ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN



mõtted, muljed, märkmed
     

Mõtteid, muljeid, märkmeid

   SÜGIS 2001

NB! Vanu Mõtteid, muljeid ja märkmeid saab nüüd lugeda kodukirja osast
Arvamusi/ Opinions: Mõtteid-märkmeid 2000 .
Eelmised, 2001. aasta suve MMM on nüüd lugeda kodukirja osast
Uut/ New: Suvemõtteid 2001.


indolinnud


Sisukord

kitseke

Muljeid

*

Vaatan ikka sügissuviseid puulehti: vaevalt leiab nende hulgast mõne terve. Kõigil on roosteplekid, putukate näritud augud, mõned on juba servast kolletand või kuivand. Lehed on ju nii paljudele olevustele toiduks. Eriti nirud on kase- ja lepalehed, pärnalehed on natuke tervemad. Hoopis terved on aga sarapuude lehed, ju siis ei ole palju, kes neid sööksid. Ka männi ja kuuse okastel ei ole näha kuigipalju kahjustusi, okaspuud näivad olevat söödikutele palju vastupidavamad. Jugapuu on nende hulgas midagi täitsa erilist - teda ei puutu keegi. Kuulus eesti mükoloog Leppik on parasiitseeni uurides tulnud järeldusele, et jugapuud ei ole okaspuud, vaid süstemaatiliselt nendest lahus. Nii vähemasti seente meelest, mis ka midagi loeb.

*

Olin septembrikuus kümme päeva Taivanil, teises Hiinas. Kujutlesin, et Taivan on ameerikalikum kui mandri-Hiina. Nii ka oli, kuid hoopis vähemas mõõdus, kui olin arvanud. Jah, peatänavad Taipeis (nagu ka Shanghais) jätavad euroopalik-ameerikaliku mulje, seal on meile tuntud Macdonalds, Pizza hut, Christian Dior, Seven Eleven ja muud. Aga tarvitseb vaid peatänavalt ära pöörata mõnda väiksesse kitsasse tänavasse, kui avastad, et oled ikkagi Hiinas, tänavaääres on otsatult pudupoode ja söögipoode, kus käib oma elu, kus ei ole ingliskeelseid silte ja kus ei sööda noa ja kahvliga, vaid pulkadega. Linnas on selliseid poetänavaid palju ja poetänavates on palju rahvast. Ja taas tuleb meelde mõte, millele tulin mandri-Hiinas Guangzhous (Kantonis), inimeste sagimist vaadates. Mõtlesin, et Hiina rahvas ja Hiina elu on nagu tohutu lai jõgi, mis voolab ja voolab ikka omasoodu, juhtugu mistahes, vahetugu valitsused, ideoloogiad, moed, ajad ja ajastud. Jõgi võib tulvaajal paisuda ja põuaajal kahaneda, vihmaajal on ta mudakarva ja kuival ajal selgema veega, ent ta on ikka jõgi ja voolab edasi.

Taipeis üllatas mind seegi, et ka seal ei ole kuigi palju neid, kes inglise keelt korralikult räägivad. Keeled, struktuurid ja ehk siis ka nende taga olevad mõttemaailmad on liiga erinevad, et mõlemat täiskasvanuna päriselt omaks saada. Emb-kumb jääb ikka võõramaks ja kohmakamaks. Nii nagu inimene, kes titaeas ei ole kuulnud eesti õ-häälikut, ei õpi teda kõnes tabama (mõnedki saarlased ei suuda eluaeg teha vahet õ ja ö vahel), ei õpi paljud hiinlased tegema vahet r ja l vahel, meiesugused inimesed aga ei õpi kuulma ja järgi ütlema hiina toone. Hiina keel ja kultuur on midagi, millesse peab maast-madalast kasvama. Nii ka Lääne kultuur muidugi. Kaks erinevat maailma, mille vahel on raske ühendust luua, kui see aga mõnel määral õnnestub, on tulemused väga huvitavad. Läänemaailmas ei oleks vist Voltaire olnud Voltaire ja valgustusaeg valgustusaeg ilma jesuiitide kaudu Euroopasse jõudnud põhjalikumate teadmiste Hiina kohta. Hiina-Jaapan on Lääne mõjul läbi tegemas suuri muutusi ja need omakorda mõjutavad tervet maailma - nagu Jaapani laiatarbe-elektroonika.

Hiinast vaadatuna on ka islamimaailm osa Läänest, üks ühe suure monoteistliku religiooni paljudest omavahel tülitsevatest ja rivaalitsevatest sektidest. Sektantlus on läänelik nähtus. Lääs sõdib ikka iseendaga, on pidevas kodusõjas, mille viimaseid avaldusi on praegune äärmus-islami ja ameerika kristliku konsumerismi kokkupõrge. Sektandid võitlevad ikka omavahel. Hiina on jäänd suuresti neist Lääne sektantlikutest sõdadest eemale. Ei islamifanaatikud ega kristlikud fundamentalistid ole nii vihased hiinlaste kui üksteise peale. Selles mõttes on Läänest vaadatuna Hiina üks Suur Teine, mis jääb meie mõttemaailmast ikka eemale.

Ka taifuuni oli võimalus Taipeis näha ja omal nahal tunda. Marutuul, mis palme räsis ja muude puude oksi murdis, ei olndki nii kohutav, oleme selliseid iile viimastel suvedel Eestiski kogenud. Paduvihm, mis linna pooleldi üle ujutas, oli aga midagi erilist. Sealmaal on vihm soe ja ka tänaval voolav põlvedeni ulatav vesi oli soe. Midagi hoopis teistsugust kui meil. Meie vihm on peaaegu alati külm, äärmisel juhul leige, taifuuni toodud vihm, mis tormisilmas püstloodis alla langes, oli aga soe nagu dushsh.

*

8. oktoober 2001

Sõidan tihti maa ja linna vahet jalgrattaga, öeldes iseendale ja tuttavatele, et 'ma ei ole nii noor ja terve, et autoga sõita'. Väldin magistraalteid niipalju kui võimalik, peamiselt sõidangi kruusateid ja näen mõnevõrra seda teist Eestit, millest nüüd palju juttu tehakse. Tartu ja Kambja läheduses on rohkem haritud maad, mujal on põllud, karjamaad ja heinamaad söötis, seal lokkab puju ja hakkab juba pead tõstma võsa. Inimesi ja autosid on kõrvalteedel vähe, needki peamiselt ametis metsatööga, tee ääres palgihunnikud, ent siin-seal ka rämpsuhunnikud. Metsa vahele enne Reolat on keegi kallutand remondiprahti, mille keskel uhkelt seisab peldikupott, sealsamas päris tee veeres on hunnik kapsaid, ilmselt kellegi kapsamaa koristamise ülejäägid. Täna olid väiksemad teed täis karvaseid röövikuid, päevakoeri, kes ilmselt on otsimas endale talvituspaiku. Minu emakeeles kutsuti neid kunagi 'piksepenideks'; vaevalt noorem rahvas kumbagi nime enam teab. Pean silmas teeääri, äkki on kuskil mõni punaseks tõmbund lehtedega väike vaher, mille teinekord, kui autoga sõidame, välja kaevaks ja oma kodu juurde istutaks. Ei ole, kõik vahtrad, nagu pärnad ja kasedki kolletavad, punast on vähe.

*

Tulen naabri juurest piima toomast läbi kasesalu, kus okstel lipendavad viimased koltund lehed. Tee on märg ja tükati porine. Ilm on läinud külmaks ja tuuliseks, pärast pikka sooja ja sompust aega on nüüd käes tõeline oktoober, vinge ja kõle. Tulen kodu poole, kus poeg oma perega veel magab ja tunnen äkki, et olen õnnelik. Tunne, mis mind sellel külateel on tabanud paar korda varemgi. Äkiline, ootamatu, põhjuseta - või vähemalt endale teadmata põhjuseta - õnn. Midagi, mida tajud lausa füüsiliselt, olen sellest kord ühes proosaluuletuses kirjutand: tundest, nagu tantsiks mu sees, kuskil rinna ja kõhu piiril üks pisike jumal, pisike tantsiv Shiva. Ei, õnn ei ole tingimata seotud maaeluga, ei nõua, et astuksid mööda külateed: korra kohtusin temaga kaubamajas ostukäru lükates. Huvitav on aga, et õnn on ikka seotud mingi rütmi, meloodia, tantsuga, kui ta on jumal, siis tantsiv jumal, kes vahel mindki kaasa veab laulu ümisema või tantsisklema. Mitte küll kaubamajas käru lükates, vaid külateel, kui keegi ei näe, kuidas vana mees lapse kombel kargleb ja laulu ümiseb.

*

Ka midagi liigutavat ja naljakat: kõige noorem lapselaps, ühekuine Helo tunneb end hästi sõitvas autos, kui auto aga seisma jääb, hakkab ta nihelema-rabelema ja üsnapea karjumagi. Mis teha, kui auto seisab maja ees ja autos olijad ootavad vanaema? Mõeldi välja lihtne ja tõhus viis last rahustada. Vanaisa seisab auto kõrval ja kõigutab autot, lapse ema istub tema kõrval ja teeb auto häält: põrr-põrr. Rohkem polndki vaja: Helo jäi rahule ja uinus varsti.

*

Koristasin natuke pööningut, kuhu on kolmekümne siin maal elatud aasta jooksul kogunud igasugu kola, mööblitükke, raamatuid, pudeleid ja muidugi laste mänguasju ja nende tükke. Aga ennekõike raamatuid, mida tuleb juurde ikka enam kui neist lahti õnnestub saada. Nii sai vana raamaturiiul toast tassitud pööningule ja seal seina külge kinnitatud. Märkasin seinal üht talveunes liblikat, päeva-paabusilma. Tõstsin ta ettevaatlikult seinaprakku, kus ta mu toimetustele ette ei jää. Liblikas liigutas loiult jalgu, mida ta viie plusskraadi juures muud ikka teha suudaks. Siis märkasin, et jalge all ja igal pool vedeles liblikatiibu. Jälle on hiired ja karihiired pööningul peremehetsenud ja suikuvaid liblikaid söönud, nii et neist jäävad järele vaid tiivad. Päevapaabusilm on siin väga tavaline liblikas, sellest hoolimata on ta üks minu lemmikuid. Midagi maagilist on tema silmatäpis nagu paabulinnu omaski, kellega teda on lihtne võrrelda. Korjasin pihku tosinajagu murtud liblikatiibu ja panin venekeelse liblikaraamatu vahele, mida suvel vahel kasutan. Ma ei tea, kui kaua need tiivad seal kestavad, pimedas aga vist nende värv ei pleegi.

*

Kui mõnus on olla maal, kuhu ei käi ajalehed, kus ei ole televiisorit, kus ei ole reklaamplakateid ja nüüd talveajal sõidab talust mööda vaid paar autot päevas. Eriti hea on olla ajalehtedeta. Eesti ajakirjandus tekitab mulle alati päevaks meelemasenduse. Mitte uudiste sisu, vaid pigem vormi, stiili pärast. Ülbus, mis küünib jõhkruseni, inimeste järjekindel halvustamine. Buffon on öelnud, et stiil ongi inimene. Mis inimesed küll teevad meie ajakirjandust? Meenub kellegi lugu Afganistanist, kus oli kirjutatud, et välismaalaste jaoks oli tänavale toodud ka mõned näokatteta naised. Heldeke, kust teab ajakirjanik, et nad just toodud olid ja just välismaalaste jaoks? See tahaks tõsist uurimist ja küsitlemist, artiklist ei paista aga kuidagi välja, et kirjutaja oleks ise kohapääl käinudki. Saksa sõnaga öeldult on meie ajakirjanduses selgelt palju Besserwissereid, vähese hariduse ja väikse silmaringiga kirjutajad tahavad kuidagiviisi näidata oma taset ja üleolekut, seda ei saa aga teisiti kui teatava annuse agressiivsusega, ärapanemise, halvustamise, mõnitamisega. Mäletan ülikooli-aegadest keskpäraseid ja alla keskpärase õppejõude, kes oma keskpärasust kompenseerisid pideva kirumise ja teiste põhjamisega.
Ajakirjandus on aga terve Eesti peegel ja väljendab ehk Eestis praegu tekkivat ebalust, arusaamist, et läänemaailmas, 'valgete inimeste keskel' (ka üks meie ajakirjanduse ütlemisi) polegi nii hõlpus elada, et Eesti jääb aina enam maailma tähelepanust kõrvale ja libiseb tasapisi marginaalsusse, muutub Euroopa kaugeks provintsiks. Kord olime pind Moskva silmas, Kremli murelaps ja Vene haritlaste ihaldatud sovetskaja zagranica, nüüd oleme Euroopa kolgas. Meie ajakirjandus on kolka-, provintsi-ajakirjandus. Sellepärast ongi meie kõige paremad lehed provintsilehed, maakonnalehed: nemad ei pea nii väga punnitama, hüppama üle oma varju, olema euroopalikud, ühtaegu laia haardega ja tõsised-tõsiseltvõetavad.
Eks meie valitsuski ole ikka enam pigem maakonnavalitsus kui riigivalitsus. Mis valitsusjuht on Mart Laar? Mida varem Eesti pääseb Euroopa Liitu, seda parem, seal ei pea enam nii kangesti pingutama, et riigi mõõtu välja anda, saame hakkama ka sellega, et oleme regioon, üks suure Euroopa maakondi.
Ainus perioodiline väljaanne, mida korrapäraselt ja hea meelega loen, on The New York Review of Books. Netis loen BBC uudiseid ja tihti ka Le Monde'i.

*

24. XI 2001

Olen vist niivõrd soomeugrilane, et suhtlemine loodusega, lindude, puude ja vetega on mulle omamoodi rituaal, osa minu religioonist. Eriti kohtumine lindudega on mulle annud elamusi, mida võiks kindlasti võrrelda usuinimeste omadega, elamustega, mis nad saavad, kohtudes Jeesuse või neitsi Maarjaga. Minu rituaalide hulka kuulub kindlasti talvine lindude toitmine ja nende vaatlemine toidulaual. Tänavu on seal üle hulga aja askeldamas tutt-tihane, vahest selle tutt-tihase pere järeltulija, kes aastat viis tagasi pesitses metsatee ääres pehkind männitüükas. Kõige ilusam elamus oli mulle aga näha pooleldi jäätund ojal tegutsemas kolme vesipappi, keda ma pole varem siin kunagi näinud. Vesipapp on lind, keda pead ise nägema sukeldumas jäisesse vette, hulpimas kiires voolus ja siis jääserval keksimas, et uskuda: niisugune lind on tõesti olemas. Vesipapp on suur ime või õieti Suure Ime üks väike, aga selge ilmutus. Jah, soomeugrilastel ei ole olnud omi pühi raamatuid, kuid looduse raamatut oleme osanud ja vahel oskame nüüdki lugeda paremini kui paljud teised.

