ELU/LIFE | RAAMATUD/BOOKS | ARVAMUSED/OPINIONS | KIRJANDUS/LITERATURE
|FILOSOOFIA/PHILOSOPHY | TÕLKED/TRANSLATIONS | UUT/NEW | ALGUSSE / MAIN

Mõtteid, muljeid, märkmeid

   SÜGIS 2001

NB! Vanu Mõtteid, muljeid ja märkmeid saab nüüd lugeda kodukirja osast
Arvamusi/ Opinions: Mõtteid-märkmeid 2000 .
Eelmised, 2001. aasta suve MMM on nüüd lugeda kodukirja osast
Uut/ New: Suvemõtteid 2001.

Sisukord

• Mõtteid
• Päevakajalist
• Muljeid
• Lood
• Laenatud
• Religioonist
• Keelest
• Tagasivaates
• Tehnilist

Muljeid

*

Vaatan ikka sügissuviseid puulehti: vaevalt leiab nende hulgast mõne terve. Kõigil on roosteplekid, putukate näritud augud, mõned on juba servast kolletand või kuivand. Lehed on ju nii paljudele olevustele toiduks. Eriti nirud on kase- ja lepalehed, pärnalehed on natuke tervemad. Hoopis terved on aga sarapuude lehed, ju siis ei ole palju, kes neid sööksid. Ka männi ja kuuse okastel ei ole näha kuigipalju kahjustusi, okaspuud näivad olevat söödikutele palju vastupidavamad. Jugapuu on nende hulgas midagi täitsa erilist - teda ei puutu keegi. Kuulus eesti mükoloog Leppik on parasiitseeni uurides tulnud järeldusele, et jugapuud ei ole okaspuud, vaid süstemaatiliselt nendest lahus. Nii vähemasti seente meelest, mis ka midagi loeb.

*

Olin septembrikuus kümme päeva Taivanil, teises Hiinas. Kujutlesin, et Taivan on ameerikalikum kui mandri-Hiina. Nii ka oli, kuid hoopis vähemas mõõdus, kui olin arvanud. Jah, peatänavad Taipeis (nagu ka Shanghais) jätavad euroopalik-ameerikaliku mulje, seal on meile tuntud Macdonalds, Pizza hut, Christian Dior, Seven Eleven ja muud. Aga tarvitseb vaid peatänavalt ära pöörata mõnda väiksesse kitsasse tänavasse, kui avastad, et oled ikkagi Hiinas, tänavaääres on otsatult pudupoode ja söögipoode, kus käib oma elu, kus ei ole ingliskeelseid silte ja kus ei sööda noa ja kahvliga, vaid pulkadega. Linnas on selliseid poetänavaid palju ja poetänavates on palju rahvast. Ja taas tuleb meelde mõte, millele tulin mandri-Hiinas Guangzhous (Kantonis), inimeste sagimist vaadates. Mõtlesin, et Hiina rahvas ja Hiina elu on nagu tohutu lai jõgi, mis voolab ja voolab ikka omasoodu, juhtugu mistahes, vahetugu valitsused, ideoloogiad, moed, ajad ja ajastud. Jõgi võib tulvaajal paisuda ja põuaajal kahaneda, vihmaajal on ta mudakarva ja kuival ajal selgema veega, ent ta on ikka jõgi ja voolab edasi.

Taipeis üllatas mind seegi, et ka seal ei ole kuigi palju neid, kes inglise keelt korralikult räägivad. Keeled, struktuurid ja ehk siis ka nende taga olevad mõttemaailmad on liiga erinevad, et mõlemat täiskasvanuna päriselt omaks saada. Emb-kumb jääb ikka võõramaks ja kohmakamaks. Nii nagu inimene, kes titaeas ei ole kuulnud eesti õ-häälikut, ei õpi teda kõnes tabama (mõnedki saarlased ei suuda eluaeg teha vahet õ ja ö vahel), ei õpi paljud hiinlased tegema vahet r ja l vahel, meiesugused inimesed aga ei õpi kuulma ja järgi ütlema hiina toone. Hiina keel ja kultuur on midagi, millesse peab maast-madalast kasvama. Nii ka Lääne kultuur muidugi. Kaks erinevat maailma, mille vahel on raske ühendust luua, kui see aga mõnel määral õnnestub, on tulemused väga huvitavad. Läänemaailmas ei oleks vist Voltaire olnud Voltaire ja valgustusaeg valgustusaeg ilma jesuiitide kaudu Euroopasse jõudnud põhjalikumate teadmiste Hiina kohta. Hiina-Jaapan on Lääne mõjul läbi tegemas suuri muutusi ja need omakorda mõjutavad tervet maailma - nagu Jaapani laiatarbe-elektroonika.

Hiinast vaadatuna on ka islamimaailm osa Läänest, üks ühe suure monoteistliku religiooni paljudest omavahel tülitsevatest ja rivaalitsevatest sektidest. Sektantlus on läänelik nähtus. Lääs sõdib ikka iseendaga, on pidevas kodusõjas, mille viimaseid avaldusi on praegune äärmus-islami ja ameerika kristliku konsumerismi kokkupõrge. Sektandid võitlevad ikka omavahel. Hiina on jäänd suuresti neist Lääne sektantlikutest sõdadest eemale. Ei islamifanaatikud ega kristlikud fundamentalistid ole nii vihased hiinlaste kui üksteise peale. Selles mõttes on Läänest vaadatuna Hiina üks Suur Teine, mis jääb meie mõttemaailmast ikka eemale.

Ka taifuuni oli võimalus Taipeis näha ja omal nahal tunda. Marutuul, mis palme räsis ja muude puude oksi murdis, ei olndki nii kohutav, oleme selliseid iile viimastel suvedel Eestiski kogenud. Paduvihm, mis linna pooleldi üle ujutas, oli aga midagi erilist. Sealmaal on vihm soe ja ka tänaval voolav põlvedeni ulatav vesi oli soe. Midagi hoopis teistsugust kui meil. Meie vihm on peaaegu alati külm, äärmisel juhul leige, taifuuni toodud vihm, mis tormisilmas püstloodis alla langes, oli aga soe nagu dushsh.

*

8. oktoober 2001

Sõidan tihti maa ja linna vahet jalgrattaga, öeldes iseendale ja tuttavatele, et 'ma ei ole nii noor ja terve, et autoga sõita'. Väldin magistraalteid niipalju kui võimalik, peamiselt sõidangi kruusateid ja näen mõnevõrra seda teist Eestit, millest nüüd palju juttu tehakse. Tartu ja Kambja läheduses on rohkem haritud maad, mujal on põllud, karjamaad ja heinamaad söötis, seal lokkab puju ja hakkab juba pead tõstma võsa. Inimesi ja autosid on kõrvalteedel vähe, needki peamiselt ametis metsatööga, tee ääres palgihunnikud, ent siin-seal ka rämpsuhunnikud. Metsa vahele enne Reolat on keegi kallutand remondiprahti, mille keskel uhkelt seisab peldikupott, sealsamas päris tee veeres on hunnik kapsaid, ilmselt kellegi kapsamaa koristamise ülejäägid. Täna olid väiksemad teed täis karvaseid röövikuid, päevakoeri, kes ilmselt on otsimas endale talvituspaiku. Minu emakeeles kutsuti neid kunagi 'piksepenideks'; vaevalt noorem rahvas kumbagi nime enam teab. Pean silmas teeääri, äkki on kuskil mõni punaseks tõmbund lehtedega väike vaher, mille teinekord, kui autoga sõidame, välja kaevaks ja oma kodu juurde istutaks. Ei ole, kõik vahtrad, nagu pärnad ja kasedki kolletavad, punast on vähe.

