ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN
 

Heidegger, emakeel ja Keeleema



1. Üks asi on öelda, et ma näen ja kuulen sama, mis sina ning mótlen, tunnen ja usun sama, mis sina. Mida näeme ja kuuleme, on meile ühine, vóime leida määratluse sellele ühisele. Ühist mótlemist, tundmist ja usku ei ole. Mótlejana, uskujana ja tundjana asub iga inimene oma maailmas.
Mótleja, tundja ja uskuja maailm on teisele inimesele null, eimiski, tühjus.

2. Ka minu filosoofia vóib olla sinule null, tühi, tühine, vóib olla sinust lópmata kaugel, nii et sellest jääb vaid helendav täpp, üks täht tähekataloogis. Filosoofias vóib filosoofide kaugus üksteisest olla piiramata suur, nii et nad saavad elada ja filosofeerida üksteisest hoolimata. Ja ometi ei ole see filosoofide ükskóiksus üksteise vastu midagi endastmóistetavat, midagi, mida nad ilma pikemata aktsepteeriksid. Sest filosoofia ei ole iseenesest (hiina ziran) kulgev móte, vaid filosoofia on armastus,kirg, kiirgus. Filosoofia tahab kiirata, kireda ja laozilik utoopia, kus naabritest kuuleme vaid kuke kiremist, ei sobi talle. Filosoofia on tóearmastus, sofofiilia.

3. Tóearmastusena on filosoofia armastus oma tóe vastu ja iseenda vastu. Armastus oma tóe vastu on usk. Usk ja armastus on siin üks ja sama. Ainult usk ja armastus vóivad muuta tühjuse millekski, ainult mure, kaastunne lubab öelda, et móeldakse, tuntakse, usutakse sama. Siin on aga paradoks. Usk ja armastus on igaühele oma; ainult sellekaudu, mis on igaühele oma, vóib sündida see, mis on paljudele ühine.

4. Paljudele ühine ei saa aga tähendada kóigile ühist. Mis on ühele maailm, armastuse looming, on teisele jatkuvasti eimiski, null. Inimene, keda ma armastan, kes on minule kóik, teisele, kes teda ei armasta, eimidagi. On loomulik, et mina ei saa aru, miks teine teda samamoodi ei armasta, miks ta teiste meelest ei ole kóige ilusam, óigem ja parem. See on armastaja küsimus, paralleelne ja samakaaluline filosoofi küsimusega, mida küsib Heidegger: millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski? Millepärast ma armastan teda, oma ainumat, oma tóde, oma usku, oma jumalat? Vói teisipidi: miks teised teda ei usu, ei armasta?

5. Miks móned usuvad ja armastavad Heideggeri, teised ei? Miks ta on mónele kóik, miks Heidegger on mónelegi Eestis püha, sakraalne filosoof, mónele eimiski, tühjus (sunya, zero)?

6. Kas ei pea enne küsima “Miks miks?”? Aga siis tuleb küsida ka “Miks “miks miks?”?”? ja kaotame póhja jalge alt. Vói - mis on midagi sarnast - kaotame hoidva käe käest. Miks on lapse küsimus, miks-küsimused on lapse küsimused, kes ei tunne end enam turvaliselt ja koduselt. Miks-küsimustes on hämming, kahtlus, ent ka protest maailma vastu, kus vóibolla kóik ei olegi enam millegi vói kellegi jaoks, maailmas, mis ei olegi vóibolla tehtud meile koduks. Protest teadmise vastu, mis teeb meid aina kodutumaks.

7. Vastus miks-küsimusele peaks andma meile tagasi kodu, kodususe, paiga, kuhu me kuulume ja mis kuulub meile, meie juurde, kus saame olla “päris”, olla “ise”, kus meie olemisel on “móte”.

8. Kas alguses on see küsimus? Ma usun, et alguses on midagi muud, on tunne. Tunneme, et midagi ei ole korras, midagi on teisiti, vóóriti. Küsimus sünnib vóórdumisest, küsimus on meie katse vóórdumist sónastada, teistele kättesaadavaks ja arusaadavaks teha. Kuid ka leida uut kodu, uut paika keeles, süsteemis, grammatikas. Seal on meil móte vói vähemalt on móte meie küsimusel ja móttel. Mure on sónastatud küsimuseks, küsimusel aga peab olema vastus, keel lubab seda meile. Maailmal peab olema móte, olemine peab olema millegi pärast - selle millegi pärani, pärispärani vóime jóuda küsides ja móeldes. Ja siis leiamegi, et olemises on meile kodu, et olemine on meile kodus-olemine keele kaudu. Keele kaudu on olemine meile kodune, keele kaudu saame küsida ja vastata iseendale. Keel on TEINE, aga kodune TEINE.

