ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN




Eesti enampakkumisele


Saab ikka selgemaks, et Eesti riigi ülalpidamine turumajanduse tingimustes ei tasu end ära. Iseseisev riik on väga kallis ja vótab endale lóviosa ressurssidest, mida oleks vaja inimeste heaolu tóstmiseks. Seda arvestades on rühm majanduseksperte välja töötanud eesti rahva arengu alternatiivse kava ilma oma rahvusriigita. Kuna umbes kümme protsenti eestlastest elab, töötab vói viibib nagunii väljaspool Eestit ja üldjuhul on nende elatustase palju kórgem, lähtutaksegi eeldusest, et tulevikueestlane elab seal, kus talle on kóige kasulikum elada. Seega ei ole tulevikueestlasel Eestit vaja ja nii on kóige otstarbekam Eesti kasulikult ära müüa. See on keeruline ülesanne, sest Eesti eest tuleb saada maksimaalne hind. Müügiks on aga palju variante. Eestit saab müüa tervikvarana vói osadena, näiteks muld, vesi, aluspóhi, linnad, majad, taimestik ja loomastik eraldi. Selleks tuleb kóigepealt välja töötada vastav seadusandlus, mis lubaks lugeda Eesti asjaks, mida saab vóórandada ja annaks Riigikogule ja valitsusele volitused seda teha. Teine vóimalus oleks müüa Eestist ainult riigi omandis olevad osad, kuid see ei oleks majanduslikult tulus ja välistaks tervikvarana müügi vóimaluse. Eesti müümise korraldamiseks tuleks asutada vastav agentuur - Eesti Müügi Agentuur (EMA), mis asuks küsimusega kompleksselt tegelema. Peale seadusandlike probleemide on kolm ülejäänud probleemide kompleksi müügi korraldamine, saadud raha investeerimine ja eesti rahva tuleviku planeerimine. On ilmselt otstarbekas asutada ka nende probleemidega tegelemiseks EMA koosseisus vói iseseisvatena vastavad asutused. Seni on riike müüdud ja ostetud vaid salaja, Eesti tuleks aga müüa avalikul enampakkumisel, mille korraldamise kogemusi maailmas veel kellelgi ei ole. Nii ei ole veel selge, kas Eesti müümiseks oleks otstarbekas ajada läbi oma jóududega, toetudes näiteks erastamisagentuuri kogemustele, vói pöörduda rahvusvaheliselt tuntud oksjonifirmade (näiteks Sotheby) poole. Igal juhul tuleb Eesti müük aegsasti välja kuulutada igal pool maailmas. Kasulikke pakkumisi vóib tulla ootamatutest kohtadest, näiteks Taivani, Costa Rica vói Singapuri ärimeestelt, keda kütkestab meie eksootika. Eestit vóiks reklaamida näiteks tuhande saare maana. Saadud raha tuleb targalt investeerida väärtpaberitesse, kinnisvarasse ja väärismetallidesse, mida peab tegema spetsiaalne investeerimisfond, mille osanikud on kóik eestlased ja mis maksab neile dividende. Ligikaudsed arvestused näitavad, et Eesti müügist vóib saada mitu triljonit krooni, mis oskuslikult paigutatuna annab praegusest riigieelarvest tunduvalt suuremat tulu. Kuna jäävad ära kulutused riigi ülalpidamisele ja kaitsmisele, on igale eestlasele garanteeritud aastatulu üle saja tuhande krooni. Sellele lisandub tulu tööst uuel asukohamaal. On kindel, et töökad ja ettevótlikud eestlased leiavad endale igal pool häid töökohti. Igal juhul on nende tulevik hästi kindlustatud. Meie aeg nóuab meilt, et oskaksime end kasulikult müüa. On aeg móista, et Eesti on eestlastele muutunud juba ammu kasutuks koormaks, millest tuleb kiiresti vabaneda. Siis saame tóesti lópetada muretsemise ja hakata elama. <

Eestlased usaldusväärsemaks


Rootsis kirjutatakse, et seal on suure kärata mitukümmend aastat steriliseeritud alaväärtuslikku elementi. Nüüd nähakse selles suurt eksitust ja vaata et kuritegu. Aga mis selles siis halba on?! Läänega ei ole selgelt óige asi: kaotavad ära surmanuhtluse ja lasevad igasugustel takistamata paljuneda. Nemad Läänes on hea elu peal mugavaks ja rumalaks jäänud. Meie Eestis oleme nutikamad. Meie teame paremini, meil on kogemus. Tibladega, kommudega ja muu elemendiga. Kurdetakse, et meie ühiskonnas on suur probleem usaldus. Usaldust pidavat vähe olema. Kus teda siis palju saabki, kui pole, keda usaldada. Oleks usaldusväärseid inimesi rohkem, küll siis oleks ka usaldust. Probleem ongi selles, kuidas tósta usaldusväärsete inimeste arvu ühiskonnas. Siin oleks Rootsi kogemustest óppida. Need, keda usaldada ei saa, kes usaldust ei vääri, tuleks... Kuna meil surmanuhtlust ei ole, käib ka steriliseerimine. Paar pólve oodata, siis peaks Eestis sotsiaalne óhkkond ja sotsiaalne usaldus tublisti parem olema. Küsimus on ainult selles, kuidas teha selge vahe usaldusväärse ja ebausaldatava vahel. See on aga lihtsam, kui vóiks arvata. Nagu teada, on meil Eestis hästi arenenud pangandussektor. Panganduses aga muuga ei tegeldagi kui usaldusega. Sóna krediitki tähendab usaldust. Kes on usaldatav, see saab krediiti, sellele antakse laenu ja krediitkaart. Mis saab olla parem usaldusväärsuse móót kui krediitkaart! Nii vóimude ülesanne lihtsamast lihtsam: tuleb arvele vótta need, kellel ei ole krediitkaarti ja kui nad on viljakandvas eas, steriliseerida. Siis jääb element küll alles, aga enam sigida ei saa ja sureb tasapisi välja. Teistele jääb rohkem ruumi ja pankadel pole vaja enam nuputada, kellele krediiti anda, kellele ei. Olgem eestlased, kuid saagem ka usaldusväärseks rahvaks.

