ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE  
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN





REVOLUTSIOONILINE RÖÖVLIROMANTIKA JA LÜÜRILISED RIIGIMEHED


Leidsin ühelt tuntud Vene internetisaidilt luuletuse


Мы бренны в этом мире под луной.

Жизнь только миг. Небытие навеки.

Кружится во Вселенной шар земной.

Живут и умирают человеки.


tõlgin vabalt.


Oleme üürikesed siin taeva all.

Elu on vaid hetk. Olematus igavene.

Ilmaruumis tiirleb maakera,

inimesed elavad ja kaovad.


Vaevalt oskab keegi aimata, et luuletuse autor on Juri Andropov, parteitöötaja, KGB kauaaegne juht ja oma elu lõpul ka NLKP peasekretär ning sellena Nõukogude Liidu tegelik liider.

Luuletus leiti Andropovi töölaualt pärast tema surma, on siis otsekui riigijuhi poeetiline testament.

Ta on huvitav mitmes mõttes. Kirjutatud traditsioonilises vene romantilise luule stiilis, ja sellisena täiesti keskmisel tasemel, kuigi sisaldab ehk liialt palju šabloone. Temas väljendatud tõde on väga pessimistlik ja läheb sellisena täiesti lahku nõukogude luule ametlikust, "elujaatavast" pääliinist. On selge, et kuni Gorbatšovi "perestroikani" ei oleks ükski väljaanne selliseid värsse soovinud avaldada ja neid samizdatti söötval noorpoeedil oleks võibolla tulnud "vestelda" Andropovi alluvatega.


Andropovil üks lüüriline eelkäija, ei keegi muu kui XX sajandi algul Gruusias oma värssidega tunnustust võitnud Jossif Džugašvili hilisema nimega Stalin. Stalini värsidki, niipalju kui neid on võimalik internetist leida, on romantilised, järgivad gruusia romantilist traditsiooni. Stalini rahvus- ja loodusromantilistest luuletustest õhkub optimismi. Nii kirjutab noor luuletaja Kuule:


Sära tumedas laotuses,

mängle kahvatute kiirtega,

ja nagu ikka, maheda paistega

valgusta mu isamaad.

Avan sulle oma rinna,

sirutan sulle vastu oma käed,

vaadates jälle hingevärinal

helendavat Kuud.


Kontrast Andropovi masendunud värssidega on silmatorkav. Muidugi ei saa surmahaigelt riigijuhilt oodata nooruslikke värsse hommikul puhkevast roosist nagu neid teisal kirjutas noor Gruusia revolutsionäär, kuid mõlema autori värsside sarnasused ja erinevused räägivad midagi ka muutunud ajavaimust.


Andropovi Nõukogude Liit oli tunnustatud superriik, kuid nagu selle eks-luureülemast liider hästi teadis, oli see koloss savijalgadel, riik, millel võibolla ei olnud tulevikku. Tunnetus, mis kahtlemata süvendas haige mehe pessimismi, mida ta ei saanud avaldada teisiti kui avaldamata luuletustes. Noor Dzhugashvili ei kahelnud oma rahva ja küllap kogu maailma "helges tulevikus", mis pidi saabuma läbi raskete võitluste, kuid mille sümboliteks olid igitraditsioonilised roosid, maikellukesed ja ööbikulaul.


Võiks ehk öelda, et mõlema liidri värssides kajastub romantilise elutunnetuse tõus ja mõõn. Revolutsiooniromantika on lahutamatu osa romantilisest kirjandusest ja maailmavaatest. Stalini imetlus omamaiste õilsate mägiröövlite vastu (ühe sellise järgi võttis ta endale esimese pseudonüümi Koba) kõlab hästi kokku Schilleri "Röövlitega" või lord Byroni ja teiste Euroopa romantikute vaimustumisega Kreeka "kleftidest", kes olid sageli samavõrd bandiidid kui vabadusvõitlejad. Nii on raske ka revolutsiooniromantikat lahutada röövliromantikast. Nõukogude kirjanduses oli "partisaniromantikal" väga oluline koht ja neid kirjeldatakse vahel vägagi samamoodi kui nende eelkäijaid -- Stenka Razini revolutsioonilisi röövlijõuke või Balkani haidukke. Ka Stalini hilisem patoloogiline võimuhimu ja imetlus suurriikluse ja suurte despootide vastu pole romantilisele traditsioonile võõras. Romantika austab suurust, väge, suuri isiksusi, suuri tegusid. Küsimata enamasti, mis selle suuruse hind väikesele inimesele, kelle heaks, kuid sagedamini kelle arvel need suured teod korda saadetakse. Andropovi poeetilist testamenti võib tõlgendada märgina sellest, et romantika ajajärk on lõppenud, on käes arvete tasumise aeg.


Ei ole andmeid selle kohta, et luulet oleks harrastanud Andropovi järglased Mihhail Gorbatshov, Boris Jeltsin või nüüdne president Vladimir Putin. Küll kirjutasid usinasti värsse Gorbatshovi vastu vandenõud kavandanud aparatshikud, omamoodi viimased Nõukogude romantilised riigitegelased. Nüüdne Venemaa on sarnaselt Läänega üsna proosaline ja teda juhivad proosalised inimesed. Mis aga ei tähenda, et röövli- ja revolutsiooniromantika oleks maailmast kadunud. Kuigi praegu on ka Hiina eesotsas röövliromantikust ja luuletajast Mao asemel tehnokraadid, on maailma politseniku rollis USA kimpus võitlusega "terroristide" vastu, kelle esinumbreid Usama bin Ladin väidetavalt harrastab luuletamist, loomulikult araabia klassikalise luule laadis.


Õilsatest röövlitest ja röövliromantikast huvitatutele võib soovitada lugemiseks ka eesti keelde tõlgitud Eric Hobsbawmi raamatut "Bandiidid". Raamatu tegelaste hulka sobiks ilmselt päris hästi meie Rummu Jüri ja mitmed 1940ndate aastate metsavennad.