*

Tulen naabri juurest piima toomast läbi kasesalu, kus okstel lipendavad viimased koltund lehed. Tee on märg ja tükati porine. Ilm on läinud külmaks ja tuuliseks, pärast pikka sooja ja sompust aega on nüüd käes tõeline oktoober, vinge ja kõle. Tulen kodu poole, kus poeg oma perega veel magab ja tunnen äkki, et olen õnnelik. Tunne, mis mind sellel külateel on tabanud paar korda varemgi. Äkiline, ootamatu, põhjuseta - või vähemalt endale teadmata põhjuseta - õnn. Midagi, mida tajud lausa füüsiliselt, olen sellest kord ühes proosaluuletuses kirjutand: tundest, nagu tantsiks mu sees, kuskil rinna ja kõhu piiril üks pisike jumal, pisike tantsiv Shiva. Ei, õnn ei ole tingimata seotud maaeluga, ei nõua, et astuksid mööda külateed: korra kohtusin temaga kaubamajas ostukäru lükates. Huvitav on aga, et õnn on ikka seotud mingi rütmi, meloodia, tantsuga, kui ta on jumal, siis tantsiv jumal, kes vahel mindki kaasa veab laulu ümisema või tantsisklema. Mitte küll kaubamajas käru lükates, vaid külateel, kui keegi ei näe, kuidas vana mees lapse kombel kargleb ja laulu ümiseb.

*

Ka midagi liigutavat ja naljakat: kõige noorem lapselaps, ühekuine Helo tunneb end hästi sõitvas autos, kui auto aga seisma jääb, hakkab ta nihelema-rabelema ja üsnapea karjumagi. Mis teha, kui auto seisab maja ees ja autos olijad ootavad vanaema? Mõeldi välja lihtne ja tõhus viis last rahustada. Vanaisa seisab auto kõrval ja kõigutab autot, lapse ema istub tema kõrval ja teeb auto häält: põrr-põrr. Rohkem polndki vaja: Helo jäi rahule ja uinus varsti.

*

Koristasin natuke pööningut, kuhu on kolmekümne siin maal elatud aasta jooksul kogunud igasugu kola, mööblitükke, raamatuid, pudeleid ja muidugi laste mänguasju ja nende tükke. Aga ennekõike raamatuid, mida tuleb juurde ikka enam kui neist lahti õnnestub saada. Nii sai vana raamaturiiul toast tassitud pööningule ja seal seina külge kinnitatud. Märkasin seinal üht talveunes liblikat, päeva-paabusilma. Tõstsin ta ettevaatlikult seinaprakku, kus ta mu toimetustele ette ei jää. Liblikas liigutas loiult jalgu, mida ta viie plusskraadi juures muud ikka teha suudaks. Siis märkasin, et jalge all ja igal pool vedeles liblikatiibu. Jälle on hiired ja karihiired pööningul peremehetsenud ja suikuvaid liblikaid söönud, nii et neist jäävad järele vaid tiivad. Päevapaabusilm on siin väga tavaline liblikas, sellest hoolimata on ta üks minu lemmikuid. Midagi maagilist on tema silmatäpis nagu paabulinnu omaski, kellega teda on lihtne võrrelda. Korjasin pihku tosinajagu murtud liblikatiibu ja panin venekeelse liblikaraamatu vahele, mida suvel vahel kasutan. Ma ei tea, kui kaua need tiivad seal kestavad, pimedas aga vist nende värv ei pleegi.

*

Kui mõnus on olla maal, kuhu ei käi ajalehed, kus ei ole televiisorit, kus ei ole reklaamplakateid ja nüüd talveajal sõidab talust mööda vaid paar autot päevas. Eriti hea on olla ajalehtedeta. Eesti ajakirjandus tekitab mulle alati päevaks meelemasenduse. Mitte uudiste sisu, vaid pigem vormi, stiili pärast. Ülbus, mis küünib jõhkruseni, inimeste järjekindel halvustamine. Buffon on öelnud, et stiil ongi inimene. Mis inimesed küll teevad meie ajakirjandust? Meenub kellegi lugu Afganistanist, kus oli kirjutatud, et välismaalaste jaoks oli tänavale toodud ka mõned näokatteta naised. Heldeke, kust teab ajakirjanik, et nad just toodud olid ja just välismaalaste jaoks? See tahaks tõsist uurimist ja küsitlemist, artiklist ei paista aga kuidagi välja, et kirjutaja oleks ise kohapääl käinudki. Saksa sõnaga öeldult on meie ajakirjanduses selgelt palju Besserwissereid, vähese hariduse ja väikse silmaringiga kirjutajad tahavad kuidagiviisi näidata oma taset ja üleolekut, seda ei saa aga teisiti kui teatava annuse agressiivsusega, ärapanemise, halvustamise, mõnitamisega. Mäletan ülikooli-aegadest keskpäraseid ja alla keskpärase õppejõude, kes oma keskpärasust kompenseerisid pideva kirumise ja teiste põhjamisega.
Ajakirjandus on aga terve Eesti peegel ja väljendab ehk Eestis praegu tekkivat ebalust, arusaamist, et läänemaailmas, 'valgete inimeste keskel' (ka üks meie ajakirjanduse ütlemisi) polegi nii hõlpus elada, et Eesti jääb aina enam maailma tähelepanust kõrvale ja libiseb tasapisi marginaalsusse, muutub Euroopa kaugeks provintsiks. Kord olime pind Moskva silmas, Kremli murelaps ja Vene haritlaste ihaldatud sovetskaja zagranica, nüüd oleme Euroopa kolgas. Meie ajakirjandus on kolka-, provintsi-ajakirjandus. Sellepärast ongi meie kõige paremad lehed provintsilehed, maakonnalehed: nemad ei pea nii väga punnitama, hüppama üle oma varju, olema euroopalikud, ühtaegu laia haardega ja tõsised-tõsiseltvõetavad.
Eks meie valitsuski ole ikka enam pigem maakonnavalitsus kui riigivalitsus. Mis valitsusjuht on Mart Laar? Mida varem Eesti pääseb Euroopa Liitu, seda parem, seal ei pea enam nii kangesti pingutama, et riigi mõõtu välja anda, saame hakkama ka sellega, et oleme regioon, üks suure Euroopa maakondi.
Ainus perioodiline väljaanne, mida korrapäraselt ja hea meelega loen, on The New York Review of Books. Netis loen BBC uudiseid ja tihti ka Le Monde'i.

*

24. XI 2001

Olen vist niivõrd soomeugrilane, et suhtlemine loodusega, lindude, puude ja vetega on mulle omamoodi rituaal, osa minu religioonist. Eriti kohtumine lindudega on mulle annud elamusi, mida võiks kindlasti võrrelda usuinimeste omadega, elamustega, mis nad saavad, kohtudes Jeesuse või neitsi Maarjaga. Minu rituaalide hulka kuulub kindlasti talvine lindude toitmine ja nende vaatlemine toidulaual. Tänavu on seal üle hulga aja askeldamas tutt-tihane, vahest selle tutt-tihase pere järeltulija, kes aastat viis tagasi pesitses metsatee ääres pehkind männitüükas. Kõige ilusam elamus oli mulle aga näha pooleldi jäätund ojal tegutsemas kolme vesipappi, keda ma pole varem siin kunagi näinud. Vesipapp on lind, keda pead ise nägema sukeldumas jäisesse vette, hulpimas kiires voolus ja siis jääserval keksimas, et uskuda: niisugune lind on tõesti olemas. Vesipapp on suur ime või õieti Suure Ime üks väike, aga selge ilmutus. Jah, soomeugrilastel ei ole olnud omi pühi raamatuid, kuid looduse raamatut oleme osanud ja vahel oskame nüüdki lugeda paremini kui paljud teised.

*

Paar päeva üksi maal, seltsiks vaid must kass, kes püütud hiired kööki toob ja nendega siis tunni-poolteist mängib. Eemal põllul nägin täna kõndivat metskitse, nende jälgi on igal pool maja juures, ka otse õues trepi ees. Aias on nad kaapind lume alt välja õunu. Jälgede järgi on näha, kui palju siin tegelikult elab loomi. Maja juures tegutseb tuhkur või kärp, kopratiigil ilmselt naarits, näha on ka jänese ja rebase jälgi. Ja ikka on mu suur unistus kord elus pääseda mõnele kaugele subantarktilisele saarele (Falkland, Kerguelen, mida võib kohata mu luuletusteski), veel kaugemale elust, ajakirjandusest, brändidest, reklaamist ja kõigest muust, mida on korraga nii tüütult palju.

