ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN
 

 

Roheline Buddha


Buddhismi mõjudest võib läänemaailmas rääkida vähemalt alates Schopenhauerist, kes Buddhat oma elutahte-filosoofia inspireerijana ka tunnistab. Esimesed eurooplased hakkasid buddhistideks ilmselt sajandivahetusel, kui kontaktid Lääne ja tema asumaade ning sõltlasmaade vahel tihenesid ja orientaalne ning muu eksootika moodi läks. Tuntud kirjanikkudest pidasid näiteks end buddhistideks austerlane Gustav Meyrink ja rootslane Harry Martinson. Buddhismi kohta hakkas ilmuma ka palju kirjandust alates propagandabroshüüridest ja lõpetades akadeemiliste uurimustega. Tänu sellele on lääne inimesel mingi kujutlus buddhismist olemas. Selles kujutluses on buddhism ennekõike filosoofilis-usuline õpetus, kus väga oluline on eetika, austus kõige elava vastu, askees ja vägivallatus. Kokkupuutes kohalikkude usunditega omandas buddhism aina enam religioosseid jooni ja näiteks Tiibetis on temast saanud valitsev religioon paljude jumalate ja pühakutega, midagi sellist nagu ortodoksia või katoliiklus kristlikus maailmas.
See tavakujutelm buddhismist ei ole päris täpne ja asjatundjad püüavad seda vahelduva eduga ka korrigeerida. Osutatakse näiteks sellele, et arusaam, nagu oleks Tiibetis, Mongoolias, Hiinas ja Jaapanis levinud mahayana muude uskudega kokku sulades kaugenenud algsest puhtast buddhismist, mida on veel säilinud Lõuna-Aasias, näiteks Sri Lankal ja Birmas, ei pea uuemate uurimuste valguses paika. Niisama nagu ei pea paika väide, et katoliiklus on korrumpeerunud, algkristlusest kaugenenud kristlus, mida siis Luther, Calvin ja teised reformaatorid "puhastasid". Palju tööd mahayana suhtes levinud eelarvamuste hajutamises on teinud pagulusse sattunud tiibeti kõrgesti haritud laamad eesotsas Nobeli rahupreemia laureaadi Dalai-laamaga.
Olenemata aga sellest, kas kaldutakse mahayana või hinayana poole, kas saadakse inspiratsiooni Sri Lankalt või Tiibetist, suhtub eurooplane ja ameeriklane buddhismi ikka kui religiooni, mis annab inimesele religioosse lunastuse, umbes niisama nagu ristiusk.
Ometi on buddhismil üks oluline tahk, mis Läänes ei ole eriti palju tähelepanu ja mõistmist leidnud. Peale selle, et Buddha oli vaimse vabanemise kuulutaja, on ta ka "organization man", maailma kõige vanema ja seni kestva organisatsiooni - buddhistliku koguduse (sangha) asutaja. Buddha arvatakse olevat elanud umbes 600 enne Kristust, seega on buddhistlik organisatsioon kestnud üle kolme tuhande aasta.
Struktuurilt ei ole sangha hierarhiline, tal ei ole üht juhti ja juhtivat keskust nagu katoliku kirikul, sõjaväel või enamikul ettevõtetel. Sangha on pigem võrgustik, network, mis laienes igale poole. Tema osadel on nii suur autonoomia, nad on arenenud eri suundades, nii et on väga raske leida, mis üldse on buddhism, kõiki end buddhistlikeks pidavate rühmade ühine usk, ühine maailmavaade. Seda ühist on vähe. Kõigepealt austus Buddha vastu, keda peetakse valgustatuks, inimeseks, kes leidis ülima tõe ja tee selle tõeni, mis on ka teistele lahti. Siis aukartus igasuguse elu ees, vastuseis tapmisele, kalduvus askeesi ja munklus. Buddhistidel ei ole ühtainsat pühakirja: kõigi voolude ja sektide omad kokku moodustavad suure raamatukogu. Tekste, mis oleksid tuntud ja hinnatud kõigi buddhistide hulgas, ei ole väga palju. Sellele vaatamata on sangha-võrgustik püsinud koos ja seda ilma suurte tülideta, rääkimata sõdadest. Hierarhiliselt üles ehitatud ja kindlalt piiritletud tekstikogule ning dogmaatikale toetuvatel kristlastel on olnud palju raskem ühtsust hoida ja saavutada. Võibolla oleks neil midagi buddhistidelt õppida.
