kord saan näha veel.
On elu kirju
justkui vana krantsi karv.
Mis homme tuleb,
silm ei näe, ei kuule kõrv.
Kas pärikarva
õrnalt saatus silib sind
või turupenist
odavam on sinu hind.
Pärtel (ärkab, ringutab): Mis sa seal jorutad?
Juhan: Ma laulsin.
Pärtel: Kui sa ärkvel oled, siis parem mõtle.
Juhan: Mis sa siin enam mõtled. Täna hing niidiga kaelas, homme surm
köiega kaelas. Mehel sõrmed oma poole, surmal hambad sissepoole, mis
suus see kõhus. Saarest meeste sugu otsa ei saa, aga kaks korda
kaheksa puuda liha jääb võõrastele vakladele järada ...
Pärtel: Missa mulised! Jõuad veel elus vanasõnu lugeda küll. Aga
mõtelda ei jõua kunagi küll. Ja kunagi ei tea, mis mõte õige on. Peab
järele vaatama ja proovima. Sellepärast tasubki elada ja homset päeva
näha.
Juhan: Kui me seda homset päeva veel näeme, siis võllapuus.
Pärtel: Tead mis ma sulle ütlen. See seeme on veel maha kukkumata,
millest see puu kasvab, mis sinu võllapuuks raiutakse ja see põld on
veel võsast raadamata, kus see kanep kasvab, mis sinu poomisköiteks
keerutatakse. Sedasi.
Juhan: Mis sa lorised! Surma ära ei peta.
Pärtel: Surmal aega küll, las ootab.
Juhan: Kas sina loodad veel ikka pääsmist?
Pärtel: Mis mina nüüd ... Minul surmaga omad arved.
Juhan: Mis arved?
Pärtel: See ei puutu praegu asjasse. See on liiga pikk ja keeruline
lugu. Aga ühte asja ma sulle ütlen: sinu silmad näevad veel
kalakajakaid Undva meeste lautri kohal oma osa kisamas ja tallad
tunnevad, kui soe on kivirähkne maa memme aias.
Juhan: Või sa lähed enne surma veel luuleliseks ka.
Pärtel: Ma alati nii luuleline olnd. Ma hakkasin enne laulma kui
rääkima.
Juhan: Mis laulu sa siis enne rääkimist laulsid?
Pärtel: Neid laule ei saa ma siin laulda. Ei ole õige aeg ja
koht... Aga kuule, kas sina tead seda, et (laulab):
Üks ühe taga, teine teise taga,
üks ühe taga, teine teise taga,
Mats Mare taga, kivi vare taga,
vana rehe taga, tuule hoone taga,
ränga ree taga, ahju vare taga,
Tonk ise kidev, Aadu ka kidev.
vana Punt suri mullu ära.
Juhan: Kuule, sa võtsid sealt kriipsu liiga madalalt. Ikka nii, et
Ta rimpampampampampampaa tadarimpampampampampampaa.
Pärtel: No võibolla et sinu pool tõesti lauldakse nii, aga õige peaks
ikka olema, et:
Ta rimpampampampampampaa tadarimpampampampampampaa.
(lööb jalaga vastu põrandat) vaat nii. (tõuseb ja tammub ahelais
jalgadega takti).
Ta rimpampampampampampaa tadarimpampampampampampaa.
(Juhan tammub kaasa, tantsivad ja jorutavad laulu ikka innukamalt.)
Uksekriiksatus. Sisse tuleb vangivalvur.
Vangivalvur: Hei meremõrtsukad! Mul on rõõm teile teatada, et homme
hommiku puuakse teid turuplatsil üles. Nüüd jääb teile veel tänane
õhtu ja öö oma patuste hingede ja ihude eest hoolitsemiseks. Nüüd
tuleb teie juurde preester ja ja pärast ma toon teile praetud põrssa,
mis armuline senjoriita Isabella teile halastusest saadab.
Pärtel: Kas ta õlut-viina põrsa juurde ei saadagi või?
Vangivalvur: Pea suu! Nüüd tuleb preester. Isa Ambrosius,
palun. /Laseb sisse turske sutaanis preestri, ise ära./
Preester: Kiidetud olgu Jeesus Kristus. Tere õhtust, mehed.
Juhan ja Pärtel: Tere õhtust ise ka.
Preester: Mina olen isa Ambrosius ja tulin teile viimast jumalaarmu
andma.
Pärtel: Mis antakse, tuleb vastu võtta.
Preester (istub põhule maha): Seesamune et ... ma üldse ei teagi, kas
teie olete katoliiklased ...
Juhan: Misasjad need veel on?
Preester: Nojah, seda ma arvasin. Mis ma nüüd teiega peale hakkan?
... Kust mehi te olete ka?
Pärtel: Meie oleme noh ütleme et Saaremaalt.
Preester: Saaremaalt .. Tuleks nagu tuttav ette, aga ei mäleta.
Pärtel: See on Euroopas, Rootsi ja Venemaa vahel.
Preester: Ah sedasi. Siis need olivad viimati teie mehed, kes siin
korra käisivad puunõusid apelsinide vastu vahetamas?
Pärtel: Ja tüssasid puutõrre eest tõrretäie apelsine! Ei need polnd
mitte Saaremaa mehed, need olivad va hiidlased.
Preester: Kas need hiidlased on siis üks teine rahvas?
Pärtel: Teine riik ja teine rahvas. Saarlased rohkem laulumehed, nemad
rohkem jutumehed. Aga meri on vahel ja parem pidada olemagi.
Preester: Ah sedasi, sedasi .. Aga mis usku te saarlased ja hiidlased
siis olete?
Juhan: Ristiusku. Naised käivad kirikus ja mehed kõrtsis.
Preester: Aga mis ristiusku te olete? Kas meie moodi või vene moodi
või saksa moodi?
Juhan: Küllap ikka saksa moodi. Meitel öeldakse ka, et saksa rahva
pask on meie rahva usk.
