ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN


 

 

Kõigeuuem

Mõtteid ja märkmeid kevadest 2001


Avastasin, et sellest failist on suur osa kaduma läinud, ilmselt ülespanemise käigus. Vaevalt seda teksti enam kuskil säilind on, nii on küberruumi kirjutamine nagu vette või rannaliivale kirjutamine. Aga vahest see ei olegi halb. Vahest on halb hoopis see, et me püüame säilitada kõike kirjutatud ja vähehaaval uppume omaenda kultuurikihis. Aafrika bushmanitel on laul, kus kutsutakse tuult, et ta pühiks inimese jäljed liivalt. Oleks paha, kui inimese jäljed jääksid alles, kui ta ise on surnud. Muidugi ei saa me elada minevikuta, seda mäletamata-mõtestamata. Küsimus on vaid selles, kui palju seda minevikku peaks olema, kui palju suudame mäletada ja mõtestada. ----

Mazzano, veebruaris 2001.
Püüan taastada vähemasti selle loo alguse. Ühes Itaalia zhurnaalis leidsin loo ühest väikesest inimrühmast Andamani saartel, Sentineli saarel, kes seni hoidsid kõrvale igasugustest kontaktidest muu maailmaga. Sentineli pärismaalased tapsid või ajasid ära kõik, kes püüdsid nende juurde tulla. Nüüd siis olla olukord muutunud ja nad on astunud uue aja inimestega kontakti. Mängus oli kellegi haigus või vigastus, niipalju kui mäletan, ja saadud arstiabi, mille nad vastu võtsid. Siin ongi võibolla asja tuum. Saaksime hakkama tsivilisatsioonita, ei saa aga arstiabita. Me ei saaks leppida sellega, kui me ise või meie lähedased sureksid tõbedesse, mida tänapäeva meditsiin hõlpsasti ravida suudab... Meditsiin on nabanööd, mis seob meid selle ilusa uue ilmaga. Nüüd siis ka Sentineli pärismaalasi. Kas ootab ka neid peagi sama

saatus kui teisi tsivilisatsiooniga kohtunud andamanlasi - surm, allakäik, alandus ja viletsus. Olen neist inimestest kord ühes jutus - Kust tuli öö - kirjutanud, nii puudutas see Itaalias loetud artikkel mind väga. Piltidel on jarawad peaaaegu alasti, mustad ja kõikide näod laial naerul. Viimati nad ongi õnnelikud inimesed? Olid?
Kas see, et tsiviliseeritud inimesed ei lase teistel elada, tuleb sellest, et nad ise ei ela? Keskmine ameeriklane pole ju päris elav ja mõtlev inimene, vaid pooleldi unenäolik nähtus, osa Ameerika unenäost, American dreamist. Ei ela ise ja ei lase teistel elada.
Ukse taga helistati. Tegin lahti ja nägin, et seal seisis kaks mormooni. Hakkasid murtud eesti keeles rääkima, vastasin inglise keeles, nad küsisid, kas räägin inglise keelt. Ütlesin, et jaa. Kas olen eestlane? küsisivad nad. No, I am a Jew, - vastasin ma ja panin ukse kinni. Tuli tunne, et juutluse ees on neil respekti, et juute nad võiksid natuke karta. Aga meeleolu oli rikutud terveks õhtuks. Juudid meeldivad mulle ühe asja pärast. Nad ei tee misjonitööd, kaunis üldine seisukoht rabidel on, et seda ei tohigi teha.
Talmudi järgi olevat Jumal loonud kaheksa maailma enne seda siin, aga kõik kaheksa ei tulnud välja ja ta kaotas nad ära. Kas meie oma siis õnnestus? Jumala jaoks on ta kestnud veel väga üürikest aega ja me ei tea, mis võiks olla lõplik hinnang talle. Aga ma kardan, et viimati sama halb kui eelmistele. Kas siis kaotab, annihileerib Jumal ka selle maailma? Ei tea, aga igatahes oleks niisugune lõpp parem kui see, et inimene aegamööda hävitab elu Maal. Igatahes näib inimsugu lähema sajandi või kahe jooksul tõestavat, kas ta on suuteline Maal arukalt elama, ise elama ja teistel elada laskma või ei. Ja kui ei, siis ootab inimest lõpp, olgu siis Jumala või tema enda käe läbi.


