ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW| ALGUSSE / MAIN

Keel ja tõelus

Kui räägime keelest tema tavalises tähenduses, eeldame kindlasti, et keele sõnad-laused tähendavad midagi, kirjeldavad midagi, viitavad ja vihjavad millelegi, väljendavad midagi jne. See midagi ei ole keel, vaid midagi muud. Radikaalne küsimus on, kas seda midagit muud ongi olemas. Küsimus on täiesti analoogne küsimusele, mis viis solipsismiks nimetatud mõttevoolu sünnile: kas aistingud-tajud peegeldavad, kujutavad midagi peale iseenda?

Ma arvan, et tegelikult ei ole niiviisi mõistlik küsida, nii küsides ja küsimusele vastust otsides tekitame enda ja teiste mõtlemises tegelikult ülemäära segadust. Ennekõike sellepärast, et muudame, ise seda teadvustamata ja selgitamata mõistete-sõnade "keel" või "taju" tähendust, kasutame neid täiesti erinevalt tavalisest kasutusest. Tavalises kontekstis, tavalises keelekasutuses on keel midagi, millel on tähendus ja niisuguse tähendava keele abil räägime me millestki, mis ei ole (seesama) keel. Keele olemasolu tuleneb sellest, et on ka midagi peale keele ja tähendus, tähendamine on seos nende kummagi, keele ja keelevälise vahel. Niisiis: on olemas midagi, mida nimetame keeleks ja on olemas midagi, mis ei ole keel ning on olemas võimalus sellest (ei ole veel selge, kas kõigest või vaid osast) keelevälisest millestki keeles, keele abil rääkida. Teisiti: keel on informatsioon, mis võib sisaldada informatsiooni ka millegi muu kohta. Seda miskit muud, MILLE KOHTA keeles on, antakse informatsiooni, nimetatakse sageli TÕELUSEKS. Kui ütleme, et tõelust ei ole, on ainult keel, eksime. Kui pole tõelust, ei ole ka keelt. Või ehk õigemini: kui tõelus ei ole tõelus, ei ole ka keel keel ja on kahtlane, kas selle keelega üldse midagi mõistlikku peale saab hakata.

Keel räägib (muidugi pole see tema ainus funktsioon) midagi, midagi tõelusest, olgu see olemasolev, olemas olnud, unes nähtud või välja mõeldud. Meil peab sellest tõelusest olema piisav kogemus, et keeles räägitust aru saada. Nii ei ole keel suveräänne tõeluse looja, vaid ainult lisainformatsiooni andja selle kohta. Suures mastaabis me teame, milline tõelus on, vajame ainult täpsustusi, lünkade täitmist selles teadmises. Nii elame meie ja meie keel tõeluses, milles keel meid aitab orienteeruda. Seda eriti seal ja siis, kus me muul, vahetumal kombel, tajude kaudu vajalikku informatsiooni ei saa. See võib näiteks olla informatsioon homse ilma, busside sõiduplaani, ämma tervise või õetütre sünnipäeva kohta. Või kasvõi selle kohta, et võti on mati all ja kartulid praeahjus. Kui me ei tea, mis on võti, mis on praeahi ja mis on kartulid, on keele abil seda üpris raske seletada. Iga tõlkija teab, kui raske on tõlkida kauge kultuuri tekste, millega meil puudub ühine kogemus. Keel, keeleline seletus-kirjeldus seda ei asenda. Huvitav küsimus on, kuipalju peab seda ühist tausta olema, et kommunikatsioon oleks üldse võimalik ja mis juhtub siis, kui see taust kahaneb. Ilmselt kahanevad ka kommunikatsioonivõimalused, kuid pole teada, kas lineaarselt, ühtlaselt, või mittelineaarselt, hüppeliselt nagu perkolatsiooniks nimetatud protsessis.