Preester: Ahah, nüüd ma hakkan aru saama. Teie olete vist selle hullu
Luteruse usku.
Juhan: Kirikhärrad ütlevad jah, et pidavat olema.
Preester: Oh te vaesed mehed. See Luteruse ja Kalvinuse usk on üks
suur õnnetus. Ei ole siin maa peal elust rõõmu ja taeva ka ei
saa. Kohe pisar tuleb silma, kui mõtled, kuidas inimesed peavad
kannatama. Ega teil ju seal häid veinisid ei ole?
Juhan: Veinisi on meil ainult mõisasakstel keldris luku taga, meie
joome õlut ja viina.
Preester: Ah, mis on õlu ja viin õige veini kõrval, see on nagu
luteruse usk õige katoliku usu kõrval. Aga nojah, aga kui paremat
pole, tuleb ka õlu ja viinaga leppida. Seda õlut te teete vist siis
nii nagu sakslased ja hollandlased, eks ole?
Juhan: Ei saks või sihukest õlut teha mitte nagu meil. Meie õlu on
murdja, saksal ta mudib kondid ja keele pehmeks, pöörab silmad
pahupidi ja viskab vahel vedru ka välja nagu virtsti.
Preester: Ah sedasi. Aga kas viina teete viljast või millestki
muust. Meil siin mõned teevad suhkruroost, aga see pole suurem asi.
Juhan: Meil tehakse ikka viljast ja uuemal ajal ikka tuhlist
ka. Suhkruroogu meil teps ei kasva.
Preester: Nii et viinamari ja suhkruroog teil ei kasva. No siis ei jää
teil tõesti muud üle kui õlut ajada. Mina joon õlut õige harva. Siin
peaaegu keegi ei tee. Dzhinni ja viskit saab lihtsamini. Kas teil
dzhinni ei aeta? Kadakas teil ju ikka kasvab või?
Juhan: Meil muud ei kasvagi kut kadakas. Kadakas on kadaka kõrvas ja
iga kõrvuti kadaka vahel jälle kadakas.
Pärtel: Aga dzhinni Saaremaal pole aetud jah. Saarlased on
loomaarmastajad; nemad jätavad kadakamarjad paskrästastele.
Preester: Ah et teil ei ole viskit ega dzhinni ega rummi ega
veini. Seda ma arvasin, see on see luteruse usk. Oh vaesed mehed, ei
tea, mille eest Issand teid küll nii karistanud on. Aga ärge meelt
heitke. Teie hingede eest tahan mina püha Jumalaema paluda, teie ihule
aga on mul teistsugust lohutust. (Tõmbab põuest pudeli ja pudelil
korgi pealt). See on päriselt Hispaaniast. Malaga. Oh, mul läheb kohe
meel härdaks, kui ma Malaga peale mõtlen ja oma kalli õpetaja, piiskop
Jaime de Iturarani peale. Tema ütles alati, et las need Vatikani
kirjakoid ja raamatuussid loputavad pärgamenditolmu endal
Montefiasconega kurgust alla, aga tema jääb Jumala, kiriku ja Malaga
veini juurde. Oli kallis inimene. (Rüüpab pudelist). Olgu Issand tema
hingele armuline! Sähke, proovige teie ka. (Ulatab pudeli Pärtlile,
kes rüüpab).
Pärtel: Terviseks. (Ulatab Juhanile). Näe, pole halba ilma
heata. Tasub olla surma mõistetud, kui selle nimel sulle tuuakse
Mlaga veini.
Juhan (rüüpab): See kallistab seestpoolt juskui naisterahva käsi.
Preester (rüüpab): See kulla mehed on Hispaania päike, mis sedasi teie
sisemusse paistab. Proosit. (Rüüpavad vaheldumisi).
Pärtel: Vaat seal Malagas tahaks küll veel korra elus ära käia.
Preester: Ma kardan, armas mees, et sul jääb selleks aega napiks. Aga
kas sa oled seal siis varem olnud või?
Pärtel: Aja mõõtu ei tea enne kui lõpp peos. Ja minu aeg on olnud
imelikult pikk. Jah, ma olen Malagas ka olnud. Aga see oli üks teine
aeg ...
Preester: Sa arvad, et pääsed eluga.
Pärtel: Inimene võib arvata, Jumal üksi teab.
Preester: àiged sõnad, sinust, saaks päris papp, kui sa õiget usku
oleksid. Mõistust on sul mitme eest, sõna oskad seada ja heast veinist
pead ka lugu... Aga kuulge mehed, mis laulusid seal teie Saaremaal ja
Hiiumaal ka lauldakse, kui õlut ja viina juuakse?
Juhan: Meitel on laule nagu mererannas kive ja uusi tehakse muudkui
juurde.
Preester: No kas te ei tehaks mõnda neist uutest või vanadest
lauludest ka laulda?
Pärtel: Hea meelega, hea meelega. (Laulavad Juhaniga).
Kui kivid vees ja õunad puus
on laulud ikka meie suus.
Kui vaati vits ja kangast lõim
meid köidab ühte laulu võim.
ta vallad ühte ühendab
ja pikad reisud lühendab.
Kas oled maa või mere pääl,
sind kõikjal saadab laulu hääl
ta aitab üle kõrgest mäest
ja päästab kiusajate käest.
Jah omadele laul on hell
kui pajupill või hingekell,
kuid õelatele laul on õel
ta salvab nagu mürginõel.
Tast mõnele saab siidipael
ja teisele saab kirstunael
või pitsidega taskurätt,
üks hale jumalagajätt
või kojutulemiserõõm,
oh laul, oh laul, mu rist ja rõõm.
Preester (plaksutab): See käib, see on minu maitse. Aga nüüd pean mina
teie lahkel loal ka ühe laulu laulma. See on ladina keeli, aga muidu
päevakohane. Siin on ka veinist. Laulab).