Mazzano, 12. veebruar
Siin on täna 18 kraadi sooja, pungad puhkevad ja hommikuti kajab mets jõeorus linnulaulust. Eestis on vahepääl olnud kõva pakane ja siis vägev sula. Eks hakka sealgi kevad tasapisi tulema. Eesti uudised jõuavad siia katkendlikult ja ega ei ole ka erilist tahtmist neid netist otsida, tekitavad meelemasendust. Täna kirjutas keegi Postimehes, et juba olla Kaarli puiestee pärnadesse saed löödud. Tahaks uskuda, et veel mitte. Kirjutasin oma vastulausegi, aga ei tea, mis kasu sellest on. Nüüdsed linnaisad - linnapea isegi hooples sellega, et pole hulga aastaid ühtegi raamatut lugenud - on vähem tundlikud teadlaste ja muude haritlaste protestide vastu kui nõukogudeaegsed, kes arvatavasti lugesid isegi raamatuid või vähemalt häbenesid seda, et ei lugend. Midagi on kuulda-lugeda ka peaministri ja tema kambajõmmide mehetegudest. Oleks nagu aeg, et ML täiskasvanud inimesena käituks, riigimehe rolli võtaks, seeasemel et metsavenna-nostalgias Võrumaal püssi lasta. Võib aru saada tema soovist sõjamees olla, nagu ka soovist ajaloolane olla, aga ammu oleks tulnud teha valik. Laar on hea poliitik, aga kehv ajaloolane ja veel kehvem sõjamees, olgu siis poliitik ja jätku ajalugu ajaloolastele ja sõdimine sõjameestele.
Omal ajal lahkusin Savisaare Keskfraktsioonist Riigikogus osalt tänu sellele, et nende lehes pilati Laari tema kõnedefekti tõttu. Ütlesin, et selline asi on lubamatu. Laar on kõigest hoolimata meie ja minu peaminister. Ja inimene. Nüüd võiks öelda, et Savisaar on kõigest hoolimata üks opositsiooni liidreid, aga ennekõike inimene, kelle pilti ükski sõjamees ei tohiks märklauana kasutada. Seda teevad poisikesed või terroristid - eks enamus terroriste olegi poisikesed, kes pole millegipärast meheks saanud. Poisikesel on raske meheks saada, mehel veel raskem inimeseks saada. Laaril ja tema kambal on veel pikk tee käia.

17. veebruaril
Kaarli puiestee puude kohta öeldakse, et neid ei kavatseta hävitada, vaid vanad noortega asendada. Tallinna meer, toosama, kes pole seitse aastat raamatut lugenud, olla öelnud, et Tallinn on noorte linn, olgu siis ka noored puud. Kui noored siis noored. Asendame siis ka vanad ja keskeale lähenevad linnaisad noortega, paneme nende asemele nende kooli- või eelkoolieas pojad. Asendame ka Jaan Kaplinski näiteks viieaastase Jerzy Edvard Kaplinskiga või pooleaastase Karl Aleksander Kaplinskiga. J. K. on veel päris heas vormis, aga selgelt juba üleküps, oleks aeg asendada kellegi nooremaga.