9. Kodu on seal, kus on, oli ema. Kóige kodusem kodu, päriskodu on sünnikodu, sünnikoda. Koht, kuhu tulime emakojast. Ema rind, ema süli. Siis emakeel. Emakeel, mis Heideggerile ja temameelsetele on Ema Keel, Keeleema nagu eestlastel oli metsaema ja maaema. Emakeel aitab meil minna tundest küsimuseni ja küsimusest vastuseni, kuid ka küsimusest tundeni, tundest vastuseni. Emakeeles saame liikuda igas suunas, saame MÓELDA, kui tahame. On oluline vahe sellel, kas inimene mótleb vói otsib valmis mótteid. Seda ka filosoofias.

10. Heideggeri keeleema on saksakeelne. Meie keeleema ei ole saksakeelne. Saksakeelne, vóórkeelne saab meile olla vaid vóórasema. Kuidas olla kodus vóórasema juures? Tuleb olla vóórasemale keele ja meele järele, tema meie keele ja meele järele olla ei oska ega taha. Seda on raske olla, vóórdumata oma keelest ja meelest. Teiseltpoolt on seda kerge olla, sest vóórdudes, vóórkeelseks-vóórmeelseks saades ei tule enam meelde küsida ja otsida oma küsimusi. Ei tule enam meelde MÓELDA, otsida, kuidas küsida ja vastata. Seeasemel hakkame otsima valmis vastuseid. Kui otsime neid oma emakeelest, oma keeleemalt, saame koos vastustega ka vóimaluse ise küsida ja vastata, niidistiku, mis ühendab tundeid, küsimusi ja vastuseid.

11. Ka vóórasema vóib meile selliseid oma niidistikke pakkuda, kuid need kehtivad, nendes on oma ilu, korrapära ja tóepära vaid tema keeles. Kui püüame selle meie keelde üle kanda, läevad niidistikud sassi, meie mótlemine läheb sassi, mótlemisest saab vóórmótlemine. Vóórmótlemine on vóóraste mótete tarbimine, ostetud puzzle kokkupanemine.

12. Selline puzzle kokkupanemine, selline vóórasemalt saadud mótetega mäng ei ole endastmóistetav, ei veena. See mis vóórasema Heideggeril tuleb nii ilusti ja elegantselt välja, ei tule eesti keeles sugugi. Saksa Ursprung vóib tóesti olla alghüpe, meie algupära on aga midagi muud, see on algus, ent ühtlasi lópp, pära, viimane jääk, ent ka noodapära, kuhu kogub päris saak. Algupäras on koos lópp ja algus. Ja algupäras on ka ühe teise filosoofia, teistsuguse puzzle vóimalus. Sellele filosoofiale, sellele puzzlele on meie heidegeriaanid öelnud ei, ukse tema ees kinni pannud.

13. Filosoofias, kus jäädakse keele-ema hoole alla, on oma emal ja vóórasemal suur vahe. Kui keel on olemise kodumaja, on vahe sellel, kes elab oma majas ja sellel, kes elab üürikorteris. Ja sellel, kes on külaline.

14. Kus on meie keeleema ja meie keelekodu? Kas seda enam ongi? Kas seda on vóimalik leida, üles ehitada, taastada? Kui usume keele ja meele sügavat seost, päris algupärast ühtekuulumist, algkodu, ürgkodu, peame sellele küsimusele vastama. Kui vastame jaa ja peame end filosoofideks, peaksime püüdma seda keelekodu üles ehitada. Mingid alusmüüri kivid, mingid sónad ja seosed on ju olemas, nad saab maast välja kaevata ja vóórmüüridest lahti murda.

15. See on üks vóimalus. Aga on teisigi. Zhuangzi ütleb, et nimi, sóna on tóeluse külaline. Niisiis on tóelus tóeline ka sónadeta, sónatuses, ka siis kui tal keelekodu ja keeleema polegi. Selle tóeluse vahekorrad meiega on keerulisemad kui keeleemaga. Ta ei hoia meid käest, ei anna meile sónu suhu ega ópeta küsimusi ja vastuseid.

16. See tóelus ootab, et laseksime oma vói vóóra keeleema käest lahti ja ópiksime oma jalul käima.Sóna juurest sóna juurde, keele juurest keele juurde. Kahe sóna, kahe keele vahel on vaikus. Vaikus vóib alguses heidutada, siis saab temagi koduseks.Filosoofi saatus on nagu linnu saatus: ta kasvab pehmes pesas, talle topitakse ussikesi suhu, kord aga lendab ta pesast välja ja ei tule sinna enam tagasi. Pesa ei ole linnu kodu, linnu kodu on mets, väli, taevas.

17. Kui sóna on tóeluse külaline, on ka tóelus sóna külaline. Millest ei saa rääkida ... Aga millest saab? Millest saab vaikida? Kas millestki peab vaikima vói rääkima? Sóna on mótte püüdmiseks, kui móte käes, unustad sóna - ütleb Zhuangzi.