ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE 
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN


Suvemõtteid 2001

indotants

   

Illustratsioonid on vanadest India koopajoonistest.

Mõtteid ja märkmeid

*

Mõtlen viimasel ajal palju arhitektuurist. Midagi selles, mida arhitektid teevad ja selles, kuidas nad oma tahtmisi ja tegemisi seletavad, ei meeldi mulle päriselt. Omal ajal kirjutasin sel teemal isegi esseekese 'Autoritaarsest arhitektuurist', millele Vilen Künnapuu reageeris paroodiaga, mis on üks kõige paremaid, mis minu ainetel üldse kirjutatud on. Minu sisekonflikt arhitektuuriga on sama laadi kui konflikt kunstiga. On nad ju lähedalt seotud, arhitektuuris nähakse sageli üht kunstiliiki ja arhitekt tunneb end kunstnikuna ja kunstnikuna ka käitub. Tänapäeva kunst on individualistlik, ta tõhutab loovisiksust, tema originaalsust, julgust, suveräänsust. Kujutavas kunstis ja sellest võrsund nähtustes (installatsioonid, performansid) on kunstnikul tõepoolest suur vabadus väljendada oma isiksust, originaalsust jms. Arhitektuuris see päriselt nii ei ole. Arhitektuur on tarbekunst, ta loob ja korraldab inimeste ruumi, jagame selle siis elu-, töö-, puhke- ja muudeks ruumideks või kuidagi teisiti. Arhitektuuri tarbija on kollektiivne: see võib olla perekond, ühe firma töötajad, kuid väga tihti pole kollektiiv määratudki teisiti kui sellega, et nad elavad ühes ruumis - majas, trepikojas, lähiümbruses või teisiti. Kollektiivne on tegelikult ka arhitekti idee teostumine - selleks on vaja insenere ja ehitajaid. Nii on arhitektuuris tegevad kolm jõudu: arhitekt, ehitajad ja tarbijad. Eri aegadel on neil kolmel olnud erinev kaal ja otsustusvõime selles, milliseks arhitektuur päriselt kujuneb. Kõige kõvem sõna võib olla tarbijal-tellijal, arhitektil või ehitajal. Viimase üle kurdeti Eestis palju Nõukogude ajal, kus meie arhitektuuri ilme tõesti määras ehitustehnoloogia ja ehitusökonoomika, mitte arhitekti nägemus või inimeste soovid-vajadused. Nüüd on ajad muutunud ja vahel saab arhitekt enda kätte jämeda otsa, pääseb ennast teostama.
See eneseteostus ei ole aga võimalik koostööta kahe ülejäänud otsustajaga. Mis on aga oluline ja sageli kahe silma vahele jääb: arhitektuur on kõigist kunstiliikidest (olgu siis kinoga, kuidas on) kõige enam seotud võimuga. Arhitekti kõige olulisem tellija on võim, olgu siis kirik vaimuliku võimuna, valitsejad poliitilise võimuna või ärimehed või firmad rahavõimuna. Kõigi nendega on arhitektuur alati olnud liidus, nemad on olnud tema töö kõige heldemad tellijad ja tarbijad. Väike inimene, tavaline elanik-kodanik on jäänud enamasti arhitekti tähelepanust ja sageli arhitektuurist üldse kõrvale, ta on ehitand endale eluasemeid ise või on talle loodud minimaalne eluruum - üürikasarmud, ühikad, barakid jms. Esimene võimalus ei olegi paha: väike inimene on osand ehitada endale tegelikult täiesti mugavaid ja vahel ka keni eluasemeid - nagu neid sündis eelmise sajandivahetuse paiku Eesti linnade agulites. Väike inimene teadis, mis ta tahtis ja vahel ka suutis selle oma tahtmise teostada. Selline isetegevuslik ehitamine ei ole võimule kunagi meeldinud, ta on selle vastu võidelnud, püüdnud seda, mida ta stiihiaks peab, likvideerida, organiseerida, arendada jne. Karm ja kuri võim lihtsalt hävitab ise tekkinud majad ja onnid, ajab inimesed slummidest, faveladest, bidonville'idest lihtsalt minema. Leebem võim ehitab neile midagi slummide asemele, midagi, mis tema meelest on mugavam ja korralikum. Arhitektid peavad võimuga liidus andma sellele mugavusele ja korralikkusele esteetilise mõõtme. Arhitekt on enamasti liidus võimuga ja nagu võim kunagi, kaldub ka arhitekt uskuma, et tema teab paremini, kuidas inimestel on hea elada. Kui inimestele uued majad ja rajoonid ei meeldi, on süüdi nende vanameelsus, väikekodanlikkus vms. Mäletan juhust, kus Eesti saatkonna veidra hoone autor pahandas saatkonna inimeste peale, kes tahtsid õue istutada midagi haljast: puud-põõsad olevat väikekodanlikud... See maja on vist kõige ebamugavam elamis- ja töötamiskoht, mida olen elus kohanud: lõunakaares on klaassein, nii et kevadest sügiseni lõõskab päike magamis- ja elutuppa, magamistoa üks sein on kuue meetri kõrgune.
Siia ongi koer maetud: kui mulle ei meeldi maal või skulptuur, võin ma teda ignoreerida, ei käi näitusel ja ei osta seda teost. Kui mulle ei meeldi arhitektuur, ei ole mul aga temast lihtne pääseda. Nagu ei olnud Eesti saadiku perel Vilniuses. Minu meelest on siin näha see, mida omal ajal nimetasingi arhitektuuri autoritaarsuseks. Uue aja arhitektuur, mis toetub usule loovisiku suveräänsusesse, individualismile, ei saa olla demokraatlik, vaid peabki olema autoritaarne, peabki leidma endale tuge selle ilma vägevatelt või siis looma endale ise autoritaarsed legendid (müüdid). Sageli kõlavad need müüdid kokku valitsejate müütidega. Pole juhus, et Hitler igatses saada arhitektiks ja üks kõige lähedasemaid isikuid talle oli arhitekt Albert Speer. Arhitekt on aidand võimukandjatel luua endale monumente, näidata oma võimu. Mis on parem viis oma võimu näidata kui suurejooneline, monumentaalne ehitis? Sellist ehitist luues saavad rahulduse nii võimumehest tellija kui arhitekt, nad saavad teostada end teineteise abil ja toel.
Võimuambitsioonid on põimunud muude ambitsioonidega - sooviga silma paista, olla moodne, tore, originaalne jne. Ning mulle tundub, et enamasti teenib arhitektuur uuel ajal just selliseid ambitsioone, mida olulisel määral jagavad tellija ja arhitekt. Inimesele, kellel niisuguseid ambitsioone aga ei ole, kes tahab lihtsalt endale head, mugavat, kodust kodu, on arhitektil alati olnud vähe pakkuda. Vahel arhitekt lihtsalt põlgab niisugust inimest, kelle väikesed (väikekodanlikud) soovid ei lase tal end teostada. Väikesele inimesele on arhitektil vähe pakkuda - vaid minimiseeritud ja standardiseeritud ruumi masstoodangus, millest arhitekt end sageli ka lahti ütleb. Uue aja võim aga, kes kujutleb, et hoolitseb väikese inimese eest, on temalt võtnud võimaluse ise endale eluase ehitada. Nii pole tal erilist valikut: ta peab leppima sellega, mis võim talle võimaldab, annab, eraldab. Arhitektuur, mis annab võimukandjatele ja arhitektidele endale imago, identiteedi, isiksuse, võtab väikeselt inimeselt selle isiksuse ära. Osa väikesi inimesi lepib sellega, osa ei lepi. Kui nad on jõukad, otsivad nad endale eluaseme, mida ei ole loonud uue aja arhitektuur, midagi, mis on tekkinud ise, traditsiooni toel. Ta läheb elama Tallinna vanalinna, vanasse talumajja Eestis, Provence'is või Itaalias, keskaegsesse majja kuskil sealsamas. Või kasutab ta võimalust ja ehitab või ehitab ümber poollegaalselt midagi kuskil, kuhu võimu kontrolliv silm esialgu ei ulata.
Kas ja kuidas võiks olla teisiti? Minu mõte on anarhistlik ja ketserlik: inimese põhiõiguste juurde peaks kuuluma kaks asja: õigus ehitada ise endale eluase, kodu ja õigus kasvatada-hankida endale ise toitu. Need õigused on minu silmis peaaegu kohustused, midagi, mis kuulub vältimata inimeseks-olemise juurde, millest uue aja elu on meid aga ilma jätnud. Kuidas inimestele need põhiõigused tagasi anda, teha inimesest jälle loom, kes ise oma keskkonna, eluümbruse loob? Sellele ei ole kerge vastata, kuid selle vastuse otsimine on kindlasti huvitav ja ka loov tegevus.


*

Marxi ja Engelsi teoseid on raamatukogudest kõvasti välja puhastatud ja poodides, isegi antikvariaatides pole neid enam. Otsisin kaua Kapitali esimest osa, kuni leidsin antikvariaadist eestiaegse väljaande. Praegu aga soovitaks küll kõigil, kel Marxi-Engelsit veel on: hoidke alles, hoidke hoolega, läheb veel tarvis. Kui vanad habemikud meil ka tegelikkust muuta ei aita, millest nad unistasid, seda mõista aitavad nad ometi. Sestap panen rubriiki "laenatud" mõned head tsitaadid.

*

Olen alati olnd vilets ilukirjanduse lugeja, nüüd eriti. Napp aeg, mida raatsin lugemisele kulutada, kulub kultuuriloole, teoloogiale ja muule seesugusele. Suur osa ilukirjandust, mida meil kirjutatakse ja avaldatakse, lihtsalt ei huvita. Ilmselt kõige enam sellepärast, et on nii ebaintellektuaalne, et temas ei ole intellektuaalset pinget. Pinget püütakse luua ja hoida muude vahenditega: tugevate emotsioonidega, tabude rikkumisega, räigusega. Keppimise, oksendamise, sita ja kusega. Ega see iseendast pole midagi hullu või võimatut: on neilgi asjadel kirjanduses oma koht nagu eluski, kui nad aga Vikerkaarest Vikerkaarde ja Loomingust Loomingusse korduvad, lähäb lihtsalt igavaks. Selle kirjanduse tegelased ei ole huvitavad inimesed. Huvitavam on mõelda, miks nad on loodud sellisteks, nagu nad on, miks kirjanduses intellektuaali ja tema mõtete asemel figureerib pätt, seikleja, seksihull või kurjategija. Miks? Otsime kirjandusloost paralleele: see on sentimentalism ja romantika. Eriti prantsuse romantika, mis klassitsistliku õilsa kangelase asemel tõi lavale röövlid, narrid, prostituudid, hulgused. Romantika oli reaktsioon klassitsismi rangusele ja ka intellektuaalsusele. Niisamuti sentimentalism, mis rehabiliteerib tunded ja ekspluateerib neid. Sentimentaalne tolle ajaga võrreldes meie kirjandus enamasti ei ole, oma tundeid kardab kirjanik väljendada, oma tegelastega kaasa elada. Võibolla vahel lastakse tegelastel surra või kannatada nimelt sellepärast, et näidata oma üle- ja eemalolekut nendest. Aga sentimentalism ei kao, ei jää tulemata. Vahest tuleb Kaur Kenderi populaarsus sellest, et ta julgeb olla demonstratiivselt sentimentaalne, jätkata romantilise sentimentalismi vanas traditsioonis, panna tundelise noormehe otsima oma ainsat ja õiget armastust romantiliste dekoratsioonide vahel. Meie kirjanduses otsitakse midagi, armastust, nikku, tugevaid elamusi, kuulsust. Mida vist ei otsita, on tõde. Sellepärast see kirjandus mulle eriti huvitav ei olegi.

*

4. august 2001

Trivimi Velliste üllatab: Purjus soldatite tramburai Paldiskis võivat olla Vene provokatsioon! Kui asja kainelt vaadata, on pigem Velliste avaldus ise provokatsioon... Vene välisministeeriumi avaldus oli küllalt tasakaalukas: loomulikult kasutasid nad intsidendi oma huvides ära, kuid mitte enam. Huvitav mõelda, kuidas Vene salateenistus võiks Eestis provokatsioone korraldada: kas on tal agente Paldiski ja Narva pättide ja kraadede hulgas või äkki hoopis EWr sõjaväes, keda saab käsu peale laamendama panna? Elu täielises Eesti vabariigis muudab vahel venemeelseks. Mihuke kena vene tädi, kes pohmakas eesti poisile automaadi hommikul kätte annab, enne aga asjalikult püssi numbrit küsib. Selliste inimestega on mul vist rohkem ühist kui mõnegi sõjaka Eesti patrioodiga.

sisukord

Päevakajalist

 *

7. juuni 2001
Tundub, et saan selle ammu plaanitud omaenda netilehekese varsti üles panna. Kui vaadata külastusi, mille arv juunis ligineb juba seitsmele tuhandele, on selge, et see kodukiri on mu kõige suurema tiraazhiga väljaanne Eesti Wabariigis. Raamatuid küll ostetakse ja loetakse, aga tagasihoidlikult. On ikka vahe selles, kas ostad raamatu 200 krooni eest või loed paari krooni eest (ja töökohal või küla internetipunktis hoopis ilma) mida see J. K. jälle kirjutand on. Ajalehtedele kirjutamine on vaevaliseks läind, kuidagi ei saa enam artikleid kirjutatud ja siis ära saadetud. Ma pole loomu poolest ajakirjanik, kuigi olen seda tööd põhiliselt teinud tubli tosina aastat laulvast revolutsioonist millenniumini. Aga ajalehe nägu ja tegu ei sobi kuidagi kokku sellega, mida ise tahaks näha ja teha. Mis siis muud, kui tuleb ise netis oma perioodiline väljaanne teha. Jätkan seda, mida alustasin 'Kõige uuem' sildi all.

8. juuni 2001

*

Täna hommikul lugesin natuke Delfi kommentaare ja olin jahmatand: reageeringud Jakobsoni komisjoni järeldustele ja selleteemalisele saatele olid nii raevukad ja agressiivsed, nagu ei oleks oodanud. Oleks oodanud kahetsust, hämmastust ja kurbust, et ka eestlasi on osalt omal tahtel, osalt sunniviisil sattunud osa võtma möödund aastasaja kõige jälgimast massimõrvast. Seeasemel sõimatakse selle mõrva ohvreid ja ellujäänuid ja peaaegu õigustatakse tapjaid: sõda on sõda ja kui kästakse, mis siis muud kui tappa. Oleks muidugi oodand arutlusi, mis noored mehed selle jälkuse sisse viis, selle rõhutamist, et enne oli olnud punane terror jne. Aga mitte massimõrva ja selle tegijate õigustamist. Kurb ja vastik on. Ons natsimeelsust Eestis tõesti nii palju? Või on tegemist lihtsalt frustratsiooniga, mis niimoodi agressiivselt välja purskab? Seda usun rohkem. On ju meie ajakirjandus, seda enam veel internetilehed silmatorkavalt jõhker ja agressiivne. Nagu poliitikagi. See aga teeb omakorda murelikuks. Näib, et eestlased tunnevad end praegu rohkem luuserite kui võitjatena, pisikeste inimestena, kes on suurtel lükata ja tõugata ning kelle arvamiste ning tahtmistega keegi ei arvesta. Umbes nii nagu väike sakslane kahekümnendatel aastatel, kelle selja taga oli kaotatud sõda, majanduslaos ja maailma põlgus. See sünnitas hoiakud, mis järgmisel aastakümnel aitasid võimule natsismi. Eestlase alaväärsustundest olen mõelnud ja kirjutand, ei oleks aga osand arvata, et see nii suur on. Mis siis edasi? Eestlasel ei ole ka seda väljapääsu, mis oli sakslastel - pööret alaväärsustundest suurusehullustuseni. Ei saa kedagi vallutada, alistada, tappa. Siis ei jää muud üle kui vihata iseend ja üksteist, närida üksteise kallal, kadetseda, intrigeerida ja kakelda. Kommentaaridest on selge, et kadestatakse juute... Nemad on holocaustiga tähelepanu leidnud, eestlane ei ole.
Aino Järvesoo on juhtind tähelepanu ühele olulisele asjale: Eesti on praegu rikkam kui kunagi ajaloos. Nii see on. Ja ometi tundub, et eestlane ei ole kunagi olnud rahulolematum ja õnnetum kui praegu.
Kapitalismi masinavärki hoiab käigus inimeste rahulolematus. Kui seda on liiga vähe, ei toimi majandus, kui liiga palju, ei toimi ühiskond, algavad degeneratiivsed protsessid, inimsuhetes hakkab domineerima kadedus ja vaen. Meie oleme ilmsesti selles olukorras, kuigi veel mitte lõplikult ja lootusetult. Olen mõelnud, et mingis mõttes oli meil NL-s parem. Pilt oli selgem: võim oli paha ja vaenulik, eestlased pidid kokku hoidma selle võõra võimu vastu ja olulisel määral hoidsid ka. Venemaa oli vilets ligaloga riik, venelased rumalad ja harimatud, meie olime neist paremad, targemad, töökamad ja vahel tunnistasid venelased, isegi võimu esindajad seda ka. Keegi Moskva tegelane oli öelnud, et pole mingit lootust sellise rahvaga (ta mõtles venelasi ja teisi suuri rahvaid ilmselt) sotsialismi üles ehitada. Aga eestlastega oleks see tema meelest olnud võimalik. Niisugused olid suhtumised, mis lubasid meil end keskmisest nõukogude inimesest paremana tunda, meie rahvuslik alaväärsustunne ei olnud nii tugev. Nüüd oleme Euroopas või peaaegu nii ja äkki on pilt teine: oleme üks Ida-Euroopa väikerahvas, kes lääne pool eriti kedagi ei huvita ja kellega eriti keegi ei arvesta. Endast paremaks ei pea meid lääne pool küll keegi, kui teenime millegi eest kiituse, siis selle eest, et oleme nende head õpilased. M. Thatcher olla öelnud, et eestlased on Ida-Euroopa kooli kõige paremad õpilased. Aga ega kõik meile ainult komplimente ei tee: paljude, isegi soomlaste meelest on Eestigi üks kasimatu ja kriminaalne endine sotsmaa ja eestlased seotud musta äri ja muu kahtlasega. Nii oleme NL aristokraatiast äkki saanud Euroopa alamklassiks ja see teeb muidugi tuska. Asja võiks parandada mingi tõsine majandusime à la Iirimaa, aga seda pole kuskil paistmas. Eesti majandus paistab sörkivat lääneilma majanduse sabas, sellest eriti maha jäämata, kuid ka ette jõudmata. Kui suures ilmas on retsessioon, paiskab see ka meid tagasi ja nii ei ole erilist lootust, et Eesti jõuaks rikastele maadele järele. Sabassörkijateks jääme veel paar põlvkonda. Kardan, et see mõjub väga pahasti siinsele õhkkonnale: kadedus ja kurjus jäävad meid elu saatma, määravad rahvusliku karakteri ja käitumise.
Kas Delfi kommentaarid politseipataljoni loole näitavad, et eestlaste hulgas on levind antisemitism? Mõnel määral on see tõesti nii, aga ma arvan, et tegu on põhiliselt millegi muuga. Meie inimene on tige ja iga võimalus seda tigedust välja valada on teretulnud: võime vihata ja kiruda juute, neegreid, kommareid, valitsust ja iseend, sest kedagi peab ju vihkama ja kiruma. Juudiviha on Euroopas nii põline asi ja vastavad stereotüübid nii hästi välja töötatud. Aga kaugele see meid ei vii, sest mis neist käputäiest juutidest ikka vihata. Tuleb leida kedagi teist, aga see pole lihtne: neegreid on Eestis veel vähem kui juute. Nii jääb esialgu üle vihata üksteist ja iseend kuni tuleb paremaid võimalusi.
Kunagi, see võis olla loominguliste liitude ühispleenumil 1988, rääkisin sellest, et inimesed, rahvas siin on haiged. Nüüd, kolmteist aastat hiljem tuleb tunnistada, et tervis on olnud visa tulema ja kahtlen vahel, kas oleme üldse saanud tervemaks, võibolla oleme hoopis haigemad kui toona.


*

Mõned tuttavad on võrrelnud praegust aega Eestis Brezhnevi stagnaajaga. Vägivaldsevõitu võrdlus, aga siiski... Aeg liigub igal pool praegu kiiremini kui varem, seda ka Eestis. Laulva revolutsiooni, Eesti Kongressi ja muude suurte asjade aeg on läbi, läbi on ka omariikluse agara ehitamise aeg. Võib küsida, kas läbi on ka nende inimeste aeg, kes riigi varjusurmast välja aitasid ja seda ehitama hakkasid, lühemalt öeldes revolutsionääride aeg. Vahel tundub tõesti nii: kõik poliitikud on ebapopulaarsed, ebapopulaarne on poliitika tervenisti. Mitmed poliitikud on hakanud agaralt tegutsema, lootes tulla välja uute liikumiste, parteide ja initsiatiividega. Praegune valitsev seltskond, vahel tuleb tahtmine öelda klikiks muutuv seltskond ei oska teha targemat kui seda, mida tegid Brezhnev ja seltsimehed: pöörduda mineviku poole. Kümme aastat pärast lahkumist lagunevast NLiidust on äkki vaja kommunistlik rezhiim hukka mõista. Eriti koomiline on see, et hukkamõistjate hulgas on ligi pooled endised KP liikmed, mõned neist isegi partorgiametit pidanud inimesed. Üks mu sõber juhtis tähelepanu sellele, kudas endine ERaadio partorg Sinissaar nüüd parteid hukka mõistab ja Jürgen Ligi, kellel pole parteiga miskit pistmist olnud, seda hukkamõistmist naeruvääristab. Kommunistlikku rezhiimi oleks tasund hukka mõista siis, kui tema haardest välja rabeldi, kui tõesti võitlus käib. Nüüd on kommunism tunasel kujul surnud ja peale on kasvanud uus põlvkond, kes ei tea sellest kõigest suurt midagi, mina pean oma lastelastele seletama, misasjad olid oktoobrilapsed, pioneerid ja kõik muu. Nii on enneminevikuks saava lähimineviku hukkamõistmises oma annus pahempidi nostalgiat, midagi sellest, mis toob meid taasavastama Raimond Valgre laule ja kuuekümnendate aastate kunsti.
Brezhnevi aega meenutab eriti aga see, kuidas praegu suurejooneliselt mälestatakse 1941. aasta küüditamise aastapäeva. Mu kadund äi, Eesti Korpuse mees, rääkis sarkasmiga sellest, kuidas sedamööda kui aeg edasi läks ja elu raskemaks muutus, temale ja tema võitluskaaslastele ikka rohkem medaleid jagati ja möödunut aina pompöössemalt tähistati. Tema sõnades saadeti ida poolt siia aina uusi vagunitäisi plekki, sest muud polnud saata. Nii reisib siis president Meri praegu mööda maad ja jagab murtud rukkilille märke, sest mida muud võimudel rahvale jagada on.
Minu meelest tuleb mineviku kannatustele keskendumisega ettevaatlik olla, kunagi tuleb nende meenutamisele-elustamisele joon alla tõmmata. See puudutab nii eestlasi, juute, lätlasi kui teisi. Aga muidugi ei saa üks teisele õpetada, kuidas seda teha. Nimetada võib, et holocausti kohta on juutide hulgas kostma hakanud kriitilisi hääli. Leitakse, et sellest ei tohiks saada rahvusliku identsuse põhisümbol, et holocaustist ei tohi teha 'industriat' ega religiooni. Aga holocaustiga on asi muidugi palju tõsisem kui küüditamistega, eks lootnud ju need, keda kodulinnakestest-shtetlitest eshelonidesse aeti, et neid küüditatakse... Ja pidev konflikt araabia ja islami maadega ei lase juutidel paljut unustada, massimõrva ähvardus on kogu aeg õhus. Maailmas on palju antisemitismi, ei ole aga arvestatavat antiestonismi, eestlased võivad omal maal rahus elada, kui vaid oskavad olla rahus omavahel. Siis peaks mineviku traagikale joone alla tõmbamine olema palju lihtsam kui mõnel pool mujal.