Olen paar aastat lugend internetis BBC teaduse ja tehnika uudiseid. Selle paari aasta sees on nende uudiste hulgas aina rohkem esile tõusnud lood sellest, kuidas inimene loodust hävitab ja vaesustab. Hävivad ja ohustatud liigid, põlevad metsad ja selle kõrval, sellega ilmses seoses üleujutused, orkaanid, näljahädad, ka kodusõjad ja segadused. Teaduse ja tehnika uudistest on saamas õnnetuste ja kuritööde kroonika, milles sellised imelised saavutused nagu kosmoseaparaadi maandamine Erosel või inimese genoomi deshifreerimine kipuvad tahaplaanile jääma. See kõik on alles algus. See on protsessi (mitmes mõttes) algus, milles inimene peab tõestama, kas ta suudab siin planeedil mõistlikult käituda või ei. Kui ei, siis on võimalik, et ta kaob siit koos suure hulga muude elavate olevustega või vähemalt kaob suur osa inimkonnast ja võibolla järgijäänud suudavad luua midagi muud praeguse tarbimiskultuuri asemele.
Talmudi järgi olevat Jumal loond mitmeid maailmu, mis aga ei õnnestunud ja ta kaotas nad ära. Praegune maailm olla kaheksas või üheksas. Ja mine tea, vahest pole sedagi enam kauaks. Vähemalt liik Homo sapiens on ilmselt ebaõnnestunud, on osutunud rohkem destruktiivseks kui konstruktiivseks olevuseks. Kui Jumal pidas plaani inimest luua, olla ta - jällegi Talmudi järgi - küsind inglitelt nõu. Inglid olla kaua aru pidand ja siis soovitand, et ärgu loogu. Jumal aga vastand, et hilja, juba tegu tehtud. Kui ta äkki minu käest küsiks, kas inimest tasub edasi eksisteerida lasta, siis ma ei tea vastust. Mõnel meelemasenduse hetkel mõtlen, et kõige parem oleks, kui see liik planeedilt kaoks. Kui Jumal tõesti olemas oleks ja inimese annihileeriks, ühe hetkega olematusse, igavikku saadaks. Igal juhul ei oleks ma õnnetu, kui teaks, et midagi sellist juhtub. Paraku saab meie lõpp olema vist hoopis halvem, tuleb looduskatastroofide, sõdade, viletsuse, nälja ja haigustega.
Lähiperspektiivis äratab islami fanaatikute terrorism minus õudust. Pikemas perspektiivis aga võib küsida, kas nende võit, Lääne allajäämine ja allakäik ning maailma islamiseerumine ei oleks inimkonna ja biosfääri seisukohalt parem võimalus kui Ameerika ja tema elulaadi võit terves maailmas. Talebani rezhiimi taoline võim paiskab inimesed tagasi keskaega, keelab televisiooni ja paljud muud tänapäevased asjad, kuid sellises olukorras on inimene elanud aastatuhandeid, selline vaene elu on midagi, mis maakera ressursse niipalju ei hävita, keskkonda vähem koormab ja selkombel võiks inimsugu veel kaua elada. Võigas utoopia, aga paistab, et helgematel utoopiatel pole lootust teostuda. Ilmselt ei jätku inimestel mõistust, et elada mõõdukalt. Püütakse elada rikkalt, selle tulemusena jõuame kord, võibolla juba inimpõlve jooksul tagasi vaesusse. Mis väga võimalikult ongi inimese pärisosa.

25. veebruar
Netilehtedest oli lugeda, et Isamaaliidu naised Tartus tahaksid presidendikandidaadiks Peeter Tulvistet. See on päris positiivne uudis, sest olen ise pikalt mõelnud sellest, kes võiks tulla pärast meie Lennartit ja pole reaalsete kandidaatide hulgast suutnud välja mõelda kedagi, kes sinna paremini sobiks kui Tulviste. Kuigi ma pole Isamaa toetaja-pooldaja. Aga järgmine mees peab Kadriorgu tulema ilmselt Isamaa lähikonnast või vähemalt peab tal olema Isamaa toetus. Millegipärast on seni I. ametlik presidendikandidaat olnud Tunne Kelam. T.K. äratab minus kaksipidiseid tundeid. Ühelt poolt on ta hea ettevalmistusega, orienteerub maailmapoliitikas, räägib ilusti inglise keelt ja on meeldiv ja huvitav vestluskaaslane. Teiselt poolt on temas midagi kummalist ja võõrastavat. Mälusügavusest ujub välja stseenike kuuekümnendate Tartust: tänavanurgal tuleb vastu Kaarel Ird, võtab mul nööbist kinni ja küsib oma möriseval häälel: "Kuule, mis inimene see Kelam on?" Vastan, et tunnen Kelamit vähe, hästi küll tema venda (kadunud Kuldarit). "Mis ta kurat sinna parteisse nii kangesti kipub?" jätkab vana Hirmus ja seletab, et nad olid linnakomitees hädas olnud, sest Kelami isa olnud vaimulik (Irdi keeles muidugi "papp"). Tiigi vanas ühikas räägiti, et kui mees sai teada, et ta parteisse ei sobi, oli ta istunud oma toas ja nutnud. Need on küll vanad asjad, kuid mingi jätkuvus on võibolla ka. Jääb mulje, et nüüd tahab mees väga presidendiks saada, pole kellelegi sellist PR-i tehtud kui Kelamile ja tema viimase aja käitumine on täiesti osa ameerikalikust eelkampaaniast. Nii et kadunud Irdi vaim võiks küsida, et miks see K. sinna Kadriorgu nii kangesti kipub. See Kadriorgu pääsmine on Kelamil ka kahtlane: rahva hulgas pole tal mingit populaarsust, näib aga, et ta hindab siin oma shansse samamoodi üle kui aastat nelikümmend tagasi "parteisse kippudes". Kelam olla võidelnud oma parteisse astumise õiguse eest veel pärast esimest lüüasaamist, tema pikad seletuskirjad, milles loomulikult on ka truuduseavaldusi suurele üritusele, olevat kuskil alles. On ju üsna tõenäoline, et need nüüd tõelise kampaania lähenedes kuskilt välja otsitakse. Mulle tundub, et Kelami lagi on praegune asespiikri koht, ta võiks olla ka välisminister, kuid ilmselt ei saa ta presidendiks, kuigi ta ei taha seda tunnistada ja võitleb ka nüüd lõpuni. Ega see parteisse astumine ja astuda tahtmine minu meelest mingi patt pole, minule isiklikult on võõrastav aga see, kui endised aktiivsed parteilased või aktiivselt sinna püüdlejad hiljem aktiivsed antikommunistid on. Kelam pole siin hoopiski ainuke ja kõige parem näide. Tegelikult on nii kommunismis kui antikommunismis midagi ühist, mõlemad on rohkem või vähem sektantlikud. Nüüd Eestiski ilmund Kommunismi must raamat meenutab stiililt ja tendentslikkuselt NL-s ilmund samasuguseid teoseid. Aus mõtlev ajaloolane ei saa ju tunnistamata jätta, et kommunism on kapitalismi üpris loomulik tulemus, nagu Esimene Maailmasõda, millega sajandi süngemad asjad algasid. Esimest Maailmasõda aga ei vallandand mitte kommunistid ega fashistid, vaid korralikud kristlikud monarhid, kindralid ja töösturid ja sinna läksid vaimustusega mõnedki Euroopa paremad pojad.