*

Paar päeva üksi maal, seltsiks vaid must kass, kes püütud hiired kööki toob ja nendega siis tunni-poolteist mängib. Eemal põllul nägin täna kõndivat metskitse, nende jälgi on igal pool maja juures, ka otse õues trepi ees. Aias on nad kaapind lume alt välja õunu. Jälgede järgi on näha, kui palju siin tegelikult elab loomi. Maja juures tegutseb tuhkur või kärp, kopratiigil ilmselt naarits, näha on ka jänese ja rebase jälgi. Ja ikka on mu suur unistus kord elus pääseda mõnele kaugele subantarktilisele saarele (Falkland, Kerguelen, mida võib kohata mu luuletusteski), veel kaugemale elust, ajakirjandusest, brändidest, reklaamist ja kõigest muust, mida on korraga nii tüütult palju.

*

Üks viimaste päevade kõige liigutavamaid uudiseid, mida kuulsin raadiost, oli reportaazh sellest, kuidas ühe Kabuli muusikakooli endine asedirektor otsis välja peidetud akordeoni ja seda siis kooliõuel proovis. Nagu teada, keelasid talibid kõik 'ilmaliku' muusika, mida mängiti-kuulati salaja ning hangiti leti alt. Muusikaaäride pidajad läksid vangi, kui 'patu vastu võitlemise ja vooruse edendamise' politsei leidis, et kassetil, kus kirjade järgi oli vaimulik leelutus, tegelikult oli kerge muusika... Pillid konfiskeeriti ja hävitati. Muusikakool sai kodusõjas pihta ja oli pooleldi varemetes. Pillid peale akordeoni hävisid, akordeoni peitis aga asedirektor ühte ruumikesse muu kola sekka ja tõi selle nüüd, kui muusika ja pillid keelu alt lahti said, jälle välja. Pill oli tolmune ja häälest ära, aga ometi oli ta olemas.

*

Viimase aja tipp-muusikaelamus: jaapani trummilaste - 'Kodo' ansambli kontsert Tartus. Olengi põhiliselt etnilise muusika kuulaja, see oli aga midagi enamat kui muusika, midagi, mis oli säilitand oma põlised juured, mis ulatavad sellesse, mida on nimetatud shamanismiks, ent niisamuti ka muusika ja tantsu, liikumise ühtsusesse. Ma ei ole musikaalne inimene, meloodiaid on mul vahel raske ära tunda ja järgi laulda, ent rütmidega olen heas vahekorras, trummi võiksin ehk isegi lüüa. Ja nii tundub mulle, et muusikas peamine ongi rütm. Muusika on aja-kunst, muusika algab sellest, kui aeg jaotatakse osadeks, luuakse rütm. Siis hiljem saavad need osad omad värvid ja muu, ent ilma rütmita ei ole midagi, ei ole seda aega, mida muusika muusikaliseks ajaks kujundab.
Viimasel ajal kuulan peamiselt klezmer-muusikat ja selle jazz-seadeid. Üks mu lemmikuid on Andy Statman. Huvitaval kombel ei ole Iisraelis lihtne leida tõeliselt head klezmer-muusikat ja hassiidi laule. Mis on saadaval, on labastatud, muudetud shlaagriteks. Üks kõige paremaid etnilise muusika poode Euroopas on arvatavasti Digelius Music Helsinkis Fredrikinkatul.

*

Sisukord

noaide

Mõtteid

*

Ligi, võibolla juba käes on aeg, kus humaansed ja ökoloogilised kaalutlused satuvad vastuollu. Ökoloogia tähendab siin ka lihtsalt pikemat perspektiivi, humanism lühemat. Me ei saa enam edasi usuga, et igaühel on õigus saada niipalju lapsi ja kasutada oma soovide täitmiseks niipalju Maa ressursse, kui tal parajasti võimalik. Kui maailmal on tulevikku, peab see olema seotud ratsioneerimisega, omamoodi kaardisüsteemiga. Igale inimesele on antud teatud põhiressursid (maa, vesi, õhk, mets, õli, ...), millest rohkem ta ei tohi kasutada ka siis, kui tal selleks raha peaks olema. Õigus oma ressurssidele on üks põhilisi inimõigusi ja keeld kasutada ettenähtust rohkem on üks põhilisi ja rangemaid keeldusid.

*

Siit järeldub ka, et maad ei tohiks tegelikult müüa. Igal inimesel on oma maa, tükike Maast, mida ta võib teistele kasutada anda, millele tal on aga võõrandamatu õigus. Niisama on fossiilsete kütustega. Ameeriklastel või hispaanlastel ei ole tegelikult õigust kulutada nii palju bensiini nagu nad kulutavad: osa sellest kuulub aafriklastele ja indialastele, kes seda praegu ei kasuta, kellelt aga õigust oma ressursse kasutada ei tohi ära võtta.
Kõige keerulisem küsimus on tegelikult vana küsimus sellest, kuidas maailma ressursid jaotada: kas kõikide planeedi elanikkude vahel võrdselt või kuidagi teisiti, näiteks riigiti, regiooniti või kontinenditi. Meie teadvuses on maa ja rahvas väga tugevasti seotud, põhja-ameeriklaste teadvuses ehk mitte nii tugevasti. Maa Peipsi ja Läänemere, Soome lahe ja Koiva jõe vahel on meie jaoks MEIE MAA ja me ei taha seda kellegagi jagada. Nii mõtlevad ja tunnevad ilmselt väga paljud inimesed, seos maaga on üks rahvusluse alussambaid üle maailma. Rahvuslus on aga eksklusiivne: oma maad ja metsa ei taheta jagada teistega. Meie maa ei ole sakslaste, venelaste, neegrite või hiinlaste maa, neil ei ole sellele mingit õigust. Nii eitab rahvuslus globaalset solidaarsust ja võrdõiguslikkust. Mõned rikkad rahvad elavad oma ressursside toel rikkalt, teised sealsamas kõrval puruvaeselt. Võrdleme näiteks Saudi Araabiat ja Somaaliat.
Globaliseerumine võiks tähendada ka inimeste loobumist rahvuslusest ja saamist maailmakodanikkudeks, Kõigi Maa resursside jagamist võrdselt kõigi Maa elanikkude vahel. Vaevalt aga nii saab olema, vaevalt niisugune jaotamine võimalikki on. Kuidas näiteks jaotada metsi? Kas kuuluks osa Eesti metsast-võsast ka somaallastele ja liibüalastele, kellel oma metsa ei ole? Kas kuuluks osa Liibüa õlist ka eestlastele või islandlastele? Mida teha ühe väga olulise ressursiga, nimelt inimeste ajudega? Oleks võimalus osa ressursse kompenseerida, rikkusi natsioonide vahel ümber jaotada. Selline ümberjaotamine ei ole päriselt õnnestund ka riikide-rahvuste sees, kus solidaarsus on kahtlemata suurem kui rahvuste vahel. Mõelda ümberjaotamisele globaalselt on utoopiline. Probleem on ka Maa rahvastiku kasv: kui minu lapsepõlves oli Maal kaks ja pool miljardit inimest, siis nüüd on neid juba üle kuue miljardi. Nii peaks iga inimese osa pidevalt ümber mõõtma ja kui inimkond kasvab, siis igaühe osa ressurssidest aina väheneb. Inimkonna jagunemine riikidesse-rahvustesse teeb selle ülesande lihtsamaks. Ei tule jagada pidevalt ega liiga suurte arvudega. Jagamisest, tõenäolikult ka ümberjagamisest ja jagamiskriiteeriumide ümberhindamisest aga ei pääse. Tasub meeles pidada, et Eesti on maailmas üks privilegeeritud maid, meil tuleb inimese kohta ligemale kümme korda rohkem maad kui Hollandis, rääkimata metsast. Niisiis tuleb ehk valmis olla ka selleks, et meie maa, mets ja mage vesi varem või hiljem muutuvad väärtusteks, mis hakkavad huvitama ka paljusid teisi.

*

Mõtlen ikka ühele peaterroristile Mohammed Attale. Ta tegeles linnaplaneerimisega, tundis ilmselt hästi Lääne sellealaseid teooriaid, oli laialt ringi liikunud ja palju näinud. Tema käitumine oli meeleheitlik, ma ei tea, kas selles meeleheites oli rohkem radikaalset "protesti elu banaalsuse vastu", mis teda eriti Läänes võis haarata või raevu lääneliku urbaniseerumise vastu, mis hävitab vanu linnu, vana, traditsioonilist linnalikkust ja linnaelu nii Läänes kui Idas. Kas Atta motiivide hulgas oli ka leppimatust sellega, mida meil esindavad Mustamäed, Õismäed ja Lasnamäed? Sellest saaksin ma peaaegu aru, kuigi ei saa aru sellest, miks ta valis protesti avaldamiseks niisuguse pöörase viisi. Enesetapurünnak mõne Lääne elulaadi ja võimu sümboli vastu ei nõrgesta ju Läänt, vaid hoopis tugevdab. Bin Ladin ja tema poisid on loonud Läänele tõsiselt võetava vaenlase kuju, annud talle just selle, millest ta puudust tundis. Vahest tahtsid islamistid niimoodi sünnitada lõhe Lääne ja islamimaailma vahele, õhutada nende vahel konflikti, milles seni liberaalsed ja pragmaatilised Araabia maad ei saa enam sellisteks jääda, vaid peavad viimaseks võitluseks liituma Lääne-vastaste radikaalidega? Aga isegi ühendatud islami maailma jõududest ei piisa praegu Lääne võitmiseks. Islam võiks Läänt võita ehk mõne inimpõlve pärast, kui ta kõik oma ressursid selleks mobiliseerib, vältides aga Lääne liigsset provotseerimist. Kui islamistid tahavad võidelda Lääne mõju vastu, vähendada sõltuvust Läänest, võiksid nad ju luua näiteks oma tarkvara, loobuda Microsofti või Apple'i toodetest, luua islami op-süsteemi, islami karastusjoogid, mis Lääne turul võistleksid Coke'iga, islami keskkonnasõbraliku auto jms. Kui üks tsivilisatsioon on liiga materialistlik, siis ei pea selle vastu püüdma luua teist, mis oleks ainult vaimne ja vaimulik nagu on Talibani Afganistanis, kus suur osa rahvast elab poolnäljas tollesama materialistliku tsivilisatsiooni varemete vahel, ainsaks lubatud muusikaks mullade palvelaul ja ainsaks lubatud kirjanduseks Koraan ja selle kommentaarid.

*

Ikka jälle leian kinnitust oma mõttele, et XX ja nüüd ka XXI sajandi massimõrvadel ja muudel jubedustel on ka esteetiline dimensioon: kõigemoodsamat kunsti ja kuritegevust ühendab kirg purustada tabusid, rikkuda reegleid, shokeerida ja vapustada. Mõlemale on ühine ka äärmine individualism, eneseteostuse püüd iga hinna eest. Hitler unistas kunstniku- ja arhitektikarjäärist. Nüüd loen Frankfurter Allgemeine't et kuulus komponist Karlheinz Stockhausen olla islamiterroristide ründelennu kohta New Yorgi kaubanduskeskuse vastu öelnud, et see olla "kõige suurem kunstiteos"(das grösste Kunstwerk). Selles pole midagi üllatavat. Tegelikult tunnistasid seda kõik telejaamad ja ajalehed, avaldades ja eksponeerides tornide ründamist ja kokkuvarisemist ikka uuesti ja uuesti. Peaksime ausalt tunnistama endale, et katastroofides, olgu nad inimeste või looduse tekitatud, on esteetiline mõõde, on kohutavat, traagilist ülevust, mis meile esteetilist naudingut pakub. Seda muidugi siis, kui katastroof meid otse ei puuduta. Kuid ka siin on erandeid: enesetaputerroristid võisid tõenäolikult enda sünnitatud katastroofist ka naudingut tunda.

Kunagi ütleb keegi moodsa kunsti teoreetik välja selle, mida paljud on alateadlikult tunnud ja kitsamas ringis ehk öelnudki: XX sajandi kõige suuremad kunstnikud olid Hitler ja Stalin ja kõige suuremad kunstiteosed nende performansid ja installatsioonid Auschwitzis, Sobiboris, Kolõmas, Katynis...

Katastroofid, sõjad, terror ja viletsus ei ole ainult halvad asjad: nad aitavad meil korrastada oma teadvuse moraalset poolt, luua olukorra, kus on täiesti selge, mis on hea, mis paha ja mida peab tegema. Ähvardav oht sünnitab ka solidaarsust, liidab inimesi. Tajusin seda natuke taifuuni ajal Taivanil, kus kõik (loomulikult need, keda stiihia väga tõsiselt ei ähvardand) olid peaaegu rõõmsalt elevil ja sõbralikud. Selline solidaarsus ja sõbralikkus kaob küll siis, kui häda kasvab väga suureks. Tean vangilaagris olnute juttudest, kuidas vangid, kes algul moodustasid ühtse vennaliku pere, hiljem suure näljaga on valmis üksteist reetma ja üksteise padja alt leivatükikest varastama. Midagi analoogset on eestlaste nõukogudeaegse solidaarsusega, mis ei pidanud vastu kõige rängemale terrorile 40ndate aastate lõpul, nagu ta ei pea vastu ka kapitalistliku individualismi pealetungile nüüd. Leebematel soveti-aegadel aga oli see solidaarsus midagi, mis meil soojendas südant ja aitas elada.

*

Vastuolu humanismi ja ökoloogia (või ökologismi) vahel tuleb nüüd päris selgelt esile. Oleme ameeriklaste poolt, seda ka siis, kui ei kiida lõpuni heaks nende sõjalisi ettevõtmisi Afganistanis. Oleme Usama bin Ladini ja tema poiste vastu. Talibide vastu, kes tahavad muuta Afganistani suureks religioosseks kasarmuks, kus paljud asjad, sealhulgas suurem osa sellest, mida me nimetame kultuuriks, on keelatud.
Aga mis siis, kui talibide (talibanon vist talibimitmus araabia keeles) kehtestatud kord annaks inimsoole tegelikult lootuse ellu jääda, vältida keskkonna hävitamist, peatada tarbimishulluse pealetung keskkonnale? Bin Ladini poiste aktsioon mõjus keskkonnale pigem positiivselt kui negatiivselt. Lennuliikluse peatamine nädalaks Ameerikas puhastas õhku kindlasti enam kui kõik keskkonnakaitsjate kõned ja protestid ja 'tarbijate usalduse' (consumer confidence) langus, mille üle majandusinimesed USAs ja mujal hädaldavad, toob vähemalt Ameerikas samuti loodusele kasu. Asi ei ole aga niisama lihtne: kui jänkid vähendavad tarbimist, langeb vaestel maadel eksport ja sissetulekud, mis vähendavad sealseid võimalusi midagi looduse säästmiseks ette võtta, näiteks kaitsta metsi. Kuid ka siin aitaks religioon inimestel leppida vaesusega, loobuda soovist paremini, jõukamini elada. Vahest on siis religioon, just islami sugune inimeste käitumist karmilt reglamenteeriv religioon inimkonna ainus lootus? See perspektiiv on nii sünge, et sellele ei taha väga pikalt mõeldagi. Oleme kultuurist ja rikkuse tsivilisatsioonist nii läbi imbund, et ei oska selleta elada. Aga võibolla on aeg mõelda alternatiividele, võimalusele pöörduda tagasi vaesusesse, mis paraku vist on inimkonna loomulik olek pikemas perspektiivis. Mida varem seda teeme, seda väiksem on vaesus, seda enam on alles loodust, seda vähem on saasta. Võibolla on aga juba hilja, et oleme tegelikult kõik reisijad lennukis, mis kord sööstab vastu kaljut või torni. Oleme kõik Titanicu reisijad ja ees on jäämägi. Vahest ei aita kurssi muuta ka Taliban või bin Ladin.

