Rumalus saadab meid aegade algusest ja valvab meie elu hällist hauani.
Rumalatena tuleme siia ilma ja on kahtlane, kas kellelgi õnnestub siit
targana lahkuda. Sellele mõeldes on kummaline, et rumalusest on kirjutatud
nii vähe teaduslikke uurimusi, et seda ei käsitleta psühholoogias
ja kultuuriloos, et sellele pööratakse üldse vähe tähelepanu.
Mitmesugused seksuaalveidrusi on käsitletud palju põhjalikumalt
kui rumalust. Miks on see nii? Kas tunneme alateadlikult, et oleme kõik
rumalad ja seepärast häbeneme sellest rääkida? Või
arvame, et rumalus on lihtsalt tarkuse vastand ja tarkuse, loovuse, IQ uurimine
on siis ka rumaluse uurimine.
Nii see vist siiski ei ole. Olen kohand inimesi, kelle IQ on nii kõrge,
et nad kuuluvad või võiksid kuuluda Mensa seltsi, käituvad
aga elus erakordselt rumalasti. Selliste inimeste hulka kuuluvad ka mõned
kuulsad teadlased, kelle rumalusest räägitakse - ja mõnigikord
õigusega - anekdoote. Intelligentne saab olla intelligentselt või
ebaintelligentselt, targasti või rumalasti. Eks ole ka teadus kõrge
IQ-ga inimeste ettevõtmine ja eks või teadustki teha targasti
ja rumalasti, nagu kõike muud. Üks teadusliku rumaluse avaldus on
reduktsionism, mis viib selliste väideteni nagu "pole mingit armastust,
on ainult näärmed", "pole mingit psüühikat, on
ainult aju biovoolud", "pole mingit tarkust ja rumalust, on vaid kõrge
ja madal intelligents". Teadus võib seletada palju asju, kuid rumal
on arvata, et ta saab niisama lihtsalt "ära seletada" mõisted
ja kujutlused, mille taga on meie igivana kogemus. Muide, esimest näitelauset
kuuldi maailmanimega neurofüsioloogi ja neurokirurgi Ludvig Puusepa suust.
Muidugi võib teadust teha ka targasti ja õnneks on ka selle kohta
teadusloos ka piisavalt näiteid. Tark teadlane ei suhtu teadusse kriitikata
ja huumorimeeleta nagu fanaatiline usklik oma religiooni . Targale teadlasele
ei ole olemas Teaduse nimelist imerohtu kõigi maailma probleemide seletamiseks
ja kõigi maailma hädade parandamiseks. Teadus on vaid osa inimkonna
pikast ja keerulisest katsest iseend ja oma ümbrust paremini mõista
ja valitseda. Me ei tea, kas kättesaadava teadmiste hulga kasv on teind
selle teadmiste hulga kasvatajad - teadlased - targemaks, veel vähem teame,
kas targemaks on saand inimkond tervikuna. Jälgides, millist jaburat segu
teaduslikust fantastikast, fraseoloogiast ja muistenditest praegu pakutakse
ufoloogia, astroloogia ja muude siltide all, on alust selles kahelda.
Sama lugu on ka religiooniga, usklik võib olla targasti või rumalasti,
arukalt või arutult. Rumalat usklikkust ei iseloomusta sugugi vaid lihtsameelsus,
olgu see püha või ei. Rumalalt usklik inimene võib olla vägagi
kõrge intelligentsiga ja tunda suurepäraselt teoloogiat ja filosoofiat.
Mida tal jääb puudu, on võime suhtuda kriitiliselt ja huumoriga
oma religiooni, oma teoloogiasse ja filosoofiasse. Rumal usklik ei taha või
ei oska oma usus kahelda, ta hindab üle tema käsutuses oleva tõe
hulka ja võimu ja tema huvipuudus teiste tõdede vastu on sageli
saanud põlguseks ja vaenuks nende vastu.
Nagu teaduse ja usuga, on ka kõigi muude ilmavaadete, püüete
ja hoiakutega. Ükski neist või peaaegu ükski neist ei ole lihtsalt
tark või rumal, õige või vale, vaid kõike võib
olla ja teha targasti või rumalasti. On tarka ja rumalat natsionalismi,
internatsionalismi, liberalismi ja sotsialismi, ateismi ja teismi, materialismi
ja idealismi, eksistentsialismi, pragmatismi, strukturalismi, feminismi... Kas
tasub rääkida ka targast ja rumalast tarkusest, targast ja rumalast
rumalusest? Miks ka mitte, kuid ilmselt tasub sedagi teha pigem targasti kui
lollisti, enne hoolega mõeldes, mida need sõnamängud tähendavad.
Hea illustratsiooni sellele loole võib leida äsjastest New York
Review of Books numbritest, kus Mark Lilla käsitleb Martin Heideggeri,
Hannah Arendti ja Karl Jaspersi sõpruse lugu. Heideggeri peeti kahekümnendate
aastate lõpust peale inimeseks, kes oli suuteline filosoofilise kultuuri
Saksamaal uuele elule äratama, avama filosoofiale uusi silmapiire. Ta oli
lähedane oma õpetajale Edmund Husserlile, vanemale kolleegile Jaspersile
ja oma õpilase, noore ja ilusa juuditari Hannah Arendtiga tekkis tal
isegi kirglik armulugu. Kui aga natsipartei jõudis ligi võimuhaaramisele,
liitus Heidegger nendega, sai Freiburgi ülikooli rektoriks, käis mööda
maad pidamas propagandakõnesid ja kuulutas ka lähedastele tuttavatele,
et usub uut võimu ja tema ideoloogiat, leides sellele usule põhjendusi
ka oma filosoofiast. Kui Jaspers püüdis teda provotseerida natslusse
kriitiliselt suhtuma, suutis Heidegger öelda paar lauset, mis võiksid
kuuluda filosoofide rumaluste hiilgenäidete hulka. Jaspersi insinuatsiooni
peale, et ega ta ometi ei jaga natside arusaamu juudiküsimusest, vastas
Heidegger, et on ju ometi olemas ohtlik rahvusvaheline juutide võrk.
Kui Jaspers avaldas kahtlust, kuidas saab Hitleri sugune harimata inimene valitseda
Saksamaad, öelnud Heidegger "Kultuur ei loe midagi. Vaata ainult tema
imelisi käsi." Heidegger püüab olla universaalne filosoof,
tema filosoofia on nii elu- ja kunstifilosoofia, keelefilosoofia kui metafüüsika
klassikalises mõttes. Kuidas saab võtta tõsiselt inimese
filosoofiat, kes sellest tegi nii totraid järeldusi kui M. H., kolmekümnendate
aastate saksa esifilosoof? Heideggeri intelligentsis ja eruditsioonis ei saa
kahelda, ta oli tark inimene, kuid vägisi tuleb tunnistada, et tema tarkus
oli rumalavõitu. Heideggeri kõrval mõjub inimesena tagasihoidlikum
ja filosoofina vähem särav Jaspers palju sümpaatsema ja targemana,
filosofeerimine ei viind teda eemale elu põhiväärtustest, lihtsast
inimlikkusest, millele natsid ja nende kaasajooksikud selja pöörasid.
Heideggerile leiab analoogiaid muidugi ka vasakpoolsete filosoofide ja muude
intellektuaalide hulgast, keda aga mõnel määral vabandab see,
et nad ei eland kommunistide võimu all ja tundsid olukorda Nõukogude
Liidus ja mujal kommunistlikes maades ainult kuulu järgi. Heidegger aga
elas Saksamaal ja andis oma väikese panuse natside võimuleaitamise
heaks.