4. märts 2001
Lugedes mõnd presidendi kõnet tuleb vägisi meelde ühe eesti klassikalise teose alguslause: "Uusi ahteid maha, teie vedelvorstid!"
Tema on rohkem küll nagu mõisavalitseja. Aga allpool on hulk igasugu kupjaid, kiltreid, pastoreid ja muid ametimehi, kes rahvast takka sunnivad ja õpetavad, kuidas õieti istuda ja astuda, et saada korralikkudeks eurooplasteks. Meie valitsus on valitsejate, kubjaste ja kiltrite valitsus. Päris härrad on ka kuskil, aga kaugel ja kõrgel, meid valitsevad poolhärrad.

Ei, saksad, härrad pole päriselt lahkunud, nad on alles, nad on meis, nad on saand osaks meist, meie superegoks, kelle sarnasteks tahame saada, kelle ees pingutame, kellega igal sammul arvestame. Kelle vastu vahel ka mässame, aga pimedalt, saksalikkusele on ainus alternatiiv midagi pöörast ja metsikut, puhas negativism. Mida ka küllalt leidub. Aga muid alternatiive pole, me ei oska enam elada lihtsalt niisama, iseendale, tunda elust ja iseendana olemisest mõnu. Püüame aina olla keegi teine, saada kellekski teiseks. Itaalias sain selgemini aru, mida tähendab see, kui inimesed tõesti elavad iseendale, on ise, ei taha olla keegid teised.