*

Rahupooldajad Helsingis kandsid loosungit, kus oli lugeda 'Bushin sota'. Ei ole kunagi täiskasvanust peast olnud sõjapooldaja, aga nüüd ei saa ka rahupooldaja olla. Tahestahtmata on Bushi sõda ka meie sõda, oleme sedavõrd Lääne inimesed, isegi mingil määral ameeriklased ja selleks peavad meid kindlasti ka need, kelle vastu Ameerika praegu sõdib. Olen ise lennanud Ameerika siseliinidel, mu poeg on lennanud Bostonist LAsse vist isegi sama numbriga lennul, millega terroristid tornidesse kihutasid. Võib muidugi mõelda selle üle, kuidas sõda paremini pidada, kuidas talibidest kindlamini jagu saada ja kuidas vältida seda, et kannatavad süütud inimesed Kabulis või Kandaharis. Mul on tunne, et sõda ei edene kõige paremini, aga mul ei ole piisavalt infot selle kohta, mis Afganistanis tegelikult toimub ja ei ole mul ka asjatundmist sõjaasjanduses. Aga kas ma tahan või ei, on see kuigipalju ka minu sõda. Mulle ei meeldi põrmugi Bush, aga ma tean, et see, kui USA selle sõja kaotaks, oleks katastroof. Või õigupoolest oleks katastroof see, kui bin Ladin ja tema seltskond sõja võidaks.

*

Seekord jäid võitlevad patsifistid ja iga-hinna-eest Ameerika-vastased rumalasse olukorda. Pommitamised lõpetatakse vist varsti küll, aga sellepärast, et pole enam vaja kedagi-midagi pommitada. Talibani kokkukukkumine, millele jänkide pommirünnakud arvatavasti vägagi tõhusalt kaasa aitasid, on olnud nii järsk ja põhjalik, et on hämmastand kõiki, ka päris asjatundjaid. Needsinased kirjutasid, et USA sõda talibani vastu on keeruline ja raske ning võtab väga palju aega, on ka võimalusi, et see sõda ei lähe hästi. Nii arvas muide ka Tartu Kaitsekolledzhi ülem brigaadikindral Clemmesen. Arvasin ka mina oma kasinate teadmiste pinnalt. Õnneks eksisime mõlemad. Nüüd loodan väga, et võitnud afgaanidel, st. tadzhikkidel, usbekkidel ja hazaratel jätkub tervet mõistust omavahel ja pushtudega kokku leppida, et luua valitsus, mis hakkaks laastatud maal korda looma ja seda tasapisi üles ehitama. Läänemaailm annab seekord taassündivale Afganistanile ilmselt heldemalt abi ja hoiab seal toimuval silma peal - selleta võiks riik jälle saada klannisõdade tallermaaks, mis kümne aasta eest valmistas ette pinda talibani võimuhaaramisele. Esialgu on aga liigutav vaadata ja lugeda reportaazhe sellest, kuidas naised juba söandavad tänaval näokatteta liikuda ja mehed seisavad sabas habemeajajate juures, et kohustuslikust kaheksa-sentimeetrisest parrast lahti saada. Liigutav on seegi, et põhja-sõjamehed saabusid Kabuli ja mujale kerge muusika saatel: keelatud-peidetud makid ja raadiod hakkasid tänavatel, turgudel ja poodides mängima. Võime arutada, kuipalju ja mismoel afgaanide kultuur ja harjumused meie omast erinevad, kahtlemata on meil õige erinev muusikaline maitse. Aga pole küll kahtlust selles, et afgaanid tahavad-vajavad muusikat ja muusikalist meelelahutust samapalju kui meie.

*

Ma lõhun puid, olemata puulõhkuja; keedan suppi, olemata supikeetja; keeran kruvisid, olemata kruvikeeraja; lõhun tiigil jääd, olemata jäälõhkuja...; kirjutan luuletusi, olemata luuletaja. Pole kunagi osand ankeete täita, küsimustele vastata, öelda, kes olen, mis on mu amet, elukutse, elukoht, maailmavaade, usk... Hiinas on sellepärast kerge olla, et seal peetakse niisugust määramatust normaalseks, inimene ei pea vaimselt kuuluma kuskile lahtrisse. Isegi tänapäeval.

*

Ikka raskem on kirjutada esseid ja artikleid. Mul on ikka vähem omi seisukohti või õigemini, mul on palju vastukäivaid seisukohti, millest ma ei ole ka kindel, kas nad on minu omad või ei. Nii on kõige mõistlikum kirjutada hoopis proosat, novelle või romaani, kus ma need oma või mitte-oma seisukohad saan jagada tegelastele, kes neid siis tõemeeli esindavad. Mina ei saa enam olla tegelane iseenda loomingus...

*

Mõnedki inimesed on mu pääle pahased, isegi väga pahased kuni selleni, et ei soovi minuga kokku saada artiklite pärast, mis Uku Masingu juubeliaastal temast kirjutasin. Artiklid on ilmund ka kogumikus 'Kajakas võltsmunal': 'Haige geenius' ja 'Masing ja maailmarevolutsioon'. Miks kirjutasin nii, nagu kirjutasin? Kõige lühemini öeldes: kirjutasin Masingust nii, nagu tahaksin, et ka minust kirjutataks. Minu juubeli puhul tegi seda 'Loomingus' mõnel määral Paul-Eerik ja olen talle selle eest tänulik.

*

Tuleks avada uus rubriik 'Mälestused', sest on aeg neid hakata kirja panema. Kirjutasin retsentsiooni Läänemetsa tõlgitud Sun Zi ja Sun Bini sõjatarkuste-raamatule ja mõtlesin XX sajandi viimase veerandi Tartu elule. Siinses tõsisemas vaimuelus andsid tooni mitmesugused sõpruskonnad, mis vahel kujunesid koolkondadeks, vahel lausa õukondadeks nagu hassiidi tsadikitel. Õukondliku kallakuga koolkonnad olid Uku Masingul, Linnart Mällil ja Hando Runnelil. Sõpruskond muutub õukonnaks, kui selle liider on autoritaarne ning karismaatiline isiksus, nagu kõik kolm nimetatut ja seal valitseb ka isikukultus. Nii Masingu, Mälli kui Runneli kultusest on näiteid küll. Selle juurde käib teatav sallimatus teisitimõtlejate, rivaalide ja konkurentide vastu. Masingul oli seda vähem, sest ta oli kolmest tõepoolest kõige võimekam ja tal ei olnud tõsiselt võetavaid konkurente, kuigi ta võis vahel kade ja armukadegi olla. Huvitav, et mitmel samuti väga mõjukal vaimuinimesel nagu Ain Kaalep, Juhan Peegel, Madis Kõiv või Artur Alliksaar (kes küll oli XX sajandi lõpukümnenditel juba surnud) oli sõpruskond, kuid ei olnud õukonda - nad ei olnud sedavõrd autoritaarsed isiksused ja neid nähtavasti ei huvitand võim ega kiitus. Kõik nad ei olnud võimude silmis päris omad inimesed, kuigi Peegel oli sõjaveteranina ja partei liikmena seda kõige rohkem, Alliksaar ja Masing aga olid täiesti marginaliseeritud ja põlu all, Kaalep ja Mäll kuskil vahepeal. Ei või öelda, et kõik hea ja väärtuslik Tartu vaimuelus oleks sündinud nende lähikonnas, pigem on mõistlik rääkida sellest, et võimude poolt kõrvale heidetu ja kahtlustatu elas ja toimis edasi ning andis vaimuelule juurde ühe olulise puuduva mõõtme. Tänu Masingule säilis nooremate vaimuinimeste side religiooniga, müstikaga, arusaam, et ka religiooni vallas võib olla huvitavat, haaravat ja vabastavat. Tänu Kaalepile leidis mõnigi noor filoloog tee prantsuse ja saksa uuema luule juurde, innustus luule tõlkimisest, tõlkekultuurist. Tänu Mällile omandas seni vabatahtliku ja tagasihoidliku idakeelte õppimise tasemel olnud orientalistika filosoofilise ja religiooniloolise mõõtme, tekkisid sidemed Moskva ja Leningradi tipp-orientalistidega. Tänu Runnelile seostus uus luule vana rahvalaulu ja rahvamõttega, säilitades niiviisi eesti luule isamaalist traditsiooni mõnikord ootamatus postmodernistlikus kuues ja sõnastuses. Runnel oskab vahel olla narr, kes kuningale veidrate sõnadega tõtt ütleb, mõnikord Jakobsoni taoline tõsiste isamaakõnede pidaja. Juhan Peegel avastab ootamatuid sügavusi eesti rahvalaulus ja keeles, selle kõrval aga kasvatab mõtlevaid ajakirjanikke, inimesi, kes laulva revolutsiooni ajal suudavad rahvale öelda seda, mida vaja. Selle kõrval ei tohi muidugi unustada inimest, kelle tähtsus Eesti ja Tartu vaimuelule alles hakkab selgima - Juri Lotmani, kellega siin nimetatud inimesed mõnevõrra seotud on. Nende sidemete tugevdajana ja virgutajana on oma koht kindlasti Mällil. Runnel on eestluse hoidjana Lotmani tähtsuse mõnigi kord käremeelselt küsitavaks kuulutanud - üks näide meie vaimukangelaste poleemilisemast poolest ja minu meelest ka nõrkustest. Mida ei tohiks märkamata ja märkimata jätta, kui Tartu vaimuelust rääkida.

*

Mis on bürokraatia? Bürokraatia on ametiasutustes see, mis algab seal, kus lõpeb loogika. Bürokraatia oli see, kui Nõukogude ajal küsiti bussis lastelt õpilaspiletit, kuigi kehtis alla 16-aastaste koolikohustus ja kümneaastane jõmpsikas või plika ei saand kuidagi olla keegi muu kui õpilane. Mu kaasa tõi hea näite bürokraatiast: et saada kätte oma muuseumile saadetud postipakki, peab ta muuseumi direktorina kirjutama iseendale volituse, sellele ise alla kirjutama ja templi alla lööma. See tõi meelde viimase aja kompuutriviirused, mille tõttu mõnikord inimene on saanud otsekui iseendalt meili. Nii nagu viirused häirivad infosüsteeme, häirib bürokraatia riigisüsteemi.

*

Miks võimul olijad alati hindavad kunstidest kõige kõrgemalt arhitektuuri ja muusikat, miks nende käest saavad kõige heldemalt toetust ooperiteatrid ja lossid? See kehtib nii kuningate, kirikuvürstide kui kodanlaste ja ärikate kohta. Küllap ikka sellepärast, et arhitektuur ja muusika ei sisalda või sisaldavad väga vähe kriitilist mõtet, mis nende võimule ja heale enesetundele hästi ei mõjuks. Kirjanduse käsi on igasugu võimude all ikka käinud palju halvemini.

*

Miks ma hindan Prantsusmaad ja prantslasi? Jah, prantsuse kultuur on huvitav, prantsuse kirjandus on Euroopas mõnigi kord ilma teinud, prantsuse teadus ja filosoofia samuti. Jne. Jne. Kuid minule tähendab Prantsusmaa ka midagi muud ja võibolla olulisemat. La douce France - leebe Prantsusmaa (võiks tõlkida ka 'magus', aga see ei ole siin kohane) on maa, kus võõraid on lahkelt vastu võetud, aidatud, kus oma ja võõra vahe ei ole olnud nii jäik kui mõnelgi pool mujal. Charles Uriewicz, kelle vanemad olid Poola juudid, rääkis, kuidas nad redutasid sõja ajal Shveitsi piiri ääres ja kuidas siis, kui olukord juba väga kriitiliseks läks, tuli nende poole kohalik sandarm ja ütles Charles'i isale "Monsieur Uriewicz, mul on väga kahju, aga ma ei saa teid enam siin aidata. Teil tuleb minna." Aga üht ta veel sai teha - juhatada perekond kindlat teed mööda üle Shveitsi piiri. Selliseid seiku teadis C. U. palju ja need olid kujundanud tema arusaama prantslastest. Ta ütles, et suurem osa prantslasi on head ja abivalmis inimesed. Ja see on siin kurjas maailmas väärtus, mis on vist üle ka kultuuriväärtustest.

Sisukord

porter

Päevakajalist

*

Eestis on maad võtnud antisemitism ja seda mujalgi kui internetiportaalides ja peldikuseintel (mis on üsna samasugused asjad). Eesti Raadios räägitakse juutidest selge pahameelega. Seda oli näiteks Marika Villa reportaazhis Berliinist, kus juhtus arusaamatus Holocausti-memoriaali plakatiga. Seda oli veel enam Gustav Reinopi reportaazhis Vilniusest, kus peetakse parajasti juutide ülemaailmset kokkutulekut. Nii Reinop kui teda siitpoolt küsitlenud raadiotoimetaja olid seda meelt, et leedu lehtedel on õigus, kui nood süüdistavad juute endid vale-pommihäire tegemises kokkutulekupaigas: juudid tahtvat ju end ikka kannatajatena näidata ... Võibolla ei tea meie raadioinimesed, mis Leedu juutidega saksa okupatsiooni ajal sündis: ühest Ida-Euroopa suuremast ja mõjukamast kogukonnast, sadadest tuhandetest inimestest, jäi järele vaevalt kümnendik ja need sattusid Nõukogude okupatsiooni alla, mis hävitas natsidest jäänud juudi mälestusmärgid. Juudi surnuaia hauakivid on praegugi näha mõnes kohas kõnniteeplaatidena, juudi haritlased hävitasid ja peitsid süüdistuste hirmus jidishikeelsed raamatud, kes sai, emigreerus Iisraeli. Vist on loomulik, et paar tuhat alles jäänud juuti Leedus mõtlevad palju oma kannatustele. Mis aga pommidesse puutub, siis Iisraelis lõhkeb neid sageli ja vähemalt seal ei kahtlusta keegi nende panemises juute endid. Pomme ja pommiähvardusi on ka Euroopas ja Ameerikas. Buenos Aireses lasti tosin aastat tagasi õhku juudi kultuurikeskus, surma sai hulka inimesi. Selle plahvatuse jäljed näikse viivat Iraani salateenistuseni...

