ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN


 

Sünnisõnad

Kommentaare Veljo Tormise ja Jaan Kaplinski millenniumi-kantaadile


Me elame maailmas, mis on täis vastuolusid, vasturääkivusi ja vastuseta küsimusi. Kuigi praegused muutused tunduvad enneolematult kiired ja põhjalikud, on ometi paljud küsimused, mida küsime praegu, needsamad, mida küsisid meie esivanemad inimpõlvede eest.
Kes me oleme? Kust me tuleme? Kuhu me lähme? Kas elu on elamist väärt või oleks inimesel parem sündimata olla? Kuidas saame olla õnnelikud maailmas täis vaeva, kannatusi ja hullust? Kas meie elul on mingi sügavam tähendus või on see ainult juhus, mis puudutab ainult meid endid ja meie lähemaid omakseid?
See, et me küsime neid küsimusi ikka uuesti ja uuesti, tõendab, et me ei ole leidnud neile rahuldavat vastust. Ja ometi ei saa neid ka vastuseta jätta ja otsime edasi elu ja surma mõtet, väljapääsu kannatusest, surmast ja hullusest.
Kas ei ole need küsimused lihtsalt ise mõttetud, kas poleks targem heita nad kõrvale, olla rõõmus ja tunda elust rõõmu niikaua kui see on võimalik? Või on elu suured küsimused liiga isiklikud ja intiimsed, nii et me ei saa küsida neid ega vastata neile kellegi teise eest? Siis me ei saa öelda, kas elul üleüldse on mõtet või ei. Kui meil on õnne ja visadust, võime leida mõtte omaenda elule. Võibolla saame ise elada mõttekat elu, võibolla saame ise hakkama kannatuse, surma ja meeleheitega, leida meelerahu. Kuid kas me saame öelda teistele, kuidas oleme sellega hakkama saanud? Kas meie elukogemusi, meie vastuseid ja meelerahu saab sõnadega teistele edasi anda ja seletada?
Paljud on küsinud neid küsimusi ja paljud on püüdnud neile vastata muistsetest aegadest saadik. Elu mõtte, meelerahu ja lohutuse otsingutest räägivad juba iidsed luuleteosed - Gilgameshi eepos, Hiiobi raamat ja klassikaline kreeka kirjandus. Hamleti küsimuse "Olla või ei" taga on põline intellektuaalne ja poeetiline püüd. See traditsioon ei alga kirjutatud tekstidega. Tema juured on suulises kirjanduses, mis oli loendamatute sugupõvede poeetiline keskkond oletatavasti vanemast kiviajast peale.
Me ei tea midagi Euroopa kõige vanemate asukate muredest, mõtetest ja suurtest küsimustest, kuid nende matusekombed ja hiljem ka nende kunstiteosed tõendavad, et ka nemad mõtlesid palju elu, surma ja sünni saladustest. Juba neandertallased, kes matsid oma surnuid nüüdse Kurdistani koobastesse, tõid kadunute haudadele lilli. Kas nad arvasid, et surnud tunnevad lilledest rõõmu, kas nad lootsid, et nad ärkavad kord jälle ellu? Me ei tea seda ja arvatavasti ei saa ka kunagi teada. Kas meie esivanemad kakskümmend või nelikümmend tuhat aastat tagasi otsisid lohutust ja rõõmu muusikast, tantsust ja luulest? Karuluust vilepill, mis leiti ühest koopast tänases Sloveenias, võib olla tõend, et nii see oli. Kuid säärastele liigutavatele tunnistustele inimese leinast ja hellusest leiame ühisjooni luules ja filosoofias.
Eelmisel sajandil üles kirjutatud eesti rahvalaulus tuleb vaeslaps ema hauale ja kutsub teda:

Tõuse hauast, emmekene,
tõuse mu pääd sugema,
veimevakka valmistama.

Ema vastab, et ta ei saa tulla:

Ei saa tõusta, tütar noori,
mul on liiva laugudella,
sinililled silmadella.
Jalakas on jalge päälla,
pärnapuud on pää päälla.

Või siis ei kõlba surnul lihtsalt hauast ülest tõusta:

Kus on seda enne nähtud,
et on koolijas kodussa.

Laps leidku lohutaja loodusest:

Tuleb tuuli, soeb tukka,
paistab päeva, pääd silitab.