*

Jakobsoni komisjon ei teadvat, mis politseipataljonide mehed Valgevenes tegid... Mis nad Venemaal tegid, võib asjahuviline lugeda Jaan Elleni väljaantud raamatust 'Võrumaa saaga'. Suuresti tegelesid eesti poisid seal juutide, mustlaste ja 'kommunistide' mahalaskmisega, mahalaskjad said omale tapetu asjad. Raamatus on näiteks lugu juudi kuldhammastest, mis temal elavast peast suust välja kangutati ja millest teatavaid arusaamatusi sündis. Seda lugu lugedes ei jää kahtlusevarjugi selles, et Suur-Saksa Vabadussõjas (nii nimetasivad sakslased ise oma sõda) nii või teisiti kaasa löönud eestlaste hulgas oli omajagu mahalaskjaid, piinajaid ja poojaid. Ja et võrreldes sellega, mida saatsid korda mõned Võrumaa mehed Novgorodi kandis, käitusid NKVD mehed siin peaaegu et dzhentelmenide kombel...

*

Üks mu hea kolleeg, kellest ma üldiselt väga lugu pean, hurjutas mind kord selle eest, et ma olen kuskil kirjutand, et eestlased on juute tapnud. Nii ma polevatki päris õige eestlane ... Hiljem kuulsin kahe inimese suust seda, et toosama minust õigem eestlane olla kuskil kunagi öelnud, et kõik need venelased ja juudid tuleks seina äärde panna. Jutustaja küsind, et kas ka Lotman, minu kolleeg kostnud, et ka Lotman. Ma ei tea, kas ta ise midagi sellist ette oleks võtnud või võtaks (venelasi ja juute ju Eestis ikka veel on), aga naljakas ikkagi ... Aga nonde Delfis hate speechi kirjutajate hulgas võiks kindlasti olla neid, kes sobival hetkel on valmis kedagi seina äärde või auku ajama. Tallinnas ilutses kuskil seinal kiri 'Juudid ahju'. Võimalusi on palju. Kui lihtsameelne oli Gandhi, kui ta kirjutas, et maailm on väsinud vihkamast. Ei ole väsinud, ei väsi.

*

Üks mu kõige 'nõukogudevastasemaid' luulekatkeid on järgmine: Siil praeb sitikat tunamullusel tuleasemel täna kakskümmend viis aastat tagasi. Minu eakaaslased ja vanemad inimesed mäletavad Valdo Pandi telesaadete sarja pealkirjaga 'Täna kakskümmend viis aastat tagasi'. Need saated algasid ilmselt aastal 1966 või umbes nii, kui Suure Isamaasõja (venelastele see oli kahtlemata Suur Isamaasõda) algusest sai mööda kakskümmend viis aastat. Saated olid vist tolle aja kohta päris head, minule olid nad aga märk sellest, et algamas on nostalgiline aeg, et tuleviku asemel hakkab nõukogude elu ikka enam määrama minevik. Hrushtshov oli kukutatud ja temaga koos viimased kommunistlikud utoopiad. Algas stagnaaeg ja sellega koos mineviku suurte sündmuste mälestamine. Asjal on ka oma mütoloogiline taust: semiootikud on osutand sellele, et mütoloogilise maailmapildi, mütoloogilise orientatsiooniga kultuuri juurde kuulub teatud sakraalsete minevikusündmuste pidev kordamine, pidev tagasitulek nende juurde. Kirikus 'mängitakse' mingil määral läbi piiblilugu kristlikus tõlgenduses, ka Kristuse kannatuslugu, selle mälestamisele on ju üles ehitatud kirikukalender. Nõukogude ideoloogias on alati olnud tugev mütoloogiline joon, stagnaajal see aga muutus: messianismi, eshatoloogia asemele tuli minevikkupöördumine, mineviku suursündmuste kordamine, olgu paraadidega, mälestuspäevadega, olgu telesaadetega. Nõukogude kord ja ideoloogia arenes natuke sama loogika järele kui kristlus. Algul oodati viimast võitlust, mis maailma uueks looks, maailmarevolutsiooni, maailma lõppu, siis aga, kui seda ei tulnud, hakati kohanema uute oludega ja siin sai tähtsaks minevik, selle meenutamine, ülekirjutamine (evangeeliumid pandi kirja inimpõlv või paar pärast Jeesust) ja pühitsemine. Omal viisil tõlgendatud minevik andis võimaluse siin maailmas teisiti elada, andis kindlust ja tuge. N Liidus seda kauaks ei jatkunud, aga paralleel on ometi olemas.
Nojah, minule tundus see minevikuihalemine totter ja naljakas, vahel ajas lausa iivelduse pääle. Ja siis kord tuli mulle meelde eesti muinasjutt siilist, kes püüab sitika ja hakkab seda siis praadima mullusel tuleasemel, ise arutades, kas on juba krõbe küll. Pandi saated ja muu seesugune sõjasündmuste ideoloogiline meenutamine inspireeriski mind kirjutama neid ridu. Nüüdne sitikapraadimine Riigikogus ja mujal tuletas mulle seda meelde.


*

Tuleb tahtmine küsida Who the fuck is Tom Ilves? Miks on tal vaja ikka ja jälle õiendada lätlaste ja leedulastega, neid solvata, siis oma sõnad tagasi võtta ja siis neid veel sobimatumas vormis korrata.


*

Eks või sinna NATOsse ju minna ka, kui poliitikud seda nii kangesti tahavad. Ma ei usu, et sellest meile erilist kasu oleks või NATOl meist. Kui kord Venemaale appi peab minema, ei ole selleks NATOt vaja. Pigem aga tuleb meil ja lääneeurooplastel Venemaale appi minna kui neil meile appi tulla Venemaa vastu.

*

NB! Paari päeva eest tuli trükist välja minu Laozi Daodejingi tõlge. Väljanägemiselt on ilus, sisu üle otsustab juba lugeja, hinnangu võiks anda asjatundja. Esialgu on küll Eestis ainult üks tõeline sinoloog, Prantsusmaa praegune suursaadik hr. Subrenat, kes aga paraku ei oska eriti palju eesti keelt. Aga osta võiks raamatut küll. Tõlge ise on ka siin kodukal, rubriigis 'Tõlked/Translations'.

NB! Laozi tõlkeraamatusse on sattund viga, esimeses peatükis on kaduma läinud üks rida, mis on olemas küll siinsamas kodukirjas üles pandud tõlkes.

Viimastes ridades peab siis olema:

Need mõlemad

koos tulnud ilmale,

aga eri nimedega.

Häid raamatu lugejaid palun siis see kaduma läind rida - aga eri nimedega - oma õigele kohale vahele kirjutada või lihtsalt meelde jätta, et see seal olema peab. (märkus kirjutatud 21. juulil, kadumaläind reale juhtis tähelepanu oma kriitilises sõnavõtus Märt Läänemets, kellele allpool pühendatud paar sõna).

Raamatutega on üldse häda, neid eriti ei osteta, vahest ka ei märgata, kui ei tegele reklaamiga, mis mulle väga vastukarva on. Üht oma raamatut tahaks natuke promoda veel, see on aasta alguses ilmund 'Kajakas võltsmunal', kus on ilmund suur osa mu ajalehtedes avaldatud artiklitest-esseekestest aastatest 1996-2000. Ise olen raamatuga rahul, ta peaks ka andma sissejuhatuse alternatiivsesse puna-rohelisse mõtlemisse, mis oletatavasti ja loodetavasti ka Eestis peatselt rohkem tähelepanu leiab. Nii et hea lugeja, küsi raamatupoest J. K. raamatut 'Kajakas võltsmunal'. Kui loed huviga seda kodukat, siis sa ei kahetse vist ka raamatuostu. Kirjastaja on, nagu enamasti, 'Vagabund'.

*

18. juuni 2001

*

Kas ei ole ilmad muutumas sedasi, et kevadele järgneb teatava segase üleminekuperioodiga, mida kuidagi suveks ei tihka kutsuda, sügis ja sügisele üleminekuperioodiga talv? Kurb oleks, aga tänavu see just nii ongi...

Maailm elab oma elu, ikka selgemini on näha, et Euroopa-Ameerika konflikt tuleb päevavalgele ja vist ka teravneb. President Bushi Euroopa-visiit vaevalt teda siin populaarsemaks teeb. Vaevalt on hispaanlased vaimustuses sellest, kudas ta kuningas Juan Carlost õlale patsutas. Nii vist ikka kuningaga ei tehta. Nüüd on huvitavalt kombel päevavalgele tulnud ka midagi, millest omal ajal kirjutasin ja mida siis tõsiselt eii võetud. Nimelt võimalus, et USA üritab säilitada-tugevdada mõju Euroopas Ida-Euroopa väikeriikide kaudu, kus ta on palju populaarsem ja kus tema toetust tõepoolest soovitakse ning vajatakse. Ida-Euroopat on aastakümneid maailmasündmustest valgustand Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa, mis ei ole ka mööda läind jälge jätmata. Eesti elektrijaamade ja raudteede erastamisel paistis samuti välja ameeriklaste minu meelest hämmastavalt suur huvi nende siinsete strateegiliste objektide vastu: asjaga tegeles ju peaaegu et asepresident ja eestlastele avaldas tänu NRG tehingu õnnestumise eest välisminister. Nii oleme ehk iseenda teadmata-tahtmata jällegi sattunud suurvõimude konflikti. See ei ole küll hoopiski nii kole kui see, mis meid pigistas 1940ndast aastast saadik, kuid midagi, mida peaks arvestama ikkagi. Mõtlen, kas ei ole ka see, kuidas Göteborgis eurooplased Eestit ja teisi liiduga liituda soovijaid nii lahkelt vastu võtta lubasid, osalt tulemus USA-Euroopa konfliktist. Kas ei hakka mõlemad nüüd võistlema idaeurooplaste toetuse pärast? Midagi tähendab ehk seegi, et seekord Euroopat külastades pööras Bush silmatorkavalt palju tähelepanu Ida-Euroopale, käis Poolas ja Sloveenias. Lääne-Euroopa suuremaid pealinnu ta vältis.

*

Pole ammu leidnud midagi nii kosutavat ajalehtedest kui Iivi Masso intervjuu jaanilaupäevases Arteris. Meie ajakirjanduses valitsend aguli-parempoolsusele on nüüd tekkimas tõsiseid ja arukaid alternatiive. Oluline on, et vasakpoolsete mõtteavaldustega tuleb välja tõepoolest asjatundja politoloogia alal ja need mõtteavaldused on tõesti läbi mõeldud. Vähehaaval hakkab kogunema pilvi valitseva isamaalik-parempoolse kliki pea kohale. Jääb oodata, millal tekib ka tõsiselt võetav opositsiooniline vasakpartei. Keskerakond on end täiesti blameerind ja temast ei ole millekski asja, inimeste rahulolematus ja frustratsioon aga kasvavad, kuigi mitte pidevalt. Kahju on, et I. M. lähäb ära Soome, aga loota jääb, et ta sealt ka Eesti lehtedesse kirjutab. Muidugi pannakse inimene Soomes rakkesse, nii et tal eriti mõtlemiseks aega ei jää. Soomlaste ebajumal on endiselt töö, vähemalt intelligentsi ja ametnikkudega on nii. Tavaline töömees võib end lõdvaks lasta, uurija, toimetaja või kirjanik ei või.

Hea on ka, et Mõõdukaid on hakatud kritiseerima ja nad ise püüavad vähemalt sõnades hoida rohkem vasakule. Piinlikke seiku, nagu nende vastuseis astmelisele tulumaksule ja kaasaminek lauserastamisega, on aga raske unustada. Omas valdkonnas on Mõõdukad tõesti heategevusliku suunaga inimeste ühendus, kes aga ei tegele poliitikaga, vaid võtab kuulekalt omaks peaaegu kogu parempoolsete peajoone.

Hea toon on midagi, mis kuulub tingimata nii aristokraatia kui demokraatia juurde. Ja selle hea tooni juurde kuulub tingimata see, et end tahes või tahtmata kompromiteerind valitsusliige (ka peaminister) astub tagasi. Kui seeasemel kostab Toompealt mingi tot-tot-tot pup pup, näitab see, et valitsus ei jälgi head tooni ja selkombel ka üht demokraatia olulist nõuet. Kui Laar naeruvääristab rahvast, öeldes, et inimesed lihtsalt tahavad vaheldust, aga et valitsus ei kavatse rahvale siin vastu tulla, on seegi hea näide demokraatia ignoreerimisest. Rahvas võib olla rumal ja Laar tark, aga demokraatias peab valitsusjuht eeldama, et rahva hääl on Jumala hääl. Vox populi vox dei. Kuri küsimus on, kas Eesti parteipoliitika põhieesmärk on riigiasjade arukas ajamine või paha poisi Savisaare eemalhoidmine võimust.

*

8. juuli 2001

Vabadusvõitlejad ... Vabadussõjast osavõtnud, kindlasti. Dissidendid nagu Enn Tarto või Lagle Parek. Ei vaidle vastu. Aga Saksa sõjaväes olnud. Ei, ei sobi. Kuidas saab vabadusvõitleja aunime kanda endine sõjamees, kelle ülemjuhataja oli Adolf Hitler?

*

13. juuli 2001

"Postimehe" tagasivaate-rubriigis on seni vist ainult infotehnoloogia-guru Linnar Viik esinend vaimustuse ja optimismiga. Nii siis ongi: masinatel on Eestis läind paremini kui inimestel.

*

Nüüd siis tunnistab siseminister, et noorte rassism on saand ohtlikuks ja kutsub avalikkust appi. Sellega seoses on mul kaks mõtet. Tahaks süüdistava näpuga näidata meie rahvuslastele, mõnelegi avaliku elu tegelasele eesotsas peaministriga, ja pressile, kelle suhtumistes ja sõnavõttudes on kergelt rassistlikke motiive olnud pidevalt. Saksa sõjaväes sõdinuid on ülistatud, sakslaste teenistuses olnute mustad teod on maha vaikitud või püütakse neid sinisilmselt õigustada. Ohtralt on ilmund ss-laste mälestusi ja biograafiaid. President annab aumärke Eesti pinnal võidelnud Saksa ohvitseridele. Sõjaajaloolased kasutavad oma sõnavõttudes enamvähem sama fraseoloogiat kui kunagi Goebbels. SS ja mitmesugused kollaborandid võidelnud ikkagi Euroopa kultuuri eest Ida barbarite vastu. Kaitseväes kõrgel kohal olev Einar Laigna esitab oma variatsiooni juutide ja vabamüürlaste vandenõust, kes nüüd püüdvat hävitada Euroopa kultuuri, paisates siia meile võõraid emigrante, kelle vastu tulevat valmis olla võitlema kasvõi relvaga. Jüri Lina uskumatult harimatuid antisemiitlikke raamatuid on ilmunud mitmes trükis, samal ajal kui Peeter Puide dokumentaalromaan, kus oli juttu eesti politsei osast holocausti toimepanemisel Eestis, ei leia kirjastajat ja Puidet nimetavad inimesed, kes pole raamatut lugenud, reeturiks. Vägisi jääb mulje, et humanismi ja sallivust on Eestis parasjagu niipalju kui seda sunnib meile peale Euroopa ja maailma avalikkus, keda me vastutahtmist kuulda võtame, südames aga põlgame. Oma meelest teame meie paremini kui nood lollid liberaalid Euroopas, kudas tuleks neegrite, homode, aidsihaigete ja muu kõntsaga hakkama saada. Ja tihti lööb see suhtumine ka ajakirjanduses välja, olgu mõnes ülbes remargis, olgu sõnavalikus. Nagu olen kirjutand, on Eesti läänemaailma agul. Agulist võib saada linn või geto. Agulirahvas, kes linna ei pääse, hakkab igatsema pogromme, tahab peksta neegreid, venelasi, juute, homosid või kedatahes. Linnarahvas seda ei tee, linnas ollakse sallivad: Londoni Citys kõnnivad neegrinoorikud ja indialased uhkelt, nooblis restoranis võib näha musta meest valge naisega, - see ei ärrita kedagi. Agulis on teistmoodi, agulis valitseb umbusk ja viha, agulis toimuvad rassirahutused ja pogrommid.

Minu teine mõte on konkreetne ettepanek, kuidas karistada rassiviha õhutajaid, rassistlikel motiividel huligaanitsejaid. Mõte on lihtne: kui inimene solvab neegrit, aafriklast või afroameeriklast, tuleb tal lugeda läbi kõik eesti keeles olemasolevad raamatud Aafrika (Ameerika neegrite) ajaloost ja aafrika (afroameerika) kirjanike teosed. Antisemiitlike väljaastumiste eest on karistuseks kohustus lugeda läbi eesti keeles ilmund juudi kirjanikkude teosed, mida on oletatavasti tunduvalt rohkem. Mõlemal juhul loetakse karistus kantuks, kui süüdlane saab tõendada, et on vastavad teosed läbi lugenud ja tunneb nende sisu: lühidalt, ta peab andma väikese afrikanistika ja judaistika eksami.

*

3. augusti Postimehes kirjutab Daniele Monticelli väga sümpaatselt meeleavaldustest Genuas, sellest, mida meeleavaldajad tahtsid ja sellest, kuidas nendega käituti. Koos mõne teise artikliga lohutasid need kirjatükid mind, aitasid välja meelemasendusest, milleni viisid esimesed reageeringud Genua kokkupõrgetele. Eriti Res Publica lipsuga noorhärra arvamus, et noortele olla antud liiga palju sotsiaalseid garantiisid, võõrutatud nad iseenda eest hoolitsema jne. Vene moodi oleks see "s zhiru besiatsia". Tavaline meie konservatiivide arusaam, et rahulolematud ollakse läänemaailmas sellepärast, et elu on liiga hää. Siia juurde muidugi ka mõned teised arvamused: töötud on laisad, kes ei viitsigi tööd teha; kurjategijate vastu ollakse liiga leebed; immigrante, neegreid ja teisi poputatakse liialt jne. Ma ei tea, kuipalju meie noored lipsuga konservatiivid neid arvamusi jagavad. Aga oleks vist ikka parem, kui me kõiges nii ei püüaks Ameerika moodi olla. Ka meie liidrite IQ ei pea tingimata olema samal pulgal president Bushi omaga.

*

7. augusti Postimehes avaldab välisminister Tom Ilves väga huvitava artikli "Eesti välispoliitika peegelmaastikul". T. I., chef de la diplomatie estonienne ei ole kunagi silma paistnud erilise diplomaatlikkusega, nagu ka tema nimekas eelkäija, praegune president. Nii ütleb Ilves välja palju asju, millest seni Eestis ei räägitud-kirjutatud ja millest avalikkus suurt ei teadnud. Minule kõige huvitavam oli inf selle kohta, kuidas Läänes Balti riikide iseseisvuspüüdlustele vastu oldi ja ka vastu töötati. Vaba Euroopa raadio olla saanud instruktsioone, et mitte erilist tähelepanu pöörata Hirvepargi miitingule. Küllap see nii ka oli. Huvitav oleks aga teada, mis instruktsioone RFE eesti saadete toimetaja Tom Ilves veel sai. Minu vaikne veendumus on, et kõige agaramalt töötati Läänes vastu Rahvarindele, et rahvusradikaalide soosimine ja neile ka RFE-s rohelise tee andmine on sellesama Eesti iseseisvumisele vastutöötamise üks viise. Mäletan selgelt, kuidas siis, kui Vilniuses ja Riias voolas veri ja Tallinnaski püstitati barrikaade, kostis RFE-st rohkem kriitikat tollase Savisaare valitsuse ja Savisaare enda kohta. RFE oli äkitselt saanud noorte boheemlaste häälekandjaks, kes seal häälekalt lahendasid põlvkondade probleemi, tundmata mingit huvi selle vastu, mis riigis ja mujal maailmas tegelikult toimub. Kui 40ndatel aastatel Lääs eestlasi suuga toetas ja siia provokatiivseid raadiosaateid suunas, siis 90ndate algul oldi meid veelkord reetmas. Eriti näotu on, et selles mängisid kaasa nii eestikeelne RFE raadio kui seal esinenud rahvuslased, kelle tegelikust taustast me muidugi teame veel väga vähe. Huvitav oleks näiteks teada, kuivõrd KGB ja Lääne eriteenistused Balti suunal koostööd tegid. Et nad seda tegid, tundub väga loomulik. Niisama loomulik on see, et Tom Ilves ka eilses Postimehes ei räägi kaugeltki täit tõtt.

Huvitav on ka see, kui suured käärid olid 90ndatel nii sise- kui välismaise poliitilise retoorika ja tegelikkuse vahel. Keskmine eestlane ei teadnud ega tea praegugi suurt midagi Eesti staatusest maailma riikide hulgas. Ilvese järgi oli veel 1997 mõjukaid ringkondi, kes välistasid mõttegi Eesti NATOsse astumisest. Meie ajakirjanduses tsiteeriti aga peaaegu ainult neid Lääne poliitikuid, kes suhtusid meie NATO-püüdlustesse positiivselt või vähemalt ei olnud neile avalikult vastu. Selles valguses oleks väga huvitav teada, mis jõud ja mis kaalutlused ikkagi viisid selleni, et Venemaa oma väed Eestis välja viis.