Ephraim Zuroff soovib tegelikult vaid üht: et Eesti uurimisorganid tegeleksid inimeste otsimisega, kes on võimalikult süüdi inimsusevastastes kuritegudes, konkreetsemalt osavõtus juudi rahva hävitamisest. Selleks kohustavad Eestit rahvusvahelised lepped, millega on liitutud ja mis annavad meile ka õiguse ja võimaluse kohut mõista küüditajate ja teiste teise poole kurjategijate üle. Annaksid ilmselt ka nende tshehhide üle, kes vangilangenud Eesti Waffen-SS-mehi piinasid ja tapsid.

*

Uudis sellest, et Eesti järgmiseks presidendiks on valitud Arnold Rüütel, jõudis minuni Taipeis naise saadetud SMS-sõnumina. Seda lugedes hakkasin naerma. Naerma Eesti poliitika ja poliitikute üle. Ei oleks ka ise midagi seesugust oodanud, pidasin Rüütlit mineviku meheks ja tema shansse väga väikesteks. Aga koalitsiooni saamatus tegi temast viieks aastaks Eesti presidendi, ametiaja lõpul on ta siis seitsmekümne kaheksa aastane. See on vahest Rüütli kõige suurem puudus. Tema nimetamine kommunistiks näitab vaid inimeste asjatundmatust või pahatahtlikkust. Tunnen Rüütlit peaaegu nelikümmend aastat ja tean, et ta on alati olnud kõigepealt kergelt konservatiivne rahvuslane, nagu seda on paljud maalt pärit ja maarahvast esindavad poliitikud. Ning oleks aeg endale tunnistada, et eesti rahvas ei ole kangelaste, vabadusvõitlejate või metsavendade, vaid oludega oskuslikult kohanejate rahvas. Muidu ei oleks ta kestnud läbi ajaloo. Oskuslik kohaneja on olnud ka Rüütel, kes koos mitme mõttekaaslasega nagu Edgar Tõnurist või Jaan Eilart sügaval nõukogude ajal ajas omal kombel eesti rahva ja maa asja. Tema tegi Tartu näidissovhoosist majandi, mis külastajale mulje jättis ja kus inimesed tundsid, et juhtkond nendele mõtleb. Kus pargid korda tehti ja virtsaaukudest kujundati karpkalatiigikesed. Kus direktor käis läbi kõik pered ja küsis, mis on mureks ja kuidas saab aidata. Ja aitaski, olgu katuse-eterniiti või mõnd muud defitsiitset kraami hankida. Üks Rüütli kõige meeldivamaid omadusi on tema viisakus, see, et ta ei ole vist kunagi lubanud endale õelat või jõhkrat sõna kellegi kohta. See ei ole Eesti praeguses elus just tavaline omadus ei rohujuurte ega mastimändide tasandil. Rüütel võib oma tasakaaluka ja viisaka esinemisega mõjuda naiiv-vanamoodsalt. Ta esindab inimtüüpi, kes ei olnud tavaline ka NLiidus ega ole seda ka praeguses Läänemaailmas. Nii võib napi keeleoskusega Rüütel ometi jätta Lääneski erilise mulje, nagu seda tegi tema ekstravagantne eelkäija, kuigi hoopis vastupidiste vahenditega. Üks oli maailmapoliitikasse kinda heitnud geniaalne boheemlane, teine on vanaaegsete maneeridega väärikas taluperemees. Kas ta suudab orienteeruda suure poliitika keerdkäikudes, suhelda riigipeade ja valitsusjuhtidega nagu vaja? Rüütel on pikaldane, pika toimega ja pika jutuga, mis võib vahel meie kiire aja inimesi närviliseks teha. Aga eks võis sama öelda ka Meri kohta. Eks saa varsti näha, mis stiili hakkab Kadriorus jälgima Rüütel. Presidendi puhul kehtib vist eriti see, mida ütles Buffon: Stiil ongi inimene.

*

Ma ei tea, kas Rüütli puhul on nimetatud üht asja, mis ehk nimetamist vääriks. Nimelt seda, et ta oli EPA rektor. Äsja kandideeris siis presidendiametisse kaks endist rektorit - Tulviste ja Rüütel. Mõlemad olid oma ametis palju head korda saatnud. Kui mälu mind ei peta, oli Rüütel rektoriametis kauem kui KK sekretäri ametis. Ja loomulikult oli see töö talle südamelähedasem. Niisiis võiks 'endise KK sekretäri' asemel vahel öelda 'endine rektor'.

*

Mõned asjad Eestis toimuvad kummaliselt sünkroonis omavahel ja sünkroonis ka mõnede maailma-asjadega. Varsti pärast terrorirünnakut New Yorgis hakkas Isamaa valitsus palavikulise õhinaga ajama saadikukandidaatide keeleoskuse nõude kaotamise asja ja nüüd puhkes skandaal Kultuurkapitalis kirjanduse sihtkapitali nõukogu liikmete ümber, kuhu taheti nimetada üldsusele teadmata ja kuuldavasti eesti keele oskuseta inimest. Mis tuleb edasi? Meenub kommentaarikatke mingist välisraadiost, kus nimetati, et tasuks Venemaa toetuse eest avaldab Ameerika survet Baltimaadele (või nimetati konkreetselt Eestit ja Lätit) kohalike venelaste õiguste asjus.

*

20. XII 2001

Mart Laari tõenäoline lahkumine... Seitse aastat tagasi ei jatkund tal poliitilist taipu ise õigel ajal lahkuda, nüüd on ta ilmselt targemaks saanud, kuigi oleks võinud lahkuda varemgi. Toona olin mina see, kes pulti läks ja Laarile umbusalduse avaldamise eelnõu esitas. Ei olnud põrmugi meeldiv töö, aga teha see tuli. Pärast Laari tuli Tarandi jõulurahu-valitsus ja rahva ning valitsuse vaheline usalduslõhe kadus, Tarand sai suure toetuse ja rahu oli tõepoolest majas. Kas rahu nüüd ka tuleb, on kahtlane. Aga Isamaa-partei praegune allakäik, mille üks väljendusi on ka Laari lahkumiskuulutus, ei ole iseendast paha asi. Isamaa on olemasolevatest tõsiselt võetavatest parteidest kõige ideoloogilisem ja seetõttu ka kõige silmakirjalikum: rahvuslust ei ole võimalik ühendada neoliberalismiga. Isamaa ja temasse (kuigi mitte päriselt) sulanud ERSP tõid oma ideoloogilisusega Eesti noorde poliitikasse kõige enam sallimatust, jaotuse 'omadeks' ja 'võõrasteks', 'õigeteks' ja 'valedeks'. Selline jaotus on teinud meie elule ja ühiskonnale palju paha ja on ülim aeg, et see kaoks. Sisuliselt ei ole selline kahte lehte jaotamine isamaalastele kunagi väga püha olnud, kuid propagandas on seda rõhutatud ja kasutatud. Võibolla oleks kõige parem, kui Isamaa praegusel kujul oma olemasolu lõpetaks: tema liberaalne tiib võiks liituda osalt Mõõdukatega ja osalt Reformierakonnaga, raud-isamaalased (peamiselt endine ERSP) võiksid liituda teiste rahulolematute rahvuslastega ja kristlastega. Seni on kolmikliidus minu meelest kõige normaalsemalt ja viisakamalt käitunud Reform, tema taotlused ja teod on kõige enam kooskõlas ja tal on oma nägu. Mõõdukatel on küll olnud mõõdukust, kuid puudub oma nägu ja selgroog. Palja mõõdukusega poliitikas aga midagi erilist ei tee. Tom Ilvese sõnad sotsiaaldemokraatiast ei maksa kuigi palju, kui sörgitakse alandlikult-mõõdukalt neoliberaalide ja isamaalaste sabas ja ei võeta seisukohti raskete ja valuliste probleemide suhtes, mis igalpool maailmas vasakpoolseid erutavad ja muretsema panevad. Miski asi partei pole ka Keskerakond, kellel ei ole muud nägu kui tema karismaatilise liidri oma ja muud huvi peale võimu. Omamoodi paras vastukaal samasugusele oma näota Isamaale: lõpuks on mõlema partei liidrid vähehaaval muutunud aina sarnasemaks, mõlemast paistab välja kunagine poisike, keda teised poisid koolis narrisid ja kes on lapselikult õhinas ning heldinud, kui teda kiidetakse ja ta võimu juurde pääseb. Aga eks poliitika ole kasvand välja poiste mängudest. Mis heal juhul siiski on saanud meeste mängudeks. Meil Eestis esialgu veel mitte.

*

Eesti märk, Eesti maine, eurovisioon, eurolaul... See kõik ajab iiveldama ja kui mõelda nendele kümnetele miljonitele, mis selle peale kulutatakse, siis ka pahandab. Pakendid-sildid on nüüdses maailmas küll tähtsamad kui vanasti, kuid siiski on ka nüüd sisu pakendist olulisem. Eurolaulud jms. ei ole aga sisu, see on puhta sisuta värk, õletuli, seebivaht. Üks eestlane ja üks aruubalane keksivad laval ja laulavad ingliskeelset laulu. Ja selle peale lähvad miljonid. Mõtlen sellele, et tegelikult on teadjamate ja otsustajamate inimeste jaoks Eesti märk hoopis Arvo Pärt, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Jaan Kross, Juri Lotman, mõnele ka Jaan Kaplinski. Kui meie eurolauljad laulavad inglise keeles sisutuid tekste, on Veljo Tormis pannud tippkoorid USAs, Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal ja Skandinaavias laulma eesti keeles eesti rahvalaule. Kas see ei ole ime, kas see ei ole tippsaavutus, mille eest rahvas ja riik peaks Tormist kohtlema vähemalt sama austusega kui olümpiavõitjaid?
Kohtasin Prantsuse tipp-politoloogi, kes on oma inimene valitsusringkondades. Tema ütles, et talle on Baltikumi ajalugu ja siinsete rahvaste püüdlusi kõige paremini valgustand Jaan Krossi prantsuse keelde tõlgitud romaanid. Olen mitmel pool maailmas kohand inimesi, kes väga hindavad Arvo Pärti. Need inimesed teavad ka, kus on Eesti. Ja erinevalt suurest massist, kes jälgib telekast eurovisioone ja spordivõistlusi, on neil inimestel vahel ka oma sõna öelda Eesti saatuse kohta. Aasta-paari pärast on massid unustanud nii eurovisiooni kui igasuguste MM-de võitjad, Krossi-Pärdi-Lotmani maine aga püsib, kasvab, areneb. Väidetakse, et Eesti märgi väljatöötamiseks on eraldatud 60 miljonit krooni (või oli siiski 6 miljonit, igatahes väga palju). Eurovisioon võtab riigilt üle 30 miljoni. Frankfurdi raamatumessil oleks eesti oma väljapaneku tegemiseks kulunud paarsada tuhat. Kui kirjanikud uurisid, kas ei ole seda raha kuidagi Eesti märgi arvelt võimalik saada, näidati neile viisakalt ust. Mulle tundub ka vägisi, et tervel sellel Eesti märgi värgil on korruptsiooni maik man, keegi kuskil saab head töökohad ja keegi teine kuskil saab hästi makstud. See, et märkidele, särkidele ja tirilirile makstakse miljoneid, maailmas tuntud kirjanikkude teoste tõlkimiseks ja tutvustamiseks aga ei jätku tuhandeidki, on perversne lugu. Eesti on väike maa ja loll on arvata, et me saame end maailmas massidele tuttavaks teha. Nagunii ei saa. Tuleb siis teha end tuttavaks eliidile, tippudele. Seda aga märkide, vidinate ja tiriliriga ei saa teha. Tuleb toetada tippkultuuri, tippteadust, neid, keda maailma eliit märkab ja kuulab. Analoogia: Põhja-Ameerika indiaanlased sõdides Ühendriikide vägede vastu hoidsid kokku laskemoona, mida oli napilt ja tulistasid vaid ohvitsere. Ja üldiselt tabasid ka.
Olen esindanud Eesti kirjandust Vancouveris ja Calgarys, Ljubljanas ja Triestes, Taipeis ja Stockholmis, Bolognas ja Kölnis, Londonis ja Edinburghis. Ja sageli edukalt. Olen kohtunud paljude huvitavate ja mõjukate inimestega. Mis tuju või tahtmine on aga olla riigi esindaja, kes sinust ja sinusugustest, kirjandusest ja kirjanikest nii vähe hoolib?

Sai see südamelt ära kirjutatud ja ennäe meeldivat üllatust! Uus sündiv valitsus kavatseb Eesti märgi tegemise kontori vist kinni panna või vähemalt tema 40-miljonilist (nii öeldi raadios) eelarvet kõvasti kärpida. See annab lootust. Vaatan uue valitsuse poole kerge optimismiga.

Sisukord

indotants

Tehnilist


Esimene MMM on juba nii suureks paisund, et temaga on juba raske opereerida, tuleb teha järgmine väljaanne ja vana panna teise rubriiki. Tagasisidet on lugejatelt olnud vähevõitu, kuid siiski. Külaskäikude arv aga näitab, et kodukal on mingi kohake praegusel kirjutatud sõna maastikul.
Ma ei ole vaevund seletama lugejale selle kodukirja tegemise tehnilist poolt, nimetades esilehel vaid, et pole kasutatud Microsofti tarkvara. Paar märkust sellest, mida siis kasutasin.

Alustasin Macintoshiga, alguses töötasin Dreamweaveriga, kuni selle katseaeg 30 päeva läbi sai, siis hankisin endale Wallaby-nimelise HTML-editori, õppides kirjutama HTML4-s, milleks edaspidi kõlbas juba igasugune tekstitöötlusprogramm. Natuke kasutasin ka Netscape Composerit. Nii sai valmis kodukirja esimene variant, mis 2000. aasta kevadel ka "üles pandud" sai. Skaneeritud pildid mitmesugustest muinaskunsti raamatutest töötlesin Adobe Photoshopiga, mida oli võimalik kasutada mõnda aega.