9. märts 2001
Eesti Ekspressis on jutuks tulnud Einar Laigna tegevus ja isiksus. Mul oleks temast palju rääkida, aga jäägu see tulevaste memuaaride teemaks. Ei saa aga üle kiusatusest mõnd tähendust teha. E. L. oli kunagi mu lähemaid sõpru, siis aga läksid meie teed lahku ja vaevalt enam kunagi lähenevad, kuigi - jah, Allah teab paremini. E. L. on igatahes olnud minu tutvuskonnas ja ilmselt ka laiemas ringis inimene, kes on suutnud ise luua endale teise isiksuse, teise vaimu ja keha. Nõrgast poisikesest kasvatas ta end jõuliseks meheks ja kooli käsitööõpetajast teoloogiks, ülikooli õppejõuks, kultuuritegelaseks ja kõrgemaks sõjaväelaseks. Selline enda kujundamine nõuab inimeselt tohutut pingutust, pingutust, mis saab ilmselt lahutamatuks osaks isiksusest endast, pidevaks pingesolekuks. Jõud, jõupingutus - need on minu meelest saanud nii keskseks asjaks E.L. maailmapildis, et ta hindab kõike nende järgi. Ta ei armastand ennast enne kui kasvatas end tugevaks, nüüd oskab ta armastada ja austada vaid seda, olgu inimest või institutsiooni, millel on jõudu, väge. Loomulikult sobib selleks väga hästi katoliku kirik. Võiks ehk sobida ka islam, aga islamil ei ole pakkuda institutsiooni, ta on rohkem traditsioon ja liikumine ilma keskse juhtimiseta. Nii on E.L. pöördumine leigest ja jõuetust luterlusest katoliiklusse loomulik ja nii on loomulik ka tema siirdumine sõjaväe teenistusse. Sõjaväes avaldub jõud kõige puhtamal kujul, see on kõige jõulisem jõustruktuur ja seal on veel kõige elujõulisemad vanaaegsed jõulisuse, mehisuse, macholuse ideaalid.
Ma ei tea, kas E.L. on ohtlik ja kui ohtlik ta on. Ei ole teda kohand ligi kakskümmend aastat, pärast seda, kui ta tuli mind katoliikluse juurde tagasi tooma, seletas, kui halb on Idakirik oma tsesaropapismiga ja kui labased on idamaade võistluskunstid, kus vastasele jalaga näkku lüüakse võrreldes läänemaise rüütellusega, kus kasutatakse mõõka. Kommentaarid selle kohta, et sedasi vaatasid asjale ka samuraid ja et kungfud jt. ongi rohkem lihtrahva ja munkade võitlusvahendid, jäid mul tegemata. Hiljem tean, et E.L. tegeles julgeolekuarhiivide sorteerimisega, mis seisid - kui ma ei eksi - Pagari tänava keldris. Mis seal täpselt toimus, ma ei tea, igatahes kaotas ta selle koha, kuna olevat mingeid delikaatseid dokumente sealt välja toimetanud, - nii vähemalt ütles mulle tookordne peaministri abi Tiit Pruuli. Ilmselt pääses E.L. vahendusel julgeolekuarhiivist ringlusse ka minu kohta KGB poolt tehtud positiivne iseloomustus, mille avaldas tunane Eesti Aeg, kuhu ta oli jõudnud Ann Musta kaudu, kes tookord oli Laignast vaimustuses ja teda arhiivikeldris ka külastas. Seal oli E.L. tunnistand naerdes, et ongi kurat, kui A.M. teda kuradiga võrdles. See avab ühe, minu meelest võimukultusega seotud joone meie kangelases, nimelt tema kalduvuse vandeseltslusele, salaühingute loomisele. Ning teistpidi tema kalduvuse näha salaühinguid ka mujal. Mind jahmatas omal ajal kõige enam E.L. kirjatükk sealsamas Eesti Ajas, kus ta oma tavalises ex cathedra stiilis taaselustab väikeste katoliiklike variatsioonidega Siioni tarkade protokollidest tuntud ajalookujutelmad: konkreetselt väitis ta seal, et Ameerika vabamüürlikud ringkonnad püüavad Euroopa kultuuri hävitada sellega, et organiseerivad mitmel pool maailmas sõdu, mida ei olegi kavas võita, nende eesmärk on Euroopa üle ujutada võõrakultuursete põgenike massidega. Kelle vastu siis eurooplased peaksid seisma, kui vaja ka relvaga käes. Kord refereerisin seda kirjatükki ühele targale dominikaanile, kes tegi selle kohta kolm märkust: esiteks ei ole autor ajaloolane, teiseks ei esinda ta katoliku kiriku seisukohti ja kolmandaks on tema psüühika häiritud. Olen asja üle mõelnud, aga ei tea tänini, kas EL ise usub kõike, mis räägib, või mängib teatud rolli, mis kõige paremini tema eesmärkidega sobib. Kui vandenõuteooriad töötavad, miks neid mitte kasutada. E.L.