ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN




Esteetiline aastasada



Mööduv kahekümnes sajand on saanud endale mitmeid nimesid, olenevalt sellest, mida nimeandja temas kõige olulisemaks peab. Minule on viimasel ajal ikka enam hakanud tunduma, et kahekümnendat sajandit iseloomustab esteetika, esteetiliste väärtuste esiletõus ja see, et need ikka rohkem asendavad teisi väärtusi. See esteetilisus ühendab nii erinevad asjad nagu revolutsioonid, gulagid ja auschwitzid, tarbimiskultuse ja olulise osa moodsast kunstist, kirjandusest, teadusest ja filosoofiast.
Meie aja teadvuses valitsevad esteetilised väärtused teiste üle ja nii reklaam kui propaganda toetuvad nendele. Esteetilised väärtused on näiteks uudsus, põnevus, originaalsus, leidlikkus, moodsus, kaasaegsus ja muu seesugune. Aja vaimu iseloomustab ka nende esteetiliste väärtuste eemaldumine eluväärtustest, eetilistest väärtustest nagu headus ja armastus. Huvitav on, et esteetilised väärtused näivad praegu eemalduvat ka väärtusest, mida on esteetikas peetud peamiseks, nimelt ilust. Uuem kunst ei hooli ilust, vahel teadlikult ignoreerib ja trotsib seda. Mis tähendab, et selles kunstis on uudsus, löövus ja julgus saanud olulisemateks väärtusteks.
Ilu on tegelikult väärtus, millel on nii eetiline kui esteetiline mõõde. See, et ta jäetakse kõrvale, osutab jällegi esteetika eemaldumisele eetikast. Veel selgemini osutavad sellele sagenevad juhtumid, kus kunstnikud lähevad otse vastuollu eetiliste normidega; see, et kunstnikud kasutavad esteetiliste eesmärkide saavutamiseks otseselt ebaeetilisi vahendeid - sündsusetust, julmust, rõvedust. Näitustele on leidnud tee ekskremendid, loomade ja inimeste laibad ja kehaosad, isegi loomade piinamine ja tapmine. Viimane on äratand ka proteste näiteks Soomes, kus kunstnik demonstreeris videot sellest, kuidas ta kassi tükkideks raiub. Sellele on kunstiringkondades omakorda reageeritud vastuprotestidega, nõudes kunstnikutele loominguvabadust. Kirjanik Leena Krohni, kes oli üks resoluutsem kunstijulmuse vastu protestija, süüdistati selles seoses isegi fasismis. Niisiis on olemas neid, kes leiavad, et kunst peaks veelgi eemalduma moraalist, et kunstivabadus peaks sisaldama ka vabadust eetilistest kriteeriumidest, vabadust haavata, solvata, ent miks siis mitte ka piinata ja tappa.
Selline areng on loogiline: üle saja aasta on üks kunsti peamisi taotlusi olnud uudsus ja üllatamine. Seda on tihti saavutatud vanade kaanonite ründamise ja naeruvääristamisega. Esialgu oli tegu kunstikaanonitega, avangard saavutas siin täieliku läbimurde ja väljendusvabaduse XX sajandi kahekümnendatel aastatel. Edasi jäi novaatorlikule kunstile üle kaks võimalust - kas pöörduda iseenda, senise avangardismi vastu või asuda ründama ka kunstiväliseid norme, tabusid ja tavasid. Esimese võimaluse valis pop-kunst, mida võib vaadelda reaktsioonina modernistliku kunsti tõsistele taotlustele muuta maailma ja inimeste teadvust. Teise võimaluse on valinud need kunstnikud, kes püüavad nüüd publikut erutada räige, rõveda, julma ja ebamoraalsega. Piltlikult võiks öelda, et osa uueaja kunsti kangelane on pailaps Punamütsikese ja tema vanamoelise vanaema asemel hunt, kes nad mõlemad nahka pistab.
Paljud küsivad, kui kaugele kunst oma moraalitrotsimises tahab ja saab minna, kas on veel norme ja tabusid, mida ta nüüd või tulevikus ei püüa rikkuda. Neid tabusid ei ole eriti palju, seksuaalsed tabud, mis on kultuuris üldiselt väga olulised, on põhjalikult murtud, praegu ollakse nähtavasti keskendunud tabudele, mis on seotud inimese elava või surnud kehaga, selle füsioloogiaga ja patoloogiaga. Endoskoopia ja lahkamiskambri võimalused on kahtemata suured, kuid kiirenev areng ammendab peagi ka need. Mis saab edasi? Võib oletada, et kunst püüab veel järjekindlamalt murda seni kehtinud keeldusid kunsti ja kunstivabaduse nimel tappa ja piinata.