Mõni kuu hiljem vahetasin kompuutrit koos op-süsteemiga, minnes üle Linuxi leeri. Alguses oli sellega vaeva ja segadust, hiljem aga harjusin ära ja nüüd olen oma Mandrakega (Compaq Armada 133MHz peal) täiesti rahul. Selle riistvaraga midagi paremat saavutada ei olekski võimalik, Linux töötab aga esialgu korralikult ja seda oma vajaduste järgi seades peaks töötama ka edaspidi. Programmidest kasutan palju BlueFishi, mis 0.6 versioonis töötab juba täiesti korralikult. Viimasel ajal olen palju kirjutand Amaya abil, mis on mugav, kahjuks aga mitte eriti stabiilne, tahab ettevaatlikku käsitsemist ja harjumist. Pildid olen töödelnud GIMP-iga, mille stabiilsus samuti soovida jätab, mis võimaluste poolest aga Photoshopile kuigivõrd alla ei jää. Mõnevõrra olen kasutand ka Emacsi abiprogrammi, mis lubab hõlpsamini kirjutada HTML-i (HTML-help-mode). Kuna ma ei soovi oma kodukale kargavaid kujukesi ega muid elavaid-liikuvaid pilte, siis on sellest tarkvarast enam kui küll. Tundub, et jõudsalt edenev Mozilla pakub netilehe tegijale juba päris häid võimalusi. Linuxil on selleks olemas või valmimas mitmeid muidki selle otstarbega programme, mida ma aga ei tunne. Minu kogemus on, et Dreamweaverid ja muud peened ning röögatult kallid kodulehe-tegemise programmid risustavad tulemust kõvasti. Kui midagi muuta, näiteks nihutada pilti, muuta tabeli näitajaid, shrifte, tekstilõikude vahesid jms, lisab selline programm uusi tag'isid, kaotamata vanu. Kui vaadata siis koodi, on see täis ülearuseid ja mingil hetkel ka häirivaid p-sid ja muid kriksadulle. Kui kirjutada HTMLis või selle mingis uuemas modifikatsioonis (XHTML jt.), saab niisugust saasta vältida, tulemus on puhtam ja selgem ning pärast paremini töödeldav juba koodina. Kalli programmiga tehtud tekstikoodi ei söö pärast sigagi.

Postimees tegi suure uudise MS uue Office'i eestikeelsetest kirjadest, nimetades vaid möödaminnes, et eestikeelseid menüüsid on mõnel Linuxi variandil. On enamgi ja juba tükk aega. Ma ise ei kasuta KDEd peaaegu üldse: on liiga suur ja aeglane, minu vanal lapakal töötavad hästi vanemad ja lihtsamad aknakarjased - WindowMaker ja IceWM, mida peamiselt kasutangi. Aga kui küsimus on selles, et nüüd raalindus ka koduperenaistele ja pensionäridele kättesaadavaks muuta, oli ja on seda kindlasti kõige lihtsam teha Linuxi abil. Tavalise kirjutaja vajadused katab KWord täielikult, niisama kui tavalise surfaja vajadused Konqueror, mõlemad täiustuvad kiiresti. KDEl on ka normaalne e-maili programm, kõik ka eestikeelsetena ja kättesaadavad poolmuidu, vaid ketta kopeerimise ja võhiku jaoks ka installimise hinnaga, mis ei ole üle paarisaja krooni.

Kirjanikuna olen õppind kasutama Emacsit, millega hea tahtmise juures võib muidugi teha peaaegu kõike, mida üks kirjanik teha tahab. Macintoshi päevadel õppisin hindama ja peaaegu armastama NisusWriterit, st. tema varianti 4.1.6., mis on Nisuse saitist priivarana saadaval. Töötas umbes kaks aastat peaaegu pahandusteta ja lubas teha asju, mida MS Word ei luba. Linuxi kõige nõrgemad kohad on seni ja vist veel mõnda aega fontide kättesaadavus ja trükkimisvõimalused. Tundub aga, et normaalse ilusasti küljendatud teksti trükkimiseks piisab täiesti LYxist, mis on samuti prii, tavalist teksti (kirja, ettekannet vms.) võib aga trükkida näiteks KWordist või AbiWordist, viimase töökindlus jätab küll soovida. Ainus kommertstarkvara Linuxile, mida kasutan, on ApplixWords, mis tunneb ka uuemaid MS formaate ja lubab hästi konverteerida ja trükkida. Minu suhtaeglase lapaka jaoks on Suni StarOffice või OpenOffice liiga suured ja aeglased. Kasutasin natuke StarOffice'it, kui aga muretsesin Applixi, viskasin Stari välja, ei olnud enam vaja ja võttis tohutult ruumi.

Sisukord

paabuke

Laenatud

*

Meie tuttavad, kelle nime olen unustand, tundsid ka August Allet, kui too oli ENSV justiitsminister ja tahtsid kord temalt abi paluda kellegi arreteeritu või küüditatu asjas. Alle oli kostnud, et tema ei saa midagi teha. "Mis te tahate, meil on ju neljanda klassi valitsus" olid igatahes tema sõnad, nagu neid edasi anti.

*

Kui Punaarmee 1941. Eesti okupeeris, olla Hans Kruus suvitand Valgemetsas. Seal käinud siis üks punaste tegelane teiste järel teda masseerimas, et ta nõusse jääks Varese valitsusse minema. Viimaks oli Kruus järgi annud ja Tallinna sõitnud, öeldes tuttavatele: "Lähen katsun päästa, mis päästa annab."

*

Nigol Andresen rääkis kord, kuidas Molotov talle 1940. aastal öelnud, et nüüd on Venemaa jälle enda külge liitnud kaotatud Balti alad, lisades pärast väikest pausi, et selles aidanud kaasa ka mõned kohaliku elanikkonna kihid. 'Nii palju siis töörahva vabariiki,' mõelnud omaette Andresen.

*

Uku Masing jutustas kord kellestki Prantsuse arstist, kes tegi oma tööd Afganistanis mudzhahidide poolel, kui NL väed veel seal sõdisid. Tagasi tulles olla ta öelnud, et kui Läänes teataks, mis inimesed need venelaste vastu võitlejad on, hakataks seal NL heaks raha korjama. See arst nägi ilmselt mõndagi asja selgemini kui paljud Lääne poliitikud, kes Bin Ladinit ja temasuguseid aitasid ja toetasid. Nüüd korjavad nad tõepoolest raha venelaste heaks ja on õnnelikud, et Venemaa on Euroopa ja Kesk-Aasia vahel.

*

Need, kes ei suuda minevikku mäletada, peavad karistuseks seda kordama.

>George Santayana

*

Kes ei tea, kust ta tuleb, ei tea, kuhu ta läheb.
Filipiinide vanasõna

*

Theodor Herzl, uueaegse sionismi isa, ei tahtnud, et tulevase juudiriigi pealinnaks saaks Jeruusalemm, linn, mis tema järgi 'haises fanatismist ja ebausust, sinna oli ladestunud "kaks tuhat aastat ebainimlikkust ja sallimatust ... Armas unistaja Naatsaretist ainult aitas kasvatada vihkamist.' Herzl oleks tahtnud pealinnaks mereäärset Haifat...

*

Üks Saaremaa mees olla rõõmustand, kuuldes 'Eesti brändist'. Tema arvas, et Eesti hakkab tegema viinadele lisaks ka oma brändit.

*

Rootsi sinoloog akadeemik Göran Malmquist rääkis oma kohtumisest Mao Zedongiga - ta pidi tõlkima vestlust Rootsi saadiku ja esimees Mao vahel. Mao kuulanud ära saadiku ülistussõnad Hiina kultuurile ja lausunud siis sõrme viibutades: Ei, see kõik pole midagi, see pole oluline. Ma ütlen teile, mis on kolm olulist asja, mis Hiina on tõesti maailmale annud. Mao järgi olid need kolm asja Hiina traditsiooniline meditsiin, Ma-jongi hasartmäng ja romaan 'Uni punases tornikambris' (Hong lou meng).

*

Talis Bachmanni ja Rait Maruste uues psühholoogia õpperaamatus on juttu 'Mowgli sündroomist', sellest et 'loomade keskel kasvanud' lastest ei arene õiget, normaalset inimest. Õige on kahtlemata väide, et inimeseks saamine eeldab lapse suhtlemist teiste inimestega mitmel moel ja kui seda võimalust ei ole piisavalt, jääb lapse areng puudulikuks. Lapsi, keda on ebainimlikes tingimustes peetud (näiteks looma kombel kuskil latris ja kumkus, kus nendega ei tegeldud, vaid ainult toideti), on leitud ja neist ei ole täisväärtuslikke inimesi saanud. Ei ole aga ühtki täiesti usaldusväärset teadet laste kohta, kes tõesti oleksid kasvanud loomade hoole all, huntide või teiste kasulastena. Zooloog Bernhard Grzimek on sellest omal ajal kirjutanud, osutades ühelt poolt esitatud andmete kaheldavusele, teiselt poolt sellele, et inimlapse kasvamine hundikarjas on praktiliselt võimatu. Grzimek põhjendab seda pikalt. Hundiema imetab kutsikaid vaid paar kuud, mille järel nad hakkavad sööma toorest liha, jooksevad vabalt ringi ja on enne aastaseks saamist juba suutelised looma jälitama ja murdma. Inimlaps on aastaselt aga veel täiesti abitu ega saa iseseisvalt toidu hankimisega hakkama, ta ei saa ka söönuks toorest lihast. Need on vaid mõned väited. Nii oleks mõistlik jätta Mowgli lood kirjanikkudele. Ka Kaspar Hauseri uurijad on tulnud järeldusele, et see õnnetu olevus oli ilmselt lihtsalt tugeva arengupeetusega laps, väga võimalikult kellegi sõjamehe vallaslaps, kes toimetati mingil moel viimaks sinna, kus võis elada tema isa... Kaspar Hauserist, nagu hundikasvandikkudestki on kirjutatud huvitavaid kirjandusteoseid - nende lähedane sugulane on ka populaarne ahvide kasvandik Tarzan - teadus peaks aga mowglite ja tarzanite käsitlemisel olema ettevaatlikum.

Sisukord

rhino

Religioonist

*

Pidasin Maalehes väikese vaidluse Andrus Norakiga religioonist ja eetikast. Nüüd juhtusin lugema tema kommentaari Delfist, kus ta möödaminnes nimetab, et juudid ei tunnud Messiast ära. Selline väide ei ole minu meelest tark, ennekõike on aga lihtsalt häbematu ja mul on kahju, et ma tema autoriga diskussiooni astusin.

*

Kuulasin kord Tampere ülikoolis ühe noore hiina arhitekti loenguid hiina kultuurist. Ta ütles muuhulgas, et Hiinas on igal inimesel oma religioon. See mõte on nii lihtne, lausa banaalne, et olin üllatatud, et ise polnud tema peale tulnud. Aga tõesti, miks peab religioon olema tingimata kollektiivne asi? Ühiskond vajab loomulikult midagi, mis teda ühendaks, kuid see ei pea üldse olema religioon. Ega Läänemaailmas enam polegi. Oleme valgustusajast peale tegelikult hiinastund, usk on saand eraasjaks, nagu ta Hiinas alati on olnud. Inimesi ühendavad seadused, käitumisreeglid, kultuur, mis ei pea olema religiooniga seotud.

*

Loen internetist ülevaadet lennukiterroristide Mohammed Atta ja teiste järelt leitud materjalide kohta. Paar asja on eriti olulised. Näib, et suur osa terroristidest olid (ja on) Saudi Araabiast. Mis tähendab, et nad ei ole vaesed töötud harimatud inimesed. Atta olla kirjutand hea uurimuse Aleppo linna kujundamisest. Saudi Araabia on maailma rikkamaid riike. Ent ka riik, kus kehtib eriti puritaanlik range islam, vahhabism, mis keelab näiteks igasugused pildid ja kujutised. Vahhabiidid, kes toetavad oma suurte rahadega mosheede taastamist Kosovos, hävitavad sealt kaunistused. Nagu omal ajal mõned protestandid, kes rüüstasid katoliku kirikuid ja purustasid pühakujud, ikoonid ja reliikviad. Terroristid olid väga usklikud inimesed, viimase öö enne lennuki hõivamist veetsid nad palvetades. Nende instruktsioonides on mitmeid põhipunkte, on usuline osa, õpetus palvetamisest, vagast elust, on õpetus sellest, kuidas inimest noaga kõige kindlamini tappa ja õpetus igavesest õndsusest, mis jumalatul maal Jumalale meelepärase tapatöö tegijat pärast surma ootab.
Tahestahtmata tuleb meelde mu lapsekogemusest kasvanud lapsejäreldus: usklikud, kommunistid ja psüühiliselt haiged inimesed on kuidagi sarnased ja neist on parem eemale hoida. Mingil kombel ütleb mu vaist mulle seda praegugi. Usk võib inimest aidata, kuid ei tee teda paremaks, usk on aga viinud ka kohutava vägivalla ja veretöödeni, millest Atta ja tema usukaaslaste terroritegu (usutegu, usuakt - auto da fe! portugali keeles) on üks viimaseid näiteid. Ma usaldan uskmatuid inimesi vist rohkem kui usklikke... Sõna 'usklik' on eesti keeles midagi, millele on raske muudes keeltes vastet leida, selles sisaldub umbuskliku, uskmatu maarahva kerge võõristus nende vastu, kes uskusid, et Jumal on nendega (cf. natsisõdurite pandlalt 'Gott mit uns') ja lubab/käseb neil teha asju, mida inimlikkus ei lubaks.

*

Pärast 11. septembrit olen muutunud usu suhtes veel umbusklikumaks kui varem. Aga religioonid huvitavad endiselt ja on olulised. Kas saab olla religiooni ilma usuta? Ma usun, et saab küll. Religioone võib vaadelda mingite psühhotehnikatena, mis aitavad inimestel saavutada õnne, õndsust, rahu, tasakaalu jms. Selleks siis palved, meditatsioon, kummardused, mantrad, rituaalid, pihtimine ... On ju võimalik lugeda palveid, rituaalseid tekste maailma loomisest, uuest Jeruusalemmast, tulevast lunastusest ilma uskumata, et nad on tõsi tavalises mõttes, uskudes aga, et nad mingil kombel aitavad meid, kui neid loeme. Võime siis arvata, et palvesõnadel on peale otsese tähenduse veel mingi muu tähendus, miskaudu nad meile mõjuvad või siis ei mõjugi nad tähenduse, vaid näiteks kõla kaudu: nii arvavad vist mõned hinduistid ja buddhistid oma mantraid lugedes.
Nüüd ütleb usklik, et räägin endale vastu: toon usu salamahti ikka sisse. Mantra, palve või rituaal aitab siis, kui usun sellesse. Jah, mõnikord võib see nii olla, vahest isegi enamasti. Hiinlane loeb mantrat 'nan-wu-a-mi-to-fo', mis on mugandus sanskriti mantrast 'namu Amitabha Buddhaya' - kiitus Amitabha Buddhale. Hiinlane ei tea, mis see nan-wu tähendab, A-mi-to-fo kohta teab ta, et see on üks bodhisattva. Aga ta usub, et mantrat korrates pääseb ta pärast surma Amitabha puhtale maale. Kuid usk ei ole siin tingimata vajalik. Võib asjale läheneda ka eksperimentaalselt: proovida, kas see, kui teen teatud asju, aitab mind. Võibolla on mantraid ja rituaale, mis aitavad ainult siis, kui nendesse uskuda. Võibolla on usk vahel ka vajalik osa religioossest aktist. See usk ei ole vahest päris seesama, mis tavaline 'religioosne usk', on teistsugune, eksperimentaalne usk. Küsimus on, kas selline usk saab olla päris tõsine ja kindel, ilma kahtluse varjuta. Aga alati see nii ei ole. Usuta religioon on võimalik ja ei ole maailmas midagi harukordset. Vahel on alguses eksperiment, proovimine, siis võib tulla usk. Vahel aga ei ole usku ei alguses ega hiljem. On vaid kogemus ja arusaamine.

