ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE  
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN



UUS-ELITARISM IDA-EUROOPAS


Ida-Euroopas armastatakse rõhutada, et siin ollakse ühe ajaloolise kogemuse võrra targemad: oleme kogenud kommunistlikku diktatuuri, mida lääne-eurooplased pole tunda saanud ja selkombel oskame maailma paremini mõista. Selle juurde kuulub ka arvamus, et siin, olgu Varssavis, Tallinnas või Budapestis, osatakse ka paremini hinnata Euroopa põlisväärtusi, mida meie oleme -- võibolla tänu oma kommunistlikule martüüriumile -- suutnud paremini alles hoida. Me ei lase end nii kergesti kaasa tõmmata rajatust liberalismist, sallivusest homoseksualismi, multikulturalismi ja muude narruste vastu, mida Lääne ärahellitatud ühiskond on endale lubanud. Ida-eurooplane kaldub sageli nägema islamiterrorismis ja immigrantidest noorte märatsemises märki sellest, et Lääne-Euroopas on mindud sallivusega liiale.


Samal ajal on idaeurooplased võtnud innukalt omaks Lääne tarbimisühiskonna kõigi tema küsitavustega ja kalduvad poliitiliselt sageli pooldama äärmuslikku individualismi, avalike teenuste erastamist, kommertsiaalset lähenemist kultuurile ja spordile. Idaeurooplased võtavad väga tõsiselt Eurovisiooni ja muid sellesarnaseid massikultuuriüritusi. Niisama on siin levinud arusaam, et vaesus ja rikkus sõltub ennekõike igaühe enda ettevõtlikkusest ja muudest võimetest. Idas valitseb selkombel Läänes senini mõjuka egalitarismi asemel banaalset, loosunglikku ideoloogiat ja massikultuuri soosiv elitarism.


Ons selline suhtumine vastureaktsioon kommunistide suuresõnalisele egalitarismile ja kollektivismile? Selline seletus on küllalt populaarne. Äärmuslikku individualismi ja rahakultust nähakse “pendli kõikumisena” ühest äärmusest teise. Kahtlen ikka enam, kas selline seletus on õige. Ei tohi lasta end eksitada eilse kommunistliku ideoloogia fraasidest ja kommunistliku ühiskonna tegelikkusest. Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides valitses tegelikult elitarism, tegemist oli pmamoodi seisusliku ühiskonnaga, kus nomenklatuuri esindajad elasid teises maailmas kui lihtne inimene. Neil oli hulga privileege, alates parematest korteritest, eripoodides, kus müüdi Lääne kaupa, autodest koos autojuhiga, lahedatest välissõidu-võimalustest, erikoolidest ja paljust muust.


Kõige selle juures sündis kommunistliku eliidi noorema põlvkonna hulgas vähehaaval rahulolematus sellise olukorraga. Rahulolematud olid ühelt poolt need vähesed tõsimeelsed kommunistid, kes pidasid oma privileege ebaõiglasteks ja vältisid võimaluste piirides nende kasutamist. Ent hoopis enam oli neid, kes nägid, et ka nende võimalused magusat elu nautida jäid kaugelt maha tavalise Lääne kõrgema keskklassi võimalustest. Gorbatshovi perestroika liikumapanev jõud oli suuresti seesama kommunistlik eliit, kes soovis jõuda järele oma klassikaaslastele Läänes. Nende meelest oli üks suuremaid takistusi selles mineviku proletaarse, egalitaristliku ideoloogia pärand, millest tuli vabaneda. Nooremate nomenklatuuri liikmete jaoks olid marksismist-leninismist saanud tüütud kammitsad. Üks tunane partei linnakomitee sekretär sõńastas oma arusaama reformide eesmärgist väga tähendusrikkalt: “Ebaõiglane võrdsus tuleb asendada õiglase ebavõrdsusega.” Nii, nagu teame, ka juhtus ja pole mingi ime, et suur osa neist, kes muudatuste käigus sellest tekkivast õiglasest ebavõrdsusest kasu on lõiganud, on endise “kommunistliku” eliidi liikmed.


Eri riikides on endise nomenklatuuri roll praeguses eliidis erinev. Venemaal ja ka Eestis on see üpris suur ja on päris lõbus lugeda endisi marksistliku filosoofia lektoreid või parteiajalehe toimetajaid innukalt jutlustamast Milton Friedmani ideid ja tegemas kummardusi Läänemaailma kristlikule pärandile. Poolas on olukord mõneti teine: sääl sündis uus võim kompromissi tulemusena senise nomenklatuuri, ülivõimsa katoliku kiriku ja tema toel tekkinud töölisliikumise vahel. Ent Poolas on seisusliku ühiskonna traditsioonid väga tugevad ja lõpptulemus, olgu siis riigi eesotsas endised kommunistid või katoliiklikud aktivistid, ei erine väga palju olukorrast Eestis. Loomulikult on Ida-Euroopas küllalt neid, kes säärase olukorraga ei taha leppida. Opositsioon uuele eliidile ei keskendu aga enamasti võitlusele ebavõrdsusega, vaid pürib võimule naiivsete antikommunistlike, natsionalistlike ja isegi antisemiitlike hüüdlausete toel. Samal ajal on uue eliidiga, mille tuumiku tosinkond aastat tagasi moodustasid endised nomenklatuuri liikmed, liitunud palju inimesi, kellel pole mingit nomeklatuurset minevikku. Kellele aga on vägagi meelt mööda Ida-Euroopas kujunenud uued seisuslikud ühiskonnad, “õiglane ebavõrdsus” ja kes hoolib väikese inimese muredest samavähe kui hoolis tunane kommunistlik juhtkond. Olukord ei muutu seni, kui ei teki teadlikumat ja paremini organiseeritud opositsiooni, kes ei raiska sõnu ja energiat retoorilistele rünnakutele “endiste” vastu, vaid keskenduvad ebaõiglust sünnitava ja säilitava süsteemi enda muutmisele. Võttes eeskujuks näiteks Põhjamaad, kus eelkõige tänu ennekõike sotsiaaldemokraatia mõjule on õnnestunud saavutada nii märkimisväärne sotsiaalne õiglus, ühiskondlik stabiilsus kui majanduse konkurentsivõime.