ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE  
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN



Miks ikkagi ei sallita Bushi?










EPL-i 11. detsembri numbris kirjutab politoloog Iivi Masso maailmas, eriti Euroopas laialt levinud Bushi-vastasusest, nähes selles põhiliselt vasakpoolse ideoloogia, moonutatud ja ühekülgse suhtumise väljendust. Kas see ikkagi on nii? Loomulikult on vasakpoolsed Bushi ja USA ülemvõimu vastu, kuid kas on siis kõik need, kes äsjastel USA kongressi valimistel hääletasid vabariiklaste ja seega ka praeguse presidendi vastu, vasakpoolsed? Seda ei saa väita, kui süveneda Bushi ja tema meeskonna poliitikategemise stiilisse ja selle tagajärgedesse. Ameerika enda analüütikud panevad Bushile ja tema lähikondlastele Cheneyle ja Rumsfeldile süüks võimu ülemäärast koondamist enda kätte, ennatlike otsuste tegemist ilma nende otsuste tagajärgi põhjalikult läbi mõtlemata, isegi ilma valitsusliikmeid ja teisi võtmeisikuid informeerimata ja nende arvamusi ära kuulamata. Bush on kasutanud 11. septembri terrorirünnakuid selleks, et kehtestada USAs midagi erakorralise seisukorra taolist, kus avalikkust toimuvast sageli rohkem desinformeeritakse kui informeeritakse. Selle tulemusena on president ja tema usaldusisikud küll saanud tegutseda kiiresti ja resoluutselt, kuid nagu näitab olukord Iraagis, on selline kiire otsustamine toonud kaasa üpris hulle tagajärgi.


Iraagi sõda ei pidanud eksituseks vaid vasakpoolsed. Seda nimetas hullumeelsuseks Inglise kirjanik ja staažikas luureohvitser David Cornwell (rohkem tuntud John le Carré nime all), julgeolekupoliitika grand old man Zbigniew Brzezinski ja mitmed kõrged diplomaadid ning CIA endised töötajad. Nad nägid Ameerika tõtlikus sööstus “terrorismivastasesse sõtta” ning eriti Iraagi hõivamises ohtu Ameerikale endale ja tervele maailmale. Selle sõja eest hoiatasid Washingtoni ka paavst Johannes Paulus II ja Pakistani president Musharraf – mõlemad üpris kaugel vasakpoolsusest.


Paraku oli neil ja teistel hoiatajatel õigus. USA sõjaretk, millega loodeti luua Iraagist moodne demokraatlik maa, millest saanuks eeskuju teistele Lähis- ja Kesk-Ida riikidele, ei ole oma eesmärki saavutanud. Olukorda Iraagis nimetavad nüüd väga raskeks või isegi lootusetuks ka USA enda kõrged ametiisikud ja sõjaväelased. Riigis käib korraga nii sõda okupantide vastu kui kogukondade vaheline ususõda, Iraagist on saamas islamiterroristide õppepolügoon ja sealse valitsuse enda andmetel on selles sõjas hukkunud juba üle saja tuhande tsiviilelaniku, oma kodupaikadest on põgenenud ligi kaks miljonit inimest. Juba okupatsiooni alguses hakkas ilmnema, et ameeriklastel pole selget kujutlust, mida vallutatud riigiga edasi teha. Okupatsiooniväed ei teinud midagi takistamaks rüüstamiste lainet, mis tabas nii muuseume, valitsusasutusi kui relvaladusid. Vaatamata CIA ja teiste asjatundjate protestidele saadeti laiali Iraagi sõjajõud ja vallandati kõik Baathi parteisse kuulunud ametnikud, mis pani ühe hoobiga aluse ameeriklaste-vastasele sissiliikumisele. Tekkinud olukorda oskas hästi ära kasutada Iraan, kes niimoodi, Ameerika relvade ning raha abil sai lahti oma põhivaenlasest Saddam Husseinist ning võttis enda kontrolli alla suure osa Iraagist, saades niimoodi piirkonnas domineerivaks jõuks. Iraani tõus toob endaga suure ohu USA mõjuvõimule, ent ka tema liitlastele – Iisraelile ja mõõdukamatele araabia maadele. Nii on Bushi järelemõtlematu poliitika tegelikult teinud väga suurt kahju Ühendriikidele endale. Seeasemel, et demonstreerida maailmale Ameerika jõudu ja poliitilist tarkust, on Washington demonstreerinud oma amatöörlikkust ja saamatust. Mida kasutavad ära tema rivaalid ja vastased – Hiina, Venemaa ja muidugi islamiäärmuslased. On oht, et vahepääl suhteliselt rahulik Afganistan libiseb vähehaaval taas virgunud ja kosunud Talibani kontrolli alla, mis oleks hullemgi katastroof kui praegune laos Iraagis.


Niisugune olukord võib rõõmustada vaid inimesi, kes Ameerikat südamepõhjast vihkavad ega mõtle sellele, mis Ameerika globaalpoliitika krahh endaga kaasa toob. Kui Bush ja tema meeskond ei soovinud leida ühist keelt oma liitlastega ja soliidsete rivaalidega Euroopas ja Aasias, ei soovinud multipolaarset maailma, vaid lootsid kehtestada maailmas oma uue korra, siis nüüd on maailm tõepoolest muutumas multipolaarseks, kuid hoopis halvemal viisil. Maailm on muutumas kaootilisemaks ja ettearvamatumaks kui üheksakümnendatel aastatel. See puudutab nii või teisiti meid kõiki, ka Eestit. On väga tõenäoline, et oma haavu lakkuv superriik USA tõmbub tükiks ajaks isolatsionismi, jättes saatuse hoolde oma liitlased ja vasallid Aasias ja Euroopas. Kui jäme ots Washingtonis läheb demokraatide kätte, võib sääl suhtumine “Uuesse Euroopasse”, keda Rumsfeld 2003. aastal koalitsioonipartneriteks kosis, muutuda. Ameerika liberaalide sõnapruugis on esinenud väljend “Bushi Varssavi pakt”, millesse kuulub paraku ka Eesti. Nii ei ole sugugi kindel, kas eesti sõjaväelaste kohalolek Iraagis kindlustab meile ka tulevikus USA toetuse idanaabri hegemooniapüüdluste vastu või ei. Eesti ja teised Ida- ning Kesk-Euroopa riigid peavad võibolla juba lähitulevikus oma julgeolekupoliitikas tegema korrektiive, orienteerudes rohkem Euroopale ning otsides tõhusamalt modus vivendi't enesekindlaks muutuva Venemaaga. Praegu meie pressis ja poliitikute suus valitsev mõnikord üpris negativistlik retoorika Vene suunal võib olla oma aja ära elanud. Igal juhul tasub aga nii vasak- kui parempoolselt mõtlevatel inimestel praegu God bless America asemel võtta oma mantraks God save America. Tahes-tahtmata oleme kõik mingil määral ameeriklased ja Ameerika allakäik vaevalt toob õnne meie õuele.