ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN


 

 

Saladuslik rumalus


Rumalus saadab meid aegade algusest ja valvab meie elu hällist hauani. Rumalatena tuleme siia ilma ja on kahtlane, kas kellelgi õnnestub siit targana lahkuda. Sellele mõeldes on kummaline, et rumalusest on kirjutatud nii vähe teaduslikke uurimusi, et seda ei käsitleta psühholoogias ja kultuuriloos, et sellele pööratakse üldse vähe tähelepanu. Mitmesugused seksuaalveidrusi on käsitletud palju põhjalikumalt kui rumalust. Miks on see nii? Kas tunneme alateadlikult, et oleme kõik rumalad ja seepärast häbeneme sellest rääkida? Või arvame, et rumalus on lihtsalt tarkuse vastand ja tarkuse, loovuse, IQ uurimine on siis ka rumaluse uurimine.
Nii see vist siiski ei ole. Olen kohand inimesi, kelle IQ on nii kõrge, et nad kuuluvad või võiksid kuuluda Mensa seltsi, käituvad aga elus erakordselt rumalasti. Selliste inimeste hulka kuuluvad ka mõned kuulsad teadlased, kelle rumalusest räägitakse - ja mõnigikord õigusega - anekdoote. Intelligentne saab olla intelligentselt või ebaintelligentselt, targasti või rumalasti. Eks ole ka teadus kõrge IQ-ga inimeste ettevõtmine ja eks või teadustki teha targasti ja rumalasti, nagu kõike muud. Üks teadusliku rumaluse avaldus on reduktsionism, mis viib selliste väideteni nagu "pole mingit armastust, on ainult näärmed", "pole mingit psüühikat, on ainult aju biovoolud", "pole mingit tarkust ja rumalust, on vaid kõrge ja madal intelligents". Teadus võib seletada palju asju, kuid rumal on arvata, et ta saab niisama lihtsalt "ära seletada" mõisted ja kujutlused, mille taga on meie igivana kogemus. Muide, esimest näitelauset kuuldi maailmanimega neurofüsioloogi ja neurokirurgi Ludvig Puusepa suust.
Muidugi võib teadust teha ka targasti ja õnneks on ka selle kohta teadusloos ka piisavalt näiteid. Tark teadlane ei suhtu teadusse kriitikata ja huumorimeeleta nagu fanaatiline usklik oma religiooni . Targale teadlasele ei ole olemas Teaduse nimelist imerohtu kõigi maailma probleemide seletamiseks ja kõigi maailma hädade parandamiseks. Teadus on vaid osa inimkonna pikast ja keerulisest katsest iseend ja oma ümbrust paremini mõista ja valitseda. Me ei tea, kas kättesaadava teadmiste hulga kasv on teind selle teadmiste hulga kasvatajad - teadlased - targemaks, veel vähem teame, kas targemaks on saand inimkond tervikuna. Jälgides, millist jaburat segu teaduslikust fantastikast, fraseoloogiast ja muistenditest praegu pakutakse ufoloogia, astroloogia ja muude siltide all, on alust selles kahelda.
Sama lugu on ka religiooniga, usklik võib olla targasti või rumalasti, arukalt või arutult. Rumalat usklikkust ei iseloomusta sugugi vaid lihtsameelsus, olgu see püha või ei. Rumalalt usklik inimene võib olla vägagi kõrge intelligentsiga ja tunda suurepäraselt teoloogiat ja filosoofiat. Mida tal jääb puudu, on võime suhtuda kriitiliselt ja huumoriga oma religiooni, oma teoloogiasse ja filosoofiasse. Rumal usklik ei taha või ei oska oma usus kahelda, ta hindab üle tema käsutuses oleva tõe hulka ja võimu ja tema huvipuudus teiste tõdede vastu on sageli saanud põlguseks ja vaenuks nende vastu.
Nagu teaduse ja usuga, on ka kõigi muude ilmavaadete, püüete ja hoiakutega. Ükski neist või peaaegu ükski neist ei ole lihtsalt tark või rumal, õige või vale, vaid kõike võib olla ja teha targasti või rumalasti. On tarka ja rumalat natsionalismi, internatsionalismi, liberalismi ja sotsialismi, ateismi ja teismi, materialismi ja idealismi, eksistentsialismi, pragmatismi, strukturalismi, feminismi... Kas tasub rääkida ka targast ja rumalast tarkusest, targast ja rumalast rumalusest? Miks ka mitte, kuid ilmselt tasub sedagi teha pigem targasti kui lollisti, enne hoolega mõeldes, mida need sõnamängud tähendavad.
Hea illustratsiooni sellele loole võib leida äsjastest New York Review of Books numbritest, kus Mark Lilla käsitleb Martin Heideggeri, Hannah Arendti ja Karl Jaspersi sõpruse lugu. Heideggeri peeti kahekümnendate aastate lõpust peale inimeseks, kes oli suuteline filosoofilise kultuuri Saksamaal uuele elule äratama, avama filosoofiale uusi silmapiire. Ta oli lähedane oma õpetajale Edmund Husserlile, vanemale kolleegile Jaspersile ja oma õpilase, noore ja ilusa juuditari Hannah Arendtiga tekkis tal isegi kirglik armulugu. Kui aga natsipartei jõudis ligi võimuhaaramisele, liitus Heidegger nendega, sai Freiburgi ülikooli rektoriks, käis mööda maad pidamas propagandakõnesid ja kuulutas ka lähedastele tuttavatele, et usub uut võimu ja tema ideoloogiat, leides sellele usule põhjendusi ka oma filosoofiast. Kui Jaspers püüdis teda provotseerida natslusse kriitiliselt suhtuma, suutis Heidegger öelda paar lauset, mis võiksid kuuluda filosoofide rumaluste hiilgenäidete hulka. Jaspersi insinuatsiooni peale, et ega ta ometi ei jaga natside arusaamu juudiküsimusest, vastas Heidegger, et on ju ometi olemas ohtlik rahvusvaheline juutide võrk. Kui Jaspers avaldas kahtlust, kuidas saab Hitleri sugune harimata inimene valitseda Saksamaad, öelnud Heidegger "Kultuur ei loe midagi. Vaata ainult tema imelisi käsi." Heidegger püüab olla universaalne filosoof, tema filosoofia on nii elu- ja kunstifilosoofia, keelefilosoofia kui metafüüsika klassikalises mõttes. Kuidas saab võtta tõsiselt inimese filosoofiat, kes sellest tegi nii totraid järeldusi kui M. H., kolmekümnendate aastate saksa esifilosoof? Heideggeri intelligentsis ja eruditsioonis ei saa kahelda, ta oli tark inimene, kuid vägisi tuleb tunnistada, et tema tarkus oli rumalavõitu. Heideggeri kõrval mõjub inimesena tagasihoidlikum ja filosoofina vähem särav Jaspers palju sümpaatsema ja targemana, filosofeerimine ei viind teda eemale elu põhiväärtustest, lihtsast inimlikkusest, millele natsid ja nende kaasajooksikud selja pöörasid. Heideggerile leiab analoogiaid muidugi ka vasakpoolsete filosoofide ja muude intellektuaalide hulgast, keda aga mõnel määral vabandab see, et nad ei eland kommunistide võimu all ja tundsid olukorda Nõukogude Liidus ja mujal kommunistlikes maades ainult kuulu järgi. Heidegger aga elas Saksamaal ja andis oma väikese panuse natside võimuleaitamise heaks.

 

üles