Buddhismi mõjudest võib läänemaailmas rääkida
vähemalt alates Schopenhauerist, kes Buddhat oma elutahte-filosoofia inspireerijana
ka tunnistab. Esimesed eurooplased hakkasid buddhistideks ilmselt sajandivahetusel,
kui kontaktid Lääne ja tema asumaade ning sõltlasmaade vahel
tihenesid ja orientaalne ning muu eksootika moodi läks. Tuntud kirjanikkudest
pidasid näiteks end buddhistideks austerlane Gustav Meyrink ja rootslane
Harry Martinson. Buddhismi kohta hakkas ilmuma ka palju kirjandust alates propagandabroshüüridest
ja lõpetades akadeemiliste uurimustega. Tänu sellele on lääne
inimesel mingi kujutlus buddhismist olemas. Selles kujutluses on buddhism ennekõike
filosoofilis-usuline õpetus, kus väga oluline on eetika, austus
kõige elava vastu, askees ja vägivallatus. Kokkupuutes kohalikkude
usunditega omandas buddhism aina enam religioosseid jooni ja näiteks Tiibetis
on temast saanud valitsev religioon paljude jumalate ja pühakutega, midagi
sellist nagu ortodoksia või katoliiklus kristlikus maailmas.
See tavakujutelm buddhismist ei ole päris täpne ja asjatundjad püüavad
seda vahelduva eduga ka korrigeerida. Osutatakse näiteks sellele, et arusaam,
nagu oleks Tiibetis, Mongoolias, Hiinas ja Jaapanis levinud mahayana muude uskudega
kokku sulades kaugenenud algsest puhtast buddhismist, mida on veel säilinud
Lõuna-Aasias, näiteks Sri Lankal ja Birmas, ei pea uuemate uurimuste
valguses paika. Niisama nagu ei pea paika väide, et katoliiklus on korrumpeerunud,
algkristlusest kaugenenud kristlus, mida siis Luther, Calvin ja teised reformaatorid
"puhastasid". Palju tööd mahayana suhtes levinud eelarvamuste
hajutamises on teinud pagulusse sattunud tiibeti kõrgesti haritud laamad
eesotsas Nobeli rahupreemia laureaadi Dalai-laamaga.
Olenemata aga sellest, kas kaldutakse mahayana või hinayana poole, kas
saadakse inspiratsiooni Sri Lankalt või Tiibetist, suhtub eurooplane
ja ameeriklane buddhismi ikka kui religiooni, mis annab inimesele religioosse
lunastuse, umbes niisama nagu ristiusk.
Ometi on buddhismil üks oluline tahk, mis Läänes ei ole eriti
palju tähelepanu ja mõistmist leidnud. Peale selle, et Buddha oli
vaimse vabanemise kuulutaja, on ta ka "organization man", maailma
kõige vanema ja seni kestva organisatsiooni - buddhistliku koguduse (sangha)
asutaja. Buddha arvatakse olevat elanud umbes 600 enne Kristust, seega on buddhistlik
organisatsioon kestnud üle kolme tuhande aasta.
Struktuurilt ei ole sangha hierarhiline, tal ei ole üht juhti ja juhtivat
keskust nagu katoliku kirikul, sõjaväel või enamikul ettevõtetel.
Sangha on pigem võrgustik, network, mis laienes igale poole. Tema osadel
on nii suur autonoomia, nad on arenenud eri suundades, nii et on väga raske
leida, mis üldse on buddhism, kõiki end buddhistlikeks pidavate
rühmade ühine usk, ühine maailmavaade. Seda ühist on vähe.
Kõigepealt austus Buddha vastu, keda peetakse valgustatuks, inimeseks,
kes leidis ülima tõe ja tee selle tõeni, mis on ka teistele
lahti. Siis aukartus igasuguse elu ees, vastuseis tapmisele, kalduvus askeesi
ja munklus. Buddhistidel ei ole ühtainsat pühakirja: kõigi
voolude ja sektide omad kokku moodustavad suure raamatukogu. Tekste, mis oleksid
tuntud ja hinnatud kõigi buddhistide hulgas, ei ole väga palju.