*

Vahel võiks olla kasulik tõlkida mõnd taoismi või buddhismi terminit vabalt, poeetiliselt, eestistada nad tõeliselt, mitte vägivaldselt (à la seadmus dharma asemel). Umbes nii, nagu tehti muiste Hiinas: buddhistlike terminite asemel kasutati omi taoistlikke väljendusi, sageli vägagi vabalt. Aga uue õpetuse kohanemisperioodil on selline lähenemine ilmselt õige, kuigi vaevalt ainuõige. Niisiis: BUDDHA oleks 'arusaaja', 'inimene, kes saab aru'. BODHI oleks 'arusaamine'. NIRVAANA oleks 'raugemine'.

*

Uku Masingus olid koos geniaalne mõtleja ja väiklane luteri teoloog, õnneks küll palju rohkem esimene, kahjuks aga piisavalt palju ka teine. Kord rääkis ta mulle, et Koraani tuleks lugeda lõpust, sest teine suura, 'lehmasuura' olla nii tüütu ja igav, et seda lugedes tulevat tahtmine Muhammadi korjus välja kaevata ja minema visata... Ta ütles ka, et islam oli alguses sektantlus ja muutus religiooniks alles sufismis. Koraan olla sektantlik teos, midagi sellist kui 'The Book of Mormon'.
See on tõepoolest väide, mis sobiks rohkem XIX sajandi baltisakslasest misjonäri kui vabamõtlejast teoloogi suhu. Aga oma väärt mõte siin on. Omal kombel on kõik uuema aja suured religioonid alguses olnud midagi sektitaolist, ühe karismaatilise, tihtipeale sõjaka isiku ümber koondunud liikumised, mis löövad lahku senisest religioossest taustast ja kui jäävad ellu, hakkavad arenema oma loogika järgi, mis kõigil on sarnane.
Religiooni looja-algataja nõuab enamasti, et temasse usutaks, et teda võetaks Jumala saadikuna, prohvetina, Jumala pojana vms. Usk on midagi, mis kuulub religiooni algusaegade juurde ja mis saab suurema tähtsuse kriisiaegadel, nagu reformatsiooniajal, nagu nüüd. Traditsioonilises katoliikluses või judaismis või ortodoksias pole usk sugugi nii oluline kui Luteril või nüüdsetes sektantlikes liikumistes. Usk kuulub kokku kahtlusega, on sageli kahtluse Gordioni sõlme läbiraiumine, midagi vägivaldset. Usk on kahtluse tapmine, aga kuna kahtlus on nii oluline osa inimesest, on usus tihti ka natuke enesetappu. Natuke enesetappu, mis aitab inimesel paremini, kindlamini elada. Kui inimene on valmis end tapma, endast tüki välja raiuma (raiuma ära käe, mis teda pahandab ...), võib ta ka teistega sama teha. Ja kui teistel ei õnnestu ära raiuda samasugust tükki, tapetakse nad vahel tervenisti. Uskmatud lüüakse maha - ka nii on endal kindlam elada.
Religiooni algusaegadesse kuulub sageli ka loobumine humanismist, radikaalne protest inimene-olemise, conditio humana vastu. Otsekui Nietzschel, on varakristluses ja algbuddhismis inimene midagi ajutist, üliinimese eelvorm, inimese elu midagi ebatõelist, poolikut, väärtuslik vaid ettevalmistusena järgmisele, igavesele elule. Siit siis äärmuslikkuseni, elupõlgamiseni ja eluvastasuseni küündiv asketism, vastuseis elumõnudele, elurõõmule, lõbule, naudingule, kõigele, mis tavalises elus inimestele on oluline, hea, mille poole püütakse, mida hinnatakse. Vahel võtab see eluvastasus ka revolutsioonilisi vorme, saab riigi- ja võimuvastasuseks.
Niisugune sektant oli omal kombel tegelikult ka Masing ise. Ka tema põlgas tavalist elu, raevutses naiste vastu, kes tema meelest aina räägivad laste kõhuhädadest, põhjas igapäevarutiini, voodi ülestegemist ja riidessepanekut, igatses erilisi kogemusi, ekstaasi, joobumust, leidis, et eetika on kuradist, sest eetika lepitab meid selle eluga, millega ei tohiks leppida... Olin ise tema jünger, uskusin temasse, see kõik on mul läbi elatud ja põetud. Nüüd mõtlen, et see oli eksitus, noore inimese eksitus, mis liiga kaua kestis. Ma ei aktsepteerind elu, võitlesin selle vastu, ei tahtnud olla inimene, vaid üliinimene. Muidugi protestisin ka tavalise religiooni, religioossuse vastu, igatsesin ülireligiooni, religioosset plahvatust, mis mu kohemaid lõhki kisuks ja lunastaks. Igatsesin lunastavat surma. Nüüd olen õppind hindama religiooni, mis ei taha inimest kaotada või transformeerida üliinimeseks, vaid tema elu, tema inimene-olemist pühitseda. Religioon kui pühitsus, elu valgustamine ja kirgastamine, mitte selle halvustamine, põlastamine, kustutamine mingi üli-elu nimel... Nüüd olen aru saanud, kui oluline on rituaal, kombetäitmine, pühapildid, küünlad ja paljud muud asjad, mida radikaalne usu-uutmine, protesteeriv protestantlus kõrvale tahavad jätta, ära kaotada.
Nüüd leian, et religioon ei pea olema plahvatus, tulekahju, täielik häving ja uuestisünd, vaid võib ka olla küünlatuli hämaras kirikus, vitraazhide vahelt ikooni kullale langev õhtupäikese kiir, viirukilõhn ja vaikne hardusehetk Püha Peetruse katedraalis, Ateena Kapnikareas või mingis väikeses Siracusa kirikus, mille nimegi olen unustand. Ja teadmine, et palve, mida loen õhtul ja hommikul, on see, mida esivanemad on lugenud tuhat, kaks tuhat aastat. Minu Shema Israel või noorele kuule öeldud Tere tere kuu on side nendega, selle sideme kinnitamine ja pühitsemine.

*

Meie aja evangeeliumi tuum on: 'Nõudke taga omakasu, siis antakse teile kõik muu pealekauba.' Või - Deng Xiapingi moodi: 'Rikastuge'. Nii eriti selges vastuolus evangeeliumiga, nagu seda kuulutas Jeesus Joosepi poeg: 'Nõudke taga Jumala riiki ja tema õigust, siis antakse teile kõik muu pealekauba'. Kui meenutada sama Jeesuse teist kuulsat ütlemist: 'Ennem saab kaamel (õige pidada olema 'jäme köis') läbi nõelasilma kui rikas taevariiki', siis võib teha igati loogilise järelduse, et praegune Adam Smithile omistatud ja uusliberaalide poolt loosungina käibele lastud evangeelium on Jeesuse omaga selges vastuolus, ehk teisiti öeldes on antikristlik.

*

Eestlastel on ütlemine 'Ega Jumal pole lätlane'... Täna, kui väljas oli hommikul -20 kraadi, mõtlesin, et tegelikult on praeguse aja jumalad selgelt pärit lõunamaalt. Oleks Jumal olnd lätlane või eestlane, oleks ta kindlasti peale 'Saagu valgus' öelnud ka 'Saagu soe'.

Sisukord

sarvik

Lood

*

Ükskord kiitles rabi Mendel oma õpetaja rabi Elimelekhi ees, et ta näeb õhtuti inglit, kes rullib kokku valguse pimeduse eest ja hommikul inglit, kes rullib kokku pimeduse valguse eest. "Jajaa," kostis rabi Elimelekh, "kui ma noor olin, siis ma nägin neid ka. Aga hiljem ma ei näe enam seesuguseid asju."

*

Ükskord kurtis rabi Mendel:

"Vanasti, kui ei olnud teid, tuli õhtuhakul öömajale jääda. Siis oli aega küll psalme meenutada, raamatut lugeda või naabriga head juttu rääkida. Nüüd võib teid mööda sõita päeval ja öösel ja rahu ei ole enam."

*

Rabi Hirsch ütles ühele oma hassiidile:

"Kui inimene hommikul tõuseb ja tunneb, et Jumal on talle hinge tagasi annud ja ta on uueks loodud, peaks ta laulma Jumalale laulu. Minu pühal õpetajal rabi Menachem Mendelil oli hassiid, kes, vaevalt kui oli öelnud hommikupalve sõnad: "Mu Jumal, hinge, mille sa minusse oled pannud, on puhas," kukkus tantsima ja kiidulaulu laulma.

*

Üks rabi Moshe hassiide oli väga vaene. Ta kaebas tsadikile, et suur viletsus takistab teda õppimast ja palvetamast.

"Meie ajal ja tänapäeval," ütles rabi Moshe, "on kõige ülem, ülem isegi kui õppimine ja palvetamine, see, kui võtad maailma täpselt niisugusena, nagu ta on."

*

Apti rabi ütles Jumalale: "Maailma isand, ma tean, et mul ei ole mingit voorust ega väärtust, mille eest sa peaksid mind saatma paradiisi õigete sekka. Aga kui sa kavatsed saata mind põrgusse kurjade hulka, pea meeles, et ma ei saa nendega läbi. Nii ma palun sind: vii kõik õelad põrgust minema, siis sa saad mind sinna panna."

*

Rabi Uri ütles: "Tuhanded ja tuhanded tähed Tooras vastavad tuhandetele ja tuhandetele Iisraeli hingedele. Kui jätta Toorast välja üksainuski täht, ei kõlba ta enam kasutada; kui üksainuski hing jääb välja Iisraeli ühendusest, ei ole Jumala kohalolek /shekhinatema peal. Nagu tähedki, peavad ka hinged olema üheskoos ühenduses. Kuid miks ei tohi ükski Toora täht oma kaaslast puutuda? Sellepärast, et iga Iisraeli hing peab saama mõne tunni olla üksi oma Loojaga."

*

Rabi Mordekai Lechowitzist ütles: "Ei tohi muretseda. Ainult ühe asja pärast võib muretseda: muretsemise pärast.

*

Kui rabi Noah, rabi Mordekai poeg võttis isa surma järel tema ameti üle, märkasid õpilased, et ta teeb paljut teistmoodi kui tegi tema isa ja pärisid temalt, miks see on nii.
"Mina teen kõik nii, nagu tegi minu isa," vastas tema. "Tema ei teind kedagi järele, ei tee ka mina."

Sisukord

indotants

Keelest

*

Minu lapsepõlves ja nooruses nõudsid keeleõpetajad ja keeletoimetajad rangelt, et ja-lõpulisi tegijanimesi ei kasutataks täiendina, omadussõna funktsioonis - selleasemel tuli kasutada v-lõpulisi partitsiipe. Niisiis ei tohtind kirjutada murdja koer, mõtleja inimene, paraneja haige, kõhkleja loomus, kasvaja laps,viriseja laps,võitleja natuur, lõhkuja hobune, ... vaid murdmishimuline (?) koer, mõtlev inimene, paranev haige, kõhklev loomus, kasvav laps, virisev laps, võitlev natuur, lõhkuv hobune. Tegelikult on aga lõhkuv hobune ja lõhkuja hobune eri asjad. Esimene tähendab hobust, kes parajasti lõhub, teine hobust, kes kaldub lõhkuma. Niisama on mõtleja inimene see, kellel on kalduvus mõtelda, mõtlev inimene on inimene, kes parajasti mõtleb. Sama vahe on virisejal lapsel ja viriseval lapsel. Mõnikord ei ole vahe küll selge, tegu on ilmselt kinnisväljendiks kujunend sõnapaariga nagu magaja laps, paraneja haige ... Hea näide sellest, kuidas primitiiv-logitsistlik arusaam keelest sünnitab väärreegleid ja püüde keelt nende väärreeglite liistule painutada.

*

Leidub meil ikka neid keelepuhtuse eest võitlejaid, kellele rahu ei anna see, et kõnekeelsed ja loomulikud vormid nagu pulgakomm , pulgaliim ja muud kirja, ajalehte ja reklaami jõuavad. Toom Õunapuu peab sellist sangarlikku võitlust keele eest, mida tema õigeks peab. Mul oli kosutav lugeda Arvo Mägi mälestustest, et Andrus Saareste, kes erinevalt Veskist ja Aavikust oli tõesti nii suurepärane eesti keele kui uuema aja keeleteaduse tundja, olla öelnud, et egas meie keelest targemad ole. Mina olen öelnud peaaegu sedasama: keel on targem kui meie. Õunapuu aga arvab, et tema on targem ja inimesed rumalad kõnelevad ja mis veel hullem ka kirjutavad valeste.

*

Minu donkihhotlikku sõjakäiku uuendatava ja muudetava keele vastu on vist tihti valesti tõlgendatud. Minu eesmärk ei ole, nagu ta oli mitmel XX sajandi alguse keelemehel, keelt teistsuguseks muuta, kui ta on, visata sealt välja seal juba kodunend germanismusi ja muud, teha ta soomeugrilisemaks, europalisemaks vms. Minu eesmärk on ainult teha keel rohkem selliseks, nagu ta tegelikult on, nagu ta lihtsalt on, loobuda püüdest teha keelt paremaks, loogilisemaks, kaasaegsemaks jms. Seda viimast on sada aastat tehtud. Ma tahaks seda lõpetada. Lõpetada mõtlemise, et kudas keeles ikke parem oleks, kudas oleks õigem ja selleasemel harjutada end kuulama, kudas tegelikult on, kudas kõneldakse. Tuua keel ise, sellisena nagu ta on, tagasi keelekorraldajate, kirjanikkude ja teiste teadvusse. See tähendab ka, et ma ei võitle millegi vastu, mis juba päriselt on kodunend keeles, nagu mõnedki Aaviku sõnad, mõned lühikese superlatiivi vormid nagu parim , ent ka mitmed germanismused ja russismused nagu näeb välja , teeb läbi või selgitab välja . Ma ei võitle ka keeles kodunend soome ja inglise sõnade ja väljendite vastu. Kui kirjutatakse, et mul ei ole mingit oma keelt praeguse asemele pakkuda (nii Janika Kronberg), siis see on mulle peaaegu kompliment: tahangi kasutada keelt, mis ei paistaks omapärane, isesugune. Mõned ulakused nagu kudas on rohkem nali siin. nd-lõpulist partitsiipi kasutan sellepärast, et kõnes me kasutame nii nd- kui nud-lõppe teatud reeglite järgi. Nii tuleks ka kirjas teha, sest kiri ei peaks ignoreerima vahetegemisi, nagu neid kõnekeeles esineb.