*

Üks viimaste päevade kõige liigutavamaid uudiseid, mida kuulsin raadiost, oli reportaazh sellest, kuidas ühe Kabuli muusikakooli endine asedirektor otsis välja peidetud akordeoni ja seda siis kooliõuel proovis. Nagu teada, keelasid talibid kõik 'ilmaliku' muusika, mida mängiti-kuulati salaja ning hangiti leti alt. Muusikaaäride pidajad läksid vangi, kui 'patu vastu võitlemise ja vooruse edendamise' politsei leidis, et kassetil, kus kirjade järgi oli vaimulik leelutus, tegelikult oli kerge muusika... Pillid konfiskeeriti ja hävitati. Muusikakool sai kodusõjas pihta ja oli pooleldi varemetes. Pillid peale akordeoni hävisid, akordeoni peitis aga asedirektor ühte ruumikesse muu kola sekka ja tõi selle nüüd, kui muusika ja pillid keelu alt lahti said, jälle välja. Pill oli tolmune ja häälest ära, aga ometi oli ta olemas.

*

Viimase aja tipp-muusikaelamus: jaapani trummilaste - 'Kodo' ansambli kontsert Tartus. Olengi põhiliselt etnilise muusika kuulaja, see oli aga midagi enamat kui muusika, midagi, mis oli säilitand oma põlised juured, mis ulatavad sellesse, mida on nimetatud shamanismiks, ent niisamuti ka muusika ja tantsu, liikumise ühtsusesse. Ma ei ole musikaalne inimene, meloodiaid on mul vahel raske ära tunda ja järgi laulda, ent rütmidega olen heas vahekorras, trummi võiksin ehk isegi lüüa. Ja nii tundub mulle, et muusikas peamine ongi rütm. Muusika on aja-kunst, muusika algab sellest, kui aeg jaotatakse osadeks, luuakse rütm. Siis hiljem saavad need osad omad värvid ja muu, ent ilma rütmita ei ole midagi, ei ole seda aega, mida muusika muusikaliseks ajaks kujundab.
Viimasel ajal kuulan peamiselt klezmer-muusikat ja selle jazz-seadeid. Üks mu lemmikuid on Andy Statman. Huvitaval kombel ei ole Iisraelis lihtne leida tõeliselt head klezmer-muusikat ja hassiidi laule. Mis on saadaval, on labastatud, muudetud shlaagriteks. Üks kõige paremaid etnilise muusika poode Euroopas on arvatavasti Digelius Music Helsinkis Fredrikinkatul.

*

Sisukord

Mõtteid

*

Ligi, võibolla juba käes on aeg, kus humaansed ja ökoloogilised kaalutlused satuvad vastuollu. Ökoloogia tähendab siin ka lihtsalt pikemat perspektiivi, humanism lühemat. Me ei saa enam edasi usuga, et igaühel on õigus saada niipalju lapsi ja kasutada oma soovide täitmiseks niipalju Maa ressursse, kui tal parajasti võimalik. Kui maailmal on tulevikku, peab see olema seotud ratsioneerimisega, omamoodi kaardisüsteemiga. Igale inimesele on antud teatud põhiressursid (maa, vesi, õhk, mets, õli, ...), millest rohkem ta ei tohi kasutada ka siis, kui tal selleks raha peaks olema. Õigus oma ressurssidele on üks põhilisi inimõigusi ja keeld kasutada ettenähtust rohkem on üks põhilisi ja rangemaid keeldusid.

*

Siit järeldub ka, et maad ei tohiks tegelikult müüa. Igal inimesel on oma maa, tükike Maast, mida ta võib teistele kasutada anda, millele tal on aga võõrandamatu õigus. Niisama on fossiilsete kütustega. Ameeriklastel või hispaanlastel ei ole tegelikult õigust kulutada nii palju bensiini nagu nad kulutavad: osa sellest kuulub aafriklastele ja indialastele, kes seda praegu ei kasuta, kellelt aga õigust oma ressursse kasutada ei tohi ära võtta.
Kõige keerulisem küsimus on tegelikult vana küsimus sellest, kuidas maailma ressursid jaotada: kas kõikide planeedi elanikkude vahel võrdselt või kuidagi teisiti, näiteks riigiti, regiooniti või kontinenditi. Meie teadvuses on maa ja rahvas väga tugevasti seotud, põhja-ameeriklaste teadvuses ehk mitte nii tugevasti. Maa Peipsi ja Läänemere, Soome lahe ja Koiva jõe vahel on meie jaoks MEIE MAA ja me ei taha seda kellegagi jagada. Nii mõtlevad ja tunnevad ilmselt väga paljud inimesed, seos maaga on üks rahvusluse alussambaid üle maailma. Rahvuslus on aga eksklusiivne: oma maad ja metsa ei taheta jagada teistega. Meie maa ei ole sakslaste, venelaste, neegrite või hiinlaste maa, neil ei ole sellele mingit õigust. Nii eitab rahvuslus globaalset solidaarsust ja võrdõiguslikkust. Mõned rikkad rahvad elavad oma ressursside toel rikkalt, teised sealsamas kõrval puruvaeselt. Võrdleme näiteks Saudi Araabiat ja Somaaliat.
Globaliseerumine võiks tähendada ka inimeste loobumist rahvuslusest ja saamist maailmakodanikkudeks, Kõigi Maa resursside jagamist võrdselt kõigi Maa elanikkude vahel. Vaevalt aga nii saab olema, vaevalt niisugune jaotamine võimalikki on. Kuidas näiteks jaotada metsi? Kas kuuluks osa Eesti metsast-võsast ka somaallastele ja liibüalastele, kellel oma metsa ei ole? Kas kuuluks osa Liibüa õlist ka eestlastele või islandlastele? Mida teha ühe väga olulise ressursiga, nimelt inimeste ajudega? Oleks võimalus osa ressursse kompenseerida, rikkusi natsioonide vahel ümber jaotada. Selline ümberjaotamine ei ole päriselt õnnestund ka riikide-rahvuste sees, kus solidaarsus on kahtlemata suurem kui rahvuste vahel. Mõelda ümberjaotamisele globaalselt on utoopiline. Probleem on ka Maa rahvastiku kasv: kui minu lapsepõlves oli Maal kaks ja pool miljardit inimest, siis nüüd on neid juba üle kuue miljardi. Nii peaks iga inimese osa pidevalt ümber mõõtma ja kui inimkond kasvab, siis igaühe osa ressurssidest aina väheneb. Inimkonna jagunemine riikidesse-rahvustesse teeb selle ülesande lihtsamaks. Ei tule jagada pidevalt ega liiga suurte arvudega. Jagamisest, tõenäolikult ka ümberjagamisest ja jagamiskriiteeriumide ümberhindamisest aga ei pääse. Tasub meeles pidada, et Eesti on maailmas üks privilegeeritud maid, meil tuleb inimese kohta ligemale kümme korda rohkem maad kui Hollandis, rääkimata metsast. Niisiis tuleb ehk valmis olla ka selleks, et meie maa, mets ja mage vesi varem või hiljem muutuvad väärtusteks, mis hakkavad huvitama ka paljusid teisi.

*

Mõtlen ikka ühele peaterroristile Mohammed Attale. Ta tegeles linnaplaneerimisega, tundis ilmselt hästi Lääne sellealaseid teooriaid, oli laialt ringi liikunud ja palju näinud. Tema käitumine oli meeleheitlik, ma ei tea, kas selles meeleheites oli rohkem radikaalset "protesti elu banaalsuse vastu", mis teda eriti Läänes võis haarata või raevu lääneliku urbaniseerumise vastu, mis hävitab vanu linnu, vana, traditsioonilist linnalikkust ja linnaelu nii Läänes kui Idas. Kas Atta motiivide hulgas oli ka leppimatust sellega, mida meil esindavad Mustamäed, Õismäed ja Lasnamäed? Sellest saaksin ma peaaegu aru, kuigi ei saa aru sellest, miks ta valis protesti avaldamiseks niisuguse pöörase viisi. Enesetapurünnak mõne Lääne elulaadi ja võimu sümboli vastu ei nõrgesta ju Läänt, vaid hoopis tugevdab. Bin Ladin ja tema poisid on loonud Läänele tõsiselt võetava vaenlase kuju, annud talle just selle, millest ta puudust tundis. Vahest tahtsid islamistid niimoodi sünnitada lõhe Lääne ja islamimaailma vahele, õhutada nende vahel konflikti, milles seni liberaalsed ja pragmaatilised Araabia maad ei saa enam sellisteks jääda, vaid peavad viimaseks võitluseks liituma Lääne-vastaste radikaalidega? Aga isegi ühendatud islami maailma jõududest ei piisa praegu Lääne võitmiseks. Islam võiks Läänt võita ehk mõne inimpõlve pärast, kui ta kõik oma ressursid selleks mobiliseerib, vältides aga Lääne liigsset provotseerimist. Kui islamistid tahavad võidelda Lääne mõju vastu, vähendada sõltuvust Läänest, võiksid nad ju luua näiteks oma tarkvara, loobuda Microsofti või Apple'i toodetest, luua islami op-süsteemi, islami karastusjoogid, mis Lääne turul võistleksid Coke'iga, islami keskkonnasõbraliku auto jms. Kui üks tsivilisatsioon on liiga materialistlik, siis ei pea selle vastu püüdma luua teist, mis oleks ainult vaimne ja vaimulik nagu on Talibani Afganistanis, kus suur osa rahvast elab poolnäljas tollesama materialistliku tsivilisatsiooni varemete vahel, ainsaks lubatud muusikaks mullade palvelaul ja ainsaks lubatud kirjanduseks Koraan ja selle kommentaarid.