Tertio capitulo memero tabernam,
illiam nullo tempore sprevi, neque spernam.
Donec sanctos angelos venientes cernam,
cantantes pro mortuo requiem aeternam.
Meum est propositum in taberna mori,
vinum sit oppositum morientis ori,
ut dicant cum venerint angelorum chori:
Deus sit proitius tanto potatori.
Juhan: Ilus laul, aga mis ta tähendab?
Preester: Seda, et mees ei raatsi kulutada aega mujal kui kõrtsis ja
kõrtsis tahab tema ka surra, veinikruus suu juures. Et olgu Jumal
talle joodikule armuline.
Pärtel: Aamen. (Rüüpavad. Pudel saab tühjaks. Uksekriiks. Valvur tuleb
sisse).
Valvur: Siin, härrased mereröövlid, on teile aulise senjoriita
Isabella saadetud põrsas. Ainult et põrsa saadab senjoriita teile ühe
tingimusega: teie tohite seda süüa ainult kahekesi.
Preester: No mis seal siis ikka. Oli hea olla teie seltsis. Olgu Jumal
ja neitsi Maarja teile armulised, kallid mehed. Mina lähen nüüd ja
palun teie eest. (Tõuseb, teeb meestele ristimärgi). Isa ja Poja ja
Püha Vaimu nimel. Hüvasti. (Ära koos valvuriga, kes lukustab enda
järel ukse).
Juhan: Ta oleks parem võind meile saata viili või kasvõi pistoli, et
ise endalt saaksime elu võtta!
Pärtel: Kingituse üle pole mitte sünnis nuriseda. Võtame ja sööme ja
täname. Mina aga mõtlen, et see põrsas pole niisama lihtne
põrsas. Armunud mees läheb lolliks, armunud naine kavalaks.
(Asub põrsast sööma, Juhan teeb vastumeelselt sedasama).
Juhan: Ah sa kurat, murra veel enne surma hambad ka veel ära. Mis
pagana rauatükke see seapoeg täis on! (Võtab midagi suust ja tahab
nurka visata. Pärtel haarab tal käest, ei lase).
Pärtel: Hull oled või! Näita siia, mis see on. (Võtab eseme Juhani
käest). Ahaa, no mis ma ütlesin. Näe, kulla inimene, mis see on!
Juhan: Võti või?
Pärtel: Võti või? Küsib veel. Muidugi võti. Ilus väike
võtmekene. Oota, vaatame valgemas. No mis sa ütled! Võtme sees õõs,
õõne ees punn. Punn pealt. Nii. Kiri. Ilus väike kiri. Säh,
loe. (Ulatab leitud paberi Juhanile).
Juhan (loeb): Süüdvest viiskümmend sammu kahur. Püssirohutorn sealt
nord. Laev sadamas valmis. Isabella.
Pärtel: No on kullatükk, see sinu Isabella. Kus on naine. Kus on
mõistus! Ei mingeid tundeid. Puhas arukus. Ei ühtki liigset
sõna. Isegi "suudlen"../../lugemist/ ei ole lõpus. Aga nüüd asja juurde. Anna oma
jalakesed siia. (Juhan ulatab jalad. Pärtel keerab leitud võtmega ta
ahelad lahti). Noh, keera nüüd minul ka. (Juhan keerab. Masseerivad
valusaid liikmeid).
Juhan: Nojah, luud-liikmed on meil lahti, aga ise oleme ikka luku
taga. Äkki on põrsa sees vanglavõtmed ka.
Pärtel: Põrsas on oma töö teinud, tema las jääb rahule. Aga mis
vanglaustesse puutub, siis, nende lahti- ja kinnikeeramine on
vangivahi amet. Kohe kutsume ta siia. Sina võta vaat see preestrihärra
veinipudel ja koputa talle pähä. Siis tropp suhu, jalad raudu,
võtmekimp pihku, uks lukku ja minema.
Juhan: Las käia. Pole ammu saand konte liigutada. Kohe hea meelega
koputaks mõnele pudeliga pähe.
Pärtel: Ära sa ainult liiga kõvasti! Mõõtu peab igas asjas pidama. Ole
siis valmis. Istu nii, et ta ei näe, et sa pole enam seina küljes
ahelas. Nii. (Koputab uksele. Viivu pärast valvuri sammud, valvuri
hääl läbi ukse).
Valvur: Mis te tahate?
Pärtel: Hei kulla vangivahi-härra, tooge vaestele surmaminejatele
külma vett juua.
Valvur: Hea küll, ma kohe.
(Viivu pärast pööratakse uks lahti, valvur tuleb sisse, veekruus
käes. Juhan lööb talle pudeliga pähe, mehed pistavad talle nartsutropi
suhu, aheldavad ta seina külge kinni ja panevad pikali
õlgedele. Võtavad valvurilt võtmekimbu ja püstoli).
Pärtel: Teised meie mehed on kõrval kongides. Laseme nad lahti,
tungime välja, laseme kahurist püssirohutorni pihta, torn lendab õhku,
linnas tõuseb segadus, meie pääseme märkamata laevale, hiivame purjed
ja minema.
Juhan: Aga nad hakkavad meid taga ajama ja püüavad kinni.
Pärtel: Millega? Too laev, mis meid ründas, ei olnud Santa Krutsist,
see oli kuninga laev. Siin pole muud laeva, kui meie oma. Ja kui
kärakas on käinud, pole neil enam püssirohtugi, miska meie pihta
kaldalt tuld anda... Aga nüüd kähku!
(Hakkavad minema. Pärtel viivitab hetke, seob jalarauad avanud võtme
paelaga ukse külge, valvuri käeulatusest eemale. Siis mõlemad ära.
Mõne viivu pärast hakkavad õled ühest kohast kerkima. Põranda alt
ronib välja Näitejuht. Tal on kaasas köiepundar ja latern. Vaatab
ehmunult ringi, astub siis valvuri juurde ja raputab teda
õlast. Valvur ägiseb, ei virgu aga veel teadvusele).