Meie ebadiplomaatlik esidiplomaat ütleb ka, et Eesti on "mitu aastat " üritanud Venemaasse sõbralikult suhtuda. Kas siis enne seda suhtuti ebasõbralikult? Aga võibolla oli see ebasõbralikkus vahel näiline, oli näiteks vajalik Venemaale, kes niimoodi sai näidata, missugused pahad loomad need eestlased on: anna neile iseseisvus, aga nemad ... Kõhedaks teeb see, et samal ajal, kui Läänes Ilvese sõnade järgi "Eesti polnud midagi iseenesestmõistetavat, ta oli riik, millesse suhtuti kui Venemaa naabrisse", meie lapspoliitikud ja nende kaasajooksikud tegid ühe Vene-vastase provokatiivse sammu teise järel. ERNA retk, Waffen-SS-laste kokkutulekud, utoopiline üleminek eesti õppekeelele vene koolides, Laari & Co metsavendlik-eestileegionlik ideoloogia... Otsekui oleks Eestit, kelle lääneriigid olid lahkelt Vene mõjusfääri jätnud, valmistatud ette järjekordseks arveteõienduseks.

Viis aastat tagasi rääkisin kord Jüri Luigega lähenevatest presidendivalimistest. Oleksin pooldand mõnd teist kandidaati L.M. asemel. Ütlesin Luigele, et tahaksin presidenti, kes rahvale ausalt tõtt räägiks. Luik leidis, et poliitik ei saa just nimelt ausalt tõtt rääkida. Jah, umbes samasugust mõtet olen ka L.M. enda suust kuulnud: ta arvas, et Clinton ei saa olla tõsine poliitik, sest ta räägib, mis mõtleb. Luik on ehk L.M. kõige parem õpilane, siit nende seisukohtade suur sarnasus. Mõnes mõttes on mõlemal muidugi õigus. Kuid minu meelest on siiski ohtlik poliitilist retoorikat tõest ja aususest täiesti lahutada, nagu Eestis kipub olema. Kuskil on - kuigi veidi hägune - piir, mida ületades tõe vältimine muutub lihtsalt valetamiseks. Ja eilsel ja tänasel Eestil on jooni, mis vägisi meenutavad aega, mida nimetame vaikivaks ajastuks (kolmekümnendate aastate lõpp). Ka siis arvati, et Eesti rahva huvid on liiga tõsine asi, et nende kaitsmist rahvale endale usaldada. Nii ka nüüd. Meri jaoks ei ole Eestis vist üldse kuigi palju täiskasvand inimesi peale tema enda, kellega võiks ausalt arutleda, kust lapsed tulevad. Üldsusele saab rääkida vaid toonekurejutte. Kui rahvast aga nii lapsikuks pidada, siis eks ta lapsikuna ka käitu. Sellise poliitikute toonekurejuttudest inspireeritud lapsikuse näiteid on minu meelest praegune Euroopa Liidu vastasus. Eks ole meie vanemad kui nooremad poliitikud kasvand Nõukogude süsteemis, kus avameelsus oli tõesti surmapatt, kus kõik olulised otsused tehti suletud kabinettides ja rahvale räägiti positiivset toonekurejuttu.

Kokkuvõtteks leian, poliitika, ka välispoliitika on liiga tõsised asjad, et neid usaldada ainult poliitikutele. Põhiasjad tuleb ikkagi avalikult selgeks rääkida, avalikkuse rahustamine toonekurejuttudega, tema eemalhoidmine tõest on kestnud liiga kaua, Pätsu ajast tänini. See, et inimesed tegelikku olukorda teadmata Saksa sõjaväkke läksid, valget laeva ootasid või metsades lootusetut võitlust pidasid, läks rahvale maksma tuhandeid, võibolla isegi kümneid tuhandeid elusid. Et midagi säärast enam ei juhtuks, tuleb rahvast paremini ja ausamalt informeerida. Vaikimine ja tühi retoorika NATO ja muude prioriteetide nimel on ohtlikud, sest kõigele vaatamata me ei tea, mis tulevik toob.

Eestis, nagu muide ka Soomes, kuigi seal palju vähem, on kestnud tsaariaegne suhtumine poliitikasse: küll härrad teavad ja teevad, mis meie väiksed inimesed ikka teame ja mis me teha saame. Mõlemal pool on noori ja vanu härrasi, kes sellist suhtumist loomulikuks peavad ja omalt poolt veel toetavad. Autoritaarsus, paternalism, klikivaim - heal lapsel mitu nime. Ma usun, et neist lahtisaamine on Eestis üks kõige olulisemaid prioriteete.

*

Oleks oluline teada, mida ikkagi kavatseb teha Linnuse kaljaga selle ära ostnud Coca-cola. On kaks võimalikku põhistsenaariumi: kas Coke võtab kalja oma nomenklatuuri coca, fanta jt. kõrvale või suretab selle tasapisi lihtsalt välja. Tõsine asi on see, et Coca-cola ei ole kohustatud avalikkust oma kavatsustest informeerima. Ei ole ju teada sedagi, kui palju kaljamargi eest maksti. See pisi-intsident näitab seda, kuidas Eesti vähehaaval kaotab oma iseseisvust ja sattub aina suuremasse sõltuvusse rahvusvahelistest suurfirmadest, kapitalist, mille tegemistest ja plaanidest rahvas ei ole üldse informeeritud, rääkimata võimalusest seda kontrollida. Kindralid ja poliitikud valmistuvad ikka eelmisteks sõdadeks, nii on ka Eestis. Toompea ja Kadriorg on teinud palju tööd selle heaks, et kunagi ei korduks see, mis siin juhtus 1939-1940, et Eestisse enam ei veereks idast võõrad väed. Tähelepanemata on aga jäänud teistsugused, uue jõud, kes võtavad siin võimu, okupeerivad meie riigi ilma tankide ja väekolonnideta, relvaks ainult raha, magusad joogid, ilusad autod ja värvilised liikuvad pildid. See uus okupatsioon võib osutuda põhjalikumaks ja saatuslikumaks kui kõik eelmised. Uuriv ajakirjandus ja aktiivsemad inimesed võiksid jälgida Coca-cola tegemisi ja kui tõesti osutub, et kavas on eesti kali välja suretada, võiks kuulutada välja Coca-cola vastane boikott. Isegi kui sellest suuremat välja ei tule, on boikotid midagi, mida isegi suured firmad kardavad. Oleks Eestiski aeg uute maailmavalitsejate salatoimetustesse selgust tuua ja neile meelde tuletada, et nendelegi on olemas vastujõud. Praegu lehvib Eestis argipäevadel juba palju rohkem firmade reklaamlippe kui riigilippe. See on tähendusrikas. See kutsub midagi tegema. Ei usu, et meil ei oleks noori, kes tunnevad ja mõtlevad samamoodi, kui nende eakaaslased Seattles, Göteborgis ja Genovas. Tasub mõelda sellelegi, et megakompaniide laastamistöö maailmas on võrreldamatult suurem kui mõnesaja ekstremisti (ja provokaatori?) poolt tehtud kahju poeakendele ja autodele nendes linnades. Noored inimesed protestisid ja ma loodan, et jäävad protestima maailma muutumise vastu postindustriaalseks masinavärgiks, mida me ennastunustavalt-masohistlikult orjame, kellele ohverdame oma hinge ja elu.

*

14. VIII 2001

Tänases või eilses Washington Postis avaldab Henry Kissinger mõtteid Ameerika ja Venemaa suhetest, puudutades pikalt ka küsimust sellest, kas peaks Baltimaad NATOsse võtma. Ta ei anna siin selget soovitust, osutades mitmele võimalusele. Artiklist paistab aga rahulolu praegusele Putini-Bushi détente'iga, mida Balti riikide (kuigi H. K. meelest õigustatud) soov NATOsse pääseda omajagu häirib. Putiniga paistab H. K. rahul olevat, võrreldes teda Vene diplomaatia suurkuju vürsti Gortshakoviga, kes taastas Venemaa suurriigina maailmapoliitikas. Meie poliitikuid võis artikkel rahutuks teha, kui nad muidugi selliseid materjale üldse loevad. Praegune Moskva ja Washingtoni võimalik lähenemine meenutab natuke omaaegset Venemaa ja Saksamaa lähenemist, mis vahe-Euroopa riikidele saatuslikuks sai. Nii on Eesti parempoolsete nägemuses kindlasti Ida-Lääne mõõdukas konflikt parem kui nende soojad suhted, millele Lääs oleks valmis ohverdama kolme Baltimaa (ja mõne teise väikeriigi) huvid. Meil on tähtsust puhvrina, vahendajana, bastionina vms., mitte aga maatükina kuskil Ida- või Kesk-Euroopas. Ida-Lääne piiri kadumine või hägusaks-hajuvaks muutumine lööb segi meie arusaamad, identiteedi ja poliitilised prioriteedid, sunnib uuesti endalt küsima, kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me lähme. Sellele mõeldes saab selgeks, kui mõõdutult suur on meie olemasolu, identiteedi, püüete ja väärtuste sõltuvus Venemaast, Venemaa ja Lääne erinevusest ja vastakusest. Pole ime, et meie poliitikud ja press on Vene ohtu, Vene-Lääne konflikti ikka püüdnud rõhutada ja mõnikord isegi õhutada - selle kohta on mul Riigikogu aegadest mõned kogemused ja tähelepanekud. President Meri nägi vist oma missiooni selles, et Läänele meenutada, et Venemaa ei ole muutunud ega Vene oht kadunud. Tõreles ta ju kord kantsler Kohliga, et too tahab ehitada Reichsbahni Bonnist Moskva. Me ei usu - ja siin vist õigusega - Venemaa kiiret muutumist läänelikuks igavaks demokraatlikuks riigiks, millega ehk lepiksime. Siis sooviksime vist pigem, et Venemaa oleks autoritaarne pool-politseriik, keda Lääs ei usaldaks või usaldaks vähem kui meid. Ehk on aga aeg õppida elama ka ilma selle sõltuvuseta, olla valmis eksisteerima ka teises kontekstis.

*

17. VIII 2001

Nonii, president lõpetas oma teatraalse etteastega uhkelt hapukurgihooaja. Nüüd läheb suminaks ja saginaks. Kuidas L.M. esinemist võtta? Raske öelda, kui Toompeal olin, olid mul mängureeglid enamvähem selged, kuigi informatsiooni ka siis oli vähevõitu. Nüüd ei tea ka enam reegleid korralikult. Aga presidendi esinemisel on mitu konteksti, mida tasub vist silmas pidada.

Kõigepealt muidugi siseriiklik kontekst. Lähenevad presidendivalimised, mida tänane show võiks mõjutada küll. Kuigi ma ei ole kindel, kelle kasuks. Võiks pakkuda akadeemik Tulvistet, kes ju ka akadeemikute pöördumisele alla on kirjutand. Teisalt on ta seni olnud Laariga solidaarne ja Laaril on NRG-tehingust võimatu taganeda. Tagasi astuda võib ta küll, aga nagu teame, ja tean omast kogemusest, on Laar väga sitke inimene ja ise juba tagasi ei astu. Kindlasti saab presidendi avaldusest punkte juurde Kreitzberg, kes aga ilmselt presidendiks saada ei saa. Punkte saab aga iga tulevane valitud president, sest praegu tegi L.M. midagi, mis tema populaarsust rahva ees veelgi tõstab. Valitsusele on elektrijaamad olnd nagu veskikivi kaelas, mis tema reitingu on alla viinud, nüüd astub president otse valitsuse vastu. Mis peaks valitsuse ja tema juhi täiesti põhja laskma. Nüüd läheb kas suureks valitsusremondiks või jääb valitsus lastud varesena edasi hingitsema, kaotades viimasegi autoriteedi.. Elame-näeme, kes asjast kasu lõikab. Huvitav on akadeemikute pöördumise järelkajastamine Postimehes ja Luubis samal ajal presidendi esinemisega. Ons nad sünkroniseeritud?

Asjal on aga teinegi kontekst ja see on globaalne. NRG-tehing oli selgelt kummardus USA poole ja sealt on seda mitugi korda rõhutatud, nüüd siis kähku ja tõredalt saatkonna poolt. Teenisin kord tuttavate iroonia, kui osutasin sellele, et USA ei usalda lääne-eurooplasi ja püüab siin, Ida- ja Kesk-Euroopas toetust leida ning kanda kinnitada. Elektrisüsteemi ja raudteede oma kontrolli alla saamine on selleks päris sobiv viis. Nüüd on, kui ameeriklastest ameeriklasemat Ilmar Mikiveri kuulata, ka seal maal arutatud sama asja: et Euroopa suurriikidega suhted ei edene, peaks ehk väikeriikide tuge otsima. Peaksime Eestis ka nägema, et praegu käib maailmas suur sõda suurfirmade ja nende taga olevat riikide vahel turgude ja mõjusfääride pärast. Subcomandante Marcos on seda nimetand neljandaks maailmasõjaks, olen tema artiklit omal ajal ka refereerind. See on viisakas sõda, mille täit teravust me diplomaatiliste fraaside tagant ei tajugi. Ei taju ka sellepärast, et seda sõda peetakse omajagu varjatult, kinnistel nõupidamistel, kabinettides, peakorterites, büroodes. Aga sõda käib ka meie pärast, kes me oleme üleminekuala nn. Ida ja nn. Lääne vahel, Venemaa aken Euroopasse ja Euroopa aken Venemaa poole. Seega koht, mida tasub oma kontrolli all hoida. Kui nüüd meie president, kes seni on olnud küllalt Ameerika-meelne, teeb sammu, mis otsemaid USA käreda vastureaktsiooni esile kutsub, siis mida see tähendab? Kas seda, et Euroopa lobby on siin peale jäänud? Tähele panna võib sedagi, et presidendi esinemises nimetatakse Rooma ja Maastrichti leppeid, - see on selge viide Euroopa suunas. Miks nii? Miks praegu? Miks sellises vormis? Üks mõttevälgatus, mida küll ise eriti tõsiselt ei oska võtta: ehk on Kadriorul tekkind veendumus, et meid ei taheta NATOsse. Pole minul muidugi vajalikku infi selle kohta, kuid maailmapoliitikas on välja joonistumas midagi, mida võib ju kutsuda Bush-Putini paktiks. Kui nii, siis on vanema põlve poliitikud (meil on neid ainult üks, L.M.) kas närvis või pettunud. Eurokaardi välja mängimine ameeriklaste vastu võiks olla kas katse suurde mängu sekkuda või lihtsalt kättemaksuzhest neile, kes meid unustama kipuvad. Huvitav, kuidas meil loeti-kommenteeriti Kissingeri artiklit Vene-Ameerika suhetest. Loeti välja viisakad fraasid Balti maadest ja nende julgeolekuvajadustest, ei tabatud aga üldist tooni, mis rõhutab Vene-USA ühishuvisid ja pigem kahtleb Baltimaade NATOsse kutsumise otstarbekusest kui soovitab seda. Ei soovita igatahes. Millal tekivad Eestis kained välispoliitika kommentaatorid, mis ei jatka mutatis mutandis omaaegset valge laeva ootamist, ei tõlgenda kõike ainult ühes võtmes, meie lootuste-ootuste täitumise seisukohalt? Maailmapoliitika on vastik, aga siiski ka lihtsalt huvitav.

*

27. august 2001

Maarjamäele pidi püstitatama mälestusmärk kõigile sõduritele, kes 1944 Kirde-Eestis võitlesid Punaarmee vastu. Ons see mälestusmärk või ausammas, leina või au märk? Kas püstitatakse kord sinna ka mälestusmärk Punaarmee vastu võitlejate ülemjuhatajale Adolf Hitlerile?

sisukord

.

Muljeid ja sündmusi

*

Tulin poest, kuhu on kaheksa kilomeetrit higise ja väsinuna, panin jalgratta seina äärde, seljakoti toolile ja läksin kastsin end tiiki. Kui siis tiigikaldal end kuivatasin, tajusin äkki, et midagi on teisiti, midagi on natuke imelik. See midagi oli lihtsalt tuulevaikus. Viiv tuulevaikust selles rahutus, heitlikus ja tuulises kevades. Seisin alasti seal tiigikaldal ja tundsin, kui kosutav ja rahustav on see tuulevaikus. Mõtlesin, kui vähe on tegelikult inimesel vaja, et õnnelik olla. Oleme nagu tuule keerutada ja ajada, kui siis tuul vakatab, oleme äkki vabad ja rahul sellega, mis on. Kui tuul vakatab, saab siin ja praegu tõelisemaks, tuleb lähemale. Ja siis tuli mulle meelde, et omal ajal ütlesin, et vabalt-poeetiliselt võiks sõna nirvaana tõlkida eesti keelde kui 'tuulevaikus'. Nirvaana on see, kui soovide ja mõtete tuul vait jääb ja me vajume alla nagu tolm õhtupäikese kiirtes. Olemine on korraks täis rahu ja miski ei sunni meid tagant.

*

Kasvatan iga suvi jonnakalt endale ise natuke aedvilja, rohkem õunu ja marju. Vanadel naturaalmajanduslikkudel harjumustel, mis nõukogude ajal meile väga ära kulusid ja jõudsalt ka arenesid, on oma võlu ja väärtus. Aiatöö ja muu selline võib tunduda mõttetu ajaraiskamisena, intellektuaalsesse eliiti kuuluv inimene võiks ju selle asemel midagi olulisemat ja targemat teha. Mulle on see aga eetiline küsimus: mulle tundub, et inimene peaks ise endale vähemalt osa toitu kasvatama ja hankima, mitte kõike poest ostma. Võiksin ka öelda, et see on mulle kohusetunde küsimus, kaevan maad, lõhun puid ja niidan, nagu täidaksin mingit käsku, maatöö on mulle see, mis päris juudile käskude - mitzvoth täitmine. Kui saan oma maa ja metsaga kuidagiviisi hakkama, on süda rahul ja keha ka.
Kõige hingelähedasem on mulle mets ja oma istutatud park, loomadega, isegi mesilastega ei lähe mul kõige paremini, taimedega on intiimsem vahekord. Aiamaal on meil kõige paremini kasvanud sibul, muude aedviljadega ei ole alati õnne. Tihti nad ikaldavad või juhtub midagi, vahel päris naljakaid äpardusi. Nagu tänavu kevadel herneste ja ubadega. Meil on kaks aiamaad, üks endises aias maja lähedal, teine kaugemal suure kraavi ääres, mille koprad on korralikuks tiigiks paisutanud. Tänu sellele vist paljunesid ühel suvel nii vesirotid, et sügiseks olid nad söönud ära tubli osa kartulitest ja peaaegu kõik porgandid ja pastinaagid. Tänavu külvasin sinnasamma herneid ja ube, nad tulid päris ilusti üles - külm kevad neid eriti ei sega - siis aga kadusid jäljetult. Imestasin, mis on juhtunud, kas tõesti on hall herneid-ube näpistand. Siis aga leidsin peenralt paar maast välja kistud oatõuset ja sain aru, et keegi on käinud mu peenral saagitsemas. Kes see oli, ma ei tea, varasem kogemus ütleks, et pasknäär, meie oaaia igasügisene külaline. Naabrinaine aga ütleb, et tema hernemaal käib vargil vares. Oli kes ta oli, oma töö oli ta teind nii põhjalikult, et panin maha uued herned ja nendele peale katteloori - seda vares loodetavasti peenralt ära ei saa.

*

Hiljaaegu tapeti julmalt minu pojale lähedane inimene: ta kägistati surnuks, ilmselt oli tegu röövmõrvaga, nagu seda meie ajal nimetatakse. Tegijad on tabatud, aga surmatut nende karistamine enam ellu tagasi ei too: nende jõhkra teo vari on kadunu ja meiegi perekonna kohal veel kaua. Mida tunneb inimene sellise julma kuriteoga kokku puutudes? Hirmu, alandust, raevu, masendust - ükski sõna ei kirjelda kannatanute hinges toimuvat päriselt. Seda ei saagi kirjeldada, küsimus on, kuidas kannatanuid aidata, aga muidugi ka, mida teha, et niisuguseid jubedusi ei juhtuks. Need asja mõlemad pooled on seoses: kurjategija on enamasti inimene, kellel puudub või on väga alaarenenud empaatia - võime mõista teist inimest, teisega kaasa mõelda, kaasa tunda. Röövel ja mõrtsukas on enamasti egoist, kuigi vaevalt keegi on 100% röövel ja mõrtsukas, ka egoist. Mis on see, mis aitaks inimeses kasvada ja areneda nendel loomuomastel kaastunde-eokestel, mis on see, mis neid alla surub ja känguma paneb? Inimlikkus, inimsus - nendes sõnades sisaldub just selle tunnistamine, et teine on nagu mina, et oleme mingis mõttes ühedsamad, ühesugused, et see, mis on hea või halb teisele, läheb korda ka minule. Kuritegevus, kuritegelikkus algab selle unustamisest või eitamisest. Kust sünnivad kurjategijad? Geenidest? Perekonnast? Ühiskonnast? Kultuurist? Ma usun, et olulised on need kõik, eriti viimased. Ja viimasel ajal eriti ka viimane. Meie kultuuris on tubli annus inimsusevastasust, jõhkrat egoismi, mida on soodustatud ja soositud peaaegu et riiklikul tasemel ja millele aitab tublisti kaasa praeguse massikultuuri foon. Teleka neljas kanalis domineerib see, mida minu nooruses nimetati ausamalt tapmiseks ja tagaajamiseks, nüüd silmakirjalikumalt action. Muidugi ei ole õige tõmmata otsepõhjuse joont TV-vägivallast meie vägivaldse kuritegevuseni. Kuid selle mõju ei tohi ka eitada. Ütleksin, et see, mis võtab inimeselt inimsuse, on nagu mitmekomponendiline närvigaas, mille komponendid eraldi on päris süütud ained. TV-vägivald, tapmine ja tagaajamine ekraanil on selle dehumaniseeriva närvigaasi üks komponent. Teine komponent on valitsev neoliberaal-individualistlik ideoloogia ja selle võimendamine naiivparempoolses ajakirjanduses. Ideoloogia kujundab, aitab kujundada väärtussüsteemi. Meie ideoloogia väärtussüsteem ei ole eetiline: siin hinnatakse kõige enam edukust, rikkust, glamuuri. Need on väärtused, mille poole püüdlema inimesi õhutatakse ja mille poole suur osa meist ka püüdleb. Ning kuna edukus ja rikkus on palju olulisemad väärtused kui ausus ja kasinus, ei vali paljud meist vahendeid - võitjaid ei mõisteta hukka, hukka mõistetakse luusereid, kaotajaid, kelle hulka kuuluvad paraku just inimesed, kes ei ole inimsust unustanud. Dehumaniseeriva närvigaasi kolmas komponent on minu meelest meie ihalev ja kriitikata suhtumine Läände, meie püha püüd saada eurooplasteks, elada nii, nagu läänesaksad. Ka see Lääne poole pürgimine, trügimine ja pugemine jätab sageli kõrvale eetika, olgu isiklikul, olgu riiklikul tasemel. Meie välisministri suhtumine Eesti lõunanaabritesse, keda ta eriti ei tunne, on lihtsalt häbematu. Valitsuse suhtumine venelastesse on häbematu.
Ei maksa unustada, et stagnaajal ja veidi aega pärast seda Läände pagenud eestlaste hulgas oli silmatorkavalt palju kurjategijaid, kes tahtsid vabas maailmas end teostada ja osalt teostasidki. Üks viis Läänele järele jõuda on ju Läänt röövida... Üks võimalus rikkaks saada on rikkaid röövida. Sotsialism on meil veel sõimusõna, kuigi ameeriklane Ilves on rehabiliteerind sõna 'sotsiaaldemokraatia'. Aga sotsialism ongi suuresti ka selle arusaama tulemus, et liiga suur lõhe rikkuse ja vaesuse, rikaste ja vaeste vahel mõjub inimsuse vastaselt, soodustab kuritegevust. Tuleks see arusaam ka meil rutem. Esialgu aga on Eestis kuritegevus vähemalt viis korda kõrgem kui Soomes ja praeguse, nii poliitikas kui massmeediast ilma tegeva põlvkonna hoiakutes ohtralt sellist jõhkrust, mida Läänes praegu vaevalt leida on. Rivaaliga arveteõiendamine, tema läbipeksmine, tema auto põlemapanek on meil mõnedes ringkondades päris tavalised ja endastmõistetavad asjad. Poliitikud, ideoloogid ja ajakirjanikud jätavad kahe silma vahele lihtsa tõe: Lääne uusparempoolsus sündis pinnal, mille oli loonud sotsiaaldemokraatia, ühiskondades, kus inimsus on olnud aus ja hinnas. Meie uusparempoolsus kasvas Nõukogude ideoloogiast ja selle vastasest negativismist läbi imbunud pinnast. Ei ole aga õige kõiges halvas, mis siin maal toimub, Nõukogude pärandit ja igandeid nagu omal ajal kõike halba nimetati kapitalismi iganditeks. Tuleb aru saada, et ka praegune olukord sigitab kurja, võibolla isegi rohkem kui tunane nõukogude elu. Võibolla oleks aeg hakata Nõukogude repressioonide ohvrite kõrval mälestama ka praeguse julmalt individualistliku ühiskonna ohvreid.