Nüüdseks hävinud eesti vanema rahvalaulu poeetika ja laulmisviis erinevad tugevasti sellest, mida Euroopas üldiselt tuntakse rahvalaulu nime all. Eesti regilaulul on rohkem ühist slaavi ja türgi rahvaste folklooriga ja minevikust skaldide ja bardide lüürikaga. Regilaulust leiame ohtralt etnograafilist ja mütoloogilist informatsiooni, tal on aga aegumatut kunstiväärtust.
Selle kantaadi autoritele esindavad vanad laulud teistsugust maailma ja maailmanägemist, teistsugust poeetilist ja muusikalist traditsiooni, neis leiame teistsuguse viisi tegelikkusest rääkida. Eesti vanas rahvalaulus kohtame seda, tänapäeva filosoofe intrigeerivat Teist, kellest on kirjutatud mõndagi huvitavat. Kontrastina aja- ja kiirusemeelsele tänapäevale elavad vanad laulud ajatus, lõputa ja alguseta mikrokosmoses, kus kõik on kõigega tihedalt seotud ja mida valitseb igavese kordumise ja tagasituleku loogika.
Laulude poeetika kõlab kokku nende kosmoloogiaga: nad on täis variatsioone ja kordusi, kõik laulud on isekeskis seotud, nad moodustavad sidusa luulekogumi, poeetilise hüperteksti täis kaudseid ja otseseid linke ühest laulust kõigi teisteni. Sellel poeetilisel mikrokosmosel on otseseosed talupojaeluga. Laulusid on igaks elutegevuseks ja igaks elujuhtumuseks, teame pulmalaule, kosjalaule, loitse, lehmalüpsilaule, lõikuslaule, laule meestest, naistest, ämmadest, metsapuudest, loomadest ja lindudest. Samal ajal loovad ohtrad valmisfraasid, alliteratsioonid ja paralellismid ebamäärasuse, isegi irreaalsuse tunde. Laulude maailm ei ole seesama, mis lauljate igapäevane maailm. Pigem on ta ornamentaalne taust sellele, taust, mille on loonud lauljad, muistse samanistliku traditsiooni pärijad, kes on oma nõiaväest veel päris teadlikud:

Kui ma hakkan laulemaie,
laulemaie, laskemaie,
siis jääb sõda seisamaie,
haljas tera kuulamaie,
hõbemõõka mõttelema.

või

Ma laulan mere mäeksi,
kivirahnud rahadeksi,
kõrged kaljud killingiksi.

Samal ajal ei puudu lauludest inimkonna igavesed eluküsimused. Gilgamesi, Hiiobi ja Hamleti küsimused leiame ka lauludes, mille autoriteks on nimetud eesti talunaised

Miks on jumal minda loonud,
siia ilmale imeksi?
Võinud luua lodjapuuksi,
isa härja ikkepuuksi,
venna härja vehmeriksi.

või

Mis on Jumal mõtelnud,
kui on Jumal minda loonud!
Võinud luua lodjapuuksi,
muile maile marjapuuksi,
Venemaale vislapuuksi,
Saksamaale sarapuuksi,
suvel loonud õitsemaie,
Talvel marju kandemaie...

Traditsiooniline laul on kantaadi muusikalis-poeetiline taust. Oma mütoloogilises ajatuses erineb see taust nüüdsest maailmast ja sellest, kuidas seda maailma näeb meie aja kunstnik. Kui aga temasse süveneme, leiame siin palju mõtteid, kujutlusi ja küsimusi, mis on sama mõttekad tänapäeva inimesele kui nad olid tema esivanematele sadu või tuhandeid aastaid tagasi. Ajaline ja ajatu on lahutamatult ühte põimitud.
Kantaat algab ja lõpeb loomislauluga. Lõpp toob meid tagasi algusse, võibolla see on uus algus.

Mis sest õunast sündinekse,
merest üles tõusenekse.
Püha pürje linnukene,
püha pürje, sini sirje.

Loojalinnu kolmandast pojast sai Viru sepp, kes tahtis endale kuldnaist valmistada. Kuldnaisel ei olnud aga hinge. Mõnes lauluvariandis saab ta hinge maagia abil, mõnes laulus aga soovitatakse sepal võtta naine neidudest. Ei puudu ka eesti regilaulus ilus erootiline luule. Noorpaari sängist jõuame kadunud soa otsimise laulu kaudu merre, kust neiu leiab mõõga ja viib selle mõisa härrastele näha. Kummaline mitmemõtteline zest, kas varjatud ähvardus, meenutus muistsetest võitlustest või siis leppimise märk, mõõga loovutamine kunagisele vastasele.
Üks ilusamaid neidude laule räägib öisest rännakust mööda pimedat teed, kus kunagi on käinud ja puhanud Jumal ja Maarja. Nendest on jäänud jälgedele kuld, mille laulik põlle kogub ja mäele viib. Mäel kasvab kullast puu, puul on oks, oksal õis, õiel õun ... ja olemegi alguses tagasi. Ring on täis. Loomine kestab, loomine on alatine, igavene protsess.
Müütiline loomislaul on nagu abstraktne ornament, ta on emotsioonitu, kiretu, tal ei ole algust ega lõppu, ta kuulub teise tõelusse, räägib teist keelt. Ta liigub, voolab aina edasi, otsekui ei puudutaks teda inimeste mured, valud ja lootused.
Laulud igapäevasest elust on teistsugused: seal kuuleme inimeste tõelist häält, seal nad räägivad oma muredest, kirgedest, armastusest ja vihast.
Loitsud on erilised poeetilised tekstid, neid ei laulda, vaid retsiteeritakse kiires rütmis. Sõnnisõnad, sünniloits räägib sündiva elu kiledal häälel, temas on lootus, hirm ja valu. See on appikarje, millest võib äkki saada meeleheitekarje või rõõmuhüüd:

Tee teed, raiu rada,
peasta peakene, haruta hingekene.
Tule välja, kiigutaja,
silmalau liigutaja.