Näitejuht: Jälle ei klapi midagi. Kas ma olen vales kongis või on
midagi teisiti kui stsenaariumis. Ma pean ta ikka üles ajama ja
küsima, kus Juhan ja Pärtel on ... Heldeke, mis see siis on? Tal on ju
narts suus.
(Tõmbab valvuril tropi suust, valab talle vett kruusist pähe ja
raputab. Valvur avab silmad).
Vabandage, mu härra, ega siin kongis ei viibinud juhuslikult kaks
meest nimega Juhan ja Pärtel?
Valvur (oiates): Siin nad viibisivad ja peaksivad praegugi viibima.
Näitejuht: Aga kus nad praegu on?
Valvur: Ma ei tea. Ma usun, et nad lõivad mulle millegagi pähe ja
põgenesivad.
Näitejuht: Kuidas põgenesid!? Kustkaudu?
Valvur: No eks vist ikka ukse kaudu.
Näitejuht: Ukse kaudu! Oh häda! Kas siis operetis põgenetakse ukse
kaudu! Milleks siis on maa-alune käik! Operetis peab olema maa-alune
käik.
Valvur: Maa-alune käik? Kuskohas?
Näitejuht: Siinsamas kongis. See pidi stsenaariumi järgi nii
olema. Mina tulin mehi päästma, aga nemad sunnikud on juba jalga
lasknud. Keegi teeb minuga ja eesti operetiga nurjatut nalja. Aga
oodake, mina seda asja nii ei jäta... Aga vabandage, kes teie olete?
Valvur: Lubage end esitleda: selle vangimaja ülemvangivaht José
Maria Sebastián Menéndez Gonzalez.
Näitejuht: Väga rõõmustav, selle opereti näitejuht ja saatuse tahtel
osaline ...
Valvur: Maestro, mul on teile suur palve.
Näitejuht: Ja see oleks?
Valvur: Kui nad leiavad, et ma vangid välja lasin, läheb mul
halvasti. Aidake mul nad kätte saada või ise põgeneda, ma olen surmani
teie alandlik teener, vahest läheb teil mind veel elus või teatris
vaja.
Näitejuht: Mmmm, see, mis elusse ja teatrisse puutub, on ootamatu ja
huvitav ettepanek. Põgenejate püüdmine ei ole minu võimuses: nagu
näete, on see näitemäng praegu üldse minu kontrolli alt väljas. Aga
põgenemine on lihtne asi ja ligimest peab aitama. Tulge mulle järele
(toetab tuikuvat valvurit, lähevad käigu juurde). Vaat siitsamast
(näitab laternaga teed). Ma lähen ees, teie tulge järel. (Asuvad
käigusuust alla laskuma, kui käib võimas kärgatus). Heldene aeg, mis
see siis oli!?
Valvur: Nad lasid vist püssirohutorni õhku. Ruttu, ruttu, kaome siit
enne kui meid leitakse! (Mõlemad ära käigusuhu).
Eesriie.
VI pilt
Hämarus. Eesriide ette tulevad Juhan, Isabella ja Pärtel pasunaga.
Juhan: Sooh, siin me siis nüüd oleme. Meie peaks siit paremale
minema. Metsa taga hakkavad meie küla tuled paistma. Kas sa tuled ka
meiega või?
Pärtel: Ei, ma lähen laeva tagasi ja me jääme teid ootama, nagu
lepitud. Kui kõik on korras, tuleb Juhan tagasi ja kutsub meid ka. Kui
midagi ei lähe nii, nagu arvatud, puhute vaat seda pasunat (ulatab
Juhanile pasuna). Kui puhud sedasi - törts, törts, törts, siis pole
asjad hullusti, te lihtsalt ei jõua kohale, kui aga puhud nii -
tuuuuuuuuuuuuuuu ..., siis on teil abi vaja ja me tuleme meestega.
( Juhan pistab pasuna põue. Pärtel ära vasakule, Juhan ja Isabella
paremale. Astuvad, astuvad.)
Juhan: Vaat nüüd saame kohe metsast läbi, siis hakkab kodu paistma.
(Astuvad veel mõne sammu, seisatavad. Eesriie tõuseb. Pilgule avaneb
ehitus, millel suur silt "PIRAADI BAAR". Akendes tuled, kostab
tümpsmuusikat. Juhan ja Isabella jäävad üllatunult seisma.)
Isabella: Mis maja see siin selline on?
Juhan: Mina pole seda häärberit siin enne näind. Kas oleme vales kohas
või on keegi selle siia selle ajaga ehitand, kui mina reisul olin.
Isabella: Peaks vist sisse minema teed küsima.
Juhan: Ei tea, kas ma julgen, härrade juurde ei või niisama sisse
astuda. Vaatame, vast liigub kuski mõni maamees.
Isabella: Misasja! Kes saab mind, Isabellat keelata sinna majja sisse
astumast, kuhu mina tahan! Lähme, tule kaasa! Sina küsid teed.
(Lähevad ukse juurde, Isabella koputab. Kui keegi avama ei tule, teeb
ukse lahti, astuvad sisse. Baaris istub laudade ümber kahtlasi
tüüpe. Juhan astub esimese laua juurde, pöördub selle ääres istujate
poole).
Juhan: Kas aulikud härrad ei ütleks, kas siin on Sarapiku küla või
oleme me valesse kohta tulnd?
Üks baariline: Ei meie tea küladest midagi. Meie pole kohalikud. Mine
küsi sealt baarmanilt.
Juhan: Mis loom see paarman on?
Mees (vahib talle otsa): Kuule mees, kas sa oled kännis või oled sa
kuu pealt kukkunud. Mine tolle kuti juurde, kes seal seisab ja küsi
tema käest. Kuule, kust sa nii vinge näki oled kaasa tõmmand? Ma
paiskan sulle parajad plekid, ehk loobud üheks õhtuviluks oma
tyttöystäväst.