Vaesus maksustamisele


Viimasel ajal on móned poliitikud esinenud vastutustundlike populistlike avaldustega, milles nad peavad vajalikuks kehtestada Eestis astmeline tulumaks, nii et rikkad, julged ja ettevótlikud peaksid oma rikkuse, julguse ja ettevótlikkuse eest rohkem maksma. See ei ole loomulikult óiglane, nagu on oma vastukajades populistidele märkinud mitmed teadlikud kodanikud. Mõned neist leiavad, et tuleks hoopis kehtestada regressiivne tulumaks - rikkad maksaksid protsentides vähem kui vaesed. Nii stimuleeriksime ettevótlikkust ja rahvas ja riik saaksid rikkamaks. Ettepanek on kahtlemata väärtuslik, kuid vóib tekitada arusaamatusi ja tehnilisi raskusi näiteks maksuametile. Kas ei oleks rikaste maksukoorma kergendamise asemel hoopis lihtsam ja óigem kehtestada vaestele lisamaks? Seni oleme vaesusele vaadanud läbi sórmede ja mónel puhul seda isegi soosinud. Vaestest on saanud peaaegu kangelased, keda haletsetakse, imetletakse ja kellele tehakse kingitusi. See on puhas sotsialism ja iseseisvas Eestis lihtsalt lubamatu. Vaesuses ei ole midagi imetleda ja kaasa tunda! Vaesuse vastu peab vóitlema. Ja mis vóiks olla parem abinóu vóitluses vaesuse vastu kui vaeste maksustamine? Mida vaesem inimene on, seda kórgemat maksu maksku. Kórgelt maksustatud vaesus muutuks vaestele väljakannatamatuks ja sunniks neid kiiremini vaesusest vabanema, see tähendab rikastuma. Need, kes seda ei suuda vói ei viitsi, vóiks Eestist välja saata riikidesse, kus vaesus veel ei ole kuulutatud paheks, mille vastu tuleb vóidelda. Vaesusmaksu kehtestades leiaks Eesti kindlasti maailmas tähelepanu ja meie eeskuju leiaks kindlasti jälgimist mitmel maal ja kontinendil. Ning pole kahtlust, et Eestist saaks peagi maailma kóige rikkam riik.

Kirp rahvusputukaks


Eestil on juba rahvuslill, rahvuspuu, rahvuslind, rahvuskivi ja rahvusinimene, puudub aga rahvuskala, rahvusmollusk, rahvusseen ja rahvusputukas. Nüüd on keskkonnaametnikest ja looduskaitseaktivistidest koosnev töörühm asunud seda lünka täitma. Esimesena otsustati valida rahvusputukas, kelleks, nagu arvata vóib, osutus kirp, maarahva póline kaaslane ja paljude juttude ning laulude - kohe meenub “Kirp kiigel” kangelane. On ju säärekarvades kósistav kirp lahutamatu laupäevaóhtusest idüllist, mille juurde kuulub saun, óllekapp ja värske viht. Rahvusputukana on kirp nüüdsest loomulikult kaitse all. Et vähendada rahvusputuka tekitatud ebameeldivusi, mille all kannatavad eriti órnema nahaga inimesed, on tehnogeneetikutele antud ülesanne aretada kirbuliik, kes hammustaks ainult muukeelset elanikkonda, jätaks aga soomeugri ja germaani verd eestimaalased rahule. Selleks tuleks kirbu genoomi üle kanda mónede meie rahvuslike poliitikute geenid. Töö selles suunas Tartu Ülikoolis juba käib. Mainimist väärib ka see, et rahvusputukas kirp aitab meil viimaks ometi täita ka lünga rahvuslike asutuste hulgas. Meil on rahvusteater, rahvusooper, rahvusraamatukogu, rahvusmeeskoor, rahvusülikool, puudub aga rahvustsirkus, mille asutamiseks pole riigi eelarves seni raha leidunud. Nüüd muidugi seda probleemi enam ei eksisteeri, sest rahvustsirkuseks saab kirbutsirkus. Tänu kirbutsirkuse odavusele ónnestub meil nüüd avada tsirkus igas linnas ja igas maa-rahvamajas, isegi suuremates koolides. Ei ole loodetavasti kaugel ka päev, kui kirbuaretuse ja kirbudressuuri edusammud lubava meil asendada rahvusteatri kirbuteatriga ja rahvusparlamendi kirbuparlamendiga. Kirbu vóimetel ei ole ju piire!