Mööduv kahekümnes sajand on saanud endale mitmeid nimesid, olenevalt
sellest, mida nimeandja temas kõige olulisemaks peab. Minule on viimasel
ajal ikka enam hakanud tunduma, et kahekümnendat sajandit iseloomustab
esteetika, esteetiliste väärtuste esiletõus ja see, et need
ikka rohkem asendavad teisi väärtusi. See esteetilisus ühendab
nii erinevad asjad nagu revolutsioonid, gulagid ja auschwitzid, tarbimiskultuse
ja olulise osa moodsast kunstist, kirjandusest, teadusest ja filosoofiast.
Meie aja teadvuses valitsevad esteetilised väärtused teiste üle
ja nii reklaam kui propaganda toetuvad nendele. Esteetilised väärtused
on näiteks uudsus, põnevus, originaalsus, leidlikkus, moodsus, kaasaegsus
ja muu seesugune. Aja vaimu iseloomustab ka nende esteetiliste väärtuste
eemaldumine eluväärtustest, eetilistest väärtustest nagu
headus ja armastus. Huvitav on, et esteetilised väärtused näivad
praegu eemalduvat ka väärtusest, mida on esteetikas peetud peamiseks,
nimelt ilust. Uuem kunst ei hooli ilust, vahel teadlikult ignoreerib ja trotsib
seda. Mis tähendab, et selles kunstis on uudsus, löövus ja julgus
saanud olulisemateks väärtusteks.
Ilu on tegelikult väärtus, millel on nii eetiline kui esteetiline
mõõde. See, et ta jäetakse kõrvale, osutab jällegi
esteetika eemaldumisele eetikast. Veel selgemini osutavad sellele sagenevad
juhtumid, kus kunstnikud lähevad otse vastuollu eetiliste normidega; see,
et kunstnikud kasutavad esteetiliste eesmärkide saavutamiseks otseselt
ebaeetilisi vahendeid - sündsusetust, julmust, rõvedust. Näitustele
on leidnud tee ekskremendid, loomade ja inimeste laibad ja kehaosad, isegi loomade
piinamine ja tapmine. Viimane on äratand ka proteste näiteks Soomes,
kus kunstnik demonstreeris videot sellest, kuidas ta kassi tükkideks raiub.
Sellele on kunstiringkondades omakorda reageeritud vastuprotestidega, nõudes
kunstnikutele loominguvabadust. Kirjanik Leena Krohni, kes oli üks resoluutsem
kunstijulmuse vastu protestija, süüdistati selles seoses isegi fasismis.
Niisiis on olemas neid, kes leiavad, et kunst peaks veelgi eemalduma moraalist,
et kunstivabadus peaks sisaldama ka vabadust eetilistest kriteeriumidest, vabadust
haavata, solvata, ent miks siis mitte ka piinata ja tappa.
Selline areng on loogiline: üle saja aasta on üks kunsti peamisi taotlusi
olnud uudsus ja üllatamine. Seda on tihti saavutatud vanade kaanonite ründamise
ja naeruvääristamisega. Esialgu oli tegu kunstikaanonitega, avangard
saavutas siin täieliku läbimurde ja väljendusvabaduse XX sajandi
kahekümnendatel aastatel. Edasi jäi novaatorlikule kunstile üle
kaks võimalust - kas pöörduda iseenda, senise avangardismi
vastu või asuda ründama ka kunstiväliseid norme, tabusid ja
tavasid. Esimese võimaluse valis pop-kunst, mida võib vaadelda
reaktsioonina modernistliku kunsti tõsistele taotlustele muuta maailma
ja inimeste teadvust. Teise võimaluse on valinud need kunstnikud, kes
püüavad nüüd publikut erutada räige, rõveda,
julma ja ebamoraalsega. Piltlikult võiks öelda, et osa uueaja kunsti
kangelane on pailaps Punamütsikese ja tema vanamoelise vanaema asemel hunt,
kes nad mõlemad nahka pistab.
Paljud küsivad, kui kaugele kunst oma moraalitrotsimises tahab ja saab
minna, kas on veel norme ja tabusid, mida ta nüüd või tulevikus
ei püüa rikkuda. Neid tabusid ei ole eriti palju, seksuaalsed tabud,
mis on kultuuris üldiselt väga olulised, on põhjalikult murtud,
praegu ollakse nähtavasti keskendunud tabudele, mis on seotud inimese elava
või surnud kehaga, selle füsioloogiaga ja patoloogiaga. Endoskoopia
ja lahkamiskambri võimalused on kahtemata suured, kuid kiirenev areng
ammendab peagi ka need. Mis saab edasi? Võib oletada, et kunst püüab
veel järjekindlamalt murda seni kehtinud keeldusid kunsti ja kunstivabaduse
nimel tappa ja piinata.