Juhan: Map saa midagid aru, mina otsin ... küla ja oma kodutalu.
Mees: Kuule sa vend oled peast pool kuus. Mine otsi oma kodu, aga
manni võiksid seniks hoiule anda.
Juhan: Anna andeks, auline härra, aga minul ja Isabellal pole praegust
mitte aega juttu puhuda. (Lähevad baarmani juurde, mehed lauast jäävad
neile järele vaatama).
Teine mees samast lauast: Kuule, need on mujalt. Keel oli ka sihuke
imelik.
Mees: Ah kurat, mul kama, kust nad on, aga näkk on küll änks. Peaks
serva ajama.
Teine mees: Ära kurat mängi, keerad ainult paska, pärast õienda jälle
sinu pläkki. Parem võtame.
(Juhan ja Isabella on leti ette jõudnud.)
Juhan (baarmanile): Auline härra, kas teie olete siin pärishärra?
Baarman: Auline härra, mina olen siin päris küll, aga ma olen rohkem
teiste härrade teenija. Mida härra ja proua soovivad?
Juhan: Seesamune et, ega ma muud ei soovigi kui et ma tahtsin küsida,
et kuidas siit Sarapiku külasse saab. Ma läksin siit mullu kevadel ära
vikatisi ostma ja siis oli tee teistmoodi ja seda häärberit ka ei old
siin. Me tahaks kodu minna, aga nagu ei oska enam.
Baarman: See noh häärber on tõesti siia aastaga ehitatud, aga Sarapiku
külast pole ma midagi kuulnud. Ma ei ole õieti siit mehi, ma olen
Kuressaarest. Aga varsti tuleb siia üks teine mees, tema oskab ehk
seletada. Mul on väga kahju, aga ainuke, mis mina teie heaks teha saan
on see, et panen ette istuda ja oodata ja lasta hea maitsta, mis meil
pakkuda on.
Isabella: Kuule Juhan, see on ju tavern. Me võiks ju tõesti midagi
süüa ja juua ja oodata seda sinu küla meest.
Juhan: Nüüd ma ei saa muud aru, kui seda, et siin, kus pidi olema
Mäeniidi Volli vana küün, on nüüd kõrts ja inimesed on puha võõrad.
Isabella: Istume õige lauda ja tellime midagi.
Juhan: No mis siis ikka. (Baarman juhatab nad ühte tühja lauda.)
Baarman: Mida võiks olla?
Juhan: Mulle üks kortel viina, senjoriitale midagi magusat ja
lestakala võtaks kõrvale.
Baarman: Kortel on kakssada kui ma ei eksi. Prouale soovitaksin
maasikalikööri. Lestakala kahjuks ei ole, on forell ja lõhefilee.
Juhan: Lestakala ei ole! No anna siis seda pika nimega lõhet. (Otsib
vöölt rahapungast kuldmündi ja ulatab selle baarmanile, kes jääb raha
kohkunult vaatama). Kas ei ole õige raha või. Isabella, mis selle raha
nimi oligi?
Isabella: Dubloon, mu armas.
Baarman: Ei, ei, loomulikult, on küll õige raha, ma kohe, ma kohe, üks
hetk. ( Tõttab taha ruumi ja võtab telefoni). Halloo, kas kaitseliit?
Siin Robert "Piraadi baarist". Mul on siin kaks imelikku kundet,
räägivad isemoodi keelt, naine on vist välismaalane, mees küsib teed
Sarapiku külasse ja räägib üldse kentsakalt ... ja nüüd pakkus mulle
viina ja kala eest kuldraha ... Ei, minu arust on kaine ... Riides on
imelikult jah, nagu vanamoodsalt või ... Aga Jumala eest, äkki ongi
tulnukad ... tulge jah, peab selgust saama. (Tuleb tagasi ja asub
Juhanile-Isabella tellimust täitma. Juhan võtab sel ajal pungast mõned
kuldmündid ja veeretab neid käes.)
Juhan (Isabellale): Ei tea, mis selle raha eest ka peaks saama?
Isabella: See on suur raha, paar hobust ja uhked riided saad
kindlasti.
(Ühes lauas on Juhani tegevust märgatud. Mehed panevad seal pead kokku
ja sosistavad omavahel. Siis tõuseb üks ja läheb uksest välja. Ukse
taga võtab põuest mobiiltelefoni ja helistab).
Mees: Juks, sina või? ... Kuule, võta Vova ja Mätas kaasa ja veerege
siia ... Tööd jah ... Puru, aga seda kõvemat ... Ei oska öelda
... Kaugelt ... Maaka moodi, aga mann on eksootika ... Ma ei lara
pikalt ... Nad laiavad siin ja mina pole ainuke, kel silm peale jääb
... Ei, ma ei usu, et neil on, aga olge kõigeks valmis ... T ao!
(Helistaja tuleb ja istub lauda tagasi, jääb Juhani ja Isabella poole
vaatama. Nood istuvad ja ootavad lõhefileed. Juhan otsib taskust
piipu, leiab selle, otsib edasi tulerauda, aga ei leia. Üks mees
kasutab juhust, hüppab üles ja tuleb Juhani juurde.)
Mees: Sorry, ma näen, et härral oleks tuld vaja, ma võin pakkuda.
Juhan: Ma ei tea, kus need tuleriistad jäid, vahest unustasin
laeva. Oot, ma topin piibu enne täis.
Mees: Mis tubakat härra eelistab, kui küsida võib?
Juhan: Mis sa seal eelistad või ei eelista. Ma näed sattusin kaugele
reisile ja oma tubak sai otsa, mis lell oli kasvatand. Nüüd ma tõmban
seda, mis tema poolt kaasa sai võetud.
Mees: Kus see "tema pool" on, kui küsida võib?
Isabella: Uus Hispaania, Santa Cruz, vahest on tuttav.
