ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN




Aiad omale ja teistele

Elame üleminekuajal. Muutmas on endine elulaad ja sellega koos ka paljud asjad meie ümber. Nagu korterid, majad, nende sisustus. Ning ka maja lähiümbrus, tänavad, pargid ja aiad. Tartus on palju aedu, neid on lausa kesklinna lähedal, äärelinnad on aga tõelised aedlinnad.

Milleks inimesele aed? Aial on mitu funktsiooni. Jaan Pordi 1941. aastal ilmunud raamatust "Koduaed" loeme, et aed on "katuseta osa eluruumist" ja ta peab kujunema "töötava rahva töökooliks". Peale selle peab koduaed arendama meie ilumeelt, olema "ammutamatuks varaaidaks nii eluta kui elusa looduse tundmaõppimisel" ning andma perele võimaluse värskes õhus tervislikult aega viita ning ka tervislikku värsket toitu hankida. Aed pidavat koosnema viljapuuaiast, köögiviljaaiast ja iluaiast. Kui vaadata Tartu aedu, siis on selge, et nõukogude ajal domineerisid siin viljapuu- ja köögiviljaaiad, mis pidid andma inimestele värsket kraami, mida poest raske saada. Paljud aiapidajad kasvatasid seda ka turu jaoks. Nõukogude inimene oli isemajandav ja kasvatas tihti endale ise õunad, marjad, kapsad ja kartulid. Aega oli nõukogude inimesel palju, sest aeg ei olnud tollal raha.

Nüüd on ajad muutunud ja aeg on saanud rahaks. Mis tähendab seda, et ikka sagedamini osutub mõttekamaks osta puu- ja köögivili poest kui kasvatada seda oma aias. Millest annab tunnistust ka see, et uutes või uuendatud aedades on viljapuude-marjapõõsaste all juba vähem maad kui vanasti, köögiviljapeenraid näeb harvemini kui varemalt, see-eest on ikka rohkem näha aedu, mida võiks nimetada iluaedadeks. Seal kohtame kõiki iluaia olulisi elemente - ilumuru, lilli, ilupuid ja põõsaid, vahel ka skulptuure, päkapikkusid, kivirahnusid ja teeradu. Pilt meenutab veidi seda, mida võime näha ka mujal maailmas, näiteks Lääne-Euroopa koduaedades. Siiski ühe vahega. Nimelt on meie iluaedades vähem kodusust ja hubasust. Tartu äärelinna koduaed, olgu ta vana või uus, ei ole kaugeltki nii mugav ja varjuline koht kui näiteks koduaed Inglismaal. Kui Jaan Pordi meelest (kes muuseas end Inglismaal aianduse alal täiendas) koduaed on osa kodust, siis meie äärelinna aiad seda enamasti ei ole. Seda ei ole kasuaed, kus kõik ruumi võtavad ära puud-põõsad ja peenrad, seda ei ole aga ka need pildiajakirjade eeskuju järgi rajatud ja hoitud aiad, kus inimeste põhitegevus näib olevat mootorniidukiga muruniitmine. Igatahes näeb neil ilumurudel harva lapsi või täiskasvanuid kõndimas-jooksmas või istumas. Ja looduse tundmaõppimiseks ei sobi niisugune klanitud aed hoopiski: kõik looduslik - olgu võililled, kimalased ja linnud hoitakse sealt hoolega eemale. Selline iluaed otsekui illustreeriks inimese hävitavat võitu looduse üle. Nii jääb mulje, et Tartus ja ilmselt ka mujal Eestis on aiad pigem osa tänavast, osa lagedavõitu linnamaastikust kui kodust. Seda rõhutab piirete, tihedate hekkide või kõrgete tarade puudumine. Inglismaal on aedade ümber reeglina hekid, kõrged tarad või sageli lausa kivimüürid. Sellise piirde taga tunneb inimene end ilma kärast ja liiklusest, niisamuti ka uudishimulikest pilkudest eraldatuna, saab elada oma elu. Suur osa linde tunneb end koduselt just veidi metsikus aias, kus on tihedaid põõsaid, suuremaid puid ja kõrget rohtu.

Äsjasel nõukogude-ajal oli selline oma elu elamine põlu all. Linnades lõhuti vanu piirdeaedu, plankusid, mis andsid kasvõi Tartu agulitele oma näo ja kodususe. Uute linnajagude kõledat vabaplaneeringut, mis kaotas kodutunde, privaatsuse, eraldatuse, laiendati ka vanematesse linnajagudesse. Kunagised linnaaiakesed muutusid läbikäiguhoovideks, tallermaadeks, lagastatud kõigi ja eikellegimaaks. Inimeste kodu ahenes korteri nelja seina vahele, mis oli väljaspool seda, ei olnud enam kodu, ei olnud kodune - ei hoovid, aiad, tänavad. Sellisteks läbikäigupaikadeks muutusid ka pargid, kust hävitati põõsad. Põhjendus oli: parkides ei tohi olla varjulisi nurgakesi, kus hakkaksid pesitsema pätid ja joodikud. Nii sai näiteks Vanemuise pargist, kus ülikooli ajal vahel istusin ja õppisin, läbikäigupark, kus pole mingit võimalust omaette olla.