-l on karismat ja soovi seda kasutada, inimesi mõjutada, üles kihutada, valitseda. Millegipärast aga ei ole tal õnnestund oma karismat edukamalt kasutada, nii nõukogude ajal kui nüüd eesti ajal on tema tegevusel olnud ajutist edu, ta on leidnud tähelepanu, kuid suuremat toetajaskonda ta pole saanud ja tema katsed poliitikas mingit rolli mängida ei viinud kuigi kaugele. Võibolla ta ei tunne end ka demokraatlikus-demagoogilises poliitikas hästi ja eelistab rangemaid, suletumaid ja hierarhilisemaid institutsioone nagu sõjavägi või kirik. Kirikuga on E.L. sattund konflikti, ilmselt sellepärast, et see on viimastel aastakümnetel muutunud vähem hierarhiliseks, avatumaks ja pluralistlikumaks. Sõjaväes on vanad käitumis- ja organisatsiooniskeemid paremini säilinud ja siin tunneb E.L. end arvatavasti paremini. Milles võiks konkreetselt avalduda E.L. ohtlikkus? On kaks joont, mis sunnivad ettevaatusele: esiteks tema armastus salaseltside ja vandenõuteooriate vastu, mida ta noorematele kindlasti püüab edasi anda ja teiseks tema maailmanägemise lähedus praegu läänemaailmas pead tõstvale fashismile ja neonatslusele. Vahel mõtlen, et temas elab edasi või on vanas põlves jälle ellu ärgand see poiss, kes kord Nõmmel luges särasilmil Saksa sõjaväeajakirja Signal, pani pähe saksa kiivri ja hüüdis Heil. Teisalt ei ole ta praeguses Eesti sõjaväes ainuke sõjahull, on teisi ja hullemaid, kellel puudub Laigna hariduslik taust ja isiksuse võlu. Üks noorem ohvitser ütles mulle, et E.L.-i vaateid ei võta sõjaväes keegi tõsiselt. Seal on ta aga usutavasti leidnud organisatsiooni, milles kehastub jõud, mida ta on valmis truult ja ennastsalgavalt teenima. Sõjaväkke lähevad rohkem või vähem sadomasohistlikud isiksused, võibolla teisiti see institutsioon ei saaks eksisteeridagi. Kamandada ja juhtida E.L. oskab, nähtavasti oskab ta ka alluda ja loodetavasti ei püüa ta sõjaväes organiseerida mingit oma salaseltsi või isiklikku pataljoni. Noortele tehnokraatidele ja lihtsalt napi humanitaarharidusega inimestele võib ta aga avaldada positiivset muljet, olla elavaks alternatiiviks praegusele raha- ja tõhususe ideoloogiale, esindada tõelist, kuigi vahel parasjagu hullu vanaaegset idealismi. Tema keerulised vahekorrad kirikuga jäägu kiriku enda arutada. Minule oli tunane sõprus E.L.-ga väga oluline, olen temalt mõndagi õppinud. Temas kohtasin inimest, kes tundis tõsist huvi filosoofia vastu, oskas aga samal ajal valmistada ilusaid nuge ja muud sepatööd, luua endale oma kätega huvitav keskkond, kus olid koos Nietzsche, kaktused, Bachi muusika ja oma sepistatud terariistad seinal. Mis roll oli minul tema elus, ma ei tea, usun aga, et ei eksi, kui ütlen, et olin see, kes soovitas tal minna õppima vaimulikuks ja kes seletas talle esimesena, et keskaeg ei olnud sugugi nii loll ja pime aeg, kui tavaliselt arvati. Mingil määral oleme olnud üksteise õpilased ja õpetajad, on siis hilisem elu läinud nagu on. Võibolla annab ka seda, et ta mind kompromiteeriva iseloomustuse sala-arhiivist välja toimetas, tõlgendada rituaalse aktina, millega ta lõikas läbi sidemed, mis olid kunagi olnud lähedased, mis aga teda ühel või teisel põhjusel segasid. Mind ei saanud ta allutada ega minule alluda, nii jäi üle vaid mind rituaalselt hukata. Olen isegi tahtnud teha midagi samasugust, tunnen aga, et nüüd on selliste tahtmiste aeg möödas. On aeg vaadata tagasi ja katsuda mõtestada oma minevikku, tulevikku on ju napilt. Minevikust tuleb meelde igasugust, näiteks üks varane öö E.L. kunagise kodu juures, kui me kuskilt tulles kaua kiikusime laste mänguplatsil kiigel ja millestki filosofeerisime. See oli ilus varane öö.