Keel toetub niisiis ühelt poolt keelevälisele tõelusele, mis on meile kogemuslikult ühine, teiselt poolt omaenda struktuurile, grammatikale, semantikale. Keel seostub otseselt tõelusega "deiksise" kaudu, vormide-sõnade kaudu, mis viitavad keelevälisele kogemustaustale. Sellised on näiteks sõnad "see", "siin", "praegu", "mina", "äsja", "niisugune", "näe", "vaata", prantsuse "voici" ja "voilà". Ent deiksis kuulub ka paljude muude sõnade ja konstruktsioonide juurde, selleta ei saaks mõista vahet "tule" ja "mine" vahel. Deiktilisust võib vaadelda erijuhuna relatiivsusest. Algselt ja argiselt on relatiivsed, deiktilised ka sõnad "suur" ja "väike", "raske" ja "kerge", "kiire" ja "aeglane" ning palju muid. Neid sõnu on võimalik osaliselt kirjeldada, kuid seda saab teha ainult siis, kui on kokku lepitud mingi alus, mõõdupuu, standard, midagi, mis ei ole keeleline, vaid tõeline.

Peale kirjeldava ja viitava komponendi on keelel ka mimeetiline, ideofooniline komponent. Seeasemel et kirjeldada mingit nähtust tema kategooria ja erisuste järgi, näiteks öelda, et tee ei ole sirge, vaid väga kõver, räägime eesti keeles kiira-käära või liigeldi-loogeldi teest. Siin püüame keele abil kirjeldada helisid või liikumisi, meie kõneorganid on siin otsekui miniteater, milles mängime mingit sündmust, nähtust.

Peangi üheks kõige olulisemaks asjaks seda, et keel ei ole tegelikult tõeluse kirjeldamise, vaid ürgselt-algselt, kõigepealt tõeluses orienteerumise vahend. Kirjeldati ainult seda, mida ei teatud, kuid see miski oli vaid väike osa tõelusest, inimese keskkonnast, see oli vaid lünkade täitmine suures tabelis või kaardis, mis aga loomuldasa ei olnud ega ole keeleline - selle tabeli annab meile terve meie kogemus, meie tajud ja mälu. "Kaarti", tõeluse skeemi ei saanud ega saa praegugi päris hästi esitada vaid keelelise kirjelduse kaudu. Raske on kirjeldada seda, mis tähendab "võti", "matt" ja "kartul", ent ka "raske", mis tähendab "hele" või "punane", misasi on varvas, silm, vesi, tuul, naeratus, hea tuju, valu, mure jne. jne. Need on asjad, mida me kõik tunneme, neid ei ole vaja seletada-kirjeldada, neid ei saa defineerida, neist saab aga rääkida. Siin on keel omamoodi kaardikepi osas, millega osutatakse ühele kohale kaardil.

Kas see, mida nimetatakse filosoofiaks, ei algagi sealt, kus keelt tahetakse hakata kaardikepi asemel kasutama ka kaardina, kus tahetakse hakata keele abil kirjeldama ja seletama rohkemat, joonistama tervet meie keskkonna ja meie enda kaarti? Joonistama just seda, mida varem ei joonistatud, mis varem oli iseendast teada, oli endastmõistetav, selge niigi. Kogemuse suur kaart, üldine skeem, maailmapilt... Kaldun nii arvama. Keele funktsioonide laienemine on seljuhul kindlasti seoses muutustega inimeste keskkonnas ja ühiskonnas, sellega, et elu muutus keerulisemaks ja inimeste kogemused ning keskkonnad hakkasid oluliselt erinema. See tähendas ka erinevusi keeles, sõnade tähendustes, millest omakorda sündis vajadus keelt ennast, sõnu ja nende tähendusi kirjeldama ja seletama hakata. Mis seni oli olnud endastmõistetav, ei olnud seda enam, mis seni ei vajanud kirjeldust-seletust, hakkas seda nüüd vajama.

Võib esitada hüpoteesi: ühise kogemustausta vähenemine viis mingil ajal mõnes kohas kommunikatsioonivõimaluste hüppelisele kahanemisele. Siis hakati seda ühist kogemustausta asendama keeleliste kirjelduste, seletuste ja määratlustega, mis aga olukorda tõsiselt ei parandanud, vaid mõnel puhul hoopis halvendas. Igaüks, kes on lapsena harutand lahti sassis lõngavihti, teab, et valesti harutades ajame lõnga hoopis rohkem sassi. Kuigi selline harutamine-sasimine võib olla huvitav mäng, nagu mõnikord filosoofiagi, kus lõnga harutamise asemel on tihtipeale sellest hoopis hakatud kuduma kassikangast.