Põõsaid ja varjulisi nurgakesi, mida on nii palju Lääne-Euroopa parkides, ei ole praegu meie parkidesse juurde tekkinud. Ei ole neid eriti tekkinud ka aedadesse? Miks? Kas on siin süüdi meis veel elav nõukogudeaegne võitlus privaatsuse, individualismi; tegelikult kodu ja kodususe vastu, mida poeetilises vormis kord jäädvustas Jaan Kross oma plankude mahalõhkumist tervitavas luuletuses "Plankude jumalanna".

Usun, et see nõukogude aja vaim ei olnud ainult kommunismi s�nnitus, vaid tuleneb samavõrd modernismi vihast kõige traditsioonilise, seeläbi ka koduse-hubase vastu, mida on ristitud ja ristitakse edasi vanamoeliseks ja väikekodanlikuks. Nõukogude kommunistlik modernism võttis inimestelt kodu ja privaatsuse ja pakkus asemele ühiselamuid. Läänes kaotas ta tänavad, pakkudes asemele keset maastikku pillatud majad, kaotas seinu ja vaheseinu, pakkudes asemele lagedat ruumi või klaashooneid. Kodu on ahendatud mõlemal pool. Ei endises N Liidus ega Lääne-Euroopa uutes linnajagudes ole inimestel enam kodumaja, koduaeda, koduõue ega kodutänavat, mis olid veel olemas kolmekümnendate ja isegi neljakümnendate aastate Tartus. Ei kommunistliku ega lääneliku modernismiga sobi kokku aiad, müüride või taradega piiratud kodunurgakesed. Koduümbrus peab sulama ühte linnaruumiga, olema osa sellest. Nagu ta meil Tartus suuresti ka on.

Siin ei pääse mööda ka psühholoogilisest faktorist, sellest, mida inimesed oma kodust ja koduaiast ise tahavad. Arvan, et erinevalt mõnestki muust Euroopa maast on meil kodu ja eriti aed sageli rohkem visiitkaart, fassaad, mis peab näitama majaelaniku moodsust, edukust, eurooplust vms. See on kodu ja aed teistele, mitte meile endile. Selline fassaadaed peabki olema möödakäijatele-möödasõitjatele avatud. Ning muidugi ei saa ta siis olla inimestele m�nus omaette-olemise koht. Aedade rajamisel või uuendamisel jälgitakse ülipüüdlikult käsiraamatute ja pildilehtede nõuandeid, püütakse oma aiast teha midagi, mis oleks seal toodud värvipiltide moodi. Praegu näib aiakujunduses valitsevat just selline pildilikkus: aed peab olema tükk maastikku, kus keset hästi raseeritud muru seisavad paar kääbuskasvu elupuud, hõbekuuske või muud võõramaa okaspuud. Aed mööduja silmale, kes peaks mäletama pildilehtedes nähtut ja seda siis tänava ääres nähtuga võrdlema. Kui kosutav on siis näha mõnd Tähtvere või Tammelinna varjulist, natuke metsikut aeda, kus inimestel kindlasti on hea olla ja aega veeta. Selliseid aedu meil õnneks veel on.

Eestis käinud prantsuse ajakirjaniku meelest on eestlased pidevalt mures selle üle, mis neist arvatakse. Eestlased, nagu paljud teised ida-eurooplased, kannatavad tugeva rahvusliku alaväärsustunde all ja palju sellest, mis me teeme, teeme näitamaks endale ja teistele, et me pole halvemad kui teised valged inimesed, et oleme euroopalikud. Ka aiad, aiakujundus on meil saanud üheks niisuguseks alaväärsustunde kompenseerimise viisiks. Mis minu meelest on muutunud ülekompensatsiooniks, jätnud hooletusse kodususe, hubasuse, traditsioonid, sünnitades selle asemel üksluiseid ja kõledaid, kuigi hästi korras hoitud, pügatud ja hoolitsetud pindu. Aedu ja maju möödakäijatele ja vaatajatele, mitte neile, kes seal elavad. Edasi mõeldes: Kui Tartus on vähe tõelisi koduaedu ja koduhoove, kas saab siis Tartu olla kellelegi päris kodune linn, kodulinn. Ning kas Eesti on meile tõesti kodumaa, riik, kus kodanikud end koduselt tunneksid või rohkem riik välismaalastele näitamiseks. Nimetatud prantsuse ajakirjanik alustab oma artiklit küsimusega: Kas saab tõsiselt võtta rahvast, kes võtab tõsiselt Eurovisiooni?

Saaksime rutem Euroopa Liitu, siis hakkaksime ehk rohkem elama iseenda elu ja vähem muretsema selle pärast, kas ikka elame õieti, moodsalt ja euroopalikult.

2003

 

üles