*

Ikka jälle leian kinnitust oma mõttele, et XX ja nüüd ka XXI sajandi massimõrvadel ja muudel jubedustel on ka esteetiline dimensioon: kõigemoodsamat kunsti ja kuritegevust ühendab kirg purustada tabusid, rikkuda reegleid, shokeerida ja vapustada. Mõlemale on ühine ka äärmine individualism, eneseteostuse püüd iga hinna eest. Hitler unistas kunstniku- ja arhitektikarjäärist. Nüüd loen Frankfurter Allgemeine't et kuulus komponist Karlheinz Stockhausen olla islamiterroristide ründelennu kohta New Yorgi kaubanduskeskuse vastu öelnud, et see olla "kõige suurem kunstiteos"(das grösste Kunstwerk). Selles pole midagi üllatavat. Tegelikult tunnistasid seda kõik telejaamad ja ajalehed, avaldades ja eksponeerides tornide ründamist ja kokkuvarisemist ikka uuesti ja uuesti. Peaksime ausalt tunnistama endale, et katastroofides, olgu nad inimeste või looduse tekitatud, on esteetiline mõõde, on kohutavat, traagilist ülevust, mis meile esteetilist naudingut pakub. Seda muidugi siis, kui katastroof meid otse ei puuduta. Kuid ka siin on erandeid: enesetaputerroristid võisid tõenäolikult enda sünnitatud katastroofist ka naudingut tunda.

Kunagi ütleb keegi moodsa kunsti teoreetik välja selle, mida paljud on alateadlikult tunnud ja kitsamas ringis ehk öelnudki: XX sajandi kõige suuremad kunstnikud olid Hitler ja Stalin ja kõige suuremad kunstiteosed nende performansid ja installatsioonid Auschwitzis, Sobiboris, Kolõmas, Katynis...

Katastroofid, sõjad, terror ja viletsus ei ole ainult halvad asjad: nad aitavad meil korrastada oma teadvuse moraalset poolt, luua olukorra, kus on täiesti selge, mis on hea, mis paha ja mida peab tegema. Ähvardav oht sünnitab ka solidaarsust, liidab inimesi. Tajusin seda natuke taifuuni ajal Taivanil, kus kõik (loomulikult need, keda stiihia väga tõsiselt ei ähvardand) olid peaaegu rõõmsalt elevil ja sõbralikud. Selline solidaarsus ja sõbralikkus kaob küll siis, kui häda kasvab väga suureks. Tean vangilaagris olnute juttudest, kuidas vangid, kes algul moodustasid ühtse vennaliku pere, hiljem suure näljaga on valmis üksteist reetma ja üksteise padja alt leivatükikest varastama. Midagi analoogset on eestlaste nõukogudeaegse solidaarsusega, mis ei pidanud vastu kõige rängemale terrorile 40ndate aastate lõpul, nagu ta ei pea vastu ka kapitalistliku individualismi pealetungile nüüd. Leebematel soveti-aegadel aga oli see solidaarsus midagi, mis meil soojendas südant ja aitas elada.

*

Vastuolu humanismi ja ökoloogia (või ökologismi) vahel tuleb nüüd päris selgelt esile. Oleme ameeriklaste poolt, seda ka siis, kui ei kiida lõpuni heaks nende sõjalisi ettevõtmisi Afganistanis. Oleme Usama bin Ladini ja tema poiste vastu. Talibide vastu, kes tahavad muuta Afganistani suureks religioosseks kasarmuks, kus paljud asjad, sealhulgas suurem osa sellest, mida me nimetame kultuuriks, on keelatud.
Aga mis siis, kui talibide (talibanon vist talibimitmus araabia keeles) kehtestatud kord annaks inimsoole tegelikult lootuse ellu jääda, vältida keskkonna hävitamist, peatada tarbimishulluse pealetung keskkonnale? Bin Ladini poiste aktsioon mõjus keskkonnale pigem positiivselt kui negatiivselt. Lennuliikluse peatamine nädalaks Ameerikas puhastas õhku kindlasti enam kui kõik keskkonnakaitsjate kõned ja protestid ja 'tarbijate usalduse' (consumer confidence) langus, mille üle majandusinimesed USAs ja mujal hädaldavad, toob vähemalt Ameerikas samuti loodusele kasu. Asi ei ole aga niisama lihtne: kui jänkid vähendavad tarbimist, langeb vaestel maadel eksport ja sissetulekud, mis vähendavad sealseid võimalusi midagi looduse säästmiseks ette võtta, näiteks kaitsta metsi. Kuid ka siin aitaks religioon inimestel leppida vaesusega, loobuda soovist paremini, jõukamini elada. Vahest on siis religioon, just islami sugune inimeste käitumist karmilt reglamenteeriv religioon inimkonna ainus lootus? See perspektiiv on nii sünge, et sellele ei taha väga pikalt mõeldagi. Oleme kultuurist ja rikkuse tsivilisatsioonist nii läbi imbund, et ei oska selleta elada. Aga võibolla on aeg mõelda alternatiividele, võimalusele pöörduda tagasi vaesusesse, mis paraku vist on inimkonna loomulik olek pikemas perspektiivis. Mida varem seda teeme, seda väiksem on vaesus, seda enam on alles loodust, seda vähem on saasta. Võibolla on aga juba hilja, et oleme tegelikult kõik reisijad lennukis, mis kord sööstab vastu kaljut või torni. Oleme kõik Titanicu reisijad ja ees on jäämägi. Vahest ei aita kurssi muuta ka Taliban või bin Ladin.

*

Rahupooldajad Helsingis kandsid loosungit, kus oli lugeda 'Bushin sota'. Ei ole kunagi täiskasvanust peast olnud sõjapooldaja, aga nüüd ei saa ka rahupooldaja olla. Tahestahtmata on Bushi sõda ka meie sõda, oleme sedavõrd Lääne inimesed, isegi mingil määral ameeriklased ja selleks peavad meid kindlasti ka need, kelle vastu Ameerika praegu sõdib. Olen ise lennanud Ameerika siseliinidel, mu poeg on lennanud Bostonist LAsse vist isegi sama numbriga lennul, millega terroristid tornidesse kihutasid. Võib muidugi mõelda selle üle, kuidas sõda paremini pidada, kuidas talibidest kindlamini jagu saada ja kuidas vältida seda, et kannatavad süütud inimesed Kabulis või Kandaharis. Mul on tunne, et sõda ei edene kõige paremini, aga mul ei ole piisavalt infot selle kohta, mis Afganistanis tegelikult toimub ja ei ole mul ka asjatundmist sõjaasjanduses. Aga kas ma tahan või ei, on see kuigipalju ka minu sõda. Mulle ei meeldi põrmugi Bush, aga ma tean, et see, kui USA selle sõja kaotaks, oleks katastroof. Või õigupoolest oleks katastroof see, kui bin Ladin ja tema seltskond sõja võidaks.