Siin põrkavad kunstiavangardi püüded vältimatult kokku
ühiskonnas kehtiva seadusandlusega, mis teatud teod kvalifitseerib kriminaalkuritegudeks
ja nende teostajaid karistab. See annaks kunstnikutele võimaluse end
loominguvabaduse märtritena tunda: happeningil rituaalse mõrva toime
pannud artist saaks kahtlemata kuulsaks ja teeniks palju raha. Kas selliseid
julgeid leidub, kuidas reageerib neile ühiskond? Usun, et need küsimused
muutuvad varem või hiljem aktuaalseteks. Üldisem küsimus on
muidugi, kas kaasaegne kunst viib esteetika täiesti lahku eetikast või
ei.
Esteetika radikaalne eemaldumine eetikast ei ole aga midagi päris uut.
Sellise lähenemise pioneeriks võib pidada markii de Sade'i, filosoofiliselt
võib ta toetuda Nietzschele. Praktikas on aga esteetikat ilma eetikata
harrastanud inimesed, keda seni pole meie sajandi suurte kunstnike hulka arvatud
- nimelt natsidest ja bolevikkudest piinajad, tapjad ja piina- ning tapavahendite
konstrueerijad. Kui kuulutada kunst vabaks eetikast, peaksime meie aja tippkunstnike
hulka arvama need performansimeistrid, kes korraldasid massilisi mahalaskmisi,
toimetasid inimesi gaasikambritesse ja laipu krematooriumi. Meie aja tippinstallatsioonide
hulka tuleks siis arvata laipade mäed mahajäetud laagrites, hunnikud
kingi ja ära lõigatud juukseid. Mis on meie aja kassitapjad või
hobusetükeldajad selliste suurte kunstimeistrite kõrval nagu Hitler,
Himmler, Höss või Stalin.
On alust arvata, et ühiskond või mõned selle rühmad
keelduvad seesugust kunsti ja kunstiteooriat omaks võtmast. Siis jääb
kunstiavangardil võimalus tegutseda põranda all või püüda
kukutada väikekodanlikku moralistlikku ühiskonda, et kehtestada uus
kunstiline ilmakord, kus kunst on tõeliselt vaba, ja alustada natsidest,
bolevikkudest ja punakhmeridest pooleli jäänud performansside ja installatsioonidega.
Filosoofiliselt tähendab see ka seda, et kaob vahe märgi ja tähenduse
vahel, seeasemel, et tegelda märkidega, kujutistega, hakkab kunst tegelema
asjade ja olevuste enestega, asub muutma maailma ennast kunstiteoseks, kujundama
ümber inimest, ühiskonda ja loodust. See aga on just see, mida taotlesid
bolevikud, natsid ja polpotlased: purustada vana ühiskond, vana ilmakord
ja ja inimene ning luua täiesti uus. Kasvasin hüüdlausete saatel,
mis kuulutasid uue inimese ja uue ühiskonna loomist ning looduse ümberkujundamist.
Kasvasin keskkonnas, mille oli kujundanud perversne poliit-esteetika, uudsuse
ja uuendamise kultus, mille nimel võis hüljata eetika. Nii tunnen
nüüdki kõhedust, kuuldes poliitikuid kiitvat uuendust ja reforme
otsekui eesmärki iseeneses. See keel on mulle tuttav ja panev küsima,
kas ei olnud suured kunstnikud, suured novaatorid Hitler ja Stalin tuleviku
eelkäijad, kas ei liigu maailm praegu nende näidatud suunas, kuigi
teist, kapitalistlikku teed. Aga kuskil tulevikus võivad need teed ristuda:
Suure Kunsti ideoloogia muudab tarbimisühiskonna ikka sarnasemaks totalitaarsele
ühiskonnale, kus ei maksa tõde ja mõistus, vaid uudsus ja
üllatus.
Ikka enam tundub mulle, et natsionaalsotsialism ja bolevism olidki tegelikult
kunstinähtused, kuulusid pigem esteetika kui poliitika või majanduse
valda. Kuna need ja nendetaolised nähtused on nii tugevasti mõjutand
meie sajandi vaimu, võibki öelda, et kahekümnes sajand oli
esteetiline sajand, suure kunsti sajand.