*

Otsisin araabia sõnaraamatust sõna 'Al-Qaida'. Õige hääldus on 'Al-qaa'ida: rõhk on esimesel silbil ja a on pikk, a järel on kõrisulghäälik, mis meenutab võrukeele oma (seda kirjutatakse uues ortograafias q-ga). Sõna tähendab alust, postamenti, ehk ka vundamenti, reeglit, õpetust. Niisiis on Usama bin Ladini õpetus üks islami fundamentalismi sõjakas haru, millel kahtlemata on palju ühist kristlike ja judaistlike fundamentalistlike vooludega. Nimedest veel niipalju, et klassikalises keeles ei olnud vokaale o ja e, neid tunnevad vaid nüüdsed murded, kus u asemel on tihti o ja i asemel e. Niisiis on ükskõik, kas öelda-kirjutada Osama ben Laden või Usama bin Ladin. Ladin-sõnas on rõhk kindlasti esimesel silbil, muidu ei saaks teises silbis varieeruda i ja e. Nime esimeses pooles ei ole ma kindel, ei ole olnud juhust seda araabia kirjas näha. Ühe araabia keele professori järgi ei ole siiski tema kuulnud vormi Osama.

NB! Nüüd kuulsin ühest araabiakeelsest raadiosaatest seda nime. Sõnas Usama (lõvi) on rõhk teisel silbil.

*

Kas ei ole sõnake herjemiine üks väheseid jäänuseid siin kunagi valitsend alamsaksa keelest? Samamoodi väljend on nüüdki hollandi keeles ja tähendab sõnasõnalt "Mu isandakene" või vabamas tõlkes "Issake".
Märkus: Tänan stud. phil. Vahur Aabramsit, kes mu vähe-erudeeritud arvamust korrigeeris: hollandi keeles ei ole seda väljendit sel kujul ja 'herjemiine' on puhtalt saksa laen: lühenenud vorm fraasist 'Herr Jesu Domine'. Filoloogia on täppisteadus ja seda ei tohi kunagi unustada...

*

Mida arvata Laari & Co kannapöördest, kui nad nüüd üritavad parlamendis läbi suruda muutusi keelepoliitikas, seadust, mis kaotaks nõude, et Riigikokku jms. kandideerija peab oskama eesti keelt? Nu i chto, buduchi deputatom ia popytalsia prepiatstvovat' priniatiu nekotoryh polozhenii zakona, kotorye imeiut ili vosprinimaiutsia russkimi kak diskriminatsionnyie. Bezuspeshno: nacionalisticheski pyl byl eshcho slishkom silen. No ia znal, chto rano ili pozdno nekotorye zakony nado budet izmeniat' v storonu liberalizacii. V chastnosti zakon o iazyke i zakon o grazhdanstve. Ironia v tom, chto seichas izmeneniem etih zakonov zanimaiutsia kak raz te liudi, kotorye ih v svoie vremia s takim pylom priniali...

*

Kõnekeele sissemurd kirjanduskeelde. Anti näha-lugeda Wimbergi lugu Loomingust, kus kirjutatakse päris nii või peaaegu nii, nagu räägitakse. Aintainult asemel ja muidugi nd-lõpuline partitsiip. Midagi seesugust pidi tulema, minul on sellest hea meel, kuigi kõigega, mis praegu keele vabastamise vallas sünnib, kaasa ei lähäks. Aga pärast aastakümneid keeletsensuuri, keele hammaste taga hoidmist, korraldamist ja valvamist Eesti Vabariikides ja NSV-des tuleb see niisuguse kobrutuse ja ülemeelikusega, et võib mõndagi vaest emakeele õpetajat ja eesti keele organiseeritud või organiseerimata kaitsjat hoopiski ehmatada. No ehmatago peäle.

*

Loen teepakilt teetegemise õpetusest 'lasta tõmbuda'. Jälle tüüpnäide sellest, kuidas keegi kuskil on hakand ilmselt mõtlema, et 'tõmmata' pole õige öelda, et peaks olema 'tõmbuda'. Just selline püüd ka igapäevast keelt meeleheitlikult 'õigemaks' kohendada on üks asju, mis mind eriti pahandavad.

*

Kunagi taipasin, et meie keeles kasutatakse saab ja jääb komplementaarselt. Kui midagi halvemaks, väiksemaks JÄÄB, ütleme jääb, kui midagi paremaks, suuremaks SAAB, ütleme saab:
jääb haigeks, jääb vanaks, jääb väikseks, jääb nõrgaks, jääb küüru, jääb vaeseks, jääb otsa, jääb maha...
saab terveks, saab nooreks, saab suureks, saab tugevaks, saab rikkaks, saab sirgeks, saab korda ...
Ent nüüd mõtlen, kas ei paindu selle reegli alla ka konstruktsioonid jääb -mata ja saab -ma. Viimast on peetud kohmakaks katseks saksa werden abil moodustatud tulevikuvormi eesti keelde üle kanda ja tema vastu siis ka võideldud nagu kõigi tegelikkude ja oletatavate germanismuste vastu. Aga mingid vastavused on ometi olemas: jääb tegemata, jääb lugemata, jääb tulemata, jääb olemata, jääb nägemata, jääb sündimata ...
saab tegema ~ saab tehtud, saab lugema ~ saab loetud, saab tulema, saab olema, saab nägema, saab sündima... Transitiivsetest verbidest eelistatakse selgelt saab -tud vorme, aga teistest on saab -ma vormid võimalikud ja neid esineb mõnel määral rahvalauludeski: Neid oli kibe kiljatama,
sai olema, sai tulema ...

*

Kuidas küll hakkavad vastu need ti-tuletised, mida tänu meie lingvo-tehnitsistidele ja tehno-lingvistidele on keel kubinal täis. Vedeldi, uimasti, soojendi, valgusti... Kirjanikul on nendega raske midagi peale hakata, nad sobivad luulesse ja kodusesse proosassegi nagu sadul sea selga. Ei nad sobi õieti ajalehte, isegi pudelisildile mitte. Aga kuskil on keegi, kes ikka jaole saab ja 'vedeldaja' 'vedeldiks' parandab... 'Uimasti' on üks niisugune hulgi toodetud ja minu meelest ebaõnnestund sõna. Egas ecstasy või heroiin ei uimasta, pigem vastupidi, joovastavad, annavad julgust ja indugi. Palju suupärasem ja meelepärasem on 'meelemürk'. Meelemürk võib nii uimastada kui joovastada.

paar

Tagasivaates

Sattus kätte ajalehe Olevik 1901. aastakäik. Ei saand üle kiusatusest üle vaadata sealsed uudised ja arutlused ning mõned lõigud siin ära tuua.

Olevik, XX aastakäik, Jurjewis, 28. augustil 1901

Uued lootusekiired

Wihane Inglise lõwi, ehk küll haawatud ja wäsinud, püüab waesid burisi lõuna Afrikas wiimseni surnuks närida --- Lõuna Afrika peab Inglismaa omandus olema, õigusest ja ülekohtust hoolimata, ja - ikka ja jälle saadetakse uued laewatäied püssirohtu, kuulisi ja mehi Inglismaalt lõuna Afrika poole teele.

Kao weikene, wahwa Buri rahwas, kes sa õiguse ja priiuse eest wägewamaga oled julgenud wõitlusesse astuda! Su hädakisa äratab küll wastukaja, aga abi ei too ta sulle mitte.

Kas tõeste? Kas on õigus ilmast kadunud? Kas wõib ülekohus teha, mis tahab? Kas ei ärata buride naised ja lapsed, keda Inglise soldatid püssilaadidega togiwad ja kes kõiksugu wiletsust kannatawad, kellegi selle ilma wägewa kaastundmust? ---

Siisgi, weel ei ole kõik buride lootused kadunud. Weel wõib sündida, et Inglismaale öeldakse: "Siit saadik ja mitte enam!" Nimelt annawad uued oodatawad sündmused põhjust arwata, et Inglise lõwi sunnitakse küüni tuppedesse tõmbama.

Meie Keisri Herra sõidab, nagu teatatud, septembrikuul Saksa- ja Prantsusmaale. See tähtjas sündmus äratab Euroopa kindlamaa rahwastes uusi lootusi, et burid endid ometegi petnud ei ole, kui nad oma lootuse Europa kindlamaa riikide peale paniwad.---

Sõnumed

- Ajalehe Nowosti üksikute numbrite müümine keelati sisimiste asjade ministri poolt 23. aug. ära.

- Jurjewi-Wõru rahukohtunikkude kogu kinnitas neil päewil ühe rahukohtuniku otsuse, mille läbi Jakob Kirsch Mustweest salakõrtsmiku ameti pidamise eest 4 kuuks wangi ja 115 rubla trahwi maksma oli mõistetud.

- Keegi Russk. Wed. kaastööline on tulekahju sõnumite järele, mis ajalehtedes ilmusiwad, wälja arwanud, et Wenemaal tänawu kahe suwekuu jooksul tuli umbes 200 millioni rubla eest warandust on ära häwitanud, seega Wenemaale niisama palju waranduslist kahju teinud kui lõuna Afrika sõda Inglismaale.

Uuemad sõnumed

- Amerikast. Ühisriikide esimees Mac Kinley on 6. sept (24. aug) Buffalo näituse aias kahe rewolwri kuuli läbi surmawalt ära haawatud. Esimees käis näituse aias rahwa seas ja teretas kohalise kombe järele ümber seiswaid kodanikka käega, ka mõrtsukat. Parajaste teretamise ajal laskis mõrtsukas, kes pahemas käes rewolwrit hoidis, kaks korda esimehe peale ja esimees langes maha. Teine kuul on pahema poole rinna sisse tunginud, teine kõhtu. Rahwas tahtis mõrtsukat kuritöö tegemise kohal ära surmata, ometegi läks politseil korda mõrtsukat ära wiia ja kinni panna. Mõrtsukas on keegi poolakas, anarchist, nimega Friedrich Niemann. Kas tal nõumehi on, selle üle ta seletust ei anna.---

- Nagu juba waremalt teatud, mõisteti Sakala toimetaja Ado Peet 27. julil ringkonna kohtu poolt kuuks ajaks arresti. Kohus on nii weikse nuhtluse sellepärast määranud, et süüalune, öeldakse kohtuotsuses, "silmanähtavalt jäme ja rumal on" (iavnaia grubost' i nevezhestvo).

Kirjad

Wastuseks Paide neiudele

--- Kaunis laialt arutawad neiud omas kirjas esiteks saksastamise küsimust. Nad tunnistavad minu otsuse, et Järwamaa neiud tubliste saksastatud olla, õigeks ja tõendawad, et Paide neiud juba harjunud wiisi järele isekeskis Saksakeelt kõneleda. Selle wastu aga protesteeriwad nad, nagu oleks Paide neiudel tahtmist olnud hra Dawis'ele wõi teistele "kitsarinnalist olekut" üles näidata. Igatahes ei lepi nemad sellega, et neid üsna karedalt ja lühidalt saksastatuteks nimetatakse. --- Minule ei ole meeldegi tulnud, kõiki Saksakeelt kõnelejaid neiusid niisugustes kitsarinnalistes püüetes süüdistama hakata, kuna ma Saksa- ehk muukeelse kõnelemise kohta, ükskõik missugustel awalistel pidudel, midagi halba ega laitwat ei wõi ütelda. See on juba Eesti tegelastelgi harjunud wiisiks saanud, pidudel ja ühistel ettewõtetel isekeskes Saksakeelt kõneleda: Eestikeelt tarwitatakse nii ütelda peale sunnitud moe pärast. Harjutamine teeb meistriks, ka Saksakeele kõnelemiseks. Selle keele kätteharjutamine on kasulik, sest saksakeel, kui suure, haritud rahwa keel, awab inimesele mitmesugused hariduse hallikad. Sellepärast nimetasin mina loomulikku, mitte ettetungiwat Saksakeele kõnelemist kiiduwääriliseks. On aga weel teine põhjus olemas, mis Saksakeele kõneharjutuse iseäranes kodumaa õrnasoole tarwiliseks teeb. Meie koolitatud naisterahwad lähewad wõersile teenistust otsimas, sest et lähem kodumaa haritud naisterahwale arukorral teenistust ja ülespidamist pakub. Kooliõpetajannadena ja lastehoidjatena leiawad nad Wene perekondades terwes laias riigis teenistust. Neid soowitakse nende Saksakeele pärast. Et Baltimaadel puhast kirjakeelt kõneldakse, siis on Baltimaa saksakeelelised kooliõpetajannad oma puhta wäljarääkimise pärast enam otsitawad kui wäljamaa sakslased. --- Kui nüüd Paide neiud pidul mõistlikul wiisil Saksakeelt kõnelewad, minupärast kõneharjutuseks, siis oleks see enam kiidu- kui laiduwäärt.

Teiseks põhjuseks (peale harjunud wiisi), mikspärast Paide neiud isekeskis Saksakeelt kõneleda armastawad, on minule saadetud kirjas Saksakeele sõnarikkus üles antud. Saksakeel olla sõnarikkam kui Eestikeel. Seda põhjust ette tuues arwawad neiud, et mina teisiti mõtlen. Nad eksiwad osalt. Minu arwamise järele on Eestikeel tegusõnade poolest rikkam, kui mitmed muud Europa keeled, kuna ta ühest tüwist sündinud asjasõnade rohkuse poolest Wene ja Saksakeelest taha jääb, nimelt sõnade poolest, mis mõttelisi asju tähendawad. Wiimast asja on saja aasta eest juba keegi Fr. Arvelius tõendanud, kuna ta omas aulakõnes (Tallinna gümnasiumis) suurustades kiitis, et mõisted: woorus, wirkus, karskus, inimsus jne eestlastele niisama tundmata olla kui Lõuna saarte metsinimestele Kanti mõttetarkus. ---

*

Olevik XX Nr. 40, 2. oktoober 1901

Piinamise kaotamise mälestuspäew

27. sept 1901 oli Wenemaal tähtjas mälestusepäew. Selsamal päewal waja aasta eest anti keiser Aleksander 1. poolt käsk wälja, et piinamist kohtutes enam ei tohi tarwitada. Piinamine tunnistati teoks, mis inimesesoole häbi teeb.