*

Seekord jäid võitlevad patsifistid ja iga-hinna-eest Ameerika-vastased rumalasse olukorda. Pommitamised lõpetatakse vist varsti küll, aga sellepärast, et pole enam vaja kedagi-midagi pommitada. Talibani kokkukukkumine, millele jänkide pommirünnakud arvatavasti vägagi tõhusalt kaasa aitasid, on olnud nii järsk ja põhjalik, et on hämmastand kõiki, ka päris asjatundjaid. Needsinased kirjutasid, et USA sõda talibani vastu on keeruline ja raske ning võtab väga palju aega, on ka võimalusi, et see sõda ei lähe hästi. Nii arvas muide ka Tartu Kaitsekolledzhi ülem brigaadikindral Clemmesen. Arvasin ka mina oma kasinate teadmiste pinnalt. Õnneks eksisime mõlemad. Nüüd loodan väga, et võitnud afgaanidel, st. tadzhikkidel, usbekkidel ja hazaratel jätkub tervet mõistust omavahel ja pushtudega kokku leppida, et luua valitsus, mis hakkaks laastatud maal korda looma ja seda tasapisi üles ehitama. Läänemaailm annab seekord taassündivale Afganistanile ilmselt heldemalt abi ja hoiab seal toimuval silma peal - selleta võiks riik jälle saada klannisõdade tallermaaks, mis kümne aasta eest valmistas ette pinda talibani võimuhaaramisele. Esialgu on aga liigutav vaadata ja lugeda reportaazhe sellest, kuidas naised juba söandavad tänaval näokatteta liikuda ja mehed seisavad sabas habemeajajate juures, et kohustuslikust kaheksa-sentimeetrisest parrast lahti saada. Liigutav on seegi, et põhja-sõjamehed saabusid Kabuli ja mujale kerge muusika saatel: keelatud-peidetud makid ja raadiod hakkasid tänavatel, turgudel ja poodides mängima. Võime arutada, kuipalju ja mismoel afgaanide kultuur ja harjumused meie omast erinevad, kahtlemata on meil õige erinev muusikaline maitse. Aga pole küll kahtlust selles, et afgaanid tahavad-vajavad muusikat ja muusikalist meelelahutust samapalju kui meie.

*

Ma lõhun puid, olemata puulõhkuja; keedan suppi, olemata supikeetja; keeran kruvisid, olemata kruvikeeraja; lõhun tiigil jääd, olemata jäälõhkuja...; kirjutan luuletusi, olemata luuletaja. Pole kunagi osand ankeete täita, küsimustele vastata, öelda, kes olen, mis on mu amet, elukutse, elukoht, maailmavaade, usk... Hiinas on sellepärast kerge olla, et seal peetakse niisugust määramatust normaalseks, inimene ei pea vaimselt kuuluma kuskile lahtrisse. Isegi tänapäeval.

*

Ikka raskem on kirjutada esseid ja artikleid. Mul on ikka vähem omi seisukohti või õigemini, mul on palju vastukäivaid seisukohti, millest ma ei ole ka kindel, kas nad on minu omad või ei. Nii on kõige mõistlikum kirjutada hoopis proosat, novelle või romaani, kus ma need oma või mitte-oma seisukohad saan jagada tegelastele, kes neid siis tõemeeli esindavad. Mina ei saa enam olla tegelane iseenda loomingus...

*

Mõnedki inimesed on mu pääle pahased, isegi väga pahased kuni selleni, et ei soovi minuga kokku saada artiklite pärast, mis Uku Masingu juubeliaastal temast kirjutasin. Artiklid on ilmund ka kogumikus 'Kajakas võltsmunal': 'Haige geenius' ja 'Masing ja maailmarevolutsioon'. Miks kirjutasin nii, nagu kirjutasin? Kõige lühemini öeldes: kirjutasin Masingust nii, nagu tahaksin, et ka minust kirjutataks. Minu juubeli puhul tegi seda 'Loomingus' mõnel määral Paul-Eerik ja olen talle selle eest tänulik.

*

Tuleks avada uus rubriik 'Mälestused', sest on aeg neid hakata kirja panema. Kirjutasin retsentsiooni Läänemetsa tõlgitud Sun Zi ja Sun Bini sõjatarkuste-raamatule ja mõtlesin XX sajandi viimase veerandi Tartu elule. Siinses tõsisemas vaimuelus andsid tooni mitmesugused sõpruskonnad, mis vahel kujunesid koolkondadeks, vahel lausa õukondadeks nagu hassiidi tsadikitel. Õukondliku kallakuga koolkonnad olid Uku Masingul, Linnart Mällil ja Hando Runnelil. Sõpruskond muutub õukonnaks, kui selle liider on autoritaarne ning karismaatiline isiksus, nagu kõik kolm nimetatut ja seal valitseb ka isikukultus. Nii Masingu, Mälli kui Runneli kultusest on näiteid küll. Selle juurde käib teatav sallimatus teisitimõtlejate, rivaalide ja konkurentide vastu. Masingul oli seda vähem, sest ta oli kolmest tõepoolest kõige võimekam ja tal ei olnud tõsiselt võetavaid konkurente, kuigi ta võis vahel kade ja armukadegi olla. Huvitav, et mitmel samuti väga mõjukal vaimuinimesel nagu Ain Kaalep, Juhan Peegel, Madis Kõiv või Artur Alliksaar (kes küll oli XX sajandi lõpukümnenditel juba surnud) oli sõpruskond, kuid ei olnud õukonda - nad ei olnud sedavõrd autoritaarsed isiksused ja neid nähtavasti ei huvitand võim ega kiitus. Kõik nad ei olnud võimude silmis päris omad inimesed, kuigi Peegel oli sõjaveteranina ja partei liikmena seda kõige rohkem, Alliksaar ja Masing aga olid täiesti marginaliseeritud ja põlu all, Kaalep ja Mäll kuskil vahepeal. Ei või öelda, et kõik hea ja väärtuslik Tartu vaimuelus oleks sündinud nende lähikonnas, pigem on mõistlik rääkida sellest, et võimude poolt kõrvale heidetu ja kahtlustatu elas ja toimis edasi ning andis vaimuelule juurde ühe olulise puuduva mõõtme. Tänu Masingule säilis nooremate vaimuinimeste side religiooniga, müstikaga, arusaam, et ka religiooni vallas võib olla huvitavat, haaravat ja vabastavat. Tänu Kaalepile leidis mõnigi noor filoloog tee prantsuse ja saksa uuema luule juurde, innustus luule tõlkimisest, tõlkekultuurist. Tänu Mällile omandas seni vabatahtliku ja tagasihoidliku idakeelte õppimise tasemel olnud orientalistika filosoofilise ja religiooniloolise mõõtme, tekkisid sidemed Moskva ja Leningradi tipp-orientalistidega. Tänu Runnelile seostus uus luule vana rahvalaulu ja rahvamõttega, säilitades niiviisi eesti luule isamaalist traditsiooni mõnikord ootamatus postmodernistlikus kuues ja sõnastuses. Runnel oskab vahel olla narr, kes kuningale veidrate sõnadega tõtt ütleb, mõnikord Jakobsoni taoline tõsiste isamaakõnede pidaja. Juhan Peegel avastab ootamatuid sügavusi eesti rahvalaulus ja keeles, selle kõrval aga kasvatab mõtlevaid ajakirjanikke, inimesi, kes laulva revolutsiooni ajal suudavad rahvale öelda seda, mida vaja. Selle kõrval ei tohi muidugi unustada inimest, kelle tähtsus Eesti ja Tartu vaimuelule alles hakkab selgima - Juri Lotmani, kellega siin nimetatud inimesed mõnevõrra seotud on. Nende sidemete tugevdajana ja virgutajana on oma koht kindlasti Mällil. Runnel on eestluse hoidjana Lotmani tähtsuse mõnigi kord käremeelselt küsitavaks kuulutanud - üks näide meie vaimukangelaste poleemilisemast poolest ja minu meelest ka nõrkustest. Mida ei tohiks märkamata ja märkimata jätta, kui Tartu vaimuelust rääkida.

*

Mis on bürokraatia? Bürokraatia on ametiasutustes see, mis algab seal, kus lõpeb loogika. Bürokraatia oli see, kui Nõukogude ajal küsiti bussis lastelt õpilaspiletit, kuigi kehtis alla 16-aastaste koolikohustus ja kümneaastane jõmpsikas või plika ei saand kuidagi olla keegi muu kui õpilane. Mu kaasa tõi hea näite bürokraatiast: et saada kätte oma muuseumile saadetud postipakki, peab ta muuseumi direktorina kirjutama iseendale volituse, sellele ise alla kirjutama ja templi alla lööma. See tõi meelde viimase aja kompuutriviirused, mille tõttu mõnikord inimene on saanud otsekui iseendalt meili. Nii nagu viirused häirivad infosüsteeme, häirib bürokraatia riigisüsteemi.