Natuurfilosoofiat võib vaadelda vanade mütoloogiliste ja teoloogiliste spekulatsioonide arendusena, milleks nüüd osal inimestel oli rohkem aega ja võimalusi. Sellist filosoofiat aga, mida Läänemaailmas esindavad sofistid ja Sokrates ning Hiinas näiteks nimede koolkond, on raske seostada millegagi minevikus. See on millegi uue, see on "päris filosoofia" ja ka teaduse algus, püüd selgitada keele tähendusi ja ka luua uut, täpsemat keelt, mille abil tõelust paremini kirjeldada. Kindlasti oli selle uue keele tekkimises oluline osa kirjal. Nüüd oli peale sõnade, mis on tõeluse, kogemuse märgid, olemas ka märgi märgid - ideogrammid, hieroglüüfid, kirjamärgid. Erinevalt kõneldud-öeldud sõnadest on märgid asjad, midagi püsivat, neist saab ka rääkida nagu asjadest. Siis on ka loomulik, et hakatakse mõtlema sellest, mis seos on neil mõlemal - keelel ja märkidel, õieti pigem märkide märkidel. Tekib kujutelm, mis on varasemal kujul püsinud näiteks kabalistikas ja uuenenud kujul täppisteadustes: nimelt et tõelus on kombinatsioonide hulk mingist piiratud arvust algelementidest, et maailma alus on mingi omamoodi alfabeet, märgisüsteem, millest siis moodustub kõik nagu moodustatakse matemaatilised valemid või keele sõnad ja laused.

Sellega seoses näib aga tekkivat kalduvus ignoreerida märgi ja tõeluse vahet, näha tõelust samuti märgilisena. See, mida filosoofid nimetavad "olemuseks" (ousia, essentia), on tegelikult märgi tähendus, võiks isegi öelda märgi projektsioon tõelusesse, ent senisest tugevam ja "autoritaarsem" projektsioon. Sokratese arutlused sellest, mis on ilu ja armastus, on tegelikult arutlused nende sõnade tähenduse üle. See aga tähendab, et varjatult hakkab keel tugevamini suunama mõtlemist, seda, milliseks kujuneb filosoofiline süsteem.

Aastat nelikümmend tagasi tulin Elva metsas kõndides äkki mõttele, et kas siis, kui meie keeles poleks sõna "armastus", oleks armastus olemas ja kuidas me sellest mõtleksime ja arutleksime. Vähemalt sellel ajal mõtlesid noored inimesed palju sellele, kas nad ikka armastavad või ei, kas see, mida nad tunnevad, on armastus jms. Keeli, kus meie "armastuse" taoline sõna puudub, on tõesti olemas. Seal ei saaks armastuse üle meie viisi ka mitte arutleda. See mõte oli üks tõuge, üks väike arusaam, mis viis mind eemale realismist ja lähemale nominalismile. (Usun siiski, et puhast nominalismi olla vaevalt saabki, nominalism ongi vaid eemaldumine, vabanemine realismist).

Meile tuttavad filosoofilised süsteemid on rajatud mõistetele, so. sõnadele ja juba selkombel sõltuvad väga palju keelest, mille sõnad need on. Mida kaugemal on filosoofiline arutlus tõelusest endast, mida sõltuvam ta on keelest, seda suurem on ka see sõltuvus. Millest tekib kaks probleemi. Esiteks seesama teadvustamata keele, konkreetse keele mõju filosoofiale, teiseks tavakeele sobimatus selliste konstruktsioonide loomiseks nagu on filosoofilised süsteemid. Natuurfilosoofia leidis siin enesetapjaliku lahenduse - Galilei, Descartes'i ja Newtoni algatatud siirdumine teistsugusele keelele, mis siin tähendas matemaatikat. Muus filosoofias ei ole selline siire seni õnnestunud. Ilmselt osalt tänu sellele, et filosoofia on palju vähem seotud tõelusega, keskkonnaga ja palju enam keelega, osalt tänu sellele, et filosoofia ei ole teadvustanud seda tõsiasja ega ka oma eesmärke, on muutunud omaette mänguks (kassikangaks, klaaspärlimänguks) sõnade-mõistete-tähenduste maailmas. Nietzsche näeb filosoofilistes mõistetes midagi ühe kontinendi fauna taolist (tänapäeval võrdleks ta ehk ökosüsteemi filosoofilise mõistetesüsteemiga...) ja leiab, et filosoofid on tänu oma sõltuvusele keele grammatikast, pigem selles grammatikas võimalike filosoofiate avastajad kui millegi uue loojad. Ta leiab, et filosoofid täidavad ikka ja jälle seda võimalike filosoofiate põhiskeemi.

