ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN
 

 

Tagauksest Nõukogude Liitu



Üks viimaste aastate silmapaistvamaid protsesse majanduselus on suurfirmade liitumine. Uudiseid fusioonidest ja megafusioonidest jõuab meieni keskmiselt kord nädalas. Börs reageerib nendele enamasti aktsiahindade tõusuga, avalik arvamus aga teatava nõutuse ja isegi rahutusega. Tõepoolest, olukord on pretsedenditu mitmes mõttes. Megakompaniid muutuvad aina võimsamaks, nende majanduslik võim nullib väiksemate ja keskmiste riikide poliitilise võimu. See tähendab, et maailmas tugevnevad praegu võimukeskused, mida ei kontrolli enam riik ja sealtkaudu rahvas. Demokraatia praegu maailmas ei tugevne, vaid nõrgeneb. Veel enam, kui firmasid jääb vähemaks, toimub olulisi muutusi ka tururegulatsioonis. Konkurentsi seadused, mis lubasid tarbijal teatud määral kontrollida tootjat, ei toimi enam kuigi hästi olukorras, kus tootjaid on vähe. Monopolide tekkimist, kartellikokkuleppeid ja turgude jagamist megakompaniide vahel on nüüd raske, tihti võimatu vältida.

Midagi on oluliselt muutund ka majanduselu psühholoogilises kliimas. Võistlusest on saand võitlus, kus vahendeid enam eriti ei valita. See on võitlus elu või surma peale: eesmärgiks ei ole enam maksimaalne kasum ja oma turuosa kindlustamine, vaid ikka sagedamini vastase hävitamine või allaneelamine, mis kaotaja jaoks on enamvähem seesama. Mängijate arv suures businessis väheneb kiirelt.

Võidukad megakompaniid nagu Microsoft, Coca-Cola, Ford, Boeing võivad tihti ignoreerida nii turu- kui riigiseadusi. Esimesi selletõttu, et nende finantsvõimsus on piisav potsentsiaalsete konkurentide hävitamiseks. Teisi selletõttu, et nemad sõltuvad seadusandjatest vähem kui seadusandjad nendest. Kompaniide konkurentsi asendab praegu maailmas ikka enam riikide konkurents kompaniide heasoovlikkuse, see tähendab investeeringute pärast. Riik, kes astub Microsofti, Cokei või MacDonaldsi huvide vastu, satub kindlasti suurtesse raskustesse ja varem või hiljem saab seal võimule valitsus, kes suurkompaniide huvidele vastu tuleb. Ajad, mil suurkompaniid valitsusi relvajõul kukutasid ja pukki tõstsid, on möödas. Nüüd on suurkapitali käes võimsamad relvad, mis suruvad põlvili suurtegi riikide valitsused, väikeriikide omadest rääkimata. See, kuidas Vodafone agressiivselt üle võttis Mannesmanni vastu Saksa valitsuse ja ilmselt ka Saksa rahva tahtmist, on väga õpetlik. Õpetlik ka sellepärast, et ta näitab, millised jõud on praegu ohustamas demokraatiat Saksamaal. Need jõud on hoopis teist päritolu kui omal ajal demokraatia hävitand natsism, kuid nende mõju on täiesti võrreldav.

Võrreldav on ka natsi-Saksamaal välja töötatud propagandatehnika ja praeguste maailma valitsejate poolt kasutatav reklaamitehnika. Sellel ei puudu aga paralleelid ka Nõukogude propagandaga. Endine Nõukogude kodanik ei saa jätta märkamata, kuidas varasema poliitilise agitpropi asemele, millel oli massimeedias nii keskne koht, astub tema kodukeskkonnas nüüd reklaam. Kommunismi asemele, mis pidi olema meie õnnelik tulevik, astuvad nüüd kosmeetikafirmade, viskimüüjate, naistesidemete valmistajate, hambapasta tootjate ja reisibüroode samamaigulised, kuigi hoopis kaunimalt ja leidlikumalt esitatud lööklaused ja löökpildid. Kuid nii kommunistliku partei kui firmade põhisõnum on sama: uskuge meid ja tehke, nagu meie õpetame, siis saate õndsaks. See sõnum ei ole muidugi originaalne, nii kommunistlik propaganda kui Coca-Cola on selle laenanud kristlikust kuulutusest. Kommunism ja konsumerism on kaks kristlusest välja kasvanud ilmalikku sekti. Kui esimene näib praegu hääbumas olevat, teeb teine praegu maailmas pretsedenditut võidukäiku, vallutab üksteise järel kõik riigid ja kontinendid.

Mis on sellise protsessi, globaliseerumise ja kontsentreerumise tulemus? Endisel Nõukogude kodanikul on saabuvale ilusale uuele ilmale, New Brave Worldile nimi valmis. Ta kutsub seda uueks Nõukogude Liiduks, Nõukogude Liidu teiseks tulemiseks. Tõepoolest, tänapäeva maailm näib liikuvat just suunas, kuhu jõudis enne kokkuvarisemist Nõukogude Liit. Nõukogude Liidus valitsesid majandust mõned kõikvõimsad riigi ja parteiga kokku kasvanud monopolid, kelle toodangu ja hindade üle rahval puudus igasugune kontroll. Nõukogude Liidus dikteeris see mitmikvõim rahvale elulaadi ja tarbimise, võimu kritiseerimine oli kuritegu, mille eest karistati. Nõukogude Liidus puudus keskklass, olid vaid ühe suurfirma juhtivtöötajad ja neile alluvad proletaarsed massid. Nõukogude Liidus oli pressi peamine ülesanne riigi, suurmonopolide ja nende ideoloogia reklaam, vaba ajakirjandust ei olnud. Kui kaua on vaba ajakirjandust veel praeguses uues ilusas ilmas? - mõtleb endine Nõukogude kodanik. Küllap niikaua kui liituvad megakompaniid ei ole saand veel oma käpa alla põhilisi ajalehti, telekanaleid ja internetti. Protsess on aga käima läinud ja aeg, mil käputäis magnaate valitseb nii pangandust, tööstust, kommunikatsiooni kui informatsiooni, mil ajakirjanik ei saa enam avaldada kriitilisi materjale Microsofti, Coca-Cola, MacDonaldsi, Rupert Murdochi impeeriumi või Sanoma OY kohta, näib tulevat kiirel sammul ligemale.

Kas see on paratamatu? Kas selle vastu ei saa midagi teha? - küsib heitunud endine Nõukogude kodanik. Ta näeb, et enamus inimesi tema ümber, eriti endises Idas, kuid ka Läänes, ei küsi selliseid küsimusi. Inimesed on jäänud otsekui väiksemaks, tõmbund endasse, teevad, mis uued maailmavalitsejad soovivad. Kus on siis mässajad, teisitimõtlejad, dissidendid, - küsib endalt endine Nõukogude kodanik. Kas tõesti ei ole olemas jõudusid, mis peataksid selle Nõukogude Liidu tagasituleku tagauksest?

üles