*

Öölindude hääled sulavad ööga kokku, on osa ööst. Aga miks ma nii mõtlen ja kirjutan? Öö ja öölindude hääled ei ole ju midagi, mis oleks eraldi: öö on see kõik kokku, öölindude hääled, pimedus, udu ja niiske maa lõhn. Öö on selline mõiste, mis mahutab kõik. Mõiste 'öö' võiks olla ju ka verb, nagu on 'hämardub', 'pimeneb', 'koidab'. Oleks siis 'ööb'. Öö kohta sobiks selline kogu 'ilma', 'ilmaruumi' haarav mõiste paremini kui päeva kohta. Päev ju eraldab, lahutab, nagu Sappho luuletuses ja vanas eesti rahvalaulus, kus hommik pillab orjad väljale, õhtu toob koju-kogub kokku. Öös pole selgeid piire, kõik on kõigega seoses, kõik on koos. Nii ei saa öölindude hääligi ööst lahutada ja nii ei saa öölindude häältest ka aru, kust nad tulevad. Nad tulevad ööst, nad on öös. Aga siingi ei saa jätta mõtlemata sellele, et tänavu ei ole meil kuulda ritsiklindu, üht neist öösi laulvatest lindudest, kelle hääl eriti ööga kokku sulab. Kaugel kostab küll rukkiräägu rääkumine (rääkimine) ja tiigis krooksub roheliste konnade koor valjemini kui enne: soojus on teind nad elavamaks ja häälekamaks.

*

Ilus elu, dolce vita: nagu nendel väikestel mardikatel, kes ilmuvad välja, kui meie valge 'jaaniroos' õide läheb ja elavad roosi õites niikaua kui õisi on. Elavad, söövad, armastavad. Vahel kukuvad õitelt veevanni, mis on sealsamas ja kui keegi neid sealt välja ei püüa, siis upuvad sinna. Ma ei tea, kui kaua nad elavad. Mardikate määraja järgi peaks ta olema aiapõrnikas, Phyllopertha horticola.

*

Mitmel põhjusel jäi mul käimata TP Dalai-laama loengul. Kuulasin teda ja nägin ka, kui ta eelmine kord Tartus käis. Imelik ja natuke kurvastav on, kuidas nii targa ja leebe inimese ümber meilgi võib olla palju kirgesid, vimma, intriige ja sallimatust, millest ta ise on üle, nagu peabki olema. Inimesed, kes said temaga lähemalt tutvuda, nimetasid ühel meelel, et neile jättis erilise mulje tema naer. Dalai-laama on naerev pühamees, naerev pagulane, riigita riigipea. Selline naeruarmastus ja naeruoskus pidada aga üldse olema iseloomulik tiibetlastele. Meenub Ivo Iliste räägitud lugu ühest tiibeti pagulaste keskusest Lõuna-Indias. Ta oli seal külastand üht kloostrit, kus parajasti käimas oluline tseremoonia, kust aga üks munk vabastati, et kallile külalisele kloostrit näidata ja nähtavat seletada. Iliste mulje tiibetlastest oli see, et nad lausa otsisid põhjust ja ettekäänet, et valjusti ja südamest naerda. Aga naerda sai ka Iliste: kui ta lahkus, oli mungast giid äkki hüüatand: - Oi, ma oleks peaaegu unustand, teil eurooplastel on ju tulemas suured pühad (jõulud olid lähedal) ja te saadate pühade puhul ikka kaarte. Oot-oot, mul oli kuskil üks kaart ... Munk sorind sahtlis ja leidnud sealt siis midagi, mida ise pidas õigeks: laia naeratusega ulatas ta võõrale kaardi, millele oli kirjutatud 'Happy Id' - see oli muslimite kaart. Kõnekas lugu sellest, mida mitmed Tiibetit külastand välismaalased on kokku võtnud nii: tiibetlased austavad sügavalt kõiki religioone. Ja loomulikult ei pea nende erinevusi olulisteks. Nagu Ida-Aasias üldse on kombeks. Eks ole üks juutide kõige toredamaid omadusi samuti nende huumorimeel. Mis mind Iisraelis natuke heidutas, oligi see, et suur osa usklikke, keda seal kohtasin, olid tõsised ja sageli ka tusased. Kui juut ka hakkab oma religiooni kandma nagu koormat, on asjad halvasti.

*

Mulle algab ja lõpeb suvi vesiroosidega, mida meie tiigis on ohtralt. Vesiroosid ei puhke enne, kui vesi saab soojaks ja sügisel külmade tulekul nad kaovad. Kogu sooja suveaja on nad aga olemas ja rõõmustavad silma, kuigi ujujale hakkab neist juba tüli tulema. Minule on neis ka midagi kummalist, midagi, mis ikka paneb imestama. Kuidas saab mingi selline õis kasvada veepinnal? Vesiroos on vist Eesti kõige suurem looduslik õis, aialillede hulgas muidugi on tal võistlejaid, aasal ja metsas aga mitte. Veelilli on inimesed imetlend ja isegi austand ammusest ajast: lootos on ju buddhismis üks tähtsamaid sümboleid, lootos, mis kasvab mudast nagu püha inimene, arhat või bodhisattva selle ilma sopast ja saastast.

*

Üks nõlv on niidetud. Sellega olen annud oma pisikese panuse poollooduslike koosluste kaitsmisse. See on kuiv idapoolne nõlv, kus kasvab peale tavaliste kõrreliste ka maarjaheina, väriheina, metsmaasikaid ja palju lilli - kellukaid, äiatare, naistepuna, kuldvitsa, hiirehernest ja keskmist ristikut. Hein läheb aidalakka nagu iga aasta ja seal on siis omadel ja võõrastel mõnus magada. Niisuguseid niitusid jääb Eestis vähemaks. Osa tehakse kultuurrohumaadeks, osa jääb niitmata, seal löövad lokkama pujud ja ohakad ning vähehaaval niidud võsastuvad. Ehk tuleb kord metski sinna tagasi, enne seda kulub aga palju aega. Niidutaimi aga võsas ja metsas ei kasva. Üks tükk kodust maastikku kaob. Siin kestab ta seni, kuni ise, Ott ja Lemmit jaksavad vikatit liigutada ja selleks aega leiavad. Ja kuni naaber lehma peab: tema niita on väike kuppel, mis kuulub meile. Kunagi on seal olnud kultuurrohumaa, nüüd aga on loodus tulnud tagasi: kuppel sinetab kellukatest, palju on ka hiire- ja seahernest.

14. VII 2001

Täna võtsin esimesed varased kartulid. Olid juba päris kartuli moodi. Näis, kas lehemädanik tuleb varsti peale ja jätab saagi kesiseks või ei. Mulluseid oma kartuleid oleme söönud tänini. Selleski on oma väike võlu. Kas pole lõpuks inimese elus üks oluline asi see, kui ta ise endale toitu kasvatab. Mingi piirini olen põhimõtteline naturaalmajanduse pooldaja ning harrastaja.

*

Tuli mis tulema pidi: Empire has struck back. Sirbis ilmus M. Läänemetsa kuri kirjutis minu Daodejingi tõlke kohta. Ei ühtki positiivset sõna, ainult pahandamine ja pahandamine läbipaistvalt kõige enam selle pärast, et olen söandanud teha midagi, mida Suur Juht ja Õpetaja Mäll on teinud. Nagu oleksin tõlkind Mälli, mitte Laozi teksti. Küll on tüütu asi see Mälli õukond. Ma saan aru, et vanatoi ise tahab kramplikult hoida enda käes monopoli suhtlemises Idaga, olgu elavate või surnud suurustega, aga imelik on, et õukondlased esinevad sama tigedalt kui tema ise. Imelik kooslus: Mäll parasiteerib pühadustel ja keiserlikel kõrgustel, ehk siis mõni õukondlane parasiteerib Mällil. Kas olen äkki teinud parema tõlke kui Mäll?

*

Oleme pigistand loodusest aina enam välja. Nüüd oleks ehk aeg, kus need, kel see võimalus on, püüaksid midagi loodusele tagasi anda. Hoides metsa, puid, loomi, poollooduslikke niitusid nagu meil Eestis, pargipuid, linde, putukaid. Seda ka võimaluste piirides püüan teha. Kui oma "elutuse" siin taluna registreerisin, ütlesin poolnaljaks, et rajan konnade ja kimalaste kaitseala. Miks ka mitte? On aeg konni ja kimalasi tõsiselt kaitsma hakata. Lääne-Euroopas on mõlemaid jäänud väheseks.

*

24. VII 2001

Täna kümme aastat tagasi suri kaheksakümne seitsme aastaselt Isaac Bashevis Singer, poola-juudi-ameerika kirjanik, tänu kellele mitme maa lugejad teavad midagi Poola juutide elust enne suurt hukatust, hassidismist, antisemitismist, kultuurilistest ja poliitilistest pürgimustest. Singeri romaanid ja novellid on mälestusmärk sellele, mida võib nimetada jiddischkeit. Ta on viimane jidishi keeles kirjutanud suur kirjanik, keel on kirjanduskeelena hääbumas, kuigi jidishi rääkijate arv, tänu Ameerikas ja Iisraelis elavatele fundamentalistidest hassiididele (kes ei räägi isekeskis heebrea keelt, see on ainult inimese ja Jumala dialoogi keel) suureneb. Aga need hassiidid ei tea Singerist midagi ja kui teaksid, suhtuksid nad temasse jälestusega, sest Singer oli jumalasalgaja ja lihaliku armastuse ülistaja. Oma autobiograafias seletab Singer, kuidas ta juba lapsepõlves leidis, et Jumal on loonud hirmsa ja julma maailma, kus elu aluseks on võitlus, tapmine ja üksteise söömine. Singeri kujutluses on Jumal otsekui Darwini Jumal, sellist julma Jumalat aga Singer teenida ei taha. Ta tahab olla hea, tunnistades, et hea olles on ta tegelikult Jumala vastane, trotsib Jumala kehtestatud julma ilmakorda. Jumala vastu mässates hakkab Singer rangeks taimtoitlaseks ja vaba armastuse apostliks. Armastuse tuum on tema meelest seksuaalne külgetõmme, vaist, mis ei eksi. Usk, moraal ja mõistus võivad eksida. Muidugi ei ole selliste veendumustega inimesel ilmas kerge elada ja suur osa Singeri tegelastest ongi lõhkikäristatud isiksused, keda vaistud, mõistus, kohustused ja saatus igaüks kisub eri suunas. Enamus neist ei leia kunagi oma õnne ja rahu või leiab selle ainult surmas. "Surm on Messias," ütleb üks tegelane teisele saksa lennukite poolt varemeisse pommitatud Varssavis 1939. aastal. Surmaga lõpeb ka kosher-lihuniku Yoineh Meiri võitlus Jumala vastu, kellele ta meeltesegadusse langedes meeleheites karjub: "Taevaisa, sa oled lihunik! Sa oled surmaingel! Terve maailm on tapamaja!" Mind liigutas tema autobiograafiat lugedes kirjeldus sellest, kudas ta laevaga Ameerikasse sõites vaidleb restoranis kaassõitjaga, kes püüab talle seletada, et loomi tuleb tappa ja süüa, muidu saaks neid liiga palju. "Aga kalad vees ei tee meile ju midagi paha, vähemalt nemad võiksime ometi rahule jätta!" hüüatab ta viimaks. Jumala vastu mässates jääb Singer ometi elu lõpuni seotuks oma kasvukeskkonnaga - jiddischkeitiga, Poola hassiididega ja judaismiga ja teda võib vaadelda ühena Jumalaga heidelnud juutide pikas reas, mis algab patriarh Jakobiga, kes aga kummalisel kombel sai Jumalalt tunnustuseks vapra heitluse eest uue nime Israel "sest sa olled kui würst wõidelnud Jummalaga ja innimestega, ja olled voimust sanud." Kas Singer sai mingi tunnustuse Jumalalt oma heitluse eest temaga ja kes selles heitluses lõpuks peale jäi, ei tea meie, inimeste tunnustuse märgiks Singerile on kahtlemata temale 1978 antud Nobeli kirjandusauhind. Mis paljusid juute muidugi rõõmustas, paljusid aga pahandas. On juudi intellektuaale, kes süüdistasid Singerit selles, et ta on juute kujutanud nii kõlvatute ja alatutena, et sellised inimesed ei olegi ära teenind paremat saatust kui holocaust. Selline suhtumine ei ole aga ilmselt tüüpiline. Mina leian Singerit lugedes sealt peale juudi elu piltide ka pilte vanast Varssavist, oma esivanemate linnast, oma isa kodulinnast, kes küll oma juudi juurtest ammu võõrdunult ometi jiddishi keelt oskas ja selle keele rääkijatega suhtles. Singeri lugudes võin kõndida vana Varssavi tänavatel, millest nüüd pärast hävitust pole sageli jäänud järele muud kui sildid. Varssavi on muutunud nii näolt kui vaimult, tema vana ja võibolla ehtsama genius loci, kohavaimuga võib kohtuda nimelt Singerit lugedes. Ka tema tegelastest on paljud hädas oma topelt-identiteediga, olles ühtaegu juudid ja poolakad, mis aga mõnel puhul ja mõnel ajal on väga raske, peaaegu võimatu. Inimese elu kujutajana "peaaegu talumatus maailmas" (tsiteerin omaenda luulerida) on Singer XX sajandil kindlasti üks andekamaid.

*

27. juuli 2001

Täna helistas Prantsuse saadik, teatas, et mind on arvatud Auleegioni ordeni kavaleriks. Seisin kirjutuslaual, mobla käes ja oli väga naljakas tunne. Laual sellepärast, et Radiolinja ei kosta siin orgude ja kinkude vahel eriti hästi. Ütlesin suursaadiku-härrale ka, et uudis on sihuke, et kukun vaata et laua pealt alla. Ta ütles, et ärgu seda tehku, aumärgi annab ta mulle kunagi kätte. Ikka jälle ei saa ma hästi aru, misasi see au niisuguses mõttes on: aumärk, aukiri, auavaldused, "mul on au" jne. Aga kui mõtlema hakata, siis on see sõna meie vanemale soomeugri mõtlemisele ka võõras. Eks kurtnud juba katoliku ajal vaimulikud, et eesti keel on nii niru, et isegi "gloria"ei saa selles keeles öelda. Gloria, gloire on ligilähedane honneurile. Inimese kohta katoliiklik traditsioon seda sõna aga üldiselt ei kasuta, nagu ka meil ei räägi luteri teoloogid inimese, vaid ainult Jumala auhiilgusest. Honneur on siis inim-ilmas vaste sellele, mis gloire on jumalikus ilmas. Ainult et aulikke olevusi võib meie seas olla palju, gloriat-auhiilgust kannab aga üksainus Jummal.

Au ja kuulsus käivad kokku, esimene on nagu rohkem oma asi, peaks seda siis tundma-tajuma. Teine on rohkem teiste asi, kuulus on see, kellest on palju head kuulda. Kurikuulus on see, kellest on kuulda palju kurja. Aga kui keegi teine sind austab, sulle "au annab", siis ei tähenda see ju, et ise seda tunned. Mina ei tunne midagist, vahest sellepärast, et olen harjund ise enda kriitik ja kohtumõistja olema ja teiste arvamusi ei võta niisama lihtsalt omaks. Kuulsus on üldiselt ebameeldiv asi, sellest on kasu niipalju, et annab sinu arvamustele ja sõnadele kaalu juurde. Aga teiselt poolt tähendab ka seda, et sinu arvamusi ei võeta enam tõsiselt sellepärast, mis nad on, vaid sellepärast, et nad on kuulsa inimese omad. Sinu vari langeb su mõtete, su loomingu peale ja hakkab seda katma, varjama, isegi moonutama.

Sellest on kentsakaid näiteid: meil käis põgusalt Ameerika tuntud kirjamees Fukuyama, kes pidas Tallinnas loengu, kus rääkis midagi "sotsiaalsest kapitalist". Nüüd kõik kasutavad seda sõna ja viitavad Fukuyamale, "kuulsale Ameerika filosoofile", kuigi mõte ise on ammutuntud ja banaalne. Niisama nagu mõned president Meri mõtted, mida kohe hakati kordama, kui ta neid oli öelnud, kuigi mõtetes midagi erilist ei olnud. Nagu tuntud "Eesti Nokia". Mina olen seni pääsnud sellest: mul ei ole olnud oma papagoisid. Annaks taevas, et neid ka ei tekiks. Kui palju parem on, kui sul on kriitikuid, isegi kurje ja ebaõiglasi, nagu viimati Laozi tõlke asjus. Isegi sandist kriitikast leiad asjaliku raasukesi, aga pugemisest ja kiitmisest seda ei leia. Kõige hullem oleks, kui kriitikat, ründajaid, pahandajaid enam ei oleks. Vahest võin tänulik olla saatusele, et aastat kümme tagasi mitmesugused kujud mind kurjalt ründasid ja sarjasid. Sellest on mulle kindlasti olnud rohkem kasu kui kiitjatest.

*

Käisin aias ja jäi kuulama rohutirtsude sirinat, mis päev-päevalt läheb valjemaks. Tuli meelde, et eile Tartus Veeriku eramajade vahel käies kuulatasin, kas kuskilt kostab sirinat. Ei kostnud. Kostis vaid muruniitjate mootorite mürinat. Ehk siis seal enam rohutirtse ei olegi. Toomel aga on kellukaid ikka, järsematel nõlvadel, pole neid siiski ära niita jõutud.

*

29. VII 2001

Täna on Tisha b'Av, avi kuu üheksas päev, mis on juutidele leinapäev. Pärimuse järgi hävitasid Babili (Babyloni) vallutajad sel päeval 586. e.m.a. Jeruusalemma vana templi ja roomlased 70 aastal m.a.j. teise, uue templi. Samal kalendripäeval olevat juhtunud muidki traagilisi sündmusi. Templi hävitamine tähendas juutidele eksiili algust, mis kestis mõnede meelest Iisraeli riigi rajamiseni, teiste meelest kestab edasi. On ju usklike juutide hulgas küllalt neid, kes peavad Iisraeli riiki jumalateotuseks, inimese ülbeks katseks võtta enda kätte asjade otsustamise, mida saab teha vaid Jumal. Päeval, mil üks rahvas pea kaks tuhat aastat leinab oma kaotatud templit, tasub mõelda ka teistele rahvastele, keda on taband sama saatus. Kasvõi eestlastele, liivlastele ja paljudele teistele, kelle pühad hiied maha raiuti ja rüvetati uue ja enda meelest õigema usu kuulutajate poolt. Vahemere inimestele, kellel kristlased surma ja orjaksmüümise ähvardusel keelasid kummardada vanu jumalaid, Afganistani mägilastele, kelle vastu Kabuli valitsejad korraldasid ususõja veidi üle saja aasta tagasi, et välja juurida nende "paganlikke" kombeid. Meil kõigil on põhjust leinata, olgu siis avi kuu üheksandal või mõnel teisel päeval. Lein ei ole ainult negatiivne emotsioon, lein võib inimesest ka stimuleerida, panna enda ja maailma üle mõtlema, tegutsema, otsima võimalust kaotatut üles otsida, hävitatut taastada. Kas meie ei võiks kuskil kunagi minema aetud maajumalaid tagasi kutsuda, rajada neile hiied ja istutada puud? Juudi teoloogias tähendas templi hävitamine seda, et Jumala Kohalolek - Shekhina - läks maapakku, algas tema lahusolek Jumalast endast, Jumal otsekui lõhenes esoteeriliseks ja eksoteeriliseks, sealpoolseks ja siinpoolseks. Kas ei tähendand maajumalate pagendamine meie maadele sedasama, seda, et maa jäi jumalateta, hingeta, jumalad ja hinged maata? Siis võiksime püüda seda lõhet kaotada, jumalate-jumalakeste maapagu lõpetada ja maale hinge tagasi anda. Teame ju, et maa ja mets ei ela hästi, on haige.