Sellele vaatamata on sangha-võrgustik püsinud koos ja seda ilma
suurte tülideta, rääkimata sõdadest. Hierarhiliselt üles
ehitatud ja kindlalt piiritletud tekstikogule ning dogmaatikale toetuvatel kristlastel
on olnud palju raskem ühtsust hoida ja saavutada. Võibolla oleks
neil midagi buddhistidelt õppida.
Kuid buddhismis on minu meelest ka olulisi jooni, mis jäävad väljapoole
seda, mida tavatsetakse pidada religiooni pärusmaaks. Mitmeski mõttes
võiks buddhismi võrrelda meie aja rohelise liikumisega. Kaks ja
pool tuhat aastat tagasi elasid inimesed keskkonnas, milles usu ja müütide
mõju oli palju suurem ja sellises keskkonnas kujunenud mõttevoolud
tuginesid vältimatult religioonile nii nagu meie aja mõttevoolud
teadusele. Kui püüame konkreetsest usulis-müütilisest taustast
eemalduda ja vaadata asja tuuma, võime öelda, et buddhism püüab
pidurdada inimese tootmist ja tarbimist, niisama nagu enamus rohelisi. Sangha
tuumikuks on mungad ja nunnad, kelle elureeglid ja väärtused on otseselt
vastu kasvu, rikastumise ja paljunemise ideoloogiale, mis valitseb enamuses
agraarühiskondades nagu industriaal- ja postindustriaalühiskondadeski.
Buddha mungad ei tohtinud midagi toota ega müüa, nad ei tohtinud saada
lapsi. Nad elasid almustest, vana-India küllusühiskonna, affluent
society ülejääkidest, koormates seeläbi keskkonda vähem
kui muud inimesed.
Buddha ja tema lähikondlaste organisatoorne tarkus avaldub ka selles, et
sangha ei ole erinevalt suuremast hulgast kristlikest kirikutest jäik organisatsioon,
kus on selge, kas sa oled tema liige või ei. Upasaka - sangha ilmikliikme
ja lihtsalt buddhismi pooldava, sellele sümpatiseeriva inimese vahele aga
on raske piiri tõmmata. On selgelt määratud, kes on Buddha
munk, kuid ei ole määratud, kes on buddhist. Prantsuse sinoloog Jacques
Gernet kasutab ühe XVII sajandi hiina haritlase kohta väljendit "Intellectuel
bouddhisant" - buddhismimeelne intellektuaal. Selliseid haritlasi on buddhistid
enamasti aktsepteerinud, ootamata neilt enda täpset määratlemist.
See lubab buddhistidel ära kasutada kõigi neisse positiivselt suhtuvate
inimeste võimeid ja head tahet.
Vana-India buddhismis tekkis tõenäolikult esimest korda ajaloos
munklus ja on siit levinud teistesse piirkondadesse ja religioonidesse - kristlusse,
islamisse ja taoismi. Munkluse tähtsus eri religioonides on erinev. Islamis
ei ole sellel enam erilist mõju, protestantlus ei tunnista kloostreid,
neil on aga keskne roll ortodoksi kirikus, kus hierarhiline struktuur on ka
kõige nõrgem. Nii ulatuvad buddhismi mõjud kristlike kloostrite
kaudu ka meieni: ka Valamo on keerulist teed mööda pärinud midagi
sellest organisatsioonist ja elulaadist, millele pani kord aluse Buddha.
Omas ajas oli buddhism aga väga ratsionaalne õpetus. Pole päris
juhus, et sõna "buddha" tähendab valgustatut. Buddhism
on siis valgustusõpetus, valgustus analoogselt sellele mõttesuunale,
mis sündis XVIII sajandil Euroopas. Võiksime öelda, et buddhism
on VII sajandi India valgustus. Paralleele on mitmeid. Buddhism on olnud kriitiline
vedade - hindude pühakirja - suhtes, ega tunnistanud selle ülimat
autoriteeti. Tema autoriteet oli vahetu kogemus ja ratsionaalne argumentatsioon.
