Tagauksest Nõukogude
Liitu
Üks viimaste aastate silmapaistvamaid protsesse majanduselus on suurfirmade
liitumine. Uudiseid fusioonidest ja megafusioonidest jõuab meieni keskmiselt
kord nädalas. Börs reageerib nendele enamasti aktsiahindade tõusuga,
avalik arvamus aga teatava nõutuse ja isegi rahutusega. Tõepoolest,
olukord on pretsedenditu mitmes mõttes. Megakompaniid muutuvad aina võimsamaks,
nende majanduslik võim nullib väiksemate ja keskmiste riikide poliitilise
võimu. See tähendab, et maailmas tugevnevad praegu võimukeskused,
mida ei kontrolli enam riik ja sealtkaudu rahvas. Demokraatia praegu maailmas
ei tugevne, vaid nõrgeneb. Veel enam, kui firmasid jääb vähemaks,
toimub olulisi muutusi ka tururegulatsioonis. Konkurentsi seadused, mis lubasid
tarbijal teatud määral kontrollida tootjat, ei toimi enam kuigi hästi
olukorras, kus tootjaid on vähe. Monopolide tekkimist, kartellikokkuleppeid
ja turgude jagamist megakompaniide vahel on nüüd raske, tihti võimatu
vältida.
Midagi on oluliselt muutund ka majanduselu psühholoogilises kliimas. Võistlusest
on saand võitlus, kus vahendeid enam eriti ei valita. See on võitlus
elu või surma peale: eesmärgiks ei ole enam maksimaalne kasum ja
oma turuosa kindlustamine, vaid ikka sagedamini vastase hävitamine või
allaneelamine, mis kaotaja jaoks on enamvähem seesama. Mängijate arv
suures businessis väheneb kiirelt.
Võidukad megakompaniid nagu Microsoft, Coca-Cola, Ford, Boeing võivad
tihti ignoreerida nii turu- kui riigiseadusi. Esimesi selletõttu, et
nende finantsvõimsus on piisav potsentsiaalsete konkurentide hävitamiseks.
Teisi selletõttu, et nemad sõltuvad seadusandjatest vähem
kui seadusandjad nendest. Kompaniide konkurentsi asendab praegu maailmas ikka
enam riikide konkurents kompaniide heasoovlikkuse, see tähendab investeeringute
pärast. Riik, kes astub Microsofti, Cokei või MacDonaldsi huvide
vastu, satub kindlasti suurtesse raskustesse ja varem või hiljem saab
seal võimule valitsus, kes suurkompaniide huvidele vastu tuleb. Ajad,
mil suurkompaniid valitsusi relvajõul kukutasid ja pukki tõstsid,
on möödas. Nüüd on suurkapitali käes võimsamad
relvad, mis suruvad põlvili suurtegi riikide valitsused, väikeriikide
omadest rääkimata. See, kuidas Vodafone agressiivselt üle võttis
Mannesmanni vastu Saksa valitsuse ja ilmselt ka Saksa rahva tahtmist, on väga
õpetlik. Õpetlik ka sellepärast, et ta näitab, millised
jõud on praegu ohustamas demokraatiat Saksamaal. Need jõud on
hoopis teist päritolu kui omal ajal demokraatia hävitand natsism,
kuid nende mõju on täiesti võrreldav.
Võrreldav on ka natsi-Saksamaal välja töötatud propagandatehnika
ja praeguste maailma valitsejate poolt kasutatav reklaamitehnika. Sellel ei
puudu aga paralleelid ka Nõukogude propagandaga. Endine Nõukogude
kodanik ei saa jätta märkamata, kuidas varasema poliitilise agitpropi
asemele, millel oli massimeedias nii keskne koht, astub tema kodukeskkonnas
nüüd reklaam. Kommunismi asemele, mis pidi olema meie õnnelik
tulevik, astuvad nüüd kosmeetikafirmade, viskimüüjate, naistesidemete
valmistajate, hambapasta tootjate ja reisibüroode samamaigulised, kuigi
hoopis kaunimalt ja leidlikumalt esitatud lööklaused ja löökpildid.
Kuid nii kommunistliku partei kui firmade põhisõnum on sama: uskuge
meid ja tehke, nagu meie õpetame, siis saate õndsaks. See sõnum
ei ole muidugi originaalne, nii kommunistlik propaganda kui Coca-Cola on selle
laenanud kristlikust kuulutusest. Kommunism ja konsumerism on kaks kristlusest
välja kasvanud ilmalikku sekti. Kui esimene näib praegu hääbumas
olevat, teeb teine praegu maailmas pretsedenditut võidukäiku, vallutab
üksteise järel kõik riigid ja kontinendid.
Mis on sellise protsessi, globaliseerumise ja kontsentreerumise tulemus? Endisel
Nõukogude kodanikul on saabuvale ilusale uuele ilmale, New Brave Worldile
nimi valmis. Ta kutsub seda uueks Nõukogude Liiduks, Nõukogude
Liidu teiseks tulemiseks. Tõepoolest, tänapäeva maailm näib
liikuvat just suunas, kuhu jõudis enne kokkuvarisemist Nõukogude
Liit. Nõukogude Liidus valitsesid majandust mõned kõikvõimsad
riigi ja parteiga kokku kasvanud monopolid, kelle toodangu ja hindade üle
rahval puudus igasugune kontroll. Nõukogude Liidus dikteeris see mitmikvõim
rahvale elulaadi ja tarbimise, võimu kritiseerimine oli kuritegu, mille
eest karistati. Nõukogude Liidus puudus keskklass, olid vaid ühe
suurfirma juhtivtöötajad ja neile alluvad proletaarsed massid. Nõukogude
Liidus oli pressi peamine ülesanne riigi, suurmonopolide ja nende ideoloogia
reklaam, vaba ajakirjandust ei olnud. Kui kaua on vaba ajakirjandust veel praeguses
uues ilusas ilmas? - mõtleb endine Nõukogude kodanik. Küllap
niikaua kui liituvad megakompaniid ei ole saand veel oma käpa alla põhilisi
ajalehti, telekanaleid ja internetti. Protsess on aga käima läinud
ja aeg, mil käputäis magnaate valitseb nii pangandust, tööstust,
kommunikatsiooni kui informatsiooni, mil ajakirjanik ei saa enam avaldada kriitilisi
materjale Microsofti, Coca-Cola, MacDonaldsi, Rupert Murdochi impeeriumi või
Sanoma OY kohta, näib tulevat kiirel sammul ligemale.
Kas see on paratamatu? Kas selle vastu ei saa midagi teha? - küsib heitunud
endine Nõukogude kodanik. Ta näeb, et enamus inimesi tema ümber,
eriti endises Idas, kuid ka Läänes, ei küsi selliseid küsimusi.
Inimesed on jäänud otsekui väiksemaks, tõmbund endasse,
teevad, mis uued maailmavalitsejad soovivad. Kus on siis mässajad, teisitimõtlejad,
dissidendid, - küsib endalt endine Nõukogude kodanik. Kas tõesti
ei ole olemas jõudusid, mis peataksid selle Nõukogude Liidu tagasituleku
tagauksest?