ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN


PAJUDE KIITUSEKS

saapad  

Kui sageli me ei märka ilusat ja huvitavat enda ümber, enda silme ees või lausa jalge all. Ning vahel me hävitame selle ilu, et luua selle asemele midagi, mis meile tundub ilusam, moodsam, trendikam... Siis on vaja, et keegi, kes seda märkamatajäänut märkaks ja oskaks teistegi tähelepanu sellele juhtida. Nii juhtus mätastarnaga, mida vist tundis-teadis iga Lõuna-Eesti soistes nõvades ringi liikunu, mida aga keegi enne tähelepanuväärseks ei pidanud, kui kunstnik ja kirjanik Edgar Valter neist raamatu kirjutas. Nüüd on tema poolt pokudeks ristitud tarnamättad äkitselt saanud peaaegu rahvuskangelasteks, nende auks on loodud Pokumaa, kus neid imetlemas käiakse, neist kirjutatakse, lapsed joonistavad neist pilte ja Edgar Valter on vist saanud lastekirjanduse klassikuks tänu taimele, mida seni oskasid määrata ja teistest kümnetest tarnaliikidest eristada vaid botaanikud.

Mõtlen pokudele ja nende auväärsele ristiisale tihti siis, kui kohtan pajupõõsaid, olgu lokkavat pajuvõsa, nagu Tartu ääremail Emajõe luhal või mõnd üksikut põõsast tee ääres, mida veel pole jõutud maha niita. Mõtlen ka sellele, et need põlatud pajud vääriksid veel enam oma Edgar Valterit, kes nende ilu ja võlu rahvale avastaks. Ning veel enam: mõtlen, et pajud võiksid anda palju tänuväärt materjali maastikukujundajatele, pargiaednikutele ja kõigile, kelle eesmärk ei ole haljastuses halastamatult välja rookida loomulik-looduslik.

Kummalisel kombel toimubki siin lausa vastupidine sellele, mis minu meelest peaks toimuma. Sellal kui tänavatel ja maanteedel liiklus aina tiheneb ning sellega koos meie ümber on aina enam müra ning saastet, muudame oma aiad, pargid ja teeääred rohelisteks kõrbeteks, kus seisavad mustad sambad -- puutüved. Hävitame põõsaid, hekke, kõike, mida peame võsaks. Märkamata, et sellega koos hävitame või tõrjume parkidest-aedades minema linnud ja liblikad ning tegelikult ka inimesed. Meie pargid pole enam pargid, kus istuda ja aega veeta, vaid läbikäiguhoovid, meie aiad pole osa mõnusast koduruumist, vaid pigem endale ja teistele näitamiseks või murutraktoritega rallimiseks kujundatud platsid.

Üks peamisi põhjusi selles kodutunde kadumises lähiruumist on meie hoolimatus ja vahel lausa põlgus põõsaste vastu. Austame küll puid ja hindame madalaks pügatud muru, kuid põõsad on aedades-parkides vaeslaste rollis, neid on viimasel aastakümnel jäänud vähemaks. Ja ometi on just põõsad need, mis meie kujundatud maastikule annavad inimliku mõõtme. Vanas Hiina filosoofias leiti, et maailmas on kolm suurt väge -- taevas, maa ja inimene. See kujutelm on jätnud oma jälje ka Hiina ning Jaapani aiakunsti ja lilleseadekunsti -- ikebanasse, kus samuti leitakse, et peavad olema esindatud need kolm väge. Maastikus, pargis ja aiaski, mis on ju omamoodi mikrokosmos, peaksid leiduma needsamad kolm väge või elementi. Taevale vastavad muidugi puud, mille täit ilu näeme vaid eemalt või siis alt üles vaadates. Maad kehastab muru ja selles kasvavad lilled. Inimesele vastavad aga põõsad. Pole juhus, et parkides istuvad inimesed ikka sääl, kus selja taga on tihedaid põõsaid. Lagedale paigutatud pingid jäävad enamasti tühjaks.

Mind kiusab mõte, et seesama põõsaste ja sellega koos inimliku mõõtme hääbumine ohustab juba meie maastikku laiemalt. Oleme saanud enda kätte masinad, mis lubavad kärmelt maha niita sitked pajupõõsad või lükata nad kõige juurte ning mullaga suurde hunnikusse, eest ära uue tiigi, golfiväljaku või elupuukestega ilumuru rajamisel.Ka Eestimaa kaugemates ja seni üsna metsiku loodusega paikades võib juba kohata pügatud murusid, milles kükitavad elupuukesed või muud trendikad eksoodid. Talude, koolide ja tervisekeskuste ümber, vastrajatud tiikide äärde tekivad hoolega pügatud lagendikud, kust on hävitatud isegi tavalised aasalilled ning nendega koos liblikad, kimalased ja muu pisielustik. Uus Eesti on muutumas ebameeldivalt lagedaks ja klanituks. Sellise ühekülgse ja looduskauge haljastuse tasakaalustamiseks, iluõue ja lilleaia sobitamiseks meie loodusmaastikku peaksime taasavastama selle loodusmaastiku võlu ja omapära ning meie oma taimeliikide võimalused. Tunnen meest, kes kõnnib metsas, labidake kaasas, otsides huvitavaid kuusevorme, mida siis koduaias kasvatada ning paljundada. Usun, et varem või hiljem kohtan ka meest, kes otsib pajuvõsast huvitava vormi ja värviga põõsaid ning neid siis paljundab, neid pildistab, neist kirjutab ja neid propageerib. Eestis kasvab kakskümmend üks liiki pajusid, mis annavad veel palju hübriidseid vahevorme. Minu kujutluses võiksid just pajud olla Eesti sisemaal üks neid elemente, mis aitab luua sujuva ülemineku koduõuest ja aiast loodusliku võsa ning metsani, aitab luua metsloomadele, lindudele sobivaid elupaiku, elustada veekogude kaldaid. Pajud on ka mesilaste ning kimalaste esimesed meetaimed, pajude õitsemise algus tähendab neile uue elu algust. Paisuvad pajuurvad on eestlastele tänini jäänud üheks kevade märgiks, kohtame neid siis viimasel suusaretkel või Tallinnas Vabaduse platsil lillemüüjate käes.

 

üles