*

Itaaliast tuli sõnum, mida oli alul raske uskudagi: Indro Montanelli, Itaalia ajakirjanduse grand old man on surnud. Kui temaga kontakti sain, oli raske uskuda, et ta on elus, et elus on inimene, kes õpetas Tartus itaalia keelt ja kirjandust 1937 - 1939. Ta oli siis, 1999 just saand 90 aastaseks, käisime naisega tal Milanos külas ja sain temalt veel küsida üht-teist oma isa ja ka muude inimeste kohta, kellega ta Tartus kohtus. Ta rääkis ka oma mälestusi XX sajandi tuntud inimestest, rohkem kahjuks küll kurikuulsatest kui lihtsalt kuulsatest meestest. Mussolinist ta midagi eriti halba ei rääkinud, küll aga Goebbelsist ja Hitlerist. Lootsin, et kohtume kunagi veel ja saan temalt veel midagi küsida, aga nüüd ei ole see enam võimalik. Inimesi, kes mu isa tundsid, jääb ikka vähemaks, tema eakaaslastest on elus vist vaid üks inimene, keda Poolas kohtasin, peaaegu saja aastane vanahärra. Noore inimese rumalus: siis, kui oleks olnud võimalus vanadelt inimestelt palju teada saada, tegelesin oma asjadega, tundsin rohkem huvi uue kui vana vastu. Nüüd, kui tahaks rohkem vanematest-esivanematest ja nende elust teada, ei ole enam neid, kellelt seda küsida. Mul on tulnud tunne, et tegelikult kordub meie elus hämmastavalt palju seda, mida on teinud, mõelnud, läbi elanud meie esivanemad. Meie ja meie saatused on nende omadele palju sarnasemad, kui ise sageli oskame arvata. Võibolla see on heagi: kujutleme, et saame teha midagi päris uut, et oleme teistsugused. Tegelikult aga muutub, on elu süvakihtides muutunud väga vähe.

*

Käisin Pikäkannul võro keele suvõülikoolis, ostsin sealt kasseti Pulga Jaani lugudega. Kuulasin ja olin peaaegu vaimustuses. Peale ilusa keelemurde olid lood ka muidu suurepärased, kirjutatud tõelise kirjanikuande ja stiilitundega. Mulle igatahes palju huvitavamad kui praegused kultus- või trendikirjanikud. Eriti meeldis Pulga Jaani seatapmise rituaali kirjeldus. Tõepoolest oli omal ajal loom inimesele lähedane ja tema tapmine oli ritualiseeritud, temaga räägiti, tema ees vabandati, talle seletati, et kõik juhtus kuidagi kogemata ja et ta niimoodi puhastatult-roogitult lautsil lamades on ilus nagu inglikene. Jah, inimeste elu võib olla viimastel aegadel paremaks läinud, loomade elu on aga läind halvemaks, loomi ekspluateeritakse ilma mingi inimlikkuse ja halastuseta, nad on vaid liikuvad liha-, piima- ja munatootjad, osad masinavärgis. Linnu- ja seavabrikud on jäledad asjad ja tuleks ära keelata. Nagu ka võikad aretus-eksperimendid, mille tulemuseks on näiteks lehmad, kelle jalad ei jaksa enam tohutut lihakeret kanda ...

sisukord

indotants

Lugusid

*

Otsustasin siia kirjutada lugusid, eeskätt hassiidi ja muid lugusid, mida satun lugema ja mis olulised tunduvad. Hassiidid olid enamus Ida-Euroopa juutidest - seda rahvast ei ole enam, suurem osa temast tapeti, väiksem osa on mööda ilma laiali. Jutud-lood aga on alles ja räägivad ise enda eest. Laenan nad filosoof Martin Buberi valimikkudest.


*

Rabi Aaronilt küsiti, mida ta oli õppind oma õpetajalt, suurelt Maggidilt (st. Jutlustaja, rabi Dov Baer Mezritshist, kes suri 1772). 'Mittekuimidagi', vastas tema. Kui käidi peale, et ta seletaks, mis see tähendab, lisas ta: 'Mittekuimidagi on see, mis ma õppisin. Ma sain selgeks, mis on mittekuimillegi mõte. Ma sain selgeks, et ma ei ole mittekuimidagi, aga ometigi Ma Olen.'


*

Rabbi Shneur Zalman rääkis oma sõbra, rabi Aaroni kohta, kes noorelt suri: 'Tema hirm Jumala ees oli nagu inimese hirm, keda hakatakse maha laskma ja ta näeb püssitoru, mis on sihitud otse tema südamesse. Ta vaatab püssitorusse, täis hirmu, aga ometi kindlalt. See oli aga ainult väike hirm Jumala ees, igapäevane hirm ja kartus. Aga seda, kui tema pääle tuli suur hirm Jumala ees, ei suuda kirjeldada ükski võrdlus.'


*

Üks Martin Buberi kogumikust pärit jutt tuletab mulle väga meelde Heiti Talviku luuletust tsüklist 'Dies irae'. Luuletuses on read:
Sest igas pätis ja pükstepressijas
võib äkki ärgata Lunastaja -
Messias!

Lugu vestab sellest, kuidas suur Baal Shem Tov nägi ühes väikelinnas meest minemas sünagoogi, mehes oli midagi nii väärikat ja pühalikku, et ta tahtis temaga tuttavaks saada. Tuli aga välja, et linnas ei peetud meest kellekski - ta oli vaene püksirätsep. Baal Shem tellis siis endale mehelt paar paari pükse ja kui rätsep tuli ise neid ära tooma, nagu kombeks, küsitles teda pikemalt. Tuli välja, et mees ei teegi elus suurt muud kui õmbleb pükse, õmbleb heast materjalist ja hästi korralikult ning palvetab, nagu ette nähtud. Ta loeb endamisi palveid ka pükse õmmeldes. Kui mees oli läinud, ütles Baal Shem oma õpilastele: 'Täna te nägite üht nurgakividest, millel seisab Tempel kuni Messias tulekuni.'
Kas Heiti Talvik oli lugend Buberi välja antud hassiidi jutte? Vaevalt, kuigi see pole võimatu. Tõenäosem on aga, et teda inspireeris vaid ootamatu ja mõjuv riim 'pükstepressijas-Messias'. Aga kas ei ole ka siis veidi imelik mõelda, et luuletaja tähelepanu selliste kokkukõlavate sõnade pääle pidama jääb?
Kujutlus sellest, et Messias või keegi teine lunastaja, Hiinas näiteks Maitreya Buddha (Mile) viibib siin maailmas kohtlase mehikese või sandi kujul on levind mitmel pool maailmas, mitmes religioonis.

*

Rabi Baruchi lapselaps Yehiel mängis kord teise poisiga peitust. Ta peitis end hoolega ära ja jäi ootama, et sõber tuleks ja tema leiaks. Kui ta oli kaua aega oodand, tuli ta peidupaigast välja, aga sõpra polnud kusagil. Yehiel sai aru, et teine ei olnudki teda otsinud. See tõi talle pisarad silma, ta jooksis vanaisa juurde ja kaebas alatu sõbra peale. Rabi Baruchile tuli pisar silma ja ta ütles: "Jumal ütleb sedasama: 'Ma olen peidus, aga keegi ei taha mind otsida.'"

*

Rabi Pinhas armastas korrata ütlemist: "Inimese vaim õpetab teda" ja lisas juurde: "Ei ole ühtki inimest, keda tema vaim lakkamata ei õpetaks."

Üks õpilane küsis: "Kui nii, miks inimesed siis oma vaimu kuulda ei võta?"

"Vaim õpetab lakkamata," seletas rabi Pinhas, "aga ta ei korda midagi."

*

Rabi Pinhas ütles: "Me peame paluma ka nurjatute eest maailma rahvaste hulgas; me peame ka neid armastama. Kui me nende eest ei palu, kui me neid ei armasta, siis jääb Messias tulemata."

*

Rabi Zusya pistis kord käe tulle. Kui leegid teda kõrvetasid, tõmbas ta käe üllatunult tagasi ja ütles: "Heldeke, kui vilets on Zusya keha, et ta isegi tuld kardab!"

Teinekord ta ütles maale: "Maa, maa, sa olen parem kui mina ja ometi ja tallan sind jalgadega. Aga varsti ma puhkan sinu rüpes ja olen sinust alam."

*

Kord läks rabi Zusya mööda vainust, kus seakarjus oma sigadega mängis pajuvilel üht lauluviisi. Zusya läks ligemale ja kuulas, kuni viis jäi talle meelde ja ta või selle endaga kaasa võtta. Nii pääses karjapoiss Taaveti laul oma pikast vangipõlvest.

*

Koznitzi rabi ütles: "Iga päev peab inimene pääsema välja Egiptusest, välja meelemasendusest."

*

Rabi Baal Shem Tov ütles, seletades II Kuningate Raamatu salmi 3:15 ( "...kui se mängimees kannelt lõi, siis sai IHVH kässi ta peäle." ):

Olgu pillimees nii hea kui tahes, kannab ta endas ikka paljut, mis ei ole puhas, ta tahab tunnustust jms. Aga tema pill on säärastest tahtmistest puhas. Heebrea keeli võib "kui mängimees kannelt lõi" asemel lugeda "Kui mängimees on nagu kannel". See tähendab, et ta võib mängida ilma egota, otsekui pill ise ja siis "on Jumala käsi tema peal."

*

Rabi Nachman Breslovist ütles: "On kõige ülem usk, mis on üle kõigest usust ja teadmisest: usk Lõpmatu valgusesse, mis täidab maailma. On ka laul, mis vastab sellele ülemale usule; laul, mis on üle kõigist lauludest ja viisidest ning temas on nad kõik. Aegilma lõpus saab kõigist rahvastest ainult kõne, mis kuulutab Püha Nime ja igaüks usub Jumalat. Siis laulab kõik loodu seda laulu."

*

Rabi Mendel Kockist ütles: "Kõike saab järgi teha, ainult mitte tõde. Järgi tehtud tõde ei ole enam tõde."

*

Rabi Moshe Leib Sasowist ütles: "See maailm on nagu noatera. Siinpool on teine maailm, sealpool on teine maailm, elu tee on nende kahe vahel."

*

Rabi Moshe Leib ütles: "Inimene, kellel ei ole päevas ühtainukest tundi iseenda jaoks, ei olegi inimene."

*

Kui rabi Menachem Mendelilt Workist küsiti, mis teeb inimesest tõelise juudi, vastas ta: "Kolm asja: püsti seistes põlvitamine, hääleta kisendamine, liikumata tantsimine."

*

Rikas mees tuli kord Koznitzi maggidi juurde.

"Mida sa tavaliselt sööd?" küsis maggid.

"Minu söök on kasin," vastas rikas mees. "Leib ja sool ja joogiks vesi - muud pole mul vaja."

"Mis sa räägid!" pahandas rabi. "Sa pead sööma praeliha ja jooma mõdu peale, nagu kõik rikkad." Ning ta ei lasnud mehel enne minna, kui too lubas teha, nagu rabi nõudis.

Hiljem pärisid hassiidid, miks ta rikkalt mehelt niisugust asja tahtis.

"Alles siis, kui ta liha sööb," ütles maggid, "saab ta aru, et vaesel mehel on vaja leiba. Niikaua kui ta ise leiba sööb, mõtleb ta, et vaene mees võib elada kividest."

sisukord

indotants

Laenatud

*

Nüüd Pariisis elav tshehhi intellektuaal, ajakirjanik ja mitmete väljaannete toimetaja, üks Praha kevade võtmekujusid Antonín Liehm, kes ei ole sugugi rahul praegu Tshehhimaal toimuvaga, ütles, et tema meelest kirjeldab olukorda endises kommunistlikus Ida-Euroopas kõigist kirjandusteostest kõige paremini Stendhali romaan 'Punane ja must'. Stendhal oli restauratsioonaja kirjanik ja Liehmi meelest on ka meil restauratsiooniaeg.


*

Kaubanduse seadused on looduse seadused ja järelikult jumala seadused. (E. Burke - Karl Marxi Kapitalist).


*

'Kapital', ütleb Quarterly Reviewer, 'põgeneb segadusest ja võitlusest ja on loomult arg. See on väga õige, aga ometi mitte kogu tõde. Kapitalil on hirm profiidipuudumise või väga väikese profiidi eest nagu loodusel on hirm tühjuse eest. Vastava protsendiga kapital saab julgeks. Kümme protsenti kindel, teda võib kasutada igalpool; 20 protsenti, ta läheb elavaks; 50 protsenti, positiivselt riskiv; 100 protsendiga ta tallab kõik inimõigused jalge alla; 300 protsenti - ja ei ole roima, mida ta ei julgeks, isegi võlla hädaohus. Kui segadus ja võitlus toovad profiiti, siis ta julgus kestab nendeks mõlemateks. Tõestus: salakaubavedu ja orjakaubandus.' (P. J. Dunning sama Marxi Kapitali järele, võetud Kapitali esimesest 1936. aasta eestikeelsest tõlkest (tõlkija Nigol Andresen).

*

Pole oluline, kas meie usume Jumalat, oluline on, et Jumal usuks meid. (Eli Wiesel)

*

Kui ei oleks värve, käiksid kõik ühevärvilistes riietes. (Kozma Prutkov).

*

Ametnik sureb, aga tema ordenid jäävad maa peal alles. (Kozma Prutkov).

[Kus on küll Eesti Kozma Prutkov? Vahel mõtlen, et ta on olemas, me lihtsalt ei tunne ega tunnusta teda. Aga võibolla on asi selles, et Eestis on palju Kozma Prutkove, nii et nad üksteise ühevärviliselt andekast hulgast välja ei paista. Kõik ühtviisi Kozmad, Prutkovid ja ühtviisi andekad. Mis teha? Vahest tuleks siis jätta järele üks ja teised muudele maadele saata, kus niisuguseid andeid hoopis harvemini esineb. Küll siis see üks järelejäänu siin siis ka silma paistaks.]

*

Kuulates vanu karjala laule tuli meelde kuskilt kunagi loetud Antoine de Saint-Exupéry mõte:

kui võrrelda XV sajandi talupojalaulu meie aja slaagriga, saame aru meie allakäigu kogu sügavusest.

Meie siin võime võrrelda mõnd viimast mulgi naist, kes vanu regilaule laulis Eurovisiooni sangaritega ja öelda sedasama. Ainult et meile on see vana vägev poeetiline traditsioon veel nii ligidal. Olen ise kuulnud Mari Sarve, Kadri Kukke, setu lauluemasid ja mõnd muud vanainimest; esimesed kokkupuuted vana lauluga olid mulle tõeline ilmutus. Raadiotest põhiliselt kostev muusika teeb enamasti lihtsalt haiget.

*

Kadunud skulptor Anton Starkopf oli väga otsekohene inimene, kellele igasugune silmakirjalikkus oli võõras. Nii ei hoolind ta alati viisakusest, veel vähem poliitilisest korrektsusest. Stalini ajal oli ta põlu all ja töötas Moskvas kuulsa skulptori Merkurovi juures; hiljem, kui ajad vabamaks läksid, tuli kodumaale tagasi ja leidis siin ka ametliku tunnustuse. Kui mingi parteifunktsionär talle kord ENSV teenelise kunstniku aunimetuse (või midagi selletaolist) üle andis ja oma kõnes rääkis sellest, kuidas Nõukogude võim kunsti ja kunstnikute eest hoolitseb, oli vana Starkopf päris kuuldavalt kostnud "Sittagi pole ma Nõukogude võimu käest saanud". See intsident ehmatas ametimehi nii, et nad hiljem kunstnikke autasustades olid tõsises pabinas ja vannutasid kunstnike liidu tegelasi, et need midagi seesugust enam juhtuda ei laseks. Starkopfi surmast räägitakse, et ta oli tahtnud hämarduvas ateljees lampi põlema panna, astunud lüliti juurde, tõstnud käe, öelnud siis "Nonoh kur..." ja niiviisi, poole "kuradi" päält varisenud kokku.

*

Iga sügav mõtleja kardab rohkem mõistetud kui vääriti mõistetud saada. Viimase läbi kannatab ehk tema edevus; esimese läbi kannatab aga tema süda, tema kaastunne, mis ikka kostab: "Oh, miks peab teil ka nii raske olema kui minul?"

Friedrich Nietzsche, Teispool head ja kurja.

*

Võimaluse väljendada end teatava elegantsiga ostab keskpärane literaat keele kastreerimise hinnaga. Võimatus avaldada mõtteid selles moodsas, reeglitega aheldatud prantsuse keeles muutub järjest ilmsemaks.

Friedrich Engels, kirjast Karl Marxile 29. XI 1873

*

Võhiklus on deemonlik jõud, ja me kardame, et sellest saab veel nii mõnegi kurbmängu põhjus. Õigusega on suuremad kreeka luuletajad oma vapustavates Mükeene ja Teeba kuningakoja draamades kujutanud võhiklust traagilise saatusena.

Karl Marx, "Kölnische Zeitungi" 179. numbri juhtkiri.


sisukord

Keelest

*

Oma võitlusega selle vastu, mis minu meele ja tunde järgi on eesti kirjakeele ülemäärane uuendamine ja korraldamine, olen vist saand natuke kurva kuju rüütli kuulsuse. Enamus seda vist eriti tõsiselt ei võta, mõned keelekorraldajad vahel vihastavad, aga kaua nad vihastadagi jaksavad. Endal ka vahel imelik niimoodi peaaegu üksi vastu voolu ujuda, aga midagi on sees, mis ei lase leppida. Olen keeleasjus kõrva parasjagu teritand, eks ole mingit keeletundlikkust ka kaasa antud: lugedes või kuulates registreerin nii seda, mis vastu hakkab, seda mis meeldib kui seda, mis lihtsalt huvitav on. Kunagi kirjutasin, et eesti elav kõnekeel on kõige halvemini uuritud ja tuntud soomeugri keel. Kas see päris nii oli, eesti elavat keelt aga pole keeleuuenduse ajast peale tõepoolest kaua aega hinnatud ja seetõttu ka uuritud. Aastakümneid keerles keeleõpetus surnud ringis: ajalehtede ja raamatute toimetatud keelest korjasid keeleuurijad oma tööks näiteid, nende alusel tehti ja täpsustati reegleid, mis said omakorda keeletoimetajatele kõvaks seaduseks. Keeletoimetajatega sattusin konflikti juba ammu, kui olin kirjanikuna juba eneseteadvust kogund ja pidasin end ka niipalju keeleteadlaseks, et ei jäänud nõusse parandustega, mis minu teksti tehti. Vahel nagistasime ja nääklesime mõne toimetajaga kaua aega ja juhtus nii, et kumbki ei annud järele. Mäletan üht juhust, kui keeletoimetaja nõudis, et paneksin 'kõik rahvas' asemele 'kogu rahvas', mis olevat õige. Seda, kudas asi lahenes, ei mäletagi enam, meie suhted olid aga läbi ja sellele kirjastusele ei ole ma enam midagi pakkunud. Olin tõesti nördinud, kudas keegi saab mulle öelda, et minule loomulikud ütlemised ei ole õiged, et nii ei tohi kirjutada.
Nüüd on sedasama vähetuntud soomeugri keelt hakatud tõsiselt uurima ja tulemused on mõnikord huvitavad. Peab-olema grammatika kõrvale kirjutatakse vähehaaval on-grammatikat, kirjeldatakse keelt sellisena, nagu eestlased seda tänapäeval kõnelevad. Minu peaväide ongi tegelikult vaid see, et see elav keel peaks olema ka kirjakeele alus, et sellest ei tohiks minna liiga kaugele, ei tohiks kujundada mingit omaette olevat kirjakeelt, milles on palju seesugust, mida inimesed kõnes pole kasutand ega kasuta.
Miks nii ei tehta? Arvan, et sellel on mitmeid põhjusi, üks aga on negatiivne hoiak kõnekeele, elava ja loomuliku keele suhtes. Sellel on laiem taust: eestlases elab see pingutus, mis ta tegi, et linnasaksaks saada. Bernard Shaw'le oli selge, et inimese klassikuuluvus on keelega väga selges seoses: kui õpetada prostoi inimene peenelt rääkima, ongi ta saand peeneks inimeseks. Nii kuulus eestlase saksaks-saamise pingutuse juurde ilmtingimata püüd hakata rääkima ja kirjutama kuidagi teisiti. Võimalus, et kirjakeeleks saab saksa keel, oli vägagi õhus, ajalooliste sündmuste mõjul (kui tänulikud peaksime olema XIX sajandi lõpu venestajatele, kes saksakeelse koolihariduse Eestimaal ja Liivimaal ära kaotasid!)aga ei saand teoks. Saksa keele asemel sündis, sünnitati aga üks linnasakste eesti keel, mis pidi olema teistsugune kui Matside ja Madiste loomulikult kujunenud (Aaviku mõte) keel. Tuli luua uus ja peenem-parem keel. See tehtigi ja on sestsaadik (20ndatest enamvähem) ka ametlik ja kohustuslik.
Ametlik ja kohustuslik keel erineb tegelikust, kõneldavast. Kuna nende kasutajad on aga needsamad inimesed, on mõlema keele vahel päris keeruline ja huvitav vahekord. Kõnekeel mõjutab kõik aeg kirjakeelt ja vastupidi. Kirjakeele kaitsjad-hooldajad-korraldajad osalt arvestavad elavat keelt, annavad talle järele, osalt võitlevad tema vastu, hoiavad kirjakeele ('emakeele', kuigi praegune ametlik kirjakeel vaevalt kellegi ema keel on, kui see ema just pole olnud keeleõpetaja või keeletoimetaja) puhtust. Ja kirjakeelt vahel otse korraldatakse-korrastatakse, tehakse ümber reeglite järgi, millel pole kõnekeelega midagi tegemist. Kõnekeelt suuresti ignoreeritakse. See avaldub näiteks selles, kuidas keelt korraldatakse, foneetilist poolt, suupärasust arvestamata. Loeb ainult loogika, mitte hääldus. Loogika on pooleli asi, keel saab alati olla loogilisem, süsteemsem, nii on keelekorraldajatel piiramata tegevusväli.
Kunagi oli Eestis Loodusuurijate selts. Ilmselt avastas keegi, et see pole päris loogiline, misasi see loodusuurimine on. Nimetati selts ümber Looduseuurijate seltsiks, sest selle liikmed uurivad ju loodust, järelikult on looduseuurijad. Mis sest, et kõnes saab looduseuurimisest kindlasti loodusuurimine. Keegi kuskil avastab kindlasti, et seadusandlus on vigane 'keelend' ja püüab selleasemel normiks panna 'seaduseandlus'. Kõnekeeles on 'seadusandlus' ja 'seadusemees', 'seadusetäht' - nii määravad foneetilised, kõla ja rütmi seadused. Riigikogu aegadest tuleb meelde, kuidas seadusetekstis ei tohtind olla 'järelvalve', vaid pidi olema 'järelevalve', kuigi see ilmselgelt on jällegi vastuolus elava keele oma seaduspäraga. Keegi ei ütle 'järelevalve', kõnes saab sellest kindlasti 'järelvalve'. Seda, miks nii on, pole eriti raske seletada, keerulisem on minu meelest lugu sellega, mis kõnekeel selgelt eelistab omastavalist liitumist nimetavalisele. Ütleme normide kiuste 'lumekate', 'lumekelluke', 'lumememm', 'lumetorm'. Ütleme 'põllulilled', 'nõmmenelk', aga 'põldpüü' ja 'põldosi'. Miks? Kas teatavatel sõnadel on tendents olla rohkem genitiivis, teatavatel nominatiivis? Osalt on tegu vist lihtsalt eri murdetaustaga ja eri ajal kujunend sõnadega. On ju 'metsavend', aga 'metsjeesus', 'metsloom', aga 'metsakoll', 'metshaldjas' ja 'metsinimene', aga 'metsaonn'. Usun, et teeksime suure vea, kui hakkaksime selles enda meelest segadikus enda meelest korda looma. Nagu teeme üldse vea, kui hakkame vanades, keerulistes ise ajapikku tekkind süsteemides oma arusaamiste järgi korda tegema. Niisugused süsteemid on looduslikud kooslused-ökosüsteemid, on kultuur, on suuresti majandus, suuresti ka keel. Keerulised, evolutsiooni loodud süsteemid on meist targemad ja me peaksime nendesse nii ka suhtuma.
Miks mulle ei meeldi lühike superlatiiv à la 'kauneim', 'õnnelikem', 'suursuguseim' jne? Põhjused on sealsamas: need vormid olid ja suuresti on elavale keelele võõrad, osalt vastuolus keele foneetiliste seadustega: neid ei saa vahel pingutuseta hääldada ja vahel on kuulajal raske öelda, millega on tegemist, kas öeldi 'kaunim' või 'kauneim', 'suursugusem' või 'suursuguseim'. Normaalses kõnes nende vormide vahe kaob või häguneb, superlatiiv ja komparatiiv sulavad kokku. Osalt on nii ka kirjakeeles. Eriti käänevormides ja mitmuses. Kirjutatakse pigem 'suursugusemaid' kui 'suursuguseimaid', 'ilusamates' kui 'ilusaimates'. Viimasel ajal on ilmselt mõned keeletoimetajad märganud, et siin on midagi korrast ära ja vähemalt meie kõige ületoimetatumas 'Postimehes' on püütud superlatiivi ka niisugustesse kohtadesse sisse tuua. Sisuliselt jälle sekkumine süsteemi, mis hakkas ise kujunema ja end korrastama. Superlatiivi vormidest kohtab elavas keeles selliseid nagu 'parim', 'suurim', 'enim', 'ülim', eriti rohkem neid polegi. Huvitavalt kombel on võrdlusvormid samadest sõnadest ka muudes keeltes erandlikud, tegu on kõige sagedasemate sõnadega. 'Parem' ja 'parim' on mõlemad erandlikud nagu inglise 'better' ja 'best' või ladina 'melior' ja 'optimus'. Kõnekeeles on niisiis superlatiiv selgelt midagi erandlikku, tarvitatavamad vormid (siin ei kirjutaks vist keegi 'tarvitatavaimad') vormid on midagi, mida võiks nimetada komparatiiv-superlatiiviks. Sellel teemal võiks kirjutada enamgi, osutada näiteks sellele, mis filosoofilisi tagamaid võib olla sellel komparatiivi ja superlatiivi kokkulangemisel meie keeles. Uurimisväärt oleks seegi, mis mõju siin avaldab reklaami keel oma räige superlatiivsusega, kuivõrd seda matkitakse, kuivõrd sellest distantsi hoitakse. Igatahes on võrdlusastmete kasutamine elavas keeles keerulisem ja huvitavam kui kooligrammatikas ja ei ole kahtlust, et elav keel on siin end ise suurel määral korrastand. Keeletoimetajate kiuste, kes tahaksid sisse viia oma korda. Keeleõpetustes võiks aga julgelt tunnistada, et väga paljudel juhtudel ei tee ka tänapäev eestlane vahet komparatiivi ja superlatiivi vahel, kasutades vormi, mis on korraga mõlemat. Miks ka mitte? Kompareerimine, nagu meile seda õpetatakse on maailma keeltes üldse erandlik nähtus ja seda ei ole range süsteemina ka mõnes Euroopa keeles, näiteks vene keeles. Vene 'velitshaishij' ei tähenda kõige suuremat, vaid pigem väga suurt, 'vysotshaishij' on väga kõrge, mitte kõige kõrgem. Nii võiks kooligrammatikas võrdlusastmetest kindlasti öelda seda, et superlatiivi ei pea alati kasutama, seda kasutatakse ainult siis, kui asja ülivõrdelisust rõhutatakse. Lühikest superlatiivi võib kasutada siis, kui see kõlaliselt selge ja suupärane on. Kuidas öelda viisakamalt, kirjapärasemalt 'suupärane'? Aga miks ei võiks sedagi sõna kasutada? Miks me häbeneme esivanemate suupärast loomulikku keelt?. Kui kaua veel, quousque tandem?