Enne seda oli piinamine kohtutes tarwiline asi, ilma milleta tõtt ei arwatud kätte saawat. Meil on raske hirmsaid piinasi enestele ette kujutada, mida süüalused ja ka tunnistajad sel ajal pidiwad kannatama, iseäranis seal, kus piinajad südameta inimesed oliwad. Teadagi, et neid wähe oli, kes piinad jõudsiwad ära kannatada ja ennast süüdlaseks ei tunnistanud. Suurem hulk, olgu süüdlased ehk mitte, tunnistasiwad end kõiges süüdlaseks ja langesiwad nuhtluse alla. Kui palju inimesi sel ajal ilmsüütalt hukka mõisteti, kes wõib seda ütelda.

Meie aja haritud inimestel on raske aru saada, kuidas inimesed endisel ajal ei mõistnud, et piinamise läbi tõtt ei ole wõimalik kätte saada. Ometegi leidub aga ka praegugi harimata inimeste seast küll weel niisuguseid, kes kurjategijate piinamist tarwiliseks arwawad.- - -

Ka endisel piinamise ajal leidus selgeid päid, kes piinamise hirmsa tõeotsimise=abinõu leidsiwad olewat ja seda ka tunnistasiwad, aga see ei mõjunud. Enamuse arwamine seisis piinamise poolt. Alles Katharina II. ajal oli senat ise see, kes kõige mõjuwamalt piinamise ärakaotamise wastu seisis. "Kui piinamine ära kaotatakse," ütlesiwad senatorid, "siis ei tohi keegi enam magama heita, sest ta ei wõi julge olla, kas ta hommiku elus on." Kurjategijate arw kardeti niisuureks kaswawat, et õiged inimesed enam elada ei wõi. - - -

27. septembril 1801 andis õnnis keiser käsu, et kusagil mingisugusel wiisil, ei kõrgemates ega alamates walitsuse kohtades ja kohtutes inimesi piinata ei tohita. Kes seaduse wastu eksib, langeb walju nuhtluse alla. Kohtumehi kohustati pealegi kohtuotsusesse kirjutama, et kohtualuseid uurimise ajal piinatud ei ole ja et otsus süüdistatawa wabatahtlise tunnistuse järele on tehtud.

Sellest seadusest hoolimata kestis piinamine paljudes kohtades edasi. Alam rahwas elas alles orjuses ja wõimumehed tegiwad oma orjadega sagedaste, mis tahtsiwad. Kellele wõis wilets ori kaebata? Pealegi hoiti piinamise riistu ikka weel kohtutes alal.

Wiimaks 9. webruaril 1827 anti uus käsk, et ka kõik piinamiseriistad ära häwitatagu. Piinamise tubade uksed pandi kinni. Talupoegi hakati inimeseks lugema. Priiuse päikene hakkas tõusma ja heitis juba esimesi kiireid Baltimaa peale. Hirmus öö taganes ja nüüd on juba kohtu ees rikkad ja waesed, ülemad ja alamad ühesugused.

Seltsielu. Segasõnumed.

hk. Lellest. Pikkade pimedate öödega hakkawad kuritööd ikka rohkem ja rohkem aset wõtma. Siin ligikonnas, Harjumaal, on kaks poodi ära lõhutud ja teisest 30 rbl., teisest 80 rbl. raha ära wiidud. - Tallinnassse ei julge inimesed enam muidu wõid ja sigu müüma minna kui suure wooriga. Kes üksikult on katsunud käia, linnast tagasi tulekul rööwitakse ikka tee peal ära ja antakse weel pealegi hoopa tubliste. Kaks teekäijat on pool surnuks pekstud ja põewad hospidalis.

Uuemad sõnumed.

- 30. sept oli Jurjewi E. põllumeeste seltsi näituse hoones hr. A. Sprenk=Läte juhatusel symfonia kontsert, millest elawalt osa wõeti. Kontserdi andjatele sai rohke kiiduawaldus osaks. Mõned kaasa wõetud wähemad lapsed tegiwad nende lähedal olejatel tähelepanemisega kuulamise wõimataks. Kiites peab nimetama, et sisseastumise hind osalt niisugune oli, et ka kehwemad muusikasõbrad sellest kontserdist osa oleksiwad wõinud wõtta, aga koguni liht riietes inimesi oli wähe; suurem osa pealtwaatajatest nähti Eesti enam haritud isikud olewat.

- Afganistanist tulnud uuemad sõnumed kuulutawad halba. Kardetakse, et mäss iga silmapilk wõib uue emiri wastu tõusta. India asekuningas on sõjawäe piiri äärde saatnud.

Sisukord

Olevik XX, nr. 45, 6. november 1901


Kodu. Kool. Kirik

Jurjewi ülikoolis on, nagu neil päiwil awaldatud aruanne näitab, tänawu 1791 üliõpilast (peale rohuteadlaste). Suurem jagu üliõpilastest on endised waimuliku seminari kaswandikud. Balti kubermangudest on 395 üliõpilast pärit, nimelt 259 Liiwimaalt, 60 Eestimaalt ja 76 Kuramaalt. 1389 üliõpilast on sisimistest kubermangudest pärit ja 7 üliõpilast on wäljamaalased. Usuteadust õpib 140, õiguseteadust 484, arstiteadust 807, ajalugu ja keeleteadust 127 ja füsikat ja matematikat 233 üliõpilast. Rohuteadust õpib 85 meest. Nendest on 34 meest Balti kubermangudest pärit.

Wäljamaa

Hispania

Bartselonas loopisiwad Katalonia üliõpilased 11. nov ühe ajalehe toimetuse maja kiwidega. Öösel wõitles politsei uulitsal rööwlitega. Hulk inimesi on haawatud. Ka Orense maakonnas on suuri kakelusi olnud, kus tülitsewad kiwa ja rewolwreid tarwitasiwad.

Kiri Australiast

---Wene lambiõli on juba ka siia Australiasse jõudnud ja teda müüakse üsna odawaste, Wene raha järele arwates 7 wõi 8 kop. toop. Amerika õli hind on kallim, aga rahwas ei taha siin siisgi Wene õli tarwitada. Ka Wenemaal walmistatud küünlaid on siin juba ammugi müüdud.Et need küünlad siin kõige kallimad on, siis tarwitab neid ainult kõige rikkam rahwas. Mõne aasta eest nägin siin ka Tallinna piima pulbrit, mis muidugi odawam oli kui Helwetsia piim, aga Wenemaa kaup wõidab siin ainult pikkamisi ostjaid. Wenemaa wasta on wäljamaad kadedad. Nad peawad aga tunnistama, nagu ma isegi siinsetest ajalehtedest olen lugenud, et Weneriik praegu hea tulewiku läwel seisab. ---

Teated

Nr. Rõuge kihelk. Tänawuse põua suwe ja sügise pärast on wee puudus paljudel inimestel nii suur, et wett mitme wersta kauguselt peab wedama. Weiksemad wesiweskid seisawad ja ka suurematelgi kipub wee puudus kätte tulema. On talumehel wilja jahwatada, siis peab ta mitu weskit läbi käima, kuna ta wiimaks mitme päewa reisimise järele jahud koju toob.


Suure Siber raudtee ehitus on lõpule jõudnud. Selle tee ehitamisega on Wenemaa hiigla töö korda saatnud, millel sõja, tööstuse, majanduse ja kauplemise asjus wäga suur tähtsus on. 28. okt. peeti Wladiwostokis tee walmissaamise korral pidulist jumalateenistust.

Olewik XX, nr. 46, 13. nowember 1901

Raske seisukord


on tänawu Balti suuremate linnade ärielul ja tööstusel. Raha puuduse üle kostawad igalt poolt kaebdused. Riiast kirjutawad lehed, et tööstuse- ja ärimehed wäga kurwad on. Wiimastel möödaläinud aastatel waatasiwad kõik rõõmsate lootustega tulewikku ja keegi ei wõinud aimatagi, et hea aeg nii üürikene on. ---
Niisamasugused kaebtused kui Riiast kostawad ka Tallinnast. Seal on tööstusel ja äril niisamuti rasked päewad. Töötellimisi ei ole ja wabrikud teewad ainult weiksel wiisil tööd edasi. Töölised peawad wabrikutest suurel arwul lahkuma ja mujalt tööd otsima, mida aga paljude tööotsijate pärast kerge leida ei ole. Seisukord kõikidel raske.

Greekamaa

Athenlaste ärritus on suur. Üliõpilased, keda mõned ajalehed oliwad üleskihutanud ja kes piiskopi walimisega rahul ei olnud, hakkasiwad ülikooli ära lõhkuma. Ülikooli kaitsmiseks kokku kutsutud sõjawägi andis märatsejate peale tuld. Kümme üliõpilast sai surma ja 20 on haawatud.

Uuemad sõnumed

Tallinnas maksis 7. now. kartohwli tsetwerik 30-35 kop., erne toop 8-10 kop., weiseliha nael 12-16 kop., sealiha nael 13-14 kop., lambaliha 8-10 kop. nael, lauawõi nael 40 kop. ja köögiwõi nael 30-35 kop.

Monte=Karlo mängupõrgu on nõuks wõtnud Samose saarel suurepäralise abimängupõrgu asutada. See näitab, et kaardimängijate arw kaswab, muidugi siis ka nende arw, kes mängu himu läbi õnnetuks saawad. Küllap wiimaks pärispõrgugi oma ruumisi suurendama hakkab.

Olewik XX nr. 47, 20. nowembril 1901

Sõnumed


Seltsielu. Segasõnumed

J.R. Tallinnast. Estonia on omale wana saali kõrwa uue ruumika saali ehitanud ja näitemängu etendamise peale enam rõhku hakanud panema. Loota on, et tulewikus siin näitemängu etendamine paremale järjele tõuseb. Pühapäew 11. now mängiti Richard Bossi kurbmäng 'Eewa'. Et tüki sisu Olewikus kord on ilmunud, siis jäägu see siin arutamata. Mis tüki ettekandmisse puutub, siis wõib seda kõigipidi kordaläinuks nimetada. Peaosa etendaja 'Eewa' on üks raskematest osadest, aga siisgi sai pr. Susik temast hästi jagu. Hästi mängis ka Johannes Hartwig (hra A. Kühnel). Kelm Holmi osa etendaja (hra Pinno) kandis oma osa üsna loomutruult ette. Ainult mõne weikese osa etendaja kohta jäi weel mõndagi soowida.---


Leo. Hallistest. Et meil tänawu sügisel warastamised ja luku lõhkumised koguni ülekäte kippusiwad minema, on wäga paljudes taludes ööwahid ametisse seatud. Nagu näha, on see hulga awitanud, sest et pikanäpu poisid pisut häbenema on hakanud. Soowime, et ka mujal ööwahtidega proowi katsutaks.

Wäljamaa

Saksamaa

Saksamaa ajalehtede komblik langemine

Hiljuti käis sõnum läbi Europa ajalehtede, Dresdenis olla kuidagi wiisi ilmsile tulnud, et kõikide sealsete ajalehtede kaubanduse osakonna kirjutajad ennast salamaksuga ära on lasknud osta, ainult üks leht wälja arwatud, sotsialdemokraatlaste leht. Tähelepanemise wäärt asi on, et Saksa ajalehed selle kurwa nähtuse üle waikiwad, kui mõne sotsialdemokraatlaste lehe haugutust tähele ei pane. See asjalugu annab palju mõtelda.
Selles ilmsiks tulnud loos on ajakirjanikud salamaksu ühelt pangalt 'Dresdener Creditanstalt' saanud, kes pärast konkurssi jäi. Nad saiwad salamaksu selle eest, et panga tõsist seisukorda lugijatele ei awaldaks, ehk weel seda pealegi kiidaksiwad.
Mis asja weel kahtlasemaks teeb, on see, et märkisid olemas on, et see Dresdeni lugu ainus seesugune ei ole, et kinni sattunud ajakirjanikud Saksamaal ainsad salamaksu wõtjad ei ole. Kui nad ainsad oleks olnud, siis oleks Saksa ajakirjandus palju suurema südidusega selle ühe mädapaise peale tormi jooksnud; aga et ta waikib, see annab paha arwata.---
Niisugune toimetaja, kes pangalt maksu saab, on otsekui panga teenija, ega ole siis pangal kartust,et tema tegewust kritiseerima hakatakse. Kui üks Portugalia tubaka aktsia selts suure lainu wõttis, jaganud ta Berlini lehtedele 100 000 marka.---

Greekamaa

Greekamaa asjad kuulukse õige halwas korras olewat. Mässus surma saanud üliõpilased on küll waiksel wiisil maha maetud, aga parlamendis tuli maru. --- Mitropolit, sandarmide ülem janiisama ka politsei ülem on ametist lahkunud. Walitsuse wastaliste erakond kihutab rahwast üles. Üliõpilased seisawad ülikoolis ja lubawad sõjariistu tarwitada, kui neid sealt wälja ajama hakatakse
Segaduste tekkimise põhjuse üle teatatakse järgmist. Paar ajalehte oli soowinud, et uus testament rahwakeelde tõlgitaks. Waimulikud oliwad testamendi tõlkimise wastu, sest et tõlkija waimulik ei olnud, ehk ta muidu küll kõige parem kirjanik oli, kelle sarnast teist Greekamaal ei olegi. Ühes waimulikkudega oliwad ka haritud ringkonnad uue testamendi tõlkimise wastu. Nendel ringkondadel oliwad aga wastuolemiseks teistsugused põhjused. Greekamaal püüawad haritud ringkonnad wana Greekakeelt alal hoida ja ei salli rahwa keelt, mis esimesest on wälja kaswanud. Ajalehed kirjutatakse kõik kunstlikus keeles, mida alam rahwas ei mõista. Et nüüd uut testamenti rahwa keeles wälja anda taheti ja nõnda keele asjus haritud ringkondade wastu üles astuti, siis astusiwad ka haritud ringkonnad ja üliõpilased waimulikkude poole ja weikene kodusõda läks lahti.

Uuemad sõnumed

Naljaka loo jutustab üks Saksa ohvitser buride sõjast. Salk Saksa wabatahtlisi oli Elandslaagte raudtee jaama inglaste käest ära wõtnud. Jaamas seisis selkorral Inglise rong, mis wiinaga oli täidetud. Sakslased, kellel ülemat kaasas ei olnud, hakkasiwad purjutama ja jõiwad endid nii täis, et nad kõik magama jäiwad. Selle aja sees oli inglastele teatust antud, et sakslased jaamas on, ja salk Inglise wäge ruttas kärmeste jaama, et sakslasi wangi wõtta. Jaama jõudes hakkasiwad aga inglased omakord purjutama ja jäiwad ka wiimaks joobnult magama. Kuna inglased magasiwad, ärkasiwad sakslased üles ja wõtsiwad inglased wangi.