20. märts
Mida ma Eesti poliitikas tahaksin? - Et Laari valitsus lahkuks, uueks peaministriks saaks Andrus Ansip, presidendiks Tulviste. Et Savisaar läheks aastaks-paariks Ameerikasse loenguid pidama, keskerakond ei oleks enam protestipartei, kelle hirmus kõik teised peavad tegema seda, mida nad teha ei tahaks ja mida tegema ei peaks. Et Tallinn saaks linnapea, keda ei peaks häbenema. Aga need on "süsteemisisesed" soovid, tegelikult tahaksin muidugi, et süsteem muutuks. See aga on hoopis keerulisem lugu.



19. mai
On märke sellest, et süsteem võibki kergelt muutuma hakata: vasakpoolsus tuleb põlu ja põranda alt välja ja kui seda kuulutab kantslist ameeriklane T. H. Ilves, ei julge keegi väga vastu ka hakata, sest eks ameeriklane tea paremini ja Ilvest ei saa keegi ju nõukogude igandites ka süüdistada... Isamaa on omadega plindris, nagu tegelikult terve koalitsioon.
Ma ise tulin Itaaliast tagasi heade kavatsustega lisada sellele kodukirjale päris omaette poolperioodiline osa, umbes nagu oma ajaleht, aga esialgu ei ole selleni jõudnud, maatöö ja pisi-kirjatöö võtavad oma osa ajast. Ja kevad on ikkagi nii ilus, et ei raatsi sellest osa võtmata jääda, tahaks olla väljas, vaadata tema tulekut, pidada arvet saabuvate rändlindude ja puhkevate lillede üle, panna kartuleid ja istutada puid. Mine tea, palju neid kevadeid jäänud ongi ja palju on jäänud neid, mil saan olla heas füüsilises vormis ning maatööd teha. Kehaliselt ma ei sobi hästi intellektuaaliks: keha nõuab iga päeva tund paar kõva pingutust, kui saan teha metsatööd, kaevata maad, sõita rattaga paarkümmend kilomeetrit, on keha rahul ja meel ka hää. Muidu ei ole. Päevast päeva laua taga istumist keha ei taluks ja meel närtsiks või muutuks rahutuks.
Vahepääl olen vähe kirjutand artikleid, tunnen, et ajakirjaniku tööst peab natuke puhkama, tegema midagi rahulikumat ja tõsisemat. Mõnikord olen siiski kirjutand. Viimati vist siis, kui mu kätte sattus usuõpetuse õpetamise kava, mis tahtis usuõpetuse päris vanal hääl moel koolidesse sundainena sisse tuua. Kava oli kohati lausa julkjürilik ja olevat nüüd tagasi lükatud. Minu artiklike Postimehes ehk aitas natuke sellele kaasa. Mõte ise on aga vägagi elus. Sund-usuõpetuse koolitoomisega tegeldakse edasi, kuigi vist tahetakse seda nimetada religiooniks ja eetikaks. Miks ometi need kaks koos, nagu eetikat ilma religioonita olla ei saaks ja nagu teeks religioossus inimsugu eetilisemaks? Vaatame ometi, mis toimub Jeruusalemmas, mis toimub Afganistanis, Kašmiris, Tšetšeenias, Nigeerias. Kui palju tapetakse ja piinatakse tänapäevalgi inimesi usu pärast ja usu nimel! Kui erapoolikud ja asjatundmatud on ühe usu vaimulikud teise usu suhtes! Ma ei usu sugugi, et luteri teoloogias koolitatud kooliõpetaja saaks õpilastele anda mõistlikku pilti islamist, judaismist või buddhismist. Rääkimata maausust, mida peetakse lausa häbiväärseks paganluseks, kuigi ladina-Ameerika põlisrahvaste hulgas esile tõusnud indiaani teoloogia vanu religioone, vanu kombeid ja vanu jumalaidki rehabiliteerib. Meie nooremate maausuliste hulgas on vägagi haritud, ka teaduskraadiga inimesi, millal jõuame selleni, et nad kristlike teoloogidega ühe laua taga istuvad ja üksteisemõistmiseni püüavad jõuda? Kardan, et luteri kirikut segab siin mälestus kunagisest võimust ja privilegeeritud positsioonist, härraskiriklik pärandus.
Nojah, selle kõige tõttu kirjutasin oma artikli ja panen selle ka netti üles, et lugejaid oleks rohkem. Koduleht on leidnud üllatavalt palju lugejaid, teda on ilmselt vaadanud rohkem inimesi kui ükskõik millist E Wabariigis ilmund raamatut. Niisiis, mu arvamused usuõpetusest on lugeda siin kodulehel rubriigis Arvamused ja Uut.

üles