Kuid buddhismis on minu meelest ka olulisi jooni, mis jäävad väljapoole seda, mida tavatsetakse pidada religiooni pärusmaaks. Mitmeski mõttes võiks buddhismi võrrelda meie aja rohelise liikumisega. Kaks ja pool tuhat aastat tagasi elasid inimesed keskkonnas, milles usu ja müütide mõju oli palju suurem ja sellises keskkonnas kujunenud mõttevoolud tuginesid vältimatult religioonile nii nagu meie aja mõttevoolud teadusele. Kui püüame konkreetsest usulis-müütilisest taustast eemalduda ja vaadata asja tuuma, võime öelda, et buddhism püüab pidurdada inimese tootmist ja tarbimist, niisama nagu enamus rohelisi. Sangha tuumikuks on mungad ja nunnad, kelle elureeglid ja väärtused on otseselt vastu kasvu, rikastumise ja paljunemise ideoloogiale, mis valitseb enamuses agraarühiskondades nagu industriaal- ja postindustriaalühiskondadeski. Buddha mungad ei tohtinud midagi toota ega müüa, nad ei tohtinud saada lapsi. Nad elasid almustest, vana-India küllusühiskonna, affluent society ülejääkidest, koormates seeläbi keskkonda vähem kui muud inimesed.
Buddha ja tema lähikondlaste organisatoorne tarkus avaldub ka selles, et sangha ei ole erinevalt suuremast hulgast kristlikest kirikutest jäik organisatsioon, kus on selge, kas sa oled tema liige või ei. Upasaka - sangha ilmikliikme ja lihtsalt buddhismi pooldava, sellele sümpatiseeriva inimese vahele aga on raske piiri tõmmata. On selgelt määratud, kes on Buddha munk, kuid ei ole määratud, kes on buddhist. Prantsuse sinoloog Jacques Gernet kasutab ühe XVII sajandi hiina haritlase kohta väljendit "Intellectuel bouddhisant" - buddhismimeelne intellektuaal. Selliseid haritlasi on buddhistid enamasti aktsepteerinud, ootamata neilt enda täpset määratlemist. See lubab buddhistidel ära kasutada kõigi neisse positiivselt suhtuvate inimeste võimeid ja head tahet.
Vana-India buddhismis tekkis tõenäolikult esimest korda ajaloos munklus ja on siit levinud teistesse piirkondadesse ja religioonidesse - kristlusse, islamisse ja taoismi. Munkluse tähtsus eri religioonides on erinev. Islamis ei ole sellel enam erilist mõju, protestantlus ei tunnista kloostreid, neil on aga keskne roll ortodoksi kirikus, kus hierarhiline struktuur on ka kõige nõrgem. Nii ulatuvad buddhismi mõjud kristlike kloostrite kaudu ka meieni: ka Valamo on keerulist teed mööda pärinud midagi sellest organisatsioonist ja elulaadist, millele pani kord aluse Buddha.
Omas ajas oli buddhism aga väga ratsionaalne õpetus. Pole päris juhus, et sõna "buddha" tähendab valgustatut. Buddhism on siis valgustusõpetus, valgustus analoogselt sellele mõttesuunale, mis sündis XVIII sajandil Euroopas. Võiksime öelda, et buddhism on VII sajandi India valgustus. Paralleele on mitmeid. Buddhism on olnud kriitiline  vedade - hindude pühakirja - suhtes, ega tunnistanud selle ülimat autoriteeti. Tema autoriteet oli vahetu kogemus ja ratsionaalne argumentatsioon. "Olge ise endale lambid," on Buddhale omistatud ütlus. Buddhism ei tunnista seisuslikku korda, mis Indias tähendas kastisüsteemi.