*

Mõnele 'emakeele puhtuse' hoidjale ei meeldi, kui sõna 'pilvitus' kasutatakse samas tähenduses kui 'pilvisus', pidada olema vastandid, pilvitus on pilvedeta-olek, pilvisus on pilvis-olek. See on naljakas arvamine: 'pilvitus' võib olla tuletis sõnast 'pilvitu', aga samahästi tuletis verbist 'pilvitab'. 'Pilvitab' - 'pilvitus' on sama loogiline tuletis kui 'kirjutab' - 'kirjutus' või 'ehitab' - 'ehitus'. Mis mõtet on siis tühjast tüli teha? Et mõlemad pilvitused langevad kokku ja sellepärast peaks sõna vältima? No see on juba kirjutamisoskuse ja rääkimisoskuse asi: kes oskab, teab ka, kas ja kuidas ja kuskohal selliseid homonüüme kasutada, ilma et segadus tekiks. Näib aga, et on inimesi, kes on end häälestandki niisuguste kahemõttelisuste otsimisele keelest. Nende töö ei saa kunagi otsa, see on sõelaga vee kandmine, sest keel ei ole niisugune ega saa kunagi niisuguseks raudloogiliseks süsteemiks, kui nemad kujutlevad. Keelel on oma loogika ja keel on targem kui meie.

*

Mäletan, kuidas kord väga heas kirjanikkude seltskonnas, kus olid näiteks Viivi Luik, Doris Kareva, Hasso Krull, Ene Mihkelson, mina ja Paul-Eerik, küsisin nendelt, kas neile tundub hea ja normaalne niisugune ütlemine nagu 'N. koht on kauneim ja rahulikem varasügisel'. Kõigi reaktsioon oli kaunis ühene: meie meelest oli lause kunstlik, peenutsev ja nemad niimoodi küll ei kirjutaks.

*

Mulle tundub, et äkki on eesti kõnekeel paaris sõnas säilitand vokaalharmoonia. Need sõnad on 'pähä' (ametlikult 'pähe'), 'vähä' ('vähe') ja 'lähäb' ('läheb') oma vormidega. Need sõnad on keeles nii tavalised, et neid ilmselt ei muudeta reeglite järgi, ei käänata ega pöörata, vaid õpitakse selgeks niisugustena nagu nad on. Haruldasemad sõnad nagu 'tähe', 'kähe', 'nähe' sellistena, ilma vokaalharmooniata ka häälduvad. 'Säherdune' ja 'mäherdune' on minu kõnepruugis pigem vokaalharmooniaga - 'sähärdune' ja 'mähärdune'. Siin ma aga ei usalda oma keeletunnet nii kui 'pähä' või 'vähä' puhul.

*

Ia ser'ezno nachal pisat' rasskazy po-russki, kogda nashel, chto nekotoryie specialisty, osobenno dizainery upotrebliaiut vmesto slova 'lamp' slovo 'valgusti'. A kogda kupil sebe pech Bullerjan i nashel, chto v instrukcii napisano ne 'ahi' a 'õhusoojendi', popal prosto v otchaianie. Chto mne delat', esli vyrabotal v sebe nekotoruiu sverhchuvstvitel'nost' k iazyku. Takie tehnicizmy kak vysheupomianutyie, svidetel'stvo o tom, chto estonski iazyk, prekrasnyi starinnyi estonski iazyk popal v ruki inzhenerov i tehnikov, kotoryie ego peredelyvaiut, kak im kazhetsia celesoobraznym, po svoei tehno-logike. Chto mne delat', esli ia etogo prosto terpet' ne mogu, kak skripach s absoliutnym sluhom ne mozhet terpet' griaznoi igry... Esli eto tak prodolzhitsia, to nado bol'she pisat' po-russki. Russki iazyk zhivet svoei zhizn'iu, ego ne peredelyvaiut, on zhiv. Russki iazyk kak zhivoe pivo, pivo s nastoiashchim zapahom, a estonski pis'mennyi iazyk kak nezhivoe pasterizovannoe pivo, soderzhashchee vsiakie konservanty i iskusstvennyie kraski.

*

Hea näide keele kiire muutmise, keelemoe diktaadi kohta on sõna 'nõustada' levimine. Seda sõna ei tunne veel kümme aastat tagasi trükitud sõnaraamatud, nüüd aga on ta täiesti asendand sõna 'nõu anda'. Ka nõunikud on saand nõustajateks. Mul on kahju, et muutus on olnud nii totaalne (nagu kipub Eestis olema). Vana ütlemine 'annab nõu' kuulub kokku paljude teistega nagu 'saab nõu', 'otsib nõu','nõu ja abi','hea nõu'. Kas ei ole asi lihtsalt selles, et nõu antakse kellegile, nõustatakse aga kedagi. Kaudsihitise asemele tuleb muude keelte, tõlkekeele mõjul aina enam otsesihitis. Analoogne 'nõustamisele' on 'rahastamine'. Me ei anna, ei eralda enam raha mõnele organisatsioonile või ettevõtmisele, vaid rahastame neid. Vanemas eesti keeles olid alaleütlev ja alalütlev kääne tavalisemad. Ei olnd ju verbi 'omab', seeasemel oli '-l on'. See pole muide eesti keele eripära, analoogsed väljendid on olemas näiteks semiidi keeltes, aga ka iiri keeles, kus öeldakse näiteks 'mul on armastus sinule' (tá grá agham dhuit) 'ma armastan sind' tähenduses. Ka vene keeles ja läti keeles on ilmselt soomeugri mõjul sellised ütlemised tavalised: mul on raha, u menia den'gi, man ir nauda. Tavalistest asjadest rääkides me sõna 'omab' siiski ei kasuta, me ei oma raha, maja või lapsi, omatakse tähtsust, mõju või autoriteeti.

*

Meie buddhismihuvilised, nagu kõik erialainimeste rühmad, tegelevad agaralt keelega, vahel seda oma vajaduste ja maitse järgi ümber kujundades. Sõna 'meel' kasutamine 'teadvuse' asemel, on minu meelest mõistlik, selle sõna olulisusele juhtis omal ajal tähelepanu Uku Masing, teda kohtame paljudes sõnades ja kõnekäändudes nagu 'on meeles', 'ei ole meeles', 'meelega', 'hajameelne', 'heidab meelt', 'poolemeelne', 'hullumeelne', 'heldemeelne', 'hea meel', 'paha meel', 'must meel' ... Sedavastu aga ei saa sõna 'mõtlus' kasutamist 'meditatsiooni' tähenduses kuidagi heaks pidada. 'Mõtlus' on reeglipärane tuletis 'mõtlemisest', nagu näitavad analoogiad: ütleb - ütlus, kakleb-kaklus, tapleb-taplus, supleb-suplus, väitleb-väitlus, töötleb-töötlus . Siis ka mõtleb-mõtlus. Meditatsioon ei ole mõtlemine ega mõtlus, vaid pigem, kui jälgida hiina chan-traditsiooni, mõtluse katkestamine, mõtlemata-olek, meelelainetuse peatamine, mahavaigistamine. Niisiis hoopis vastupidine asi.

*

Rõõmuga leidsin, et Dalai Laama kõige uuemas raamatus on jällegi sõna 'meditatsioon'. Ometi ka mõni positiivne keeleuudis.

*

Mne v obshchem nravitsia gazeta 'Postimees'. No ne ee jazyk. Jazyk tipichno iskusstvennyi, stradajushshi logicizmom. Vpechatlenie takoe, chto redaktor po jazyku ubezhden v tom, chto gazeta dolzhna obuchat' liudei korrektnomu rodnomu iazyku, inache vocaritsia anarhia i negramotnost'. Tak tam userdno vnedriaiut korotkuiu (aavikovskuiu) prevoshodnuiu stepen' sravnenia i pytaiutsia razlichat' "õpi-" i "õppe-". Pervoe kak budto oznachaet uchenie (õppimine), vtoroe obuchenie (õpetamine). No po-moemu obychno uchenie i obuchenie odin i tot zhe process i celesoobrazno bylo by imet' slovo, kotoroe kak raz i oboznachaet etot celostnyi process, kak uchenie, tak i obuchenie. Estonski pedantizm - strashnaia udushaiushchaia sila. V konce koncov on nas vseh pogubit.

*

4. augusti Postimehes pahandab Eesti Keele Kaitse Ühingu liige Toom Õunapuu reklaamlehekese üle, kus pakutakse vihikutele 'kilekaani'. Kes kaitseb eesti keele Eesti Keele Kaitse Ühingu eest? Vot vam ideal'yi premer togo estoniskogo pedantizma.

*

Loen vana puukaantega piiblit, mille mulle lahkudes kord pärandas Arvo Pärt. See on kuues trükk, keel on veel suuresti kohendamata ja minu meelest mõneski kohas palju parem kui hilisemates trükkides, kus kirikumehed on väga tahtnud ajaga kaasas käia ja stiilitunde täiesti kaotand. Vanas piiblikeeles leiab üht-teist huvitavat, mida sealt ei oskakski oodata. Mõned vormid on kõnekeelelähedasemad kui praeguse kirjakeele omad. Näiteks 'otsego' (praegu peab olema 'otsekui'), 'lähhäb' (läheb), 'kes moga rääkis' (kes minuga rääkis), 'wastopannia suggu' (kirjakeelest on tahetud ja-lõpulised omadussõnad välja visata), 'ärratagganend' (ära taganenud), 'et ta wastand' (vastanud), 'keigesurem' ('kõige suurem' või 'suurim'). Tolle aja keeleinimesed-tõlkijad kuulsid ja märkasid ilmselt kõnekeeles seda, mida meie enam ei märka, näiteks vokaalharmooniat, seda, et me tavaliselt ei räägi 'läheb', vaid 'lähäb'. Ka kokku- ja lahkukirjutamises on nad arvestand enam kõnekeelt, siit siis 'ärratagganend' ja 'keigesurem'. nd-lõpuline partitsiip on täiesti tavaline, siingi on jälgitud ilmselt oma keeletunnet. Minu meelest on vanast piiblikeelest üht-teist õppida, õppida oleks ka tõlkijate suhtumisest elavasse keelde. Sellest, et neile on primaarne elav loomulik kõne, mitte reeglid, parole, mitte langue. Siin ongi vahe kahe suhtumise vahel keelde: ühel puhul otsitakse reegleid keelest endast, püütakse aru saada, millal ja miks inimene räägib kord 'taganenud', kord 'taganend', kirjutatakse 'kõigesuurem' ja 'lähäb', sest nii räägitakse. Teisel juhul antakse reegel ja seda teatavate reeglitegemise reeglite järgi (reegel peab olema lihtne, selge, kirjakeeles arvestama rohkem loogikat kui hääldust...) ja nõutakse siis keelekasutajatelt, isegi rääkijatelt, rääkimata kirjutajatest, et nad räägiksivad-kirjutaksivad nende reeglipäraste reeglite järgi. Nii on praegune korraldatud kirjakeel mõnes suhtes primitiivsem ja tuimem kui vana piiblikeel.

*

Käve Pikäkannul Kaika suvõülikoolin. Sai paari ettekannõt kullõldaq, käiki es kõnõlaq kõrralikku illosat võro kiilt, teivaq inne kir'äkeelest võrupärase keele mõnõ nõksiga. Prõlla näütäs ollõv, et võro keelest om tulnuq üts eesti keele murrõq, ommaq jo olõman riigliq, minka saamiq eesti keelest võro kiilt tetäq. Ma esiki mõista-iq inäp õigehe võro kiilt kõnõldaq, muku ma mäletä, kuimuudu vanebaq inemiseq innevanasti Eosten ja Pindin kõnõlivaq. Mu uma kiil om väegade lähköh tuule, miä om Kõo Madise mälestuisi-raamatun Kähri kerko man Pekril. Üts asi inne om külh tõistmuudu - miq puul' Eosten olli kindlapääle -h inessiivi lõpun: mõtsah, tarõh, Kõo Madisel om -n. Ütte asja ma veedükese pelgä, seod, et võro keelegä naatas' sammamuudu tegemä ku eesti keelega: kõrraldama, uvvõndama, et om olõman-tulõman mõni võro Aavik ja Veski, ja perän om võro keelen ka olõman kõk naq vahtsõq sanaq nigu puit, valgusti, nõustama ja tõsõq, minkperäst ma taha-iq inäp eesti keele kir'otadaq ja lukõq. Pelgä, et võro keelest tulõ keelemehile üts mängimaa, kon na saavaq kõkkõ tetäq, mis tahtva. Ni sys teeväkki vahtsõ võro kir'äkeele. Mullõ ütest estorantost mõikas...


sisukord

Tagasivaates

*

Mida vanemaks saab inimene, seda enam ta koosneb mälestustest ja seda vähem vahetutest muljetest. Mälestusi on ikka rohkem ja nemad mõjutavad ka muljeid, jätavad neile oma jälje. Mälestusi peab aga vist olema küllalt palju, et hakata nägema neis mingit korda, mingit süsteemi. On ju olulisemaid mälestusi, neid, mille emotsionaalne mõju kestab eluaja, on mälestusi, mis on lihtsalt huvitavad ja võibolla millegipoolest, näiteks kultuuriloo seisukohalt ka olulised, mis aga on kaotand oma emotsionaalse mõju, ei liiguta enam meelt.
Olen nüüd hakand mõistma, et minu kõige püsivamate, eluaeg mind mõjutavate ja liigutavate mälestuste hulgas ühed kõige olulisemad on pärit sõjaajast. Mulle ei meeldi üldiselt aforismid ja olen neid vähe sepitsend, paar tükki aga ometi. Üks nendest on mulle endalegi oluline ja käib nii: Et inimest mõista, tuleb leida temas laps ja leida, mida ta kõige enam kardab. Laps minus on sõjaaja laps ja sõjaajaga on seotud ilmselt ka minu kõige suuremad kartused. Need sõjaaja mälestused on ambivalentsed, nende hulgas on häid ja halbu, rohkem muidugi halbu. Ei mäleta otsest surmahirmu, otsest õudust, ega ma paariaastasena saand ju arugi, kui lähedal oli oht: sellest said aru ema ja tädi, kes minuga keldrisse või varjendisse jooksid. Aga rusuvad, vastikud mälestused, vahest kõige vastikumad üldse on mälestused puupüsti täis rongidest. Rongist, millega meid evakueeriti Tartust Tallinna. Ma ei tea õieti, miks oli emal vaja Tallinna põgeneda, välismaale ta ilmselt ei kavatsend minna, jäime Sauele kellegi tuttava tuttava majja korterisse ja olime seal, kuni rinne üle läks ja venelane sisse tuli, nagu öeldi. Hiljem sõitsime jälle raudteega Tartusse tagasi, see oli suur kaubavagun (võiks ehk ka öelda et loomavagun), kus keskel oli raudahi, millel keedeti putru. Sõit Tallinnast Tartu kestis peaaegu nädala. See ei olnud nii vastik, vagun seisis päevi ja öid kõrvalteedel, väikestes jaamades, vahepääl pommitati raudteed ja seda parandati jälle, vagunis olijatest - meid võis olla umbes kakskümmend inimest, kujunes oma kollektiiv oma liidritega - muidugi ei olnud seal täiskasvanud mehi, ainult naised ja lapsed, oma kollektiiv kujunes ka lastest. Mulle oli see elu pikem reis Tallinnast Tartu omamoodi puhkus pärast kõiki sõjapao ja varjendites redutamise vintsutusi. Mustlaselu vagunis oli vaba, kõigil oli palju aega, tööd ei saanud keegi teha. Mis tuli hiljem, oli nirum: elu ruumikitsikuses Ülikooli tänava ühiskorteris, joodikust naaber, läbi seina kostvad seltskonnalaulud, õllepruulijad ja muu selline, mida sestsaadik vihkan, tülid korterinaabritega, mis küll kunagi suureks sõjaks ei paisunud. Aga kitsikus, oma ruumi ja vaba ruumi puudumine ennekõike, ahistus, mis arvatavasti muutus stressiks ja oli üks põhjus, miks lapsena pidevalt haige olin. Lohutus ja vabanemine oli see, kui pääsin suveks maale - selle eest hoolitses ema ikka. Maal ei olnud kitsikust, maal oli õu ja aed, ka majas oli maal ikka rohkem ruumi, ruumi oli ka kõrvalhoonetes - aidas, saunas, kuuris... Maal oli ka veel midagi, mida linnas ei olnud - hämarust. Meie kahes toas põles alati tuli ja paistis silma. Tuli põles, kui magama jäin: ema töötas või õppis laualambi valgel. Tuli põles, kui ärkasin. Sõjaajal tähendas tuli pimeduses seda, et lähenesid Vene pommitajad: taevas rippusid siis valgusraketid ja vehklesid prozhektorite valgusvihud. Heitunud inimesed korjasid lambi või tattnina valgel kiiruga kokku oma kompsud ja lapsed ning pagesid varjendisse. Hiljem tähendas tuli pimeduses seda, et mind aeti üles, pidin sööma ja kooli minema. Pimedus oli midagi rahulikku ja turvalist, valguses oli midagi agressiivset, valguses tulid pommitajad, tuli kooliminek, tuli pagemine... Nii ei talu ma tänini hästi laetuld, mulle meeldib olla hämaras toas laualambi või seinalambi valgel.
See, et olen sõjaaja laps, tähendab ka seda, et sõda on minule midagi vastikut, tüütut, ahistavat. Sõda ei ole isegi õudne, on pigem vastik. Sõda tähendas mulle ju just rahutust, kodutust, turvatunde puudumist, täistuubitud põgenikeronge, varjendeid, seda, et mind aeti keset ööd üles ja tassiti pesukorviga keldrisse. Nii ei saa minust militaristi, laps minus tõrgub selle vastu, laps minus tahab, et ta saaks magada oma sängis, et öö oleks pime ja rahulik, et ei oleks vaja kuskile põgeneda. Sõja tüütus ja nürimeelsus on vist üks kõige olulisemaid õppetunde, mis olen oma varasematest mälestustest saanud. See on õppetund, mis tekitas minus vastikust omaaegse sõjalis-patriootliku kasvatuse vastu ja ei lase kaasa minna Mart Laari ja teiste sõja-ihalusega. Sõda on mulle suur rautatud saabas, mis võib minu, pisikese putuka, iga hetk laiaks astuda, panemata mind isegi tähele. Ja lootus suures sõjas kaasa sõdides oma asja ajada on minu meelest enamjaolt olnud illusioon. Eesti leegion ja Eesti korpus. Viimased vähemalt ei nimeta end praegu vabadusvõitlejateks. Tuleb meelde lugu sääsest, kes künnihärja ikkel istus ja pärast seletas 'meie kündsime'. Või siis konnast, kes sattus äkke alla ja pidi kogu aeg hüppama, et ellu jääda. Kui ta siis poolsandina koju komberdas, küsiti, mis juhtunud. Konn seletand, et käis pulmas ja sai nii palju tantsida, et jalad haiged ja kondid kanged.