Mees: Santa Kruts, Santa Kruts ... Oli üks sihuke linn jah, sellest on
eesti keeli üks raamat kirjutatud. Ühest kuulsast eesti soost
mereröövlist.
Juhan: Vaata aga vaata, mis selle mereröövli nimi siis on?
Mees: Ma ei mäleta hästi, aga oli nagu Sarapiku Juhan.
Juhan: Misasja? Kesse?
Mees: Sarapiku Juhan.
Juhan: Aga see olen ju mina. Mina sattusingi kogemata mereröövliks,
aga nüüd ma olen prii ja tahan koju Sarapikule jõuda.
Mees: Aga see oli ju ammu, rohkem kui sada aastat tagasi, tsaari ajal.
Juhan: Aga ma olen ju praegu siin ja tsaar on Peterburis.
Mees: Kuidas Peterburis? Ammu enam ei ole tsaari.
Juhan: Kuidas ei ole? Kus ta siis jäi?
Mees: Kukutati. Revolutsioon oli ja puha.
Juhan: Misasi see revolutsioon on?
Isabella: Revolutsioon ongi see, kui valitsus kukutatakse ja uus
asemele tuleb. Meil Uues Hispaanias on mõnel pool iga aasta
revolutsioon.
Juhan: Meil küll pole revolutsiooni old. Selle on nad vahepeal teie
poolt sisse toond.
Isabella: Ega revolutsioon pole käiakivi, et teda sisse saab tuua. Aga
senjoor, mulle tuli üks mõte, palun öelge, mis aasta praegu on.
Mees: Mis aasta? Aga muidugi 200...
Isabella: No näed, seda ma aimasin. Aeg on lihtsalt vahepeal kiiremini
liikunud. Nagu muinasjutus.
Juhan: Oli üks sihuke muinasjutt küll, et poiss läks õunaaeda ja jäi
lindu kuulama ja kui tuppa tagasi läks, pold tuba ega inimesi ja keegi
ei mäletand ka nendenimelisi.
Mees: Kui see kõik tõsi on, peab kohe ajakirjanikud siia kutsuma, see
on sajandi sensatsioon!
(Tõuseb, võtab põuest mobiiltelefoni, hakkab ukse poole minema. Tuleb
baarman lõhefileega.)
Baarman: Siin on härradele filee, viin ja maasikaliköör. Ma pean
vabandama, mul ei ole praegu parajat raha tagasi anda. Ehk härrad
soovivad pärast veel midagi või ma lähen ja vahetan raha juurde.
Juhan: Ah pole sest lugu, las ta olla. (Isabellale). Maitseme siis
seda mis ta nüüd oligi ...
(Juhani jutt katkeb, uks läheb lahti ja sealt astuvad sisse neli
maskides meest, automaadid käes.)
Üks maskis mees: Tähelepanu! Meie oleme Kaitseliidust. Dokumentide
kontroll. Käed üles! Mitte liigutada!
(Ehmunud inimesed tõstavad käed üles, Juhan ja Isabella seda ei tee,
Juhan sööb edasi. Kaks maskimeest tulevad nende juurde.)
Üks maskis mees: Kas te olete kurdid või? Käed üles! Mitte liigutada,
muidu tulistan.
Juhan (mäludes): Minu vanaema ütles ikka, et sööjat, surijat ja
sünnitajat ei tohi segada. Minu arust on see päris õige nõu.
Maskis mees: Ah sa veel irvitad Eesti Kaitseliidu üle! Seda sa tõbras
veel kahetsed! Kõik põrandale kõhuli! Ma loen kümneni ja kes siis maas
ei ole, saab tina! (Tulistab õhku, teised mehed paugutavad ka. Osa
inimesi heidab kõhuli, Juhan sööb edasi.)
Isabella (Juhanile): Juanito, kallim, need on hullud, ära aja neile
vastu ...
Juhan: Mina söön ja kui söönud olen, siis vaatame.
(Uks avaneb taas ja sisse tormavad neli uut maskis meest.)
Üks uus maskis mees: Tähelepanu, kõik püsti ja käed üles. Meie oleme
Kaitseliit. Dokumentide kontroll.
Üks endine maskis mees: Ta valetab! Nemad on maffia, ärge uskuge neid.
Uus maskis mees: Ta on ise maffia! Koristage end, enne kui hilja!
(Tulistab valangu õhku. Teised vastavad samaga, läheb
lahinguks. Naised kiljuvad, baaris olijad ja baarman poevad varju, kes
kuhu saab. Klaasiklirin, aknad purunevad, tabatud lambid
kustuvad. Võitlejaid langeb. Hämaruses on näha, et Juhan istub edasi
laua ääres ja sööb. Laske jääb harvemaks. Juhan tõuseb.)
Juhan: Keegi tahtis vist minuga rääkida. Ma sain nüüd söönd. Hei, kus
sa jäid?
(Astub mööda ruumi. Satub ühele laibale. Vaatab selle nägu.)
Ei, see vist ei olnd. (Vaatab teist laipa.) Tema ka mitte. Ju siis tal
nii hädasti mind vaja ka ei olnd. Kuule, kõrtsimees, kas valgust ei
saaks. Isabella, kus sa oled?
Isabella: Ma olen siin, laua all.
(Uks avaneb uuesti. Sisse tormab kaks ajakirjanikku fotoaparaatidega.)
Üks ajakirjanik: Mina olen Jaan Jüriste "Eesti Elust". Ma sooviksin
siia saabunud väliseestlastelt intervjuud.
Teine ajakirjanik (püüab esimesest ette jõuda): Mina olen Jüri
Jaaniste "Eesti Häälest". Ma sooviksin siia saabunud väliseestlastelt
intervjuud.
(Tõttavad võidu Juhani ja laua all oleva Isabella juurde, suruvad
neile mikrofonid nina alla.)
Esimene ajakirjanik: Lugupeetud härra ... vabandage ...