Nietzsche keelekriitika on jäänud tema muude kriitiliste seisukohtade kõrval tihti tähelepanuta, see on aga tähendusrikas eelmäng tulevale keelekriitikale (Kritik der Sprache), mille kuulutab välja kirjanik ja filosoof Fritz Mauthner ja mille poole pöördub ka Wittgenstein oma Tractatuses ning tema järel rohkem või vähem terve analüütiline filosoofia. Oma radikaalsemates avaldustes kuulutavad analüütikud terve senise filosoofia mõttetuks, suureks eksituseks, millest keeleanalüüs ja keelekriitika võiksid meid vabastada. Läänemaailmas tähendab see filosoofia muutumist radikaalselt, isegi suitsidaalselt enesekriitiliseks, nagu juba ammu on olnud mõned filosoofilised koolkonnad India ja Hiina kultuuriruumis (Nagarjuna, Zhuangzi).

Seda vaatepunkti veidi kohendades võiks öelda, et traditsiooniline filosoofia eriti Läänemaailmas pole küll olnud otse haigus, vaid pigem ebaadekvaatne katse haigusest jagu saada. Püüdest keelesegadust selgitada-likvideerida on kasvanud veel suurem segadus. Mänguna, esteetilise ajaviitena võib niisugusel filosoofial olla õigustus, püüdena tõelust kirjeldada ja mõista aga vaevalt enam, eriti pärast XX sajandi suuri katastroofe, milles filosoofid puhuti esinesid ekstremistlike ideoloogiate toetajate ning apologeetidena. Kõik see on märk traditsioonilise filosoofia kriisist, mida omal viisil aimas ja millele reageeris Nietzsche. On loomulik, et filosoofid püüdsid ja püüavad leida teed sellest kriisist välja. Võimalikke teid on palju. Nende seas on juba nimetatud keelekriitilis-analüütiline filosoofia, filosoofia pretensioone ja tegevusvalda ahendav praktiline filosoofia, filosoofia ürgaegadesse tagasi pöörduv ja sealt alternatiivseid teid edasi otsiv uuskonservatiivne filosoofia ja muidugi filosoofiat taas appi teoloogia vankrit vedama suunduv religioosne (katoliiklik, ortodoksne, islami jne.) filosoofia.

Samas kriisi ja kriitika kontekstis tuleb kindlasti vaadelda viimastel aegadel esile tõusnud mõtteid filosoofia seotusest konkreetsete keeltega ning kultuuridega ning katseid visandada soome-ugri, filipiini, hiina või nahua tegeliku või võimaliku filosoofia põhijooni. Sellisel tegevusel võib olla kaks sihti: kas konstruktiivne - see on anda mõnele rahvale "oma" filosoofia, mis võib euroopa-indoeuroopa filosoofiast tublisti erineda või siis destruktiivne - näidata mõne filosoofilise suuna tugevat sõltuvust ühest konkreetsest keelest, osutada tema piiratusele, vähendada tema pretensioone universaalsusele. Allakirjutanu tagasihoidlik tegevus selles suunas taotleb pigem teist kui esimest sihti. Ma ei saa päris tõsiselt võtta Heideggeri ja veel vähem heidegeriaanlust. Nii püüan tõestada, et Heideggeri filosoofia on ennekõike saksa filosoofia, sõltub väga palju (võibolla ülemääragi) filosoofi emakeelest. Filosofeerides mõnes teises keeles Heideggeri moodi, rangelt emakeelselt, oleks tulemus küllalt erinev. Ma ise ei näe erilist mõtet Heideggeri moodi filosofeerida, kuna aga selline filosoofia tundub olevat populaarne ja müüb küllalt hästi, siis miks mitte ka seda eesti, ersja või neenetsi keeles harrastada. Miks näha vaeva sõnapaari Sein-Dasein veenva eestistamisega kui meie keel pakub intrigeerivaid võimalusi mängida filosoofilist mängu sõnadega olemine, olemasolemine, olemata-olemine jne?

üles