*

Kord kui olin Riigikogus, see võiks olla umbes aastal 1994, korraldas USA saatkond kohtumise paari Ameerika kirjanikuga. Nende hulgas oli ka võluv jamaikalannast Jamaica Kincaide. Saatsin ta pärast hotelli, teel avaldas ta muuhulgas oma hämmastust president Meri iseloomu üle. 'See inimene ei kuula ju üldse teisi, ta räägib ainult ise,' võttis Jamaica kokku oma lühikese, aga intensiivse kogemuse ameeriklaste käigust Kadriorus.

Talle ei annud rahu küsimus, kuidas selline inimene saab olla kirjanik.

*

25. VII 2001

Kuulsin langudelt paar huvitavat faktikest minevikust, mis isegi ajaloolastele võiksivad huvi pakkuda.

Esiteks Julius Kuperjanovist. Kõik, mis rahvasuust tema kohta kuulnud olen, on negatiivne, vahel isegi väga. Positiivset ei ole mulle kõrvu kostnud. Meie langude vanaema tunnud Kup. abikaasat ja tema jutu järgi (jutt on küllaltki levind) olla Kuperjanovi tapnud oma mees. Tema julmuse pärast: ta ajand oma poisse hoolimatult tule alla ja olnud muidugi julm. Umbes sama kuulsin 1962 või 1963 Paju mõisa lähedal inimestelt, kui seal kolhoosis olin. Juttu ei olnd Kup. tapmisest, küll aga tema käitumisest: kõik, kes arvasid, et neid võiks kahtlustada punaste poole hoidmises, lasnud jalga, sest teada oli, et Kup. laseb ettejuhtuvad kahtlased kujud sealsamas maha. Nagu oma mehedki, kes vastu julgevad rääkida vms. Siin Tartumaal olen kuulnud jutte sellest, et Kup. teind sõjakäikude ajal kõvasti soomust ja nii saand pere pärast tema surma lahedalt elada. M. rääkis, kuidas tema käest kord Raadi surnuaial küsind keegi vanamees, kas ta teab Kup. hauda. M. juhatas vanamehe sinna, vanamees vaadanud ja öelnud: "Ah siin sa siis oledki." Ja lisand, et ega ta nii hea mees ei olnd, kui temast räägitakse. Et kangelaseks saada, on mõnikord vaja õigel ajal surma saada... Ma arvan, et Kuperjanov on hea näide sellest, kuidas kangelasmüüt tegelikkuse varjutab.

R. oli poisikesena vahel käinud Tartus saksalasteaegse poliitilise politsei majas Vanemuise (tookord Aia) tänaval. Tema onu või keegi lähedane sugulane olnud seal katlakütja. Majas liikunud mustas mundris noori eesti mehi, mütsil pealuu ja kondid. Neil olla aga olnud puust püstolid kabuuris, mitte õiged relvad! Puust, hästi tehtud ja õiget värvi. Ta kuulnud ka lugu sellest, et Leen Kullman olla ülekuulamise ajal aknast välja elektritraatidesse hüpanud. Veel üks versioon L. K. saatuse kohta ...


Olen pidand vahetevahel päevikut, seda näiteks kogu Riigikogus olemise aja 1992 - 1995. Vaatasin vanu märkmeid üle ja leidsin, et üht-teist tasub nüüd tagasivaatena avaldada - näiteks ülestähendusi kümme aastat tagasi toimunust. Mitte täpselt "täna kümme aastat tagasi", aga ligilähedalt nii.

* 31. V 1991*

[Esimene kord elus Pariisis]

Siia saabusin üleeile õhtu eel. Esimesed muljed - liiklusummikud, linn ja äärelinnad aga on väga vaheldusrikkad. Kõik ise tekkind, pole linna teadlikult planeeritud. ----

Öö hakul, kui puruväsinuna juba voodis olin ja magasin, helistas portjee ja käskis akna kinni panna. Tõesti - väljast tuli vingu ja mürises mootor. Arvasin, et parandatakse veevärki - tänaval voolas pidevalt ojake. Hommikul aga selgus, et kõrval majas oli olnd korralik tulekahju, müra tegid tuletõrjeautod, tänaval vedelesid kuhjad kõrbenud raamatuid ja muud kola.

Eile jõudsin käia Notre Dame'is ja Ile de Saint-Louis'l. Viimasest olin kuulnud, et on vaikne ja vanaaegne paik. Oli ka. N-D oli mulle tõsine pettumus. Seal on tuhandeid turiste, kirik ise mõjub minule lõpetamatune (mida ta ju ka on) ning on näha, et on valesti projekteeritud - ehitus hakkas mitmest kohast vajuma nähtavasti ja seda on toestatud. Saint-Louis' kirikus oli hoopis enam kiriku tunne. Linn ei ole minule kodune, aga võiks ehk selleks saada ajajooksul, kui siin elaks. Saan tema veetlusest aru. Objektiivselt, mitte subjektiivselt. Subjektiivselt tahaks olla kodus, metsas. ---

1. VI 1991

Eilne päev lõppes väga hilja: sain magama ilmselt pärast kella kahte. Lõpuks istusime Karassevi ja tema toreda poja Tarah'ga veel Tarmo Kunnase juures ja rääkisime Eesti-Soome suhetest. Tarmo ütles ilusti, et soomlased tunnevad end üksi Euroopa servas oma isevärki keelega ja tahaksid seltsi - des copains. Nüüd neil on lootus, et leiavad eestlastest seltskonna.

Hommikupoole käisin veel hr. Liehmi juures Lettre Internationale toimetuses. Sõime nurga pääl ja ajasime juttu. A. L. usub ka, et 1968 oleks old õige aeg teha perestroikat-revolutsiooni. Nüüd on Tsh-vakkiaski võimul algkapitalism ja parempoolsus XIX sajandi alguse vaimus deviisiga "rikastuge!" 1968. aastast arvatavat isegi, et see oli katse päästa kommunismi, mille NL väed õnneks nurja ajasivad.

3. VI 1991

Saabusin eile õhtu eel Tartu. Laeval istusin pikemalt koos ja ajasin juttu Ott Arderiga, kes tuli Rootsist. Oli seal koos old Ivar Grünthaliga, kes on ka tema sugulane (Poskadest - Veera abiellus Grünthaliga, Tatjana Laamaniga).

Tartus pold suurt muutund. Toad endiselt köetud ja täis kärpseid, maapinnal öösiti öökülma.

Täna oli Karl Martini sümpoosion, mille õhtune osa muutus tõeliseks veini ja lustlike ettekannetega sümposioniks. Rääkisin paar sõna prantsuse keeles - et kuulsus pole midagi väärt ja ainuke asi, mis midagi väärt on, on raha. Indrek Tarandil oli suurepärane dadaistlik jutt K-M kohast Eesti poliitilisel maastikul ---

Muret teeb Baltikumi abitus. Lääs on avalikkuses vähemasti reserveeritud, Moskva täristab relvi ja ähvardab. Taas on old kokkupõrkeid Leedu piiril. Benelux aga toetab meid. Nii käime nööril edasi. Ehk iseseisvuse poole, võibolla aga läbi ränga blokaadi ja riigiterrorismi.---

09. VI 1991

Oli sõitmiste ja sünnipäevade päev. Viisime kõigepealt lapsed Piigastesse Kadi-Liisu sünnale. Siis tõttasime Tartusse, vahetasime riided, käisime dušši all, pesime masinatäie pesu ja sõitsime siis Aarikesse Elmar S. 50 a juubelile. Seal oli paarkümmend inimest --- Olin roolis, ei joond ja pärast oli väga mõnus, kuigi peo enda ajal mõni napsitand külaline tüütusi heietas. Tulime tagasi läbi rahuliku lopsaka pühapäevaõhtuse maastiku: õuedes seisid autod ja lösutasid kassid, õunapuud olid õites ja sirelid puhkemas. Selles varasuvise Eestimaa rahus jääb tahaplaanile ka piiridel ja naabruses toimuv - üleeilne Luhamaa pogromm ja Savisaare heitlemine vastastega, mis meie elu praegu mürgitab. Savisaar, Fjuk ja Heidmets olid üleeile TV-s, see oli kurb pilt. E.S. on haige, solvunud ja väsinud. Kas ta nüüd tõesti lahkub? Mul olex kahju. Kuigi ehk on tal praegu tõesti aeg lahkuda, minna opositsiooni ja sealt ehk tõhusamaltki mõjutada asju. Lippmaa pürib minu meelest peaministrix või presidendix. See ei olexki halb variant, teda ei saa aga muidugi pidada ausaks tõe- ja printsiibimehex. Ta on kavalam ja võibolla ka intrigaanim kui Savisaar.

10. VI 1991

--- Õhtuks sõitsin Käärikule läbi halja ja õitseva Eestimaa. Sinna pidid kogunema Põhjamaade ülikoolide infotalituste inimesed, kellele pidin rääkima "Mis Baltikumis toimub?" Tulijad jäid koletult hiljaks, saabusid aga viimaks ja rääkisin oma jutu ära. --- Kohal olid ka Kärner ja Peedimaa. Kuulsin, et usuteaduskonnaga on suuri tülisid ja pahandusi olnd usumeeste endi seas. Praegune kommisjoni pakut variant - et Kasemaa dekaaniks ja teaduskond interkonfessionaalseks - on minu meelest ideaalne, kuigi eelistaxin extrakonfessionaalset. Aga E... pidi edasi sõdima, et ise asja teha, oli Rüütli juures käind. Peapiiskop olevat õnnetu, saand palju etteheiteid ... Kärnerit üllatasid usumeeste omavahelised tülid-intriigid. ---

14.VI 1991

Mõtlen, et NL viga oli ikkagi selles, et selle riigi aluseks oli natsionalism. NL-st taheti teha üherahvuselist riiki, kus oleks üks "nõukogude" rahvas, muidugi venekeelne. Just pluralismi ei talutud, olgu rahvuslikku, usulist või poliitilist.

Täna tegin aias sääseparve rünnakute all viimaseid peenraid - türgioa. Veel tuleb natuke porgandit ja ehk redist või naerist teha.

Öösi märatses piiridel jälle OMON - põletati ja mõnitati Iklas ja Lätis-Leedus. Probleem on,kas hakata vastu. Seda tuleks teha, aga kas siis ei saa sõjavägi võimaluse "edasiste konfliktide vältimiseks" piiripunkte oma valve alla võtta? Aga ehk varem või hiljem pogrommimeestele mööda kaela antakse.---

15. VI 1991

---

Kirjutan Tartu-artiklit. Ilm vihmane ja jahedavõitu, nii et tuli ahju kütta.

Kuulasin Savisaare hommikust esinemist. See oli kurb ja kibestunud. Tunnen, et olen ikka tema poolt. Usun, et suur osa tema pahandustest tuleb tõesti isiklikult põhjalt: E.S.-l pole oskust inimesi meelitada vms. Ta räägib liiga otsekoheselt ja karuselt. Seepärast ta mulle meeldibki.

Nägin päris huvitavaid unesid. Olin nähtamatune kuskil staabis või muus sõjaväe juhtimiskeskuses, see polnud küll vaenlase, vaid omade oma, kus ma ikkagi ei tohtind olla. Hiilisin seal,võtsin taldrikult ühe punase õuna ja hiilisin ukse poole tagasi. Minust jäi aga seinale vari.

Siis olin imperaator Domitianuse vaim,kes imejõul tõstis üles varisenud kivisilla ja ütles, et see tuleb üles kirjutada, et seda meeles peetaks. ---

16. VI 1991

Vaatame Supini Pärdi-filmi. Mõtlen, et midagi hakkab mul vastu ka selle rolli autoritaarsuse vastu, mida meie kultuuris täidavad helilooja ja dirigent. Nemadki suruvad oma tahte massile - algul esitajate, siis publikule peale. India-araabia muusika on hoopis demokraatlikum, samuti jazz.

Koorilaul - sada inimest laulab koos, kooskõlastatult ühtsama lauset. Nii ka marsitakse ühte jalga (ei tea, et säärast kommet oleks mujal kui Euroopas), õpitakse samade programmide järgi, usutakse sama usutunnistust, vaadatakse samu TV-programme, sõidetakse sama marki autodes, elatakse sama tüüpprojekti järgi majades jne. Ainult et sageli pole heliloojat ega dirigenti enam. On tehnosüsteem.

17. VI 1991

Valitsust püütakse ilmselt kukutada - seda ütles ka I. ja olevat kirjutand Rahwa Hääl. Moskovskije Novosti pakkuvat X päevaks, mil peab tulema interventsioon, 6. juuli. Enne seda oleks muidugi hea korraldada valitsuskriis. Nagu Leedus jaanuaris.

18. VI 1991

Nii, eile tulidki 26 saadikut wälja seaduseelnõuga vabastada peaminister ametist. Asemele on pakutud Tiit Vähit, Rein Millerit, aga ka Ülo Uluotsa. --- Valitsuse liikmed aga on teatanud, et nemad lahkuvad koos Savisaarega, kui Savisaar lahkub. Täna-homme vist otsustatakse asjad ... Olen küllalt murelik.---

21. VI 1991

Savisaar jäi alles. Ma ei saa hästi aru, mis juhtus, aga 26 tema kukutajat tõmbusid tagasi. Oli arvamusi, et nad olid alguses valesti arvestanud ja veendusid siis, et ei saa kokku piisavalt S. vastaseid hääli. Loost jäi mulje, et alguses asuti S-le tõemeeli tappa andma, siis aga löödi põnnama, raputati rusikat ja öeldi, et hea küll, ma sind konna ei löö see kord, aga kui sa veel ---

Eile oli volikogu, kus arutati ka 10. juuli tähistamist "Vaba Tartu päevana". 10. juulil õnnestus eestlastel puhastada Tartu parema kalda osa hävituspataljonlastest ja muust kõntsast ja linna sakslaste tulekuni valitseda. Selle päewa pidamine on aga kahtlane asi, sest ilmselt algas juba enne sakslaste tulekut Tartus terror ning omakohus ning paraku mitte ainult hävituspataljonlaste, vaid ka üldse "punasteks" peetute ja mis veel hullem - juutide vastu. Kui meile ka juutide saatus korda ei lähe (mulle läheb), siis peaksime mõtlema maailma reaktsioonile. Maailmas ei vaevuta süvenema sellesse, mis Tartus õieti juhtus, vaid sõnastatakse asi voolujoonelises ajalehestiilis: "Tähistatakse päeva, mil saksa poolel võitlev omakaitse (militia) hõivas ülikoolilinna Tartu ning algas terror juutide ja bolsevikkude vastu."---

22. VI 1991

---Ott tuli ja niitis. Käisime Savernas, kus oli suhkrut! Tõime Erastverest pisikesi pärnasid (seal pargis neid pailu) ja istutasin need allika ümbrusse.

03. VII 1991

---Tuleb meelde asjakesi Soomes-käigust. G. H. von Wrighti juurde tuli kord koduteel trammis kergelt joobnud mees ja küsis, kas ta on see filosoof G. H. v. W. Kui ta kuulis, et on, küsis ta, et öelgu G. H. nüüd talle õige, mis ikkagi on elu mõte (elämän tarkoitus). G. H. püüdis lühidalt seletada, et niisugust asja ei saa üks inimene teisele õpetada, mees saatis nad koduni, vabandas ja lahkus.

05. VII 1991

Ilmad endiselt ilusad. Kahju oli maalt ära tulla, aga nüüd olen Tallinnas, sinises näitusepaviljonis ja kuulan Ida-Lääne majandussuhete konverentsi. Esines Brzezinski ja Saksamaa (EC) poliitik Brenner. Mõlemad olid minu maitsele liiga pateetilised, sakslane ka natuke lääge: ta rõhutas pidevalt, kuidas rajatakse uut rahvaste vendlust ja kui tore asi see on. Lõpus siiski ütles ta mõne sõna, millest järeldus, et EL-s ollakse vist leppind NL lagunemisega ja arvestatakse meid tulevaste uute riikidena Euroopa rajal.---

Esinesid Jaak Leimann ja Erik Terk. Mulle meeldis eriti E. T., kes tundub olevat laia silmaringiga ka väljaspool majandust. Rääkisin pikemalt inglise ajakirjaniku Anatol Lieveniga, kes oli väga sümpaatne. Pärimuse järgi põlvneb Lievenite sugu Kaupost! Nüüd elab ta suure osa ajast jälle Baltikumis.---

07. VII 1991

Eile olin veel Olevistes kontserdil, kus esitati Erkki-Sven Tüüri "Lumen et cantus" ja Mozarti "Requiem". Ilus oli, aga tundsin, et niisugune religioosne muusika on mulle võõras. Hiljem sõidutati valitud seltskond Kadriorgu - seal aias oli Rüütli vastuvõtt. Sain rääkida Brzezinskiga, kelle poola keel on suurepärane ja kes intiimvestluses on päris mõnus. Aga kiire ja terase taibuga muidugi. Olid veel patriarh Aleksius, Anatolijs Gorbunovs, Tõnu Kaljuste ja mitmeid teisi. Oli ilus istuda purskkaevu kõrval päikeseloojangul ja rääkida meeldivate inimestega. Meie laudkonnas oli kaks inimest, kes olid õppinud jesuiitide juures --- Nende mälestused olid huvitavad, aga võikad. Indoktrinatsioon on jesuiitidel ikka väga tugev.

Täna magasin kaua ja läksin siis Kadriortu, kus oli taas vastuvõtt. Rääkisin natuke inglastega, aga puutusin kokku ka Jaak Alliku ja Ülo Uluotsaga. J. A. ruttas kohe rääkima sellest, et ta kukutab Savisaart innukalt edasi ja et mina teda [Savisaart] lihtsalt ei tunne. Arvasin, et ei tasu rääkida poliitikast ja Ingrid Rüütel leidis, et tema ei taha meeste purelemistega tegemist teha. ---

08.VII 1991

--- Eile sain teada, et olen vanaisa: Ketul sündis 5. pärastlõunal tütreke.---

Hommikul tulin maale ja püüdsin heina teha. See ei ole kerge - parmud segavad. Aga tasapisi siiski edeneb. Vana hein tuleb lakast alla ajada. Ilm endiselt palav, täna oli isegi äikest.

Homme peaks siia jõudma kuurikatuse laastud. ---

09. VII 1991

Laastud tulid. Tiia avastas rehetoas põrandast välja kasvava vammi. Kiskusin lauad üles ja leidsin, et vamm on väga laiali läinud. Ca 6 ruutmeetrit on teda täis. Üks ebameeldiv asi jälle teha - ei teagi, kas mul on piisavalt laudu, et uut põrandat sellel kohal teha.

Vahepeal avastas Tiia lastel peas täid ja on neid nüüd kamminud ja otsinud. ehk saab neist siiski jagu. Täiu pidid Eestis praegu lapsed täis olema, Saverna koolis olnud neid ohtrasti.

Niitmine ei edene eriti hästi. Astusin naela jalga ja lonkan nüüd.---

11. VII 1991

Tänavu suvel ei ole siin esimest korda kuulda rukkirääku! Loodan vaikselt, et ehk ta veel tuleb. Peoleo siiski oli.---

Täna lõpetasin heina niitmise aias. Pärast sõitsime Päewakestele Oraval, kus avati Karl & Gottlieb Asti ning Frits Kõlli mälestustahvel. Talust, kus olin suvel 1945 emaga, on vähe järgi jäänd, ainult elumaja, kus elavad võõrad, kes on elutust jõudumööda lagastand. Naabril, Raudsepa talus, on asjad hoopis paremini, seal elab veel 90-aastane Minna, õnnetult surnud (haarangu ajal lasti maha) Taaveti lesk ja tema mesinikust poeg. Olin üle 45 aasta koos Toomas Mälbergiga. Kohal oli muidugi ka Eilart ja paar muud kultuuritegelast. Tagasiteel käisime Päevakeste Peetri-Ida ja Jaan Mälbergi haual. Marta M. rääkis sellest, kuidas ta 1949 kinnivõtjate käest pääses. Nüüd on nad oma Mäletu suurtalu jälle tagasi saand - 61 ha ja alustand taluvaremete (järel olnud vaid elumaja seinad) ülesehitamist. Ei saa eestlastest jagu!

Collins-H. tegi ettepaneku kirjutada raamat reisist mööda NL endisi-praegusi ja endise Idabloki piire. Mõtlen seda asja veel.

13. VII 1991

Päev on läbi ja tehtud vähe. Kirjutasin kirja Gary Snyderile, natuke filosoofiat, niitsin, kuivatasin heina ja tegin muid pisitoimetusi. Tiia tegeles sealiha ostmisega, mida meil küll õieti vaja pole, mis operatsioonis aga naabrid agaralt kaasa lõid. Krootusel tapeti siga, mis siis siia kanti müüdi. Mõnel naabril on olemas kõik sea tükeldamiseks, rookimiseks, suitsetamiseks ja soolamiseks - nii vahendid kui knowhow. Meie oleme siin valged varesed.

Ilm vaikne ja kena. Lennart Meri läheb Londonisse suure 7-ga kohtuma. See on parajalt ninanips Gorbile. Kas on tark selles mängus nii kaasa mängida?

17. VII 1991

Ilmad on vihmased, vilets katust lüüa ja heina teha. Suurem osa meie maast siiski oma ja naabri jõududega niidetud, katusest ribake löödud. ---

Gorbi ei saa Londonist raha, küll aga tuleb Bush Moskvasse. Narva all pidi täna löömax minema. Meie piirikaitse lahkus, aga kohalikud võmmid kontrollivad ikke autosid. See on piinlik, aga vist siiski arukas lahendus. Jätab ehk eestlastest taas hea mulje. Lennart on Londonis ilmselt päris olulisi asju saavutand. Käisime täna Kanepis, kus ostsin natuke kraami. Hinnad on osalt kõvasti tõusnud, osalt veel vanad. Purk Pinotexi maksab ~50 rbl, raamsaag 5 rbl! Istun arvuti ees, mis kompressib kõva ketast. Ilus värviline pilt võbiseb ja sädeleb. Meeste mänguasi.