Teine ajakirjanik: Lugupeetud härra Johannes Sarapuu, kas teie ...
Esimene ajakirjanik (Teisele): Palun, ära sega ... Lugupeetud härra
Sarapuu, kas te võiksite rääkida meie lehele ...
Teine ajakirjanik: Räägitakse, et te olete aktiivselt osalenud
välis-eesti vabadusvõitluses ...
Esimene ajakirjanik: Palun rääkige, kuidas te lahkusite okupeeritud
Eestist ...
Juhan: Seesamune, et te räägite vist kellestki teisest, mina pole
Eestist mitte põgenend, mina põgenesin Santa Krutsi vangimajast ja ...
Teine ajakirjanik: Suurepärane, Eesti vabadusvõitleja hulljulge
põgenemine Siberi vangilaagrist ..
Esimene ajakirjanik (Teisele): Ma ütlesin, et ära sega ...
(Uks läheb lahti, sisse astub kolm noort hipilikult riides noort
kitarriga.)
Üks noor: Jeesus armastab teid, Jeesus armastab teid, Jeesus armastab
teid. Me peame rõõmsad olema, et Jeesus armastab meid, me peame
rõõmsad olema, et saatana vägi on võidetud. Laulame kõik koos
võidulaulu.
Noored koos (laulavad):
Taaderiideralla, Jeesus tule alla,
lunasta meid hädast,
patuelu mädast.
Elule meid ärata,
Kuradile kärata:
MINE PõRGU, MINE PõRGU, MINE PõRGU!
Jeesus tule alla ..
(Karjuvad-laulavad segiläbi, paremini kostavad "mine põrgu" ja "Jeesus
tule alla". Ajakirjanikkude hääl, kes edasi püüavad küsitleda, mattub
sektantide karjumisse. Siis lüüakse uks uuesti lahti, sisse
tormab neli maskides meest.)
Esimene maskimees: Vaikust! Lõuad pidada! Pilli-tinistamine lõpetada!
Meie oleme Kaitseliit! (Tulistab valangu lakke). Dokumentide
kontroll. Kõik sinna seina äärde ja käed üles. Üks, kaks, kolm ...
Baarman: Härra kapten ...
Esimene mees: Major, sa kuradi kretiin. Kas sa ei kuulnud: lõuad
pidada!?
Baarman: Härra major, siin juba kahed käisid dokumente kontrollimas,
ütlesid, et Kaitseliit.
Esimene mees: Kus nad on, ma lasen nad sõelapõhjaks?
Baarman (Osutab põrandal lamavatele laipadele): Härra major, nad juba
lasid üksteist sõelapõhjaks.
Esimene mees: Ahah, hoiabki tina kokku ... Noh, kas ei kuulnud või,
kuradi pätikari! Seina äärde ja käed üles, kähku, mul pole
aega. (Laseb teise valangu lakke. Kohkunud inimesed lähevad seina
äärde. Enne aga, kui nad jõuavad korraldust täita, ilmuvad uksele
politseimundris mehed. Noored sektandid üritavad laulda oma
Jeesuse-laulu.)
Üks politseimundris mees: Tähelepanu, siin Eesti politsei. Dokumentide
kontroll. Kõigil paigal püsida.
Esimene mees (politseinikutele): Kuradi raisk, mentisi siia veel vaja!
Teate poisid, ma ütlen teile ühte asja, et te aurake siit ära, enne
kui mõnele tukk lahti läheb.
Politseimundris mees: Ah siin ähvardatakse riigivõimu esindajaid!
Esimene mees: Tead sina tattnina keri kõige oma riigivõimuga sea
persse. Aga enne jäta meelde, et võim on vaat see asi siin minu
käes. (Laseb veel ühe valangu lakke.)
Politseimundris mees: Ah sa arvad, et ainult sina oskad pauku
teha. Mehed, varjuda, valmistuda baari hõivamiseks. Annan teile viis
minutit aega, kui selle aja jooksul ei ole relvad ära antud ja baar
vabastatud, vallutatakse see tormijooksuga. (Viimased sõnad kostavad
ukse tagant.)
Esimene mees: Kui sõda tahad, siis sõja saad ka! Mehed, valmistuda
kaitseks, positsioonid sisse võtta!
(Maskides mehed valmistuvad kaitseks. Isabella tuleb laua alt välja.)
Isabella: Juhan, mulle ei meeldi siin, lähme siit ära, mereröövlite
laevas on palju julgem kui siin!
(Seinas avaneb väike salauks. Sealt poeb läbi Näitejuht, kes viipab
Juhanile ja Isabellale.)
Näitejuht: No näed sa, ma oleks äärepealt hiljaks jäänud. Lähme nüüd
ruttu, enne kui siin madinaks läheb. Teatris juba oodatakse, etendus
peab kohe algama.
(Veab Juhani ja Isabella enda järel uksest läbi. Lähevad lava
ette. Eesriie laskub. Eesriide taga algab tulistamine ja karjed -
lahing baari pärast.)
Isabella: Kas me siit pääseme laevale tagasi?
Näitejuht: Kui nii öelda, siis jah, aga mitte otse. Kõigepealt tuleb
alustada otsast peale, aga seekord korralikult, nii nagu tõelises
operetis olema peab. Sina oled vamp, kes meelitab Juhanit kullalaeva
vallutama. Kongis peab olema maa-alune käik ja kõik muu, nagu
vaja. Lähme, publik ootab, kõik on valmis. Sinul, Isabella on aega,
sina tuled alles kolmandas vaatuses, Juhan aga peab kohe laval olema.
Isabella: Appi, ma ei taha, ma ei lähe kuskile ilma Juanita, Juhan,
ära jäta mind maha, ma tahan siit ära!
Juhan: Oota nüüd, ära karda, ega ma sind kuskile jäta. Aitab meile
sellest operetist ja kõigest muust, hakkame kodu minema.
