Hiromant Pastelli hiilgepäevad
Minu nooruses ei teadnud peaaegu keegi, mis tähtkujus ta on sündinud.
Möödunud viiekümne aastaga on asjad
põhjalikult muutunud: hiromandid ja astroloogid on leidnud
Eestis tunnustust.
Lutsu "Tagahoovi" üks
peakangelasi, hiromant Pastelli (sündinud Pastel) on tagahoovist
kolinud südalinna, kui mitte lausa Toompeale.
Olin ise üliõpilaspõlves astroloogiast huvitatud, kogusin andmeid
suurmeeste sünniaegade kohta, otsisin nende loomelaadi
seost tähtede seisuga ning tegin isegi mõne
horoskoobi. Siis veendusin, et seaduspärasid ei ole, kui me neid ise
välja ei mõtle, et horoskoopi annab tõlgendada sajal eri viisil ja lõin
asjale käega. Osalt aitas sellele kaasa ka see, et olin teinud eksami
statistika ja tõenäosusteooria alal, algtasemel küll, aga
ikkagi. Leidsin ka, et vaid uueaja loodusteadus suudab anda meile aimu
maailma imelisusest.
Mida aeg edasi, seda enam olen muutunud kriitilisemaks igasuguse
astro-hiro vastu. Astro-hiro-ufoloogia
praegune vohamine Eestis on minu meelest siin valitseva vaimse
segaduse märk, ent kannab endas ka ohu märke. Kui usume nõidasid,
võime ühel heal päeval hakata neid ka põletama. Kui usutakse
ufonautide külastustesse, ilmub varsti keegi, kes seda
usku oma huvides kurjasti kasutab. Näiteid leidub.
Astroloogia on huvitav nähtus, eriti, kui jälgida tema
ajalugu, tema kohanemist eri ajastute ja eri kultuuridega ja tema
hämmastavat elujõudu. Võrreldes teiste antiikaja
auväärsete ennustuskunstidega nagu ennustamine
ohvriloomade maksa järgi (hepatoskoopia), lindude lennu järgi (sellega
tegelesid Roomas augurid) või välkude järgi (selle ala spetsialistid
olid fulguraatorid). Tegelikult on kõik need
ennustuskunstid statistiliselt vaadates sarnased ja samaväärsed. Kõik
toetuvad usule kosmilisse korrapärasse, mis avaldub kõiges,
olgu tähtede liikumises taeval,
seamaksa kujus, inimese käejoontes ja inimeste või rahvaste
saatuses.
Võin puhta südamega öelda, et astroloogia, hiromantia, nekromantia,
hepatoskoopia jne. on jama. Aga see ei tähenda, et astroloogidel ja
hiromantidel ei võiks vahel olla õigus, et nende ennustused ei läheks
vahel täppi. Pime kana
leiab tera, kui ta hoolsalt nokib. Mida enam ennustajaid ja ennustusi
ning mida üldsõnalisemad nad on, seda suurem on tõenäosus, et mõni
neist täide läheb. Oleks väga kummaline, kui mõni mustlanna Tartu
bussijaamas mulle kunagi midagi õiget ei ennustaks
või kui ükski astroloog mulle mu iseloomu või mind
veebruarikuus ees ootavate sündmuste kohta midagi tabavat ei
ütleks. Kõik ennustuskunstid kasutavad - enamasti teadmatult - ära
maailmas valitsevate statistiliste seaduspärade valetõlgendust ja
inimeste soovimatust neid omaks võtta, leppida tõega, et
"Jumal viskab täringut".
Minu nooruses valitses terves maailmas peaaegu teaduskultus,
teaduselt, nagu religioonilt,
oodati kõigi probleemide lahendamist, kõigi murede murdmist. Kui
siis osutus, et teadus ei saa inimsoole tuua lunastust - mida targemad
ja ausamad teadlased pole kunagi lubanud - järgnes pettumus.
Pealegi jõudis teadus edasi sellise tempoga ja muutus
tavalisele inimesele nii arusaamatuks, et ei suutnud täita üht oma
kõige olulisemat funktsiooni - kujundada meie kõigi maailmapilt.
Teadlased on muutunud või muutumas eliidiks, keda
üldsus enam ei mõista ega oska ka hinnata. Mida muidugi kohe ära
kasutavad uskude ja ebauskude kuulutajad, püüdes teadusele kaitatud
maad
tagasi vallutada. Mõnevõrra on see õnnestunud,
mida näitab inimeste võõrdumine teaduslikust, eriti statistilisi
seaduspärasid arvestavast maailmanägemisest. Oleks minu teha,
kehtestaksin korra, et avalikus
sõnas võib tuleviku ennustamisega tegelda ainult inimene, kes on
teinud eksamid tõenäosusteooriast ja statistikast. Astroloogidelt
tuleks nõuda astronoomia põhikursuse tundmist. See mõjuks kindlasti
kainestavalt. Nagu ka head populaarteaduslikud raamatud ja filmid.
Elame segasel
muutuste ajal, kus inimesed ikka enam kindlust otsivad ja seda ikka
vähem leiavad - siit siis kindlasti klammerdumine pöördumine muistsete
teaduseelsete maailmaseletuste juurde nagu astroloogia, kust hea
tahtmise juures leiab just sellise tõe, mida ootame. Mis on
mõistetav, aga milles, nagu igasuguses eemaldumises tervest
mõistusest, on omad ohud. Sellest on lihtsalt kahju. Kahju
sellest, et Eestis, kus on maailmatasemel astronoomid ja
molekulaarbioloogid, soosib massiteadvus ja massimeedia hoopis
hiromant Pastellit, et vaimselt elame tagahoovis.