Sünniloits saadab oma kaja nagu lainevirvenduse üle arhailise laulu staatilise luulekanga. Inimene on sündinud ja tahab väljendada oma mõtteid, lootusi, hirme, tahab küsida küsimusi. Need küsimused, kired, lootused ja hirmud käristavad katki laulukanga, lõhuvad ornamendi, hüüavad vahele teiste häältega, tänapäeva luule häältega:

Mis on meist jäänud, kas meie ise?

Poeetiline vastus on:

Kõik, mida tasub uskuda, on kuskil alles.
Kõik, mis oli ja olla võis, on kuskil alles.

Meie esivanemad uskusid, et hilissügisel tulevad surnud elavatele külla; elavad pidid neid toitma. Hingedega pidi lugupidavalt ümber käima, hingedeajal ei tohtinud kära teha. Kui keegi haigeks jäi, usuti, et tema hing läks kaduma või rööviti ära. Nõid, samaan pidi minema lõverännakule, et tuua kadunud hinge tagasi.
Tänapäeva luuletaja, nõidade kauge järeltulija, küsib, kas ei ole meie, meie aeg, meie tsivilisatsioon samuti oma hingest ilma jäänud:

Hing on ära ja uni ei tule.
Kõik käivad hingetult ringi.

Luulel on palju hääli, uusi ja vanu. Me kuuleme Hamleti häält küsimas oma Olla või ei - Olla või mitte olla? Kuuleme katkeid vanadest lauludest. Laul laulikust - Kust laulud saadud? Katke vanast keskaja sõjalaulust - Värisege Riia saksad. Tosinate kaupa meie aja loosungeid ja käibefraase. Agressiivsed propagandistid, jutlustajad, reklaamijad ja prohvetid tahavad, et usuksime nende sõnumit, ostaksime nende tooteid, nende usku, nende ideoloogiaid? Mis on hind? Kas nad ei taha, et maksaksime neile meie oma hingega, et vahetaksime oma hinge millegi huvitava, magusa, värvilise vastu, asjade, elulaadi, religiooni vastu? Uue aastatuhande algus on samasugune jutlustaja, kes tahab, et langeksime tema sülelusse, usuksime temasse, unustaksime kõik muu - oma mineviku, esivanemad, laulu ja hinge? Kõigi ilusate asjade, fraaside, piltide ja lubaduste keskel tunneme äkki, et oleme üksi, üksi nagu mesilane, kes ei leia teed mesipuusse. Luuletaja häälega võime küsida:

Kuhu sa lendad, mesilind?
See taevas
on nii lage ja suur.

Teine luulehääl vastab:

Kord me ju tuleme tagasi,
kord me ju tuleme kõik.

Vahest ei ole kadunud mitte meie hing, vaid meie ise. Hing on ikka veel seal, kuhu me ta jätsime, ta ootab meid, otsib meid. Tagasitulek tähendab tagasitulekut hinge juurde. Kas vana arhailine laul ei ütle meile midagi meie hinge kohta? Vahel ta räägib meiega keskaja religioosse sünkretismi kujunditega:

Kus me lähme vasta ööda,
vasta ööda, vasta kuuda,
vasta helgasta ehada,
vasta koitu keerulista?
Ehk me upume ojasse,
ehk me kaome kalda alla!
Kes meid otsineb ojasta,
kesse katsub kalda alta?
Jumal otsineb ojasta,
Maarja katsub kalda alta.
Lähme seda tettu teeda,
seda raiutud radada,
kust on Jumal enne käinud,
enne käinud, muiste läinud,
kus on Maarija maganud,
püha risti ringutanud,
halleluuja haigutanud.
Mis on jäänud jälgedelle,
mis on sammule sadanud?
Kulda jäänud jälgedelle,
hõbe sammule sadanud.

Vahel küsime:

Kui unustad laulu ja keele, kas mäletad iseend?

Ehk peaksime nagu muistsed hiinlased kutsuma kadunud hinge tagasi? Me võiksime kutsuda teda samade sõnadega nagu meie esivanemad kutsusid oma esivanemate hingesid:

Tulge koju, hingekesed, tulge koju, tulge.

Muinasuskumustes oli sündiv laps taassündinud esivanem, kes pöördub tagasi oma koju, oma hõimu. Siis on sünnisõnad ka kadunud hinge tagasikutsumise sõnad. Oleks ta see hing, mille me oleme kaotanud oma tormamises uude toredasse aastasajasse, uude aastatuhandesse! Võibolla on uus millennium lihtsalt tagasitulev vana, vana aeg tagasiteel ajatusest:

Tee teed ja raiu rada,
peasta peakene, haruta hingekene.
Tulge koju, hingekesed, tulge.

 

üles