Siin põrkavad kunstiavangardi püüded vältimatult kokku ühiskonnas kehtiva seadusandlusega, mis teatud teod kvalifitseerib kriminaalkuritegudeks ja nende teostajaid karistab. See annaks kunstnikutele võimaluse end loominguvabaduse märtritena tunda: happeningil rituaalse mõrva toime pannud artist saaks kahtlemata kuulsaks ja teeniks palju raha. Kas selliseid julgeid leidub, kuidas reageerib neile ühiskond? Usun, et need küsimused muutuvad varem või hiljem aktuaalseteks. Üldisem küsimus on muidugi, kas kaasaegne kunst viib esteetika täiesti lahku eetikast või ei.
Esteetika radikaalne eemaldumine eetikast ei ole aga midagi päris uut. Sellise lähenemise pioneeriks võib pidada markii de Sade'i, filosoofiliselt võib ta toetuda Nietzschele. Praktikas on aga esteetikat ilma eetikata harrastanud inimesed, keda seni pole meie sajandi suurte kunstnike hulka arvatud - nimelt natsidest ja bolevikkudest piinajad, tapjad ja piina- ning tapavahendite konstrueerijad. Kui kuulutada kunst vabaks eetikast, peaksime meie aja tippkunstnike hulka arvama need performansimeistrid, kes korraldasid massilisi mahalaskmisi, toimetasid inimesi gaasikambritesse ja laipu krematooriumi. Meie aja tippinstallatsioonide hulka tuleks siis arvata laipade mäed mahajäetud laagrites, hunnikud kingi ja ära lõigatud juukseid. Mis on meie aja kassitapjad või hobusetükeldajad selliste suurte kunstimeistrite kõrval nagu Hitler, Himmler, Höss või Stalin.
On alust arvata, et ühiskond või mõned selle rühmad keelduvad seesugust kunsti ja kunstiteooriat omaks võtmast. Siis jääb kunstiavangardil võimalus tegutseda põranda all või püüda kukutada väikekodanlikku moralistlikku ühiskonda, et kehtestada uus kunstiline ilmakord, kus kunst on tõeliselt vaba, ja alustada natsidest, bolevikkudest ja punakhmeridest pooleli jäänud performansside ja installatsioonidega. Filosoofiliselt tähendab see ka seda, et kaob vahe märgi ja tähenduse vahel, seeasemel, et tegelda märkidega, kujutistega, hakkab kunst tegelema asjade ja olevuste enestega, asub muutma maailma ennast kunstiteoseks, kujundama ümber inimest, ühiskonda ja loodust. See aga on just see, mida taotlesid bolevikud, natsid ja polpotlased: purustada vana ühiskond, vana ilmakord ja ja inimene ning luua täiesti uus. Kasvasin hüüdlausete saatel, mis kuulutasid uue inimese ja uue ühiskonna loomist ning looduse ümberkujundamist. Kasvasin keskkonnas, mille oli kujundanud perversne poliit-esteetika, uudsuse ja uuendamise kultus, mille nimel võis hüljata eetika. Nii tunnen nüüdki kõhedust, kuuldes poliitikuid kiitvat uuendust ja reforme otsekui eesmärki iseeneses. See keel on mulle tuttav ja panev küsima, kas ei olnud suured kunstnikud, suured novaatorid Hitler ja Stalin tuleviku eelkäijad, kas ei liigu maailm praegu nende näidatud suunas, kuigi teist, kapitalistlikku teed. Aga kuskil tulevikus võivad need teed ristuda: Suure Kunsti ideoloogia muudab tarbimisühiskonna ikka sarnasemaks totalitaarsele ühiskonnale, kus ei maksa tõde ja mõistus, vaid uudsus ja üllatus.
Ikka enam tundub mulle, et natsionaalsotsialism ja bolevism olidki tegelikult kunstinähtused, kuulusid pigem esteetika kui poliitika või majanduse valda. Kuna need ja nendetaolised nähtused on nii tugevasti mõjutand meie sajandi vaimu, võibki öelda, et kahekümnes sajand oli esteetiline sajand, suure kunsti sajand.

 

üles