Näitejuht: Kuskile te ei lähe! Minule ka aitab! Ma olen pool maailma
läbi sõitnud teid taga ajades. Aga nüüd on minu mõõt täis. (Tõmbab
põuest püstoli.) Teater või surm! Kas tulete minuga lavale või
tulistan!
Isabella: Appi! Päästke! Juan!
(Juhan võtab põuest pasuna ja puhub seda. Vastuseks kostab kõuemürina
taoline kõmin, mis läheneb. Eesriie avaneb. Laval seisab väike lendav
taldrik, millest tulevad välja Pärtel ja tema kaks saatjat. Kõigil on
seljas ufonaudi kostüümid. Astuvad Juhani, Isabella ja Näitejuhi
juurde.)
Pärtel: Me oleme siin.
Juhan: Miks te sellised olete? Kus on teised mehed?
Pärtel: Kas sulle siis ei tule meelde? Ja sinule, Isabella?
Isabella: Kuidas ma sattusin siia?
Pärtel: Pole viga, sul hakkab midagi meelde tulema. Algus on raske.
Juhan: Midagi hakkab meelde tulema. See pasun. Ja üks teine maa ja
teine valgus. Aga kuidas ma selle kõige unustasin? Miks ma siin olen.
Pärtel: Sellest räägime seal. Eksperiment on lõppenud. Hüpnoos hakkab
lõppema. Meil on aeg minna. Hakake ärkama.
Isabella: Kas ma ise tahtsin siia? Miks see nii kaua pidi kestma?
Pärtel: Te viskasite teatrikoolis liisku, kes kuhu saab. Sina ja Juhan
sattusite siia. Seal kestis see ainult ühe õhtu, ainult paar tundi.
Juhan: Vaid paar tundi ja ma tunnen, et olen elanud pool elu.
Pärtel: Ehk oled sellest ka midagi kasulikku õppinud. Aga nüüd on meil
aeg minna.
(Hakkavad minema. Näitejuht vaatab neid juhmilt, tõttab siis neile
järele.)
Näitejuht: Mu härra, ma näen, et minu jõud ja mõistus siin ei
aita. Aga kas te siiski võiksite mulle seletada, kes te olete ja mis
see kõik tähendab.
Pärtel: See ei ole päriselt lubatud, aga olgu peale. Tegelikult me
oleme kolleegid, nii et mul oleks piinlik seletusest keelduda. Ma olen
nimelt seal (näitab käega üles taeva poole) teatrikooli õppejõud. Meil
on praegu aktuaalne uut tüüpi teater, mida nimetatakse
eksperimentaal-hüpnootiliseks ajalooteatriks. Mõned räägivad ka
kosmilisest teatrist. Me loome kuskil planeedil virtuaalse tõelisuse,
organiseerime seal mõne tsivilisatsiooni oma ajalooga, paneme selle
ajaloo mingil huvitaval viisil käima ja saadame siis sinna oma
näitlejad, kes vahel on hüpnoosi abil saanud endale uue isiksuse. Nad
usuvadki, et see maailm ja see elu, milles nad viibivad ja tegutsevad,
on tõeline ja ei mäleta varasemast elust ja isiksusest suurt
midagi. Nii oli Juhani ja Isabellaga. Mina olin igaks juhuks nendega
kaasas ja vaatasin, kas kõik läheb nii, nagu vaja.
Näitejuht: Kas siis läks või?
Pärtel: Oh jaa, võib täiesti rahule jääda.
Näitejuht: Kallis härra kolleeg. See kõik on väga põnev. Aga mis
minust nüüd saab? Publik ootab, kõik näitlejad ootavad. Mis ma nüüd
pean tegema? Mina jään ju siia ja pean seda suppi sööma, mis teie
olete kokku keetnud.
Pärtel: Mul on väga kahju, aga praegu ei saa me midagi muuta. Sa
teata, et mõned näitlejad olid sunnitud kiireloomuliselt välismaale
sõitma. Nagu tegelikult ongi. Eelolevad etendused asendatakse, kuni
uued osatäitjad on osad selgeks õppinud. Ja et teine kord arusaamatusi
ei tuleks, otsi endale libretist, kes sinu stsenaariumi järgi
korraliku opereti kirjutab. Ja usu mind, kõik läheb hästi. Eesti
operett elab paremini kui kunagi.
Näitejuht: Nii et teie lähete ja ei tulegi enam tagasi ... Nii et me
ei näe enam kunagi.
Pärtel: Ära kunagi ütle "ei kunagi", nagu ütles vist James Bond. Ehk
saad sinagi kord aru, kuidas nende asjadega on. Aga praegu ei ole veel
aeg. Hüvasti. Tänan nähtud vaeva eest ja vabandan ootamatuste pärast.
Isabella: Nägemiseni! (Pärtlile) Kas tema on ka meie juurest?
Pärtel: (Isabellale) Jah, aga tema on veel hüpnoosis. Aga tema aeg
tuleb ka varsti. Las ta seni mängib edasi.
Näitejuht: Aga head sõbrad, kas siis seda maad siin ja seda teatrit ja
meid ikka tegelikult üldse on olemas? Või on äkki kõik ainult teie
teater, teie kulissid ja teie hüpnotiseeritud näitlejad?
Pärtel: Sa küsisid õige küsimuse. Ju siis tuleb kord ka õige
vastus. Aga nüüd on meie aeg ümber. Nägemiseni!
(Lahkuvad kosmoselaeva. Näitejuht jääb seisma, kui laev lahkub,
lehvitab talle järele. Jääb siis mõttes seisma, astub lava ette.)
Näitejuht: Nemad siis lavastasid selle kõik. Hea küll. Aga kes
lavastas nemad?
... Kõik ilm on näitelava,
kõik mehed-naised pelgalt näitlejad.
Neil aeg on tulla ja aeg lahkuda...
(Luuleridade lugemise ajal on hakanud kostma vaikne saatemuusika, mis
nüüd valjemaks paisub.)
Eesriie.