*

Miks võimul olijad alati hindavad kunstidest kõige kõrgemalt arhitektuuri ja muusikat, miks nende käest saavad kõige heldemalt toetust ooperiteatrid ja lossid? See kehtib nii kuningate, kirikuvürstide kui kodanlaste ja ärikate kohta. Küllap ikka sellepärast, et arhitektuur ja muusika ei sisalda või sisaldavad väga vähe kriitilist mõtet, mis nende võimule ja heale enesetundele hästi ei mõjuks. Kirjanduse käsi on igasugu võimude all ikka käinud palju halvemini.

*

Miks ma hindan Prantsusmaad ja prantslasi? Jah, prantsuse kultuur on huvitav, prantsuse kirjandus on Euroopas mõnigi kord ilma teinud, prantsuse teadus ja filosoofia samuti. Jne. Jne. Kuid minule tähendab Prantsusmaa ka midagi muud ja võibolla olulisemat. La douce France - leebe Prantsusmaa (võiks tõlkida ka 'magus', aga see ei ole siin kohane) on maa, kus võõraid on lahkelt vastu võetud, aidatud, kus oma ja võõra vahe ei ole olnud nii jäik kui mõnelgi pool mujal. Charles Uriewicz, kelle vanemad olid Poola juudid, rääkis, kuidas nad redutasid sõja ajal Shveitsi piiri ääres ja kuidas siis, kui olukord juba väga kriitiliseks läks, tuli nende poole kohalik sandarm ja ütles Charles'i isale "Monsieur Uriewicz, mul on väga kahju, aga ma ei saa teid enam siin aidata. Teil tuleb minna." Aga üht ta veel sai teha - juhatada perekond kindlat teed mööda üle Shveitsi piiri. Selliseid seiku teadis C. U. palju ja need olid kujundanud tema arusaama prantslastest. Ta ütles, et suurem osa prantslasi on head ja abivalmis inimesed. Ja see on siin kurjas maailmas väärtus, mis on vist üle ka kultuuriväärtustest.

Sisukord

Päevakajalist

*

Eestis on maad võtnud antisemitism ja seda mujalgi kui internetiportaalides ja peldikuseintel (mis on üsna samasugused asjad). Eesti Raadios räägitakse juutidest selge pahameelega. Seda oli näiteks Marika Villa reportaazhis Berliinist, kus juhtus arusaamatus Holocausti-memoriaali plakatiga. Seda oli veel enam Gustav Reinopi reportaazhis Vilniusest, kus peetakse parajasti juutide ülemaailmset kokkutulekut. Nii Reinop kui teda siitpoolt küsitlenud raadiotoimetaja olid seda meelt, et leedu lehtedel on õigus, kui nood süüdistavad juute endid vale-pommihäire tegemises kokkutulekupaigas: juudid tahtvat ju end ikka kannatajatena näidata ... Võibolla ei tea meie raadioinimesed, mis Leedu juutidega saksa okupatsiooni ajal sündis: ühest Ida-Euroopa suuremast ja mõjukamast kogukonnast, sadadest tuhandetest inimestest, jäi järele vaevalt kümnendik ja need sattusid Nõukogude okupatsiooni alla, mis hävitas natsidest jäänud juudi mälestusmärgid. Juudi surnuaia hauakivid on praegugi näha mõnes kohas kõnniteeplaatidena, juudi haritlased hävitasid ja peitsid süüdistuste hirmus jidishikeelsed raamatud, kes sai, emigreerus Iisraeli. Vist on loomulik, et paar tuhat alles jäänud juuti Leedus mõtlevad palju oma kannatustele. Mis aga pommidesse puutub, siis Iisraelis lõhkeb neid sageli ja vähemalt seal ei kahtlusta keegi nende panemises juute endid. Pomme ja pommiähvardusi on ka Euroopas ja Ameerikas. Buenos Aireses lasti tosin aastat tagasi õhku juudi kultuurikeskus, surma sai hulka inimesi. Selle plahvatuse jäljed näikse viivat Iraani salateenistuseni...

Ephraim Zuroff soovib tegelikult vaid üht: et Eesti uurimisorganid tegeleksid inimeste otsimisega, kes on võimalikult süüdi inimsusevastastes kuritegudes, konkreetsemalt osavõtus juudi rahva hävitamisest. Selleks kohustavad Eestit rahvusvahelised lepped, millega on liitutud ja mis annavad meile ka õiguse ja võimaluse kohut mõista küüditajate ja teiste teise poole kurjategijate üle. Annaksid ilmselt ka nende tshehhide üle, kes vangilangenud Eesti Waffen-SS-mehi piinasid ja tapsid.

*

Uudis sellest, et Eesti järgmiseks presidendiks on valitud Arnold Rüütel, jõudis minuni Taipeis naise saadetud SMS-sõnumina. Seda lugedes hakkasin naerma. Naerma Eesti poliitika ja poliitikute üle. Ei oleks ka ise midagi seesugust oodanud, pidasin Rüütlit mineviku meheks ja tema shansse väga väikesteks. Aga koalitsiooni saamatus tegi temast viieks aastaks Eesti presidendi, ametiaja lõpul on ta siis seitsmekümne kaheksa aastane. See on vahest Rüütli kõige suurem puudus. Tema nimetamine kommunistiks näitab vaid inimeste asjatundmatust või pahatahtlikkust. Tunnen Rüütlit peaaegu nelikümmend aastat ja tean, et ta on alati olnud kõigepealt kergelt konservatiivne rahvuslane, nagu seda on paljud maalt pärit ja maarahvast esindavad poliitikud. Ning oleks aeg endale tunnistada, et eesti rahvas ei ole kangelaste, vabadusvõitlejate või metsavendade, vaid oludega oskuslikult kohanejate rahvas. Muidu ei oleks ta kestnud läbi ajaloo. Oskuslik kohaneja on olnud ka Rüütel, kes koos mitme mõttekaaslasega nagu Edgar Tõnurist või Jaan Eilart sügaval nõukogude ajal ajas omal kombel eesti rahva ja maa asja. Tema tegi Tartu näidissovhoosist majandi, mis külastajale mulje jättis ja kus inimesed tundsid, et juhtkond nendele mõtleb. Kus pargid korda tehti ja virtsaaukudest kujundati karpkalatiigikesed. Kus direktor käis läbi kõik pered ja küsis, mis on mureks ja kuidas saab aidata. Ja aitaski, olgu katuse-eterniiti või mõnd muud defitsiitset kraami hankida. Üks Rüütli kõige meeldivamaid omadusi on tema viisakus, see, et ta ei ole vist kunagi lubanud endale õelat või jõhkrat sõna kellegi kohta. See ei ole Eesti praeguses elus just tavaline omadus ei rohujuurte ega mastimändide tasandil. Rüütel võib oma tasakaaluka ja viisaka esinemisega mõjuda naiiv-vanamoodsalt. Ta esindab inimtüüpi, kes ei olnud tavaline ka NLiidus ega ole seda ka praeguses Läänemaailmas. Nii võib napi keeleoskusega Rüütel ometi jätta Lääneski erilise mulje, nagu seda tegi tema ekstravagantne eelkäija, kuigi hoopis vastupidiste vahenditega. Üks oli maailmapoliitikasse kinda heitnud geniaalne boheemlane, teine on vanaaegsete maneeridega väärikas taluperemees. Kas ta suudab orienteeruda suure poliitika keerdkäikudes, suhelda riigipeade ja valitsusjuhtidega nagu vaja? Rüütel on pikaldane, pika toimega ja pika jutuga, mis võib vahel meie kiire aja inimesi närviliseks teha. Aga eks võis sama öelda ka Meri kohta. Eks saa varsti näha, mis stiili hakkab Kadriorus jälgima Rüütel. Presidendi puhul kehtib vist eriti see, mida ütles Buffon: Stiil ongi inimene.