Selles ei ole aga meie ajale enam midagi uut - oleme kõik valgustusaja lapsed ja harjunud pidama kriitilist mõtlemist ja kogemust pühakirjadest ülemateks. Buddhism võib seda läänemaist valgustususku omal viisil toetada. Tema müstiline pool - lunastuskogemus, vaimne virgumine ja nirvaana olemise eksistentsiaalse põhjana on midagi, millesse tahavad ja suudavad süveneda  vähesed. Võib ka vaielda selle üle, kui oluline on buddhismis reinkarnatsiooniõpetus, mis tänapäeval paljudele inimestele põnevust pakub. Usk hingede rändamisse on lahutamatu osa India rahvausust ja buddhism on selle oma metafüüsiliste korrektiividega üle võtnud. Kuid on buddhiste, kes reinkarnatsiooni eitavad või ei pea seda üldse oluliseks.
Nii on mul tunne, et meie ajal võiks läänemaailma laiemale üldsusele kõige lähedasem olla buddhismi "roheline" pool. Rohelise liikumise teke näitab, et tootmine, tarbimine ja rikastumine ei köida enam kõiki inimesi. On küllalt neid, kes tahaksid elada tagasihoidlikult, isegi vaeselt, kellele loobumine, eemaldumine ja jagamine on lähedasemad ideaalid kui küllus, osalemine ja omandamine. Ka süvenev individualism ja konkurents ei ole paljudele vastuvõetav elulaad. Aeg võiks olla küps kogukondlikkuse taassünniks. On omamoodi paradoks, et ühiskond, kollektiiv surub inimesele peale egoistliku ellusuhtumise, õpetab talle, et elu on võitlus, kus tugevam-osavam jääb peale, et hoolimatus on sageli voorus. Kui selline oleks tõesti kõikide ellusuhtumine, ei oleks ühiskond ilmselt eluvõimeline. Inimkond ei suudaks elada ilma altruismita, mis on saanud endale väljenduse ka nii buddhistlikus kui kristlikus religioonis, kus armastust, loobumist millestki, isegi elust teiste heaks peetakse ülimaks vooruseks. Kristluses jääb armastus inimeste vahele, buddhismis hõlmab kõiki elusolendeid. Nii nagu kristlus sisaldab eos sotsialistlikke ideid, sisaldab buddhism rohelisi ideid. Arusaam, et me peaksime vaalade, kaljukotkaste, lõhede või ``kullide heaks mõnest oma mugavusest ja osast oma sissetulekust loobuma ei ole seni olnud kristlastele omane, buddhismis oleks see endastmõistetav. Nii on läänemaailm ökoloogilise mõtlemise sünnist peale teinud mõne sammu buddhismiga samas suunas. See ei pea tähendama sammu buddhismi poole, seletab aga osalt buddhistlike ideede populaarsust roheliste hulgas. Ka seal võetakse Buddhat siiski rohkem vaimsuse ja eetika õpetajana, jättes märkamata Buddha kui organisaatori, buddhistliku võrgustik-organisatsiooni looja. Roheline liikumine ei ole tänini leidnud endale päris sobivat organisatsioonivormi. Võibolla oleks mõtet otsida seda just buddhistlikust sanghast, mis paindlikult ühendab ranged loobumise ja kasinuse reeglid inimese vabadusega ja on kaheastmeline. Tema tuumik on karmi loobumistõotuse annud ja oma elu teiste teenimisele pühendanud mungad-nunnad, kelle ümber siis on koondunud veendunud ja pühendunud pooldajaid, sümpatiseerijaid ja lihtsalt huvilisi. Ma usun, et maailma vajab tugevat vastukaalu egoismi, tarbimise ja rikastumise ideoloogiale ning et seda vastukaalu peaks kandma nii loobumise ja armastuse ideoloogia kui võrgustiku-tüüpi organisatsioon. Aeg on küps uue, tänapäevase sangha sünniks.
 

 

üles