"Olge ise endale lambid," on Buddhale omistatud ütlus. Buddhism
ei tunnista seisuslikku korda, mis Indias tähendas kastisüsteemi.
Selles ei ole aga meie ajale enam midagi uut - oleme kõik valgustusaja
lapsed ja harjunud pidama kriitilist mõtlemist ja kogemust pühakirjadest
ülemateks. Buddhism võib seda läänemaist valgustususku
omal viisil toetada. Tema müstiline pool - lunastuskogemus, vaimne virgumine
ja nirvaana olemise eksistentsiaalse põhjana on midagi, millesse tahavad
ja suudavad süveneda vähesed. Võib ka vaielda selle üle,
kui oluline on buddhismis reinkarnatsiooniõpetus, mis tänapäeval
paljudele inimestele põnevust pakub. Usk hingede rändamisse on lahutamatu
osa India rahvausust ja buddhism on selle oma metafüüsiliste korrektiividega
üle võtnud. Kuid on buddhiste, kes reinkarnatsiooni eitavad või
ei pea seda üldse oluliseks.
Nii on mul tunne, et meie ajal võiks läänemaailma laiemale
üldsusele kõige lähedasem olla buddhismi "roheline"
pool. Rohelise liikumise teke näitab, et tootmine, tarbimine ja rikastumine
ei köida enam kõiki inimesi. On küllalt neid, kes tahaksid
elada tagasihoidlikult, isegi vaeselt, kellele loobumine, eemaldumine ja jagamine
on lähedasemad ideaalid kui küllus, osalemine ja omandamine. Ka süvenev
individualism ja konkurents ei ole paljudele vastuvõetav elulaad. Aeg
võiks olla küps kogukondlikkuse taassünniks. On omamoodi paradoks,
et ühiskond, kollektiiv surub inimesele peale egoistliku ellusuhtumise,
õpetab talle, et elu on võitlus, kus tugevam-osavam jääb
peale, et hoolimatus on sageli voorus. Kui selline oleks tõesti kõikide
ellusuhtumine, ei oleks ühiskond ilmselt eluvõimeline. Inimkond
ei suudaks elada ilma altruismita, mis on saanud endale väljenduse ka nii
buddhistlikus kui kristlikus religioonis, kus armastust, loobumist millestki,
isegi elust teiste heaks peetakse ülimaks vooruseks. Kristluses jääb
armastus inimeste vahele, buddhismis hõlmab kõiki elusolendeid.
Nii nagu kristlus sisaldab eos sotsialistlikke ideid, sisaldab buddhism rohelisi
ideid. Arusaam, et me peaksime vaalade, kaljukotkaste, lõhede või
``kullide heaks mõnest oma mugavusest ja osast oma sissetulekust loobuma
ei ole seni olnud kristlastele omane, buddhismis oleks see endastmõistetav.
Nii on läänemaailm ökoloogilise mõtlemise sünnist
peale teinud mõne sammu buddhismiga samas suunas. See ei pea tähendama
sammu buddhismi poole, seletab aga osalt buddhistlike ideede populaarsust roheliste
hulgas. Ka seal võetakse Buddhat siiski rohkem vaimsuse ja eetika õpetajana,
jättes märkamata Buddha kui organisaatori, buddhistliku võrgustik-organisatsiooni
looja. Roheline liikumine ei ole tänini leidnud endale päris sobivat
organisatsioonivormi. Võibolla oleks mõtet otsida seda just buddhistlikust
sanghast, mis paindlikult ühendab ranged loobumise ja kasinuse reeglid
inimese vabadusega ja on kaheastmeline. Tema tuumik on karmi loobumistõotuse
annud ja oma elu teiste teenimisele pühendanud mungad-nunnad, kelle ümber
siis on koondunud veendunud ja pühendunud pooldajaid, sümpatiseerijaid
ja lihtsalt huvilisi. Ma usun, et maailma vajab tugevat vastukaalu egoismi,
tarbimise ja rikastumise ideoloogiale ning et seda vastukaalu peaks kandma nii
loobumise ja armastuse ideoloogia kui võrgustiku-tüüpi organisatsioon.
Aeg on küps uue, tänapäevase sangha sünniks.