*

Ma ei tea, kas Rüütli puhul on nimetatud üht asja, mis ehk nimetamist vääriks. Nimelt seda, et ta oli EPA rektor. Äsja kandideeris siis presidendiametisse kaks endist rektorit - Tulviste ja Rüütel. Mõlemad olid oma ametis palju head korda saatnud. Kui mälu mind ei peta, oli Rüütel rektoriametis kauem kui KK sekretäri ametis. Ja loomulikult oli see töö talle südamelähedasem. Niisiis võiks 'endise KK sekretäri' asemel vahel öelda 'endine rektor'.

*

Mõned asjad Eestis toimuvad kummaliselt sünkroonis omavahel ja sünkroonis ka mõnede maailma-asjadega. Varsti pärast terrorirünnakut New Yorgis hakkas Isamaa valitsus palavikulise õhinaga ajama saadikukandidaatide keeleoskuse nõude kaotamise asja ja nüüd puhkes skandaal Kultuurkapitalis kirjanduse sihtkapitali nõukogu liikmete ümber, kuhu taheti nimetada üldsusele teadmata ja kuuldavasti eesti keele oskuseta inimest. Mis tuleb edasi? Meenub kommentaarikatke mingist välisraadiost, kus nimetati, et tasuks Venemaa toetuse eest avaldab Ameerika survet Baltimaadele (või nimetati konkreetselt Eestit ja Lätit) kohalike venelaste õiguste asjus.

*

Mart Laari tõenäoline lahkumine... Seitse aastat tagasi ei jatkund tal poliitilist taipu ise õigel ajal lahkuda, nüüd on ta ilmselt targemaks saanud, kuigi oleks võinud lahkuda varemgi. Toona olin mina see, kes pulti läks ja Laarile umbusalduse avaldamise eelnõu esitas. Ei olnud põrmugi meeldiv töö, aga teha see tuli. Pärast Laari tuli Tarandi jõulurahu-valitsus ja rahva ning valitsuse vaheline usalduslõhe kadus, Tarand sai suure toetuse ja rahu oli tõepoolest majas. Kas rahu nüüd ka tuleb, on kahtlane. Aga Isamaa-partei praegune allakäik, mille üks väljendusi on ka Laari lahkumiskuulutus, ei ole iseendast paha asi. Isamaa on olemasolevatest tõsiselt võetavatest parteidest kõige ideoloogilisem ja seetõttu ka kõige silmakirjalikum: rahvuslust ei ole võimalik ühendada neoliberalismiga. Isamaa ja temasse (kuigi mitte päriselt) sulanud ERSP tõid oma ideoloogilisusega Eesti noorde poliitikasse kõige enam sallimatust, jaotuse 'omadeks' ja 'võõrasteks', 'õigeteks' ja 'valedeks'. Selline jaotus on teinud meie elule ja ühiskonnale palju paha ja on ülim aeg, et see kaoks. Sisuliselt ei ole selline kahte lehte jaotamine isamaalastele kunagi väga püha olnud, kuid propagandas on seda rõhutatud ja kasutatud. Võibolla oleks kõige parem, kui Isamaa praegusel kujul oma olemasolu lõpetaks: tema liberaalne tiib võiks liituda osalt Mõõdukatega ja osalt Reformierakonnaga, raud-isamaalased (peamiselt endine ERSP) võiksid liituda teiste rahulolematute rahvuslastega ja kristlastega. Seni on kolmikliidus minu meelest kõige normaalsemalt ja viisakamalt käitunud Reform, tema taotlused ja teod on kõige enam kooskõlas ja tal on oma nägu. Mõõdukatel on küll olnud mõõdukust, kuid puudub oma nägu ja selgroog. Palja mõõdukusega poliitikas aga midagi erilist ei tee. Tom Ilvese sõnad sotsiaaldemokraatiast ei maksa kuigi palju, kui sörgitakse alandlikult-mõõdukalt neoliberaalide ja isamaalaste sabas ja ei võeta seisukohti raskete ja valuliste probleemide suhtes, mis igalpool maailmas vasakpoolseid erutavad ja muretsema panevad. Miski asi partei pole ka Keskerakond, kellel ei ole muud nägu kui tema karismaatilise liidri oma ja muud huvi peale võimu. Omamoodi paras vastukaal samasugusele oma näota Isamaale: lõpuks on mõlema partei liidrid vähehaaval muutunud aina sarnasemaks, mõlemast paistab välja kunagine poisike, keda teised poisid koolis narrisid ja kes on lapselikult õhinas ning heldinud, kui teda kiidetakse ja ta võimu juurde pääseb. Aga eks poliitika ole kasvand välja poiste mängudest. Mis heal juhul siiski on saanud meeste mängudeks. Meil Eestis esialgu veel mitte.

*

Eesti märk, Eesti maine, eurovisioon, eurolaul... See kõik ajab iiveldama ja kui mõelda nendele kümnetele miljonitele, mis selle peale kulutatakse, siis ka pahandab. Pakendid-sildid on nüüdses maailmas küll tähtsamad kui vanasti, kuid siiski on ka nüüd sisu pakendist olulisem. Eurolaulud jms. ei ole aga sisu, see on puhta sisuta värk, õletuli, seebivaht. Üks eestlane ja üks aruubalane keksivad laval ja laulavad ingliskeelset laulu. Ja selle peale lähvad miljonid. Mõtlen sellele, et tegelikult on teadjamate ja otsustajamate inimeste jaoks Eesti märk hoopis Arvo Pärt, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Jaan Kross, Juri Lotman, mõnele ka Jaan Kaplinski. Kui meie eurolauljad laulavad inglise keeles sisutuid tekste, on Veljo Tormis pannud tippkoorid USAs, Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal ja Skandinaavias laulma eesti keeles eesti rahvalaule. Kas see ei ole ime, kas see ei ole tippsaavutus, mille eest rahvas ja riik peaks Tormist kohtlema vähemalt sama austusega kui olümpiavõitjaid?
Kohtasin Prantsuse tipp-politoloogi, kes on oma inimene valitsusringkondades. Tema ütles, et talle on Baltikumi ajalugu ja siinsete rahvaste püüdlusi kõige paremini valgustand Jaan Krossi prantsuse keelde tõlgitud romaanid. Olen mitmel pool maailmas kohand inimesi, kes väga hindavad Arvo Pärti. Need inimesed teavad ka, kus on Eesti. Ja erinevalt suurest massist, kes jälgib telekast eurovisioone ja spordivõistlusi, on neil inimestel vahel ka oma sõna öelda Eesti saatuse kohta. Aasta-paari pärast on massid unustanud nii eurovisiooni kui igasuguste MM-de võitjad, Krossi-Pärdi-Lotmani maine aga püsib, kasvab, areneb. Väidetakse, et Eesti märgi väljatöötamiseks on eraldatud 60 miljonit krooni (või oli siiski 6 miljonit, igatahes väga palju). Eurovisioon võtab riigilt üle 30 miljoni. Frankfurdi raamatumessil oleks eesti oma väljapaneku tegemiseks kulunud paarsada tuhat. Kui kirjanikud uurisid, kas ei ole seda raha kuidagi Eesti märgi arvelt võimalik saada, näidati neile viisakalt ust. Mulle tundub ka vägisi, et tervel sellel Eesti märgi värgil on korruptsiooni maik man, keegi kuskil saab head töökohad ja keegi teine kuskil saab hästi makstud. See, et märkidele, särkidele ja tirilirile makstakse miljoneid, maailmas tuntud kirjanikkude teoste tõlkimiseks ja tutvustamiseks aga ei jätku tuhandeidki, on perversne lugu. Eesti on väike maa ja loll on arvata, et me saame end maailmas massidele tuttavaks teha. Nagunii ei saa. Tuleb siis teha end tuttavaks eliidile, tippudele. Seda aga märkide, vidinate ja tiriliriga ei saa teha. Tuleb toetada tippkultuuri, tippteadust, neid, keda maailma eliit märkab ja kuulab. Analoogia: Põhja-Ameerika indiaanlased sõdides Ühendriikide vägede vastu hoidsid kokku laskemoona, mida oli napilt ja tulistasid vaid ohvitsere. Ja üldiselt tabasid ka.
Olen esindanud Eesti kirjandust Vancouveris ja Calgarys, Ljubljanas ja Triestes, Taipeis ja Stockholmis, Bolognas ja Kölnis, Londonis ja Edinburghis. Ja sageli edukalt. Olen kohtunud paljude huvitavate ja mõjukate inimestega. Mis tuju või tahtmine on aga olla riigi esindaja, kes sinust ja sinusugustest, kirjandusest ja kirjanikest nii vähe hoolib?