22. VII 1991

Ei midagi olulist peale paari kõva vihmahoo, katuselöömise, liivatoomise ja poeskäimise. Viimane tegevus küll eriti edukas ei olnud - saia ei saand ei Veskist ega Savernast - Valgjärve ja Kula poed olid kinni.

Loen natuke Su Dong Po luulet. Arvatavasti tõlgin sealt midagi. Tema viimane nelikvärss mõjub ikka uimastavalt-vapustavalt.

Fumée de Lu Shan, marée du Che Kiang ...

24. VII 1991

Kaks päeva, mil siin praktiliselt vihma ei sadanud. Heinasaokene sai aidalakka aetud - nüüd on magamiseks heinu küll. Muud tööd pole eriti edenend...

NLKP võib lähipäevadel lõhki minna, Gorbi vastu on mõned konservatiivid.

Eila olin Tartus, käisin linnas, võtsin wälja posti ja istusin Akadeemias, kus olid Orav ja Hennoste. Oli üle hulga aja mõnus jutuajamine, mis kosutas. T. H. austab väga Oskar Lutsu, ei pea aga palju ka Viivi Luige 7. rahukevadest, ei muidugi ka Krossist.

Nalja ka: teoloogiateaduskonda on soovind astuda ka Karl-M. Sinijärv ja Jüri Ehlvest, puuduks veel vaid Kivisildnik.

25. VII 1991

Jaagupipäev. Raudnael heinas. Elo-Malle sünnipäev. --- Raadio rääkis, et Gorbi kuulutab revisionismi - sotsiaaldemokraatia poole liikumist KP-le. Pääsukesepojad tuliwad wälja. ---

TV näitas Haljala pastorist Süvarit, kes peab mingit seminari. Võitleb sealhulgas New Age'i vastu. Samas seoses ilmus välja USA Indiast pärit misjonär, kes alguses olnud India guru (teine päev öeldi, et Budausku), siis käänanud kristlaseks ja nüüd käib ka hoiatamas Ida, eriti New Ageí eest. Nii vähe on jäänud jälgi Masingu avarusest, liigume ahtuse ja sallimatuse poole.

28. VII 1991

---

Vahepeal olen löönud katust, aidanud natuke kaasa sünnipäewale ja lugenud jõudumööda filosoofiat (Ilkka Niiniluoto). Mõtlen ja kirjutan natuke ise ka, peamine mõte on praegu see, et me mõtleme (kujutleme) teistes koodides, mitte tavakeeles. Meie teadvuses käib pidev tõlkimine. ---

Sünge on kodusõda Kroaatia piiril, Eestit aga antakse tasapisi vist vabaks, aga ränga hinna eest - kas me jaksame ja tahame seda maksa? NLKP kuivab kokku ja kaotab tähenduse. Hoopis uued inimesed ja jõud ida pool...

30. VII 1991

Ilm taas soe ja kuiv, suur kõrgrõhkkond laiutab Euroopa kohal. Katusel on päeval palav olla, õuemuru hakkab mõnest kohast kergelt kuivama. Natuke niidan, naised-tüdrukud korjavad marju. Käisin poes, Savernas, kus oli küll saia, ei old aga suurt muud. Bush on Moskvas ja räägib pateetilist juttu. Jeltsin aga demonstreerib oma sõltumatust ja ei lähe Gorbi seltsis Bushiga kohtuma. J. moodustab endale turvateenistuse, suuresti meestest, kes ideoloogilistel põhjustel KGBst välja löödud.

Toas, kus istun ja kirjutan, kuivab raudrohtu ja naistepuna. Nendega koos on siia sattund pisikesi putukaid ja ämblikke, keda ronib kõikjal - voodites, kompuutril, minu laual. Üks pisike mardikas käitus kirjutuslaual nagu tsirkuseartist - kui panid sõrme või pussitupe talle ligi, ajas ta tundlad püsti, võttis lähteasendi ja kui miski talle veel ligemale tuli, hüppas sellele ja vudis seda mööda edasi.

02. VIII 1991

Ilm ikka palav, katust saab lüüa hommikul ja õhtul, päeval ei pea üleval lõõsas vastu.

Meeleolu on taas rikkund üks rünnak - seekord Tõnu Õnnepalu oma "Vikerkaares", kes enam-vähem süüdistab "60ndate aastate põlvkonda" selles, et need monopoliseerisid kirjanduselu ja püüdsid noorigi endataolisteks kasvatada, sellest 60ndate põlvkonna haardest rabelnud välja Hasso Krull... T. Õ. on natuke minu õpilane ja ju ta siis mõtleb selle põlvkonna all kõigepealt mind? Raske on uskuda, et tõesti olen oma laadi ja arusaamu kellelegi peale surunud. Aga põlvkondlik rassism on mulle alati vastik old. Kas pole selle taga üks keskpärasuse katse oma keskpärasust varjata ja õigustada? Seda kahel viisil: 1)tõsta ennast, vajutades suurt eelkäijat alla; 2)muuta tõde ja esteetilised väärtused relatiivseteks, mis annab neile väärtuse "omas" ajas. Parem külas esimene kui vallas teine. Nii nad jagavadki valla küladex, loovad endale piirkonna, kus nemad on esimesed, valitsevad.

Nii palju on praegu inimesi, kes tunnevad, et nemad on kõrvale jäetud, ahistatud, neid pole vääriliselt hinnatud. Ja et nüüd on nende sanss tõusta ja ära panna neile, kes vahepeal aus ja hiilguses olid.

---

04. VIII 1991

--- Urmas Ott oli TV-usutluses ka midagi minust öelnud, mida täpselt, ei mäletatud. Umbes, et vist hakkas kartma ja keerutas. See võib õigegi olla. Aga kas see nii paha ongi.

Enesetunne on vahel sant. Aga võibolla on mulle kaela langev kriitika ka hea. Midagi selles on kindlasti õige, näitab lugejate suhtumist - küll vist mitte enamuse oma - ja heal juhul sunnib end kokku võtma ning tegema edaspidi paremini, mis teen. Hoolikamalt. Paha on siiski see, et isiklikud rünnakud (ei rünnata tekste, mõtteid, vaid inimest - nii täiesti M. Raun, kes nõuab pühakuid) võivad rünnatavate motivatsiooni muuta. Seeasemel, et kirjutada asjast, püüda leida tõde, satud kirjutama selleks, et end õigustada, lükata vastast ümber, "panna talle ära" jms. See häirib ideede vaba arengut, vaimset vabadust ja suunab mõtte isiklikkude arvete õiendamise poole.

05. VIII 1991

Reageeringuna kõigele sellele läilale tuli vähehaaval aga soov nalja teha. Hakkasin kirjutama lugu Vanapaganast ja Kuradist. Kirjutasin kähku walmis loo Kiwisildnikust, kus kuulutan ta lunastajaks. On isu weel taolist kirjutada ja küllap peaks kirjutamagi. Ilmselt pole eemaletõmbumine kõige mõistlikum käitumisviis sihukeste rünnakute puhul. Oleks wõinud kirjutada ka õienduse Mait Rauna märkuste asjus, umbes selles laadis, et pole õige, et kuulutasin end geeniuseks, sest ma ei tea, kas ma geenius olen ...---

11. VIII 1991

Tuli pikk vahe, millesse keskse sündmusena mahtus tita saabumine umbes nädala eest. --- Vanaisa kaotas oma töötoa--- Nii ka päevaraamat kannatab.

Katuselöömine on läinud wäga hästi, lüüa on weel umbes 4-5 päewa jagu, siis on läänepoolne osa katust walmis. Muud tööd pole suurt teinud. Ilmad on pööranud heitlikuks ning aina enam tuleb hoovihma.

Eile tulid P. ja M., kellega sõitsime Obinitsa Võro keele & kultuuri suvõülikoolist läbi. Seal nägin põgusalt Madis Kõivu, kes oli minu epistli kätte saanud ja lubas vastata. Sain põgusalt lugeda ka interview'd temaga. Seal rõhutab ta oma "luterlikku" identiteeti ja leiab ikka, et "Ida" asjad (isegi Hiina kunst) jäävad talle võõraks. Ehk aga saab temaga siis mõtteid kirjas wähemalt wahetada. Seda kuluks tegelikult mõne teisegagi teha.

Miks olen Lääne-vastane? Osalt on see wäljarabelemine lapsepõlve masendavast, rõhuwast Tartust, mille juurde kuuluvad ka piiratud, hallivõitu, aga enesekindlad ülikooli-inimesed, Toomemägi oma seenetavate puude, vanade anatoomikumide ja raamatukogudega, igasugu suurte sakslaste mälestustega, kellest need hallid ja igavad inimesed rääkisid. Olen linnu tüüp, kes oma pessa üldiselt tagasi ei tule.

Suvõülikoolis nägime veel Ilmar & Aino Laabanit, kes ka õhtul meile tulid ja siin isegi ööd olid. Ilmari jalg ei ole enam nii kerge kui kolm-neli aastat tagasi. Aga hommikupoolse ööni on ta walmis juttu ajama ikka. Olid eelmine öö olnud Ipikis Rein Sepa juures. Kuulsin esimest korda, et R. S. on ka maalinud. Mul koidahb, et olen mingeid R. S. maale ehk näinudki, ei teand aga, et need R.S.-d on üks ja sama isik. Juttu oli ka sellest, millal õieti hakati kinni wõtma Tartu juute, kas juba enne saksa wõimu tulekut, nn. Vaba Tartu päewil wõi hiljem. I.L. ei teadnud õiget wastust, rääkis küll Silbersteini naise äraviimisest Tartu lähedalt ühest talust. Aga ta teadis ka rääkida juutidest NKVD sadistidest ja nuhkidest. Kui "eestlasi" süüdistada juutide hävitamises, wõiks ka "juute" süüdistada eestlaste hävitamises.

*

12. VIII 1991

Ilm on wäga wastik - rängad vihmawalingud iga poole tunni järel. Wäljas õieti tööd teha ei saa. Kirjutamine edeneb ka wisalt. Kirjutan natuke "Titanicut", tõlgin sinna Zhuangzist loo teo sarvedel olevatest riikidest.---

Miks läänemeresoomlased küll nii niru kliimaga paika pidama jäid!

19. VIII 1991

Hapukurgiaeg tegi laisaks. Polnud suurt kirjutada, nii jäigi kirjutamata. Katuse üks pool on peaaegu löödud. Mesilastel pole üldse mett, pole ka suhkrut neile anda praegu. Kohutaw kärbeste invasioon, päevas saab tapetud ligi sada, aga niipea, kui uksest käiakse, on neid jälle paksult.

Öösel vastu tänast aga lõppes hapukurgiaeg riigipöördega Moskvas. Välisraadiod ei ole päris korrektsed, kui teatawad, et Gorbatshov on kukutatud ja wõimu on wõtnud eriolukorra-komitee. Korrektne oleks öelda, et nimet. komitee DEKLAREERIB, et ta on wõtnud wõimu. Kõik ei ole weel otsustatud, Jeltsin on veel vaba ja kutsub üldstreigile Venemaal.

Moskvas toimuwad ilmselt kõige otsustawamad sündmused. On teateid, et OMOH olevat kaitsnud Wenemaa Ülemnõukogu hoonet armee eest. Ei ole wõimatu, et sõjawäelaste hulgas wõib olla wastuhakke ja üleminekut rahwa poolele.

Vilniusega ei ole enam telefoniühendust - sõjawägi wallutand kesktelegraafi. Tunne on aga - wõibolla see on petlik - et sõjawägi ei saa riigi walitsemisega hakkama ja see ilmneb üsna pea. Kodanikuallumatusel on suuri wõimalusi, kui seda ainult suudetakse läbi wiia.

Aga kuidas kawatseb hunta kontrollida elu, isegi majandust, mis on wahepealsete perestroika-aastatega muutunud keerulisemaks, osalt isereguleeruwaks? Kas suletakse eraettewõtted, keelatakse talud? Tasalülitamine on wõimalik massikommunikatsioonis, aga waewalt muudes struktuurides. Ja hunta esimesed käsud wiitawad sellele, et nad usuwad ikka,et käskude ja kuuletumisega saab asjad korda,saab toota rohkem liha ja piima...

*

20. VIII 1991

Enne ööd sai selgeks, et Jeltsinil on toetust ka sõjaväes: ka Tamani diviisi tanke tuli Vene Ülemnõukogu kaitsma. Esialgu on jõudude seis enam-vähem tasawägine ja riigipööre näib takerduvat. Riigipöörded ei saa ju õnnestuda, kui nad ei ole küllalt kiired. Riigipöörde korraldamine näib ka olevat liga-loga. Oleks tulnud kähku ka Jeltsin isoleerida ja kõik ühendused wälisilmaga läbi lõigata. On võimalik, et draamana mõeldu mandub farsiks ja hääbub. See oleks Jeltsini hiilgaw wõit. Gorbatshovi wõit oleks wäiksem, sest väga selge on, kuidas ta ise tegi mõndagi enda kukutamiseks, edutas tulewasi wandenõulasi ja mängis neile kätte wõimaluse tegutseda, kui ise puhkusel oli. Peale Jeltsini võidu oleks ka konservatiivide kaotus tohutu. Õnnestuks tervest vanameelsete kambast korraga lahti saada. Kui nii läheks, võiksime putshistidele tänulikudki olla. Selge on wähemasti, et kui Janajev jt. pöörde juhid kaotavad, kaovad nad ka poliitikast. Ex-SSSR saab kommunistidest hoobilt lahti.

On aga weel üx wõimalus, mis mind murelikux teeb. Täna on tulnud märgid mingitest kontaktidest putshistide ja Jeltsini wahel Lukjanovi kaudu. Wiimati on wõimalik mingi kompromiss, mille momendid oleksid: 1)Gorbi tuleb tagasi; 2)putshiste ei karistata; 3)Baltikumis jmujal sisse viidud "kord" jääb kehtima. Loodan aga, et Jeltsin sellisele mädale mängule ei lähe. Ja putshistid lähevad kohtu alla.

Eestis on asi pinev, kuigi Tallinna raadio ja TV weel töötavad - Leedus-Lätis on nad juba vallutatud. Sõjaväekolonn sõitis ööpäeva kuskilt lõuna poolt Tallinna ja jõudis sinna täna hommikul. Esialgu läksid väsind mehed küll Tondile puhkama. Saab näha, kas nad öösel hakkavad midagi wallutama. Mulle ei meeldi aga sugugi see, et Tallinnas tegeldakse küll avalduste ja pöördumiste wastuwõtmisega, küll peetaxe rahvarinde miitingut, kus laulab meeskoor ja on palju sinimustwalgeid lippusid, tehakse aga wähe wastupanu organiseerimisex. Teletorni juures on vähe inimesi ja mõned liiwakoormatega autod. Raadio annab muusikat, selle asemel wõiks ta anda õpetusi selle kohta, kuidas seda passiivset wastupanu korraldada, kuidas olla allumatu, kuidas toimetada wägiwaldse wõimu eest kõrwale oluline informatsioon jne. Siin on ilmselt palju wõimalusi, mida tuleks analüüsida ning rahwale tutwustada. Seda aga ei tehta.

*

21. VIII 1991

Riigipööre on ilmselt läbi kukkunud. Praegu on kell ca pool kuus ja BBC andmetel olevat hunta lennanud Kirgiisiasse. Nad pääsesid Vnukovost minema, kuigi Jeltsin tahtis nende põgenemist (põgenemine see ilmselt oli) takistada. Moskva raadio, mis seni kandis hunta teateid üle, on nüüd paugupealt muutunud Jeltsini-meelseks ja kannab üle Venemaa Ülemnõukogu istungit. Eestis on aga veel asjad vanaviisi: sõdureid on teletorni juurde rohkem ilmunud ja soomusmasinaid ka. Nad pusivad seal midagi ning tahavad vist torni päriselt enda kätte saada. Loodan, et meid siiski kogemata või meelega sõjaseisukorda ei unustata.---

Viimane öö oli kõige rängem, nii et ei saand rahus magadagi. Moskvas valati verd ja peaaegu rünnati Vene ÜN hoonet. Tallinnas võeti ära teletorn. On vist õige Sulev Alajõe kriitika, et seda ei kaitstudki korralikult ja et pärast vedeles seal joodikuid, kes sõduritega mula ajasid. Veidi piinlik on praegu olla eestlane

Oligi nii, et Moskvas toimuvale elasin palju rohkem kaasa kui Eesti Vabariigi väljakuulutamisele Toompeal. Rahvarinde miiting oli läila ja vabariigi taastamise juurde käivad jutud õõnsalt pateetilised ---

*

22. VIII 1991

Riigipöördega on kõik läbi. Vanatühi hajus nagu sinine suits. Vandenõulased on vangistatud. Venemaa juubeldab. Jeltsin juhib tegelikult seda, mis on jäänud NSVL-st. Gorbatshov toodi käekõrval troonile tagasi ja ta räägib, kui raske tal oli ning annab mõista, kui vapper ta oli. Missugused on su sõbrad, niisugune oled sa ise. Jeltsin, kes ta päästis, ei olnud ta sõber.---

Käisime Tiia ja lastega Savernas, sättisime mineku sellele ajale, mil väekolonn võiks mööda sõita. Aeg oli õige, nägime kolonni, kes tolmupilvedes ja kõrvulukustawal mürinal Luhamaa poole weeres. Lehwitasime poistele - nemad lehwitasid wastu. Ühel masinal oli "Proshtshai Tallinn, idiom domoi". Head teed teil minna, teie pole enam meie vaenlased. Külastage meid turistidena, kui huvi on. Paar masinat olid rikkis, neid weeti teiste slepis.

Nõukogude wõim sõitis ära, tolmupilv ja sinine suitz jäi järele. ---

Savisaar tegutseb. Ometi viimaks saab ta tegutseda. Läheb edasi kui jäälõhkuja, nii et aur järel. Jarovoi ja Shepelevitsh on maha võetud, Kirde-Eestisse määratud erivolitustega valitsuse esindaja Tiit Vähi. Savisaar on Jeltsiniga kuidagiviisi sarnane. Ja praegustel rasketel aegadel on nad õiged mehed õigel kohal. Künnimehed, kes künnavad hästi, sügavalt ja sirgelt, aga ei talu, kui neid segatakse. Vihastavad. Vahel ilmaaegu. Savisaar hakkab herilaste kätte sattudes kätega vehkima. See pole kõige arukam. Herilased tulevad weel enam kallale. Aga herilaste poolt ma ei ole. ---

*

24. VIII 1991

Suur osa ajast läheb raadiole ja TV-le. Nüüd on põnew waadata ka KTV-d ja Vene TV-d. Kaks huvitavat kanalit juures. Täna olid kolme Moskvas langenud poisi matused. Üks oli juut ja huvitav oli vaadata rabit kaddishi lugemas. Oluline, et Venemaa eest langes ka juudi soost noor kunstnik. Antisemitismil läheb raskemaks.

Ukraina kuulutas end iseseisvaks riigiks. Eesti sai 15 15 tunnustuse Jeltsinilt. Ennustatakse, et tunnustus tuleb ka lääneriikidelt varsti. Gorbatshov pidavat lahkuma parteist ja partei laiali saatma. Sündmused tulevad niisuguse kiirusega, et ei suuda neid järjest meeles pidada, veel vähem kommenteerida. Kirjutasin siiski ühe eestikeelse artikli, oletatawasti Päewalehele. Jeltsinist, Savisaarest ja Vene revolutsioonist. On tahtmine jätkata ja lootus, et õhkkond Eestis paraneb. Soome lehed, mille ülevaadet Soome raadiost kuulsin, kirjutavad rumalusi. Üks arvab, et NL hakkab oma positsiooni energilisemalt taastama ning Soome peaks olema jälle ettevaatlikum vms. Ons NL üldse enam olemas? Teine jälle leiab, et KP-d ja tema lehti kinni pannes Balti riigid küll demokraatia poole ei liigu. Kas Saksamaa liikus pärast NSDAP ja tema lehtede keelamist?---

*

26. VIII 1991

Aeg on läinud endistviisi jagatuna raadio, TV ja koduste toimetuste vahel. Kirjutamisex pole teda jätkunud. Peaaegu. Eile saatsin kõheldes ja pärast kohendamisi oma Päewalehe-artikli ära. Isu on kirjutada küll, aga rahutus on sees ja pea kõigest kuuldust-nähtust kirju. Venekeelsed TV-kanalid on põnevad. eile näitas Vzgljad Gortatshovi vangisolekut Krimmis. Ma ei saa ikka aru, miks teda nii pealiskaudselt valvati, et ta sai abilistega nõu pidada ja veel salaja videofilmigi teha endast. Mõtlesin ka, et ta oleks võind tuulelohe või pudelipostiga teateid maailma saata. Ning kas poisid, kes talle raadio kombineerisid, ei oleks võind ka väikest saatjat teha. Nii oli ta veidi saamatu. Kõike küll ei räägitud ja kõike ma ei tea. Aga siiski ei tahaks ma uskuda, et vandenõu oli G. enda korraldatud või lausa mäng. Maailm ei ole ülemäära keeruline. Vandenõusid on, on ehk isegi teise astme vandenõusid, kus üks rühm provotseerib teist vandenõud korraldama. Aga kolmanda astme vandenõusid vaevalt on. ---

Eile oli Moskva TV-s linnapea Popov. Väga sümpaatne ja arukas mees, nägu aga samamoodi maskis kui Jeltsinil. Vahe on selles, et Jeltsinil on tõsine karu nägu, Popov muheleb kogu aeg.

Tallinnas-Tartus võetakse üle julgeolekumaju. Ülemnõukogu ei taha hästi Balti riikide iseseisvuse asju ajada, ehk aga sunnitakse siiski seda tegema.

*

28. VIII 1991

Oleme TV-raadio jälgimist natuke tagasi tõmmand. Siiski mingil määral jälgisin SSSRi ülemnõukogu, mis meenutab aerudeta paati jõel. Paadis on seltskond, kes arutab, kuidas sõuda, kuidas pääseda, aga ei oska midagi teha. Alksnis-Kogan võtavad agarasti sõna ja kurdavad demokraatiapuuduse ja tagakiusamise üle. Praeguses olukorras oleks vaja denatsifitseerimist, nagu oli Saksamaal. Hädaldamine KPSS tagakiusamise või Pravda sulgemise ple on kas rumal või silmakirjalik. Keelati ju NSDAP ja pandi kinni Völkischer Beobachter. Kommunism tuleks kuulutada inimsusevastaseks kuriteoks selles variandis, mis valitses NSVL-s. Oleks vaja võimul olnud seltskonnast ja nende aktiivsetest toetajatest lahti saada. Muidu kordub putshikatse veel - analoogia Saksamaaga on olemas. ---

sisukord