Sai see südamelt ära kirjutatud ja ennäe meeldivat üllatust! Uus sündiv valitsus kavatseb Eesti märgi tegemise kontori vist kinni panna või vähemalt tema 40-miljonilist (nii öeldi raadios) eelarvet kõvasti kärpida. See annab lootust. Vaatan uue valitsuse poole kerge optimismiga.

Sisukord

Tehnilist

Esimene MMM on juba nii suureks paisund, et temaga on juba raske opereerida, tuleb teha järgmine väljaanne ja vana panna teise rubriiki. Tagasisidet on lugejatelt olnud vähevõitu, kuid siiski. Külaskäikude arv aga näitab, et kodukal on mingi kohake praegusel kirjutatud sõna maastikul.
Ma ei ole vaevund seletama lugejale selle kodukirja tegemise tehnilist poolt, nimetades esilehel vaid, et pole kasutatud Microsofti tarkvara. Paar märkust sellest, mida siis kasutasin.

Alustasin Macintoshiga, alguses töötasin Dreamweaveriga, kuni selle katseaeg 30 päeva läbi sai, siis hankisin endale Wallaby-nimelise HTML-editori, õppides kirjutama HTML4-s, milleks edaspidi kõlbas juba igasugune tekstitöötlusprogramm. Natuke kasutasin ka Netscape Composerit. Nii sai valmis kodukirja esimene variant, mis 2000. aasta kevadel ka "üles pandud" sai. Skaneeritud pildid mitmesugustest muinaskunsti raamatutest töötlesin Adobe Photoshopiga, mida oli võimalik kasutada mõnda aega.

Mõni kuu hiljem vahetasin kompuutrit koos op-süsteemiga, minnes üle Linuxi leeri. Alguses oli sellega vaeva ja segadust, hiljem aga harjusin ära ja nüüd olen oma Mandrakega (Compaq Armada 133MHz peal) täiesti rahul. Selle riistvaraga midagi paremat saavutada ei olekski võimalik, Linux töötab aga esialgu korralikult ja seda oma vajaduste järgi seades peaks töötama ka edaspidi. Programmidest kasutan palju BlueFishi, mis 0.6 versioonis töötab juba täiesti korralikult. Viimasel ajal olen palju kirjutand Amaya abil, mis on mugav, kahjuks aga mitte eriti stabiilne, tahab ettevaatlikku käsitsemist ja harjumist. Pildid olen töödelnud GIMP-iga, mille stabiilsus samuti soovida jätab, mis võimaluste poolest aga Photoshopile kuigivõrd alla ei jää. Mõnevõrra olen kasutand ka Emacsi abiprogrammi, mis lubab hõlpsamini kirjutada HTML-i (HTML-help-mode). Kuna ma ei soovi oma kodukale kargavaid kujukesi ega muid elavaid-liikuvaid pilte, siis on sellest tarkvarast enam kui küll. Tundub, et jõudsalt edenev Mozilla pakub netilehe tegijale juba päris häid võimalusi. Linuxil on selleks olemas või valmimas mitmeid muidki selle otstarbega programme, mida ma aga ei tunne. Minu kogemus on, et Dreamweaverid ja muud peened ning röögatult kallid kodulehe-tegemise programmid risustavad tulemust kõvasti. Kui midagi muuta, näiteks nihutada pilti, muuta tabeli näitajaid, shrifte, tekstilõikude vahesid jms, lisab selline programm uusi tag'isid, kaotamata vanu. Kui vaadata siis koodi, on see täis ülearuseid ja mingil hetkel ka häirivaid p-sid ja muid kriksadulle. Kui kirjutada HTMLis või selle mingis uuemas modifikatsioonis (XHTML jt.), saab niisugust saasta vältida, tulemus on puhtam ja selgem ning pärast paremini töödeldav juba koodina. Kalli programmiga tehtud tekstikoodi ei söö pärast sigagi.

Postimees tegi suure uudise MS uue Office'i eestikeelsetest kirjadest, nimetades vaid möödaminnes, et eestikeelseid menüüsid on mõnel Linuxi variandil. On enamgi ja juba tükk aega. Ma ise ei kasuta KDEd peaaegu üldse: on liiga suur ja aeglane, minu vanal lapakal töötavad hästi vanemad ja lihtsamad aknakarjased - WindowMaker ja IceWM, mida peamiselt kasutangi. Aga kui küsimus on selles, et nüüd raalindus ka koduperenaistele ja pensionäridele kättesaadavaks muuta, oli ja on seda kindlasti kõige lihtsam teha Linuxi abil. Tavalise kirjutaja vajadused katab KWord täielikult, niisama kui tavalise surfaja vajadused Konqueror, mõlemad täiustuvad kiiresti. KDEl on ka normaalne e-maili programm, kõik ka eestikeelsetena ja kättesaadavad poolmuidu, vaid ketta kopeerimise ja võhiku jaoks ka installimise hinnaga, mis ei ole üle paarisaja krooni.

Kirjanikuna olen õppind kasutama Emacsit, millega hea tahtmise juures võib muidugi teha peaaegu kõike, mida üks kirjanik teha tahab. Macintoshi päevadel õppisin hindama ja peaaegu armastama NisusWriterit, st. tema varianti 4.1.6., mis on Nisuse saitist priivarana saadaval. Töötas umbes kaks aastat peaaegu pahandusteta ja lubas teha asju, mida MS Word ei luba. Linuxi kõige nõrgemad kohad on seni ja vist veel mõnda aega fontide kättesaadavus ja trükkimisvõimalused. Tundub aga, et normaalse ilusasti küljendatud teksti trükkimiseks piisab täiesti LYxist, mis on samuti prii, tavalist teksti (kirja, ettekannet vms.) võib aga trükkida näiteks KWordist või AbiWordist, viimase töökindlus jätab küll soovida. Ainus kommertstarkvara Linuxile, mida kasutan, on ApplixWords, mis tunneb ka uuemaid MS formaate ja lubab hästi konverteerida ja trükkida. Minu suhtaeglase lapaka jaoks on Suni StarOffice või OpenOffice liiga suured ja aeglased. Kasutasin natuke StarOffice'it, kui aga muretsesin Applixi, viskasin Stari välja, ei olnud enam vaja ja võttis tohutult ruumi.

Sisukord

Laenatud

*

Meie tuttavad, kelle nime olen unustand, tundsid ka August Allet, kui too oli ENSV justiitsminister ja tahtsid kord temalt abi paluda kellegi arreteeritu või küüditatu asjas. Alle oli kostnud, et tema ei saa midagi teha. "Mis te tahate, meil on ju neljanda klassi valitsus" olid igatahes tema sõnad, nagu neid edasi anti.

*

Kui Punaarmee 1941. Eesti okupeeris, olla Hans Kruus suvitand Valgemetsas. Seal käinud siis üks punaste tegelane teiste järel teda masseerimas, et ta nõusse jääks Varese valitsusse minema. Viimaks oli Kruus järgi annud ja Tallinna sõitnud, öeldes tuttavatele: "Lähen katsun päästa, mis päästa annab."

*

Nigol Andresen rääkis kord, kuidas Molotov talle 1940. aastal öelnud, et nüüd on Venemaa jälle enda külge liitnud kaotatud Balti alad, lisades pärast väikest pausi, et selles aidanud kaasa ka mõned kohaliku elanikkonna kihid. 'Nii palju siis töörahva vabariiki,' mõelnud omaette Andresen.

*

Uku Masing jutustas kord kellestki Prantsuse arstist, kes tegi oma tööd Afganistanis mudzhahidide poolel, kui NL väed veel seal sõdisid. Tagasi tulles olla ta öelnud, et kui Läänes teataks, mis inimesed need venelaste vastu võitlejad on, hakataks seal NL heaks raha korjama. See arst nägi ilmselt mõndagi asja selgemini kui paljud Lääne poliitikud, kes Bin Ladinit ja temasuguseid aitasid ja toetasid. Nüüd korjavad nad tõepoolest raha venelaste heaks ja on õnnelikud, et Venemaa on Euroopa ja Kesk-Aasia vahel.

*

Need, kes ei suuda minevikku mäletada, peavad karistuseks seda kordama.